Märtsikuumuses

Selle harva kirjutamise juures on üks miinus – ma ei mäleta enam, millest olen juba kirjutanud, ja millest mitte. Nii et eluülestähendustesse jäävad mul siin raudselt suured augud sisse või siis saab midagi topelt (või tripelt (uus sõna?))

Lisaks ei mäleta ma, mida kuhu kirjutasin. Et kas siia või facebooki või instastooridesse. Ja et kui ma midagi kusagil mujal juba kribasin, kas siis siia on enam mõtet. Oeh! Samas ma täiega tahan, et just blogi oleks see üks koht, kus kõik on olemas ja kust ma saaks tulevikus tuhlata, et hmm, see 2023nda aasta märts, milline ta nüüd oligi.

Ma ikka imestan inimesi, kes ilma abivahenditeta mäletavad. Et sel aastal 37a tagasi maksis sai nii palju ja lumi läks sel kuupäeval ära ja kuldnokad jõudsid just selle päeva pärastlõunal kohale. Mul on vist mingeid mäluvitamiine vaja…

Ilmauudiseid. Pastab, et suvi tuli sel aastal mitu kuud varem. Või on see siis lihtsalt pikemat sorti kuumalaine ja kohe tuleb tavapärane tuuline-vihmane kevad tagasi? Hetkel on õues varjus 27 (!!!) kraadi. Mul on pruuniks-teiseks-juuniks juba ammu käes. Ütleme nii, et pimedas mind varsti vist enam näha pole…

Selline ootamatu kevad-suvi on täiega tore, aga kahju on, et kogu metsaalune rohelus hakkab juba vaikselt ära kuivama. Mõni aasta on isegi mais veel roheline-lilleline olnud. Samas – eks ma mäletan (hahaa) siinoldud aja jooksul ikka täitsa mitut suviste ilmadega märtsinädalat ka, nii et jah, aastad pole vennad ja küll see vihm ka millalgi ikka maha sajab. Ja kui mitte sel aastal, siis järgmisel? Igatahes öeldi uudistes, et sajandi põud on ja eks näis, mis veeoludega suvepoole saab. Suht sarnaseid kaadreid näidatakse, nagu selles hispaania minisarjas nimega “Sequia” (jupiteris oli vist olemas, põud vms ilmselt nimeks).

kevad
hapuoblikapõld

Apelsinid õitsevad, kas juba rääkisin?

Mu botaanik-laps ostis aianduskeskusest omale põldmarjapõõsa. Ise olen süüdi, et ta kaasa kutsusin… Meil pole just ülearu seda ruumi toas. Ta muidugi vaatas ka igasuguseid suuremaid viljapuid seal, nii et pean olema õnnelik, et niigi hästi läks. Aga terrassist on täiega puudus.

Avokaado ka aina viskab pikkust. See oli esimene avokaadokivi, mis meil lõpuks kasvama läks, varem olen ka proovinud, aga ei õnnestunud. Eelmise aasta juulis pistsime kivi vette. Oktoobris oli vist, kui lõpuks hakkas elumärke näitama, ma olin juba lootust kaotamas. Nüüd on juba täitsa puu nägu.

ananass ja muud tegelased

Märtsi olen kuidagi hästi sotsiaalseks elanud, sellepärast ka ei jõua vist üldse siia kirjutama. Külalistega vaja ringi joosta, uute kliimapagulastega kohtuda jne.

Ükspäev kõndisime 32 578 sammu (teised ilmselt vähem, sest neil pikemad sammud… aga 21.5 km) ja isegi mu sammulugeja arvas, et vaau, see on nüüd küll uus rekord. Ja siis üks teine päev läksin kesklinna kohvikusse, kontsad jalas, aga juhtus nii, et jalutasin pärast muuhulgas pool linna või õigemini 18 km läbi ja sammulugeja näitas 27 500 sammu. Üldiselt, nüüd mil lapsed on siin uues kodulähedases koolis, ma enam igapäevaselt ülisuur sammuja polegi. Varem olid küll 20-tuhandesed päevad täitsa tavalised, kontsaga või kontsata, nüüd pigem 10 000 ongi vist mingi keskmine. Endale tundub täiega vähe, sest varem oli ju rohkem. Ja kõndida mulle tõesti meeldib, siin kliimas eriti. Mõnel päeval, mil vaja pikemalt arvutis istuda, on kas või poeskäik (15min sinna, 15 tagasi) juba nii vaimu ergutav. Forrest jooksis, ma aina kõnniks ja kõnniks, kui aega oleks. Kõnniks ja pildistaks kõike toredat, mis teele jääb. Noorena kõndisin mööda metsi ja pildistasin sammalt ja kõrrekesi, nüüd mööda linna ja pildistan maju ja kasse ja lilleõisi.

kõrred nagu muiste
kohvikutšill
käsitööaed

Ükspäev lendas mäe otsas ronk mööda ja sain aru, et olen juba nii kaua Eestist ära olnud, et ei oska enam korralikult kraaksudagi, sest siin elavad ju ainult need kaks ronka ja kui tihti ma neid ikka näen, kord aastas vast. Praktikat enam pole, rooste olen läinud. Vähemalt ronga arvates oli küll täiesti arusaamatu jutt, lendas mööda ega teinud teist nägugi. Kivirähule uus raamatuidee – naine, kes unustas rongasõnad…

Roostest rääkides, käisin Kristjaniga autotöökojas tõlgiks kaasas, oli vaja vahetada miskine bussialune kobakas nimega tahmafilter (mu jaoks on filter miskit väikest ja peenikest nagu tolmuimejatel vms, see oli minumõõtu kobakas torumoodustis :D). Töökoja boss arvas esialgu, et ta ei saa vahetada, sest roostes on kõik. Neil ju siin soolatud teede autodega kogemusi pole. Pidin seletama, et meil sel põhjas ongi kõik autod alt sellised, et see on ok, see pole miski õige rooste veel. Tegi lõpuks ikka ära.

