Kuidas ma maailma päästan (ehk uuemad kaltsukaskoorid)

Mõtlen siin, et second hand-shopingu saab täitsa hobide alla lugeda. Nii et järgmine kord, kui keegi küsib, siis loen ette, et matkamine, blogimine ja thrifting. Ja eriti tore on, et kaltsukatuuri saab ette võtta nii üksi, kui ka ühendada sõpradega kokkusaamise ja kohvitamisega.

Kui omal ajal peeti kaltsuskäiku pigem vajaduspõhiseks, siis tänapäeval on see teiseringi riiete kandmine minu meelest hoopis elustiil. Ma pole eriti suur ega valjuhäälne maailmapäästja, aga see-eest olen oma jalajälje siit-sealt vähendamises vähemalt järjepidav ja proovin võimalikult keskkonnasõbralikult elada. Näiteks sorteerin juba iidamast-aadamast prügi, ei osta liha- ega kalatooteid, ei osta piknikutele ühekordseid nõusid, vaid käin oma korduvkasutatavatega, oma päevadega ei tekita ka prügi juurde, vaid kasutan organicupi ja noh, tavapoest ei osta ma praktiliselt üldse riideid (sokke ja aluspesu vaid) – 99% mu riidekapi sisust on kaltsukaleiud.

Keskmiselt satun ma kaltsukaringile paar korda kuus. Mõnikord ei hakka midagi silma, teinekord aga on täiega minu päev ja skoorin ühtkomateist ägedat. Rahaliselt see hobi õnneks eriti kulukas ei ole – näiteks minu kõige lemmikumas sekkaris on hinnad kaalu järgi. Kui ikka kleit + käekott + mõni ehe lähevad kokku 5 eur makma, siis väga ei teki seda küsimust, et kas raatsin osta või mitte, või et, ei tea kas kappi mahub. Kleitidest on alati puudus, noh! Ja kingadest, kottidest, ehetest… Tegelikult ega neid nii palju ka ei kogune, sest mul on vist keskmisest natuke spetsiifilisem maitse, pluss selline kehakuju, et enamus riideid ei istugi nagunii selga.

Igatahes, mõtlesin, et näitan oma viimase aasta leide (no vähemalt neid, mis praegu näppu jäid ja meelde tulid).

Ägedad värvid ja stretšmaterjal
veits hipi
Saan trepikojas seintesse sulanduda ja naabreid vältida 😅

See pikk värviline kleit on reaalis palju imelisem, kui siin pildil näha. Tõeline uhke ürituse-kleit (pulma, ballile…) Või siis fotoshoodikleit… aga praegu ei ole ma veel jõudnud midagi pildistada temaga.

selline sõrmus!
türkiis on vist mu nõrk koht
just sellist kotti oligi mul vaja, tegelt kaa
“crazy catwoman”-kott, nagu mulle loodud

Mulle tundub, et need preloved riided (kas eesti keeles sellele mõni hea vaste on? Eelarmastatud?) peavad paremini vastu ka. Et kui juba esimese omaniku käes katki ei lagunenud ja prügikasti ei lennanud, on testitud ja väärt kraam. Näiteks ühed mõned aastad tagasi ostetud kingad – ma olen nendega sadu ja sadu kilomeetreid maha käinud. Tuhandeid isegi ilmselt, kui arvestada, et tihtilugu käin päevas üle 10 km. Lisaks on nad vaatamata 10cm kontsale ülimugavad, pmst matkajalatsid noh 😀 Made in Spain, firmalt Wonders. Kui nad kunagi peaks katki minema, siis tean, kuhu vaadata, kui selle aja peale kaltsust teisi sama häid pole leidnud.

Rubriigid: Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 2 kommentaari

Kõige maagilisem paik Andaluusias

Ma pole ammu reisi/matkasoovitusi jaganud, eks?

Minu enda kõige-kõigem koht siin lähikonnas (või üldse terves maailmas?) on vist Antequera koos seda ümbritseva Unesco kultuuripärandi hulka kuuluva maastikuga. Ma ei teagi kohe, kust alustada, sest siin on nii palju, millest rääkida.

Esiteks linn ise. Selline armas, 41 tuhande elanikuga linn, 50 km Malagast. Teda kutsutakse ka Andaluusia südameks, kuna asub just Sevilla-Granada ja Cordoba-Malaga teede ristumispunktis. Ja teadagi, et vanal ajal nendes suurte linnade vahelistes ristmiku-kõrtsides ja külalistemajades juhtusidki just kõige põnevamad asjad ja öömajale jäänud rändurid said ilmauudiseid kuulda ja jagada.

See on kindlasti linn, mida ühe päevaga lõpuni läbi külastada ei õnnestu, sest juba kirikuid on linnas üle 30, lisaks veel kõik muu, mis aastatuhandete jooksul erinevate kultuuride poolt on ehitatud – Alcazaba kindlus, rooma saunad, härjavõitlusareen, muuseumid, monumendid, nunnud tänavakesed, platsid, vaateplatvormid, kohvikud…

Antequera
Majad
kirikud
lapsed
õhutänavake
peaaegu süda

Kõige tähtsam pole aga üldse see, mis on inimkäte poolt ehitatud, vaid see, mida loodus on siia meisterdanud. Linnale lähenedes (või mööda sõites) hakkab juba kaugelt midagi erilist silma – kas tõesti on meie Kalevipoeg hoopis Hispaania päikese alla pikali heitnud? Ja tundub, et tagasiminekuga tal kiiret ei ole, nii et Kalavipoja säng Alatskivil jääb ilmselt ka edaspidi tühjaks…

See mägi hakkab juba kaugelt silma
El Indio de Antequera
Vaatab taevasse või magab?

See mägi, Peña de los Enamorados, või kohalike jaoks ka El Indio, ongi üks tähtsamaid elemente, millest kogu piirkonna maagia on ilmselt alguse saanud. Suur magav gigant, 880 meetrit merepinnast. Kujutan ette selle piirkonna asukaid tuhandeid aastaid tagasi teda kummardamas-jumaldamas – kuivõrd eriline ja püha koht see nende jaoks võis olla. Peña juures on mitmeid arheoloogilisi leiukohti ka, koopamaalingute, ohvripaikadega jne.

