Öömõtted

Eveliis kirjutas hiljuti ühest abivajajast ja Anu blogis oma nägemusest sel teemal. Teema puudutas mindki ja jäin siin magama minnes selle üle uuesti juurdlema/mõtlema.

(täpsustuseks kõigile, kes ei ole kursis – juttu on majanduslikult hätta jäänud inimestest, kes paluvad rahalist abi. Et kas nad manipuleerivad ja paluvad abi laiskusest või on see tõesti nende viimane õlekõrs)

Ma, nagu Eveliiski, mõistan ideaalselt, mis tunne on seal finantsaugus olla, kui iga sent on arvel ja mõni päev lihtsalt ei olegi söögiraha. Aga ma saan ideaalselt aru, et kui ise pole sellises situatsioonis olnud, ongi üliraske mõista ja palju lihtsam parastada või hukka mõista. Veel mõned aastad tagasi ei oleks ma ju ise samuti mõistnud. Et ses mõttes saan ma Anu poindist ka väga hästi aru, selles abivajaja kirjas oli tõesti päris mitu kohta, mis võtsid kulme kergitama.

Ühesõnaga, läksin magama ja jäin mõtlema, et minu meelest saab siin selle teema puhul analoogiks tuua kehakaalu. Pooltel maailma naistel on eesmärgiks 5-10 kilo alla saada, eks. Väga lihtne on öelda et cmoon, söö siis vähem ja liiguta rohkem, ja üleüldse, ise oled ju süüdi, et end käest oled ära lasknud. Täpselt sama teema on rahaga ka. Lahendus on ju olemas – tööta lihtsalt rohkem ja saadki oma võlgadest lahti. Ja üleüldse, ise oma laiskuse ja saamatusega oledki ju oma raha-asjad käest lasknud.

Ometigi on see lihtlabane söö vähem-liiguta rohkem väga väga paljudele ülejõukäiv. Samamoodi nagu hopsti finantsaugust väljaroniminegi. Ma võin täpselt kirjeldada, mis tunne see seal olla on – et väljapääasu ega lahendusi ei olegi, et tunneli lõpus lihtsalt ei paista valgust. Muremõtted on ülepea ja tundub, et mis iganes ette võtad, läheb jälle untsu. Hakkad kahtlema enda võimetes jne.

Nii kaalu- kui rahamuredega teeb kogu asja raskeks, et inimesel on sel momendil tihti tekkinud käegalöömise tunne, enesesüüdistamine, masendus, jõuetus ja veel sada muud emotsiooni. Aga selliste murede lahendamisega on märksa lihtsam tegeleda siis, kui oled oma elus heas kohas ja kõik laabubki libedalt. Energia ja positiivsus ja kõik see.

Ma olen nõus sellega, mis Eveliis kirjutas, et ei ole lihtsalt võimalik kirjeldada, kui palju üks abikäsi tegelikult võib aidata inimesel elu tagasi rööpasse saada. Ma olen ju ise sedasama tundnud ja ei suuda ega oskagi eluilmas seda piisavalt väljendada. Ja kusjuures, see abikäsi võib vabalt ka hoopis vaimne tugi olla, et oleks üldse jõudu oma pusasid harutama hakata.

Ja ma loomulikult täitsa nõustun nendega ka, kes on Anu blogis selle teema all kommenteerinud, et nii mõnigi abipalve võib olla lihtlabane manipuleerimine, otseloomulikult on igasuguseid inimesi siin maamunal olemas. Küllap ongi elus pigem nii, et kes tegelikult abi vajavad, on liiga uhked selle küsimiseks, ja nii mõnigi “imearmsate näljas lastega” avalik hõikuja on hoopis enda arust kavala äriplaani avastanud. Mul pole aimugi, kumma variandiga on Eveliisi postituses tegu, aga tundus lihsalt, et inimesed eeldavad automaatselt seda viimast, ja hakkas kuidagi natuke kurb.

üks hästitoidetud imearmas kassike
Rubriigid: Uncategorized, Veini kõrvale lobajuttu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Öömõtted

  1. Ruta Edelman ütles:

    Väga õige ja tabav. Nimelt see võrdlus saavutamatu kaalukaotusega!
    Selleks, et teha enda jaoks õige otsus kas aidata või mitte seda ühte hädasolijat paljudest, on vaja rohkem informatsiooni ja detaile. Mis selle juhtumi puhul jääb vajaka ja teadaolev muudab hädasolija pigem ebasümpaatseks. Pisiasjad (minu jaoks) on määrava tähtsusega. Näiteks kui Su laptop peaks praegu otsad andma, Sul on seda hädasti vaja (töö!) ja taskus hetkel auk … olen hoobilt valmis laenama või toetama. Sest loen Su blogi ja hoolin. Aga nähes imearmas kiisut, näen ka detaile. Veiniklaas klaviatuuril? Klaviatuur räpane? Ah, et laptop katki … 🙂 saad aru, mida mõtlen?
    Kindlasti ei toimu ka annetamine inimesele ilma nimeta ja läbi kolmanda eraisiku (kes ei ole mahitatud organisatsioon) arveldusarve… Inimesi ei saa ettevaatlikuses süüdistada. Neid abivajajaid on palju ja kui oled kõrvetada saanud, mäletad.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Loomulikult, täitsa nõus, et see kiri ei tekitanud usaldust ja jättis palju küsimusi õhku. Mina muidugi ei lugenud seda tegelikult mõttega, et kas aidata või mitte, sest mul lihtsalt polegi praegu võimalik kedagi aidata, vaid mul tulid lugedes pigem omaenda musta-augu ja maksmata arvete emotsioonid ja jõuetuse tunne meelde. Ja seetõttu ei tekkinud ka seda ebasümpaatiat kirjutaja vastu, nagu paljudel, vaid pigem mõistmine, olles ise samas kohas olnud.
      Aga fun fact selle minu läpaka kohta 😀 Ta andiski kunagi 5 või rohkem aastat tagasi otsad ja ostsin uue, vana kolis sahtlisse. Aga uus varastati mõned aastad hiljem Tarifal kogu muu kraamiga autost ära. Läpakas, kaks tabletit (on selline sõna eesti keeles?), kõik mu lemmikriided, ehted jne, mis tookord reisiks kaasas olid. Nii et see vana juust läpakas sai viimaks jälle sahtlist välja ja ma ausaltöeldes ei tunnegi, et uut oleks vaja. Tööd teen nagunii lauaarvutis, siin käingi vaid blogimas ja muid kirjatöid tegemas 🙂 Selleks täitsa kärab. Ja on tõesti tolmune!

      Meeldib

    • Eveliis ütles:

      Ma väga hästi mõistan seda, et läbi kolmanda isiku annetamine tekitab küsimusi, segadust ja pigem soovi mitte annetada. Samas oli see inimeae palve (alguses jagasin privaatselt tema kontot). Siiski annetas inimesi ja tànaseks on see kôik ka (abivajajale nähtavalt) edasi kantud. Samuti olen siiski jaganud ka otsekontot neile, kea tahtsid otse kanda.
      Igal juhul mul hea meel kui sain natuke aidata❤️

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s