Sattusin eile “naistejuttude” seda episoodi kuulama, kus räägitakse nuga selga löövatest bitšidest. Esiteks oleks tahtnud, et nad pikemalt ja rohkem süvitsi lahkaksid seda teemat. Aga võib olla just seetõttu, et see nii lühike teemapuudutus oli, just jäingi ise pärast pikemalt mõtlema ja meenutama.

Kõigil on vist elus ühel või teisel hetkel selline inimene tee peale sattunud. Seal podcastist vestlejatel oli, ja minagi olen elus paar korda pidanud seda läbi elama. Järelikult on selliseid nugadega nihverdavaid inimesi maailmas lihtsalt tohutult palju? Et kõigile jagub ja jääb veel ülegi? Ma ei teagi, kas need inimesed on lihtsalt õelad intrigandid ja psühhopaadid, või on nad oma mingis elufaasis lihtsalt nii katki, et kellega iganes kokku puutuvad, saab paratamatult haiget.

Ja nagu seal podcastis öeldi, täpselt nii ongi – samal ajal, kui oled aru saanud, millise pasa sisse astusid, tegelikult ju ikka endiselt veel hoolid sellest inimesest, tahad, et tal hästi läheks, et ta korda saaks. Otsid tema isekusele õigustusi ta lapsepõlvest või kust iganes. Kaitsed teda teiste ees. Tahaksid talle uut võimalust anda. Ja siis aina kuuled ringiga, mis totaalset jama ta selja taga sinu kohta ajanud on ja milliseid põnevalt absurdseid eneseõigustusi välja mõelnud.

“Naistejuttudes” seletati see nii lahti: ta on ju ikkagi inimene ja tunneb tegelikult alateadvuslikult süümekaid, et sitasti käitus ja saab ju ise ka aru, et see pole okei. Ja selleks, et end endale õigustada ja neid süümekaid maha matta, hakkabki õigustusi otsima ja seda kiusatavat mustama, teistele halvemas valguses maalima ja porri trampima.

Ma olen neist juhtumitest õppinud, et tuleb lihtsalt mõistusega ja emotsioonivabalt võtta. Ei ole mõtet vaielda, süüdistada. Veel vähem endas vigu otsida. Lihtsalt see toksiline suhe võimalikult kiiresti läbi lõigata, oma õppetunnid kaasa võtta ja eluga edasi minna. Ja proovida end mitte lukku panna. See on täiega raske tegelikult, sest ikka kaob usaldus inimeste vastu ära ja ei söanda enam kedagi uut lähedale lasta, sest kes teab, äkki on ta ka jälle mingi sibul ehk pealt kullakarvaline aga seest siiruviiruline ja nutmapanev.

Ses mõttes on need juhtumid palju toredamad, kus lihtsalt näed, et oled kellegagi liiga erineva maailmapildiga ja kasvad ajapikku lahku. Sõbralikult, ilma mingite draamade, nugade ja külajuttudeta.

Aga käsi püsti, kellel on vedanud ja sellist nuga selga löövat inimest pole ellu sattunud. (ennustan, et ühtegi kätt ei tõuse..)

Näoga päikese poole, siis jäävad varjud selja taha, onju…