2021

Kas te ka avastasite alles nüüd, et aastalõpp ongi ju juba praktiliselt käes? Pmst kahe nädala pärast juba jõulud!? Ma pole veel isegi lapsi jõuluvanale kirja saatma utsitanud (et teada saada, mida kingiks osta). Ja meil siin pole ju ainult jõulukigid. Kolmekuningapäevakingid on ka. Ehk siis neli kingitust vaja sebida. Ja Artjomile ka. Nii et kuus. Kitarrikeeled nagu alati? Hea vähemalt, et lapsed pole näärivana olemasolust teadlikud. Muidu ma küll ei teaks, mis saab. Ausalt, ma olen totaalselt sellest jõulurongist maas see aasta, Või noh, mis see. Iga aasta sama jama.

Päkapikkudest ei hakka rääkimagi. Juba kaks korda ärkasin hommikul, tulin elutuppa, nägin lapsi mängimas ja ühtäkki meenus, et omg, päkapikud ei käinud! Pidin salaja möödaminnes sussid ära täitma. Nad vist ei pannud tähele, olid ka unised alles. Või kui panid, siis ei öelnud targu midagi.

Oih, vist ikka hakkasin neist päkapikkudest ka rääkima…

Muide, käisime paar päeva tagasi mägedes päkapikke vaatamas. Meil siin ju pole paksu lund maas ja tuleb mujalt seda jõulutunnet otsida. Tegelikult oli mul (või noh, meil terve perega ikka) instadeit mägedes. Teate küll, kui oled instas kellegi anonüümse tundmatuga juba aastaid? juttu puhunud ja lõpuks otsustate kokku ka saada. Ikka teed ju seda kusagil üksildases kohas, nt mägedes, eksole, normaalne ju? 😀

Tegelikult hakkasin ma pragu mõtlema, et tänapäeval ja eriti pandeemiaajal on sotsiaalmeedias tutvumine ja see sotsiaalmeediasuhtlus nii igapäevane ja tavaline. Ei ületa kohe üldse uudiskünnist 😀 Nt blogimaailm ka. Ma tunnen mõnikord lausa, et elan oma blogisõpradele rohkem kaasa, kui enda oma argiasjadele. Loen mõnda blogipostitust ja endalgi tuleb rõõmu- või kurbusepisar silma. Eks ma olengi jah muidugi selline pisardaja ka, hea raamat või film keerab ka alati pisarakraani lahti. Aga blogilugudega on ju see vahe, et tead, et see kõik on ju vastupidiselt filmile/raamatule päriselt ka ja see teeb südame kohe eriti soojaks.

Et siis jah, päkapikud. Nägime. Hästi äge rada oli. Pole küll teoorias alla 10a soovitatav, aga kuna meil lapsed on harjunud pikki vahemaid kõndima ja mägedes ja mitteasfaldil hakkama saama, siis ma ei muretsenud. Oleme nendega ausalltöeldes palju, kohe väga palju hullemates kohtades käinud 🙂 Nii et walk in the park oli see pmst. Et kui tead, et lapse jaoks pole probleem 5 km kõndida ja ta natuke kivisema ja järsema pinna peal kohe ninali ei käi, siis sobib see päkapikurada vabalt. Sellist päris mägironimist ei olnud, suurem osa oli lausa mööda metsateed.

Aga tegelikult tulin ma ju 2021st rääkima. Keegi peab ju essa olema ja selle aastlõpuheietamise otsa lahti tegema. Pärast pole võib-olla enam aega, kui viimase-hetke paanilisi jõulušopinguid teen ja kilomeetristes järjekordades passin. Ja ma olen ses mõttes veel idealist ka, et kui mul on mingi konkreetne kingi-idee ja seda ei leia, siis tuhlan terve interneti ja takkaotsa kümme poodi ka läbi, aga alla ei anna. Näiteks sai just neli Lidlit ja Ikea hõõgveiniotsinguil läbi tuhlatud. Sedakorda edutult. Kõikjalt otsas. Ja need on ainukesed poed, kus seda siinkandis üldse müüakse.

