Kuigi selleaastane puhkus oli meil kuidagi halvale ajale planeeritud (Mr Murphy keeras käkki…noh, esiteks, et külmalaine oli Eestis ja teiseks, et Artjomile oleks just sellel ajal päris mitu pulmapildistamist tulnud, ja kolmandaks, et just sel hetkel sattusid need eelmises postituses mainitud pätid just sinna, kus meie kraami täis tuubitud autod jne), oli ikkagi nii tore korraks rutiinist välja saada ja toredate inimestega koos aega veeta, vanu sõpru näha ja juttu ajada ja seigelda jne.

Ja saime AirBalticu otselennud ka lõpuks ära proovida! On ju mugav küll vähem kui 5-tunniga kohal olla. Nii harjumatu, et terve lennuk oli eestlasi täis, varem oleme enamus kordadest Finnairiga lennanud ja kaasreisijateks ikka põhjanaabrid. Nii et parim liin ever AirBalticul! Mulle tundub üldse, et AirBaltic on kuidagi palju rohkem meie rahvuslennufirma, kui see misiganestauusniminüüdongi meie enda tegelik (tegutseb ta üldse veel?) Ja lätlased on ise ka sellest vist aru saanud, üks lennuk on lausa Eesti lipuvärvides ja puha. Ühel päeval hakkan ma veel nende Malaga-liini reklaamnäoks, küll te näete! (#dreambig eksole)

Nagu ma juba ütlesin, õnnistati meid külmalainega, aga esimene päev oli veel imeliselt soe (mingi 30 kraadi), käisime Tallinnas loomaaias (viimati käisin seal siis, kui olin umbes sama vana nagu mu oma lapsed praegu) ja õhtul läksime mere äärde (sest noh! meri!) Ma olekski vist sinna tahtnud jääda, vesi oli ülisoe ja kilomeeter sai minna, enne kui üle põlve sügavust tuli…. Mõnus tsill atmosfäär, lapsed kilkasid ja koerakesed ujusid jne. Täpselt nagu mingi mälestuspildike kusagilt kaugest lapsepõlvest.

Järgmine päev oli muidugi suvi läbi, nii et otsisime oma talveriided välja ja põrutasime Tartu poole.

Tartu, see väike puust linn! Aga vaatasin, et hispaanlased on seal ka üle võtnud juba…

Seekord olime Tartus eriti tegusad, käisime Ahhaas (lapsed kuulasid tuletõrjeautos artjomihäälset “keskus keskus, tulekahju kustutatud”) ja tagurpidimajas (nii äge koht!) ja lapsed käisid mänguasjamuuseumis ja ma hüppasin Barlovast läbi, nagu juba kombeks on saanud, ja Danieliga käisime Ihastes läbi metsa Konsumis (Daniel korjas minnes muudkui vaarikaid, maasikaid, seeni ja jänesekapsast…nii tore kui enne poodi juba kõht täis saab…jäävad need emotsiooniostud ära)

Ja maal oli muudkui pidu ja pillerkaar ja saun ja söök-jook. Pluss nii tore, et inimesed, kelle juurde ma ei ole Eestis käies jõudnud, viitsisid võtta vaevaks mind ise vaatama sõita! Nii armas 🙂

Näitasin lastele, kus ma nendevanusena elasin. Võttis tüübid täitsa mõtlikuks…

Ja Blogiauhindade auhinnapakikese sain ka kätte, juuhuu. Igast põnevat kraami oli seal sees. Polegi sada aastat ühtegi aukirja saanud…

Kusjuures Lottemaale me seekord ei jõudnudki, aga mulle tundub et lapsed ei saanudki vist aru 😀

Aeg lendas muidugi nii nagu ta ikka seda teeb, nii et hetk hiljem lendasime juba koos päris suure kambaga tagasi Malagasse (enamvähem pool lennukitäit noh). Vaade lennukiaknast oli imeline nii Eesti kui Hispaaniapoolses otsas 🙂

Mis edasi sai, teate isegi…. noh, need kaks rendiautot ja pätid. (loe SIIT, kui ei mäleta)

Seda pean ka ikka mainima, et Malaga lennujaamast auto võtmine on alati ikka üks jube tüütu taidlemine….kas või et õiget rendikohta üles leida (seal ju sadu firmasid ja hunnik hooneid ja parkimismaju jne). Sellepärast kasutan ma ise pigem linnarendikaid, läheb alati kiiresti ja viperusteta.

