Südame kutse

Vaatasin Marju südame kutset ja mõtlesin, et küll on ikka kadestusväärselt tore, kui inimene teab, mis ta südame kutse on. Tahaks ka teada ja siis sirge selja ja otsusekindlusega selles suunas rühkida. Ma olen pigem nagu ühe teise Marju doki tutvustus: “Inimene kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kunagi kätte ei saa.”

Vahepeal tundub küll, et kõik teised Marjud leidsid oma südame hääle üles, kuidas siis ma ei saa. Länik ja Kuut ja Lepajõe ja… kindlasti on veel mõni Marju.

Teine asi, mis mind viimasel ajal on šokeerinud, on see, et ma ei ole enam multitaskimises hea. Muidu ikka loomu poolest ju naised suht osavad selles. Aga mul kuidagi liiga palju ja liiga üle pea, ei händli ära kõiki asju. Noh, et kodu-lapsed-pere versus fotoasjad (ja see ala on nagunii omakorda veel üks suur multitaskimine), versus kirjutamine, versus veel üks teine tööalane asi, mis on alles lapsekingades ja mille jaoks üldse aega ei jää ja millest ma igaks juhuks ei räägi. Ja noh, lõppkokkuvõttes teengi siis kõike nö üle perse. Aga tahaks ikka, et oleks korralikult ja maksimumi peale kõik tegemised tehtud, mitte selline hädine kolm nagu viimasel ajal välja tuleb. Ja siis tahaks veel seda ka, et jääks aega ka sõprade ja matkamise ja filmide ja raamatute jaoks…

Tegelikult helendab eespool ikka üks väike lootuskiir ka. Sest – parampampaaa – lapsed alustasid esmaspäeval uues koolis, mis on kodule VÄGA palju lähemal. Nii et mu/meie keskmine tööpäev muutus juba sellest lükkest umbes kaks tundi pikemaks. Puhtalt kooliviimiste-toomiste aja pealt. Ja lisaks tulevad neil nüüd pikemad koolipäevad, sest nad jäävad peale tunde kooli sööma ja trennidesse ka. Nii et tõesti, rahulikku vaikset tööaega saab olema meeletult palju rohkem. Ega nad on tegelikult juba nii suured, et väga ei sega tööd ka siis, kui kodus on, aga ikkagi. Nii et kes teab, ehk tuleb isegi multitaskimisoskus tagasi ja energia ja fookus ja kõik 🙂

Kusjuures uus kool on täiega tore, esimese nädala muljed on positiivsed. Seda esimest koolipäeva kartsin mina vist veel rohkem kui lapsed. Ei saanud öösel magadagi. Üldse läks mul samuti pool nädalat koolialguse alla ära. Kõigepealt pidi koolimaterjalid ostma. Kummalgi lapsel A4 leht vajalike asjade nimekirjadega. Noh, paberid, pliiatsid, kaustad, vihikud, joonlauad, mallid, sirklid jne. Kusutatavad pastakad nt oli põnev asi nimekirjas. 16 tk. Leidsin kah, täitsa hästi saab kustutada jep. Aga jube ajakulukas on see materjalide jaht. Ja rahakulukas ka muidugi. Kummagi lapse peale läks umbes 100 eur. A4 suuruses kõvade kaantega kaustikud nt on 4-5 eur/tükk (aru ma ei saa, miks nii kallid) ja juba neid oli kokku üle kümne vaja.

Kriipsutatud… peaaegu

Ühel lapsel oli vaja kümmekond raamatut ka kiletada. Teisel lapsel õnneks ei olnud vaja… Ju siis on see klassijuhataja otsus… mõni armastab oldschool-kiletamist ja mõne jaoks on see mõttetu plastikukulu. Nii et siis kiletasin veel Dani raamatuid ka “ajaviiteks”.

Aleksandril on seekord esimest korda elus meesklassijuhataja. Tal on koolitee jooksul kuskil 6-7 erinevat klassijuhatajat olnud (kõik sattusid naised) ja ta ei mäleta ise enam pooli neist. Isegi eelviimane on tal juba udus, kuigi oli kõige kauem. Nii veider on mõelda, et mina mäletan neist kõiki nii detailselt, aga tema enam mitte. Ja oma lapsepõlvest – mina mäletan oma esimest klassijuhatajat nii hästi (sealt edasi on mõned aastad, või noh, täpsemalt öeldes viies kuni üheksas klass udus). Aga ilmselt, kui mul oleks olnud igal aastal uus klassijuhataja, siis ei mäletaks samamoodi.

Lisaks on ka kõik aineõpetajad tal uues koolis meessoost, või noh, peaaegu, kuus seitsmest. Väga huvitav vaheldus igatahes! Danielil on umbes pooleks. Hispaanias on tegelikult meesõpetajad täitsa levinud nähtus, ilmselt tuleb see sellest, et siin meeldibki meessool ka lastega suhelda, ei ole seda, et lapsed on naiste asi. Ja kes teab, ju siis on palgad ka okeid (kiire guugeldamine ütleb, et keskmine bruto-kuupalk õpetajatel 2430).

Pakutavad huviringid koolis on samuti päris põnevad. Valisime neile karate ja robootika. Karate osas nad väga ei kommenteerinud, aga robootika osas on küll elevil ja küsivad, et millal juba hakkab.

Põnev-põnev.

Võib-olla tuleb nende südame kutse just mõnest neist huviringidest? Ikkagi lenguaje del futuro

Aga kui nüüd tagasi nende Marju-dokkide juurde tulla, siis mulle tundub, et Lepajõe oma oli minu jaoks tohutult põnev ja avas selle tema tavapärasest erineva maailma nii hästi, tõmbas täiega sisse. Läniku omas jäi minu jaoks siiski midagi puudu, aga vabalt võib olla, et ma olen ise lihtsalt liiga muusikamaailmas otsapidi sees (või noh, kõrval pigem) ja hoopis seepärast jäi minu jaoks üllatusmomendist puudu.

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Südame kutse

  1. KK ütles:

    Ma vaatasin veel Õnnepalu (ETV2s järelvaadatav) ja ostsin tema ning Kaplinski kirjavahetuse. Kuidagi hea tunne on, sest nii palju on sellist, mis kõnetab.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s