Ma võtan seda pühapäevablogimist ikka väga sõna-sõnalt. Aga lastel said siin just elu esimesed tööotsad tehtud, töölepingud lõpetatud, “tööriided” kuivatatud ja ongi täpselt paras aeg rääkida, kuidas neil siis läks kah.

La Chica de Nieve seriaali lastega stseenide filmimised toimusid kokku viis päeva, esmaspäevast reedeni, esimesel koolinädalal peale karnevali ja vaheaega. Paar päeva enne, laupäeval kirjutati, et Daniel tulgu esmaspäevaks, kui saab, et neil on just väiksemaid lapsi selle päeva stseeni vaja.

Riietus-soovitused olid ka – neutraalsed talveriided, aga mitte valged ega mustad. Kollane-punane olid ka keelatud. Sellega suht vedas, sest kõik Danieli riided ongi halli värvi. Ideaalne statist!

Nii et lapsuke läkski rõõmsalt tööle, samal ajal kui Aleksandr ehk liiga suur laps pidi kooli minema. (Aleksandr ütles pärast, et see oli tegelikult ta parim koolipäev, sest ta sai matemaatika eksamil 9 punkti kümnest, nii et õnneks ta Dani peale liiga kade polnudki)

Esiteks pidid kõik koroonatesti tegema. See oli Danieli elu esimene! Õnneks oli ta just päev varem näinud, kuidas ma kodus kiirtesti tegin ja naersin ja aevastasin, nii et ta arvas, et see on lõbus ettevõtmne ja testitegu läks ootamatult kergelt. Nad õnneks olid leebed ka, ei surkinud väga hullusti. Artjom, kes oli tema saatjaks, kontrolliti ka üle, teda surgiti veits korralikumalt.

Siis tuli tunnike niisama ootamist. Kokku oli statistiks kutsutud kaheksa last ja umbes 30 täiskasvanut. Danieli roll oli palli mängida. Neli tundi jutti. Nii et kui näete seriaali esimeses osas hallis jopes poissi punast palli mängimas, siis see on tema. (autogramme vahendan mina)

Samal ajal, kui Dani filmimine käis, tuli taustanäitlejatega tegelevalt casting-firmalt uus whatsapp-sõnum. Et mõlemad lapsed on oodatud kolmapäevast reedeni filmima. St kolm päeva jutti. Et mingu me kohe ühte kliinikusse pcr-testi tegema. Aa, ja et meie, lapsevanemad oleme ka filmimisele oodatud, kui saame. Artjom kahjuks ei saanud töö pärast, aga mina mängisin mõned asjad ümber ja panin nime kirja. Nii me siis läksime õhtul kolmekesi testi tegema. Sõnumis oli kirjas, et ärgu keegi kartku, lastel tehakse test suu kaudu. Kohapeal selgus, et suu kaudu tehakse alla-viiestel, suurematel ikka ninast. Nojah. See tädi tegi ikka niimoodi üsna korralikult seda testi, lastel oli ebamugav, aga sai siiski viperusteta tehtud ja läksime preemiaks churroseid sööma.

Seekordsed riietumisjuhised olid huvitavad. Sama teema, et talveriided, tagasihoidlikud värvid jne, pluss jõulumütsid jne, aga lisaks kummikud, vihmariided, kaasa varukomplekt kuivi riideid (aluspesuni välja). Ja märjad riided olgu järgmiseks päevaks kodus ära kuivatatud, sest kõik kolm päeva tuleb täpselt samas komplektis tulla.

Kõik need kolm tööpäeva olid pikad, 8 või rohkemgi tundi. Filmiti tohutu suurt massisteeni, ma pakun, et meid oli kokku umbes 500 inimest.

Filmis toimub Cabalgata de los Reyes Magos, ehk kolme kuninga paraad, mida on tulnud vaatama palju lapsi ja vanemaid ning kust hakkabki kogu seriaali sündmustik hargnema. Ma spoilereid ei lisa, äkki keegi tahab vaadata 😀 Igatahes on see suurim ja tähtsaim massisteen, mida nad selle seriaali jaoks filmisid. Aga ma pean mainima, et see castingute, näitlejate ja inim-massiga tegelev firma on üks halvimaid, kellega nii mina, Artjom kui kõik teised tuttavad taustanäitlejad on kokku puutunud. Meil siin kohalikel firmadel on kõik väga hästi organiseeritud olnud (ja need kohalikud firmad on tegijad ka, nt üks tegeles Toonide mängu castinguga). Aga nood Madriidist tulnud tegelased olid natuke segaduses, juba lihtsamate võttepäevade puhulgi, aga selline suur massisteen lastega oli neile vist natuke liiga suur amps. Laste jaoks on järjest 8h ühe koha peal seismine üsna väsitav, ma ütleks. Lisaks on mul kuri kahtlus, et 8-tunnised tööpäevad võivad üldse illegaalsed olla laste jaoks? Puhkepause ei võimaldatud, ainult üks kiire söögipaus. Söögipaus, kus antakse paberkott, kus on õnneks küll päris palju süüa, aga sooja toidu osa on jahtunud. Sööma pidi põlveotsas, laudu polnud orgunnitud. Täiskasvanud statistide toidukott oli üldse pea tühi, vaid üks bocadillo ja puuvili. Ja puuviljaks oli ühel korral – ülla-ülla – apelsin! Kuidas seda seal põlve otsas koorima peaks, ma ei tea. Ei taha väga kleepuvana pärast ju võtteplatsile tagasi ka minna. Osadele lastegruppidele unustati ühel päeval üldse õigel ajal süüa anda, said alles lõpus. See toitlustuse puudumine olla neil varasematel nädalatel täiskasvanutega ka mõned korrad juhtunud…. Njaa… ja siis meenutan ma oma Malaka filmimist, kus sõime ühes Malaga fäänsimas restoranis mitmekäigulist lõunat, soe, otse köögist, laudade taga ja nugade-kahvlite-taldrikutega…

