Flamencokleidid

Mõtlesin, et vahelduseks võiks natuke moe- ja ilujutte ka rääkida. Eks siis praeguse feria puhul flamencokleitidest!

Mu esimene flamencokleit on pärit juba sellest ajast, mil me veel Hispaanias ei elanudki – mu pulmakleit, aasta oli siis 2011. Kusjuures see ei olnud mul kohe esmane plaan, et flamenkokleiti pulmakleidiks tahaks. Esialgu piilusin ikka tavalisi. Käisin kõik Tartu pulmakleidusalobgid läbi, proovisin nii üht kui teist, aga mitte midagi ei kõnetanud. Internetiavarustes oli paar lemmikut silma jäänud, aga poodides midagi sarnast ei näinud. No ma räägin, ma olen kleitide osas ülimalt spetsiifiliste nõudmistega 🤓. Ja siis mõtlesin, et kuna mu flamencotantsuõpetaja Mariliis on õmbleja, räägiks temaga. Ja nii see läkski. Käisime koos kangapoodides ja kujundasime mu ideaalkleidi. Oi kui palju flamencomoešõu SIMOF-galeriisid ma selle jaoks läbi vaatasin! Aga tulemus sai imekaunis ja parimat otsust poleks saanud teha. Enam ei mäletagi, oli see 10 või 20 meetrit kangast, mis volangide alla läks. Hinda ka enam ei mäleta, nii ammu ju.

  • Kleidi kaal 1,5 kg
  • Kleidimeister: Mariliis Aia

Teine kleit on pärit ühest Málaga flamencopoest aastal 2015. Tegelikult oli see lausa Artjomi idee, et mulle kleit osta, selline uitmõte lastega linnapeal kärutades ja vaateakendel kauneid flamencokleite vaadates. Proovisin siin-seal erinevates poodides siis mõnda selga, aga oli kas liiga kallis või muster vale vms. Ja siis nägin seda punast – täpisuurus ja värv ja muster ideaalsed, minu number ka ja hind oli ok (ei mäleta enam täpselt, aga 100-ringis oli). Umbes seitse feriat olen selle kleidiga nüüdseks läbi trallitanud ja küllap näeb ta mõnda veel! See kleit kutsub alati rahvast komplimente viskama ja koos pilti tegema tahtma, hobusemehed kutsuvad hobuse otsa jne. Alati saab nalja ja põnevust! Üks kohalik kunagi kommenteeris ka, et see kleit on hästi autentne, mitte nagu moodsad tänapäevased flamencokleidid. No kui nad nii ütlevad…

  • Kleidi kaal: 1.1 kg
  • Pood: Golo Artesanos Flamencos, Málaga

Mu kolmas flamencokleit tuli täitsa ootamatult – nägin teda kaltsukas, proovisin, oli paras ja meeldis. Hinda ei mäleta, küllap 15-20 või midagi sellist. Oleks igatahes patt ta poodi jätta olnud! Aasta oli ilmselt 2019, midagi napilt koroonaeelset. On temagagi mitmeid toredaid feriaid nähtud ja läbi käidud. Alles eile tegi ka tiiru.

  • Kleidi kaal: 1.5 kg
  • Mark: Adarbe Artesanía (Granada)

Ja neljas… (kui palju neid vaja on, ah!?) Vaatasin huvi pärast wallapopis (osta.ee analoog), et kas rohelist flamencokleiti ka pakkuda on ja mis hinnaga nad kasutatult üldse müügis on. Noh, niisama ajaviiteks. Aga jäi hoopis üks kollane silma (ja ma olen totaalne kollaste kleitide fänn ju), naeruväärselt odava hinnaga – 30 eur. Oluline tõsiasi muidugi on, et ma ei telli kunagi kleite ega riideid netist, sest enamasti mulle ei istu, pean ikka selga proovima enne ostmist. Eriti praeguses vanuses, kui ei saa aru kah, et mis see keha ja kaal ja kehakuju üldse teevad ja mis number mulle istuks üldse. Aga tellisin ikka ära. Tuli kohale – esiteks lõhnas ta nii tugevalt tubaka ja pesuvahendi segu järele. Viisin üheks ööks katusele tuulduma. Teine jama – rinnast ja puusast ok, aga vöökoht oli oma 20cm liiga lai, sisemistest õmblustest oli näha, et keegi oli teda originaalist kõvasti laiemaks õmmelnud (flamencokleidid enamasti nii tehtud, et saab vabalt paar numbrit suuremaks või väiksemaks võtta). Õnneks laenas Kairi mulle oma õmblusmasina ja proovisin seda keskkohta tagasi kokku võtta, enamvähem olid vanad õmblused näha, nii et sain isegi peaaegu hakkama, ise ka imestan! Võibolla pidi veel julgemalt võtma, sest tibake jäi nii, et toob kõhtu kuidagi ette.

  • Kleidi kaal: 1.5 kg
  • Mark: Isabel Ruiz

Muidu on tal see narmaste osa äge ja üldse olen ma kollase pluss musta kombo fänn. Ja see koht, kust laienema hakkab on ilusa lillelise mustriga.

Flamencomood on üldse hästi põnev. Viimastel aastatel on feriapilti jälle retrod üsna keskeltlaienevad ja hästi puhvis käistega kleidid tulnud, küllap, sest neid liigub järelturul hästi palju ja kaltsukates samuti enamus just seda tüüpi müügil. Mulle endale see lõige hästi ei istu, nii et pole ise endale neid vaadanud. Aga teiste seljas ilus!

Palju on näha ka kalleid kuulsate flamencomoeloojate kleite. Ja õlarätikud on samuti taas moodi läinud (rätikud on päris kallid, mõnel juhul rätik isegi kallim kui kleit, suured käsitöörätikud maksavad üle 100 euro, vabalt 300 lausa). Mul endal on kaks rätikut (mantoncillo hispaania keeles), väiksem on kollane, mis ühel pildil näha ka. Teine on suurem, türkiis-sinine ja tikanditega. Mõlemad olen kaltsust skoorinud. Türkiisi jaoks pole ainult sobivat kleiti… Kuigi, pulmakleidiga ju täitsa klapiks (kui pulmakleit selga mahuks😅).

Üldiselt on juba aastaid mood merineitsi-stiilis kleitide poole olnud, viimasel aastal klassikaline merineitsi (nagu mu punasetäpiline nt) või siis juba tükk aega on see laienev osa veelgi allpool ja hästi ümber ja kleit kokkuvõttes kitsam. Viimasel ajal on alumine volangiosa ka moes järjest suuremaks ja kohevamaks läinud. Ja just see, nagu mu kollasel kleidil, et volang algab kuskilt puusa ja põlve vaheliselt alalt, ehk et väga suuri samme ei saa astuda. Samas visuaalselt efektne, eks. Aga mu üle kümne aasta vana punane kleit käib praegu samuti moega kaasas, sest moeloojad on viimastel aastatel jälle läbipaistvad varrukad avastanud ja see nüüd kohe eriti in.

