Vivir bien es un arte

/hästi elamine on kunst

On ju?

Kunst kunsti mõttes, ja kunst nagu keerukuse mõttes ka.

See tasakaalu leidmine unistuste ja reaalsuse vahel, elu nautimise ja millegi suunas rühkimise vahel. Mitte olla liiga oma dimensioonis, pea pilvedes, ja mitte olla ka kuiv argine realist. Olla hetkes, aga siiski mitte unustada homseks valmis olla. Jagada ja salvestada hetki, aga mäletamise jaoks, mitte nii, et salvestamise ja jagamise nimel kaotaks selle hetke maagia. Jne.

Iga kord, kui näen kedagi, kes seda kunsti kunstipäraselt valdab, imetlen naudinguga.

Aaah, ma imetlen juba sedagi, kui inimene suudab ilma virisemata elada, ega seegi pole iseenesestmõistetav oskus. Kuigi, natuke sõtlub ikka jällegi kliimast, et mõnel pool on tšill olek justkui kaasasündinud, teisel pool on “muretsemine” rahvusspordiks. Jajah, selline eriti üldistav Hispaania ja Eesti võrdlus 😛 Nii, et kes suudab karmis põhjamaa kliimas päikeseliseks rõõmupalliks jääda, müts maha, ongi elamise kunst selge! Ja kes siinses imelises kliimas ikka viriseb, siis….huhh, head aega, on veel palju õppida.

Ma panen üha enam tähele, et hindan positiivseteks iseloomujoonteks ja käitusmismustriteks asju, mida paljud eestlased pigem negatiivse alla loevad. No a la need klientidega või omavahel juttu lobisevad müüjad ja klienditeenindajadki. Ma nii naudin, et siin nii on ja et keegi viltu ei vaata. Isegi väga ametlikes kohtades (a la riigiasutused, politsei) tehakse nalja ja ollakse argised. Mu jaoks see vist ongi see hästi elamise kunst – ümbritsevate inimestega vaba ja rõõmus olek.

Kui eelmisel eestiskäigul sain tõredate klienditeenindajate osas kultuurišoki, ootan nüüd lausa huviga, kuidas seekord on, et kas elu on aastaga muutunud, või et tean oodata ja oskan end teisele lainele ümber lülitada? Põnev põnev, mõne kuu pärast juba näen.

Eile õhtul tulin rongiga Benalmadenast kodu suunas ja oli kaks imelist hetke. Esimene, kui tõstsin silmad telefoniekraanilt ja aknast mu vastas avanes iiiimekaunisilus õhtuvaade üle orgude ja mägede, selline oranžudune ja suvine. Ja kaks sekundit hiljem oli see vaade juba kadunud (kiiresti sõidavad need rongid noh), nii et ma ei jõudnud toibuda ja piltigi teha. Teine hetk oli samuti fotograafiline, hetkeks, sekundiks kahe maja vahelt vilksav õhutõusev lennuk (rong läheb lennujaamast mööda). Selline kusagil filmi sees olemise tunne tekkis. Mind tabavad aegajalt sellised momendid, et elu tundub liiga… ma ei tea, fotograafiliselt kaunis, et tõsi olla, ja tekib tunne, nagu oleksin mingi filmi sisse sattunud. Võib-olla on see ka sellega seotud, et lapsena tundus elu filmides nii erinev nö päriselust, nii kliima kui temperamentide ja olukordade osas. Ja nüüd olles ise selle teistsugususe sees, aga mitte vaatlejana, vaid tundes end osana sellest keskkonnast, mõistes neid olukordi ja keelt jne. Et siis tundubki, et kuidas (ja millal) see küll juhtus ja kas tõesti päriselt.

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , , | 2 kommentaari

Juubeldan

lillesülem

Instagrami stoorides oli sünna puhul võimalus oma viimase aasta highlighte jagada ja mõtlesin, et tegelikult oleks paslik hoopis terve eelmine kümnend kokku võtta. Hehee, 10a tagasi polnudki mul veel instagrami.

Igatahes, too viimane kümnend algas mul (meil) kohe suurte muutustega: uude riiki kolimisega. Kolmkümmend kukkus ja kohe kohvreid pakkima! Ja eks kogu see aeg ongi läinud kohanemise, integreerumise, võõras (nüüd juba omas ja koduses) riigis enda koha leidmisele. Põnev on olnud! Selline, et raske, aga siiski sära silmis, vähemalt suurema osa ajast.

Mis veel mu kolmekümnendates juhtus…Dani tuli meie ellu. Ja Tolmu. (Jajaa, Coco ka, aga Tolmu pole mingi tavaline kass, ta on ikkagi mu pesakond, nii et tuleb eraldi ära märkida ta).

Oeh, see väikeste lastega võõras riigis ja tugivõrgustikuta aeg oli ka ju. Sellest olen alles hiljuti vist taastunud 😅

See ei aitanud ka kaasa, et kuigi endalgi võrk puudu, olin sel ajal lisaks veel ise teistele tugivõrguta inimestele tugivõrguks ja lõpetasin tühjakspigistatud sidrunina. Ei noh, ega asjata öelda, et enne aita endale päästevest selga ja alles siis teistele.

Muidugi sai igasuguseid elu õppetunde saadud ja karastatuks ja väheke targemaks kasvatud. Loota ju võib. Mis elu see ilma arenguta oleks.

Raamat muidugi, see oli nagu kord-elus-lotovõit liiki sündmus ja no ilmselgelt juba mu lapseea salaunistus. Nagu kolmas beebi mõnes mõttes.

Päris kolmas beebi ei tulnud, ta nagu tahtis, aga siis otsustas ikkagi ümber. Mõnikord olen ikka mõelnud, et polegi mul tütrekest, kellele kleite osta, aga siis meenub see mõned lõigud eespool mainitud väikeste laste ja magamata ööde periood ja mõtlen, et olen juba liiga vana, et uuesti sellest eluga läbi suuta tulla.

Ühesõnaga. Kolmekümnendates õppisin integreerumist ja Hispaaniat ja kasvatasin oma kaks beebit inimesteks. Nüüd on nad sellises vanuses, et lausa lust. Teevad seal praegu endale ise hommikusööki just.

Lisaks on mul nüüd huvitav verstapost ees – kümme aastat Hispaania elu saab täis. Mis tähendab, et olen juba veerandi oma elust siin elanud. Veerand! Üks neljandik! Kas ma olen nüüd veerandikhispaanlanna?

Aga nagu siia kolides öeldud sai – 30 aastat Eestis, järgmised 30 Hispaanias. (Ja eks siis vaatab edasi).

