Elumärk

mina koroonat põdemas

Nonii, võttis aega, aga saigi see koroona lõpuks maailma viimase läbipõdemata inimese ka kätte!

Sain kohe esimesest hetkest aru, et nii, nüüd ongi käes, sest kondivalu, seda kogesin ma viimati millalgi lapsepõlves vist.

Tegelikult ei olnud hullu ja põdesin võrdlemisi kergelt. Teised ka.

Mul on üleüldse väike kahtlus, et põdesin koroonat juba enne pandeemia ametlikku algust. 2019 sügis-talvel olid siin Malagas kõik mingis köha/kopsu-viiruses, mina ka. Päris kauaks jäin köhima. Ja päris mitmed tuttavad vanemad inimesed olid kopsupõletikuga haiglas ka ja tõdesid, et pole nii hullus viirushaiguses veel varem olnudki.

Aga oli mis ta oli, lõppkokkuvõttes ju tegelikult ei olegi vahet, kas see oli siis mõni muu viirus või ikka see kuulsa nimega.

Ah, räägime hoopis põnevamatest asjadest! Kasvamisest, arengutest. Näiteks tahtsin juba ammu näidata – mangopuu on päris kenasti pikkust juurde visanud.

Kasvab

Uskumatu ikka, et kui inimesel on kõik hästi, hakkab aju ikka tasapisi leidma, mis VÕIKS olla. Näiteks unistan ma siin rõdust või terrassist. Saaks taimed sinna panna. Mango ja sidrun ja ginko biloba. Aaloe on ka nii suureks kasvanud, et ei mahu enam tuppa ära… Kes see üldse projekteerib Hispaanias ilma terrassita kortereid, ah?

Mul on see aasta kuidagi põnevate inimestega tutvumise aasta olnud. Või inimestel, keda olen varem mingist ühest küljest vaid teadnud, kooruvad igasugused põnevad salakihid ja -küljed välja. Hiljuti, või noh, mis hiljuti, kuu tagasi vist juba, veetsime aega ühe inimesega, keda vaatates sain päev-päevalt järjest rohkem aru, et vot selline tahan mina ka vanana (vanemana?) olla. 69selt matkabussiga mööda ilma ringi rännata, paremas füüsilises vormis olla, kui ma praegu nt, oma spirituaalset rada käia, täiel rinnal elada noh.

Ma tean jah, spirituaalsus on kuidagi sõimusõna paljude jaoks. Natuke saan aru ka. Mul on siin üks grupp igasuguseid erinevaid spirituaalseid inimesi ja näen sealt, kui erinev see saab olla. Osad on sellised jalad-maas spirituaalsed, mis mulle täiega sümpatiseerib. Siis on osad, kes on minu jaoks liiga hipid, liiga omas mullis. Teate küll, need perroflauta stiilis, kellel pole elus suuri eesmärke ega tööd ega kodu ja elu on lõpmatu üheskoos kanepitõmbamine. Siis on need, kes arvavad, et teavad kõike ja jagavad igasuguseid (vandenõu)teooriaid ja määrivad nagu aktiivselt aina pähe midagi. Et jah, põnev grupp, aga kõigiga pole ühel lainepikkusel. Mul on kõige parem klapp alati nendega, kelle puhul esmapilgul ei saa arugi, et see pole päris tavaline inimene. Nendega, kes suudavad ühiskonnas osaleda, tööd/karjääri teha, asjalikud olla, aga samas on neil… eeee.. niiöelda tšakrad lahti noh :D. Siis on kuidagi eriti äge ja põnev ja kontrastne teada saada, et see inimene mediteerib või teeb mingeid igapäevaseid idamaiseid harjutusi või praktiseerib mingeid asju ja arendab-avardab oma hingemaailma või on väikestviisi šamaan vms.

