Ma küll kirjutan endast üsnagi suurel määral blogis asju välja, siis kui enda sisse mure (või rõõm) enam ei mahu, no vähemalt 15% ulatuses juhtudest, eksole… Aga ikka kipub nii olema, et mingid asjad jäävad selleks kuu tagumiseks küljeks, varju. Mõni asi on liiga isiklik, mõne asjaga ei taha oma lähedasi, kes võivad lugema sattuda, hirmutada, mõne asjaga ei oska lihtsalt sõnu ritta seada, mõne asjaga on seotud teised inimesed ja ei taha nende privaatsust rikkuda jne.

Nii et samal ajal, kui ma siin jagasin koroonauudiseid ja et “we can do it” ja proovisin pilve taga päikest näha ja instasse või fb ilusaid pilte panna, elasin ma tegelikult ise täieliku breakdowni läbi.

Algas see täeiesti ootamatult – ükspäev siin keset seda koroonakarantiiniaega istusin rahulikult voodi peal ja nokitsesin midagi telefonis, kui järsku tundsin, et rinnus kuidagi pressib ja raske on hingata. Ütlesin veel Artjomile naljaga, et mul vist hakkas nüüd koroona. Pidin kuidagi sügavalt hingeldama, et õhku saada. Natuke varem oli mul kael ja vasak õlg valutama hakanud, aga ei pannud seda kohe väga tähele, sest halb rüht jne, loomulik värk. Aga kui hakkas raske hingata ja kuskil rinnus või kes teab kus torkima ja pressima, läks hirmsaks. Selline kuum ja rõhuv tunne oli kuskil sügaval rindkeres. Mäletan seda mõtet, et juskui sünnitusvalu, ainult et mitte kõhus, vaid ülakehas. Siis hakkas juba seljas ka valutama ja torkima. Proovisin pikali olla, püsti olla, kõndida, kuidagigi, et üle läheks ja oigasin omaette. Lisaks kõigele iiveldas veel ka. Kuskil poole tunni pärast läks paremaks, torkis kergelt vaid õlapiirkonnas ja seljas. Ja noh, tohutu hirm ja paanika oli ka.

Ja mõtlesin – mida teha? Emosse minna ei tahaks koroonaajal ju (ja kas saabki?) Ja mis see üldse oli, närvivalu, halvast asendist mingi kramp, südamega midagi?

Ja siis läksin ma muidugimõista doktor google konsultatsioonile. Naiste mini-infarkt, ütles dr Google enesekindlalt.

Paanika läks veel suuremaks. Kahetsesin, et ei tulnud pähe kiirabi kutsuda, aga nüüd tundus juba liiga hilja selleks. Ja neil on ju tähtsamatki teha praegusel ajal, ja võib olla pole Dr Google diagnoos ikka õige. Võtsin ühe aspiriini, just in case, pidavat infarkti puhul kasuks tulema, verd vedeldama.

Kirjutasin igaks juhuks kiiruga Artjomile igasuguseid paroole üles. Ja mõtlesin, et damn, ma ei saa ju enne otsi anda, kui raamat lõpetatud ja lapsed suureks kasvatatud…

Helistasin nädala alguses oma Hispaania perearstile ka, et aega saada. Me pole tegelikult kunagi kohtunud, sest mul pole kuue aasta jooksul siin perearstivajadust tekkinudki, kes see ikka mingi nohuga arsti juurde ronib…

Ütles – kui valutab, võta paracetamoli. Küsisin, kas ei võinud midagi südamega olla? Ütles – ei, sa liiga noor.

Proovisin siis mitte tähele panna neid torkeid ja nii palju kui vähegi võimalik ignoreerida kogu seda teemat. Rohkem mitte googeldada ka. Mõtlesin, et kui karantiin möödas, ehk õnnestub siis uuesti arsti jutule saada ja igaks juhuks EKG teha. Et las seni olla. Kui juba arst ka nii arvas.