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Matkamine, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Tšekk

Vaatasin millalgi sel talvel esimest korda elus filmi nimega “Catch me if you can”. Suht vana film, mitukümmend aastat, kõik kindlasti nänud, eks? Ja no tegevus toimub veelgi ammusemal ajal. Siis, kui olid tšekid.

Vaatasin ja mõtlesin, et polegi mitte kunagi oma elus ühtegi tšekki käes hoidnud, Kas nad üldse enam eksisteerivad või on see eelmise sajandi värk? Igatahes, ainult fimides, eksole.

Aga ei läinudki üldse kaua aega mööda, kui leidsin postkastist kirja, mille sees oli tšekk. Minu nimele. Päris naljakas lausa. Et siis – tšekid ikkagi eksisteerivad, isegi praegusel sajandil.

Tšekk oli ühelt ehitusfirmalt, kellel oli juba pool aastat üks arve maksmata. Vahepeal ikka tuletasime neile meelde ja ma isegi guugeldasin seda ettevõtet ja inimest, kes töö tellis, et kas tõesti on see päris firma ja kas see inimene ikka töötab seal, või proovib keegi tünga teha, sest noh, mulje oli küll selline, et maksmata see arve nende poolt jääbki.

Mitu aastat me juba arveid oleme väljastanud, neli, viis? Ja see oli esimene kord, kui keegi pidas lihtsamaks mitte teha ülekannet, vaid saatis tšeki, postiga. Mul pole aimugi, miks. Sest, kesse tänapäeval tšekkidega jändab, ah? Pangaäpid on telefonides, bizumid, misiganes kiiremad variandid on olemas ju.

Kirjas oli kirjas, et saan tšeki misiganes BBVA kontorist välja võtta. Astusingi siis uhkel sammul (ikkagi tšekiomanik) kõige lähemasse kontorisse sisse.

“Peate peakontorisse minema, meil ei ole kassat” vastati mulle. Eks ma läksin siis peakontorisse, mis mul muud üle jäi. Istusin ja ootasin oma numbrit (50 min) ja sain lõpuks jutule. Klienditeenindaja klõbistas ja klõbistas, vahepeal küsis üht-teist, siis küsis nõu kõrvalboksinaiselt. Siis klõbistas veel. Hakkasin juba end süüdi tundma, nagu oleksin mingi tšekivõltsija, nagu seal filmis. Lõpuks sai ta siiski kõik klõbistatud ja ütles, et nüüd pean ootama (tunde? päevi? nädalaid?), millal minu isik verifitseeritakse. Et ta helistab mulle. Aga kui mul on Hispaanias pank, siis saaksin oma pangas kiiremini asjad aetud.

Kahju, et esimese pangakontori onu seda ei viitsinud mainida…

Läksin siis oma panka. Mul on selline konto, et kui kõik asjad oma e-pangas ise teen, siis teenustasusid-kuutasusid pole. No selline moodsa inimese pakett, kes ei viitsi pangakontorites töllerdamas käia (enamus hispaanlasi ju viitsivad, lausa armastavad). Teller ütles, et kui ta nüüd ise need asjad sisestab, tuleb teenustasu. Et parem tehku ma oma netipangas asi ära ja siis pärast, kui tehtud, toogi tšekk panka, siis teenustasu pole. (Oleks ma teadnud, et kõik nii lihtne, oleks juba nädal varem asjaga ühel pool olnud…). Läksin siis koju, tegin selle tšekisisestuse ära ja läksin tagasi panka. Tehtud. Ja voila, kahe päeva pärast oligi raha ka arvel. Imline, eksole! Lihtne kui lumme kusta! Kes siis retrot ei armastaks.

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 3 kommentaari

Plirts plärts käes on märts

Jup. Ongi talv läbi ja kevad käes. Kui isegi talv ei veni ja möödub kui silmapilk, siis ma küll ei tea enam, mis toimub… keegi on päriselt aja kiiremini käima pannud noh.

värvi pole kunagi liiga palju

Sel talvel on lapsed eriti tihti haiged olnud. Uus kool, uued kontaktid, tiba koolivahetus-stressi ja madalam immuunsüsteem? Samas, mitte ainult nemad (ja meie), vaid sel aastal on kõik ümberringi aina haiged. Nii et sinna on ka muist aega ära läinud.

