Minu jaoks on fotograafia alati natuke kirg olnud, nii siit kui sealtpoolt kaamerat vaadates. Mäletan, et kusagil 10selt oli mul lausa eluunistuseks modelliks saada 😛 Peaaegu oleksin kusagil sixtina modellikoolis isegi käima hakanud, mäletan, et olime emaga seal lahtiste uste päeval isegi. Aga ma ei teagi, kas ma ei viitsinud lõppkokkuvõttes Tartus hakata käima või olin ma liiga lühike või jäi asi raha taha – sinna ta igatahes tookord jäi.

Kuna meil kodus fotokat ei olnud, aga fototeema tõmbas mind endiselt väga, ostsin kusagil 12-aastaselt ise oma säästude eest Tartu turult seebikarbi – sealt alates sai meie pereelu igal moel kenasti jäädvustatud 😉 Kostümeerisin Kristjanit, tegime Nelega omast arust ülimoodsaid fotosessioone, luurasin fotokaga saunalisi või neid, kes wc ukse lahti unustasid, turnisime fotokaga katustel ja puude otsas.

Mulle meenus praegu, et läksin lausa kunstikooli fotograafia eriala katsetele, aga kuna need toimusid nädala lõpus, siis sai poole pealt maale sauna mineku soov minust võitu ja sinna see jällegi jäi.

Ülikooli ajal avastasin ma hoopis loodusfotograafia ja tulid juba esimesed peegelkaamerad – kõigepealt Pentax, pärast Nikon. Ma ei saa tegelikult praegu üldse aru, et miks mind nii laisaks on loodud, et ma omadega üldse edasi ei arenenud või sellest hobist midagi enamat ei saanud. Nii palju võimalusi oleks olnud ja nii mõnigi uks avanes – nt võitsin Maaülikooli fotokonkursi ja sama kooli 2006 aasta lauakalender oli minu tehtud piltidega. Ja Liivi muuseumis sain ka oma fotodest näituse teha. Kusjuures kogu selle aja jooksul ei suutnud ma autorežiimi mugavusest välja astuda ja endale ISO, ava ja säriaja saladusi selgeks teha. Kõrgem matemaatika, eksole… Ilmselt sellepärast mul fotovärk soiku jäigi, et hakkas oma tehnikakauguse pärast häbi 😀

Aga teisest fotograafia nurgast rääkides – alates ameerika tippmodelli esimesest osast kuni lõpuni vaatasin ma silmad punnis igal hooajal seda saadet. Moe ja inimeste pildistamine tundus loodusega võrreldes nii teistsugune, kui samas nii põnev. Ennast ma fotograafina siiski näha ei suuda – ma ei ole piisavalt people’s person, selleks on vaja karismat, lobisemis – ja jäämurdmisoskust. Modellina ka mitte – 164 cm on ikka väga vähe 😀 Mingi hetk tuli mul siiski soov esimest korda elus perega fotograafi juurde minna (kui mitte arvestada passipilte või paari perekonna-ameti stuudios tehtud pulmapilti). Täpsemalt jäi silm peale fantasy-stiili fotograafidele ja nii me tegime Siiri Kumariga paar shooti ja Terje Taltsiga ka ühe. Väga äge oli!

Aga alates sellest, kui Artjom fotograafiaga tegeleb, olen kaamera ette päris palju sattunud – esialgu seetõttu, et kellegi peal on ju vaja harjutada. Viimasel ajal on see aga vist väike sõltuvus – kui tuleb mõni äge või hull idee, mida tahaks kohe järgi proovida, siis ei saa ju kaua oodata. Tegelikult ei tahtnudki ma üldse siia sellist pikka juttu ajama tulla, vaid hoopis viimasel aastal tehtud pilte jagada. Korrastasin täna Artjomi portfoliot ja avastasin, et mind on päris palju kogunenud. Nii et tulge aga Malagasse Artjomi juurde pildistama 😉 (www.artemiofotos.com ja https://www.facebook.com/artemiofotos)