Ma ei saa aru, mis klišee see on, et hispaanlastel on alati manjaana ja kirjadele ei vastata jne. Mulle tundub viimasel ajal, et see on hoopis eestlaste endi teema.

Nt see, et firmad ei vasta kirjadele. Umbes, et kui on mõne it-firmaga töö kokku lepitud või esitan uue tellimuse ja siis ei vastata. Nädala pärast kirjutan uue kirja ja ikka ei miskit. Jälle nädal-kaks möödas ning uus päring teele, ja ikka vaikus. Täitsa tavaline, et mingi väike pisiasi venib poole aasta pikkuseks. Seda on mul viimaste aastate jooksul vähemalt 3 korda juhtunud. Ehk siis pidevalt 😦

Või siis praegu oli nii, et Artjomil broneeris üks naine Eestist mitu kuud ette fotoshoodi. Nädal enne shooti ta enam kirjale ei vasta. Päev enne shooti ka mitte, kuigi on näha, et luges kirja. Fotoshoodi päeval oli juba kahtlane tunne, et kas toimub siis üldse midagi ja proovisime talle helistada – mis te arvate kas ta võttis vastu? Muidugi mitte! Lõpuks tund enne pildistamise aega vastas kirjale “kas soovite tühistada?” “Me jah tühistame” Kõige naljakam kogu loo juures on aga tõsiasi, et see inimene on ise fotograaf ja pulmaema – kas ta suhtleb oma klientidega ka samamoodi? Kas see on nüüd Eestis normaalne? Ma olen ju mõnda aega eemal olnud, äkki on tavad muutunud? Äkki on mingi võistlus, et kes oskab rohkem üle lasta?

Nii et kui ma oma statistika põhjal asja kokku võtan, siis siin on seis 1-0 hispaanlaste kasuks.

Veel hakkasin ma mõtlema, et kui ma olen alati uhkusega öelnud, et olen Eestist, siis viimasel ajal tahaks selle fakti pigem enda teada jätta. Eestlased ise peavad end targaks, viisakaks, innovatiivseks ja usaldusväärseks rahvaks, kuid teiste rahvuste silmis sobiksid nende omadussõnade asemele hoopis teise maiguga sõnad. A la pätid, vargad, kriminaalid, ülelaskjad. Kahjuks. Tegelikult öeldi mulle juba enne Hispaaniasse kolimist, et kui kusagile tööle minna, siis kuhu iganes, aga ainult mitte eestlaste juurde – kui ma just ei naudi palga mitte kätte saamist ja püstoliga ähvardamist (tuttava inimese reaalne kogemus ühe eesti “firmaga” siin Hispaanias, ja see ei olnud isegi too kurikuulus Marbella-kant, mis eesti pättidest kubiseb). Sellele hoiatusele vaatamata oleme me ikka eestlastega kokku hoidnud ja abiks olnud (ja vahel muidugi vastu näppe ka saanud). Samas toredate inimestega ka tuttavaks saanud, nii et ma ei taha üldse üldistada. Nt alles paar päeva tagasi oli meil Malaga eestlastega tore koosviibimine ja kõik olid/on väga mõnusad inimesed 🙂 Aga see ei muuda siiski fakti, et eestlaste maine ei ole väljaspool Eestit hea. Nt hiljuti ühtede soomlastega asju ajades ei suutnud ma ka lauset “ma olen Eestist” välja öelda. Jäidki vist arvama, et olen kohalik.