Paar illustreerivat klõpsu viimastest päevadest ka (kuigi avastasin, et olen väga vähe kleite pildistanud, eks proovin edaspidi viga parandada):

See moodne kohev volang
Õlarätikuid
Rubriigid: Ilu- ja moejutud, Malaga | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Puebloskäik

Meil täitus siin vahepeal Artjomiga 15 aastat abielusolekut ja selle puhul kasutasime ära ühe tallelolnud töö vastu saadud spaahotellikülastuse. (Vahepeal on päris äge, kui töö eest hoopis mingi elamuse saab, nt nagu eelmisel aastal ühe villa pildistamise eest sain seal oma sünnapeo korraldada).

Igatahes väga äge paik sai tänu sellele jälle avastatud. Selline külake, mille ajalugu ulatub tagasi roomlaste aega (roomlasi tõmbasid sinna tervendavad väävliveeallikad). Külake ise – nimeks Carratraca – on 800 elanikuga ja imekombel veel turistidest puutumata, nägime terve sealoldud aja jooksul ainult ühte eesti numbriga (!) autot ja üks ukraina pere tuli ka tänaval vastu. Turism (ja sisseränne) on popimates külades ja linnades mu meelest nii ülekäte läinud, et täitsa tore vaheldus oli autentse kohaliku elu sisse sattuda.

Jajaa, eks ma ise olen ka ju turist, või siis vähemalt immigrant, olen ise ka osa probleemist. Aga ongi see mingi piir, et kohalikke peab ikka tänavapildis ja elanike hulgas kõvasti üle poole olema mu meelest, et see olukord kurvaks kätte ära ei läheks. Näiteks alloleval pildil on siinse lõunaranniku elanikkonna seis hästi näha:

Punase kriipsuga numbrid näitavad välismaalastest kinnisvaraomanike protsenti antud asukohas, mis annab päris hea ettekujutuse üleüldisest elanike jaotusest (välismaalane versus hispaanlane) neis linnades ja külades.

Mu enda jaoks on vist ideaalselt mõnus kombo, kui kohalikke on elanikkonnast kuskil 80-90% ja võõramaalasi 10-20%. Siis on selline tore vaheldusrikkus ja avatus, mis samas kohalikku kultuuri välja ei söö. Nagu supile soola lisamine – näpuotsaga on hea (ja vajalik), aga soola ei tohiks rohkem kui suppi olla.

Ja siis on lisaks see teine aspekt, turism, ja see kui massturism on… noh, massiline. Mu meelest on turismiga sama teema – et natuke on teda ju vaja, et majandust elavdada jne, aga ühest hetkest läheb see positiivne mõju kohalike jaoks hoopis negatiivseks.

Aaaaga, väljasõidu juurde tagasi tulles – külake oli tore, spahotell ise ka. Vabalt läheks sinna pikemaks ajakski ringi lonkima ja lihtsalt olema ja nautima.

Visuaalefektipilt- kinnitan käsi südamel, et lapsed olid tegelt mullivannis, mitte veinipokaalis

Peatusime pisikeses 9-toalises hotellis ja saime ülemise korruse toad oma valdusse, üks neist oli suure terrassi ja mullivanniga, nii et lapsed olid rõõmust ogarad, ligunesid seal kuni nägid välja nagu vähemalt kahesaja-aastased kortsus tüübid 😀

Igatahes sai jalutatud ja kohalikus baaris käidud ja veel mullivannitatud ja poole ööni lobisetud. Ja juba kell 7 oli äratus, sest tahtsime natuke matkata ka, enne kui liiga kuumaks läheb. Sest noh, sisemaal on juulis-augustis päevasel ajal ikka märksa palavam kui meil rannikul. Kui Malagas oli tol päeval umbes 28 kraadi, siis seal 50km kaugusel asuvas külakeses 36°C. Märgatav vahe! Lõunase 36-ga pole ülesmäge enam sugugi nii mõnus minna kui mõni kraad väiksema hommikutemperatuuriga 😉

Kui tagasi Malagasse jõudsime, tundus ilm nii jahe ja õhkasime rõõmsalt, et home sweet home. Aga magamatus andis täiega tunda, selles vanuses kolme unetunniga enam ei oska. (+ ma tüüpilise sõnnina vajan üldse 9-10 tundi magamist, pole kahjuks nali)

Ilmast veel rääkides, siis sel aastal polegi meil korralikku kuumalainet olnud, sellist, et üle 40 oleks. Või kui, siis võib-olla sel ajal kui me Eestis olime? Mõned korrad on paari päeva kaupa 36-38 kandis olnud, aga ka hästi lühidalt. Enamus päevadel on 30-ringis, eile oli üldse ainult 27 ja mõnus jahutav meretuul. Täna 29. Rannikuelu rõõmud, mujal Hispaanias saab ikka kuuma ka. Kuigi sel aastal nagu vähem?

Ega mul muud põnevat vist öelda polegi. Siia lõppu kõige viimane perepilt (Eestis jooksu pealt teloga klõpsatud). Satume nii harva neljakesi ühe pildi peale, aastapäeval sirvisin vanu pilte läbi ja mõnest aastast peaaegu ei leidnudki perepilti. Ja hullumeelne ikka, kui palju lapsed on kasvanud ja me ise ka muidugi.

2026
2016

Laste pealt on aja kulgu alati hästi näha, aga enda pealt tunnen/näen ka eriti tugevalt, kuidas aastad jälje on jätnud. Noh, kortsud, kilod jne. Energiapuudus ka.

Seda kümneaastatagust pilti vaadates mõtlen küll, et kuhu see pisike Aleksandr kadus, keegi vahetas nagu ümber ja tõi ühe eelteismelise asemele. Ja Dani oli kahene ja talle sai veel ilma suurema skandaalita omal valikul ägedaid riideid selga panna. Vist. Enam ei mäleta ka, kui palju see igapäevane riietevahetus närve sõi 😀 Ennast vaatan – see kleit enam selga ei lähe, aga kõrvarõngad küll (ja on endiselt tihedas kasutuses ka mul) ja mis nipiga mul juuksed vanasti nii hästi kasvasid? Ainult Artjom pole muutunud 😀

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 3 kommentaari

Juuli: hetki nii põhjast kui lõunast

Lendasime seekord swiss + airbaltic
Tagasiteel: mingi 4 hommikul Tallinnas lennule

Vahetult enne me Eestiskäiku tuli jupiteris piirideta põlvkonna lühisari välja (mis oli ilmselgelt nii sügavate ja põnevate teemade jaoks liialt lühikeseks kokku lõigatud!). Aga osaliselt keskenduti seal kodumaal käimisele. Mis on alati võrdselt elevust ja ärevust tekitav, rõõm näha, et mitte ainult mul. Minu jaoks tekitab suurimat ärevust – üllatus-üllatus – puugihirm. Ei taha et lapsed mõne puugihaiguse saaks, aga samas Dani üks suurimatest rõõmudest on metsas ja seenel-marjulkäik. Kuigi puuke saab koduõuestki. Just viimastel aastatel, eriti peale seda kui ise puukentsefaliidi läbi põdesin, tundub risk ülisuur ja ohtlik, natuke selline, et alateadvuses tiksub mõte, et turvalisem oleks üldse mitte minna. Ostan lastele esimese asjana alati puugivastase sprei, aga see ei tundu tegelikult väga efektiivne olevat. Ikka alati ronib neid peal ja on sees ka. Ilmselt peaksin edaspidi proovima uurida, kas saaks eelnevalt juba Hispaanias puugivaktsiinid ära teha, ehk saab kuidagi tellida neid siia? Järgmise perearstivisiidi vestlus, pean meelde jätma. Endal mul on nüüd tegelikult suva, peaks eluaegne entsefaliidi-immuunsus olema, aga nt Artjomil oli seekord puuk sees, veidi on nüüd ärev olla, et kuidas läheb. Ja laste pärast on alati tohutu hirm. Peipsiveere puugid on eriti mürgised ka. Alati ikka imestan, kui keegi Eestis elades ütleb, et ei karda puuke ja vaktsiini pole pidanud vajalikuks teha. Mul on peres, suguvõsas ja tutvusringkonnas nii palju karme entsefaliidijuhtumeid olnud, nii et ei oska küll niimoodi muretult sel teemal olla. Pluss iga pereliige on korduvalt borrelioosi ka põdenud, ise samamoodi.