Malbe, tüüne, pastelne

Tegelikult on suurel osal inimestest kuskil 8-9-10 võõrsilolekuaasta paiku koduigatsuse hetk ja jõuab kätte see teine tagasikolimistelaine aeg (esimene on aastake peale kolimist, mil võib selguda, et ootused ei klapi üldse reaalsusega). Mul on siiani pigem, et see ongi ju mu kodu. Ja et just alles tulime ju. Ju ma siis lihtsalt leidsin selle õige koha, enda jaoks õige (sest noh, mis ühele on õige, ei pruugi teisele üldse sobida).

Hiljuti nägin kohalike eestlaste grupis inimest, kes nimetas hispaanlasi lollideks ja rumalateks. Ma arvan, et kui ma oleks sellist tüüpi inimene, siis ei suudaks ka siin kaua vastu pidada. Ja eks neid on omajagu, kes tulevad ainult päikese pärast, aga soovivad, et hispaanlasi poleks üleüldse olemas. Hispaania keele asemel oleks inglise keel. Jne. Aga ma vastupidi hoopis täiega armastan hispaanlasi ja nende kultuuri ja kombeid ja elustiili.

Mis teha, kui inimesele kohalik rahvas ei meeldi…

Eile käisin veini ja šokolaadi degusteerimise õhtul flamencokitarri saatel ja olin seal keset lõbusaid hispaanlasi ja mõtlesin, et nii oma inimesed. Ja et jagasin ju seda üritust eestlaste grupis ka, aga kedagi ei tulnud, samas – oleks see olnud a la “Meie Mees” viina kõrvale, küllap oleks siis tuldud ja suurte massidena lausa 😅 (Costa del solis elab vähemalt tuhat eestlast, ma pakun. Nüüd peale telesaadet ilmselt 2000. Nt eile üks ajakirjanik rääkis, et rootslasi elab siin 40 000! Soomlasi küllap on ka samas suurusjärgus. Nii et see 1000-2000 on küllap mul alapakutud number isegi)

P.S. Ääremärkuse korras mainin ära, et palju toredaid eestlasi on meil siin ka!

Lastest ja kassidest rääkisin, aga keegi oli ju veel terve selle dekaadi mu teekaaslaseks

Lõpetuseks laulusõnad eesti muusikaklassikast, mis on mind siin mõned päevad kummitanud ja mõtlema pannud, et neil sõnadel on ju täitsa point ka olemas ju (noorena ei uskunud):

noorus on ilus aeg,
noorus ei tule iial tagasi.
Ei tule, tule ta, iial ei tule ta,
noorus ei tule iial tagasi.

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , , , , | 6 kommentaari

Loeme siin tibusid

Mõnda aega tagasi avastas Artjom, et fotostuudio akna taga istub meil lillepotis tuvi. Oli seal nagu kivikuju, aga surnud siiski mitte, lihtsalt ei kavatsenudki lillepoti pealt kusagile liikuda ega üldse reageerida. Teeskles, et teda pole olemas, et on nähtamatu. Kuna Artjom toimetas stuudios pikemalt, siis mõned tunnid hiljem uuesti lillepotti piiludes vaatas sealt vastu hoopis teine, tumedam tuvi, kes liikumist nähes kohe ehmus ja minema lendas. Ja ohhhooo, mis tore vaatepilt selle peale avanes – lillepotti oli pesake punutud, või noh, paar oksakest veetud ja siis kaks muna munetud.

Tuvipesa! Kes on seda varem näinud? Ma olen elus päris palju linnupesi näinud, linnufänn nagu ma olen, aga tuvipesa küll mitte. Tuvipoegigi mitte. Tuvid on vist mu kõige vähemlemmikud linnud üldse ja kuidagi pole nende eluskorralduse peale pikemalt mõtlema jäänud. Tunduvad sellised mitte kõige kaunimad linnud ja mõeldes tuvile, ei seostu nendega ka sõna “tark”. Kuigi… tuvid on ju lausa kirju vedama dresseeritud, seega nutti neil siiski peaks olema… Ja kui järgi mõtlen, siis meeldib mulle neid pildistada ka, on täitsa fotogeenilised teised. Aga stuudio juures on nendega pigem häda, sest nad kogunevad akende kohale avaustesse ja lagastavad seal mõnuga. Inimesed panevad öökullikujusid akende taha, aga need ka eriti ei mõju.

picassotuvi

Aga mis sest, et tuvid elavad juba ammu-ammu inimestega kõrvuti (polegi vist tuvivaba linna olemas), siis palju me neist üldse teame? Kas tuvitibud üldse eksisteerivad või nad sünnivadki valmis tuvidena?

Ma sain nüüd näiteks teada, et nad on paarilinnud ja oma kaaslasele terve elu truud. Mune hauduvad kordamööda, tibude eest hoolitsevad koos.

Piilusime mitu nädalat oma lillepotti – kord istus seal üks, kord teine tulevane lapsevanem. Heledam tuvi oli väga pesatruu ega teinud väljagi, kui akna peale tulime. Tumedam tuvi lendas alati minema. Mune jäigi kaks, juurde ei tekkinud. Ausaltöeldes on see lillepott päris pisike, imestasin iga kord, et kuidas neil seal õnnestub istuda. Aga noh, ise valisid omale, ju siis tundus mugav…

Ja siis lõpuks paistis sealt alt midagi, aga mis täpsemalt, jäi esialgu saladuseks, sest see hele tuvi istus “pesal”. Järgmisel päeval sattus tumedam tuvi olema ja saigi tibukesi näha.

Nüüd peaks umbes kuu minema, kuni beebikesed normaaltuvi mõõtu kasvavad ja siis nad lendavadki juba ennast maailmale ka näitama ning kellegi õlale lärakat laskma.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 4 kommentaari

Veinijoomised

Pühapäev on blogipäev, eks, kõik nõustuvad?

Eelmise korra moeteemadel hetkeks veel jätkates, jäin mõtlema, et siin on tänavapildis ülivähe rebeleid, mässajaid. Subkultuuride esindajaid. Vähemalt siin Lõuna-Hispaanias. No vähemalt Malagas. Kes teab, võib-olla põhjapool on rohkem, ikkagi teine kliima. Leebeid rokkareid on meil küll palju (natukene ongi siinne stiil rokilik ka), aga hardrokkareid, hevimehi, metal, gooti, punk jne. No ei ole individualiste, hispaania rahvas on nii sotsiaalne, et nad tahavad aina ühte kuuluda, mitte erineda. Outsaiderid tiritakse ka vist kampa 😀 Isegi hipisid ja boheemlasi, kes võiksid ju siia kliimasse sobida, tänaval põhimõtteliselt ei näe.

