Seoses kolimisega oleme me siin kaalunud ka laste koolivahetust. Jalgsi on siit koolini 35 minutit, lastega koos on tempo aeglasem ja läheb 45. Jalgratastega läheb pool tundi, sest lapsed ratastel, meie jalgsi. Oleks tore kõik koos sõita ja saaks kiiremini, AGA. Kuskil kuu-paar tagasi võeti vastu mingi uus nõme seadus, et jalgratastega ei tohi kõnniteel sõita. Mere ääres rannapromenaadi-mööda ka mitte. Ja kuna jalgrattateid siin meie kandis pole, peaks sõitma autoteel. Aga meie ei taha surma saada. Mis otsast on üldse loogiline, et 6- ja 8-aastased seal 50+ kiirusega vuravate autode vahel sõidaks, ma ei mõista, ja ilmselt läheb aasta-paar aega, et linnaisad ka sellest murekohast aru saaksid ja midagi ohutut välja mõtleksid.
Igatahes. Koolidesse tuleb sisseastumispaberid juba märtsis viia ja peaksime ruttu midagi ära otsustama. Ma olen nii kahevahel.
Tegelikult mulle see hommikune ja lõnane pikk jalutuskäik isegi meeldib. Tervisele kasulik, vaimule kasulik. Eriti kodukontori-elustiili elades. Ja mere äärest on mõnus minna. Ja kesklinna muidu ju väga ei satukski, kui lapsi poleks vaja sinna viia. Ja lapsed on harjunud oma kooliga. Ja nad on lõunasööginimekirjas – uues koolis ei pruugiks neile kohti jätkuda. Osades koolides comedor üleüldse puudub.
Samas, mõlema lapse klassis on paar probleemset last, Aleksandril kaks huligaani tüdrukut, kes teisi togivad ja ühe lapse lükkasid trepist alla isegi jne. Mingitest probleemsetest peredest ja just sel viimasel aastal on kuidagi välja löönud see.
Danieli klassis on kaks poissi, kelle kõnepruuk on VÄGA nõme ja agressiivne, pilluvad lauseid a la “ma tapan su ära” või “löön sind kubemesse, kui sa mulle oma plastiliini ei anna” jne. Ja igasuguseid sõnu/lauseid, mille puhul ma ei mõista, kust sellises vanuses neid üleüldse õpitakse.
Ma ikka räägin neile, et kui midagi on, minge kituge kohe õpetajale ära, sest noh, ilmselgelt saab sellised olukordi ainult täiskasvanute abil lahendada, muidu kerib ainult hullemaks olukord. A kui Dani klassi üks bully teda ükspäev nüüd lõi, siis kirjutasime ikka ise tema õpetajale, et kas ta saaks silma peal hoida, et mingi selline konflikt ja sellised laused igapäev jne. Daniel rääkis, et õpetaja oli siis järgmine päev sellele kiusupoisile paberilehe ette andnud ja too pidi kõik koledused üles kirjutama, mis ta Danile on öelnud. Dani oli siis tal abivalmilt aitanud meelde tuletada neid… Njah, igatahes on laps õnnelik, et Adam temast nüüd kaugemal istub ja enam ei nõmetse ka, vähemalt esialgu.
Aga Aleksandri klassi tsikkidega on koolis räägitud ja nende peredega ka, aga sealt küll mingit helget lahendust ei paista.
Samas, neil on palju väga toredaid lapsi ja lapsevanemaid ka.
Vaatasin siis meie lähedal asuvaid koole. Üks on siin meie kodu ja praeguse kooli vahel, 10-15min jalutada. Ilus ja kiidetakse, ja Artjomil mõndade tuttavate lapsed käivad seal. Ideaalne ju…. AGA. See kool on katoliiklik. Meie praeguses koolis on ka usuõpetuse tunnid, aga grupid on moodustatud lapsevanemate eelistuse järgi, on võimalik valida katoliku, islami ja kodanikuõpetuse vahel. Tolles koolis sellist valikuvõimalust ei ole. Seal peaks lapsed päriselt igapäevaselt “usulist ajupesu” saama, ja minu jaoks see päris ok ei ole. Kusjuures mulle endale nt gümnaasiumis usuõpetus väga-väga meeldis, just seetõttu, et me võtsime kõik erinevad usundid läbi ja laiendasime seega oma maailmapilti. Aga niimoodi, ainult kristlust tõe pähe tampida, näkää. Kuidagi aja raiskamine tundub ka, koolis võiks tänapäeval aega ikka otstarbekamalt kasutada.
Lisaks on selles koolis koolivorm, ja ma ei olegi suutnud ära otsustada, kas see on hea või halb. Kusjuures. Saate aru, kristlik kool, eksole. Ja siis sellised miniseelikud koolivormiks 😀 Ma ikka möödaminnes alati mõtlen, et ei tea, kas need tüdrukud ka lõikavad ise seelikuid lühemaks nagu vanasti vene ajal tehti. Samas tänapäeva noored vist ei viitsiks jamada sellise näputööga… Ja ei tundu olevat, et mõnel on pikem ja teisel lühem seelik, kõigil on ühtlaselt lühikesed.