Ja teine ärevusttekitav hetk on alati reisi ja graafiku planeerimine, et saaks koos asju teha, aga samas Artjom saaks oma perega ja mina enda omaga piisavalt aega veeta, pluss sõbrad jne… Ja vahepeal ajab totaalselt pea plahvatama, kui väga palju inimesi korraga koos on. Ühesõnaga üks väga paljude võrranditega tehe, mis vaja alati ära lahendada.

Dani oli enne reisi mures, et kas ikka vihma ka saab. Lohutasin teda, et selle aasta suvine päev oli juba ära, nii et vihma peaks ikka kõvasti saama. Esimesel päeval sadaski hommikust õhtuni. Mõned paduvihmapäevad olid ka. Aga muidu oli suuremalt jaolt täitsa soe ja päikseline.

Sääskedega oli ka põnev. Esimestel päevadel ei olnud pea ühtegi. Ja siis nad tekkisid. Ühel õhtul jäi mul magamistoa aken lahti ja öösel magama minnes tundus, nagu oleksin hiigelsuure sääseparve sisse astunud. Panin tule põlema ja hakkasin neid siis plaks ja plaks ära tapma. Kõvasti üle kahekümne tuli kokku. Õnneks, olles hispaania pisikeste ja kavalate sääskedega profiks saanud, oli töö suhteliselt lihtne, niivõrd palju suuremad ja aeglasemad on nad ikka.

Ja viinamäeteod on ka ikka vägevalt suured. Ja seenelkäigud on miski ürgselt tõmbav asi. Kukeseenekaste ja kukeseenepitsa on taevalikud leiutised. Kodus tegin veel kukeseenepirukaid ka. Ja Laysi kukeseenekrõpsud – miks meil neid siin ei müüda???

Tavaliselt ongi mu Eesti bucketlistis täiega lihtsad asjad. Lisaks perele: saun, seenelkäik, raba, öine põldudele langev udu, öine Toomemägi, igasugused nostalgiatoidud ja lõhnad…

Eesti suved on ilusad, aga hispaania omad ka, lihtsalt teistmoodi. Mulle nii meeldib see õhtune soojus, kuumus, kui südaööl on õues 28 kraadi. Õhk lõhnab lõunamaasuviselt, igasugused tegelased siristavad. Tahaks, et suvi oleks pikem, isegi siin lõunas libiseb ta liialt kiiresti käest.

Lennukist maha astudes oli õues 38 kraadi. Ei tundunud liiga kuum, sest õhuniiskus oli väike. Mõnikord tundub 25-kraadine suure niiskusprotsendiga ilm hoopis palavam, lämbem, ajab higi voolama. Selline kuiv kuumalaine on mõnus, alati naudin.

Ma olen integreerumisteel umbes selles staadiumis, mil Hispaania ja Eesti on mõlemad südames täieõiguslikud kodumaad, mõlemis tunnen end omas elemendis. Ikka see rändlindude teema. Aga kliima mõttes sobib mulle Hispaania siiski rohkem, selle vastu ei saa. Isegi kuum suvi meeldib. Mingi hetk nägin ühes hispaania grupis, kuidas keegi ajakirjanik otsis mõnda kohalikku eestlast, kes kuumalaine üle hädaldaks, ja keegi vastas talle selle peale väga õigesti, et kõik me olemegi siia ju kuumaarmastuse tõttu kolinud, üsna mõttetu otsida 🙂

Aah jalgpalli MM oli sel aastal imeline!  Finaal oli nii pinev, et kartsin et lähen halliks. Hispaania tiim on nii äge, kõik on ülitoredad tegelased. Osavad ka, nii palli äravõtmises kui pealöökides. Ilus vaadata 🙂 Vastased seevastu olid jube agressiivsed. Aga lõpp hea, kõik hea! Kõik me noored poisid jäid ikka terveks ja ühte tükki peale seda mitmetunnist kloppimist, olin kohati päris mures 😅

Vanad fännid oma iidsete retrosärkidega 😆
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Pildid ja uitmõtted

Umbes kuu tagasi olin veits haige, ei tea kas kondikahooaja algus või niisama mingi viirus või midagi. Tüüpiline kurguvalu, aga lisaks oli üks kõrv veidi valus ja kohises nädal aega jutti südamelöökide taktis. Jube tüütu, eriti magama minnes. Oleksin muidu muretsenud, aga kuna Artjomil oli enne seda ka paar päeva sama asi, siis ei hakanud muretsema ega endale miskit jubedat diagnoosi külge guugeldama ja läks lõpuks tõesti üle.

Aga totaalne väsimus lajatas küll aegajalt peale, nii füüsiline kui emotsionaalne. Sellistel hetkedel saan alati aru, et pole kahtlustki, et ma ikkagi autismispektris, sest kui muul ajal petan iseennastki ära, siis haigena saan alati aru, kui piiripealsete energiavarudega ma elus ikka pidevalt opereerin, või kui palju normaalsest rohkem jõudu ühiskonnas osalemine mult võtab. Ja kuigi ma olen elu proovinud endale vähem koormavaks sättida, töötan kodus ja olen selles mõttes iseenda boss jne, siis ikkagi on koguaeg see (süü)tunne, et ma ei suuda kogu sotsialiseerimisega seotuga hakkama saada, ei jätku ei aega ega jõudu. Jõuan hakkama saada iseenda asjadega, pere-elu, sõpradega kokku saada (kuigi tundub ka, et aega justkui pole piisavalt), aga lisaks ju peab veel kusagile mahtuma abikaasa sotsiaalelus osalemine (mis on minu omast kordades suurem). Ja siis peaks veel jätkuma jõudu laste sotsiaalelu korraldada, playdeidid ja laste sõprade vanematega suhtlus, koos asjade korraldamine. Ja mul lihtsalt ei ole selleks energiat, nullis. Iga kord kui Dani psühholoog on võtnud teemaks, et vaja oma perekesksest mullist, kus lapsel mugav ja turvatsoon, välja tulla, talle rohkem sotsiaalset elu tekitada, tunnen end juba sellest kohustusest väsinuna. Sellised asjad võtavad nii läbi mind.