Aga see hetk, kui rendiautod Jerez de la Frontera väikses armsas rahulikus lennujaamas kiiresti ja mugavalt uute ja tervete vastu ümber sai vahetatud, ja siis veel kogu kambaga kaubanduskeskusepaus tehtud, et mingidki riided ja esmatarbevahendid oleks… siis tuli eluvaim jälle tagasi. Umbes, et we made it, reis saab jätkuda! Mingi nelja tunni pärast olime juba Portugalis ja digimuutunud kurbadest paljaksröövitud rääbakil ja hirmunud murjamitest uhkes villas peesitavateks valgeteks inimesteks.

No et me liiga fäänsilt ennast ei tunneks, hakkas järgmine päev tasakaaluks tibake vihma sadama. Aga Portugali lõunarannik on imeilus! Ja Faro linn ka.

Ööbisime oma 6-päevase automatka jooksul päris erinevates kohtades. No see esimese öö wild wild west-stiilis keset kõrbe laager… Siis too villa. Siis väike majake, kus üleaedseteks kaks lammast.

Siis hipilik kämpingukoht jurtade, tipide ja õhtuse tantsupeoga. Oi, mis ma valetan, see oli ju lausa GLÄMPING (minu jaoks uudissõna).

Peale seda oli kõige naljakam – kämping mägedes järvede vahel männimetsas…jõudsime kohale, kui oli juba pime (sest kuskil Cadizi lähedal rannas oli ju nii mõnus päevläbi peesitada), sissekirjutamine võttis ikka oma tund aega ära…ja leidsime seal pimedas oma telgikohad siis üles… kõik mõtlesid omaette, et nagu surnuaias telgiksime, aga keegi ei julgenud seda igaksjuhuks enne hommikut välja öelda 😀 Selline lage männimetsaalune, kivikestega ääristatud platsikesed, siin-seal kivist lauad… Vääääga sarnane ma ütleks, eriti öösel.

Vahepeal oli ühe tüübi 7-aasta sünnipäev ka 🙂

Nii kummaline, et enamus ööbimiskohtades jäid lapsed ise kiiresti ja omaette magama. Neile ikka meeldib see telgivärk noh.

Ja üldse olid nad päris tublid matkasellid, ei tulegi ühtegi virinat ega kaklust meelde. Ja ei oksendanud ka vist (mida näiteks suurte matkasellide kohta küll öelda ei saa…)

Muidugi seoses oksendamisega – paar päeva pärast Malagasse jõudmist õnnistas saatus meid reisi lõpu puhul veel ühe kena okseviirusega ka…

Aga mida see reis mulle õpetas. Esiteks, et häid lambaid mahub ühte talli palju. Meid oli suht miljon, aga mul ei olnud kordagi seda tunnet, et liiga palju või et mugav pole või et kellestki kopp ette saaks…. elutoa kondikaalune põrand täitus tasapisi muidugi külmaarmastavate põhjamaalastega ja seda ma muidugi ei oska kommenteerida, kuidas neil seal kiludena karbis olla oli. Mul oleks külm olnud!

Ja teine õppetund – pole sugugi kerge leida öömajasid 12 inimesele ainult ühe öö kaupa. Esiteks – kes tahab oma turistikasse sellist suurt kampa nii lühikeseks ajaks – see koristamine ei ole seda väärt… Peaaegu sajaprotsendiliselt võib kindel olla, et miinimumpäevade arvuks on igalpool pandud kaks või rohkem. Mõnes kohas lausa nädal. Ja teiseks – head kohad on juba pool aastat varem kinni bookitud ka.

No ma ei tea, kas sa scrollisid siiani või lugesid tõesti kogu selle jutu läbi ka, aga väga tubli sellegipoolest! Aga et internett nüüd kohe korraga täitsa täis ei saaks, siis Feriast kirjutan ehk hoopis teinekord eraldi ühe lugulaulukese. Kui meelde tuleb.