No ma ei tea mis värk nende pühapäevadega on, et just siis on aega (ja viitsimist) blogisse lobisema ja nädalat kokku võtma tulla.

Meil oli siin paariks kuuks seoses aastavahetuse ja uue tüvega õues maskikandmiskohustus ja restoranides küsiti koroonapassi, eksole, olen vist maininud. Ja nüüd, kui need piirangud jälle ära langesid, on nii veidralt selline tunne, et kas tõesti ongi pandeemia läbi, ongi tavaelu tagasi. Mis sest, et see nakkuskordaja on ju tegelikult endiselt päris suur. Aga mingi vabaduse tunne on õhus. Ja kõige suurem muutus on lastel koolides, mul on nende üle nii hea meel! Nad saavad nüüd kehalise tundides ja hoovis maskid ära võtta. See on nii tohutu suur muutus! Sest kui kogu see pandeemia algas, oli esiteks kolm kuud koduõpet. Ja peale seda, uuel õppeaastal tuli maskide ja muude rangete reeglitega kooliaeg, mis paistis kestvat lõpmatuseni. Poolteist aastat muutusteta. Ma poleks eluseeski arvanud, et lastel ka viimaks tasapisi piiranguid lõdvemaks lastakse. Sest noh, nagu ma ütlesin, numbrid on endiselt väga kõrged. Ja läbi kogu selle aja on just lapsed pidanud need tublid ja vastutustundega tegelased olema, samal ajal kui suured inimesed hullu panevad. Samal ajal, kui nt siin sügisel olid diskoteegid täis sadade kaupa siseruumides distantsideta-maskideteta lõbutsevaid inimesi, kes kõik üksteist kallistasid-musitasid ja muidu toredalt elu nautisid (Artjom oli päris mitmel diskol fotograafiks ja alati olid täiesti piiranguvabad need peod, nii noorte kui vanade omad). Ja siis samal ajal lapsed koolis, tublid, maskidega, peavad üksteisega distansi hoidma, eksole, kehalises kasvatuses ka ei tohi ära võtta. Väga loogiline, eks. Et siis, lõpuks ometi antakse lastele ka veits asu.

Muidu, täiega naljakas oli, käisime natuke aega tagasi, kui veel tänaval maske pidi kandma, Marbellas. Nagu teise riiki oleks sattunud, hoopis teine pilt tänaval. Malagas oli tol ajal vaid mõni väga üksik turist maskita näha, aga seal just vastupidi, mõnel üksikul oli ees. Ma olen proovinud seda fenomeni läbi hammustada, aga ei oska. Siin elab rohkem hispaanlasi ja ollakse seetõttu rohkem kaaslinlastega arvestavamad, noh, et oma vanaemad-vanaisad jne? Ja seal rohkem välismaalasi, nii et kõigil pohlad? Või tehti siin rohkem trahve, sest noh, suurlinn, iga nurga peal politsei, ja seal ei trahvitud? Või mis põhjused veel võiks olla? Tegelikult isegi tol suvisel-sügisesel ajal, kui meil veel tänaval sai maskita käia, olid ikka pooled maskidega edasi, isegi 30-kraadises kuumuses üksinda mööda tänavat kõndides. Suvel istusin lausa korra akna juurde ja hakkasin loendama, et mis seis on. Oligi pooleks. Nii et trahvides vist ka see asi ikka ei saa olla.

A no aitab neist maskijuttudest küll! (kuigi ma tahtsin veel rääkida sellest, kui naljakas on panga ees mõelda, et krt, ei saa panka minna, mask ununes maha)

Vahepeal käisin üle saja aasta jälle taustanäitlejaks. Nii et kui kunagi “La chica de nieve” Netflixi jõuab, siis on võimalik, et ma olen sekundiks Milena Smiti taga näha. Või siis lõigati välja ja ei ole, aga no nüüd teate, et olin seal, saate ette kujutada. Ja üks kaader on selline, kus ta mulle ühe lendlehe ulatab. Või siis ei ulata, sest lõigatakse väja 😀 See on see taustaks olemine traagika, et näed terve päeva vaeva, oled tubli ja sõnakuulelik taust ja lõpuks ei teagi, kas sellest mingit kasu ka oli, täispikast võttepäevast tuleb ju kokku paar minutit seriaali vaid. Njah.

Queeee maaaas? Mul on terve nädal mingi vastik näriv peavalu ja kuidagi üldse väsitav olla olnud. (ei ole korontsik, filmimisel tehti test kõigile). Kassid ka äratavad jube vara viimasel ajal. Ja lapsed ronivad poole öö pealt riburadapidi meie voodisse, nii et lõpuks on see 2mx1,50m voodi täielik pusle, kuuekesi proovime ära mahtuda (4 inimest ja kaks kassi, Flokit ei lubata). Siis on variant, et need “beebid” tagasi oma tuppa tassida (veits rasked on juba) või ära kannatada (nii et ei saa liigutada või on oht üle serva maha kukkuda, iga juhul seljavalu garanteeritud) või siis ise mujale magama minna. Eks mõni öö proovin üht, teine öö teist varianti, aga ideaalset lahendust pole veel leidnud. Igal õhtul räägin neile, et nii, täna teeme nii, et kõik magavad kenasti hommikuni enda voodis. Et mul hakkab selg valutama, kui külje keeramiseks ruumi pole. Ja meie toas on sääsed jne. Aga ikkagi kusagil 3-4-5 paiku hakkavad nad laekuma. Ükskord jäi Floki mulle vahele Aleksandri äratamisega. Nii et ma arvan, et kassid va kavalpead said aru, et tuleb keset ööd lapsi äratama minna, siis on kindel, et ma ärkan ka varem.

Ja jah, sääsed on ka juba platsis, pikalt polnudki ühtegi näinud. Aga ühel hommikul pinises mul kõrva ääres ja Daniel oli ka ära näritud. Sain 3 tükki kätte ja panin peletusvedeliku pistikusse. Mõjub, nüüd pole rohkem tulnud neid.

Täna viisin kuuse välja! Oli teine küll ikka endiselt kuuse nägu (reedene pilt), aga kui ehteid ära hakkasin võtma, otsustasid okkad ka lahti lasta. Kaks kuud oli mul vaasis! (pluss veel nädalane teekond Eestist siia).

Aga kui nüüd jõulud läbi, tuleb kevadeks valmistuma hakata, eksole, nii et koukisin nartsissisibulad siis välja. On kevadet õhus juba küll, ja nädala pärast hakkab Malaga karneval ja lastel koolivaheaeg, juuhuuu. Ja metsas juba lilled õitsevad ja… Järgmise nädala ilmateatest ma parem ei räägi, aga lähen vaatan lühemad kleidid juba kapist valmis…

Head sõbrapäeva, kallid blogisõbrad!