Treeningutest rääkides, siis ma olen siin mõnda aega viite tiibetlast teinud, aga see tuttav teeb veel raskemaid harjutusi – hiina qigong treeningut. Kes ei tea, siis see on midagi sarnast, mida kung-fu filmides näeb 😀 Proovisin kaasa teha – jube raske noh! Rannas möödakõndivad hiina turistid lehvitasid muidugi rõõmsalt… Aga juba see koreograafia osa on minu jaoks keeruline. Ja lisaks veel tasakaal, painduvus. Võtan siin end tasapisi kokku, et proovida selgeks saada. Tiibetlasi võin küll juba une pealt teha. Ja mis on väga äge, et esimese harjutusega, mis paneb paljudel inimestel pea ringi käima, olen ma ära harjunud ja enam ta mul pearinglust ei tekita.

Ühesõnaga, jah. Nähes kolmekümnekaheksaselt inimest, kes on kuuekümneüheksaselt parema tervise ja võhmaga, kui mina, paneb ikka mõtlema küll…

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Maailma kannatlikum inimene

Panin siin elus esimest kord oma pangakonto kinni ja mõtlesin, et küll ma ikka olin kannatlik nendega.

Vahepeal mulle tundub, et kui keegi annaks kannatlikkuse preemia välja, siis ma saaks selle endale. Või on selle nimi hoopis parandamatu optimism, et küll laabub ja läheb paremaks, kohe kohe! Või on see laiskus lamenti lööma ja oma õigusi nõudma hakata. Või truudus? Igatahes ma ei ole eriti usin nt panka või mingeid teenusepakkujaid vahetama, või tehnikat.

Näiteks telefonijama. Kaks aastat tagasi oli Artjomil telefon täiesti pilbasteks (super attackiga liimis seda kokku) ja nägin järsku, et Orange’l (meie telefoni- ja netifirma) on Samsung Galaxy S9+ megahea sooduspakkumisega järelmaksus. Võtsin siis ühtlasi kohe endale ka, sest noh, pildikvaliteet. Vähem kui aasta hiljem (telefonid olid umbes 8 kuud uued) hakkasid nad mõlemad ühtäkki jamama – niimoodi, et kui helistada, siis kusagil 5-10-15 sekundi pealt muutub telefon tummaks ja ei kuule midagi. Kuna Artjomil on helistamine ja klientidega suhtlus tööasjade pärast ülitähtis, ei jäänud tal midagi muud üle, kui uus telefon vaadata. Aga kuna mina nagunii telefoniga eriti ei räägi, siis kasutasin enda oma rõõmsalt edasi. Ja helistada saab nii whatsapis kui messengeris kah ju! Riburadapidi hakkas aga uusi vigu tekkima (ja ma hoian oma telefoni tegelikult ülihästi). Näiteks ei saanud enam telefonist kaabliga arvutisse pilte panna (proovisin erinevaid arvuteid ja kaableid). Õnneks on olemas dropbox ja elu ei jäänud seisma, sain oma pilte ikka arvutisse panna, kui selleks vajadus tekkis. Ei ole probleeme, on lahendused, eks! Järgmise üllatusena otsustas ta mõned kuud hiljem hakata mulle iga paari sekundi tagant viskama ekraanile veateadet, et play pood on seiskunud. Eks ma siis uninstallisin selle play poe, ega teda tegelikult vaja polnudki, kõik vajalikud äpid olid juba nagunii olemas. Järgmisena ei avaneneud enam laste kooliäpp Ipasen, saatis sama veateate. Kasutasin toda siis hoopis oma vanas telefonis. Võitmatu, eks! Aga siis leidis ta lõpuks mu nõrga punkti. Instagram ei avanenud enam. Kohe insta ikoonile vajutades jälle see tore veateade, et instagram on seiskunud. Ootasin kannatlikult nädala. Ootasin teise. Veel kolmandagi. Inimesed hakkasid juba muretsema, kus ma olen. Ja siis otustasin, et aitab jamast ja andisn selle paganama telefoni Danielile mänguasjaks hoopis. Kaua võib!

