12 päeva on Danieli esimestest punnidest möödas ja voilaa, Aleksandr ka lõpuks tuulerõugetes. See on selline hetk, kui ei teagi, kas olla kurb või rõõmus. Danielil oli täppe üsna vähe, paarkümmend ehk vaid, ja ainult üks oli ebamugavas kohas – silmas. Ta ei süganud neid ka üleliigselt palju, ei teagi kas aitas allergiarohi või see roosa talgilaadne pulber, mida apteegist soovitati. Ainult esimesed päevad olid rasked, sest palavik kippus pidevalt väga kõrgeks minema. Loodan, et Aleksandril läheb ka kergelt, kuigi esmavaatlusel tundus neid villikesi küll jube palju tulevat… Kusjuures siin briljantrohelist ei kasutata ja tundub, et õigem ongi, vähemalt Danieli näitel.

Üleüldse on viimane kuu kuidagi raske olnud, lisaks tuulerõugetele ja telefonijamale ja korterijamale lisandus siia veel arvutijama ka. Ehk siis midagi andis seal otsad, ma ise pakun, et emaplaat. Õnneks oli arvuti ostmisest nibin-nabin alla kahe aasta möödas ja kui veab, tehakse garantiikorras korda. Nädalake veel oodata ja siis selgub. Aga kõige selle jama pärast olin vahepeal nii liimist lahti ja jooksin ringi nagu orav rattas, et ei olnud aega ega jõudu hisp keele kursuse koduseid asju teha ja jätsin viimasesse tundi üldse kohale minemata. Ja jooksma ka ei ole siiani jõudnud. Väheke selline tunne hakkas juba tekkima, nagu mul tavaliselt Eestis sügiseti oli, kui tulid haigused ja väsimus ja kõik trennid-asjad jäid pooleli ja kogu motivatsioon pani plehku. Pean vaatama, et sama muster ei hakkaks korduma. Tegelikult olen ma juba üle kuu aja pidanud plaani, et kui lapsed koolis, läheks ühe korragi randa pikutama, päevitama ja akusid laadima. Siiani pole veel seda võimalust tulnud. Täitsa veider kohe, et kuidas on võimalik elada Vahemere ääres ja mitte rannas käia? Kuus korragi? Ma ei oska sellele igatahes vastata. Homme ka ei saa – keegi peab ju haige lapsega kodus olema… No nädala pärast, kui meile külalised tulevad, siis igatahes lähen, siis on lõppude lõpuks mul ka puhkuse aeg 😉

Käisin ükspäev turul. Need okkalised asjad tundusid jube huvitavad. Õnneks võtsin ainult ühe – selgus, et tüki hind on 4.50. Ei olnud oma hinda väärt 😀 Või noh, oligi nii nagu ma kohe alguses arvasin, et jube ja huvitav. Tegelikult jube mitte, aga mitte midagi erilist ka.

Ja kui jutt juba puuviljade peale läks, siis siia lõpetuseks sobib imehästi hoopis see “vanasõna:”