Ma ise arvan, et kuna neil läks covid testidele nii palju aega ja raha, võeti see raha toitlustuse eelarvest maha.

Ok, toitlustus toitlustuseks. Lapsed olid tegelikult ülirahul. “Ooo, tasuta süüa saab! Nii äge on tööl käia!” Esimesel päeval olid kananagitsad, mingid makaronid, šokolaadipirukas, mingi šokolaadivahvlibatoonike, sai, õun, mahl.

Aga alustame ikka algusest. Kolmapäev. Kell 14.00 pidime “staabis” kohal olema. Ja mis ma näen – covid-telgid on püsti. Kas meid just hiljuti ei saadetud pcr-teste tegema? Aga ei miskit, vaja teha. Daniel, kes oli eelmised kaks testi vapralt üle elanud (ja ta on inimene, kellel on juba väiksest saadik see “püha nina”, mida keegi katsuda ei või, ei nuuskamiseks ega puhastamiseks), hoidis nüüd metallaaiast kinni ja keeldus testima minemast, pisarad jooksid. Testimisega tegelevad inimesed olid väga sõbralikud, nagu hispaanlased ikka. Käisid uurimas, et mis juhtus ja kuidas saaks olukorda lahendada. Seekord olevat lastele lõpuks suust proovi võtmise variant ka ikka. Daniel oli juba paanikas ega olnud tollegagi nõus. Toodi siis üks selline test, mida saab suus lutsutada. Aga kahjuks ei tulnud mingeid kriipsukesi, sest suu oli kuiv ja laps polnud väga koostööaldis ka. Tundsin juba, kuidas mul stressist migreen lähemale hiilib. Samal ajal arvas Daniel resoluutselt, et tema läheb üldse ära (ma oleks pigem ise tahtnud ära minna…). Lõpuks päädis olukord sellega, et Danile anti pulk, millega ise endal suust proov võtta ja sai ikka kuidagi tehtud.

Järgnes riietuse kontroll ja lõputu ootamine, kuniks kõik need miljon inimest said testid tehtud ja riided kontrollitud. Toole istumiseks ei olnud, tuli lihtsalt seista või hädapärast tänavale maha istuda. See lõputu jalulseismine jätkus ka võtteplatsil. Õnneks olid esimesel päeval jalad veel värsked ja puhanud, kuigi paar tundi enne lõppu hakkasid lapsed juba natuke virisema, et ei jõua, jalad väsinud, tahaks istuda.

Millist tausta me siis näitlema pidime? Seisime, vaatasime rongkäiku, tantsisime kaasa ja lehvitasime, püüdsime komme. Kohe alguses toonitati, et lapsed, pidage meeles, need kommid ei ole päris, need on plastikust, ärge neid mingil juhul sööge. Ilmselgelt pole lapsed lollid ja mingi hetk oli keegi juba aru saanud, et need on paberi sisse pandud vahukommid ja jutud läksid kohe liikvele. Nom-nom.

Paar tundi enne lõppu, kui pimedaks läks, alustati vihmastseenidega. Malaga pole just kõige vihmasem paik, aga filmi oli vihm sisse kirjutatud. Nii et seda vihma tuli kunstlikult teha. Kohal olid suured veeautod, voolikud olid veetud majade rõdudele, pluss igasugused muud vihmapritsid olid ka ehitatud. Saime üsna märjaks, iga võtte vahel käidi rätikutega lapsi kuivatamas ja lisaks anti neile mingid isesoojenevad pakikesed kätte. Selja peale kleebiti ka mingid soojenevad asjad. Kui kell 22.15 vabaks saime, olidki lapsed tõesti aluspesuni märjad. Koju jõudes olime kõik kolm läbi nagu läti rahad, aga lastel oli päevast siiski hea tunne ja see “tehtud!”- emotsioon.