Et siis jah, aastalõpuheietuste aeg! Minu jaoks oli 2021 viimaste aastate seas üks parimaid aastaid. Mis sest et pandeemia jne. Sest:

2020 – totaalne põrgu

2019 – totaalne põrgu

2018 – totaalne põrgu

Ei, tegelikult on igal aastal positiivset ka olnud. Vist. Ma ei teagi. Nüüd võin tagantjärgi vist juba oma lähedastele ka tunnistada, et noil aastail olin ma totaalselt läbipõlenud, tühjaksimetud, depressioonis, enesetapumõtetega, apaatne ja õhtuti end magamanuttev. Väga rõve aeg oli. Kes tahab teada, milline näeb välja naeratav depsessioon, siis võib mineviku-mind vaadata. Lihtsalt väga palju halbu asju sattus kuidagi ühele perioodile. Või noh, paarile aastale. Ilmselt oli seal ikka positiivseid noote ja rõõmsaid sündmusi ka, aga tagasi vaadates näen vaid seda raskust ja olen õnnelik, et see on minevik ja tulin sellest välja. Nii et mis olnud, see olnud, pole mõtet pikemalt peatuda. Ma arvan, et iga inimese elus on selliseid perioode ja üks oluline osa ongi mitte sellele peatuma ja liigselt mõtlema jääda. Tuleb olevikule keskenduda. Nii et 2021.

Ja 2021 oli tõesti see “tunneli lõpus on valgus”-aasta. Paar päeva enne aasta algust kolisime uude kohta. Turvaline pesake on nii tähtis! Üldse end oma kodus hästi tunda. Vähemalt minu jaoks. Ma olen see kodu-on-kindlus inimene. Kes veel ei teadnud, siis tegelikult ongi introvertidel kodu see akude laadimise koht. Nii et kodu peab olema ja kodu peab olema kindlus, kuhu peitu minna. Ja ma olen juba sada korda kirjutanud, kui ideaalne leid see oli, valgusküllane ja päikeseloojangud aknast ja oma õhtuseid keeristormi-ringtantse tegevad linnud mere kohal jne. Hing laulab!

Hirmust olen ka lahti saanud. Sellest hirmust tuleviku ees, hirmust uue aasta ees või isegi uue nädala ees. No tilluke hirmuke ikka on, aga mitte paanika. Survival mode-st olen living mode’i liikunud.

Ja veebruaris ilmus ju raamat! Sellega tuli ka nii palju positiivset energiat, positiivset tagasisidet. Ja no see tehtud-tunne. Kui midagi suurt saab tehtud, siis see lihtsalt ON hea tunne.

Ja tööalaselt saime lõpuks ometi sinna, kuhu olime enne pandeemiat teel. Noh, et ei peaks töötegemise eest riigile peale maksma vaid jääks enda palkadeks ka midagi. Ma poleks seda tuuleveskitega võitlemise tunnet enam kauem suutnud kannatada ka ja olimegi juba peaaegu pille kotti pakkimas. See tähendab fotokaid.

Ühesõnaga, jah, minu jaoks oli see aasta armuline ja hää. Nüüd oleks ainult vaja kuidagi sinna jõulurongipeale ka saada. Stuudios vähemalt alustasin eile väikese jõulunurgakese tegemist. Mul ei olnud tegelikult plaanis, sest oleme siin aastatega õppinud, et hispaanlased ei jõulushoodita niimoodi nagu eestlased ja venelased. Aga kahjuks või õnneks on meil üks püsiklient, kes igal aastal tahab jõulushooti, ja sel aastal ka. Ja meie tüüpiliste yes-man-idena…Nii et ei pääse! Ja noh, ilmselt tuleb jooksvalt mõni huviline veel, nagu ikka.

Mõnusalt rahulikku detsmbrit ja ägedaid uueaastaplaane! Järgmise korrani!

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

10 Responses to 2021

  1. Raili ütles:

    minul oli 2021 ka hea aasta, ütleks, et parim elus isegi. Ennast õppisin armastama, 38 ei ole ju sugugi liiga hilja, või noh parem hilja kui üldse mitte,, aga nüüd lõpp kisub käest ära, tervis tuksis ja raske pilvede vahelt päikest näha. Aga noh küll ta seal on kuskil ikka on ka!