Ja siis see juhtum pangaga. Kui siia kolisime, tegime mõlemad omale Unicajasse kontod. Need on sellised rohlelise kujundusega pangad, iga nurga peal on neid. Tundus, et järelikult popp ja hea valik. Umbes paar aastat hiljem tegin ma ühe välismakse, mille pärast pank mu järgmised laekumised blokeeris. Kui läksime asja uurima, siis nõuti igasuguseid raha päritolu tõendavaid pabereid ja tehti konto jälle töökorda. Aga mingi hetk hiljem tuli välja, et Artjomi konto laekumised on samuti blokis. Nagu kamoon, esiteks, miks te ei teavita, et selline lugu ja et palun tulge pabereid tooma. Ja teiseks, minu meelest pole ok, et selle minu nn kahtlase välismakse pärast blokiti mu abikaasa konto ära. Me oleme ikka eraldi inimesed, kontod pole ka omavahel kuidagi ühendatud. Artjom ütles neile head aega ja tegi omale teise panka konto (BBVA, väga rahul). Mina jäin ikka truult edasi unikakasse (meie koodnimi Unicajale). Kõik oli enamvähem ok, kuniks ma end eelmisel sügisel autonomaks tegin ja klientidele arveid hakkasin esitama. Pangas sai veel eelnevalt kõik dokumendid ja professioon uuendatud jne. Ja kohe esimese väliskliendiga (Portugalist) hakkas sama trall uuesti pihta. Mina mõtlen, et kliendil maksmata. Tema saadab maksekviitungi. Lähen sellega panka. Oioi, raha on blokeeritud, peate dokumente tooma. Andsin neile kliendile esitatud arve ja saadeti see siis kusagile rahapesuosakonda ülevaatamisele. Paari päeva pärast tehti raha lahti. Kogu selle protsessi jooksul ei ühtegi sõnumit, meili ega kirja, et selline lugu ja tulge esitage pabereid või et vabandame ebameeldivuste pärast, raha on nüüd lõpuks teie kontol. Järgmisena olid Poola kliendid. Olin juba valmis. Läksin üsna varakult koos arvega panka, et äkki saaks selle siis kohe juba sinna spetsosakonda edasi saata ja aega kokku hoida. Pangaonu ei näinud mingit teelolevat laekumist ja arvet ka ei tahtnud kusagile saatma hakata. Tule aga paari päeva pärast uuesti, vaatame siis! Käisin siis mitu korda ja ei miskit, kuni lõpuks poolakad kirjutasid, et neile tuli raha tagasi. Vot siis sai mul lõpuks kannatus otsa ja otsustasin, et vahetan panka. Väga nadi on neil see kommunikatsiooni osa, üle 8 aasta kannatasin seda välja, aitab küll. Viimases otsas olid neil ülekannete tasud ka ebanormaalselt suured (Artjomi BBVA-ga võrreldes nt). Nii et jah, kaua võib!

Ja veel jäin mõtlema, et huvitav millest see tuleb, et kui mul on mõni uus asi, võib ta kuid karbis seista. Laiskus? Mugavus? Kannatlikkus? Kokkuhoid? Uus telefon võib näiteks kolm kuud karbis riiulis seista ja ma ei asu õhinal ta kallale. Riietega võib sama olla. Kosmeetikaga. Nagu ei raatsi kasutama hakata noh, eriti kui röökivat vajadust veel ei ole. Hambapastatuub peab ka tilgatumaks tühi olema, enne kui uue avan (või noh, Artjomil on see uus tuub juba poole peal, kuniks mina vanast ikka veel viimast välja pigistan). Nagu Eveliis kunagi kirjutas, et see nõuka-ajast pärist asjade kapis õige hetke/sündmuse ootamise eluviis, ei raatsi uut kasutusse võtta ja ära kulutada. Nüüd ma tahaks ainult teada, miks mul see šokolaadile ja maiustustele ei laiene…

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 1 kommentaar

III trimester

Hahaa, saite pealkirjaga tünga, jah? Ei ole siin mingeid muid uudiseid, kui et saigi lastel koolivaheaeg läbi ja täna algas jälle kool – kolmas trimester, see kõige venivam 😀 Jaanipäevani välja.