Veebruar on muidugi üleüldse alati superväle kuu. Sõbrapäev, meil Artjomiga tutvumise aastapäev (13a!), vabariigi aastapäev, andaluusia päev. Veebruari viimasel nädalal on meil alati koolivaheaeg – semana blanca puhul. Aaah, karneval oli ju ka sel aastal veebruaris. (on suuremal osal aastatest veebruaris kui ma ei eksi) Ühesõnaga, pidevalt miskit toimub noh.

täidetud munad jäid seekord puudu

Vaheaega olen ma igatahes täiega nautinud – ärgates vedelen kohvi ja hommikusöögiga pikalt voodis. Vaheajad keeravad meil alati jube kiirelt graafiku hoopis teistsuguseks. Mu jaoks oleks märksa mugavam paar tundi nihkes ööunega elu. Et mitte 11(.30)-7.30, vaid 1-9 nt (lastel koolipäevadel ööuni kümnest kaheksani). Ma ei teagi, miks see hilisema nihkega graafik minu jaoks nii palju mugavam on. Pimedas ei suuda ärgata vist, keha tahab, et päike ja valgus ärataks. (Jep, ma olen see inimene, kes ei suuda kinniste kardinatega magada, tahan teada, mis väljas toimub, nii et hommikul läbi silmalaugude tunnen, et on valge ja saab ärgata) Lisaks olen ma täiega kade nende inimeste peale, kes suudavad vähem kui kaheksa tunniga ära magada. Mul on kaheksa miinimum, mõnikord tunnen, et oleks pigem üheksa tundi hoopis vaja. Ja tavaliselt uinun kohe, kui pea patja puudutab ega ärka isegi siis, kui väljas pussnuge sajab või äike või mingi möll ja müra käib. Loomult unimüts noh. On see siis hea või halb omadus, võta kinni. Kui paar kuuetunnist ööd mõnikord vahele tekib, siis magan pärast topelt järgi. Samas, päeval ma ei suuda magada, isegi siis, kui öö üleüldse vahele on jäänud.

Ainukesed, kes ei saa meil üldse aru, et vaheaeg, on kassid. Nende meelest peaks hiljemalt 7.30 äratuskell helisema ja nad ei saa aru, miks need inimesed ometi end püsti ei aja ja kööki toidukausse täitma ei lähe. Coco käib ringi ja kräunub, nii et terve maja kajab, Tolmu ahistab mind üle padja jalutades ja küüntega mu juukseid kraapides. Proovi siis neile seletada, et naudime nüüd ometi neid haruldasi pikki hommikuid ja puhkame end välja. Mkmm, nemad on alati värsked ja väljapuhanud!

Talvelilled. See peaks olema mingi hapuoblikaline ja kohalikud väidavad ka, et söödav. Peaks proovima?

Aja möödumisega seoses avastasin eile, et mul jääb kõigest paar viimast kuud kolmekümnendates olla. Oleks ma mees, siis ei tunduks see nii hirmus, aga naised ja vanus, teate küll. Kortsud ja hallid juuksed ikka esialgu hirmutavad. Naiste puhul räägitakse millegipärast välimusest palju rohkem ja noh, hinnatakse seda, eksole, nagu muud polekski hinnata. Panin seda vist esimest korda alles siis tähele, kui nägin siin mõned kuud tagasi dokumentaali Ada Lundverist. Et naiste puhul kipub olema, et kuniks oled noor ja ilus, on kogu maailm valla, aga pärast… Mõnikord ikka mõtlen, et kuramus, mina isiklikult, siis kui veel noor ja ilus olin, ei taibanud maailma vallaolekut ära kasutada, et kas nüüd on lootusetult hilja?

puised näpud

Ei, tegelikult ma üleliia ka ei põe, sest viimasel aastal on mu silmanägemine märgatavalt kehvemaks muutunud, nii et peegelpilt tundub tänu sellele endiselt sile. Loodus on ikka kavalalt kohastunud, eks. Ja mõned inimesed, kel samuti silmad vist veits kehvad, on siin hiljuti armsaid komplimente ka teinud, nii et all good.

Pigem põen ma vanuse pärast hoopis teise nurga alt. Et mu jaoks tundus alati kuidagi nii, et 20ndad on hilispuberteet, 30ndad noorus ja oma elu alustamine, aga 40ndad korralik täiskasvanuiga. Kas ma tunnen end täiskasvanult, elu paigas? Mkmm.

Aga pole hullu, paar kuud on veel aega…

Laste kooli juurde tagasi tulles, Aleksandri õpetaja on ikka täiega tore. Küsib vahepeal temalt eestikeelseid sõnu, näiteks hiljuti, et kuidas on eesti keeles “oota”. Ja siis veidi hiljem ütles ühele lapsele, kes tahtis samuti tahvli ette minna, et “tienes que ootar” (kuni Aleksandr lõpuni kirjutab) 😀

Dani õpetaja seevastu – täna nägin unes, et ta kutsus mingid ametnikud meile, sest laps on liiga tihti haige. Njaa. Peab selle immuunsüsteemi kuidagi ikka korda saama…

Eesti teemadest veel rääkides – ükspäev tulin rongiga Malaga suunas ja mu vastas istus vanem hispaania härrasmees, rääkis telefoniga. Järsku kuulsin, et oot, kas ta ütles “Estonia”. Vaatasin ta poole, ta nägi, et mu pilk (ja kõrvad) järsku tema suunas pöördusid ja vaatas kohe küsivalt vastu, noh, et mis ma jõllan. Ma ei pööranud siis pilku ära ka, ütlesin julgelt, et milline kokkusattumus, ma olen Eestist. Ühesõnaga, ta õde reisib Eesti kandis ja ülejäänud tee rääkis ta balti riikidest ja Ukrainast ja sõjast ja mingist dokumentaalist, mida Eesti kohta nägi. Põnev kokkusattumus, ma ütlen! Sest noh, üldiselt hispaanlaste jaoks on Eesti üks täiesti tundmatu sõna.

Kuigi. Alles ükspäev oli uudistes lausa terve minut eesti saunafestivali peale lahkelt kulutatud. Ja no tegelikult on nüüd sõjaga seoses ka mitu korda uudistes Eestit näidatud. Millega seoses meenub mulle, et lapsed rääkisid veel kooliteemadest, et keegi olla koolis küsinud, kas nad teavad linna nimega Tajin. Nad ei teadnud. Sest nad teavad hoopis linna nimega Tallinn.