    Liked by 1 person

  2. ritsik ütles:

    Hea meel su üle, et oli tore aasta. Võiksid kunagi kirjutada, mis sul aitas august välja ronida.
    Sinu raamatu lugesin hiljuti läbi, väga sümpaatne ja hästi kirjutatud lugu 🙂.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Oo, aitäh, olen meelitatud :)))
      August väljaronimisest ma väga ei söanda kirjutada, muidu kõlan nagu paljas porgand, kes teab kõiki vastuseid. Mul aitas ilmselt väga paljude asjade kompott. Esiteks, et osad situatsioonid ja keskkond muutus. Noh, a la läbipõlemine – quittisin tolle töö piisavalt õigel ajal, või noh, vähemalt viimasel hetkel. Mured lähedaste terviste pärast – saadi noist haigustest üle õnneks. Raseduse peetumine – oli samuti lihtsalt aega vaja, et sellest kurbusest välja tulla. Blogis tükikeste kaupa mingite asjade jagamine aitas ja oli teraapia eest. Telefonikõned ema ja õega, isegi kui ei rääkinud oma asju välja, ikkagi aitasid. Mediteerimine aitas. Podcastide kuulamine aitas väga, väga palju. Nt meie oma Eesti täitsa pekkis podcast, neil on tihti selliseid teemasid ja külalisi olnud, mis on pannud kuidagi teise nurga alt mingitele teemadele vaatama või siis andnud seda tuge, et teistel on ka kehvasti aga on välja rabeletud neist olukordadest. Tolmu kallistamine aitas, ta oli mul reaalselt nagu mingi spirit animal vahepeal, õhtuti tuli (tuleb siiani) kõrva äärde nurruma ja see kuidagi rahustas. Keskkonnavahetus (ehk siis kodu vahetus) aitas meeletult palju. Ja noh, olen oma elust ka pidanud neid inimesi välja jätma, kelle puhul ma tundsin, et iseloom/olemus/eluvaated ei mõju mu närvisüsteemile hästi, või kus pidev negatiivsus oli mind tühjaks imenud.
      Kindlasti oli veel asju, mis ununesid. Oma elufilosoofiat olen ka niimoodi kõige selle muu käigus jooksvalt muutnud (või tagasi saanud), nö õppinud elu usaldama jälle. Ja mingil veidral moel annab mulle “law of one” teooria, mille peale ma Epp Petrone fb -s sattusin, kuidagi jõudu ja usku, sobitub kuidagi mu enda maailmapildiga ja praegusesse hetke.

      Liked by 1 person

  3. Blogistaja ütles:

    Issssand, see päkapikkude värk. Tore, et sa ka unustad. Täitsa tobe, aga tunnen end kohe paremini 🙂 Mul siin jälle läks meelest ära…

    Ja mis introvert sa oled, tundud täiesti mõistlik ekstravert. Selline tugev, asjalik ja sihikindel.
    Aga no vaata, mis kõik välja tuleb… Mis muidugi tegelikult kinnitab veelgi seda, et oled üks sitke tegelane, sest oled naeratava depressiooni maha murdnud, mitte vastupidi. Vägevat uut aastat sulle!

    P.S. Kas liiga vara head uut aastat soovimine toob samamoodi mingeid kohustusi? Nagu pärast 6. jaanuari uue aasta soovimine eeldab alkohoolse joogi väljategemist.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Jep, oled mulle nüüd joogi sees!
      Sulle ka imelist 2022! 🙂

      Aga introvert mis introvert. Kuigi mulle täiega meeldib peol ja üritustel käia ja rahvarohked sündmused jne ja aeg-ajalt isegi tähelepanu keskmes olla, aga see alone-time vajadus on ikkagi meeletult suur. Üks päev sotsiaalsust tahab kohe vastukaaluks nädalat omaetteolekut. Artjom nt on vastupidi, tal on vaja peale päeva omaetteolekut kohe nädalat sotsiaalsust, et akud tühjaks ei läheks 😀 Inimesed on ikka nii erinevad noh 😀

      Liked by 1 person

  4. mia ütles:

    Meeldib

Vasta Raili-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s