Autismispektris või infp-isiksusetüüp, aga igal juhul on see sunnitud ühiskonnas funktsioneerimise taak pidevalt kaelas

Just sellised kohustuslikud poolvõõraste inimestega suhtlemised, kellega midagi muud peale sama vana lapse ühist pole. Ja ma tean, et vabalt võib tore inimene olla, aga mul on lihtsalt tass juba täis, rohkem ei mahu. Ja ma näen, et paljud inimesed suudavad absoluutselt iga jumala päev kuskil üritusel või suhtlemist nõudval asjal käia, täitsa vabatahtlikult – mul on peale kahte inimesi täis päeva sama palju üksiolekupäevi vaja, et akusid laadida.

Kusjuures tihti ma täiega naudin mingeid üritusi või kohtumisi, aga see ei tähenda, et need mind sellele vaatamata läbi ei võtaks, küllap teeb aju sotsiaalsetel hetkedel topeltkoormuses tööd ja vajab pärast taastumisaega. Põnev tegelikult, KUI erinevad inimesed ikka on. Näiteks, üks fun fact, kui Danielit koolist võtmas käin: kell 14 avatakse väravad, aga vanemad kogunevad ju juba 5 min varem sinna ootama. Ja mul on tegelikult ka ju paar toredat ema, kellega seal oodates juttu ajan, aga millegipärast aeglustan enne kohalejõudmist alati sammu, et mitte varem jõuda. Sest noh, muidu peab RÄÄKIMA… Ja peale mõnusat jalutust olen oma mõtetes ja pole üldse rääkimislainel. See pisike 5-min sotsiaalne suts tundub kuidagi liialt energiat kulutav olema. No ma olen muidugi see tüüpiline eestlane ka, kes ei astu koduuksest välja, kui naaber trepikojas on. Nii et ma ei tea, võibolla ma pole spektris vaid lihtsalt eestlane?

Või, sõpradega hiljuti rääkisime, enese poputamas käimised – iluhooldused, juuksurid, massaažid, pediküürid jne. Tuleb välja, et inimesed tegelikult päriselt naudivad neid, ma ei teadnudki. Sest mulle pole kunagi meeldinud, proovin kõik ise kodus ära teha, maniküüris vaid käin ja seal ka ainult tänu sellele, et hiina neiud vatravad omavahel hiina keeles ja ma ei tunne end kohustatuna smalltalki arendada. Aga isegi nii on sealkäik mu jaoks sama mittenauditav nagu nt arstilkäik, ma kohe kindlasti ei naudi.

Teistel uitmõtetel, mis peas ringi lennanud on – blogisfääris oli hiljuti jutuks kohalolu, oma mõtetel lennata laskmine jne versus vaikuse või mõttevooluhetke müra või muusika või podcastidega täitmine. Ma asun vist seal keskel – mingite asjade kõrvale lihtsalt on vaja podcasti või muusikat, et aeg kiiremini läheks. Töö näiteks, kui ta pikk ja üksluine on. Samas mingid teised hetked on, mil tuleb kohal olla. Seltskonnas nt on mu meelest üliveider ja ebaviisakas, kui keegi telefoni kaob. Või lastega olles/tegeledes. Autosõidul jälle on 50-50 – mõnikord on hea mussi kuulata ja lasta muusikavaibil tuju kanda, teinekord jälle hea ka vaikselt mootorimüra kuulata. Aga jalutades ei suudaks ma kunagi kõrvaklappe kanda, iga kord kui pool tundi kooli kõnnin, naudin seda vaba mõtete voolu, kus ei saa aru, kus üks mõte lõppeb ja teine algab. Alati tulevad parimad ideed kas üksi jalutades, duši all, nõusid pestes või siis hoopis veiniga päikeseloojangut vaadates.

Tegelt ütlen ausalt – mul polegi kõrvaklappe, ei ole nagu soovi ja vajadust olnud… viimati olid kõrvaklapid mul teismeeas, kui pleierid veel kuum teema oli, laulsin nõusid pestes jne rõõmsalt Vennaskonda kaasa.

Ma olen ka üks nendest, kes on kodust väljas olles ümbritseva osas üli-tähelepanelik, tahan kõiki looduse helisid kuulda, aga ka kõiki ohte. Et kui keegi mu taga kõnnib vms. Nii et seetõttu ma ka kodust väljas olles end helide mõttes keskkonnast mingil juhul ei isoleeriks.

Kusjuures see on jälle üks neist blogipostitustest, mille ma pigem endale, väljakirjutamiseks kirjutasin ja tükk aega aru pidasin, kas jätta ta mustanditesse või postitusnuppu ka vajutada. Sotsiaalmeedia tekitab harjumuse enda nõrkusi peita ja ainult edu ja ilusat poolt näidata. Aga samas ma mõtlen nt autismi osas, et enamus inimeste jaoks on arusaamine autismist 20-30 aasta tagune, ajast, mil maskeerimisest või üldse sellest, kuidas autism naistel väljendub, ei räägitud, ei teatud. Nii et tegelikult on vaja neist teemadest palju rohkem rääkida, mõelda, kirjutada, teemat tõstatada, ja mitte häbeneda ja end kehva sotsiaalse aku tõttu süüdi või teistest kehvemana tunda.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Hispaania kinnisvaraturust veelkord

Málagas on viimasel ajal kinnisvarateemad hästi aktuaalsed, tegelikult juba mitu aastat, aga viimastel kuudel tundub see eriti põletav teema, tänavatel on protestid, vanainimesi tõstetakse kodudest välja, arstid elavad autodes jne. Hinnad on lihtsalt nii laes, mitte ainult siin lõunarannikul, vaid tegelikult kogu riigis. Aga Andaluusia on ses mõttes kehvas seisus, et siin on palgad võrreldes ülejäänud Hispaaniaga madalamad, aga kinnisvaraturul on hinnad ülikõrged, sest nõudlus on pakkumisest kõvasti suurem. Turism, kliimapagulased nagu me ise, sõjapõgenikud, illegaalsed immigrandid. Nii et kokkuvõttes võivad inimesed sellest soovitatud kuni 30%, mis leibkonna sissetulekust peaks majutusele kuluma, vaid und näha. Suurel osal rahvast kulub 50 või rohkem protsenti.

Arvutasin nende uudiste valguses kokku, et meie eelmise aasta näitel kulub meil eluasemele 72% põhisissetulekust. Pluss veel elekter ja vesi. Seetõttu peamegi põhitöö kõrvalt aina juurde rabelema ja lisaotsi leidma, kitarrikontserdid, kirjutamine, giidindus jne. Pole ime, et nii ajahädas koguaeg.

Ja meie üür on tegelikult Málaga provintsi keskmisest tiba väiksemgi, linna keskmisest rääkimata.

Olen nüüdseks juba mitu aastat pea igapäevaselt üürikuulutustel silma peal hoidnud, enne uude korterisse kolimist ja nüüd pooltest aastat peale seda ka. Ei ole tõesti selle ajaga soodsamat varianti leidnud. Paari kuulutuse puhul olen mõelnud, et võiks ju vaatama minna, sest laste kooli läheduses, aga tung on liialt suur olnud ja ei ole löögile saanud.