Teine piirkonna maagiline-müstiline paik on samuti mägedes – El Torcal de Antequera – üks ägedamaid karstialasid Euroopas. No ta näeb ikka väga teiselt planeedilt välja. Umbes 17 ruutkilomeetrit imelisi kivimoodustisi, mis näevad välja kui kunstiteosed ja mis panevad vaatajal fantaasia kiirsti tööle. Keegi oleks nagu kive üksteise otsa ladunud ja erinevaid kujusid välja tahunud. Ja see on lausa 150 miljonit aastat vana maastik! Jällegi kujutan ette, kuidas need kiviajainimesed seal 7000 aastat tagasi elasid ja milliseid põnevaid müüte ja uskumusi sellises keskkonnas elades neil tekkida võis.

El Torcal de Antequera

Ja lõpuks jõuamegi selle kõige põhilisemani, see, mille tõttu Antequera maastik üldse Unesco maailmapärandi hulka arvati – dolmenid. Megaliitrajatised, millest esimene, Menga, on ehitatud arvatavalt millalgi vahemikus 5500 kuni 6000 aastat tagasi. Varem, kui Egiptuse püramiidid, varem kui Stonehenge. Dolmeneid on Hispaanias ja Euroopas mujalgi, kuid Antequera omad on ühed Euroopa suurimad. Kaks esimest 50m diameetriga ja kolmas lausa 100m. Nad on ka väga hästi säilinud, praktiliselt renoveerimata. Menga on kohalike jaoks alati olemas olnud, teised kaks aga taasavastati alles 1903 ja 1904 a.

Menga
võiks lausa öelda, et meenutab väljast kääbiku-urgu…
seest selline

Nagu ikka selliste vanade müstiliste rajatiste puhul, on palju selgusetut. Mille jaoks, kuidas, millal. Arvatavasti oli tegu pühakodade või matmispaikadega. Menga on unikaalne ka selle poolest, et sealt seest leiti alles paarkümmend aastat tagasi 20m sügavune kaev. Oli viimased 300 aastat kive ja liiva täis, olles seega nö nähtamatu. Kuigi legendid Menga veest olid olemas. Nii et selle leiuga on loogilisem pigem pühakoja variant, mitte matmispaik, nagu üldiselt dolmenite puhul eeldada võiks.

Lisaks osavale ehitustööle ja oskusele sajatonniseid kivilahmakaid (kõige raskemad kuni 180 tonni) tassida ja tõsta on väga oluline ka paigutus. Menga on suunaga otse selle magava gigandi, püha mäe suunas. Veel vanema pühapaiga, eelkäijate templi suunas.

Vaade Menga koridorist

Kolmas, mitusada, võib-olla isegi kuni tuhat aastat hiljem ehitatud dolmen vaatab aga El Torcali suunas.

El Romeral – juba moodsam arhitektuur, eks?
El Romeral

Viera on kolmest ainus, millel on astronoomiaga seotud orientatsioon, talvise pööripäeva Päikese järgi, just nii nagu enamasti traditsiooniliselt on dolmenite puhul kombeks. Päike valgustab pööripäeval koridori just kuni järgmisse kambri ukseni.

Igatahes – Antequera tasub kindlasti külastamist, enne kui sealsed dolmenid maailmakuulsaks saavad ja kilomeetrised järjekorrad tekivad. Praegu on mõnus rahulik, sest hispaanlaste jaoks oli see viimased aastasajad lihtsalt mingi vana koobas. Palju rohkem tähelepanu pöörati kirikutele ja kõigele muule uhkele ja ilusale, mis linnas. Aga alates 2016, kui ta Unesco nimistusse määrati… ma arvan, et kuuleme neist dolmenitest veel ja veel.

Keda huvitab (ja kes hispaania keelt ei karda), siis üks põnev dokumentaal ka: (by the way, droonikaadrid Artjomi filmitud)

Dolmenes de Antequera
Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: , , , , | 6 kommentaari

Virgen del Carmen, superkuu ja metsapõlengud

Üks kompott kõigest, mis viimastel päevadel tehtud-nähtud…

Kuigi ma tunnen end tihti pigem selle eiviitsi-tüübina, siis tegelikult olen ma statistika järgi ikka jah-mees, nagu ma selles eelmises küsimustikus ka vastasin. Eriti meeldib mulle kohe hoo pealt teha ja minna, pikalt ette planeerimine on pigem see, mille korral eiviits peale tuleb. Igatahes oli mul plaanis rahulik nädal, aga sellele vaatamata ei tulnudki ühtegi sotsiaalne-olemise-vaba päeva, iga asja peale ütlesin, et aga muidugi!

Eile näiteks mõtlesin, et käime õhtupoolikul rannas ära ja pärast saab rahulikult diivanil tšillida, jäätist süüa ja mingit filmi vaadata. Aga siis kutsusid tuttavad meid kõrval-randa Virgen del Carmeni protsessiooni vaatama. See on see üritus, mil kalurite kaitsepühak viiakse merele sõitma, siin Vahemereäärsetes linnades väga tähtis traditsioon. Ma polnud tegelikult siiamaani seda üristust oma silmaga näinud, videodest vaid. Ja kaks aastat jäi ju pandeemia pärast vahele ka… Igatahes oli kell juba palju, ei teadnud, kas me isegi õigeks ajaks kohale jõuaksime, üks laps oli alles vannis, 20 minutit jalutada meie juurest, aga üritus juba tegelikult käis…

See on mu kõigi aegade lemmikvideo, pealkiri ütleb kõik. 5:15 ja edasi on seda protsessiooni näha.

Aga läksime ikkagi. Seda, kuidas pühakuju vette viidi, ei näinud, küll aga seda, kuidas teda ringi sõidutati, lauldi, ilutulestiku lasti jne. Väga tore oli! Ma räägin, jah-ütlemine isegi siis, kui ei viitsi, viib väga tihti selleni, et igasugused põnevad asjad hakkavad juhtuma.

