We have to break through

Me oleme siin endiselt alles kriisist väljumise 0-faasis, kuigi kõik lootsid, et esmaspäevast algab faas 1 juba. Nii et jah. Eks karta oligi, aga nüüd pole enam selles ka kahtlustki, et lapsed enne septembrit tagasi kooli ei saa. Seega, koduõpe jätkub ja tase läheb klassides ilmselt veelgi ebaühtlasemaks: mõnele sobib koduõppe kontseptsioon paremini kui teisele, mõni laps vajab kõrval näpuga järje ajamist või piitsa-präänikut, mõned vanemad teevad tööd ja on lapse aitamiseks vähem (või üldse mitte) aega, mõned vanemad (või lapsed) on haiged või haiglates, mõned on praeguse kriisiaja ja rahamurede tõttu täielikus deprekas, mõned…. ühesõnaga lõputult variante. Ei ole ju kõigil seda vaba poolt päeva (või nt kui neli last ja üksikvanem, siis päeva jooksul mitme päeva jagu aega ja energiat) või lapsehoidjat või eraõpetajat võtta. Just nagu keegi kuskil tabavalt ütles, et ei ole me sugugi praegusel kriisiajal kõik ühes paadis, paadid on erinevad. vaid meri on üks ja sama.

Õnneks on minu lapsed veel nii väiksed, et see kolm kuud ei muuda nende elus väga midagi, õpitavad teemad ei ole veel nii rasked ega tõsised. Nii et siin all good õnneks. Jaotasime ära ka, Artjom leiab iga päev Aleksandri kooliasjade jaoks paar tundi ja mina Danieli jaoks. Kusjuures – kuigi Aleksandr on suurem ja rohkem ülesandeid, siis temaga on mõnes mõttes lihtsam. Ta on koostööaltim, kohusetundlikum. Tal pole probleemi õpetajale hispaaniakeelne video teha. Ja videosilla vahendusel tehtavatel iganädalastel klassikokkutulekutel osaleb ka, mis sest, et pigem kuulaja rollis ja vastab küsimustele pigem “jah” ja “ei” vormis, mitte ei lobise maid ja ilmu kokku, nagu mõned teised neil seal. Üldse kasutavad nad igasuguseid erinevaid asju ja programme jne, e-kooliks on ClassDojo äpp, oli juba enne koroonat, lisaks teevad ülesandeid Kahootis, neil on lisaks päris paber-õpikute kõrval digiversioon ka, siis veel need “konverentskõned” jne. Ja tundub, et selliseid murelapsi, kes kaasa ei tööta või kellel töövahendeid pole, neil ei olegi klassis. Lapsevanemad arutavad ülesandeid veel whatsapis ka läbi, kui kellelgi mõni tehniline probleem on või digitaalne õpik või sealne audio ei avane vms. Ja seda arutavad muidugi ka, et oma päevatöö kõrvalt on ikka jube raske lisaks õpetajaametit pidada ja kõigega järje peale jõuda. Üks isa seal, kellel ajaprobleemi ei ole, aitab muudkui kõiki, teeb teistele väikseid õpetusvideosid kuidas mingi programm tööle saada jne. Mõnus ühtne klass.

mul oleks päriselt ka nende kahe puhul mõnikord pausinuppu vaja (ja volüüminuppu ka)