Ükspäev just nägin õues ühte kampa noori metalpoisse ja vaatasin, et hehee, juba tuttavad näod ju (ükskord noortebändide kontsertil esinesid) ja no tegelikult on nad üldse teisest linnastki…

Enda varsti-teisemelise lapse puhul siin mõtlen, et millega ma küll peaks ta ära ostma, et ta lubaks omale mingi ägeda viikingsoengu teha. Ta on väga sinna väljakasvanud potisoenguarmastusse kinni jäänud ega taha üldse mingit muutust. Ehk ikka kuidagi õnnestuks… Mõne aasta pärast teismelisena ta vaevalt enam minu nõu moe ja cooli osas kuulda võtab.

Vaatasin jupiterist just ägedat dokki kingadest. Kingad, oooh! Ma ei saa aru, mis maagia see on, et kingad nii mõjuvad, aga täiega tekitavad aaah ja ooh emotsioone. Vaat et rohkemgi kui kleidid? (on see võimalik?:D)

Igatahes oli äge dokk, soovitan. Natuke võttis süümekaid vähemaks, et kingahull olen. Sest kingamaailm on ju tõesti lahe.

Ja samas on nii veider, et ma ei mäleta üldse lapsepõlvest oma kingi, esimesi kingi või esimesi pidukingi või kooli vahetusjalatseid vms. Ainult ema kuldkingi mäletan! Samas mingeid oma lapsepõlve kleite-seelikuid mäletan küll väga hästi. Ju siis olid mu kingad tol ajal täiega igavad, mitmenda ringi kanda või suvaline turukaup nagu kõigil teistel või humanitaarabist (umma-abi, nagu meil öeldi). Suviti käisin üldse paljajalu, korjasin roostes naelu ja mesilasehammustusi ja lehmakoogikogemusi, nagu kõik maalapsed ikka 🙂 Esimene enda jalanõudega seostuv mälestus on tegelikult kuskil teisest klassist, kui keegi suurema klassi laps mu tenniseid kommenteeris, et issand kui suured (tegelt ei olnud vist väga suured, suht parajad olid, ja jalanumber oli tavaline mul). Ja järgmine kingamälestus on juba kuskil 7-8-klassist, kui omale ise Tartust platvormid ostsin ja keegi kodus ei suutnud uskuda, et nad tõesti täiega mugavad on. Olid, ausalt! Siiamaani on platvormid mu meelest maailma kõige mugavamad jalatsid, tennistest või botastest näiteks mugavamad.

Tagasi tänapäeva tulles, siis kuumalaine ja põud endiselt kestavad, aga las see jääb teise korra jutuks, praegu pole mul nii paju aega, et süvitsi minna 🙂 Eile mõõdeti juba jälle uus Malaga kõige aegade aprillikuuma rekord – 34 kraadi. Täna õnneks pilves ja jahedam.

Eelmisel pühapäeval oli raamatu ja roosi päev. Sel puhul sattusime inglise kalmistule, kus toimus raamatute, lillede ja veini, eee, üritus? Laat oleks natuke veider öelda 😀

Inglise kalmistu on lausa üks Malaga vaatamisväärsustest, seega selline kultuurne koht, aastast 1831. On kuulsaid inglasi (ja teiste rahvuste esindajaid ka, ühte soome ulmekirjanikku nägin nt isegi), kirik, kaunis aed, põnevaid hüvastijätte. Näiteks, et “siin lebeb S. Hespeler, siis Boultbee, siis Freeze, siis Benn. Nii palju mehi, mitte kunagi Seda Meest. Arg-h, mehed!” Kas pole mitte nunnu?

Aga sellega nüüd lõpetangi, sest suundun ühele teisele raamatu ja veini üritusele, meie pisikese kohaliku eksklusiivse raamatuklubi kokkusaamisele, mäe otsa veini kõrvale seekordset raamatut arutama (Eia Uus sulest “Tüdrukune” seekord).

Millega seoses ei saa ma ikka pidama. Istusime paar päeva tagasi Artjomiga 100montaditoses ja ta käis sees toitu tellimas. Ja lobises seal mingi teise kliendiga natuke, keegi vanem härrasmees. Ja siis kui too kuulis, et Artjom on Eestist, ütles, et oo, seal kus ma elan, oli kunagi mul naabriks imekaunis eesti naine. Artjom küsis, et kus. Too vastas, et Buenos Aireses. Ma mõtlesin, et daaaamn, miks ta nime ei küsinud, raaaudselt oli Eia Uus, onju!

Ja enne kui päriselt lõpetan, siis mäe otsadest ja veinist rääkides, mul ju üldiselt ei ole siin kaugel võimalik oma blogimaailmainimestega üks-ühele kokku saada ja veini juua, sest kõik on Eestis või kusagil mööda ilma laiali. Aga Blogistaja (jääme bloginimede juurde onju :D) tuli Andaluusiasse reisima ja juuhuu, väike blogijate kokkutulek saigi ära tehtud. Selle aasta esimene, aga väike vihje – varsti tuleb “blogijate kokkutulek Malagas vol2” ka. Ja jään ikka selle juurde, et kui kellegi blogi loed, siis esimest korda päriselt kokku saades on ikka see tunne, nagu oleks juba vanad sõbrad 🙂

Rubriigid: Ilu- ja moejutud, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | 4 kommentaari

Maast ja ilmast hispaanlannadeni

kõige värskem perepilt

Heihoi, tervitused kõrbekuumusest! Ok, päris kõrb veel ei ole, aga palju puudu ei jää. Vahepeal mõõdeti lausa läbi aegade kuumim aprillitemperatuur – 33,5 kraadi. Või noh, viimase 80 aasta kuumim vähemalt, sest nii kaua on andmeid kogutud.

Kuum on mõnus, mulle meeldib, olen kõik need aastad siin mõelnud, at ainuke puudus Málaga juures ongi see, et talved-kevaded võiks veel soojemad olla. Sain, mis tahtsin, eks! Aga samas veepuudust ja metsapõlenguid ka ei soovi, seega ootame siin vihma. Küll oleks tore, kui öösiti sajaks ja päeviti oleks just nii nagu praegu…

Ükspäev käisime möödaminnes mingi Disney filmi (või seriaali) castingul. Ilma lasteta, täiskasvanuid otsiti. Lapsed olid koolis. Pidime täitma ankeedi ja tehti paar pilti. Ankeedis oli küsimus: erioskused. Ei tulnud kohe miskit pähe, oskusteta noh. Mõtlesin pikalt (mitu minutit ikka). Lõpuks Artjom soovitas, et pane slackline. Panin siis selle… Kuigi oleksin ju võinud veel lisada, et kontsadega… Korra mõtlesin, et oleks olnud naljakas panna ka “lehmalüps” vms vanakooliasja, mida raudselt keegi teine siin ei oskaks (kas ma isegi tegelt?) aga mõtteks see jäigi.