Jagaks videot, aga siin saab ainult youtube omasid lisada. Nii et facebooki link hoopis siis

https://www.facebook.com/watch/?v=1149141248977026

Mitu tundi hiljem tagasiteel avastasime ülisuure punase kuu, mis oli äsja merest tõusnud. Lapsed olid esialgu veidi hirmul – et see on mingi planeet, mis Maaga kohe kokku põrgata kavatseb. No ta nägi tõeliselt võimas välja! Ma polegi vist kunagi nii suurt kuud näinud… Hetkel peaks vist olema see aeg, mil ta on sel aastal Maale kõige lähemal. Ja juhtumisi just üsna täis ka. Nii et, imeline! Kahjuks ei ole pilti ette näidata, sest noh, telefon. Silmaga vaadates oleks nagu suur kõrvits taevas, aga telefon näeb riisiterakest…

Teises suunas vaadates paistis samuti midagi, mida seal tavaliselt ei ole – Alhaurini metsapõlengud. Paistavad linna ära. Lähimate külade elanikud, tuhanded inimesed, on kodudest evakueeritud, sest tuli liikus esimestel päevadel mõnes kohas edasi kiirusega 50 meetrit minutis. Põleb umbes 2000 hektarit. Ma ütleksin, et see on midagi erakordset, aga tegelikult ei ole, hetkel on Hispaanias umbes 20 aktiivset metsapõlengut. Ja niimoodi juba mitu kuud…

Aga praegu olen täitsa üksi kodus. Või õigemini kassikambaga. Aga muidu – rahu ja vaikus. Ütlesin nimelt grillimaminekule “ei” ja sain aega blogima tulla. Hiired läinud, kassidel pidu…

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 1 kommentaar

Kui tervet rehkendust ei jõua, teen pool

Maarja vastas sajale küsimusele; ma tahan ka. Aga ma olen liiga laisk ja nii palju ei jõua, seega nopin omale pooled kergemad küsimused välja 😉

mõttes

1.What’s the toughest decision you made today?

Mida hommikuks süüa.

2.What’s the toughest decision you made this year?

2022… Laste kooli vahetamine äkki.

3.What’s the toughest decision you ever made?

Terve elu peale… kuhu ja mida õppima minna ehk? Või: armastan, ei armasta?

4.What have you forgotten

Väga palju pisikesi või suuremaid asju ja sündmusi ununeb kahjuks. Hetkes olles tundub, et jääb alatiseks meelde, aga juba aasta hiljem on hägune mälestus.

5.If you were guaranteed the answer to one question, what would it be?

Pätsates Douglas Adamsi käest, siis elu, unuiversumi ja kõige saladus 😀

6.What’s it like being you right now?

Liiga vormikas mahtumaks oma parimatesse kleitidesse… Muidu mahuks, aga vormid ei mahu…

7.What makes you nostalgic?

Kõik! Lapsepõlv, noorus, muusika, piibelehtede lõhn…

8.Who makes you laugh more than anyone?

Kassid

9.What did your father teach you?

Nalja tegema

10.What did your mother teach you?

Kõike? Aga põhiliselt hea inimene olema.

11.What do you bring most to a friendship?

Ma kuulan + olen see spontaanne jah-mees, kes läheb ideedega kaasa

12.What is or was your best subject in school?

Kirjandus. Tegelikult oli kõik peale vene keele ok. (ja näedsa, olgu mu vene keele õpetajad õnnelikud, nüüd kuulen iga peav vene keelt)

13.What activity do you do that makes you feel most like yourself?

Matkates ja üleüldse looduses olen omas elemendis

14.What makes you feel supported?

Hea sõna ilmselgelt.

15.Whom do you secretly admire?

Kõiki, kes on raskustest eluga välja tulnud. Ja ka neid, kes on kohe algusest peale teadnud, kuidas oma elu õigesti elada.

16.What time of the day do you feel the most energetic and what do you usually do in those moments?

Päikeseloojangu ajal vist. Kuidas kunagi. Mõnikord vaatan loojangut, teinekord teen tööd või süüa vms.

17.What’s something you never leave home without?

Kõrvarõngasteta kodust välja ei astu, ilma oleks nagu alasti.

18.What makes you feel safe?

Kui on oma pesa ja inimesed, keda saab lõpuni usaldada.

19.What’s the best thing that ever happened to you?

Need korrad, kui on mõni ülisuur unistus/soov olnud ja see täituski. Hunniku inmeste seast sõelale jäämine, kuigi ei julenud lootagi. Nt kui tahtsin treffnerisse saada ja imekombel saingi. Või kui jäin Petrone Prindis sõelale. Või kui olen armunud ja on vastu armutud – ei ole ju suur tõenäosus.

20.What’s the best money you ever spent?

Mulle tundub et meie praegune üürikas on suht hea diil.

21.What’s a bad habit you have?

Arvuti/telefoni/teleka kõrval/taga/ees söömine.

22.What are you grateful for?

Neid asju on oikuipalju. Kõige eest, mis on elus ilus ja hea.

23.Whom are you envious of?

Kadestan neid, kellel on palju energiat ja ettevõtlikkust.

24. What superpower would you most like to have?

Maailma päästa.

25.What is your actual superpower?

See, et ma ei viitsi mõttetute asjade pärast põdeda

26.If you were granted three wishes, what would you do with the second wish?

Hah, hea küsimus. Esimene on ju pea kõigil automaatselt raha/rikkus/materiaalne pool, sest see karjub kõige hullemini. Aga teisena tuleks alles see, mida hing vajab, mida ei saa raha eest osta. Kahevahel olen praegu. Kas see, et maailmas poleks kurje, õelaid, kibestunud inimesi, või siis, et saakasin süüa kõike nii, et kilosid juurde ei tuleks… Rasked valikud, rasked valikud…

27.If you won 100 million dollars, what would you buy first?

Šampuse. Ja siis kodu.

28.What’s the best sound in the world?

Loodushelid. Tsikaatide siristamine. Öökulli huige. Ronga kraaksatus. Merelained. Oja vulin. Jne

29.What’s perfect about your life?

Asukoht

30.What song do you sing only when you’re alone and what memory does it bring back?

Viimati jäi ühest reklaamist “forever young” kummitama ja nüüd juba mitu nädalat laulan seda.

31.Describe a moment you were so embarrassed you wanted to disappear.

Ma ei tea. Kas mu häbitunne on nii olematu, või mul pole neid hetki olnud, või mul pole lihtsalt meeles.

32.How many times a day do you think about money?

Ikka suht tihti. Iga kord kui mõne arve maksmise tähtaeg ligi pressib. Mulle soovitas üks inimene, et prooviksin ühe kuu nii elada, et üldse ei muretseks raha pärast, ei mõtleks arvetele jne. Ei suutnud.

33.Who has been the biggest influence on you in your relationship to money?

Vanemad – et raha on kõigest vahend, mitte eesmärk. Niisama pole teda mõtet kokku ahnitseda, las jääb teistele ka. Samas muutusin vist natuke liiga raha-peletajaks mingi hetk, mis pole jälle teistpidi ka kasulik.

34.Describe one of your colossal failures.

Hmm, millisest alustada… E-poe värk. Kinnisvamaaklerlus.

35.What makes you cringe?

