No nii, avastasin, et mul on mitu nädalat tagasi alustatud blogipostitus pooleli jäänud. Eks ma lisan siis mõne nädala jagu stuffi veel otsa ja tuleb pikk ja igav lugemine!

Alustan siis tagantpoolt.

Avastasin mõned kuud tagasi, et mu juhiluba hakkab aeguma ja mõtlesin, et miks mitte ta juba kohaliku vastu välja vahetada. Parem mañana kui mitte kunagi. Ja üks suur Euroopa Liit, hea mugav teha. Tegelikult peaaegu oli ka, mõne väikse nõksuga.

Esiteks oli DGT-sse (direccion general de trafico) aeg vaja saada. Artjom helistas nende numbrile, et aega panna (mõtlesme, et vahetab enda oma ka siis korraga ümber, hea mugav koos käia). Öeldi, et sorry, praegu pole ühtegi vaba aega. Aga et proovige iga mõne aja tagant neti kaudu, ehk veab. Ma siis umbes kuu aega ülepäeva käisin netis aega saamas, aga alati tuli vastus, et kõik ajad täis. Kuni lõpuks ometi ikka õnnestus, juuhuu.

Mul oli kusagilt meelde jäänud, et tervisetõendit on ka vaja, nii et läksime lähimasse asutusse, mis neid väljastab. 49 eur per nägu. Oli lõbus, pidi mingit kangidega pallijuhtismismängu mängima (juuube raske!) ja lisaks tehti nägemis-, kuulmis- ja vererõhukontroll. Kui kabinetti astusin, küsis arst, kas prille kannan, vastasin, et ei ja nägin kenasti viimast ridagi. Mul on hoopis see probleem, et lähedale ei näe, aga igaks juhuks ei maininud talle seda. Ega ma ju roolis nagunii nina telefonis poleks…

Kel kunagi vaja sama asi ette võtta, siis DGT-sse kaasa need asjad:

1. Ankeet (täidetud juba)
2. Juhiluba + koopia
3. Pass + koopia
4. NIE + koopia
5. Tervisetõend (kui juhiluba aegub vähem kui 3 kuu pärast. Juhul kui kehtib pikemalt, pole tervisetõendit vaja)
6. 32x26mm foto
7. Raha (st pangakaart). Kohapeal on kaardiga maksmine: renoveerimisel 24,58 eur, lihtsalt vahetamisel (jääb sama kehtivusaeg, mis eesti juhiloalgi) oli 28,87 eur.

Nii et Artjom, kellel oli lubade kehtivuse lõpuni veel mitu aastat, ei olekski pidanud tegelikult tervisetõendit tegema. Need klienditeenindajad seal kohapel on mõnusalt ootevalmis juba, et kindlasti on midagi puudu, aga õnneks hoiatas Kairi mind ette, et koopiad ka kõigest kaasa (kodulehel neil seda kirjas ei olnud) ja läks nagu lepase reega.

Peaks nüüd mõne kuu jooksul postiga koju tulema need hispaania juhiload. Eesti omad võeti ära. Jõudsin veel mälestuseks pildi tehe, ikkagi üle 20 aasta olin Eesti juhiloa omanik, natuke kahjugi…

Nostalgiaminutitel jätkates – pesamuna ostis endale vahepeal telekamängu. Meil oli kunagi varem ka, aga sinna aeti mahla peale ja andis otsad. Nüüd ta siis valis ja otsis, et oleks täpselt selline, nagu meil “vanasti”. (kelle jaoks vanasti ehk pool elu tagasi, kelle jaoks alles mõned aastad tagasi….) Kasseti peal oli mu lemmikmäng, Legend of Kage ka. Ja muidugi tank ja tetris ja galaxian jne. Ohhh!

Dani on üleüldse hull vintagemees. Kogub vanu telefone nt siin viimased paar aastat. Ma talle juba räägin, et saab varsti telefonimuuseumi avada…. Ja üldse igasuguste vanade asjade vastu on huvi. Videomängija (no selle kassettide jaoks) tellis ka omale, aga too ei töötanud ja saatsime tagasi. Nüüd unistab juba vinüülplaadimängijast… Siiamaani veel kulutab oma taustanäitlemisrahasid noh, hea teenistus oli ikka 😀

Küsivadki juba, et millal saaks jälle raha teenima minna, rahakassadel põhjad paistavad.

