Kodutupajatused

Meil sai juba 2 kuud stuudios elatud. Oleks nagu kaks nädalat, samas on olnud hetki, kui see segane aeg tundub mitte kunagi lõppevat. Üldiselt on seis nii, et tahame siin olla nii lühidalt kui vähegi võimalik, samas ilmselgelt oleme nii kaua kui iganes vaja, kuni sissetulekud muutuvad väljaminekutest suuremaks. Vähemalt kuni see suurem koroonapaanika üle läheb. Et jah, eks ma ju unistan muidugi, et oleks nii tore juba selle aastanumbri sees kuskile “päriskohta” kolida, aga kui ei ole võimalik, siis lihtsalt pole võimalik ja tuleb õnnelik olla, et üldse katus peakohal, eksju. Üldse tuleb õppida olema hetkes, olevikus õnnelik, mitte mõtlema minevikule või tulevikule või sellele, mida ei ole…

Mõnes mõttes oleme me nagu ringiga alguses tagasi. Ükskord panin ühe “nooruspõlve” soundtracki omale taustaks ja nostalgialaksuks mängima ja Artjom kommenteeris, et isegi sama muusika käib mis Draakulas. Ainuke vahe, et siis olime me neljakesi (mina, Artjom ja kaks kassi), nüüd on kaks mini-inimest veel lisaks. Ja siis olime me noored ja lootust ja usku täis, nüüd vanad väsinud ja kakleme eluga oma koha pärast siin maailmas. Ja kui tol ajal vaatasin ma elule selle pilguga, et olen omadega heas/ägedas jne kohas, siin praegust hetke näen ikka pigem sellise… elutee madalpunktina. Või noh, mis praegust hetke, viimast paari aastat tegelikult.

Eks ma ikka lohutan ennast, et kõik asjad juhtuvad põhjusega, et õpetada, kasvatada jne. Et ju siis mul on vaja kõik need pimedad kohad elus läbi käia, et jõuda kusagile, kuhu muidu ei oleks jõudnud.

Ja no, kui hakata mõtlema kõikidele toredatele asjadele, mis on ju ka juhtunud, ja headele inimestele, kes on õigel hetkel ümber olnud, kas või virtuaalselt, siis on tegelikult elu ju ikkagi ilus.

Täna jäi selline artikkel fb-s ette:

“Koroonast mittetäielikult taastunud patsiendid kannatavad väsimuse, halva enesetunde, peavalude ja motivatsioonipuuduse käes” Eeemm…. tundub, et mul on vist juba aastaid, või isegi aastakümneid tagasi koroona olnud…

Koroonateemadel rääkides, siis on meil ka see teine laine siin täies hoos. Kõik on juba ammu valmis, et kohe-kohe tuleb jälle täiskarantiin nagu kevadel, sest noh, paljudes teistes riikides juba on. Aga siiani on meil veel sellega suhtkoht hästi läinud ja on kõigest mõned pisemad ja vähempisemad muudatused ja keelud-käsud. Näiteks

  • öine liikumiskeeld 22.00 – 07.00 (lõpuks ometi pole ööläbi akna taga seda automüra!)
  • kõik eluks mittehädavajalikud ametiasutused suletakse 18.00. Baarid ka. Ehk siis hispaanlased, kes harjunud õhtuti 22-01 väljas istuma ja sööma, peavad nüüd kodus einestama. Kella 22ni toimub vähemalt toidu kojuvedu restodest, nii et restod oma rahadest päris ilma ka ei jää.
  • oma elamispiirkonnast (linn, küla jne) tohib teise minna vaid mõjuval põhjusel ja tõendiga. (Tööalaselt õnneks on lubatud, Artjom läheb nt homme Marbellasse ühte väikest pulma pildistama)
  • maskid on endiselt igal pool 100% kohustuslikud, kohvikus toidu tarbimise ajal võib ära võtta, aga kui niisama istud ja lobised, siis mask ees.
  • koolides kõik vanaviisi. Tudengid on vaid suuremalt jaolt koduõppele saadetud. Kusjuures nad siin väidavad, et kool on kõige turvalisem koht üldse, kus olla. (ja siis eile saatis õpetaja Aleksandri klassi grupipildi, kus nad oma kasvatatud taimi käes hoidsid. mu tähelepanu köitis nende taimede asemel hoopis see, et 20st lapsest 7-l oli mask lõua all või siis nina väljas… ja mu lapsed juba kaks korda sel õppeaastal koolist miskise haiguse koju toonud… nii et hästi safe place jaa)

P.S. Need pole Hispaania üldised reeglid, vaid meie piirkonna omad. On palju selliseid piirkondi ka, kus kõik on kinni ja suletud. Valitsuse poolt kehtestati vaid see üleriigiline öine liikumiskeeld, kõige muu osas anti eri regioonidele vabad käed ise otsustamaks, mida teha ja mida mitte (no välja arvatud see, et täiskarantiini jaoks riik VEEL ühelegi regioonile praegu luba ei andnud, kuigi mõned seda palusid) Ja isegi Andaluusiasiseselt on eri linnadel erinev seis, nt Granadas palju karmimad reeglid, kui Malagas.

Hea küss ju: kui maskid aitavad, miks siis peame oma ärisid sulgema? Ja kui ei aita, siis miks meid neid kandma sunnitakse? (jajah, ma tean, teil seal Eestis alles see maskiteema õhus veel)
Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | 3 Comments

Stuudiolood vol sada

Tegelikult juba kuukene vana uudis, aga istusin ja jäin siin neid laua kõrval seisvaid erinevaid välkusid ja muud kraami silmitsema ja tuli jälle meelde.

Tegelikult ma siin küsin endalt ikka tihtilugu, et mis suunas elu tahab, et ma läheksin, ja kas või see, et kas oleks ehk pidanud kodu asemel hoopis stuudiost loobuma? Ma olen terve elu see märkide lugemise inimene olnud noh, mis teha.