Kui näen kui keegi näitab end sotsiaalmeedias sellisena, kes ta tegelikult kohe üldse ei ole. Suvaline näide, a la et inimene, kes mitte kunagi süüa ei tee, postitab toidupildi ja kirjutab, kui väga ta toidutegu armastab. Ja suht kõik teavad, et see pole nii tegelt.

36.What does your inner voice tell you?

Et kõik on millegi jaoks hea

37.What’s great about your mom? 

Maailma suurim süda

38.What’s great about your dad?

Lahenduste leidmise oskus

39.Which day would you gladly re-live?

Mõni päev lapsepõlve suvedest, ohh! Pööninguaknast veepommide viskamine, onnide ehitamine, ujumine, lakas magamine, kassipoegade otsimine, puude otsas ja katustel turnimine, värsked herned…

40.What are you awesome at?

Mmmmm….šokolaadisöömises?

41.What do you want people you meet for the first time to think about you?

Et ohh, tahaks teda tundma õppida. Aga ma tahan, et ainult ägedad ja toredad inimesed nii mõtleks, mitte need, keda ma ise pigem ei tahaks tundma õppida 😅

42.When were you most afraid?

Paar-kolm aastat tagasi

43.What are you terrible at but love to do anyway?

Kirjutamine? 😀

44.Which of your five senses would you keep if you could only keep one?

Nägemine. Mu jaoks on visuaal vist kõige tähtsam. Inimesi, loodust näha. Filme saab ilma helita supakatega vaadata. Raamatuid lugeda, pilte vaadata.

45.What’s something you love to make?

Excuses 😀 Ei, tegelt mulle meeldib plaane teha. Matkaplaane nt. Või lastega filmivaatamisplaan.

46.What do you cook better than anyone?

Magustoite, nt vahvleid.

47.What do you wish you’d invented?

Vastan nagu Maarjagi, et bitcoini

48.What would you like to invent?

Telepordi võiksin leiutada…

49.Out of 100 random people, where would you rank yourself in terms of your intelligence?

Pole aimugi. Vahepeal tunnen end kui viimane toolijalg ja teinekord jälle, et kas maailma mõni mitte-toolijalg ka üldse alles jäänud on? Nii et oleneb keskkonnast.

50.Where do you want to be right now?

Kuubal näiteks võiks.

51.If you could be someone else for a day who would it be and why?

Ma tahaks olla G.R.R. Martin, et teada, kui palju tal veel “Winds of Winterit” on kirjutada jäänud. Eelmine raamat ilmus 2011, no kaua võib, ah?

52.What’s your first thought when you wake up?

Uni on, ei taha, ei viitsi, milleks see kõik üldse vajalik on jne.

53.What’s one thing you wake up to in the middle of the night worrying about?

Ma olen nii sügava unega, et seda juhtub haruharva, et keset ööd ärkaksin ja millegi pärast muretseksin. Ainult siis, kui Artjom öösel kusagil tööl või niisama sõpradega on ja ma keset ööd avastan, et teda ikka pole, siis veits muretsen ja kujutan erinevaid tsenaariume ette, mis võis juhtuda.

54.If you could tell someone something anonymously, what would it be?

Ilmselt ma ütleksin kellelegi midagi, mida inimesed enda kohta tavaliselt ise aru ei saa, aga mida oleks lihtne parandada, kui teaks. A la et kuule su suu ei lõhna just kõige paremini, või et higihais. P.s. Kui mul endal miskit on, kas pliis keegi kirjutaks siia postituse alla anonüümselt?

55.If you could get rid of one of your responsibilities today, what would it be?

Koristamine, kindlasti

56.What type of person angers you the most?

Psühhopaat-tüüpi inimesed maailmas

57.What is your greatest strength?

Kannalikkus?

58.What is your worst weakness?

Šokolaad. (Koorekohvi šokolaad või Fazeri piimašoksid, yummm…)

59.What’s the biggest mistake you ever made?

Võib olla liigne võõraste usaldamine ja inimeste egoistlikkule käitumisele õigustuste otsimine.

60.What’s your unanswerable question–the question you seem to always be asking yourself?

Mida ma siin elus tegema peaksin, karjäärimõttes nt

61.What’s a secret you have?

Pole. Nt sellepärast ma julgesin ka tõehetke minna, et mõtlesin, et mul pole ju midagi varjata.

62.What is the biggest lie you tell yourself?

Homme on kindlasti lihtsam-kergem-parem, olen edukam-produktiivsem-osavam

63.What’s the moment you left childhood behind?

Ei tunne, et oleks…

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 4 kommentaari

Valged seinad

Jätkates selle Vennaskonna lauluga, siis sõnad läksid edasi nii:

Valge katusega

lumivalges päevas,

valged seinad,

valge lagi,

valged pilved taevas.

Katused on meil pigem punased ja pilvi enamasti taevas ei ole, aga need valged seinad, need on küll vägagi teemas.

Üks suurimaid erinevusi Hispaania ja Eesti kodusisustusstiilide vahel ongi minu meelest siinsed valged seinad. Noh, lisaks kivipõrandatele, eksole. Eestis on (või noh, kümme aastat tagasi igatahes veel oli) tapeet A ja O. Hispaanias seevastu ei kasutata ÜLDSE tapeeti. Üliharva. Seinad on kas valgeks värvitud, või on mõni seintest näiteks aktsentvärviga. Või on mõnikord valge asemel mingi muu hele värv kasutusel – kollakad-beežikad toonid nt.

Lastega on need valged seinad korraga nii needus kui õnnistus. Vähemalt minu omadega küll. Selline tunne, et nad kõnnivad mööda seinu. Käte peal. Peale söömist ja enne kätepesu. Poolteist aastat peale siiakolimist vaatasin õudusega, KUI mustad need seinad meil juba on. Müstika! Samas on probleemile ju lihtne lahendus – uus kiht värvi peale. Ma kujutan elavalt ette, et kui neid värvikihte aastate jooksul väga palju saab (nagu meil…), jääb korter seestpoolt aina pisemaks ja pisemaks…

Igatahes on värvimine miljon korda kiirem töö, kui tapeetimine. Oi, kuidas ma ei armastanud tapeetimist. See liimiga mässamine, mustri kokkujooksutamine. Mõõtmine, lõikamine. Õhumullid. Samas seina värvimisega saavad isegi lapsed hakkama! Nii et saigi see värvimine siin ette võetud, Artjom ja Daniel toimetasid, samal ajal kui mina köögitoimkonnas olin. Sai ilusam küll!

P.S. Panin siin kirjutamise taustaks Vennaskonna mängima, ohhh, milline nostalgia.

