Eile. Artjomil oli üks üritusepildistamine linnaservas ja helistas, et sõidab Javieriga parajasti sinnapoole. Ahahh, aga millise Javieriga neist umbes viiest, kellega tööalaselt suhtleb?
Või räägib, et kuule, Alberto helistas. Ahahh, aga milline neist kõigist kümnest, kes tutvusringkonnas?
Või, et, kuule, me leppisime Pedroga kokku, et… Jajahh, aga no teate isegi. Milline Pedro? Kõigil on Hispaanias samad nimed!
Aga tõele au andes, siis ega meil Eestis parem see nimedevärk polnud. “Sain eile Sergeiga kokku” võib tähendada keda iganes neist kõigist sajast Sergeist! Ok, natuke liialdan, 99.
Eesti nimedega on õnneks lihtne, nii vähe rahvast on, et kõigile jagub oma isiklik originaalnimi. Ja kui kõik nimed otsas, siis saab lihtsalt ise midagi välja mõelda. Krüstlyn vms (Huvitav, kas see on ainult Eesti fenomen, uusi moodsaid nimesid leiutada? Mujal pole nagu täheldanud. Ilmselt USAs ka äkki?)
Igatahes, ma ei mäleta, et mul oleks kunagigi kooliajal klassis mitu sama nimega last olnud. Aga meil siin Danieli klassis on kolm Danieli, vähemalt kaks Adamit ja Aleksandril on kaks Mateod. Aleksandr ise on hispaanlaste jaoks hoopis see “keerulise ekootilise nimega laps”. Alexander tavaliselt tahavad kirjutada, ja mõned tema õpetajad kirjutavadki siiamaani peale kõiki neid aastaid valesti. Hääldus on alati “Alessander” Aga noh, tal endal on ka üsna suva.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
mis sa räägid… nt. Marguseid on 10 ikka? ja Pireteid on mul ka palju ..jne 😀
MeeldibLiked by 1 person
Ma tunnen vist isiklikult ainult kolme Margust. Ja mitte ühtegi Piretit 😦 Ikaldus!
Martineid vist tuleks neli-viis kokku…
MeeldibMeeldib
Andreseid, Indrekuid, Kristiinasid ja Jaanikaid oli ikka mitu, Kadri ja Katrin olid ka popid nimed. Lapse lasteaias oli jälle mitu Elisabet(h)i ja Jan’i jne… aga Eestis on pigem moenimed, mujal (ka venes) ongi tüüpnimed, mida on hästi palju
MeeldibLiked by 1 person
Kui meenutan klassikaaslasi kahest eri koolist ja kursakaaslasi ülikoolist, siis Andresed – 0, Indrekud – 1, Kristiinad – 0, Kadrid – 2, Katrinid – 0.
Ja ma ise olin alati ainuke Marju kollektiivis. Aga eks see ole kõik juhuse asi ka.
MeeldibMeeldib
Kadrisid on ikka igas põlvkonnas ja igas koolism itmeid olnud. Siis veel Sirjed, Tarmod, Jaanused.
MeeldibLiked by 1 person
Hakkasin nüüd mõtlema, kas üldse tunnen ühtegi Sirjet. Et kui ütleksin Artjomile, et kuule, Sirje helistas, siis ei teaks ei tema ega ma ise ka, kellest jutt 😀 Kadrid tegi vist Silvia Rannamaa popiks? Huvitav, kas tänapäeval ka veel lastele seda nime pannakse? Või pigem mõni uuem raamat juba peale tulnud? (või seriaal/film hoopis)?
MeeldibLiked by 1 person
Sirjesid on rohkem vist tõesti 50+ inimeste hulgas. Kadrid said pärast SIlvia Rannamaad tuule tiibadesse, ma ei tunne ühtegi päris tillukest Kadrit, aga kõige noorem, keda tean on 15 ja kõige vanemad on ikka nii 60 + vist. 88-89-90 on sündinud hulgaliselt Egerteid – „Nukitsamees”. Ja vahetevahel on siin seal näha inimesi, kelle nimi on näitkes Alondra Tamm või Marisabel Kask. Inspiratsiooni pole vaja kaugelt otsida. Veidi naljakas, eelkõige ees- ja perekonnanime kokkukõla, aga ikka paremad, kui Tšätriin- Tšärolain stiilis nimed.
MeeldibLiked by 1 person
Nimesid on põnev jälgida jaa 🙂 Mulle meeldib eriti, et neid hästi vanu nimesid jäle tagasi tuuakse, see on kuidagi selline… väega värk. Vanavanaisade ja vanavanavanaemade nimed.
Aga ma ise mäletan, kuidas juba väiksena, olles Metsluikede filmist totaalselt vaimustuses, olin kindel, et panen kunagi oma lapsele Eliise nimeks. Poistenimedele ei mõelnud üldse (ja sündisid muidugi hoopis poisid ja jäigi Eliise panemata).
MeeldibMeeldib
Mul sama – oli niiiipalju tüdrukute nimesid, aga lõpuks sündis poiss ja oli 3 kuud nimeta, sest ma lihtsalt ei osanud talle midagi nimeks panna.
MeeldibLiked by 1 person
Mõistan täiega, meil oleks peaaegu sama juhtunud. Kaks nädalat vist oli nimeta, või kaua nad tol ajal lubasid, ei mäleta enam. Viimase päeva hommikul valisime lõpuks ühe ära 😀
MeeldibMeeldib
Ma jõudsin suisa niikaugele, et perekonnaseisuamet (või mis iganes selle asutuse korrektne nimi on) helistas ja uuris, kas olen lapse saanud (ma olin üksi selles protsessis). Kui kinnitasin, et jah, küsiti, millal kavatsen teda nimetama tulla. Mina vastasin ausalt, et kohe, kui olen otsustanud, mis ta nimeks saab. Selle peale küsiti, kas olen vaimselt terve ja kasvatan ise last. Jaatava vastuse peale kogu vestlus kordus, mispeale teine pool lihtsalt katkestas kõne. Aga veidral kombel ei saanud ma isegi trahvi, kui aprillis sündinud poega juunis registreerima läksin. Hoopis hullem on nendes riikides, kus pead juba haiglast nimega lapsega välja tulema :-).
MeeldibLiked by 1 person
😀 😀 😀
MeeldibMeeldib