Igatahes, me olime just hiljuti siia stuudiosse kolinud, kui ühel hetkel helistas Artjomile see fotograaf, kes meil siin varem oli kaasüüriliseks olnud, aga nüüd koroona pärast ära kadus. Helistas ja ütles, et tema teeb fotograafiaga lõpu ja kingib kõik oma tehnika Artjomile (või kui Artjom ei taha, siis viskab lihtsalt ära).

Ta oli selline hobifotograaf, kes pildistas tasuta oma lõbuks noortest naistest …khmmm…. viisakalt öeldes aktifotosid. Ja ühe tšikiga oli kevadel mingi skandaal tulnud ja mingid feministide grupid jooksevad tema peale nüüd tormi. Hispaanias on olemas selline väljend nagu “follógrafo” (tõlkes midagi sellist nagu fakograaf) ja teda oli kuskil sellena ära tag-itud. Ja naine ja tütar said teada ja kogu kompott ja skandaal ja draama. Mul pole õrna aimugi, mis lugu seal tegelikult taga oli ja kui tõsine, sest ilmselgelt rääkis ta ainult oma versiooni. Aga oma insta kustutas ta ära ja temast kui fotograafist pole enam kusagil jälgegi maas.

Lisaks sellele, et ta meie stuudiot üüris, oli tal tegelikult oma stuudiokene ka olemas, maast laeni fotokraami täis. Erinevad taustad ja välgud jne. Kõik see kraam, mille soetamiseks poleks meil endil niipea (või mitte kunagi) võimalust olnud.

Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et kunagi on meil Hispaanias fotostuudio ja keegi vanem hispaania härrasmees kingib Artjomile lambist mitme tonni eest fototehnikat… ma oleks naernud ja öelnud, et hea muinasjutt küll…

Aga siin ma nüüd siis istun ja saan aru, et stuudiost loobuda ei ole ikka ette nähtud, stuudio kasvab ja areneb ja õitseb.

No ja siis otsustasime me lõpuks seda ka, et kõik need pooltasuta heast südamest pildistamised ja filmimised jätame ära. Praegu on mõni kuu nii, et kaks inimest töötame 7 päeva nädalas ja tuleme napilt plussi, ja kogu see jama puhtalt seetõttu, et oleme paljudele inimestele rõõmsalt vastu tulnud, kui nad hinda alla kauplevad. Ja noh, kõvasti alla. Aga noh see on juba see tüüpiline värk, et kliendile tundub alati, et mis see siis ära on, pildistad ja teed siuh-säuh valmis, aga ta ei analüüsi, et see hind sisaldab riigimakse, tehnikat, stuudiot, järeltöötluse aega jne, ja lõpuks tahaks fotograaf ju süüa ja puhata ka 🙂 Natuke nadi ju ennast tööd tehes zombiks rügada ja siis veel ise peale maksta. Nii et kui keegi veel väidab, et “aga tio Pepe teeb mulle poole odavamalt!” siis mu poolest mingugi sinna tio Pepe juurde 😛

Ei, tegelikult on palju toredaid kliente ka ja see on täiega motiveeriv.

(läheb nüüd teise arvuti taha pilte töötlema, sest noh, laupäev ja Artjom läks pulma aga pilditöötlus ei tohi seiskuda, sest 9 inimest ootavad kannatamatult oma pilte ju. Nagu vabrik meil siin)

P.S. Pulmas võib nüüd 6 inimest olla. Pruut, peigmees, paaripanija, tunnistaja, fotograaf ja keegi oli veel. Isegi pruutpaari vanemaid ei lasta sisse. Vähemalt selles pulmas, kuhu Artjom läks. Nõme koroona.

Posted in Fotograafia, Minu Hispaania | Tagged , | 2 Comments

See peegelpilt

Mis teil esimene mõte on, kui tänaval kõndides mõni inimene vaatab?

Ma olen üldiselt selline uinamuina, kes on tänaval oma mõtteis või vaatab puid-põõsaid ja linnukesi ja pilvi, heal juhul valgusfoori ka, ja inimesed jäävad täitsa kahe silma vahele. Vastupidiselt Artjomile, kes võiks vabalt mingis luureteenistuses töötada, sest paneb just inimesi tähele. Umbes, et näe, see mees või naine tuli meile ju eile ka siin vastu. “Oih, milline? Keegi läks mööda või?” on suht 100% juhtudel mu vastuseks.

Enivei, seega ei pane ma üldjuhul ilmselgelt seda ka tähele, kui keegi vaatab või naeratab või tervitab või midagi. Aga vahel üksi kõndides muutub see tähelepanu siiski kuidagi tuntavaks. Naiste värk, lastega või abikaasaga olles on hea nähtamatuks muutuda, nii et kui järsku üksi kuskile minek, siis on harjumatult jälle nähtav olla.

Ei, tegelikult ei ole see naistevärk ainult, Artjomil on sõprade-tuttavatega samuti, et kui mina või lapsed ka kõrval oleme, siis ei panda teda tähele ega tunta ära. Kui üksi läheb, siis iga kümne meetri tagant tahab keegi tuttav juttu ajada.

Ooot, aga ikkagi see küsimus, et milline teil see esimene reaktsioon siis on, kui vastutulevad inimesed vaatama kipuvad?

Näiteks läksin eile kooli lastele järgi, ei olnud minikleit, vaid tennised ja teksad. 20 minutit kõndida. Kõigepealt mõtlesin, et kas mul kuskil mingi plekk? Mkmm, ei olnud. Äkki püksilukk lahti? Mkmm, sellega ka korras. Äkki see pesakond halle juukseid, mis just hiljuti ehmatusega peast avastasin on kohe eriti kiiskavalt pilkupüüdvad? Või need neetud katkised juukseotsad? Või vaatavad, et kas tõesti saab nii magamata silmaalustega tänavale tulla, kas siis puudrit-näokreemi tõesti ei leidnud või…

Ühesõnaga – raudpolt on midagi viga ja kole jne. Sest kui ise tunda end väsinuna, magamata ja kõigele lisaks veel mitu kilo oma unistuste kaalust üle ka, siis ei saa ju ometi olla, et see kõik välja ei paista ja teistele ka silma ei kriibi?