Artjom käis just. See oli see Disney II maailmasõja seriaal, kus pidi ajastutruu välja nägema, ehk siis tal lõigati pikad juuksed maha ja tehti oldschool soeng pähe. Uskumatu ikka, kui palju ettevalmistust ja vaeva (ja ohvreid) läheb selle alla, et võib-olla ei ole sekundikski pärast filmis näha. Kostüümiproovid, soengud. Siis käis veel passipilti tegemas (ta on seal filmis keegi reisija, kes pass käes laeva pealt kuhugi teise riiki astub). Ja no enivei, lõpuks heal juhul sekundiks vilksab ilmselt, kui sedagi.

Mind kutsuti oma sünnipäevaks, 18. maiks. Ütlesin, et mõni teine päev sobiks, või siis juhul kui oleks figuración especial (mitte tavataust vaid selline kerge tagaroll), siis tulen oma sünnipäeval ka hea meelega. Vastas, et toredat sünnipäeva 😀

Ega ma tegelikult ei raatsinudki oma juuksed ilmaasjata maha lõigata, mis sest, et kasvavad tagasi…

Kas rääkisin, et sain Aleksandriga tema soengu osas kokkuleppele ja lõin käärid sisse. Tegime viikingusoengu, nagu ma juba ammu-aammu tahtsin 😀 Ainult, et ta kannab nüüd ikka seda pealmist osa lahtiselt. Mõnikord harva olen saanud nõusse, et paneme kinni. (mu juuksurioskusi paluks liiga lähedalt mitte vaadata)

Mis veel. Käsin siin mõnda aega tagasi 10a jooksul ESIMEST!!! korda perearsti juures. Dani ajal oli mul erakliinikus jälgimine ja mõned korrad olen emos käinud ka, aga oma perearstile olen pandeemia ajal korra vaid helistanud, polnud silmast-silma näindki. Igatahes, kuna mul juba vähemalt aasta aega üks kõrv väga hästi ei kuulnud ja need vaigulahustusõlid ka tulemust ei andnud, vedasin end ikka lõpuks viimases hädas kohale. Loputati kõrv puhtaks ja nii lihtne oligi. Oli siis vaja nii kaua venitada sellega…

Danielil oli sünna vahepeal. Ta nagu alati, häbeliku inimesena suurt pidu ei tahtnud ja koolist ei tahtnud ka kedagi kutsuda (vastas alati, et no ma mõtlen veel, ma ei tea jne). Tegime talle üllatuseks reisi kardirajale ja ooh kui õnnelik ta oli. “Parim sünnipäev ever!” Poisid noh! Pärast õhtul tegime oma väikese vene-ukraina kambaga rannas pikniku. Danil istub slaavi kamandavate tsikkidega mängimine täiega hästi, ei hakka igav, ainukesed, keda ta oma “kutsutute” nimekirja tahtis lisada 😀 Hispaania lastega on ta pigem vaikne, aga oma vanade sõbrantsidega on sama jutukas ja aktiivne nagu koduski.

Tibupoegadest veel, siis need tuvipojakesed, kellest hiljuti kirjutasin. Üks neist sai ilmselt kuidagi otsa, kas kukkus alla või käis kajakas. Kõrvalolevad lillepotid olid ümber ja “pesas” istus vaid üks tibu. Tema sirgus küll kenasti rahulikult kauniks nooreks:

Ja siis lendas vist välja, ma ei jõudnudki teda valmis-versioonis näha, nad ju kasvavad nii kiiresti täis. No mis ma oskan öelda – alles koorununa on tuvid siiski nunnumad, kui sellises teisme-eas… Nii et pole tõesti ime, et nad alles täistuviks sirgununa pesalt lahkuvad, sest maailm ehmataks sellist tegelast nähes ära…

Üks päev tulime koolist koju ja prügikasti ääres oli mänguköök. Daniel oli kohe, et ooo jaa, just see on puudu kodust. Aleksandr ka üliõnnelik. Vedasime siis koju…

Üks teine päev oli ka palju lastekraami toodud, igast rulad ja mänguasjad jne, aga õnneks tahtis Dani sealt ainult ühte asja – matkatooli. Mille Tolmu kodus ära omastas, aga muidu Dani poolt ka juba täitsa kasutust leidnud.

Et kodus rohkem ruumi oleks, sõidutasime Dani auto stuudiosse. Terve kodu on reaalselt Dani asju täis ja tal on nad kõik suht kabariitsed ka, mitte väikesed Legod nagu Aleksandril. Dani ise muidugi vaatab hoopis minu raamaturiiuleid ja küsib, et miks mul nii palju raamatuid vaja, et tal oleks endal neid riileid ka vaja… Ja mina vaatan Artjomi otsa, et miks terve elamine kitarre täis peab olema… Minimalistlik ja tühi elamine ei tule meil siin kellelgi välja.