Aga Dani…. kuigi tal on väga lihtsad ülesanded, siis vahel võtab mitu tundi aega, et ta oma trotsist üle saaks ja mingi asja paberile kirja paneks. Küll kirjutab hoopis mingi rumaluse. Kustutan ära. Kirjutab jälle. Kustutan uuesti ära. Siis läheb minema üldse ja vahel paugutab uksi ka. Et miks peab ja see on igav ja tee ise jne. Täpselt nagu 5-aastane teismeline oleks kodus. Nii et 10min ülesande peale läheb vabalt 2 tundi ära ja pole välistatud ei Dani ega ka minu pisarad. Ja ta reaalselt tunnebki, et need ülesanded on täiega igavad ja titekad. Ta tahaks hoopis mingeid eksperimente teha, midagi ehitada, leiutada. Näiteks on tal plaanis, et kui meil pesumasin peaks jälle katki minema, siis ta teeb ise uue. Vahepeal proovis ise drooni ehitada. Võttis mingilt laste plastikventikalt propelleri, kuskilt mingi asja lammutamisest sai väikse mootori, ühendab muudkui juhtmeid ja patareisid ja kruvib aga igasuguseid mänguasju, seadmeid, pulte, vanu telefone jne asju lahti, et vaadata, mis seal sees on ja mida uut põnevat nendest kokku saaks panna. Ütle siis sellisele, et joonista maja ja sinna sisse oma pere. Igav ju. Dani klassi õppetöö toimub läbi whatsapi. Hommikul kirjutab õpetaja sinna päeva ülesande, lisab mõne youtube video antud teemast, mõned näited jne ja siis sinnasamma saadavad kõik lapsed (või noh, lapsevanemad) foto või video tehtud tööst. Töötab hästi, kõik ühes kohas ja hea teiste töid ka vaadata 😛

Danieli tomatid juba õitsevad

Nii et tuleb veel viimased jõuvarud kokku võtta – kaks kuud koduõpet saab juba kohe-kohe täis ja ilmselt tuleb veel jaanipäevani vastu pidada.

“Milline issi esimene töö oli?” uuris Aleksandr ükspäev. “Ja teine?” “Ja kolmas?”

“Ja siis tuli kitarritöö ja fototöö,” arvas ta ise edasi. Njah, kunagi väiksena ta ju rääkis koolis, et tema issi töötab kitarristina ja inimesed viskavad sente…

“Aga milline sinu esimene töö olema hakkab?” küsin hoopis vastu. Ta ei tea. Vanasti oli lihtne, alguses oli unistusteametiks politseinik või tuletõrjuja ja siis tondipüüdja, ja viimasel ajal ninja.

“Ei-ei, need on liiga ohtlikud,” ütleb ta nüüd. Ei ole see koroonaaeg hästi mõjunud, mkmmm. Teab nüüd, et out there on kuri ja ohtlik maailm. Mitte ükski teine amet, mida talle soovitan, ka ei sobi. Isegi pangadirektoriks ei taha, mis sest et matemaatika talle üldiselt meeldib, aga seal peab ju LIIGA suuri numbreid oskama. Lõpuks otsustab, et hakkab ka aednikuks, lilli kastma nagu Daniel. Peaksin vist ka nendega ühinema, perefirma tegema…

Aga noh, siia lõppu üks viimane Artjomi “kitarritöö” vili. Koroona-aja ja rõduplaksutamise/rõdumuusika perioodi mälestuseks, sest mis sest, et faas 0, inimesed on juba kodudest väljas ja natukenegi rõõmsamad, maailmalõpp hakkab lõppema, ja küll varsti jälle päris tööd ka saab teha, ilmselt nädal hiljem lihtsalt. Loodame vähemalt!

Kusjuures naabrid meil siin. Vastaskorteri onu tõi meile pool kookost ükspäev, kui rõduplaksutamise ajal Artjomiga juttu ajades kuulis, et tal tööga nullseis praegu. Altpoolt üks naabritädi tõi terve suure kotitäie raamatuid lastele. Kõik ikka muretsevad ja hoiavad üksteisel silma peal, et keegi hätta ei jääks, isegi sellistel vähem-omadel nagu meie.

Ja meie emmed, kes on sellel raskel ajal meid sõna otseses mõttes toitnud, kui külmkapis täielik tühjus valitseb! Ilma küsimata, lihtsalt emasüdamega tunnetanud, et vist oleks vaja. Tahaks, et saaksin emadepäeva puhul kuldkalalt ühe soovi soovida: et ükski ema ei peaks oma laste pärast muretsema vaid saaks nende üle hoopis uhke olla.

Maailma armsamatele emmedele kingiks need kõik