Ikka mõtlen, et mis ime läbi me siia praegusesse kohta üldse saime. Kas tõesti seetõttu, et kuulutusel olid kehvad pildid ja akende taga mäenõlval oli mingi bomši prügihunnik (mille me sealt pärast lihtsalt ära koristasime, tuli välja, et mahajäetud, kedagi seal ei elanudki). Pluss tänu hispaania sõbrale, kes oli nõus garantiiks tulema, sest nüüdsel ajal peab üürimissoovijal ülikõrge palk või muud garantiid ette näidata olema. Riigi keskmisest palgast enam ei piisa, üürimiseks peab ka rikas olema. (Tookordne korteriotsimiskadalipp sai SIIA kirja)

Õnnelikud on need, kes jõudsid omale õigel ajal kodu osta ja maksavad nüüd üüri asemel pangalaenu. Ja tegelikult oleks ju praegugi soodsam maksta pangalaenu kui sellega võrreldes topeltsuuremat üüri, aga keskmine pere ei saa pangalaenuks vajalikku sisssemakset kokku, sest praeguse suure üüri kõrvalt lihtsalt ei anna koguda, elu on nii kalliks läinud. Ühest El Pais artiklist, mis silma jäi: kui üks keskmine 90m2 korter maksab 200 000 eur ja proovida 30-aastaks 80% pangalaenu saada (kuumaks umbes 600 eur kuus), siis endal peab kuskil 60 000 eur sukasäärest võtta olema (sissemakse, riigimaksud, notar jne). Tavainimese jaoks võimatu missioon, eriti kui juba pere ja lapsed olemas ja ei saa kokku hoida, a’la ühiskorteri renditud toas elada (mille hinnad on ka juba 500 eur). Seega ongi inimesed sunniviisiliselt ja igaveseks üürnikud edasi, maksavad iga kuu topeltüüri võrreldes sellega, mida nad maksaks pangale, kui oleksid võimelised pangalaenu võtma. Eluase sööb lihtsalt palga ära.

Paljudel tuttavatel on nüüdseks samuti need varasemal “heal” ajal sõlmitud 5-aastased üürilepingud ära lõppenud ja omanik on topelthinna pannud või hoopis headaega öelnud. Ja proovi sa siis praegusel ajal midagi leida. Üks tuttav kolis u 40 min kaugusele sisemaale, aga nüüd läheb bensiini peale igapäevaselt arvestatav summa (ja aeg), sest töö on ju ikka Málagas ja pisikeses kohas ei leiaks samaväärset ja erialast tööd. Paljud inimesed on hädas sellega, et ei leia pika-ajalist kohta, vaid peavad suviti turismihooajal kodust välja kolima, sest omanik tahab niimoodi lisaraha teenida (omanik sõlmibki vaid 9-kuuse lepingu)

Mulle tundub, et kogu maailmas on viimasel ajal tegelikult sama mure, et praegustel elu alustavatel noortel on üliraske start. Lisame siia veel selle, et AI on paljud töökohad juba ära kaotanud ja ülikoolilõpetaja ei pruugigi tööd leida. Üleüldse tahtsin veel sellest rääkida, kui pekkis inimkond on, kui meil nüüd maailma esimene triljonär ka olemas. Aga ei hakka, noogutan hoopis sellele pildile kaasa:

Pilt kusagilt internetist
Rubriigid: Malaga | Sildid: , , , , , | 9 kommentaari

Pidu ja pillerkaar

Me pere noorimal on nüüd samuti esimesed 9 aastat hispaania koolisüsteemi läbitud (siin nad alustavad 3-aastaselt). Natuke selline tunne, nagu ise läbiks/lõpetaks ka juba eiteamitmendat korda kooli. Ma ise olin lapsena õppimises hästi iseseisev, Aleksandr on üsna sama, aga Danit on tulnud ikka pidevalt torkida ja kõrval istuda, et koolitööd tehtud saaks.

Dani koolitee on üleüldse mitteneurotüüpilisena ikka omamoodi väljakutseid pakkuv olnud. Tema puhul on nii oluline olnud see inimpool – et kas õpetaja sümpatiseerib ja tekitab usaldust või mitte. Kui tal on olnud õpetajaga hea suhe, on ta rõõmuga koolis käinud ja motiveeritud olnud, kui mitte, siis ta istub koolis oma mullis, ei tee kaasa, ei taha kooli minnagi. Need autistlikud endassesulgumised ja väljalülitumised. Tema lemmikõpetaja oli 4-aastaste klassis: seño Carmen. Siis ta jooksis igal hommikul kooliväravast sisse ja kallistas õpetajat, koolipäeva lõpus samuti. Temaga julges ta lõpuks koolis hispaania keeles rääkima hakata (esimesel aastal, esimese õpetajaga oli vait kui sukk).

Peale seda järgmise õpsi Maviga tal sellist sõprust ei tekkinud, Dani hoopis kartis ja ignoreeris teda. Sealt edasi tulid samuti õpetajad, kelle meetodid vist pigem ei klappinud ja me (ega õpetajad) ei osanud ju siis veel näppu peale ka panna, et tal asperger võiks olla. Sain lihtsalt aru, et tema puhul kriitika ja pahandamine eskaleerivad olukorra hoopis kehvemaks, motiveerida saab teda ainult läbi positiivse innustamise. Aga mõni õpetaja ei oska või ei taha või ei viitsi niipidi. Viimased kaks aastat uue klassijuhataja Pedroga oli taas lihtsam, tal on kuidagi rohkem oskusi ja empaatiat lastega sõbralikult hakkama saada ja eks ametlik diagnoos aitas ka koolirahval mõista. No mõne erandiga, a la see kunsti- ja loodusõpetuse õps, kellest SIIN kirjutasin, kes arvab, et teiste õpilaste suhtes pole aus talle tunnistusele üle nelja (kümnest) panna, sest tunnis ei teinud piisavalt kaasa, mis sest et eksamid olid 8-ringis ja materjal järelikult ju omandatud. Huvitav ongi olnud vaadata, kuidas läbi aastate on hinded sõltunud mitte huvist ja teadmisest aine vastu, vaid ainult sellest, kuidas õpetajaga läbisaamine ja klapp on. Lemmikaine + kuri õpetaja võrdub alati kehv hinne, samas mõne teise õpsiga on samas aines super tulemused olnud.

Koolilõpupeod on meil ka üldiselt närvikõdi tekitavad olnud. Iga klass esineb alati mingi tantsukavaga ja üldiselt on neil mingi dresscode ka. Küll on tollega ikka nalja saanud. Või noh, “nalja”. Riiete pärast kaklemist, et vajalikku värvi t-särk selga saada. Ega me ise ka päris väikesena ei saanud aru, miks ta ei taha kostüümi selga panna, avaldasime aina survet. Kolmandas klassis mõtles Dani, et on kaval ja ütles õpetajale, et me ei saa koolilõpupeole tulla (no et siis ei pea miskit värvilist särki selga panema). Ja siis tund enne peoleminekut hakkas pihta, et äkki ikka ei lähe jne ja et ta juba ütles, et ta ei tule. Läksime ikka, lubasin talle, et võib oma tavariietes tulla. Tantsis siis seal tagumises reas, sest õpetaja polnud kava koostades temaga arvestanud ju. Neljandas klassis oli kostüüm kauboimüts ja olin õnnelik, et juuhuu, sellega ta ju käib kodus mängides niisamagi ringi, ei tulegi probleemi. Aga peol, kui nende klassi kord tuli, kadus ta hoopis laua alla peitu. Viiendas klassis läks hästi, kõik olid eri värvi t-särkides, ta sai rahulikult oma hallis tulla ja oli seekord nõus lavalegi minema. Ja nüüd kuuendas oli dresscode värviks must. Ma küsisin juba mitu päeva varem, et kas ta üldse tahab minna ja mis riietega saab. Ütles, et tahab küll minna (sest pidu on iseenesest tore, söögid-joogid-suhkruvatid jne) ja et otsib kapist midagi. Kuni viimase hetkeni oli riiete osas, et “pärast”. Aga 20min enne väljumist panigi selga kapist leitud musta t-särgi ja tumehallid püksid (mis ma olin varem sinna targu Aleksandri väikseksjäänud asjade hulgast salaja poetanud).

