Instagrami stoorides oli sünna puhul võimalus oma viimase aasta highlighte jagada ja mõtlesin, et tegelikult oleks paslik hoopis terve eelmine kümnend kokku võtta. Hehee, 10a tagasi polnudki mul veel instagrami.

Igatahes, too viimane kümnend algas mul (meil) kohe suurte muutustega: uude riiki kolimisega. Kolmkümmend kukkus ja kohe kohvreid pakkima! Ja eks kogu see aeg ongi läinud kohanemise, integreerumise, võõras (nüüd juba omas ja koduses) riigis enda koha leidmisele. Põnev on olnud! Selline, et raske, aga siiski sära silmis, vähemalt suurema osa ajast.

Mis veel mu kolmekümnendates juhtus…Dani tuli meie ellu. Ja Tolmu. (Jajaa, Coco ka, aga Tolmu pole mingi tavaline kass, ta on ikkagi mu pesakond, nii et tuleb eraldi ära märkida ta).

Oeh, see väikeste lastega võõras riigis ja tugivõrgustikuta aeg oli ka ju. Sellest olen alles hiljuti vist taastunud 😅

See ei aitanud ka kaasa, et kuigi endalgi võrk puudu, olin sel ajal lisaks veel ise teistele tugivõrguta inimestele tugivõrguks ja lõpetasin tühjakspigistatud sidrunina. Ei noh, ega asjata öelda, et enne aita endale päästevest selga ja alles siis teistele.

Muidugi sai igasuguseid elu õppetunde saadud ja karastatuks ja väheke targemaks kasvatud. Loota ju võib. Mis elu see ilma arenguta oleks.

Raamat muidugi, see oli nagu kord-elus-lotovõit liiki sündmus ja no ilmselgelt juba mu lapseea salaunistus. Nagu kolmas beebi mõnes mõttes.

Päris kolmas beebi ei tulnud, ta nagu tahtis, aga siis otsustas ikkagi ümber. Mõnikord olen ikka mõelnud, et polegi mul tütrekest, kellele kleite osta, aga siis meenub see mõned lõigud eespool mainitud väikeste laste ja magamata ööde periood ja mõtlen, et olen juba liiga vana, et uuesti sellest eluga läbi suuta tulla.

Ühesõnaga. Kolmekümnendates õppisin integreerumist ja Hispaaniat ja kasvatasin oma kaks beebit inimesteks. Nüüd on nad sellises vanuses, et lausa lust. Teevad seal praegu endale ise hommikusööki just.

Lisaks on mul nüüd huvitav verstapost ees – kümme aastat Hispaania elu saab täis. Mis tähendab, et olen juba veerandi oma elust siin elanud. Veerand! Üks neljandik! Kas ma olen nüüd veerandikhispaanlanna?

Aga nagu siia kolides öeldud sai – 30 aastat Eestis, järgmised 30 Hispaanias. (Ja eks siis vaatab edasi).

Tegelikult on suurel osal inimestest kuskil 8-9-10 võõrsilolekuaasta paiku koduigatsuse hetk ja jõuab kätte see teine tagasikolimistelaine aeg (esimene on aastake peale kolimist, mil võib selguda, et ootused ei klapi üldse reaalsusega). Mul on siiani pigem, et see ongi ju mu kodu. Ja et just alles tulime ju. Ju ma siis lihtsalt leidsin selle õige koha, enda jaoks õige (sest noh, mis ühele on õige, ei pruugi teisele üldse sobida).

Hiljuti nägin kohalike eestlaste grupis inimest, kes nimetas hispaanlasi lollideks ja rumalateks. Ma arvan, et kui ma oleks sellist tüüpi inimene, siis ei suudaks ka siin kaua vastu pidada. Ja eks neid on omajagu, kes tulevad ainult päikese pärast, aga soovivad, et hispaanlasi poleks üleüldse olemas. Hispaania keele asemel oleks inglise keel. Jne. Aga ma vastupidi hoopis täiega armastan hispaanlasi ja nende kultuuri ja kombeid ja elustiili.

Eile käisin veini ja šokolaadi degusteerimise õhtul flamencokitarri saatel ja olin seal keset lõbusaid hispaanlasi ja mõtlesin, et nii oma inimesed. Ja et jagasin ju seda üritust eestlaste grupis ka, aga kedagi ei tulnud, samas – oleks see olnud a la “Meie Mees” viina kõrvale, küllap oleks siis tuldud ja suurte massidena lausa 😅 (Costa del solis elab vähemalt tuhat eestlast, ma pakun. Nüüd peale telesaadet ilmselt 2000. Nt eile üks ajakirjanik rääkis, et rootslasi elab siin 40 000! Soomlasi küllap on ka samas suurusjärgus. Nii et see 1000-2000 on küllap mul alapakutud number isegi)

P.S. Ääremärkuse korras mainin ära, et palju toredaid eestlasi on meil siin ka!

Lõpetuseks laulusõnad eesti muusikaklassikast, mis on mind siin mõned päevad kummitanud ja mõtlema pannud, et neil sõnadel on ju täitsa point ka olemas ju (noorena ei uskunud):

noorus on ilus aeg,
noorus ei tule iial tagasi.
Ei tule, tule ta, iial ei tule ta,
noorus ei tule iial tagasi.