Tagasitulles (linna servalt pärapõrgust) kutsus üks vanem naine, kes ka castingul käis, meid auto peale ja küsis, et kas tõesti panin ankeeti, et olen nõus juuksed lühikeseks lõikama. Nii et kui see peaks juhtuma, siis teate, miks…(et ei ole keseakriis) Ah, küll nad tagasi kasvavad! Kuigi viimati olid mu juuksed õlgadeni vist siis, kui oma teistkümnendates vihastasin ja patsil kõik, mis juuksekummist väljapoole jäi, maha nüsisin. Nii et suht ammu. Mis teha, mul on pikajuuksefetish… Juustes on vägi noh 😉

Juuste värvmisega on ka huvitavad lood. Eestis elades värvisin aina tumedamaks, küllap tahtsin välja näha nagu hispaanlanna. Siin jällegi enam üldse ei värvi, sest noh, hispaanlastel on, et mida heledam juus, seda moodsam…

Hispaanlannadega seoses.

Katerina kirjutas just Love is Blind sarja näitel stiilitundest ja jäin mõtlma, et Hispaania on vist mind nii palju mõjutanud, et vaatan hoopis teise pilguga sellele teemale. Imetlen, kui inimesed ei põe oma keha ja riietuvad nö latiinopäraselt (ehk liibuvalt ja paljastavalt) või julgelt või üleüldse omamoodi. Kui ei põeta voltide või teiste inimeste arvamuse pärast. Cmoon, siin päevitavad rannas vähemalt pooled naised topless (ja seda olenemata kaalust või vanusest või sellest, kas kõik on prink või mitte), nii et julgete ja enesekindlate inimestega on silm aja jooksul väga ära harjunud. Seega, mulle tundub, et kliima mõjutab ikka kõvasti, et mis kellegi jaoks normaalne või mis liiga väljakutsuv tundub. Eestist tulnud külaliste pealt näen ka ikka ja alati, et esimestel päevadel on nii meestel kui naistel silmad rannas või ka tänaval imestusest suured, aga kolmandal päeval jääb juba kommentaare vähemaks, harjutakse ära 🙂

Kusjuures hispaanlaste stiili on täiega raske kirjeldada. Meeste stiilist ma kunagi rääkisin. Aga naistest on veel keerulisem rääkida 😀 See on segu konservatiivsest, aga samas julgest stiilist. Nad näevad alati head välja, noh. Niisama poes, lapsi kooli viies, tööl, üritustel. Välismaalased tunneb tänaval kohe riietuse järgi ära, sest nad viitsivad stiilsed asjad ainult mõneks ürituseks välja otsida, muul ajal on mugavus ennekõike. Ja noh, mustlaste linnaosades ka on mugavus, sussid ja hommikumantlid teema. Aga keskmine hispaanlanna – imekaunid juuksed, alati ehted, meik, küüned, kõik viimistletud noh. Dressid või lotendavad t-särgid on täiesti out. Ok, dressipükste osas võtan oma sõnad tagasi – teismeliste seas on küll popp tänavastiilis suuri halle dressipükse kanda, aga see-eest on ülaosas mõni kena nabapluus nt, pluss loomulikult täismeik jne. Pikad laiad püksid ja napp ülaosa nagu neil piltidel, on üleüldse popp:

Mingid suvalised pildid guugelasin kiiresti netist, mis ehk annavad natuke aimu hispaanlannade stiilist, kuigi paari pildiga on suht võimatu kokku võtta erinevaid vanuseid ja stiile ja olukordi. Näiteks on ülisuur erinevus päevase riietuse ja klubiriietuse (mis on vist igas riigis max paljastav) vahel jne. Aga laias laastus midagi ehk illustreerib.

lähevad tööle ilmselt
casual vaba-aja-autfitid
ilmselgelt ollakse pensionipõlves ka ilusad ja stiilsed edasi

Ja siis on veel eraldi liik riideid pulmades käimiseks. Seal ollake kohe eriti ülevõlli moodsad alati. Peakaunistused jne. Ei kardeta pruudist üle olla. Neil on selle stiili kohta isegi eraldinimetus – pulmapeo külalise mood (invitada).

Ma pole ise siin kunagi pulmas külaline olnud (fotograaf vaid), aga pilte töödeldes ikka alati imetlen. Ürituste piltidega samuti.

Oih, ma ei tea, kuidas ma castingust rääkides nüüd järsku siiani jõudsin. Tahtsin hoopis muudel teemadel pajatada, aga jäin kleite vaatama… Eks siis järgmisel korral!

Mu lemmik street-style kleit. Lõhikud ja selja pealt ka veits lahti. Kaltsukast leitud.
Rubriigid: Ilu- ja moejutud, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 12 kommentaari

Semana Santa de Málaga: Málaga püha nädal

Aasta oli siis… 2014. Kui esimest korda selle hulluse, nimega semana santa, sisse sattusime. Nii sarnane aasta oli see praegusele. Samasugune soe (loe: kuum) kevad oli, rannahooaeg täies hoos. Ütle veel, et aastad pole vennad. 2014 ja 2023 on täiega vennad!

Eile läks see püha hullus jälle lahti. Tasapisi toimus üht-teist varem ka, aga eile oli see ametlik algus, Domingo de Ramos. Eesti keeles palmipuudepüha? Ma olen vist igal aastal selle esimese päeva maha maganud, sest noh, mismõttes hakkab püha nädal juba päev enne püha nädalat, ah? Igatahes toimus eile 9 protsessiooni ehk püha rongkäiku. Esimene neist algas kell 10.15 ja lõppes 16.30, viimane lõppes öösel kell 2. Mis on isegi hästi, sest näiteks neljapäeval kestab mitu protsessiooni kella neljani hommikul. Püha nädalal kesklinnas elades magada ei saa, trummid, pasunad ja muu müra käivad öödpäevadläbi.

Enamasti kestabki iga protsessioon kuskil 8 tundi. See tähendab, et kaheksa tundi kannavad nad seda 3-5 tonni kaaluvat trooni. Mõni rongkäik on pikem ka, näiteks 12-13 tundi. Söömata, hädapärast vahepeal sõõmuke vett juues.

Kõige raskem troon Málagas on Maria Santisima de la Esperanza, mis kaalub 5000 kg – viis tonni! Keskmiselt on iga trooni tõstmiseks ja kandmiseks 160 – 280 meest. Neid, keda on näha, nimetatakse troonimeesteks (hombres de trono) ja neid, kes trooni all, submarinodeks (eesti keeles veealusteks?). Seal all on üsna pime ja palav. Ja sellele vaatamata on see suur au, olla troonikandja. Ootejärjekorrad troonikandjaks on mitmeid aastaid, mõnel vennaskonnal isegi kuni kuus aastat.