Tegelikult nad koguaeg koolivormides pole, vahepeal ka teksades või spordiriietes, seega ilmselt pole vorm täitsa 100% kohustuslik või peab ainult mingitel kindlatel pidupäevadel kandma vms? Pole täpselt uurinud seda asja veel.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
Mul Heidi käib ka Belgias kohalikus “katoliiklikus” koolis. Religioon 1. klassis 2x nädalas. Heidile vg meeldib, kitarriga onu laulab Jeesuse laulukesi ja räägib Jeesuse “muinasjutte”. Ma mõtlen, et kuna kodus me religioonist vg ei räägi, las kuuleb siis koolis. Eriti tore, kui ka teistest usunditest räägitaks, aga ega kõike ei saa. Ühesõnaga, selle pärast ma koolist ei loobuks.
MeeldibMeeldib
Hahaa, jaa, see kitarrionu kõlab hästi 😀 Aga äkki meil tuleks hoopis mingi pruuni kampsuni ja näppude pihta löömise pulgaga kuri vanadaam 😀
MeeldibMeeldib
P.S. Nii tore kuulda teist!
MeeldibMeeldib
Oojaa, need valikud ja otsused tunduvad keerulised! Meil on läinud nii, et kuidas tahes me ka ei otsusta, millegiga peab ikka tegelema pärast ja elu läheb edasi nii, et kahetseda aega ei ole. Ja lõpuks kõik laabub.
Mulle tunduvad need teie jalutuskäigud nii mõnusad, selline hea mahalaadimise ja koosolemise aeg. Olen ise lastega ratastega koolis käinud ja just kojusõit on alati eriti mõnus olnud. Nüüd sügisel oli Raul valmis kasvõi üksi rattaga minema, sest tunneb, kuidas liikumine aju paremini tööle paneb:)
Rahulikku meelt selle otsustamisega!
MeeldibLiked by 1 person
Kusjuures tõesti, liikumine paneb aju tööle jaa! Nii palju häid mõtteid tuleb. Kahjuks ainult tagasi tuppa jõudes on kõik jälle peast pühitud 😀
Meil läheb selle otsustamisega seekord ilmselt nii, et jääb nagu on ja järgmine aasta otsustame uuesti 🙂
MeeldibMeeldib
Loen, et otsustatud. Loodan, just nii on õige. Kõigepealt tahtsingi öelda, et arvestage laste soovi. Ka seda, et nad on veel – no ütleme, et väikesed (nad ju ei loe seda , ma ei tea, kust siia kavala emotikoni saaks! ) , kes teab, millal nagunii tuleb muutusi. Pealegi poisid, kellele muutused tavaliselt raskemad kui tüdrukutele. Ja nii ilusas linnas koos hommikul välja minna, pikk rännak teha, milline hea päeva algus! Ja, Marju, ei ole pime ega porine ja tavaliselt ei tuiska ka! Seda, et klassis on mõned probleemsed- kes garanteerib, et järgmises koolis ei oleks! Rõõmsat kevadet teile, kallid!
MeeldibLiked by 1 person
Need pikad jalutuskäigud on mul endal ka üks põhiargumente. Päeva peale võtab küll vahel ehk liiga palju aega ära, eriti just pealelõunane koolist koju tulek, kus läheme teosammul, sest vaja lillekesi ja kalasid-kilpkonni vaadata, parkides peesitavad kassid üle lugeda, mere äärest läbi põigata. Aga isegi kui see aeg tööajast, siis ikkagi on see kokkuvõttes päeva parimalt kulutatud aeg…
Kooli vahetades ma muutuste pärast ise nii palju ei muretsegi, sest kuna neil praegune kool on ainult 6nda klassini, siis mingi hetk tuleks nii ehk naa uus kool vaadata. Praeguses koolis ongi neil natuke ebaõnn olnud õpetajatega, et väga tihti vahetuvad, jõuavad alles ära harjuda ja omaks võtta, kui juba läheb minema. Ilmselt tolles katoliiklikus oleks selles mõttes stabiilsem… Loodetavasti mõnda aega nüüd püsivad samad õpetajad, Aleksandril see kes eelmine aasta oli, jäi sel aastal kohe sügisel pikale haiguslehele ja pool aastat oli neil uus õpetaja, nüüd aprillis tuleb vana tagasi. Lapsed muidugi armusid kõik sellesse uude ära ja nutsid kooris selle uudise peale…
MeeldibMeeldib
Muidugi, kui 6-klassiline, on koolivahetus nagunii ühel päeval. 6-klassiline ei tule alati meeldegi, kuigi- päris tore, et minu lapselastel just selline! Eestis on minu arust 6-klassilisi väga vähe, aga ainult Tallinna ümbruses pidevalt lasteaia- ja koolikohtadest puudus. Niisiis ehitati Vääna-Jõesuusse 6-klassiline kool just meie tüdrukule, s.t. selleks päevaks, kui ta pidi 1. klassi minema ja ta oli olnud nimekirjas ka 1. soovija! (Naerunäo ja südame paneks siia). Nüüdseks tal juba hea mitu aega tagasi seal lõpupeo kõne peetud! Aga 1 perest veel käib seal.
MeeldibLiked by 1 person