Lõpuaktuse saime ka moodsalt ära lahendatud, kunagi kuu varem olin Daniga kaltsukas ja leidsime pintsaku, mille ta oli nõus lõpuaktuseks ostma. Triiksärki ei tahtnud, pükse ka mitte. Aga vaatasin, et dressipüks+pinsak on ka tänapäeval moodne:

Netist näiteid
Ega enam kaua lähe kui isegi kontsadega pere lühim olen
Aktusele 2026 versus aktusele 2024

Nii et selline põnev koolitee on meil olnud. Natuke isegi kahju, et ta juba secundariasse ehk suurte kooli läheb. See on ka ok kool, aga sellist omakooli vaibi ikka pole. Ja iga-aastaseid koolilõpupidusid ka mitte.

Nii et lausa veider oli öösel koolilõpupeolt ära jalutada ja mõelda, et ega siia nüüd enam kunagi asja polegi.

Sel aastal valisid kõik klassid esinemiseks ja tantsukavaks mõne eurovisiooni loo. Dani paralleelklassil vedas ja nad napsasid Tommy Cashi “Espresso macchiato” endale. Mis oli ilmselgelt totaalne hitt 😍 See on vist tõesõna kõige maailmakuulsam eesti laul.

Igatahes oli tore pidu, toimus nagu alati kooli hoovis, õlud ja tinto de veranod voolasid, lapsed sõid burkse, hot-doge ja kanašašlõkivardaid, magusaletis müüdi igast nänni ja suhkruvatti. Korralik fiesta noh! Hispaanlased oskavad ikka nii korraldada, et nii lastel kui vanematel oleks lõbus.

Tegelikult jäi kaks koolipäeva veel enne suvevaheaega, aga kessee ikka peale lõpupidu enam minna viitsib. Tunnistused nagunii tänapäeval online, mitte paberil, õpikud sai ka juba reedel tagastatud. Nii et alaku suvi ja pooleööniülevalolekud, juhuu!

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Veel seiklusjutte

Kodune tüüne katusevaade

Mõnel aastal on mai keskel veel jaki-ilm olnud, aga sel aastal on küll juba suur suvi käes. Keskmiselt selline 24-26 kraadi kanti varjus. Praegu kuu teises pooles on õhtul ja ööselgi enamasti lühikese varrukaga okei väljas olla.

Kõikjal ruulivad praegu violetsed toonid. Jacaranda-aeg teeb linna ikka eriti ilusaks. Aga kogu sellele kodusele ilule vaatamata kisub mõnikord seiklema ka, eks? Või noh, ma tean küll mõnda inimest, kes ütleb, et ei meeldi üldse reisida. Aga raamatumaailmast analooge tuues – küllap see on nagu kääbikutelgi, et mõnel on see va seiklusepisik geenides, teisel mitte.

Küllap saaks teaduslikultki kindlaks teha, et kõik, kes võõrsile kolinud omavad kohe kindlalt seda seiklus- või maadeavastamisgeeni. Mille kohta ma ei ütle, et see on kindlasti hea või halb omadus, näiteks Kolumbuse Ameerika-“avastamine” oleks võinud ju küll olemata olla, 90% sealsest põlisrahvast sai eurooplaste tõttu surma. Aga ise ma siin oma väiksel skaalal naudin siiski maailma-avastamist, mis sest, et samal ajal olen tegelikult ülimalt kodulembene inimene ka. Viimastel kuude peale tagasi mõeldes tundub kohe eriti palju reisimist ja uute kohtade avastamisi olnud, ei mäleta enam isegi, kas kõik on siia kirja ka saanud.

Kooli juures mägi juba kuivab
Kusagil suvalise tee ääres sellised imetabased põllud

Rääkisin eelmine kord udumetsaskäigust, aga ülejäänud sünna-reisil pikemalt ei peatunudki, nii et parandan vähemalt selle vea ära 🙂

Esimeseks sihtkohaks oli meil Pinar del Rey nimeline puhkeala. Oleme muidu siin-seal päris paljudel erinevatel puhkealadel käinud (hisp keeles area recreativa, kel otsingusõna vaja peaks minema), aga nii suurele polnudki varem sattunud. Tohutu suur männimetsa-ala, kus metsa all hajutatult grillikohad ja lauad. Mulle tundub, et mingi tuhatkond inimest oli metsas grillimas, sadu laudu. Aga kuna ala on nii suur (ühest otsast teise autoga vist ligi 10min sõita), siis ruumi ja avarust oli piisavalt, jagus kõigile. Kaks jäätiseautot lausa sõitsid ringi, vot nii popp koht!

Vanus pole muidugi enam see, avastasin, et ei võtnud grillimiseks ei vardaid ega resti kaasa. Õnneks oli MacGyver Artjomi nahas olemas ja läksid siis telgivaiad käiku.

Seened ja viinerid telgivaiadel
Värsket jätsi

Ümberringi on mitmeid matkaradu ka, nii et lõppkokkuvõttes täitsa äge koht, kus seiklusrikas ja/või tšill päev veeta.

Üllatuseks saime muidugi alles kohapeal aru, et kuigi googlemapsi järgi peaks see telkimiseks sobilik ala olema, siis tegelikult oli telkimine keelatud (ja me tulime just sellepärast päev varem, et lapsed olid tükk aega õhinal telkimisest unistanud). Ühed matkabussitüübid ütlesid, et tulid öösel ja polnud üldse probleemi telkida, nii et otsustasime sama teha, õhtuhakul vahepeal mujal käia ja öösel tagasi tulla. Tšillisime rannas, sõitsime ringi, käisime Algecirase Burger Kingis 🤣

Kuskil 23.30 paiku jõudsime tagasi, mets oli inimtühi, nii et panime rõõmsalt telgi püsti ja lapsed said magama minna. Ise ajasime paar tundi telgi ees juttu ja jõime veini, kahest kuueni proovisin sõba silmale saada, aga ei tulnud eriti välja. Öökullid uhhuutasid, mingid loomad (rebased äkki, seal neid muidu elab) häälitsesid vahepeal. Või kes teab, ilveseid elab ka meil mägedes-metsades. Korraks uinusin ja nägin unes, et telgi juurde tuli mingid militaarpolitseitüübid ja käskisid kaasa tulla 😆 Nii et igaks juhuks panime hommikul esimese valgusega kohe telgi kokku, et mingit jama ei oleks kui keegi peaks tulema; hakkasime hoopis grillima.

Järgmisel ööl magasin kodus 11 tundi jutti 😆 Ema ütles, et ta ei magaks enam kuldraha eest ka telgis. Mul vist selline vanus, et niisama lõbu pärast enam tõesti ei viitsi seda nalja ette võtta, aga no kuldraha eest veel kannataks vabalt magamata öö ära.