Igatahes, selle ühe nädalaga jõudsime juba öökullideks ümber harjuda ja täna hommikul enne kukke ärkamine oli ütlemata raske ülesanne. Isegi kassid ei saanud aru, mis toimub.

Aga vaheaeg. See oli see lihavõttepühadevaheaeg – Semana Santa – esimest korda peale pandeemia algust toimusid rongkäigud ka. Ja esimest korda elame me nii kaugel, et ei olnud kogu sellest möllust vähimalgi määral puudutatud. Mitteüht trummipõrinapojakestki polnud koju kuulda, vastupidiselt harjumuspärasele ööd ja päevad kestvale rongkäigumürtsumisele. Imeliselt head ilmad sattusid kah olema. Oioi kui palju plaane mul esialgu oli! Melu ja mõnda rongkäiku vaadata (ei jõudnudki), paljude inimestega kokku saada (pooled jäid siiski plaani võtmata), kirjutada, blogida (ei olnud aega…), aknad ära pesta (nop), natuke tööd teha… Jube palju sotsiaalne-olemist oli, aga kuna sai mitu korda paralleelselt looduses akusid laadimas ka käidud, siis imekombel jäin ellu 😉

Imelugu küll, aga avastasin enda jaoks uue puu – sirelmeelia

Vaheaja esimesel päeval tuli kohe üle 29 000 sammu täis – pool sellest kontsadel, teine pool mägedes 😀 Meil on matkema minnes alati nii, et Daniel on üliõnnelik ja entusiastlik, aga Aleksandri esimene reaktsioon on, et miiiiiks, oh miks küll, ei viiiiiitsi. Kuigi kohapeal on tal tegelikult täiega lõbus. See oli vist vaheaja kolmandal päeval, kui Daniel tuli mulle rääkima: “Emme, ma tahan metsa puhkama minna. Värsket õhku hingata ja…” Tegelikult olid tal peale puhkamise ja värske õhu loomulikult teised motiivid ka – eelmisel korral avastasime, et on spargliaeg, nii et ta tahtis jälle korjama minna. Olen oma korilasgeenid vähemalt ühele lapsele edukalt edasi andnud, juhhuu.

Sai ikka päris mõnus hunnik neid jälle korjatud. Mets-sparglid on sellised põnevad tegelased, põõsas ise on jube terav ja okkaline, aga need uued võrsed, mis kevadel selle okkapuhma alt maa seest välja tulevad, on pehmed ja mahlased. Kodus tükeldasime nad ära ja segasime omleti sisse. Yumm!

Olen siin juba mitu kuud vaikselt omaette aru pidanud, aga nüüd sel nädalal otsustasin ära, et kuna mulle see metsaskondamine nii südamelähedane on, siis panen lõpuks ikka kusagile end matkajuhiks välja. Mingi sellise lollaka reklaam-nimega, a la “Minu Hispaania autoriga mägedesse veini jooma!” vms. (kõik ajuvabad nimepakkumised on kommentaariumis teretulnud).

Tahtsin veel nii ühest kui teisest rääkida, aga peangi vist siia nüüd punkti ära panema, sest muidu on homne hommik sama raske kui tänane – kohe-kohe on juba kesköö käes.

Ah jaa, magamatusest veel rääkides – kas keegi on veel peale minu selline, et magamatuna on küll unine ja zombi olla, aga muus osas iseloom ei muutu (tujukus, kergestiärrituvus jne)?

Rubriigid: Malaga, Retseptid | Sildid: , , , | 4 kommentaari

Lisaks maailmale on ka ilm jälle hukas

Vaatan mõnikord Antena 3 uudiseid ja ooooi, kuidas mulle meeldib sealne ilma-mees Roberto Brasero. Ta on selline vanem härrasmees ja räägib alati nii elavalt ja õhinaga, umbes nagu Turovski loomadest. Mõnel lihtsalt on selline karisma + kirg oma ala vastu, noh!