Dani küsis, et miks meie linnaosa nimi on Limonar
Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Botaanikahuvilise ülestähendused: mida hekki

See on nüüd ainult minusugustele taimehulludele.

Panen siin ringikäies alati kahte liiki taimi tähele. Esimesed on need, mis juba Eestist tuttavad, a la “mida sina, vana sõber siin kaugel lõunas teed?” Ja teised on eksootika, mida pole põhjapool kohanud. Tegelikult on veel kolmas grupp ka – need, mis Eestist on tuttavad potililledena, aga siin on hoopis teistes mõõtmetes, suured puud või põõsad. Kummipuud, hibiskused jne nt.

Oma siinsetest lemmikpuudest olen ma väga põgusalt juba varem bloginud (kategooria “botaanikahuvilistele” alt leiab üles, kel huvi), nii et mõtlesin, et võtaks seekord hoopis põõsad ette, sest nood jäävad oma värvilisusega ka koguaeg silma, eriti praegu talvisel ajal.

HARILIK TULITROMPET Pyrostegia venusta

Hispaania keeles bignonia de invierno (talvebignoonia), trompetero naranja (oranž trompetimängija)

vaibad müüri peal tuuldumas

Praegu, talvel õitseb selline põõsas (õigemini isegi heki- ja ronitaim), mille nimi on harilik tulitrompet. Kuigi minu meelest temas midagi harilikku küll ei ole, täitsa eriline taim on. Ta mitte lihtsalt ei õitse, vaid lausa leegitseb, eksole. Muul ajal on ta tavaline roheline hekk ja ei oskaks arvatagi, et ta talvel lõkkele tööb. Haljastuses on üsna levinud, kuigi pole tegelikult kohalik liik, vaid hoopis Lõuna-Ameerika päritolu.

BUGENVILLEA Bougainvillea

Hispaania keeles bougainvillea, buganvilla

Mu totaalne lemik! Kui mul oleks siin Andaluusias oma majake, kasvaks pool aeda erinevaid bugenvillea liike täis. Istuksin põõsa all kuuma päikese eest varjus ja jooks hommikukohvi, just nagu mõnel postkardil. Bugenvillea pakub silmailu suht aastaringselt ja on oma efektsetes toonides minu meelest ülimalt andaluuslaslik, ronides kõikjal seintel ja müüridel. Kõige tavalisem ja levinuim on lilla bugenvillea. Aga lisaks on vanaroosad, fuksiaroosad, oranžid, kollased, valged, punased.. . Tema õied on tegelikult pisikesed ja pea märkamatud, need valged silmakesed seal keskel, värvi-ilu eest kannavad hoolt hoopis õisi ümbritsevad kõrglehed.

Kuigi bugenvillea tundub nii tüüpiline vahemeremaade taim olevat, on ta tegelikkult samuti sissetoodud liik ja pärit hoopis Lõuna-Ameerikast.

SUUR KULDKARIKAS Solandra maxima

Hispaania keeles solandra/copa de oro

Jällegi üks üsna levinud hekitaim, sest näeb kaunis välja, lõhnab hästi, on tugev (talub edukalt nii kuiva kui tuuli-torme) ja on kiire kasvuga. Pärit Mehhikost. Mürgine, hallutsinogeenne – Mehhikos kasutati teda vanasti nt riitustel.

OGALINE LANTAAN Lantana Camara

Hispaania keeles lantana/bandera española

Üks väga levinud põõsas haljastuses. Hekina, niisama põõsana. Lantanat hüütakse ta punase ja kollase värvi tõttu ka hispaania lipuks (bandera española). Tegelikult on ta jällegi üks sissetoodud liik, nagu enamus haljastuses kasutatavaid taimi. Põnev on see, et sama põõsas on eri ajal hoopis eri värvi õitega. Vahepeal kollasem, vahepeal oranžim, vahepeal punane. Üks lantaanihekk, mis laste kooliteele jääb oli alles paar kuud tagasi lipuvärvides. Nüüd aga täiesti punane.

HIINA SINIVIHM Wisteria sinensis

Hispaania keeles wisteria/ glicinia

Sinivihm on hoopis liaan. Tõeliselt dekoratiivne ja ilus, magusa lõhnaga, pärit Hiinast. Malaga botaanikaaia kuulus sinivihm on üle 160 aasta vana ja kuni 20-meetriste liaanidega. Õitseb märstsis-aprillis kõgest paar nädalat ja meelitab rohkelt imetlejaid (ja mesilasi).

MADAGASKARI DOMBEIA Dombeya x cayeuxii

Hispaania keeles dombeya, arbol de las hortensias, rosa de Mexico

Õitseb vaid talvel, umbes detsembrist märtsini. Imekaunite roosade õiekobarate ja suurte lehtedega puu/põõsas.

LAMBIHARJAPUU ehk PUDELIHARJAPUU Callistemon

Hispaania keeles limpiatubos, limpiabotellas, arbol del cepillo jne

See Austraalia päritolu põõsas on kuulus just oma pudeliharju meenutavate õisikute pärast. Huvitav, et tal on eesti keeles nimeks lambihari, mitte pudelihari, nagu paljudes teistes keeltes. Võibolla pandi nimi nii vanal ajal, et meil kasutati alles õlimampe ja neid puhastati mõne sarnase harjaga? Või mõtles nimeandja hoopis, et mingi lambikas hari…

Õitseb suvel (juuli, august) ja on siin Lõuna-Hispaanias haljastuses üsna levinud, sest talub imehästi kuuma ja vajab palju päikest (nagu mina!).