Järgmine äge seiklus, mis kirjapanemist tasub, oli üks imeliselt õdus päikeseloojangu-koopapiknik, mis oli peale mitut pikka arvutitagaistumise-tööpäeva just täpselt see, mis nii kehal kui hingel puudu oli. Mõned hetked on sellised, et tahaks lihtsalt aja seisma panna ja sinna hetke sisse jäädagi, see õhtupoolik oli kohe kindlalt üks nendest 🙂 Aga aeg läks nii kiirelt, südaöö tormas halastamatult peale, ringitiirutavatest pääsukestest olid hoopis nahkhiired saanud, ja pidime lõpuks ikka tsivilisatsiooni tagasi minema.

Nii et eks näis, kauaks need jalad nüüd rahulikult püsima jäävad, enne kui jälle kuskile teele tahavad asuda 🙂

Kari kitsekesi jaanileivapuu otsas
Üks päris kitseke ka
Rubriigid: Matkamine, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Bosque de Niebla: sünnipäev udumetsas

Mul on juba päris mitmeid aastaid üks suur unistus olnud – siit meie juurest lääne suunas paari tunni autosõidu kaugusel asuvas udumetsas ehk bosque de nieblas käia.

Tegelikult ei olnudki selle unistuse teoks tegemine üldse lihtne. Bosque de Niebla on nimelt mandri-Euroopa ainuke vihmamets, seal kasvab palju endeemseid, haruldasi ja hävimisohus liike, ta on looduskaitse all ja külastamiseks peab spetsiaalse loa taotlema. Ja vahepeal nad ei väljastanudki mitu aastat jutti üldse neid lubasid. Aga nädal-paar tagasi kontrollisin ja avastasin rõõmuga, et taas lubatakse külastajaid ja vabu aegu oli ka veel. Minu sünnipäeva päev näiteks oli täitsa vaba ja olimegi paari hiireklõpsuga selleks päevaks udumetsa külastama autoriseeritud.

Matk ise on vahemikus umbes 12-15km, olenevalt trajektoorist ja tehtavatest kõrvalepõigetest jne. Esialgu läheb rada mööda lambaid- lehmi-hobuseid ja teisi pudulojuseid täis olevaid mägesid ja aasasid ja korgisalusid. Üle lahe paistavad Aafrika mäed, nii et selline imekaunis idülliline jalutus (ülesmäge muidugi!)

Kork ära korjatud

Tasapisi muutuvad puud samblikusemateks, puuokstel kasvavad väiksed sõnajalad ja muud taimed. Ja kuskilt ilmusid põdrakärbsed ka välja! Kusjuures neid pole ma varem Hispaanias kohanudki. Ikka väga teistsugune kliima on juba udumetsa ümbruse aladelgi. Udumetsas on täitsa eriline mikrokliima, aasta keskmine niiskus on 80% ja 245 päeva aastast on ta ookeanilt tulevate ja sinna kogunevate pilvede sees. Vihmamets mis vihmamets.

Veidi enne seda päris vihmametsa-ala on traataiad, et kariloomad haruldasi taimi sööma ei pääseks. (Mõnda aega tagasi oli reaalne probleem, et lehmad-lambad sõidki mõned liigid ära enne kui looduskaitse jaole sai, nii et nüüd karmid meetmed) Natuke veel jalutada ja siis jõuamegi kohale.

Keegi külastaja on vist protesteerinud

Meie reis sattus päikselisele päevale, ei olnud pilvi, mõni üksik vaid lendas kiirelt läbi, udu ega vihma ka ei saanud. Tegelikult oli kümne paiku, kui matka alustasime, isegi üsna pilvine, aga pooltest tundi hiljem, udumetsani jõudmise ajaks olid pilved suuremalt jaolt ära hajunud. Aga sellegipoolest olid esimesed sõnad metsa nähes “vaaau!” Väga sambla- ja samblikune, igasugused sõnajalad, lilled, loorberipuud, tammed jne.

Sünnipäevaks kauplesin omale väikese fotoshoodi ka välja. Võikski ju traditsiooniks teha, et sünnipäevamatk ja ühtlasi väike jäädvustus ka sinna juurde. Järgmine kord proovin ainult meeles pidada, et päev varem telkida pole hea idee, sest magada õnnestus parimal juhul vaid tunnike. Mis on üliveider, sest lapsena ööbisin terved suved telgis või heinaküünis, noorena olin samuti usin telkija (festivalid jne). Aga nüüd lapsevanemana lülitub mingi valve-funktsioon sisse, kuulan iga krabinat ja kujutan ööpimeduses nii inimesi kui loomi ringi luusivat. Võibolla sai see alguse Tarifa vargusejärgsest telkimiskogemusest, aga võibolla on see lihtsalt normaalne lapsevanemate kaitserefleks…

Rubriigid: Botaanikahuvilistele, Matkamine | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Mayo

Suvevaib sisse lülitatud

Kõigepealt õnnesoovid kõikidele emadele! 💖 Hispaanias tähistatakse emadepäeva tegelikult nädal varem, nii et selline tunne, et terve mai on justkui emadepäev. (Isadepäevaga on sama, et siin hoopis teisel ajal) Igatahes lilli ja rõõmu tänasesse!

Meil tundub, et köögikapialustel piiritajatel koorusid ka just pojad välja. Õnne piiritaja-emale ka!

Veider ikka mõelda, et Aleksandr juba minust pikem. Ses mõttes, et just ta sündis ju? Ja Dani lõpetab ka sel aastal primaria. Lapsevanemaks olemisest olen üldse palju mõelnud. Et kas tuleb välja (on ju meeletult raskem ülesanne kui kõrvaltvaadates tundub), kas lapsed kunagi tulevikus mõtlevad, et olin hea ema, nii nagu ma oma emast mõtlen. Pluss kui on lapsed, tundub maailm kohe eriti ohtlik ja hirmus paik. Haigused, hullud inimesed, õnnetused ja mis kõik seal väljas ringi luusib.

Teise asjana tahan öelda, et kes jälle kella kiiremini käima pani? Kuidas küll juba mai on??? Alles oli ju aprilli keskpaik? Mul on alati nii, et kuu-kaks enne sünnipäeva mõtlen, et küll veel jõuab mõelda, mis peale hakata jne. Ja siis järgmine hetk ongi vaid nädal-paar jäänud ja ei taha üldse mõelda ega planeerida, tahaks pea liiva alla peita hoopis. Äkki siis ei tuleks aastat juurde ka? (sest ta tuleb just sellel päeval, eksole)

No nädalake on aega, eks näis 😀

Aprill ja mai on selles mõttes mõnusad kuud, et kodus ei ole enam külm (ega veel palav), saab jälle paljajalu käia, kondikat ei kasuta ka üldse. Õues sama, 20-25 kraadi enamasti. Paradiis lausa.

Teel koolist koju vol1
Teel koolist koju vol2
Teel koolist koju vol3

Olen mõelnud, et kooli ja koolist koju jalutuskäigud on ikka hingele nii vajalikud. Loodust nautida, maju ja tänavakesi vaadata, parem kui misiganes meditatsioon. Alates järgmisest aastast, kui Dani tohib juba ise koolist koju tulla, pean vist mingi nipi välja mõtlema, et end arvutist ja kodust piisavalt tihti õue saada…

Mais tundub, et olen juba mitu mõnusat puhkepäeva ka saanud teha. Kontserdeid-üritusi ja loodust, nii eraldi kui korraga.