Vennaskond – Disko. Muusika mängib ja kuskilt on tuttav see tunne ja valu.
Mälestus. Igatsus. Ammu on lõppenud ahastav nutt.
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 7 kommentaari

Mi barrio

Teate seda Vennaskonna laulu: “See on minu tänav, see on minu maja, siin ma elan, siin ma veedan aja…” Mõnikord ikka jalutan siin “oma tänaval” ja ümisen seda.

Vennaskond oli vist mu elu esimene muusika-armastus ja aeg-ajalt ikka pressib teda alateadvusest välja. Vanuses kuskil 10-11-12 oli mul Saksamaalt ostetud sinine pleier ja aina käisin ja kuulasin (kaasa röökides) Vennaskonna kassette, kõik laulud peas. Kellel veel Insener Garini hüperboloid peas oli/on? (Tean – Nele, Sinul!)

Sealt läks ikka mitu aastat, kuni tulid muud asjad peale (Terminaator ja Nirvana jne)

Igatahes see tänav. Siin on nii palju selliseid vanu ja ägedaid maju ja alati ikka vaatan ja imetlen neid möödaminnes. Ja mõtlen, et kui kahju, et tänapäeval ei viitsita enam vaeva näha. Mingi kandiline blokk püsti ja ongi moodne. Ja soodne. Ma jälle seevastu olen see detaili-inimene. Kogu ilu on mu meelest pisidetailides. Huvitav, et “vanasti” pöörati neile detailidele palju tähelepanu, kohe näha, et kõik oli käsitöö, hoole ja armastusega tehtud.

Terve tänava peale on meil siin kuus maja remondis. Või noh, kaks neist on siis remondis, neli lükati kokku ja ehitatakse täitsa uusi. Moodsaid. Modernseid. Iseloomuta ja igavaid.

Lisaks on mõned majad, mis ootavad. Näiteks meie kõrval-maja. Selle ostis kunagi mingi ärikas ära ja plaanis teised majad ka kõrvalt ära osta, et kogu kupatus maha lammutada ja midagi suurt ja uhket asemele teha (suur ja uhke on ilmselt mingi ilmetu massiivne blokk-maja). Õnneks polnud kõrvalmajade omanik nõus talle müüma, kuigi pakkumised olla ahvatlevalt suured olnud. Nii et nüüd see üks maja vahelt lihtsalt seisab ja laguneb ja ootab, millal kõrvalmajade omanik ümber mõtleks ja kinnisvarahai saaks ikka suurema projekti ette võtta, mis sest pisikesest majakesest üksinda ikka mõelda ja teha. Ja siis kaotab tänav jälle tükikese oma omapärast.

Nii et ma olen vahepeal neid nunnusid detailikesi pildile jäädvustanud, sest kes teab, kümne aasta pärast ei pruugi neid enam olemas olla.

See nunnu katuseharjaselgroog
pääsukesepesad ja üksik tuvi
See maja on veits Käsna-Kalle multika kalade näoga…
Keegi armastab Palomat. Aga Paloma on vist juba ammu välja kolinud…
Detailid-detailid
Villa
Aken minevikku
Olid ajad, olid majad
Romantiline, eks
Roosa maja
kutsub istuma
Majarahvas
Vapp
vana ja uus
Värav peab ka kaunis olema
Veits nikerdamist
Rubriigid: Fotograafia, Malaga | Sildid: , , | 6 kommentaari

Suvine pööripäev

See on naljakas, et kui välismaalastele Eestist rääkida, siis tahaks ikka natuke juurde panna ja vürtsi lisada. Noh nagu see Kristjani “jääkarud ja pingviinid” või mis ta oligi. Näiteks eesti suvedest ja jaanipäevast rääkides on ikka see, et oi, suvel loojub Eestis päike alles öösel ja tõuseb juba varahommikul. Vaatasin nüüd järgi – nt täna loojub Tartus päike kell 22.24 ja tõuseb 04:06. Ma olen ausaltöeldes pettunud! Mäletasin, et jaaniöö oli ikka lühem… Aga võib olla lapsena tunduski see pool üksteist juba hilisöö? Ja kui võrrelda, et talviti loojub ta juba päeval (on ju?), siis on kontrast suur.

Meil siin loojub päike kell 21.40. Kõigest nelikümmend neli minutit varem… Nii et jah, eks me siis proovime siin edaspidi vähem luisata Eesti kohta 😀

Ok, päikesetõusul on vahe suurem. Meil tõuseb ta kell seitse, teil kell neli. Mõlemal juhul mina sel ajal alles magan, nii et tegelikult lõpuks ikka tuntavat vahet eriti polegi 😀

Aga juuhuu, koolivaheaeg hakkas! Tunnistustele peab küll veel järgmine nädal järgi minema, aga saan oma 6.55 heliseva äratuskella pidulikult puhkusele saata. Ei tea nüüd ainult, kuidas kassidele selgeks teha, et asjalood on muutunud ja süüa saab hiljem? Tolmu on vahepeal oma äratusmeetodeid efektiivsemaks arendanud. Varem ta arvas, et piisab kaissutulemisest ja nurrumisest. Nüüd lisas ta küüntega mu pea kammimise. See äratab tõesti paremini…

koolis

Inimesed (eriti slaavi rahvad) küsivad nii tihti, et mida suvel teete, mida lapsed teevad, kas neil igav ei hakka ja need on küsimused, mida ma üldse ei mõista. Kohe üldse. Mis mõttes mida teeme – tööd ilmselgelt. Ja lapsed – puhkavad ja mängivad, mida siis veel, selleks suvi ju ongi? Ma kohe üldse ei mõista seda trennid-huviringid-laagrid-teemalist laste ringiväntsutamist, sorri noh! Võib-olla sellepärast, et minu enda jaoks oli lapsena alati see suvine oma asjadega tegelemise aeg nii tähtis ja tore. See, kui ei pidanud vahelduseks võõrastega sotsialiseeruma. Sai ise mänge välja mõeldud, raamatuid loetud, ujutud jne. Sellist sõna nagu igavus küll ei eksisteerinud. Ja ma eeldan (ja eelistan), et kuna mul on lapsi kaks, siis nad leiavad endale samuti ise tegevust, Samal ajal kui mina kodukontorit teen. Vahepeal ikka käime ujumas ja matkamas ja siin-seal, aga mõelda, et neil peaks spetsiaalselt aega sisustama hakkama tundub mu jaoks jube veider. Nii et jah, sellised tšillid suveplaanid.