Vahemikus pühapäevast kuni suure reedeni toimub iga päev 6-9 protsessiooni, olenevalt päevast (kõige populaarsemad ongi pühapäev ning suur reede). Kokku 44. Kõik vennaskonnad tulevad oma kodukirikutest läbi konstitutsiooniplatsi, Larios tänava, Alameda (kus on igalpool tribüünid vaatamiseks) ja suunduvad katedraali juurde. Iga protsessiooni ajal näeb enamasti kahte trooni – ühte Jeesusega ning teist Neitsi Maarjaga. Mõlemad on rikkalikult kaunistatud, dekoratsioonid on valminud parimate artistide käe all ning parimatest materialidest. Kõige vanem pühakuju, mida semana santa ajal kantakse, on pärit umbes 1505. aastast. Kusjuures, püha nädalat on siin ka juba üle 500 aasta tähistatud. Päris pikk traditsioon…

Eestlase vaatenurgast tundub semana santa muidugi mingit sorti eriti ekstreemne ja hullumeelne usklikkus. Tegelikult on ta tänapäeval pigem traditsioon, esivanemate kommete säilitamine, lapsepõlvenostalgia jne. Näiteks… olen seda kindlasti juba kusagil maininud, kui mitte mujal, siis raamatus kindlasti. Aga Antonio Banderas, eksole. Ta sätib oma elu, filmivõtted jne kõik alati nii, et saab semana santa ajal Málagas olla, oma vennaskonna protsessioonidel osaleda. Miks? Ühes oma intervjuus on ta öelnud: “Mu vanemad on siin kirikus laulatatud, me oleme vennaga siin ristitud. Need inimesed siin on kõik mu lapsepõlvesõbrad, kellega koos tänaval mängitud sai. Traditsioonid ja juured on ju väga tähtsad!”

sammuvad

Ühesõnaga. Semana santa ajal on lastel koolivaheaeg, enamus inimesi puhkavad, reisitakse palju (turistid ja sisemaarahvas tulevad rannikule, paljud kohalikud hoopis põgenevad siit selle hullumaja eest ära (sest noh, keklinnas liikumine on muutunud takistusrajaks, ei saa läbi, sest igas suunas läheb mõni rongkäik).

Inimesed vaatavad rongkäike, toidukohad on rahvast täis, tujud on üleval ja ülevad. Tore aeg noh! Lapsed teevad küünlavahast pallikesi, mida siis järgmistel aastatel aina suuremaks kasvatada. Malaga semana santa ongi võrreldes muu Hispaaniaga palju rõõmsam, eriti Põhja-Hispaaniaga võrreldes. Ei mingit vaikides enesessevaatamist, vaid seltskond, laulmine, elu.

Pildid eilselt Lagrimas y Favores protsessioonilt. Kui meelde, tuleb jagan mõni päev teisi protsessioone ka, sest nad on ju kõik täiega erinevad.

koonusmüts ehk capirote: patukahetsus ja identiteedi kaotamine ja suunaga taevasse ka
küünlavahapallid
kurvid on keerulised. “Vasakule” kõlab siin
Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 9 kommentaari

Märtsikuumuses

Selle harva kirjutamise juures on üks miinus – ma ei mäleta enam, millest olen juba kirjutanud, ja millest mitte. Nii et eluülestähendustesse jäävad mul siin raudselt suured augud sisse või siis saab midagi topelt (või tripelt (uus sõna?))

Lisaks ei mäleta ma, mida kuhu kirjutasin. Et kas siia või facebooki või instastooridesse. Ja et kui ma midagi kusagil mujal juba kribasin, kas siis siia on enam mõtet. Oeh! Samas ma täiega tahan, et just blogi oleks see üks koht, kus kõik on olemas ja kust ma saaks tulevikus tuhlata, et hmm, see 2023nda aasta märts, milline ta nüüd oligi.

Ma ikka imestan inimesi, kes ilma abivahenditeta mäletavad. Et sel aastal 37a tagasi maksis sai nii palju ja lumi läks sel kuupäeval ära ja kuldnokad jõudsid just selle päeva pärastlõunal kohale. Mul on vist mingeid mäluvitamiine vaja…

Ilmauudiseid. Pastab, et suvi tuli sel aastal mitu kuud varem. Või on see siis lihtsalt pikemat sorti kuumalaine ja kohe tuleb tavapärane tuuline-vihmane kevad tagasi? Hetkel on õues varjus 27 (!!!) kraadi. Mul on pruuniks-teiseks-juuniks juba ammu käes. Ütleme nii, et pimedas mind varsti vist enam näha pole…

Selline ootamatu kevad-suvi on täiega tore, aga kahju on, et kogu metsaalune rohelus hakkab juba vaikselt ära kuivama. Mõni aasta on isegi mais veel roheline-lilleline olnud. Samas – eks ma mäletan (hahaa) siinoldud aja jooksul ikka täitsa mitut suviste ilmadega märtsinädalat ka, nii et jah, aastad pole vennad ja küll see vihm ka millalgi ikka maha sajab. Ja kui mitte sel aastal, siis järgmisel? Igatahes öeldi uudistes, et sajandi põud on ja eks näis, mis veeoludega suvepoole saab. Suht sarnaseid kaadreid näidatakse, nagu selles hispaania minisarjas nimega “Sequia” (jupiteris oli vist olemas, põud vms ilmselt nimeks).

kevad
hapuoblikapõld

Apelsinid õitsevad, kas juba rääkisin?

Mu botaanik-laps ostis aianduskeskusest omale põldmarjapõõsa. Ise olen süüdi, et ta kaasa kutsusin… Meil pole just ülearu seda ruumi toas. Ta muidugi vaatas ka igasuguseid suuremaid viljapuid seal, nii et pean olema õnnelik, et niigi hästi läks. Aga terrassist on täiega puudus.

Avokaado ka aina viskab pikkust. See oli esimene avokaadokivi, mis meil lõpuks kasvama läks, varem olen ka proovinud, aga ei õnnestunud. Eelmise aasta juulis pistsime kivi vette. Oktoobris oli vist, kui lõpuks hakkas elumärke näitama, ma olin juba lootust kaotamas. Nüüd on juba täitsa puu nägu.

ananass ja muud tegelased

Märtsi olen kuidagi hästi sotsiaalseks elanud, sellepärast ka ei jõua vist üldse siia kirjutama. Külalistega vaja ringi joosta, uute kliimapagulastega kohtuda jne.