KÕRV-TINAJUUR Plumbago auriculata

Hispaania keeles jazmin azul, celestina

Kas ma olen ainuke, kellele tundub, et eestikeelsed nimed annavad vahepeal ikka soovida. Kes pani ta nimeks kõrv-tinajuur ja kas keegi seda ka kasutab? Igatahes on tegu taaskord ühe kauni ronitaimega. Õitseb pikalt, terve suvepoolse poolaasta.

HARILIK OLEANDER Nerium oleander

Hispaania keeles adelfa

Ilmastikukindel ja väga dekoratiivne kohalik liik, seega kasutatakse vaatamata sellele, et ta on mürgine, haljastuses üsna palju. Näiteks kiirteede ääres, aga ka linnahaljastuses. Ka looduses näeb teda tihti (jõgede servades nt). Teda peetakse üheks maailma mürgisemaks ja toksilisemaks taimeks. Näiteks ühe lehe söömine on juba surmav. Taimemahla kokkupuude nahaga võib tekitada allergilist reaktsiooni, silma sattudes võib pimedaks jääda jne.

METSSPARGEL Asparagus acutifolius

Hispaania keeles espárrago silvestre

Ja lõppu veel üks kohalik metsapõõsas, seekord söödav. Taime eestikeelne nimetus on trigueroaspar, aga ma kutsun teda ikka jonnakalt metsspargliks. Pildi pealt pole ehk näha, äge väga okkaline tegelane. Metsas matkates krabab pidevalt säärest kinni ja noh, metsaalused on neid üsna täis. Aga kevadesed uued võrsed on pehmed ja söödavad. Mina lõikan nad näíteks omleti sisse ja yummmm!

Rubriigid: Botaanikahuvilistele, Fotograafia, Malaga, Matkamine | Sildid: , , , , , | 8 kommentaari

Head ajad

Mõnikord tundub mulle, et tagantjärgi on head ajad just need, mil oli vähe ja elu natuke pöörane ja raskegi.

Näiteks olen juba sinnamaani jõudnud, et mõtlen koroonapandeemiale tagasi ja meenutan, et “olid alles ajad!” Kõik see negatiivsem pool on juba tuhmunud, või tundub nüüd tagasivaatepeeglist nii absurdselt naljakas ja uskumatu, aga mingid toredad hetked on nii värviliselt meeles. Rõduplaksutamised, esimesed jalutuskäigud metsa, meie rõdu-botaanikaaed.

Hiljuti otsisin väliselt kõvakettalt ühte pilti ja avasin nende aastanumbrite kaustad ka, mil alles Artjomiga kohtusime. 2010, 2011! Ja samamoodi vaatasin, et no olid alles ajad! (ja kui tore, et nad piltidena alles on, sest muidu ei mäletaks enam paljusid sündmusi ja üritusi ja hetki üldse) Ja proovisin meenutada, kas ma üldse oskasin seda aega hinnata ja nautida. Aeg enne lapsi, eksole 😀 Mured, mis olid siis, polnudki tegelikult kellegi mured, murepojakski ei kvalifitseeru. Ja lisaks oli elu kortsuvaba, vaba hallidest juustest, peenike olemine ei nõudnud grammigi vaeva, šokolaadi sai tõesõna kilode viisi suust sisse aetud jne. Ja tundus, et noorus on alatiseks, onju, nagu kõik maailma noored läbi aegade imselt alati tunnevad.

Mäletan, et tol ajal pidasin elu parimateks aastateks hoopis gümnaasiumiaega. No see murranguline aeg, mil nagu “tões ja õiguses” maalt linna koolitarkust saama läksin. Ja kõik oli nii äge ja kruusaauk ja peod ja tantsimine ja lonkimine ja sulalume sulisevate vete ajal linnaotsas kaalušokoladi järel käik ja armumised ja ees ootasid ülikooliaastad jne. Sellest ajast on nii vähe pilte, et enamust ei mäletagi. Need vähesed mis olidki, läksid ka kunagi koos otsad andnud kõvakettaga kaduva teed.

Ja muidugi millest veelgi vähem pilte on, on veel varasem aeg, see päris-päris lapsepõlv, mis on kohati tõesti nii uduselt meeles, et annab ikka ajurakke pingutada, et meelde tuleks, et mis, millal, kuidas. Kui sai heina tehtud ja lakas magatud ja metsades konnatud ja suviti vanaema juures komandeeringus oldud ja herneraksus käidud ja uka-ukat mängitud ja kõik see. Vot need olid alles ajad!

Olen paar korda mõelnud praeguse käesoleva aja peale ka, et praegu tundub kõik ju nii tavaline, argine, aga tulevikus vaatan kindlasti tagasi, et “oh neid aegu!” Et oli raske ja raha polnud puuga kaelas, aga kodu oli nii päikseline ja lapsed nii pisikesed ja meil oli Tolmu, kes oma sokivargusega ajas iga päev ropendama, aga oli samas sellele vaatamata kõige pehmem kass maailmas ja Coco laulis õhtuti (öösiti) unelauluks aariaid kõik need matkad ja fotoshoodid ja ma ei tea, üleüldse see rõõm, et saab tegeleda loominguliste asjadega. Et töö ja hobi vahel pole nii suurt piiri, et hulluks ajaks ja võib vabalt poole ööni tööd teha ja ikka mõistuse juurde jääda.