Kuulan mäe otsas kontserti
Feria de los Países
Feria de los Países liikuvas pildis ka

Feria de los Países on ses mõttes äge üritus, et saab nii tantsumuusikat (ikka laivbändid) kui folkloori. Muudkui aina hüppad ühest casetast teise ja satud täiesti erinevale peole, erinevasse riiki.

Muus osas, eelmise postituse jätkuks: ei ole siiani veel planeetide seisu muutust ja lihtsamat elu täheldanud😅 Auto läks taaskord katki ja remondiarve oli üüratu pluss üks klient (firma), kes tundub, et on pankrotiäärel, ei suuda arveid ära maksta, aina mañana ja oih unustasin ja oih kiire oli ja järgmine nädal kindlasti jne. Samal ajal aina tellib uusi fotoshoote juurde, endal vanad veel maksmata. Inimesed on veidrad noh 😅 Aga lõpetame positiivsel noodil:

Ei tegelikult midagi nunnut lõppu hoopis:

Vihmalõhnad
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 4 kommentaari

Seitse rasket

Sotsiaalmeedias hüppas mulle ette selline asi:

Ma see esimene loom

Horoskoobid on muidugi selline teema, et kes usub ja kes mitte, aga mulle kuidagi meeldib mingil määral uskuda. Eriti sellise uudise peale onju 😆. Aga tähtkujude iseloomujooned on mu meelest enamasti kümnesse küll. Ja kes teab, kas planeedid me elu mõjutavad, aga nt sellega on vist küll kõik nõus, et täiskuu meid mõjutab, teaduslikult lausa tõestatud. Nii et võib-olla mõni teine taevakehagi miskit suudab? 🙃

Ma muidu oma elu, suhteid jne horoskoopide järgi ei sea, aga korra kuus loen Susan Milleri kuuhoroskoopi küll, tal on kuidagi oskus asju täppi panna. Isegi kui tagantjärgi lugeda.

Aga selle 7 raske aasta juurde tagasi tulles. Ma olen ikka väga tugevalt tundnud, et elu on viimase 7-8 aasta jooksul mind väntsutada võtnud. Väga tihti on peast käinud läbi mõte, et no miks peab nii olema, et aina võitle nagu tuuleveskitega ja kakle eluga, et millal ometi kergemaks läheb. Nüüd tagantjärgi mõeldes – 2019, mil see seitse aastat algas, oli eriti raske aasta küll. Aasta esimesel poolel põlesin esimest korda elus läbi, nii et toss oli täitsa väljas ja tagantjärgi saan kindlasti öelda, et depressioonis olin ka, mis sest, et püüdsin seda kõigi eest naeratuse taha varjata. Palju kokkulangemisi oli, aga tööalaselt oli väga raske, rahaliselt raske, lapsed olid väiksed ja tugisüsteemita võttis see ka läbi, ja kõigele lisaks ei saanud kodus ka oma akusid laadida, sest igapäevaselt ja mitu aastat järjest oli kodu meil pidevalt rahvast täis (ja ma olen see introvert, kes vajab kodus rahulikku akude laadimise aega). Naabrid, naabrite lapsed, vahepeal rentisime ühte tuba mõne kuu kaupa välja. Ühesõnaga kõik see kokku muutis mu tühjakspigustatud sidruniks. Motoks muutus lihtsalt veel üks päev hakkama saada ja üle elada, kaugemale ette vaatamine tekitas kohe hirmu ja paanikat. Mingi hetk sain aru, et pean oma koormat kusagiltpoolt vähendama ja otsustasin sellelt töölt ära minna, panustasin aega hoopis fotostuudio tegemisse. Oli ka raske, aga mentaalse poole pealt tol hetkel kindlasti õige otsus. Aasta teises pooles juhtus ka asju – reisil varastati kõik asjad ära (läpakas, riided, ehted jne). Aasta lõppu mahtus veel raseduse peetumine, mis võttis mitmeks kuuks täielikku musta auku. Ja ega järgmine aastagi pidu ja pillerkaar olnud – pandeemia, elu esimene paanikahoog, mida ma esialgu infarktiks pidasin, sest õhupuudus, kõrge pulss ja vererõhk. Ela ja õpi noh. Ajutiselt fotostuudiosse kolimine ja kodutuolemisetunne ka tore ei olnud. Selle seitsme aasta sisse mahtus mitu nahaalselt üüri tõstvat korteriomanikku, üleüldised hinnatõusud, üürihindade poole suuremaks kerkimine, kliendid, kes arvete maksmisega kuudekaupa venitasid, alati just siis, kui maksud maksmist vajasid vms; üks väga toksiline inimene (kellel sellist nartsissistlikku tüüpi inimestega kokkupuude olnud, mõistavad, et pärast oled justkui post-traumaatilises stressis ja ei usaldagi tükk aega inimesi endale enam lähedale lasta).

Vahepeal jääb ette mõni pilt endast enne seda aega – läbi pildigi näen, et olin teine inimene, murekortsudeta,  naiivselt positiivne ja inimesi usaldav, hallide juuksekarvadeta (ja juuksed kasvasid mühinal vööni, nüüd enam ei kasva mingi nipiga nii pikaks), poole peenem, poole rõõmsam ja entusiastlikum.

No miks need juuksed enam nii mühinal ei kasva!

Toredaid asju on ka muidugi olnud ja ma olen loomult pigem rõõmus ja mittemuretseja-tüüpi, püüan alati positiivsele keskenduda ja mitte viriseda või enesehaletsusse laskuda. Aga kogu see aeg on olnud mingitest juhtunud asjadest taastumine, iga hinnaga oma meelerahu säilitamine, vana rõõmsa enda otsimine, mediteerimine, tasapisi edasirühkimine ja mitte alla andmine. Vahepeal viskab elu jälle mõne kivi teele või saadab tormi, aga kuidagi oleme sellest kõigest ikka läbi murdnud. Aga pidevalt unistan sellisest utoopilisest ajast, mil kõik sujuks, töö kõrvalt jääks aega puhata. Et kliendid mõistaks, et fotograaf ei ela õhust ja armastusest, ei kaupleks hindade osas… Et maailm oleks vähem hullumeelne. Et kui midagi hästi läheb, ei järgneks sellele kohe mingi halvastiminek, mis kõik ära nullib, vaid elu saadaks lausa mitu head asja korraga 😆

Nii et kui selline horoskoobi-postitus mulle ette hüppas, andis ta väheke lootust küll. Et äkki see struggle polegi lõputu? Et äkki jäävad need kaikad kodarates vähemaks. Mõnikord ongi võibolla just tibake lootust ja eneseusku puudu…

Mu stressipall

P.S. Avastasin just katusel, et kaktus hakkas õitsema! Esimest korda, just nagu aaloegi hiljuti. Kolm lahtist õit ja kuus nupukest veel kinni. Selle kaktuse ostis Dani kunagi Tigerist, imepisike oli siis, pöidlapikkune. Nüüd on juba nagu pool jalgpalli. Sai vist ka oma raskest seitsmest aastast üle…

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 4 kommentaari