Ükspäev kõndisime 32 578 sammu (teised ilmselt vähem, sest neil pikemad sammud… aga 21.5 km) ja isegi mu sammulugeja arvas, et vaau, see on nüüd küll uus rekord. Ja siis üks teine päev läksin kesklinna kohvikusse, kontsad jalas, aga juhtus nii, et jalutasin pärast muuhulgas pool linna või õigemini 18 km läbi ja sammulugeja näitas 27 500 sammu. Üldiselt, nüüd mil lapsed on siin uues kodulähedases koolis, ma enam igapäevaselt ülisuur sammuja polegi. Varem olid küll 20-tuhandesed päevad täitsa tavalised, kontsaga või kontsata, nüüd pigem 10 000 ongi vist mingi keskmine. Endale tundub täiega vähe, sest varem oli ju rohkem. Ja kõndida mulle tõesti meeldib, siin kliimas eriti. Mõnel päeval, mil vaja pikemalt arvutis istuda, on kas või poeskäik (15min sinna, 15 tagasi) juba nii vaimu ergutav. Forrest jooksis, ma aina kõnniks ja kõnniks, kui aega oleks. Kõnniks ja pildistaks kõike toredat, mis teele jääb. Noorena kõndisin mööda metsi ja pildistasin sammalt ja kõrrekesi, nüüd mööda linna ja pildistan maju ja kasse ja lilleõisi.

kõrred nagu muiste
kohvikutšill
käsitööaed

Ükspäev lendas mäe otsas ronk mööda ja sain aru, et olen juba nii kaua Eestist ära olnud, et ei oska enam korralikult kraaksudagi, sest siin elavad ju ainult need kaks ronka ja kui tihti ma neid ikka näen, kord aastas vast. Praktikat enam pole, rooste olen läinud. Vähemalt ronga arvates oli küll täiesti arusaamatu jutt, lendas mööda ega teinud teist nägugi. Kivirähule uus raamatuidee – naine, kes unustas rongasõnad…

Roostest rääkides, käisin Kristjaniga autotöökojas tõlgiks kaasas, oli vaja vahetada miskine bussialune kobakas nimega tahmafilter (mu jaoks on filter miskit väikest ja peenikest nagu tolmuimejatel vms, see oli minumõõtu kobakas torumoodustis :D). Töökoja boss arvas esialgu, et ta ei saa vahetada, sest roostes on kõik. Neil ju siin soolatud teede autodega kogemusi pole. Pidin seletama, et meil sel põhjas ongi kõik autod alt sellised, et see on ok, see pole miski õige rooste veel. Tegi lõpuks ikka ära.

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Matkamine, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Tšekk

Vaatasin millalgi sel talvel esimest korda elus filmi nimega “Catch me if you can”. Suht vana film, mitukümmend aastat, kõik kindlasti nänud, eks? Ja no tegevus toimub veelgi ammusemal ajal. Siis, kui olid tšekid.

Vaatasin ja mõtlesin, et polegi mitte kunagi oma elus ühtegi tšekki käes hoidnud, Kas nad üldse enam eksisteerivad või on see eelmise sajandi värk? Igatahes, ainult fimides, eksole.

Aga ei läinudki üldse kaua aega mööda, kui leidsin postkastist kirja, mille sees oli tšekk. Minu nimele. Päris naljakas lausa. Et siis – tšekid ikkagi eksisteerivad, isegi praegusel sajandil.

Tšekk oli ühelt ehitusfirmalt, kellel oli juba pool aastat üks arve maksmata. Vahepeal ikka tuletasime neile meelde ja ma isegi guugeldasin seda ettevõtet ja inimest, kes töö tellis, et kas tõesti on see päris firma ja kas see inimene ikka töötab seal, või proovib keegi tünga teha, sest noh, mulje oli küll selline, et maksmata see arve nende poolt jääbki.

Mitu aastat me juba arveid oleme väljastanud, neli, viis? Ja see oli esimene kord, kui keegi pidas lihtsamaks mitte teha ülekannet, vaid saatis tšeki, postiga. Mul pole aimugi, miks. Sest, kesse tänapäeval tšekkidega jändab, ah? Pangaäpid on telefonides, bizumid, misiganes kiiremad variandid on olemas ju.

Kirjas oli kirjas, et saan tšeki misiganes BBVA kontorist välja võtta. Astusingi siis uhkel sammul (ikkagi tšekiomanik) kõige lähemasse kontorisse sisse.

“Peate peakontorisse minema, meil ei ole kassat” vastati mulle. Eks ma läksin siis peakontorisse, mis mul muud üle jäi. Istusin ja ootasin oma numbrit (50 min) ja sain lõpuks jutule. Klienditeenindaja klõbistas ja klõbistas, vahepeal küsis üht-teist, siis küsis nõu kõrvalboksinaiselt. Siis klõbistas veel. Hakkasin juba end süüdi tundma, nagu oleksin mingi tšekivõltsija, nagu seal filmis. Lõpuks sai ta siiski kõik klõbistatud ja ütles, et nüüd pean ootama (tunde? päevi? nädalaid?), millal minu isik verifitseeritakse. Et ta helistab mulle. Aga kui mul on Hispaanias pank, siis saaksin oma pangas kiiremini asjad aetud.

Kahju, et esimese pangakontori onu seda ei viitsinud mainida…

Läksin siis oma panka. Mul on selline konto, et kui kõik asjad oma e-pangas ise teen, siis teenustasusid-kuutasusid pole. No selline moodsa inimese pakett, kes ei viitsi pangakontorites töllerdamas käia (enamus hispaanlasi ju viitsivad, lausa armastavad). Teller ütles, et kui ta nüüd ise need asjad sisestab, tuleb teenustasu. Et parem tehku ma oma netipangas asi ära ja siis pärast, kui tehtud, toogi tšekk panka, siis teenustasu pole. (Oleks ma teadnud, et kõik nii lihtne, oleks juba nädal varem asjaga ühel pool olnud…). Läksin siis koju, tegin selle tšekisisestuse ära ja läksin tagasi panka. Tehtud. Ja voila, kahe päeva pärast oligi raha ka arvel. Imline, eksole! Lihtne kui lumme kusta! Kes siis retrot ei armastaks.

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 4 kommentaari

Plirts plärts käes on märts

Jup. Ongi talv läbi ja kevad käes. Kui isegi talv ei veni ja möödub kui silmapilk, siis ma küll ei tea enam, mis toimub… keegi on päriselt aja kiiremini käima pannud noh.

värvi pole kunagi liiga palju

Sel talvel on lapsed eriti tihti haiged olnud. Uus kool, uued kontaktid, tiba koolivahetus-stressi ja madalam immuunsüsteem? Samas, mitte ainult nemad (ja meie), vaid sel aastal on kõik ümberringi aina haiged. Nii et sinna on ka muist aega ära läinud.