Aga tegelikult annab ju lootust,et kui misiganes ajale tagasivaadates tundub, et “olid ajad,” siis saab vast eesolevatele aegadele kunagi samamoodi tagasi ohata ja õhata?

vanaaegne mänguplats
pandeemia
natuke on kssvanud vist

(Sai lihtsalt üks suvalne joru pilte siia visatud, mis silma jäid ja naeratama panid: mitmepäevased festivalid, mida peale laste perre lisandumist enam endale lubada ei saa, folk, veel üks varasem folk, kus Fluxuselt autogrammi sain, Tartu suveõhtud jne)

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Üürihinnad ja palgad

Coco sfinksib

Lugesin siin ükspäev artiklit, mille kohaselt peaks kulu elukohale (üür või kodulaen) olema kuni 33% sissetulekutest ja et Málagas (või üleüldse Hispaanias) pole kinnisvarahindasid arvestades see enam võimalik.

Hinnad on tõesti laes. Mäletan veel aegu, mil oli väga lihtne leida alla-500ne üürikas. Meie esimesed korterid olid kõik sellised. Kõige essa oli 430 eur – kesklinnas, vanalinna piiril, kolm magamistuba. Nüüd on sama asi turul topelthinnaga. Üldiselt peab kodu otsides juba tuhandega arvestama, hea vedamise ja kiire reageerimise korral leiab 700-800-euriseid ka. Oleneb muidugi suurusest ja asukohast ka, eksole. Aga see, et mingi stuudiokorter 900ga turul on, on täiesti tavaline ja need lähevad ka lõpuks loosi. Kinnisvarasaitidelt vaatab hunnikute viisi vastu üürikaid hindadega 2200, 2500 jne. Jah, mingi suvalise korteri eest, tegu pole isegi majade ega villadega. Tegin kohe paar screeshotti, et olukorda illustreerida:

Keskmine netokuupalk Málagas on kusagil 1500 kandis. Pole üldse palju võrreldes kesk-euroopa riikide või põhjamaadega. Seega oleks selliste palkade juures normaalne, et üürihinnad jääks 500 ringi, nagu vanal heal ajal. Aga kuna turism ja immigratsioon tekitavad kinnisvaraturul suure nõudluse, siis kerkivad hinnad aina kõrgemaks ja kõrgemaks. Kui pandeemia ajal tundus, et suur osa airbnb-kortereid paisati turule pikaajalisi üürnike otsima, siis nüüd on kõik jälle vanaviisi. Veel üks artikkel, mida nägin, oli, et airbnb-s on 2023. aastaks enimotsitud sihtkoht just Málaga (siin hisp keeles, siin ingl keeles). Mis on täiega tore, aga samas hirmutav ka, sest see tähendab, et hinnaralli jätkub. Praegusel ajal ei tahaks küll koduotsija kingades olla.

Málaga on esikohal. Ja ainuke Euroopa sihtkoht, mis üldse esikümnesse jõudis…

Aga mina olen endiselt happy-puppy, et elame just siin, nii kodulinna kui praeguse kodu osas 🙂 Ja no kahepeale teenime selle keskmise palga ka ära, nii et 33%-reegel on arvestades meie üürihinda isegi täidetud. Jep, autonomo-kuutasu (see, et saaks eesti mõistes fie olla) tõusis ka jälle sellest aastast, miinimumtasu on nüüd 230 eur ja maksimum 500, sõltuvalt käibest. Lisaks käibemaks, tulumaks jne… Ooooeh. Näiteks, kui kuus on 1000 eur eest fotoshoote, siis jääme me tegelikult miinusesse, peab olema kõvasti rohkem. Nii et ma olen esialgu täiega rõõmus ja uhke, et kasvõi sinnamaani oleme lõpuks jõudnud, et miinusesse ei jää ja ühe keskmise palga välja teenime, kas või kahepeale. Siit saab ainult paremuse poole minna, eksole 🙂

Ei ole banaanid. On kanaari platanod 🙂
Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , , | 2 kommentaari

Koolijutud

Lastel on nüüd esimene trimester ja natuke peale uues koolis käidud ja täitsa paras aeg esimesi muljeid jagada, eks.

Aleksandr oli meil pigem see, kes esialgu ei olnud koolivahetuse üle väga õnnelik. Sõbrad jäid maha, kõik oli vanas koolis teada ja tuttav. Uus tundus hirmutav. Aga siis, olime siin uues koolis napid kaks kuud käinud ja juba tuli koolist uus sõber talle külla ja kutsus enda juurde ka. Kusjuures, eelmisest koolist pole kunagi ükski klassikaaslane meil külas käinud. Nii, et, integreerub täitsa hästi. On mitmeid lapsi, kellega on ühiseid huvisid ja jutustavad ja mängivad vahetundidel koos. Hinded on samuti ok, klassijuhataja ütles, et oli esimesel trimestril tubli ja töökas.

Dani oli see, kes tahtiski juba tükk aega kooli vahetada, just eelmise kooli paari bully-lapse pärast ja seetõttu, et sealse klassijuhatajaga ei tekkinud neil üldse omavahelist sümpaatiat, üle-eelmine klassijuhataja oli tal täielik lemmik ja ta vist ei saanud hästi üle sellest, et tuli uus ja siis jälle uus. Ta on selline aeglane avaneja kah.

Uues koolis on ta esialgu hästi vaikne ja tagasihoidlik. Klassijuhataja ütleb, et oma mõtetes, oma mullis istub tihtilugu. Samas, klassist väljas, nt kehalise tunnis pidi justkui teine inimene olema, rõõmus, aktiivne.

