Ma siin blogis ei olegi kirjutanud, aga meil on juba kuu aega väike kiisupojake! Juba alates Tolmu võtmisest olen pidevalt plaani pidanud, et kasse võiks olla kaks ja teine võiks siiamilaadne toode olla. Aga nagu ikka – aeg lendab ja kõiki mõtteid ei õnnestu kohe teoks teha.

Nüüd, kui Tolmul see kolahunnikute tegemise komme tekkis, mõtlesin, et tal on vist nii igav, et viimane aeg väike sõbrake majja tuua. Natuke hirm oli ka, et oleme sellega pisut hiljaks jäänud ja Tolmu pole enam teiste loomadega kuigi sotsiaalne. Aga lootsin ikka parimat 😀

Esimesel päeval oli pisike väga hirmunud, sest uus kodu ja uued inimesed. Istus kapi all, nuttis ja magas vaheldumisi. Tolmu piidles teda igast nurgast väga tõsise näoga ja viskas vahel urinat ka sekka. Õhtul, kui kiisupojake maja peal ringi hakkas uudistama, oli urisev ja tige Tolmu tal alati kannul ja kartsin juba, et sööb pisikese ära. Mingi hetk istusin diivanil ja lugesin raamatut, kui väike tegelinski mu kõrvale hüppas ja ennast sisse seadis. Tolmu, kes olukorda inspekteeris, jalutas kohe diivanist mööda, mille peale tegi pisike kassipojake ennast pudeliharjaks ja laskis ootamatult valju ja tigeda urina valla. See pani kohe kassidevahelised jõujooned paika (ja ilmselt ka selle, kes mu peremeheks sai 😀 ) Järgmise päeva jooksul oligi nii, et Tolmu käis küll uudishimulikult pisikese kannul, aga urisejaks oligi nüüd hoopis kassipoeg. Lisaks meeldis Tolmule väga vaadata, kuidas Coco omaette mängib – ta oleks tahtnud väga mänguga ühineda, aga väike oli tige ja läks selle soovi peale kohe turri. Aga kolmandal päeval sai pisike lõpuks aru, et see suur volask pole nii hull midagi ja mängust sai tasapisi juba asja. Nüüd kappavad nagu kaks hobust siin ringi ja on täitsa sõbrad.

Nimevalikuid oli meil palju. Cappuccino, Palomita, Coco. Praegu tundub, et see viimane on vist jäänud, sest on kõige lühem.

Aga põhiküsimus – kas Tolmu käitub nüüd paremini? Mkmmm. Õpetab oma rumalusi väiksele ka.