/hästi elamine on kunst
On ju?
Kunst kunsti mõttes, ja kunst nagu keerukuse mõttes ka.
See tasakaalu leidmine unistuste ja reaalsuse vahel, elu nautimise ja millegi suunas rühkimise vahel. Mitte olla liiga oma dimensioonis, pea pilvedes, ja mitte olla ka kuiv argine realist. Olla hetkes, aga siiski mitte unustada homseks valmis olla. Jagada ja salvestada hetki, aga mäletamise jaoks, mitte nii, et salvestamise ja jagamise nimel kaotaks selle hetke maagia. Jne.
Iga kord, kui näen kedagi, kes seda kunsti kunstipäraselt valdab, imetlen naudinguga.
Aaah, ma imetlen juba sedagi, kui inimene suudab ilma virisemata elada, ega seegi pole iseenesestmõistetav oskus. Kuigi, natuke sõtlub ikka jällegi kliimast, et mõnel pool on tšill olek justkui kaasasündinud, teisel pool on “muretsemine” rahvusspordiks. Jajah, selline eriti üldistav Hispaania ja Eesti võrdlus 😛 Nii, et kes suudab karmis põhjamaa kliimas päikeseliseks rõõmupalliks jääda, müts maha, ongi elamise kunst selge! Ja kes siinses imelises kliimas ikka viriseb, siis….huhh, head aega, on veel palju õppida.
Ma panen üha enam tähele, et hindan positiivseteks iseloomujoonteks ja käitusmismustriteks asju, mida paljud eestlased pigem negatiivse alla loevad. No a la need klientidega või omavahel juttu lobisevad müüjad ja klienditeenindajadki. Ma nii naudin, et siin nii on ja et keegi viltu ei vaata. Isegi väga ametlikes kohtades (a la riigiasutused, politsei) tehakse nalja ja ollakse argised. Mu jaoks see vist ongi see hästi elamise kunst – ümbritsevate inimestega vaba ja rõõmus olek.
Kui eelmisel eestiskäigul sain tõredate klienditeenindajate osas kultuurišoki, ootan nüüd lausa huviga, kuidas seekord on, et kas elu on aastaga muutunud, või et tean oodata ja oskan end teisele lainele ümber lülitada? Põnev põnev, mõne kuu pärast juba näen.
Eile õhtul tulin rongiga Benalmadenast kodu suunas ja oli kaks imelist hetke. Esimene, kui tõstsin silmad telefoniekraanilt ja aknast mu vastas avanes iiiimekaunisilus õhtuvaade üle orgude ja mägede, selline oranžudune ja suvine. Ja kaks sekundit hiljem oli see vaade juba kadunud (kiiresti sõidavad need rongid noh), nii et ma ei jõudnud toibuda ja piltigi teha. Teine hetk oli samuti fotograafiline, hetkeks, sekundiks kahe maja vahelt vilksav õhutõusev lennuk (rong läheb lennujaamast mööda). Selline kusagil filmi sees olemise tunne tekkis. Mind tabavad aegajalt sellised momendid, et elu tundub liiga… ma ei tea, fotograafiliselt kaunis, et tõsi olla, ja tekib tunne, nagu oleksin mingi filmi sisse sattunud. Võib-olla on see ka sellega seotud, et lapsena tundus elu filmides nii erinev nö päriselust, nii kliima kui temperamentide ja olukordade osas. Ja nüüd olles ise selle teistsugususe sees, aga mitte vaatlejana, vaid tundes end osana sellest keskkonnast, mõistes neid olukordi ja keelt jne. Et siis tundubki, et kuidas (ja millal) see küll juhtus ja kas tõesti päriselt.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 