Aga proovi sa surmahirmu ignoreerida, seda enam, et oled sellega täitsa üksi, sest ei taha seda koormat kellegagi jagada, kõigil on endalgi praegusel ajal niigi raske, omad koormad kanda. Nii et ikka vahel juhtus, et istusin üksi pimedas ja nutsin seda muret välja, kuigi teadsin, et ei tohi, et stress teeb ju ainult hullemaks. Ja ma ju tean seda lugu, mida paljud siin viimaste kuude jooksul on jaganud – et hirm võtab rohkem elusid, kui vikatimees.

Järgnes nädal täielikku põrgut – paanilist hirmu, peataolekut ja emotsionaalset augusolekut. Proovisin kõigile öelda, et pole hullu, juba parem, ei tahtnud kedagi hirmutada, aga tegelikult oli ikka sama hull, ikka muudkui torkis, öösiti poolunes tundsin, et kohe annab süda otsad ja ongi finito. Ja võtsin ikka iga päev aspiriini edasi igaks juhuks.

Ja unenäod. Nägin unes, kuidas koos vanaisaga (kes ei ole enam elavate kirjas) laua taga istusin ja mingeid krõbedaid saiakesi sõin. Me olime lastega tal külas ja hakkasime juba ära sättima, tal oli hea meel, sest tahtis omaette rahulikult pikutada, aga lapsed muudkui kilkasid ja segasid. Ärkasin üles ja mõtlesin, et see veel nüüd siis puudus. Veelkord üks unenägu, mis võib kes teab mida tähendada ja ma tõesti ei taha isegi teada, mida. Ja eelmine kord, kui unes vanaema-vanaisa juures käisin, see hästi ei lõppenud, keegi läks sinna maailma kaasa.

10 päeva peale kogu selle hullumaja algust ärkasin ma keset ööd üles ja tundsin ennast jube veidralt, kuidagi hästi ärevil, pea käis ringi, käed surisesid, suu kuivas. Artjom arvas, et ehk on vererõhk kõrge. Ma ise ei osanud midagi arvata…tundsin ainult, et olukord on sitt.

Hommikul läksin apteeki, et vererõhku kontrollida. Aga see koroona-aeg ju – nende juures enam ei saa mõõta. Saatsid mind lähimasse Centro de Saludi ehk perearstikeskusesse. Läksin siis sinna, natuke ootamist ja mõõdeti ära: 160/90. Sinu vanuse kohta kõrge jaa, öeldi (bliin, oli nüüd seda vaja; ja jess, ei tulnudki ilmaasjata neid tülitama, käisid peast mõlemad mõtted korraga läbi). Viidi mind järgmise kabineti ukse taha. Rääkisin sealsele tädikesele kogu loo algusest lõpuni ära, no nii palju kui mu hispaaniakeelne meditsiinisõnavara seda võimaldas. Kuulas südant, katsus siit-sealt selga ja andis mingid kaks tabletti keele alla. 20 min pärast mõõdeti uuesti vererõhku – ilus, 110/70. Kuna süda tuksus ka ilusti kenasti õiges rütmis, arvas arst, et ehk on tegemist mingi selja lihaspõletiku või spasmiga (kui ma õigesti aru sain), kirjutas mingisugused lihaseid lõõgastavad tabletid ja soovitas ikka oma perearsti juurde pöörduda, et täpsemad analüüsid ja südamefilm teha. Vererõhutabletid kirjutas ka igaks juhuks välja, et kui peaksin jälle tundma, et kõrge, siis võtaksin.

Muide, need esimesed, spasmitabletid olid täpselt samad, mida mu vanaisagi võttis. Ma ei teagi, mille puhul nad tema menüüs olid.

Umbes 5-6 päeval peale ravikuuri algust hakkasidki need veidrad valud ära kaduma. Kas aitasid tabletid, või peale arsti ülevaatust (küll väga pinnapealset, aga siiski!) oli lihtsalt süda rahulikum, või siis aitas see, et karantiiniolukord hakkas lõppema ja võisime lastega jalutamas hakata käima ja keha sai rohkem liikumist ja vähem sundasendit. Ma ei tea. Ja polegi oluline, tähtis on, et nüüd on ok ja sain kõik ausalt südamelt ära rääkida.

Ja sünnipäevaks saan nüüd vererõhuaparaadi…. Jep, olengi omadega nüüd siis selliste kingituste vanusesse jõudnud…