Vaatasin siis mingi poe vaateakna peegeldusest mööda vuhades, et tegelt pole ju hullu, täitsa norm tegelane. Ja niimoodi kaugelt petab täitsa ära, nagu 15 oleks endiselt/jälle. Ja miks üldse see minapilt on alati kellegagi võrdluses, kas või omaenda minevikuminaga, kes oli ilmselgelt noorem ja siledam-saledam. Miks ei võiks end hoopis oma tulevikuminaga võrrelda ja enesega hetkes rahul olla?

Tegelikult vaatad ju tänaval ikka hoopis neid inimesi, kes kuidagi inspireerivad, vahet polegi, kas mehed või naised. Jagad aga muudkui nagu sotsiaalmeedias skrollideski kujuteldavaid laike. Ja kõik teavad, et fookus on sellel, mis meeldib, mis positiivsega silma jääb või lihtsalt nunnu on, sest dislaike pole olemas. Dislaike paneme me endile ainult ise.

Mäletan, et millalgi sada aastat tagasi gümnaasiumiajal istusin raekoja platsi taga kusagil pirogovi serval ja vaatasin, et oo, täiega äge tsikk läheb mööda, selline grunge ja stiilne, vot tahaks ise ka nii cool olla. Alles mingi viis sekki hiljem sain aru, et oih, aga see on ju mu enda õde…

Siis ma sellele pikemalt ei mõelnud, aga nüüd saan aru, et raudselt olid tal kõndides enda suhtes umbes samad etteheited peas, et need krdi paar kilo ja väsinud silmaalused ja mida nad jõllavad, kas püksilukk lahti.

Ikka ise oleme alati enda suurimad vaenlased ja allatõmbajad noh.

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 5 Comments

Kool ja viirused käivad ikka käsikäes

Hmmm, huvitav, mis järeldus sellest teha, et kui lapsed olid pool aastat kodus olles kenasti terved, aga juba peale kahte nädalat kooliskäiku on mõlemad haiged? Vaatamata kogu sellele maskikandmisele ja distantsihoidmisele ja hommikusele palavikumõõtmisele ja pidevale kätepesule ja burbujadele ja muudele meetmetele.

Kas ainult mulle tundub selles valguses nii ilmselge, et kogu sellest tsirkusest pole kahjuks absoluutselt mitte mingit kasu, viirus pääseb ikka ühelt lapselt teiseni. Ja neid haigeid lapsi oli kolmanda koolinädala alguseks PÄÄRIS palju.

Kool ei teinud selle peale miskit põnevat-resoluutset. “Ahah, selge, saage terveks!” Alles nädala teisel poolel hakati uurima, et ega ometi koroona pole, mis arst ütles, kas test ka tehtud jne, sest muidu peaks ju kogu klassi karantiini jätma.

Üks ema kirjutas esmaspäeval üleüldse kooligrupis, et laps on haige ja täna ei tule kooli, tuleb teisipäeval. Ma hoidsin enda omasid ikka nädala kodus, mis sest, et ainult esimesed 2-3 päeva oli palavik. VANASTI minu ajal oli haige olemisega üldse nii, et nädal kodus ja pärast veel nadal kehalisest vabastust ja värki…et organism ikka taastuda saaks. Siin küll sellist süsteemi pole, ei tea kas Eestis tänapäeval veel on?

Mõned lapsed tegid koroonatesti ka, oli negatiivne. Nii et ma ei hakanud siis enda omasid piinama selle ninasurkimisega.

Et jah, sellised lood siis kooliga.

Vähemalt olime nädalakese Antonio silme alt ära… nii et ALATI on miski positiivne külg ka asjadel!

Ma jõudsin neile nädala jooksul umbes mustmiljon korda meelde tuletada, et võiks tasemini mängida. Ja juba sekund hiljem läks helinivoo jälle tagasi sellele tasemele, et pool linna kajas. Niimoodi me siin küll “salaja” elatud ei saa…

Ja Tolmu oli vahepeal nii sokidefitsiidis, et vedas mu tenniseid mööda stuudiot ringi. No pole hullu, varsti on sügis käes ja jõuab see ammuigatsetud sokihooaeg ka kätte…

Jah, sügis. Tegelikult on oktoober veel täiega suvekuu siin, umbes nagu Eestis august, et vahepeal rannailm, samas vahepeal mõni päev juba jahedamat hõngu kaa, aga sel aastal on mul juba kuidagi sügisetunne peal. Ja tahaks niiväga aega lihtsalt paar kuud edasi kerida, sest kes teab mis jama sinna vahepeale mahtuda võib. Jep, ei tohi ette negatiivselt mõelda, aga noh, Madrid on juba karantiinis ja rongid olid jälle rannikule pagevaid inimesi pungil täis ja noh, ei ole buena pinta kogu sellel värgil. Andke mulle ajamasin, keeraks selle uue aastanumbri äkki juba ette?

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | Leave a comment

Valikud

Kell oli kohe-kohe õhtul seitse saamas, kui uksel kõlas koputus. Seitsmest pidi Artjomil üks fotoshoot hakkama, mõtlesin, et kliendid juba kohal ja läksin aga rõõmsalt avama.

Antonio hoopis. Mitte Banderas, kahjuks. Vaid üks teine. Siin nimetatakse neid conserje-ks. See on see tüüp, kes kortermajas asjadel silma peal hoiab, mingite elektri- ja abiruumide võtmeid omab, trepikoda koristab jne. Kojamees eesti keeles äkki?

Igatahes oli see tüüp nüüd ukse taga (ma oleks iga kell Banderast eelistanud).

“Mul on paar küsimust, kas võin sisse tulla?”