Aga no kes teab, võib olla olen ma lihtsalt laisk ja väsinud ja vajan ise seda puhkust laste toomisest-viimisest. Mõnda hommikut, mil ei pea mitte kusagile minema. Vabalt võib olla. Aga sellele vaatamata arvan ma, et lapsed on peale pikka väsitavat kooliaastat samuti puhkuse ära teeninud. Pluss neile tuleb kasuks ise omale tegevuse leidmine, arendab loovust ja fantaasiat ja iseseisvust jne.

Mingil hetkel hakkas see laste kooliskäik küll mõjuma nii, nagu käiks ise ka jälle koolis. Kodutööde kontrollimine/aitamine, mõnest teemast annab lausa läbi närida. Ja oi kui teistsugused süsteemid ja meetodid neil näiteks matemaatikas on, üldse mitte need, mis meil omal ajal olid. Ja Daniel, kellel on endiselt väikeste tähtede vastu vimm ja see, kuidas ta enne iga sõna kirjutamist kaupleb, et ta ei taha-ei jõua-äkki pärast (ja see “pärast” ei saabu kunagi). Ja kui ta pidi mõne oma vanuse jaoks eriti igava luuletuse pähe õppima. Oot, otsin kohe ühe, mis mulle endale ka üldse meelde ei jäänud, siin jaanipäeval sobibki väga hästi:

Pasaba arrolladora en su hermosura,
y el paso le dejé,
ni aun mirarla me volví, y no obstante
algo en mi oído murmuró: «ésa es».

¿Quién reunió la tarde a la mañana?
Lo ignoro; sólo sé
que en una breve noche de verano
se unieron los crepúsculos, y «fue»

Autoriks Gustavo Adolfo Bécquer. Mulle millegipärast tundub, et ma ise õppisin teises klassis veits teist liiki luuletusi 😀 Mitte selliseid sügavromantilisi mis-oleks-kui-armastusest. Või ma tõlgendan siin valesti ja see on ikka “juba linnukesed välja laulavad, kenad kasekesed kingul kohavad”-stiilis…

Rubriigid: Uncategorized | 15 kommentaari

Autolood vol 2

Ma ei mäleta, kas ma olen üldse rääkinud, et millelgi aasta algusepoole sai auto maha müüdud? Võib-olla mainisin kusagil Instagramis või facebookis?

Igatahes hakkas ta tasapisi otsi andma ja panin müügikuulutuse üles. Ja oioioi, kuidas hakkas scammereid peale lendama. Saime ka kohe targemaks. Nimelt on Hispaanias väga popp läbi bizum-i makseid teha. See on põhimõtteliselt ülekande tegemine nii, et pead vaid teise poole telefoninumbrit teadma. Tel. number on pangakontoga ühendatud ja ülekanne läheb kohe sekundiga kohale. Vastupidiselt näiteks tava-pangaülekandega, mis sõltuvalt pangast võib mitu päeva aega võtta (kiviaeg noh!). Igatahes, kui sul pole bizumi (ega whatsappi) siis oled sa üldse hispaanlane?

Bizumis on võimalik nii raha saata, kui ka vastupidine variant – raha küsida. Küsimise puhul peab teine pool oma pangas selle aksepteerima. Skämmerid teevad nii, et helistavad kuulutuse peale, et oo, jaa, ma täiega tahan seda (autot või mida iganes natuke kallimat asja sa müüd) aga mul pole üldse aega vaatama tulla, aga palun-palun, broneeri ta mulle ära, teen kohe bizumi sulle, kohe praegu, näe juba teen. Ja siis selle asemel, et teha see bizum-ülekanne, saadab scammer hoopis raha-requesti ja loodab, et sa ei pane tähele, et see on valesuunaline rahaliikumine ja aksepteerid kiiruga ära. Ja siis ta ilmselt kaoks ja blokiks su numbri ära vms.

Keegi Benjamin lootis seitse sotti välja petta.

Panin siis lõpuks uue kuulutuse, et scammerid, palun mitte helistada. Siis oli tõesti veits rahulikum. Auto ostis ära üks kirjanik Cadizist, kes oli kõigist vigadest teadlik, aga sellele vaatamata tahtis just seda autot ja oli nõus nii kaugelt talle järele tulema. Tal oli eelmine auto ka selline eriline-unikaalne olnud. Ühesõnaga sai Rover lõpuks õnneks heasse perre (meil oli juba lammutusseviimine ka laual), kirjanikul on sõber automehhaanik, kes lubas kõik korda teha.

(See on nii veider, kuidas auto muutub justkui kalliks pereliikmeks, onju? Kahju temaga hüvasti jätta, sest kõik need head ajad ja toredad reisid ja mälestused)

Edasi olime valiku ees – mida teha. Päris autota ju olla ei saa (fotograafi elukutse eripära noh), aga kohe pole võimalik uut ka osta. Vaagisime variante (rent, järelmaks jne) ja üks Artjomi klient ja tuttav, elektriautode rendifirma, tegi talle täiega hea pakkumise päeva kaupa rentimiseks. Nagu pmst omahinnaga. Olen siin arvutanud ja praegu tuleb niimoodi rentimine meile kokkuvõttes odavam välja, kui oma auto ülalpidamine pluss bensiinikulu. Ja elektriautod on lisaks täiega ägedad ju ka! Vahepeal tõsteti natuke hinda (mis on endiselt tegelikult ainult kolmandik pärishinnast), aga sellele vaatamata on arvutused jätkuvalt rendi kasuks, seda enam, et bensiinihinnad aina tõusevad.

Danielil on muidugi palju fäänsim elu, kui meil, tema lausa omab nüüd isiklikku elektriautot. Bentley. Oskab elada noh! Millalagi paar kuud tagasi tegid lapsed omale dreamboardi ja printisid sinna oma unistusi välja. Nagu poistel ikka, on seal autod ja arvutid jne. Daniel võttis nüüd ühe unistuse maha, sest see juba realiseerus. Ta tahtis sellist mänguautot, kuhu saab sisse istuda. Suht viimane hetk seda tahta, sest neil on vanuse- ja kaalupiirangud ju. Tema valitud mudelil 3-8a ja max 30 kg. Sa just kaheksa ja kaalub 22 kg. Ja tahtis seda sünnipäevaks. Just seda ja ainult seda! Suht kallis kink, eksole, aga kuna Dani soovid on alati üsna väiksed olnud (läbi aastate lillekesed ja maasikataimed ja kärbsepüüdjad ja mahlapress ja elektrimullitaja jne), siis leppisime temaga kokku, et see kingitus tuleb kamba peale ehk kõik raha, mis talle vanavanemate ja teiste sugulaste poolt kingitakse läheb sinna ja me paneme puuduva osa omalt poolt. Ja nüüd ta siis ongi üliõnnelik auto-omanik.