Veebruar on muidugi üleüldse alati superväle kuu. Sõbrapäev, meil Artjomiga tutvumise aastapäev (13a!), vabariigi aastapäev, andaluusia päev. Veebruari viimasel nädalal on meil alati koolivaheaeg – semana blanca puhul. Aaah, karneval oli ju ka sel aastal veebruaris. (on suuremal osal aastatest veebruaris kui ma ei eksi) Ühesõnaga, pidevalt miskit toimub noh.

täidetud munad jäid seekord puudu

Vaheaega olen ma igatahes täiega nautinud – ärgates vedelen kohvi ja hommikusöögiga pikalt voodis. Vaheajad keeravad meil alati jube kiirelt graafiku hoopis teistsuguseks. Mu jaoks oleks märksa mugavam paar tundi nihkes ööunega elu. Et mitte 11(.30)-7.30, vaid 1-9 nt (lastel koolipäevadel ööuni kümnest kaheksani). Ma ei teagi, miks see hilisema nihkega graafik minu jaoks nii palju mugavam on. Pimedas ei suuda ärgata vist, keha tahab, et päike ja valgus ärataks. (Jep, ma olen see inimene, kes ei suuda kinniste kardinatega magada, tahan teada, mis väljas toimub, nii et hommikul läbi silmalaugude tunnen, et on valge ja saab ärgata) Lisaks olen ma täiega kade nende inimeste peale, kes suudavad vähem kui kaheksa tunniga ära magada. Mul on kaheksa miinimum, mõnikord tunnen, et oleks pigem üheksa tundi hoopis vaja. Ja tavaliselt uinun kohe, kui pea patja puudutab ega ärka isegi siis, kui väljas pussnuge sajab või äike või mingi möll ja müra käib. Loomult unimüts noh. On see siis hea või halb omadus, võta kinni. Kui paar kuuetunnist ööd mõnikord vahele tekib, siis magan pärast topelt järgi. Samas, päeval ma ei suuda magada, isegi siis, kui öö üleüldse vahele on jäänud.

Ainukesed, kes ei saa meil üldse aru, et vaheaeg, on kassid. Nende meelest peaks hiljemalt 7.30 äratuskell helisema ja nad ei saa aru, miks need inimesed ometi end püsti ei aja ja kööki toidukausse täitma ei lähe. Coco käib ringi ja kräunub, nii et terve maja kajab, Tolmu ahistab mind üle padja jalutades ja küüntega mu juukseid kraapides. Proovi siis neile seletada, et naudime nüüd ometi neid haruldasi pikki hommikuid ja puhkame end välja. Mkmm, nemad on alati värsked ja väljapuhanud!

Talvelilled. See peaks olema mingi hapuoblikaline ja kohalikud väidavad ka, et söödav. Peaks proovima?

Aja möödumisega seoses avastasin eile, et mul jääb kõigest paar viimast kuud kolmekümnendates olla. Oleks ma mees, siis ei tunduks see nii hirmus, aga naised ja vanus, teate küll. Kortsud ja hallid juuksed ikka esialgu hirmutavad. Naiste puhul räägitakse millegipärast välimusest palju rohkem ja noh, hinnatakse seda, eksole, nagu muud polekski hinnata. Panin seda vist esimest korda alles siis tähele, kui nägin siin mõned kuud tagasi dokumentaali Ada Lundverist. Et naiste puhul kipub olema, et kuniks oled noor ja ilus, on kogu maailm valla, aga pärast… Mõnikord ikka mõtlen, et kuramus, mina isiklikult, siis kui veel noor ja ilus olin, ei taibanud maailma vallaolekut ära kasutada, et kas nüüd on lootusetult hilja?

puised näpud

Ei, tegelikult ma üleliia ka ei põe, sest viimasel aastal on mu silmanägemine märgatavalt kehvemaks muutunud, nii et peegelpilt tundub tänu sellele endiselt sile. Loodus on ikka kavalalt kohastunud, eks. Ja mõned inimesed, kel samuti silmad vist veits kehvad, on siin hiljuti armsaid komplimente ka teinud, nii et all good.

Pigem põen ma vanuse pärast hoopis teise nurga alt. Et mu jaoks tundus alati kuidagi nii, et 20ndad on hilispuberteet, 30ndad noorus ja oma elu alustamine, aga 40ndad korralik täiskasvanuiga. Kas ma tunnen end täiskasvanult, elu paigas? Mkmm.

Aga pole hullu, paar kuud on veel aega…

Laste kooli juurde tagasi tulles, Aleksandri õpetaja on ikka täiega tore. Küsib vahepeal temalt eestikeelseid sõnu, näiteks hiljuti, et kuidas on eesti keeles “oota”. Ja siis veidi hiljem ütles ühele lapsele, kes tahtis samuti tahvli ette minna, et “tienes que ootar” (kuni Aleksandr lõpuni kirjutab) 😀

Dani õpetaja seevastu – täna nägin unes, et ta kutsus mingid ametnikud meile, sest laps on liiga tihti haige. Njaa. Peab selle immuunsüsteemi kuidagi ikka korda saama…

Eesti teemadest veel rääkides – ükspäev tulin rongiga Malaga suunas ja mu vastas istus vanem hispaania härrasmees, rääkis telefoniga. Järsku kuulsin, et oot, kas ta ütles “Estonia”. Vaatasin ta poole, ta nägi, et mu pilk (ja kõrvad) järsku tema suunas pöördusid ja vaatas kohe küsivalt vastu, noh, et mis ma jõllan. Ma ei pööranud siis pilku ära ka, ütlesin julgelt, et milline kokkusattumus, ma olen Eestist. Ühesõnaga, ta õde reisib Eesti kandis ja ülejäänud tee rääkis ta balti riikidest ja Ukrainast ja sõjast ja mingist dokumentaalist, mida Eesti kohta nägi. Põnev kokkusattumus, ma ütlen! Sest noh, üldiselt hispaanlaste jaoks on Eesti üks täiesti tundmatu sõna.

Kuigi. Alles ükspäev oli uudistes lausa terve minut eesti saunafestivali peale lahkelt kulutatud. Ja no tegelikult on nüüd sõjaga seoses ka mitu korda uudistes Eestit näidatud. Millega seoses meenub mulle, et lapsed rääkisid veel kooliteemadest, et keegi olla koolis küsinud, kas nad teavad linna nimega Tajin. Nad ei teadnud. Sest nad teavad hoopis linna nimega Tallinn.

Dani küsis, et miks meie linnaosa nimi on Limonar
Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Botaanikahuvilise ülestähendused: mida hekki

See on nüüd ainult minusugustele taimehulludele.

Panen siin ringikäies alati kahte liiki taimi tähele. Esimesed on need, mis juba Eestist tuttavad, a la “mida sina, vana sõber siin kaugel lõunas teed?” Ja teised on eksootika, mida pole põhjapool kohanud. Tegelikult on veel kolmas grupp ka – need, mis Eestist on tuttavad potililledena, aga siin on hoopis teistes mõõtmetes, suured puud või põõsad. Kummipuud, hibiskused jne nt.