See paar küsimust oli konkreetsemalt, et kas me elame siin. Fotostuudios siis. Artjom ei hakkanud keerutama ka, ütles kohe ausalt ära, et oleme ajutiselt siin jah. Me olime selleks hetkeks napilt end sisse jõudnud seada, ja kogu selle aja jooksul oli nagu raudpolt kindel, et kui ma kusagile läksin või tulin, oli ta all asjatamas. Iga hommik, kui lastega kooli läksime, pesi ta just sel hetkel seal põrandat või lõi välisukse klaase särma. Inimene, keda ma eelneva aasta jooksul olin heal juhul kaks korda näinud, oli nüüd pidevalt koguaeg igal pool. Või noh, tema jaoks siis vastupidi, et mina olin lastega järsku pidevalt pildis. Ja no tõesti, me ei saali muudkui edasi-tagasi. Ja tema ei passi ka koguaeg trepikojas. Lihtsalt need trepikoja-hetked hakkasid nagu murphy kattuma. Ja mina olin eelnevalt arvestanud, et kuna Antoniot on näha sama harva kui kuuvarjutust, siis ei tasu üldse muretseda.

Nii et ma läksin nüüd täna maskeeritult välja 😀 Lapsed tahtsid niiväga mahla ja kakaod aga ma ei tahtnud kohe üldse nina välja pista, sest äkki Antonio. Tegin siis omale totaalse make-overi. Kleidi ja platvormide asemel spordiriided ja botased, käekoti asemel seljakott, juuksed krunni, mask (teine, mitte see, mis tavaliselt!) ette, päikseprillid ka. Lippasin niimoodi siis edasi-tagasi ära. Antoniot ei näinud, aga kaks mutikest tulid just sisse, kui väljusin. Ja teadagi, kuidas nad siin kõik omavahel pläkutavad. Sest noh, Antonio elab ka siinsamas majas. Vast ikka ei tundnud ära…

Aa, muide ta ütles, et peab korteriühistu presidendile helistama ja rääkima, et selline asi. Sest miks nad muidu talle palka peaks maksma, kui ta “selliseid asju” tähele ei paneks. On ikka cabrón noh…

Ühesõnaga. Hakkan kogu looga täitsa algusest peale: valikud. Me olime juba koroona algusest alates tegelikult selle valiku ees, et kas korter või stuudio. Mõlemat ei saa, sest stuudio kaasfotograafid kadusid koos koroonaga ära – üks sõitis tagasi Soome ja teine kardab paaniliselt koroonat ning peab oma hobifotograafindusega maailma endiseks muutumiseni pausi. Ja praegusel ajal ei õnnestu uusi ka leida… Ja millal see hullumaja lõppeb, ei tea ju keegi krt ette.

Ehk siis. Kui on vaja raha kokku hoida ja teine koroona-laine kuidagi üle elada, tundub lõpuks see mõneks ajaks stuudiosse kolimine ainuke loogiline variant olevat. Seda enam, et kuigi üürihinnad on langenud, siis meie korteriomanik polnud nõus hinda alandama, vaid mõtles pigem üüri tõstmisele ja palus meil omale odavam koht otsida, sest viimases otsas hilinesime me aina maksetega ka.

Pluss me saame siin nüüd täiega tööle pühenduda. Nii et varsti pole me mittemiskised tavalised fotograafid vaid kikime totaalselt äässe. Ja vahel tuleb muutus elus kasuks. Ja noh, me hoiaks talve siin üle elades üle viie tonni kokku… Noh, kõik plussid on ju stuudio kasuks. Või?

Välja arvatud, et siin pole kööki – seadsime väikese nurgakese veekeetja ja rösteri ja võileivagrilli ja külmkapiga sisse. Pesu ka ei saa pesta. Käime nüüd nagu filmides nendes tänavaäärsetes pesupesukohtades, kus masinad reas ja ühe masinatäie pesu saab 3.60 eest puhtaks. Kuivatus veel 1 eur otsa. Stuudio ühte kahest wc-st (mis nagunii ei töötanud) tegime hoopis duširuumi. Mingid asjad on keerulised jah, nt kas või see, et iga toidunõud tuleb ühekaupa vannitoas pesemas käia. Samas täitsa elatav ikkagi.

Terve kolimise aja mõtlesin ma muidugi pooleldi paanikas, et me oleme täitsa hullud ikka, see ei ole normaalne elu. Aga kivi oli juba veerema lükatud, ja kõik ikka parema tuleviku nimel, tuleb see veider 2020 ja koroonakriis ja karantiinid kuidagi üle elada ju…

No vot, ja siis tuleb see Antonio ja teeb selle niigi raske elukese veelgi keerulisemaks. On siga noh! Ma kohe üldse ei viitsi mingit jama lahendama hakata, niigi väss. Mis see tema mure on, kas me töötame siin 24/7 või vähem (ja google ütleb ka muide, et meil on stuudio 24/7 avatud), peaasi, et üür on makstud ju.

Nii et ma ei tea, kui kauaks, ja kui palju jama sellest kõigest tuleb, aga siin me nüüd siis oleme.

kodukontor / kontor-kodu ?
akna taga vaatab kummipuu
Coco tuvijahil

See oli üleüldse kuidagi mu elu kõige raskem kolimine. Varem on lisaks kolale meid endid ju ka vähem olnud. Nii palju asju peaks lihtsalt ära viskama, vanad mänguasjad, riided jne, aga kuidagi kurb on seda teha. Eriti, kui eelmisel talvel oli neid beebiasju ju peaaegu jälle vaja, ja nüüd… kes seda teab, ma pole endiselt oma südames ära otsustanud, et vsjo, rohkem lapsi ei, või et jah, millalgi helges tulevikus ehk veel üks. Et noh, niigi stress ja kolimine ja kiire, ja siis veel vaja selliste teemade üle ka mõtteid mõlgutada. Ja neli ja pool aastat karpidesse-kastidesse laduda, oeh, ei ole lihtne. Teooorias peaks jah siuh ja valmis olema, aga tegelt tuleb igast nurgast asju aina juurde. Ei ole sugugi nagu väikseks reisiks pakkimine, võtab ikka päris mitu hommikust-õhtuni päeva. Ja veel sain ma aru, et kuigi ma ju võin endiselt vahel 20+ välja näha, siis kuskil kontides on see tegelik vanus ka olemas. Jalad olid üle nädala aja järjest tuimad kui puupakud, varbaid ei tundnud üldse ja ma ei suutnud öösiti valu pärast magamagi jääda. Jep, kui ma veel noor olin, siis küll selliseid muresid polnud! Siis võis vabalt hommikuni tantsida ja päiksetõusuga rõõmsalt koju kepsutada…

jajah, väljast noor, aga tegelt istun ja puhkan Tolmuga, sest jalad löövad lihtsalt tuld
Väheke segamini?
vähemalt üks oskas end ise ära pakkida

Vot nii on lood siinpool sood.

