Ma pole ammu reisi/matkasoovitusi jaganud, eks?

Minu enda kõige-kõigem koht siin lähikonnas (või üldse terves maailmas?) on vist Antequera koos seda ümbritseva Unesco kultuuripärandi hulka kuuluva maastikuga. Ma ei teagi kohe, kust alustada, sest siin on nii palju, millest rääkida.

Esiteks linn ise. Selline armas, 41 tuhande elanikuga linn, 50 km Malagast. Teda kutsutakse ka Andaluusia südameks, kuna asub just Sevilla-Granada ja Cordoba-Malaga teede ristumispunktis. Ja teadagi, et vanal ajal nendes suurte linnade vahelistes ristmiku-kõrtsides ja külalistemajades juhtusidki just kõige põnevamad asjad ja öömajale jäänud rändurid said ilmauudiseid kuulda ja jagada.

See on kindlasti linn, mida ühe päevaga lõpuni läbi külastada ei õnnestu, sest juba kirikuid on linnas üle 30, lisaks veel kõik muu, mis aastatuhandete jooksul erinevate kultuuride poolt on ehitatud – Alcazaba kindlus, rooma saunad, härjavõitlusareen, muuseumid, monumendid, nunnud tänavakesed, platsid, vaateplatvormid, kohvikud…

Kõige tähtsam pole aga üldse see, mis on inimkäte poolt ehitatud, vaid see, mida loodus on siia meisterdanud. Linnale lähenedes (või mööda sõites) hakkab juba kaugelt midagi erilist silma – kas tõesti on meie Kalevipoeg hoopis Hispaania päikese alla pikali heitnud? Ja tundub, et tagasiminekuga tal kiiret ei ole, nii et Kalavipoja säng Alatskivil jääb ilmselt ka edaspidi tühjaks…

See mägi, Peña de los Enamorados, või kohalike jaoks ka El Indio, ongi üks tähtsamaid elemente, millest kogu piirkonna maagia on ilmselt alguse saanud. Suur magav gigant, 880 meetrit merepinnast. Kujutan ette selle piirkonna asukaid tuhandeid aastaid tagasi teda kummardamas-jumaldamas – kuivõrd eriline ja püha koht see nende jaoks võis olla. Peña juures on mitmeid arheoloogilisi leiukohti ka, koopamaalingute, ohvripaikadega jne.

Teine piirkonna maagiline-müstiline paik on samuti mägedes – El Torcal de Antequera – üks ägedamaid karstialasid Euroopas. No ta näeb ikka väga teiselt planeedilt välja. Umbes 17 ruutkilomeetrit imelisi kivimoodustisi, mis näevad välja kui kunstiteosed ja mis panevad vaatajal fantaasia kiirsti tööle. Keegi oleks nagu kive üksteise otsa ladunud ja erinevaid kujusid välja tahunud. Ja see on lausa 150 miljonit aastat vana maastik! Jällegi kujutan ette, kuidas need kiviajainimesed seal 7000 aastat tagasi elasid ja milliseid põnevaid müüte ja uskumusi sellises keskkonnas elades neil tekkida võis.

Ja lõpuks jõuamegi selle kõige põhilisemani, see, mille tõttu Antequera maastik üldse Unesco maailmapärandi hulka arvati – dolmenid. Megaliitrajatised, millest esimene, Menga, on ehitatud arvatavalt millalgi vahemikus 5500 kuni 6000 aastat tagasi. Varem, kui Egiptuse püramiidid, varem kui Stonehenge. Dolmeneid on Hispaanias ja Euroopas mujalgi, kuid Antequera omad on ühed Euroopa suurimad. Kaks esimest 50m diameetriga ja kolmas lausa 100m. Nad on ka väga hästi säilinud, praktiliselt renoveerimata. Menga on kohalike jaoks alati olemas olnud, teised kaks aga taasavastati alles 1903 ja 1904 a.

Nagu ikka selliste vanade müstiliste rajatiste puhul, on palju selgusetut. Mille jaoks, kuidas, millal. Arvatavasti oli tegu pühakodade või matmispaikadega. Menga on unikaalne ka selle poolest, et sealt seest leiti alles paarkümmend aastat tagasi 20m sügavune kaev. Oli viimased 300 aastat kive ja liiva täis, olles seega nö nähtamatu. Kuigi legendid Menga veest olid olemas. Nii et selle leiuga on loogilisem pigem pühakoja variant, mitte matmispaik, nagu üldiselt dolmenite puhul eeldada võiks.

Lisaks osavale ehitustööle ja oskusele sajatonniseid kivilahmakaid (kõige raskemad kuni 180 tonni) tassida ja tõsta on väga oluline ka paigutus. Menga on suunaga otse selle magava gigandi, püha mäe suunas. Veel vanema pühapaiga, eelkäijate templi suunas.

Kolmas, mitusada, võib-olla isegi kuni tuhat aastat hiljem ehitatud dolmen vaatab aga El Torcali suunas.

Viera on kolmest ainus, millel on astronoomiaga seotud orientatsioon, talvise pööripäeva Päikese järgi, just nii nagu enamasti traditsiooniliselt on dolmenite puhul kombeks. Päike valgustab pööripäeval koridori just kuni järgmisse kambri ukseni.

Igatahes – Antequera tasub kindlasti külastamist, enne kui sealsed dolmenid maailmakuulsaks saavad ja kilomeetrised järjekorrad tekivad. Praegu on mõnus rahulik, sest hispaanlaste jaoks oli see viimased aastasajad lihtsalt mingi vana koobas. Palju rohkem tähelepanu pöörati kirikutele ja kõigele muule uhkele ja ilusale, mis linnas. Aga alates 2016, kui ta Unesco nimistusse määrati… ma arvan, et kuuleme neist dolmenitest veel ja veel.

Keda huvitab (ja kes hispaania keelt ei karda), siis üks põnev dokumentaal ka: (by the way, droonikaadrid Artjomi filmitud)