Ei ole nagu otseselt näha, et talle koolis hirmsasti meeldiks või sõpru tahaks leida. Kuigi ise väidab ta endiselt, et uues koolis on kõik lapsed head ja kõik on hästi jne. Õpetaja on tal selline üsna nõudlik, iga päev annab mitme tunni jagu kodutöid. Või noh, kiirematel lastel saab ilmselt tunniga tehtud, aga Dani on see venitaja, eriti kui ülesanne on pikk. Kui ei torgi teda kõrvalt, siis lülitubki kohe muule lainele. Mõnikord läheb 2-3 tundi meil… A no kas kolmandas klassis peavad matemaatikas nii pikad tehted olema – 79486 x 84 nt. Oleks selle asemel paar lühemat, oleks tal kohe rohkem motti alustada ja saaks kiiremini valmis.

Käisime tema klassijuhatajaga kokku saamas hiljuti. Ta kutsus, sest Daniel puudus esimesel trimestril üsna palju, oli ikka päris mitu korda sügise jooksul haige. Et mis värk on. Ja umbes, et kui nohu või köha, tooksime ikka lapse kooli, ainult palavikuga on piisavalt haige koju jäämiseks. No ma ei tea, minu jaoks ikka pole ok nii, aga no kui käsk anti. Las siis nakatab kogu klassi ja istuvad kõik koos kodudes, kui et ta üksi haige ja teistest maha jääb, eksole… Aleksandri õpetaja on ikka palju tšillim. Mees kah… mulle tundub, et mehed ongi rahulikumad. Kodutöid pole üldse, etteheiteid lastele pole ka. Hea positiivne õhkkond. Aleksandr muidugi ongi kiirem ja kohusetundlikum õppija ka, teeb koolis kohe siuhti ära, kui midagi ongi teha, et kodus ei peaks.

Üldse ütles Dani klassijuhataja, et Dani käest mingit infot ja juttu ja suhtlust väga välja ei pressi, aga teised lapsed räägivad talle siis ringiga, mida Aleksandr on Danist rääkinud (sest noh, Aleksandr on jutukas, tuleb nüüd ühtäkki välja). A la et Danile ei meeldi kodus õppida jne.

Ma ikka imestan, sest Aleksandr on tegelikult pigem introvertne ja Dani on kodus täielik jutupaunik ja ekstravert. Et kuidas neil koolis kõik vastupidi on.

Huviringe armastavad nad õnneks väga, nii karated kui robootikat. Robootikas on igasugused programmeerimised ja mängud jne, ja muidugi karpide kaupa legosid. Karates on neil valged kimonod. ja valged vööd (aasta lõpuks saavad vist kollased vms). Nii et ses mõttes nad ei nurisegi väga 17.30ni koolis olemise üle. Mõnikord harva. Ja reeded on lühikesed päevad, kaheni vaid, sest siis nad sööma ega huviringidesse ei lähe. Huviringe reedeti ei toimugi ja sööginimekirjast võtsime reedeti nad maha, sest reeded on kalapäevad. Ja Dani ei ole nõus üldse kala sööma, Aleksandr üht-teist sööb, aga pole ka eriline kalafänn. Kui ilm ja töögraafik lubab, siis on reeded meil tavaliselt piknikupäevad.

Koolisüsteemi kohta, vahepeal ikka uuritakse, et palju maksab jne. Riiklikud koolid on tasuta. Küll aga on koolitoit tasuline ning ka huviringid (Eestis vist suht sama?) Huviringid, olenevalt koolist ja ringist, on iga ringi kuutasu vahemikus 20-50 eur (ühe lapse ja ühe ringi kohta). Toitlustuse päevahinnaks tuleb meie koolis umbes 4,5 eur. Just täitsin toitlustuse kaebekirja ankeeti, sest selle raha eest võiks kvaliteet tiba parem olla (paljud vanemad pole rahul, praegu käibki massiline kaebekirjade esitamise kampaania). Mõnikord on toit täitsa külm, ja mõnikord, kui lastele ei maitse ja nad lõpuni ei söö, siis neid karistatakse – st ei tohi söömise ja huviringide vahelisel ajal hoovi mängima minna. Mis pole mu meelest üldse ok. Osadel lastel pidi kõht ka tühjaks jääma, st portsud pisikesed. Minu omad pole selles osas kaevanud, ainult siis, kui neile ei maitse ja seetõttu nälga jäävad. Et jah, koolitoit, sellega on ikka igas riigis ja igal ajal jamad 😀

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Ilmast ja niisama

Kõik alatasa küsivad, et mis ilm meil talvel on. Viimasel ajal on kuidagi eriti palju küsijaid. Ei tea, kas Eestisse ka kedagi jääb? 😀

Mulle siin tuletas just hiljuti telefon meelde üht aastat, mil jaanuaris meres ujumas sai käidud. Sel aastal samas on jaanuar just see kõige külmem talvekuu olnud, eriti need viimased paar nädalat. Meil polegi nii hull, aga ülejäänud Hispaania rahvas kühveldab aga palehigis lund. Siin rannikul on õnneks endiselt ikka lõunamaa, no kaugemate mägede tippudelt helendab küll lund, aga muidu päike paistab ja tavaline külmalaine-ilm, selline päeval 16, öösel 6. Varjus külm, päikse käes palav. Jakk peale, jakk ära, jakk peale, jakk ära, nagu hispaanlased ise ütlevad.