Ja raamatu kohta pole ma ka vastust saanud, et mitmes ta nüüd neil ilmumisjärjekorras on… Mulle tundub, et peaksin varsti lõpu totaalselt ümber kirjutama.

Aa, Artjomi poolt üks muusikavideo kah.

Posted in Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 8 Comments

Kool ja koroona: esimene ja kolmas klass

Esiti pidi meil siin kool algama 10ndal septembril. Enamus koolides hakkas ka. Meie kooli puhul lükkus esimene koolipäev hoopis 14ndaks. Koroonavärgid – nad ei saanud õigeks ajaks valmis, mingid asjad ja kooliruumid olid veel komisjonide poolt üle vaatamata ja heaks kiitmata jne. Jess, väike ajapikendus kuluski ära, sest ma olin ka siin suure kiire ja kolimise sees ega olnudki üldse aega kooliteemaga tegeleda ja süveneda jne. Meil polnud isegi netti, aga kõik kooliinfo tuli ju sealt (ja ikka viimasel hetkel, nagu ikka… nt saime kolmapäeva õhtul teada, et neljap ei olegi esimest koolipäeva)

Nii et lapsed käivad nüüd lõpuks juba teist nädalat koolis. Aleksandr ootas juba väga ja on siiani rahul. Daniel ei ootanud kohe üldse mitte. No kohe üldse-üldse. Tal ei olnud oma eelmise aasta õpetajaga mitte mingisugust klappi. Õnneks läks ta nüüd sel aastal esimesse klassi ja neil on uus õpetaja. Juuhuuu! Jackpot, tundub väga tore õpetaja ja kui midagi ootamatut ei juhtu, siis on ta nendega kuuenda klassi lõpuni. Mis on niiii tore, sest esimese kolme aasta jooksul oli neil neli erinevat õpetajat. Esimene jäi lapseootele, teine oli asendusõps ja kolmas samuti, neljas oli koroona ajaks. Lõpuks ometi stabiilsus! Aleksandril on tegelikult sama teema. Tal on ka iga aasta erinev olnud, samamoodi, et esimene jäi lapseootele ja siis tuli muudkui ajutisi asendajaid riburadapidi. Siin on selles mõttes keeruline, et teoorias jäädakse beebiga koju vaid 4 kuuks ja kool peab õpetaja koha alles hoidma, sest ta tuleb ju kohe tagasi. Samas kumbki mu laste õpetajatest ei tulnudki enam tagasi. Ja noh, kui hispaania lapsed harjuvad suht kiiresti uute inimestega, siis minu omad… nad vajavad aega, et avaneda. Ja õpetajad vajavad aega, et aru saada ja harjuda sellise põhjamaise vaikse karakteriga ja panna tähele, et nad mitmekeelsed jne. Tavaliselt on nii, et iga uue õpetajaga olen täitnud mingi ankeedi lapse kohta, kus mainin muuhulgas ka ära, et mitmekeelsed ja hisp keel kolmas keel jne. Ja siis kooliaasta lõpus mõnel arenguvestlusel õpetaja imestab nt, et ohhoo vau, ta räägib teil vene keelt, ma ei teadnudki!?

Teine asi on veel, et kui Eestis valitaksegi tihti kool õpetaja järgi, siis meil on enamasti nii olnud, et veel paar päeva enne kooliaasta algust pole lapsevanematel teada, kes õpetajaks saab.

Nii et jah, ma olen väga õnnelik, et Dani sai lõpuks ometi püsiva seño ja et ta on veel täiega äge ja tore inimene ka. Ja Aleksandril on nüüd ka juba teist aastat sama õpetaja ja tundub, et ta on ka püsikas lõpuks. Kuues kooliaasta jookseb ja viies õps.

Seega hakkas seekord kooliasta väga positiivsete uudistega. Ja noh, nii tore, et lapsed üle pika aja jälle kooli saavad ju 😉 (enne, kui kõik lapsevanemad lõplikult hulluks lähevad)

Päev enne esimest koolipäeva teipis Dani kodu-uksi kinni. Õnneks mitte mcgyveri teibiga, nii et saime ikka välja murda… Esimesed kaks päeva olid kõigest paaritunnised, reeglitega tutvumiseks jne. Tähtsamad uuendused on sellised:

  • Alates 1. klassi lastest tuleb koguaeg maski kanda ja kotis peab tagavaramask ka kaasas olema. Võivad vahepeal ainult akna juures “hingamas” ja vett joomas käia.
  • kool on burbijadeks ehk mullideks jaotatud. Ehk siis iga mull on omas mullis, ei puutu teiste klassidega kokku. Esimene ja teine klass on üks mull, kolmas ja neljas teine mull. Ehk siis Dani ja Aleksandr on erinevates mullides ja päeva jooksul üksteisega kokku ei puutu. Mis tähendab seda, et nad lähevad kooli eri ajal (5 min vahega õnneks) ja saavad välja tunnise vahega (mis on suht tüütu…vanasti sai lapsed korraga koolist kätte ega pidanud mitut korda neil järel käima)
  • hommikuti mõõdetakse kooliväravas kõigil kehatemperatuuri. Kui 37.5 või üle selle, siis kooli ei saa.
  • Koolitarbed (õpikud, vihikud jne) on koolis ja koju ei käi. Ja ongi hää, koolikott hea kerge.
  • Materjale ega toitu (ega üldse midagi) ei tohi omavahel jagada.
  • Kui mõni laps koolipäeva jooksul haigeks jääb, viiakse ta eraldi ruumi, kutsutakse arst ja vanemad ja tehakse koroonatest jne.
Juuhuu koooli! ja ei-taha-kooli
Dani väidab, et kui alla kuuesed võivad tänaval maskita käia, siis ta ütleb politseile, et on ka alles väike (3 kuud üle kuue juba!)
hommikune temperatuurimõõtmine
no ebaõiglane ju et lapsed peavad koolis käima, onju