Järgmine päev algas kergemalt – ilma testimiseta (testimine toimus õnneks ülepäeva). Samas oli päev võtteplatsil sellevõrra pikem ja lapsed olid juba poole päeva pealt nagu süldid, ei püsinud püsti, virisesid, ei jõudnud võtte ajal neid rõõmsaid elevil rongkäiku vaatavaid lapsi etendada. Mul oli nagu topelt-tööpäev, olin animaator lisaks. Mul oli kaks mõtet peas. Et kas see päev kunagi lõppeb ka, ja kuidas me küll homme VEEL ühe sellise päeva üle elame. Õnneks saime seitsme paiku sööma ja lastel läks tuju jälle paremaks. Peale sööki tulid jälle vihmastseenid ja seekord väga märjaks ei saanudki, oli selline leebem vihm, pluss Danielile täiega meeldis, hüppas vihmavarjuga ringi ja rääkis, et harjutab ennast Eesti kliimaks. Järgmise stseeni ajal hoidsime põhifilmimiskohast üldse ise meelega kaugemale, keegi meid õnneks lähemal ei vajanud ka, veerand rahvast passiski seal eemal ja lihtsalt ootas korraldusi. Ja siis saimegi vabaks, millalgi 22.10 paiku vist. Kõigile lastele anti veel pakike maiustusi ka kaasa ja lapsed jälle sulasid, et juuhuu, küll on äge töö, tasuta maiustused!

Ainult üks päev veel, saame hakkama!

Viimane päev algas tund hiljem, kell 15.00. Jõudsime “staapi” ja lapsed nägid kohe esimese asjana, et covid-telgid on jälle püsti. Ma ütlesin neile, et mina ei tea midagi, seisame aga siin järjekorras. Mingi tunni pärast jõudiski järg meieni (ma ütlen, korrrraldus! Kas ei oleks võinud lapsi veidi hilisemaks ajaks kutsuda, kui täiskasvanud juba tehtud?). Imekombel lapsed ei protesteerinudki, Dani küll proovis uurida mu käest, et kuidas nad testi teevad, aga ma vastasin, et ei tea, et vaatame, et lastel teevad seekord nii, et keegi ei nutaks. Ja et maailma viimane test, juuhuu! Lükkasin tema kõige esimesena, suruti küll see pulk suht sügavale kurku suu kaudu, aga sai kiiresti tehtud.

Järgnes riietuse kontroll ja veel tunnike passimist (kor- al- dus!) ja siis saime juba sööma, seekord siis mitu tundi varem. Peale seda oli veel passimist, ja kuue paiku marssisime (juba! 😀 ) võtteplatsi poole. Tasapisi hakkas päriselt ka vihma sadama ja lootsin, et ehk jääb seekord siis kunstvihm ära. Aga see pisike tibutamine ei olnud piisav, oli vaja ikka korralikku padukat. Nii et saime topeltvihmakest sel päeval. Kraanaga oli taevasse mingi eriti uhke seadeldis ehitatud ja sealt pritsis ikka mõnuga (Truman Show tuli korduvalt meelde). Daniel mängis oma vihmavarju all jälle Eestit, ise läbimärg, mina jagasin Aleksandriga varju ja olin taaskord animaator, et tal väsinud jalad meelde ei tuleks. Maa oli ka täiega märg, istuda ei saanud isegi noil hetkedel, kui ei filmitud ja kõik niisama ühe koha peal tühja pidid passima.

Need tühja passimise hetked olidki kõige väsitavamad. Paigalt ei tohtinud liikuda, pidi vaikselt olema – ja katsu sa hispaanlasi vaikseks saada, pidevalt karjuti “Los figu, silencio!”

Ja lõpuks – ühel hetkel kajas terve konstitutsiooniplats rõõmuhõigetest ja plaksutamisest ja see tähendas, et ongi purgis. Kell oli umbes 22.10.

Kindlasti huvitab kõiki see ka, et kui tulus selline töö on, eks? Mina sain oma eelmise kuu võttepäeva eest 44 euri, ma eeldan, et seekordsed summad tulevad umbes samad, võimalik, et midagi pannakse ületundide või öötöö eest lastele lisaks, aga kindel ma pole. Baaspalgad olid neil lepingus igatahes samad. Taaskord, teised castingfirmad on tibake paremini maksnud, enamasti 50 ringis päeva eest, ja kui läheb üle 8h, siis rohkem. Artjomi viimane palk ühes teises filmis oli nt 60 eur/päev. Paljud teised casting-firmad maksavad veel ka selle eest paarkümmend euri lisaks, kui peab kusagil kliinikus päev varem covid-testi tegemas käima või riideproovis. See praegune firma midagi millegi eest lisaks ei maksnud, kuigi meid saadeti nt kuu varem teise linna erakliinikusse lastele tervisekontrolli tegema (vererõhk ja ekg) + siis nüüd need pcr-id.

Vot selline tore (aga väsitav!) seiklus meil. Millalgi tuleval talvel peaks seriaal juba Netflixi jõudma, nii et lastel saab olema päris põnev vaadata, mis sellest kõigest siis lõpuks kokku monteeritakse. 🙂 Aleksandr arvas, et tema tahaks teinekord hoopis peanäitleja olla (makstakse rohkem ja huvitavam ka), Daniel arvas, et tema töötaks hea meelega Aqutransis ja pritsiks inimesi veega.