Aasta on tegelikult vaatamata sellele külmalainele väga toredate matkakestega alanud. Piltidelt vaadates ei saa arugi, et talv käes, eks? Esimene jaanuar algas kohe Montes de Malaga tripiga.

pilvine

Siis käisime ühel lõunal Artjomiga naabermäe (künka?) otsas lõunat söömas. See tähendab, võtsime poest saia, juustu, oliive ja kohvid näppu ja kõndisime värske õhu kätte. Kodukontori inimestel täiega vajaliki samm noh. Peaks tihedamini tegema seda, kohe kuhjaga energiat tuli.

Siis sai kambaga San Antoni otsa ronitud. Sinna annab ikka minna, selline 40 minutit ehk ülesmäge, pool sellest täitsa offroad, veerev kiviklibu jne (ja allaminek on hullem, kui ülesminek). Ma olen mõnikord mõelnud, eriti kui lapsed olid veel väikesed, et kas me viime neid liiga ekstreemkohtadesse turnima. Aga seekord näiteks laekus veidi peale meid üks vanem paar ka üles. No 80+ kindlasti. Nii et järelikult pole mingi ekstreem, kui isegi neile jõukohane 🙂 San Antonilt pistan seekord mälestustetaskusse lause “Suurim rõõm on aitamisrõõm – aidata sangriapudelit kanda”

Ja veel jõudsime Viktoria mäel (künkal?) ka ära käia. Too on kuidagi liiga popiks viimastel aastatel muutunud, nagu väga paljud kohad. Aga leidsime oma mõnusa privaatse tuulevaba servakese ja oli täiega idüll. Siit jääb meelde lause “No mida veel elult tahta!”

Ja meenub, et lausa mitu korda sai linnast väljas mere ääres piknikuplatsil käidud. Aga mäed kutsuvad ikka kuidagi rohkem, kui meri. Olen ikka see “the mountains are calling and I must go”-tüüp. Ja kui kord nädalas kuskile loodusesse ei saa ronida, on täiega puudu midagi. Hiljuti ühel piknikul päikeseloojangut vaadates soovitas mu vestluskaaslane, et peab ikka vahepeal aega võtma, et loojangut vaadata ja mediteerida ja end laadida. Mille peale ma vastasin, et jaa, ma olen täielik päikeseloojangusõltlane, pean ikka iga nädal oma doosi loojuvast päikesest veini taustal (või vastupidi?) kätte saama. Ta vastas, et proovi ikka ilma veinita ka vahel 😀 Aga tegelikult olen ma ikka ilma ka proovinud 😛

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Matkamine, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

La Chica de Nieve / Lumetüdruk

konstitutsiooniplatsi massistseen

Millal see nüüd oligi, pea aasta tagasi, mil rääkisin, et Javier Castillo raamatu järgi tehakse Netflixi sari ja see filmitakse Málagas. Ja me läksime kohe lastega suure hurraaga castingule ja käisin kõigepealt ise tausta mängimas ja siis käis Dani ühe päeva ja siis käisin mõlema lapsega veel lisaks kolm päeva jutti sellel suurel kuningate rongkäigu massistseenil. Seega, kui sari nüüd paar päeva tagasi netflixi üles pandi, tahtsime kohe seda essat osa näha, mille jaoks tookord nii palju tunde ja päevi sai ühe koha peal seistud ja külmetatud ja vihmaga üle valatud. Siin ja siin olen pikemalt kirjutanud neist võttepäevadest ja kõigest, mis kaadri taga toimus.

Aga filmi juurde.

Esiteks oli täiega harjumatu Malagat nii tumedates ja vihmastes toonides näha 😀 Aga samas jälle oli äge ka oma kodulinna niimoodi läbi teleekraani vaadata. Vaadata, mis kus filmitud on jne. Teisi tuttavaid statiste ära tunda.

Ja kuidagi nii veider on mõelda, et mind saab nüüd Netflixist näha. Küll seksundiks, eksole, aga ikka nii naljakas 😀 Kõik see fotondus-videondus-filmindus on mu jaoks täielik magnet noh. Äge on olla väike mutrikenegi.

All vasakus nurgas
minu sekund tähesära

Ja lapsed, mul on nii hea meel, et nende elu essa töö ikka vilju ka kandis ja neid kaadrisse jäi. Muidu oleks ju kurb, et kogu see tehtud vaev – tahaks ikka tulemust ka näha. Eriti laste puhul. Suurtel pole vast nii hullu 🙂 Minu sellest ühest võttepäevast näiteks ei läinudki filmi mitte ühtegi kaadrit, kuigi peategelased ja kõik nägid ju tol päeval terve pika päeva vaeva.

Sari ise on tegelikult minisari, koosneb vaid kuuest osast. Nii et kuigi ma ei plaaninud peale selle esimese osa rohkem vaadata (krimi pole eriti mu teema), vaatasin ikka jutti lõpuni välja, st poole ööni uneajast 😀 Artjom arvas, et veits veniv ja mõttetult palju igavaid tühje depressiivseid stseene (“millal see juba lõppeb, tahaks magama minna”) Mind ei häirinud. Kõik ei peagi alati kiire action olema mu meelest. Küll aga mõtlesin mitmel korral, et grimmeerijad on siniste aukus silmadega veits üle pannud, et grammike vähem oleks võinud äkki olla. Aga ei noh, samas tooge väsinud aukus silmad moodi, mulle sobib 😀

Rubriigid: Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Avasin wordpressi ja wordpress kohe uuris, et:

What is your spirit animal?

big fish
Rubriigid: Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 3 kommentaari