Danieli emotsioonid olid peale esimesi koolipäevi kahetised. Polnud nagu väga hullu, aga tal tekkisid oma hirmud. Et mis siis kui palavik ja tuleb arst, see ju maailmalõpp ja seda ei taha. Samas ta pole nutnud ega vastu pressinud koolimineku suhtes, ju siis nii hull seal ikka pole. Aga siiski meisterdasid nad eile sellised loosungud ukse peale meil. Alt rohelisega on kindlalt Dani käekiri, vene keeles “u minja alergia na skolu” ehk “mul on kooli vastu allergia”. Üks hispaania Ñ ja üks vene Л ka sekka sattunud… Ja ma ei tea, kumb selle eestikeelse “ei tohi teha lahti” kirjutas. Hispaaniapäraselt “h” asemel “j” Samas nad väitsid mõlemad, et kui peale kooli saaks Tigerist läbi minna, siis nad lähevad lausa RÕÕMUGA kooli. Väikesed väljapressijad sellised!

väike streik

Aa, muide ükspäev tuli toidupoe järjekorras Dani eelmine õpetaja rõõmsalt ligi, et oooo, tere Daniel, kas mäletad mind? Dani kohe varjus ega vastanud midagi 😀 Järgmine kord kui poest mööda läksime ja küsisin, et kas astume sisse, vastas, et mkmm, meil kõik olemas, praegu pole küll vaja midagi osta 😀

Aga ei tea, kaua läheb, kuniks koolid jälle kinni lähevad? Ma olin kindel, et septembris seda veel ei juhtu, aga Malagas on nüüd juba päris mitu kooli kinni läinud. Võiks ikka paar nädalat veel välja venitada, saaks lapsed kenasti õppimislainele ja meie hommikuti lõpuks RAHULIKULT vaikuses tööd teha. Päris zombistav oli pool aastat järjest nende kõrvalt proovida kõik tehtud saada.

Hoiame pöidlad pihus, et kõik need koroonameetmed aitavad ja tuleb mõnus rahulik kooliaasta, ja loomulikult võimalikult vähese koduõppega! 🙂

Sinine ja punane kingiti lastele koolist. Üks Aleksandri mask puudu, kuskil kotis vist

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | Tagged , , , | 2 Comments

Video killed the radio star

Ma olen juba ammusest ajast alates hädaldanud, et videodega on alati üks häda ja viletsus. Koguaeg aina teen neid, telefon kubiseb igasugustest kodu-, kassi- ja jalutuskäiguvideodest. Ja sinna nad jäävadki. Pärast, kui ruum otsas, kolivad kuskile välisele kõvakettale ümber ja vsjo. Keegi neid ei vaata. Ruumi ainult võtavad kuramused.

Aga viimasel ajal hurjutan end kohe eriti kõvasti, et cmoon, koguaeg midagi filmime ja kuskil kondame lastega ringi, kõik tehnika on olemas, premiere pro-d maksame ka igakuiselt juba mitu aastat… võiks siis juba sammukese edasi astuda ja julgeda midagi kokku monteerida, endal (ja lastel) pärast hea vaadata ja meenutada ja kes teab, äkki kellelegi teisele ka meeldib?

Näiteks on mul nii hea meel, et kevadel viitsisin mõned videod kokku monteerida, nüüd kui neid uuesti vaatan, on selline ajas rändamise tunne. Peaaegu tunnen isegi neid kevadisi lillelõhnu ja värske tärkava rohu aroomi. Nii mõnus, selline nostalgia! Ja isegi see karantiini lõppemise ja vabaduse emotsioon tuleb ka tagasi.

Samas praegune aeg, juuli-august-september on ka selline mõnus, tsikaadid üürgavad, maas sahisevad eukalüptilehed, krõbe ja okkaline hein, kuuma kuiva õhu lõhn, need soojad ööd, langevad tähed… Ja nii väga kui mulle seda kõike kirjutades meeldiks edasi enda, ma lihtsalt ei oska, ei jätku sõnu.

Ah mis ma siin ikka pikalt seletan, tahtsin lihtsalt öelda, et tegime vahelduseks jälle ühe video. Ingliskeeles, sorry! Endal ka harjumatu, aga mu meelest aus nt Artjomi Moskva sugulaste ja siinsete hispaania töökaaslaste ja sõprade suhtes, kes on kuidagi ootamatult riburadapidi meie pisikest youtube kanalit jälgima hakanud ega saa ise eesti keelest sõnagi aru. Nii et mis seal siis ikka, lähebki inglise keel mul muidu rooste.

Posted in Fotograafia, Malaga | Tagged , , , | 2 Comments

Keeled

Vaatasin hiljuti ühte youtube video, kus olid subtiitrid all. Ingliskeelne video, ingliskeelsed subtiitrid. Kuulmispuudega inimeste jaoks ehk? Aga no nii mööda olid need supakad, et pidin lõpuks välja lülitama, hakkas häirima lausa. Nagu mingi robot oleks nad sinna pannud, kontekstist üldse aru saamata ja midagi kuulmise järgi pakkudes.

Aga eks tegelikult ongi ju nii, et vahel võib üks lause mitme eri tähendusega olla ja kõik olenebki lõpuks vaid kontekstist.

Näiteks meil siin maja ees seisis just mees, kes rääkis telefoniga ja möödaminnes jõudsin kuulda sellist katkendit: “Llevo on rato aqui”. Tegime isegi lastele nalja, et ehhee, kuulsite mis onu ütles, et tassib ühte rotti siin. Ihhihhii ja ahhahaaa. Tegelt mingit rotti polnud, ütles lihtsalt, et on siin juba veits aega olnud.