Liikumisvahendistest rääkides, siis vahepeal suutis keegi `&%¤#”! jälle laste jalgrattad tänavalt ära varastada. Ausalt, ma täiega pooldan seda, et varastel võiks karistuseks käe maha võtta. Nagu reaalselt, kust sellised inimesed tulevad???

kõik, mis jalgratastest alles jäeti
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Kuumalaine

Esiteks, et teised miisud end diskrimineerituna ei tunneks, siis siin nad on. Üks on mees nagu mees ikka ja teine on väike monster-amööb.

Ja kõik ajaloolised sündmused tuleb ka ikka tallele panna, nii et märgin ära, et praegu olevat Hispaanias viimase 41 aasta kõige kuumem juuni esimene pool. Mina ise oskan ainult viimase 8 aasta kohta kaasa rääkida ja selle põhjal tundub, et täitsa võimalik. Meil siin mere ääres on tegelikult suht ok, ülejäänud riigis on veits palavam. 43 kraadi lausa kohati. Ma räägin, elukoha valikut ei tasu niisama ummisjalu otsustada 😀

me asume seal all kusagil 30 juures

Samas olen ma ikkagi kondika peale mõtlema hakkanud. Ma saan aru, et pool Hispaaniat saab ilma hakkama, aga esiteks on nad terve elu harjutanud, ja teiseks ei ole neil vaja kodukontoris tööd teha. On ikka vahe küll, kas oled suurema osa päevast kuskil jahedas kontoris tööl, pärast istud õhtul sõpradega mõnusalt välikohvikus ja lähed kodusauna vaid magama, või siis see variant mis mul, et hetkelist jahutust pakub vaid toidupoes, meres või külma duši all käik, aga ülejäänud aeg möödub suht saunas. Tööjõudlus kaob ära ja öösiti ei maga välja ka.

Lastel on veel viimased koolinädalad – siin on viimane koolipäev 24. juunil. Kontrolltööd jne on sel nädalal veel täies hoos, järgmine nädal ilmselt on juba lebom ja ei peagi enam nii usinalt õppima.

Olen nüüd viimased korrad kooli kõndides eriliselt nostalgiline olnud. Mõtlen, et nüüd ongi vaid loetud korrad lastel kesklinnas koolis järgi käia ja järgmisest aastast on hoopis teine tee. Ehk siis – vahetasime lõpuks siiski kooli kodule lähemale. Saavad hommikuti pool tundi kauem magada, viimise-toomisega on ka tohutu ajakokkuhoid. 10-15min kodust vaid jalutada, varasema 35-40min asemel. Muutused on ju elus vajalikud, aga ikkagi tuli see otsus üsna raskelt meil, olime natuke kahevahel. Aga kuna enamus koolides ei olnud kohti ja selles ühes oli just nendes klassides, siis haarasime võimalusest kinni.

Daniel oli kohe rõõmuga nõus kooli vahetama, sest tal pole oma praeguse õpetajaga väga head klappi. Aleksandr samas oli kohe, et aga kõik sõbrad… Suutsin ta siiski üsna lihtsalt leebuma ja lausa õhinasse saada. Ütlesin lihtsalt, et see on uus kool ja kes teab, äkki on neil vetsus isegi paberit. Mõjus. Mu lapsi häirib rämedalt, et praeguses koolis pole vetsudes paberit ja seda peab õpetaja käest küsima. Infantili – osas suutsin ma seda isegi mõista, 3-aastased võivad seal jah paberiga hullama hakata. Aga suuri lapsi võiks ju ometi omapäi ka vetsupaberi lähedusse usaldada…

Ühesõnaga, jah, Aleksandril on 7 aastat selles koolis käidud ja Danielil 5. Oli toredat ja natuke vähemtoredat ka, aga ma usun, et uues koolis saab ka täiega fun olema.

miskit õitseb

Seoses muutustega (ja inspireeritult vestlustest blogisõpradega) olen üldse mõelnud, et rutiin on senikaua tore, kui see on hea rutiin ja seda nautida saab. Aga kui selle sees on midagi, mis härib ega lase õnnelik olla, tuleb lõpuks siiski midagi muuta, uus ja parem rutiin leida. Küllap kehtib see kooliteema osas ka. Ma olengi vist üldse pigem seda tüüpi inimene, kes ei karda elus muutusi ette võtta, olgu nad siis suured või väiksed. Muidu poleks ilmselt Hispaaniassegi kolinud või üldse pooli asju teinud. Elus on ikka päris mitu sellist hetke olnud, kus tundus jube hirmus mingit kardinaalset elumuutvat sammu ette võtta, midagi juba olemasolevat ja turvaliselt rutiinset nö ära lõhkuda. Aga hirmule vaatamata sai iga kord see uus leht ikka ette keeratud. Ma tahan loota, et selline aegajalt (aga mitte liiga tihti) muutuv elu harjutab ka lapsi muutusi mitte liiga palju kartma.

just do it

Ükspäev küsis Aleksandr, et kas ei võiks üks päev ometi nädalavahetusel selline olla, mil kusagile minema ei peaks. Et saaks rahulikult puhata ja mängida 😀 Viimasel ajal on tõesti palju ringikondamist olnud. Vahepeal proovime ära kasutada seda, kui Artjomil on tööasjus vaja kusagile sõita ja auto rentida. Konkreetselt ongi, et käib töö ja vile koos, noh. Nt viimati, senikaua, kui Artjom drooniga mingit ehitusobjekti pildistas, kondasime meie lastega kõrrepõllul ringi (vt veits allpool pilti) ja sõime puu all varjus sihvkasid. Ja pärast läksime randa (pilt ülal). Ja kuna Mini Cooper on täiega nummi auto ja matchis mu kleidiga idekalt, pidi koduteel sellest ka pilti tegema! Sel nädalavahetusel oli samuti tihe graafik, sai käidud rannas ja sõbraga kohvikus ja pärast koolist ühe lapse sünnipäeval ka. No ei ole aega puhata, ei ole 😀

pole ammu oma imelistest kaltsukaleidudest kirjutanud, ei tea kas oleks aeg?