Oma siinsetest lemmikpuudest olen ma väga põgusalt juba varem bloginud (kategooria “botaanikahuvilistele” alt leiab üles, kel huvi), nii et mõtlesin, et võtaks seekord hoopis põõsad ette, sest nood jäävad oma värvilisusega ka koguaeg silma, eriti praegu talvisel ajal.

HARILIK TULITROMPET Pyrostegia venusta

Hispaania keeles bignonia de invierno (talvebignoonia), trompetero naranja (oranž trompetimängija)

vaibad müüri peal tuuldumas

Praegu, talvel õitseb selline põõsas (õigemini isegi heki- ja ronitaim), mille nimi on harilik tulitrompet. Kuigi minu meelest temas midagi harilikku küll ei ole, täitsa eriline taim on. Ta mitte lihtsalt ei õitse, vaid lausa leegitseb, eksole. Muul ajal on ta tavaline roheline hekk ja ei oskaks arvatagi, et ta talvel lõkkele tööb. Haljastuses on üsna levinud, kuigi pole tegelikult kohalik liik, vaid hoopis Lõuna-Ameerika päritolu.

BUGENVILLEA Bougainvillea

Hispaania keeles bougainvillea, buganvilla

Mu totaalne lemik! Kui mul oleks siin Andaluusias oma majake, kasvaks pool aeda erinevaid bugenvillea liike täis. Istuksin põõsa all kuuma päikese eest varjus ja jooks hommikukohvi, just nagu mõnel postkardil. Bugenvillea pakub silmailu suht aastaringselt ja on oma efektsetes toonides minu meelest ülimalt andaluuslaslik, ronides kõikjal seintel ja müüridel. Kõige tavalisem ja levinuim on lilla bugenvillea. Aga lisaks on vanaroosad, fuksiaroosad, oranžid, kollased, valged, punased.. . Tema õied on tegelikult pisikesed ja pea märkamatud, need valged silmakesed seal keskel, värvi-ilu eest kannavad hoolt hoopis õisi ümbritsevad kõrglehed.

Kuigi bugenvillea tundub nii tüüpiline vahemeremaade taim olevat, on ta tegelikkult samuti sissetoodud liik ja pärit hoopis Lõuna-Ameerikast.

SUUR KULDKARIKAS Solandra maxima

Hispaania keeles solandra/copa de oro

Jällegi üks üsna levinud hekitaim, sest näeb kaunis välja, lõhnab hästi, on tugev (talub edukalt nii kuiva kui tuuli-torme) ja on kiire kasvuga. Pärit Mehhikost. Mürgine, hallutsinogeenne – Mehhikos kasutati teda vanasti nt riitustel.

OGALINE LANTAAN Lantana Camara

Hispaania keeles lantana/bandera española

Üks väga levinud põõsas haljastuses. Hekina, niisama põõsana. Lantanat hüütakse ta punase ja kollase värvi tõttu ka hispaania lipuks (bandera española). Tegelikult on ta jällegi üks sissetoodud liik, nagu enamus haljastuses kasutatavaid taimi. Põnev on see, et sama põõsas on eri ajal hoopis eri värvi õitega. Vahepeal kollasem, vahepeal oranžim, vahepeal punane. Üks lantaanihekk, mis laste kooliteele jääb oli alles paar kuud tagasi lipuvärvides. Nüüd aga täiesti punane.

HIINA SINIVIHM Wisteria sinensis

Hispaania keeles wisteria/ glicinia

Sinivihm on hoopis liaan. Tõeliselt dekoratiivne ja ilus, magusa lõhnaga, pärit Hiinast. Malaga botaanikaaia kuulus sinivihm on üle 160 aasta vana ja kuni 20-meetriste liaanidega. Õitseb märstsis-aprillis kõgest paar nädalat ja meelitab rohkelt imetlejaid (ja mesilasi).

MADAGASKARI DOMBEIA Dombeya x cayeuxii

Hispaania keeles dombeya, arbol de las hortensias, rosa de Mexico

Õitseb vaid talvel, umbes detsembrist märtsini. Imekaunite roosade õiekobarate ja suurte lehtedega puu/põõsas.

LAMBIHARJAPUU ehk PUDELIHARJAPUU Callistemon

Hispaania keeles limpiatubos, limpiabotellas, arbol del cepillo jne

See Austraalia päritolu põõsas on kuulus just oma pudeliharju meenutavate õisikute pärast. Huvitav, et tal on eesti keeles nimeks lambihari, mitte pudelihari, nagu paljudes teistes keeltes. Võibolla pandi nimi nii vanal ajal, et meil kasutati alles õlimampe ja neid puhastati mõne sarnase harjaga? Või mõtles nimeandja hoopis, et mingi lambikas hari…

Õitseb suvel (juuli, august) ja on siin Lõuna-Hispaanias haljastuses üsna levinud, sest talub imehästi kuuma ja vajab palju päikest (nagu mina!).

KÕRV-TINAJUUR Plumbago auriculata

Hispaania keeles jazmin azul, celestina

Kas ma olen ainuke, kellele tundub, et eestikeelsed nimed annavad vahepeal ikka soovida. Kes pani ta nimeks kõrv-tinajuur ja kas keegi seda ka kasutab? Igatahes on tegu taaskord ühe kauni ronitaimega. Õitseb pikalt, terve suvepoolse poolaasta.

HARILIK OLEANDER Nerium oleander

Hispaania keeles adelfa

Ilmastikukindel ja väga dekoratiivne kohalik liik, seega kasutatakse vaatamata sellele, et ta on mürgine, haljastuses üsna palju. Näiteks kiirteede ääres, aga ka linnahaljastuses. Ka looduses näeb teda tihti (jõgede servades nt). Teda peetakse üheks maailma mürgisemaks ja toksilisemaks taimeks. Näiteks ühe lehe söömine on juba surmav. Taimemahla kokkupuude nahaga võib tekitada allergilist reaktsiooni, silma sattudes võib pimedaks jääda jne.

METSSPARGEL Asparagus acutifolius

Hispaania keeles espárrago silvestre

Ja lõppu veel üks kohalik metsapõõsas, seekord söödav. Taime eestikeelne nimetus on trigueroaspar, aga ma kutsun teda ikka jonnakalt metsspargliks. Pildi pealt pole ehk näha, äge väga okkaline tegelane. Metsas matkates krabab pidevalt säärest kinni ja noh, metsaalused on neid üsna täis. Aga kevadesed uued võrsed on pehmed ja söödavad. Mina lõikan nad näíteks omleti sisse ja yummmm!

Rubriigid: Botaanikahuvilistele, Fotograafia, Malaga, Matkamine | Sildid: , , , , , | 8 kommentaari