Või see, et kui kuuled kohvikus, et keegi tellib omale hommikusöögiks ühe varjuga smurfi. Näitan igaks juhuks puust ja punaseks ette: ta ei taha ilmselt seda esimest varianti, vaid toda teist.

pitufo

pilt internetist

Toit on muidugi üldse täitsa teine teema, kiire kõrvalepõikena seletan ära, et tüüpilise malagueño hommikusöök on kohv ja sai. Aga ei ole nii, et lähed kohvikusse ja palud lihtsalt kohvi ja “võisaia”. Valik on lai, nii saia kui kohvi osas. Esimesed pildid, mis googeldades ette sattusid, annavad suuna kätte:

kohv-malaga

bocadillos

Saiade nimed. See, mis saia vahele läheb on veel eraldi teema…

Ma olen üldse ajaga aru saanud, et siin on nii palju selliseid sõnu ja väljendeid, mida mujal Hispaanias üldse ei kasutata. Mõnikord olen täitsa hämmingus, et wat, teil ei räägitagi nii või? Ma arvan, et kui kunagi üle saja aasta nt Madriidi satuksin, saaksin küll keelelise kultuurišoki.

Veel üks veider oskus on ajaga tulnud – aktsendi või isegi välimuse järgi vahet teha, kui inimene on mõnest ladina-Ameerika riigist või siin kohapeal mingist teisest piirkonnast. Varem tundus kõrva jaoks kõik üks ja sama hispaania keel ja ühed-samad rosinsilmad. Samas on sellele tasakaaluks nüüd vähenenud oskus põhjamaainimestel vahet teha. Ei saa enam aru, et kas taanlane või rootslane või… Eestlased õnneks tunnen/eristan ikka ära veel 😀 Aga venelastel-poolakatel-ukrainlastel-eestlastel samas on üks ühine joon, mida ma varem kunagi üldse tähele ei pannud, nüüd tänavapildis hakkab jällegi nii selgelt silma – väikesed tüdrukud on alati pika blondi patsiga ja üleni roosas, sellised prinsessilikud-haldjalikud. Ja poisid neoonvärvi spordiriietes ja siilisoenguga (sest muidu hakkab palav). Hästi üldistatult, aga no ütleme nii, et statistiliselt 99% juhtudest.

Ja kui vene pere tänaval räägib, tundub, nagu nad vaidleks või tõreleks teineteisega. Kui eesti pere tänaval räägib, pole midagi kuulda. Selle järgi saangi aru, et ahaa, eestlased. Ükski teine rahvus ei ole nii vaikne, isegi jaapanlased mitte. Itaallased jällegi on VEELGI kõvema häälega kui hispaanlased. Ma arvan, et neil on geneetiliselt mingi värk, et nad lihtsalt ei kuule hästi, mis muud seletust sel olla saab…

Aga huvitav, millised me ise tänaval võõrastele paistame, kas eesti, vene või hispaania perena?

perepilt

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | 8 Comments

Vaatenurk

See on ammu teada fakt, et sotsiaalmeedia on üks totaalne kurjajuur. Sest kõigil läheb ju nii hästi, lust ja lillepidu ja trillallaa-trullallaa, ja kogu selle “edukuse” nägemine võtab lõpuks enesehinnangu alla. Nii et ma näitan siis vahelduseks pahupoolt ka, et kõik saaksid end korraks hästi kah tunda.

Ühesõnaga, tihtilugu kui keegi oma raskest elust räägib, mõtlen, et oeh, äkki peaksin oma külmkappi näitama ja tal hakkaks kohe parem. Või mis oma, külmkapp ju korteriomaniku jagu, aga sisu meie. Vahel ikka teen tast pilti, et kui tulevikus mõne tühiasja peale peaksin hädaldama, siis saaksin seda vaadata ja tunda, et huuuh tegelt ju all good, mul on elus palju halvemini ka olnud.

20200824_134605

viimased vaprad: sidrunijupp ja tükike ingverit

Aga teate, ma tegelikult ise olen õppinud sinna külmkappi teise pilguga vaatama ja ei näe enam, et issand kui pekkis kõik on, vaid seda, et vaat kui hea, et meil on külmkapp, kuhu vesi jahenema panna. Või üldse, et vesi on. Mitte kõigil inimestel maailmas pole veega nii hästi. Ja seda, et tänu tühjale külmkapile viitsime me mingitest sada aastat kapinurgas olevatest kuivainetest miskit kokku vaaritada. Või et kui laste üks lemmiksöökidest on puder (soolaga), siis mina söön putru ainult siis, kui tõesti mitte midagi muud ei ole.  Kusjuures, olgu see külmkapp nii pungil täis kui tahes, mu üheks lemmiktoiduks on tegelikult hoopis kiirnuudlid (bomš-spagetid, nagu Artjom ütleb)…

Tõe huvides mainin ikka ära, et ega ta alati selline tühi ei ole, vahepeal lihtsalt juhtub, et just siis, kui kõik on otsa saanud, ei tule igasugused laekumised ja töötasud, millega oleme arvestanud, õigeks ajaks. See on suht Murphy. Ma ei tea, miks ma ei õpi sellega arvestama, et ei ole mõtet õigeagsete laekumistega arvestada. Ja siis ongi valik, et kas nutta ja end haletseda, või saada aru, et see on vaid üks selline veider hetk ja asjade kokkulangemine ja noh, praekartulid it is.

See positiivne vaatenurk on muidugi midagi, mis sellistel hetkedel ise ei tule ja mille kallal peab tegelikult ikka vaeva nägema. Et igas probleemis näha midagi head, mingit lahendust, seda, mille jaoks ta hea on, mida tast õppida. Ma ka alles level 1 selles vallas, pidevalt pean endale meelde tuletama. Et mingi ajutine hetk ikkagi ei defineeri mind/meid inimesena ja et selliste hetkede üle on targem hoopis naerda.

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 7 Comments

Mõtted

20200803_213236

hilisõhtune jalutuskäik

Nii, siin üks täitsa lambikas postitus, kust Hispaania kohta (või üldse millegi kohta) midagi põnevat teada ei saa ja kes tahab võib vabalt lugemata jätta. 😛


Mul juhtub pidevalt see, et enne magama jäämist mõtteid kedrates tuleb omast arust lõpuks see hõbelõng välja. Teil ka?