Seoses Mini Cooperiga. Kas räägime kaalust ka? St kehakaalust. Kui aasta tagasi mõtlesin ma, et küll oleks äge 5 kg alla saada ja olla taas oma unelmate (laste-eelses) kaalus, sai universum minu soovidest vist veits valesti aru ja pani mulle 5 kg hoopis juurde (ilmselgelt ei teinud ma seda ise üleliigse jäätise ja muu kraamiga). Tegelikult süüdistan hoopis sporti. Mul on nüüd juba kaks korda elus juhtunud, et kaal on selline suht ok, aga mõtlen, et miks mitte paar kilo alla saada eks, ja hakkan trenni tegema. Spordikauge inimene nagu ma olen (tantsimine ja matkamine ei liigitu spordi alla mu jaoks). Teen paar kuud usinalt trenni (ülepäeva nt), tulemust ei näe, kaalunumber ega välimus ei muutu ja jätan pooleli. Ja siis, ohhh! Vot siis alles hakkavad numbrid muutuma. Suuremaks. Esimene kord, kui see juhtus, ütlesin kohe endale, et sport pole minu jaoks, sest ma ei suuda seda niimoodi elustiilina, pikalt teha. Keerab ainult ainevahetuse lõpuks tuksi, kui pooleli jätan. Kõige paremas kaalus olen ma üleüldse terve elu vältel alati siis olnud, kui mul pole aega mõelda ei enda kaalule ega toitumisele, kui ei tunne maiustusi süües süümekaid jne. Aga kohe, kui hakkan kaalust mõtlema, siis läheb lappama, isu kasvab jne. Igatahes, tegin eelmisel kevadel jälle selle vea ja alustasin taaskord trennitegu. Ja siis tuli suvi, oli liiga palav, et jätkata ja noh, jõuame selle viie lisandunud kilo juurde, millest rääkisin. Olin ise ka šokis, et kuidas küll nii lühikese ajaga nii suur muutus. Paari kuu jooksul peale trenni katkijätmist tuli. Ja ära ei taha minna. Tegelikult toitumine pole oluliselt muutunud mu arust. Läksin lausa haigekassa lehele kaalukalkulaatorit vaatama, et ega ma nüüd ometi ülekaalus pole – sest hetkel olen ma raskem kui kunagi varem oma elu jooksul (rasedused välja arvatud) ja peeglist või piltidelt hakkab mulle endale jubedalt see muutus silma ka. Kalkulaatori järgi on siiski normaalkaal, aga seal ülemises otsas juba. “Sinu tulemus on väga eeskujulik, kuid samas ei tasu loorberitele puhkama jääda” ütlevad nad. Kaalun sama palju kui 142 pardipoega. Või 4.92 % sõiduauto Mini Cooper kaalust. Tegelikult on päris rahustav vaadata seda keskmise kaalu võrdlust seal. Et jään endiselt alla keskmise eurooplase, ameeriklase või eestlase kaalu. Samas natuke kurb ka. Et inimkond on ikka üleüldiselt kaaluga hädas. Nt selle lehe väitel on minuga samas vanusegrupis 3266 naist minust kergemad ja 34 786 naist raskemad (Eestis siis ilmselt, kuna eesti haigekassa leht?). Ei ole kerge see viie kilo (või nüüd kümne) kaotamine, ei ole, kui nii paljud naised sellega hädas on. Ma arvan, et proovin nüüd vahelduseks seda nippi, mis mul vanasti töötas. Et ei muretse kaalu pärast ja läheb ise korda. Kuigi ma jään endiselt vähemalt teoorias ja teisi vaadates selle juurde, et enesekindlus ja sirge selg on tähtsamad kui need paar kilokest siin-seal 😛

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 10 kommentaari

Elumärk vol 2

Kiired ajad, hakkavadki nüüd sellised pealkirjad olema vist mul siin…

Esimese asjana peab vist kohe ilmauudised ära rääkima. Soe on, suvi täitsa käes. Tasapisi mõtlen siin, et kondikat oleks ikka vaja. Vahepeal (mai keskel millalgi?) oli kuumalaine ja toas oli öösiti juba soojem kui väljas… 30-kraadises toas magamine on tsipake väsitav, pean tunnistama, isegi minusuguse sooja-armastaja jaoks.

Lõunamaal elamisega kaob huvitaval kombel ära harjumus temperatuurinäitu ja ilmateadet vaadata. Enamasti on ilm nagu ikka – soe. Vahet ju pole, kas 24, 26 või 28 kraadi. Praegu juuni alguses kipub öösiti olema 20-ringis ja päeval 30-ringis. Mis on täitsa ideaalne. Minu jaoks algab “kuum” alles sealt 35 pealt. Ja talvel on ka ilm nagu ikka – liiga külm (sest vahemik 10-20 kraadi ju seda on?!)

Ok, elumärk antud, tsau!!!

Mul on blogimise (ja sotsiaalmeediaga) see jama, et ei mäleta enam, millest juba kirjutasin ja millest mitte. Nii et kuhu me siin viimati järjega jäime siis? Koroona juurde vist? Vahepealse aja märksõnadeks on ilmselt külalised ja villatšill. Alguses Artjomi pere, mõne aja pärast kohe minu pere ka. Esimesed külalised üle mitme aasta! (kusjuures, koroonast ei ole hommiku-uudistes juba ammu sõnakestki kuulda olnud). Igatahes – mul olid loomulikud suured plaanid juba ette tehtud – et oleks tööasjad kõik tehtud ja saaks ise ka koos teistega võimalikult palju puhata. Noh ütleme nii, et töö siiski veits segas puhkamist, aga saime hakkama 😀

Majutuskoht oli ühe tuttava kaudu, kes ise samal ajal mujal reisis. Siin üsna meie lähedal, kõrval-linnaosas. Tema üürib seda oma sõbralt ja aeg-ajalt üürib siis tuttavatele edasi. Selline mõnusa autentse hõnguga maja. Kusjuures seal olevat Malaga praegune linnapea sündinud. Linnapea on üsna vana, nii et see pidi siis ikka vääääga ammu olema 🙂

idüll noh

pool party täies hoos
kui ei ole oma õde juba üle kahe aasta näinud
banaaniõis beebibanaanidega
puu otsast potsatas sidruneid

jalutuskäigud ja kassid
roheline katus all vasakus nurgas

Ühtlasi jõudis jacaranda-aeg ka juba peaaegu läbi saada. Ma ütlen, mai on kaunis aeg noh, igas maailma otsas! Kõik õitseb – roosipark on roosimeres, iga nurga peal õitseb mõni puu või põõsas. Või kaktus.

Rubriigid: Malaga | Sildid: , , | 4 kommentaari