Umbes see tunne, et lõpuks ometi said need 1+1 kokku arvutatud ja kuidas ma küll varem selleni pole jõudnud! Supi sisse vaja ju soola ka panna!

No ja siis hommikul või millal iganes see meelde tuleb, et ma omast arust öösel ju nokia leiutasin, ei ole enam üldse meeles. Totaalne mäluauk. Või siis kui tulebki lõpuks midagi ääri-veeri meelde, mõtlen, et minu jaoks on see ehk suur avastus ja ahhaa-efekt, aga teiste inimeste jaoks võib olla midagi täiesti loogilist ja ammu juba teada kõik ja keda huvitab.

Üks selline uitmõte oli näiteks, et inimese üks põhivajadusi on tähelepanu. Mis sest, et millegipärast räägitakse tähelepanuvajadusest pigem negatiivses võtmes. Tähelepanuhoorad jne väljendid. Ma ei tea, miks tähelepanu otsimist/vajamist millegi halvana nähakse?

Juba lapsena tahaks pidevalt olla nähtav, tähtis. “Emme-emme. vaata!” ja “issi-issi, vaata!” Tähelepanu, ja sellega koos loomulikult ka tunnustus.

Ja kui vanemad on pidevalt hõivatud ja laps seda tähelepanu ei saa, siis on natuke kehvasti. Tekib ikka mingi alaväärsuskompleks. Hakatakse kas või negatiivset tähelepanu otsima. Või kusagilt mujalt, väljastpoolt kodu. Või ollakse lihtsalt kurb.

Lapsekasvatamine on ikka täiega raske, nii palju võimalusi on aastate jooksul millegagi puusse panna. Kas või seesama, et palju tööd ja pole aega last päriselt tähele panna. “Ahah, väga ilus pilt jaa!” või “oota, pärast, mul pole praegu aega”. Või see, kui keegi peres lapsele kas naljaga või niisama kogemata möödaminnes midagi ütleb, millest tema võib aastateks hingehaavad saada, mis sest, et täiskasvanu on oma mõtlematu lause juba viie minuti pärast unustanud. Keegi kunagi ütles, et tee kui hästi sa teed, lõppkokkuvõttes on ikka tõenäoline, et lapsel on mingi “mentaalne defekt” küljes, sest a la lippasid tema uneajal kümneks minutiks poodi piima järele ja ta ärkas (sest murphy) ja arvas, et teda on hüljatud. Umbes midagi seesugust.

Aga see tähelepanu jagamine, laste puhul on suuremal osal inimestest instinktiivselt selge, et ta seda vajab. Täiskasvanute puhul kuidagi enam mitte. Täiskasvanu nagu ei tohiks seda enam vajada, peab ise hakkama saama, ise enda jaoks olemas ja tugev olema. Peeglisse vaatama ja ütlema et you can do it. Kas või paarisuhte puhul. Kui asi on pekkis, siis ilmselt on selle taga tegelikult megalihtne põhjus – üksteist ei panda enam tähele. Vaatad nagu natuke teisest läbi. Ta on seal, aga kes ta tegelikult on, millest unistab, mille üle rõõmustab. Noh, juba Avatariski oli see “I see you” lause tähtsal kohal. See on, et tõesti, päriselt näed seda inimest, ja mõistad. See ju ongi lõppkokkuvõttes hoolimine ja armastamine, kui tahad (ja võtad aega) teda tähele panna.

Ma arvan, et üsna arvestatav osa depressioonist ja enesetappudest on tähelepanu puudusest, inimene ei saa seda ühte elu tähtsamatest põhivajadustes piisavalt palju ja tunneb ennast mõttetuna. Inimene sünnib ju ilma otse tähelepanu ja hoolitsuse sisse, ta ei ole üksi, ta on kellegi A ja O, keda kaitstakse, kelle eest hoolitsetakse, kogu aeg turvaliselt vanemate embuses. Elu on lill! Aga kui seesama inimene tunneb end mingis eluetapis hoopis üdini üksikuna, kui need kõige lähedasemad inimesed vaatavad temast läbi, siis ta ei tunne ennast enam üldse nii vajaliku ega eluväärilisena. Tegelikult on lihtsam olla päriselt üksi, kui olla inimeste keskel ja end sellele vaatamata üksi tunda.

Ok, läheb liiga morbiidseks ära!

Mõtlen lihtsalt, et mul endal ilmselt on juba mitu aastat nii kiired ja rasked ajad olnud, et tähelepanuga on nii saamise kui andmise osas natuke kehv seis. Vaja seda parandada. Noh, olla uus mina, umbes et alates homsest teen nüüd 5 min hommikuvõimlemist ja joon sidrunivett ja näen oma meest ja lapsi päriselt, mitte kuskilt silmanurgast 😛 Ja noh, võib olla panevad siis mees ja lapsed ka tähele, et toit ei teki ise lauale ja nõud ega pesu ei lähe ise maagiliselt puhtaks jne, vaid kõige selle taga on üks päris inimene 😀

Ok, tegelikult pole asi üldse nii hull, nagu siit järeldada võib. Või siiski? Inimesed tahavad alati endast tugeva mulje jätta. Et kõik on korras, kõik on hästi. Lust ja lillepidu! Keegi ei taha näida nõrk, katki või haavatav. Ei taha, et teised muretsema hakkaks. Ma ka ei taha. Ikkagi tugev eesti naine ju! Saame hakkama, elame üle. Aga samas, 9 aastat abielus olles on vist viimane aeg need tähelepanuteemad lõpuks üle vaadata, enne, kui pudrupott täitsa üle hakkab keema… Seda enam, et viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul saab ühe käe näppudel üles lugeda, kui oleme kahekesi koos, ilma lasteta kusagil käinud. Vaatan sotsiaalmeediast, et see on ikka VÄÄÄGA erandlik ja hull.

Ok, ma nüüd lapsi kiusama!

20200803_205912

Aleksandr tegi pilti. Romantiline jah? Tegelt püüdsime lastega sitikaid jne värki

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged | Leave a comment