ühe aasta vana ilmateate leidsin youtubest näidiseks

Üks värskem ilmateade ka, kel huvi vaadata:

https://www.antena3.com/programas/tu-tiempo/prevision/lunes-frio-intenso-heladas-avisos-viento-fuerte-sudeste-mar-alboran-ceuta-melilla-baleares_20220404624a99c88c9d5000014d9d7e.html

Igatahes, ilm on jälle hukas. Suur osa Hispaaniast on nüüd aprilli alguses lume all, istandustes põletatakse õueküünlaid, et pakane õisi ära ei võtaks. Isegi Alicante ja Murcia piirkonnas, mis polegi meist nii jube kaugel. Ja näidati Prantsusmaad, kus samuti viinamarjaistandused küünlaid-lõkkeid täis – veinisaak on ju ohus!

Meil siin lõunarannikul lund ei ole, aga on jahedam (15 kraadi päeval) ja suured lained on jälle pooled rannad minema viinud. Vihmane on ka juba ma ei teagi mitu nädalat olnud. Mis on tegelikult väga positiivne, maa vajas hädasti vett, talv oli siiamaani erakordselt kuiv, põllemehed muretsesid tänavuse saagi pärast.

Harilikult on praegusel ajal kõik metsaalused juba õitemeres, sel aastal pistavad alles nüüd taimed lõpuks oma ninasid välja.

ei ole lumi, apelsiniõied kukkusid vihmaga maha
üks väääga sissesuumitud lillekerohus
Rubriigid: Malaga | Sildid: , , | 1 kommentaar

Ei liha ei kala

Täitsa naljakas ja ootamatu, et tasapisi on mul hakanud mõned pisiasjad Eesti igapäevaelust või kommetest ära ununema. Niimoodi, et ise ei pane tähelegi. Suhtlen ju eestlastega igapäevaselt, loen uudiseid, olen oma arust kursis ja pardal. Ja siis järsku avastan, et midagi, mõni pisiasi on juba peaaegu ununenud.

Näiteks olime pargis mänguplatsil, lapsed mängisid, meil oli eemal väike piknik. Üks bomš kõndis mööda ja mulle meenus, sattusin hetkeks justkui ajamasinaga tudengipõlve Pirogovi-platsile. Tuli meelde, et Eestis jäävad bomšid ootama, millal mõni pudel tühjaks saab. Aga meil siin taara eest raha ei saa, pudelid visatakse olenevalt materjalist kas klaasi- või plastikuprügikasti. Tasuta. Nii et ühelgi bomšil pole sooja ega külma, kas ja mida keegi joob.

Tihti (või noh, mõnikord) räägin ikka hispaanlastele, et meil Eestis tehakse midagi nii või naapidi. Ja jään siis ise mõtlema, et kas ikka tehakse. Võib-olla enam ei tehta ja ma pole lihtsalt kursis? Elu on ju muutunud ja edasi liikunud nende kaheksa aastaga.

Taarapunktid ja taaraautomaadid on ikka endiselt olemas, eks?

Sulgeb uks, avaneb vein

Ega tegelikult pole ju see aeg ka enam kaugel, mil saan öelda, et olen veerandi oma elust Hispaanias elanud ja kolmveerandi Eestis. Njah. Kas pole mitte veider. Endale tundub, et alles paar aastat siin.

Küsisin ükspäev Aleksandri käest, kumb on raskem, kas eesti- või hispaania keel. Eesti keel pidavat raskem olema. Olin päris üllatunud (lihtsaim keel maailmas, onju!). Ega ma teda väga tihti hispaania keelt kõnelemas ei kuulegi – minuga räägib ta ju eesti keeles. Aga paar päeva tagasi käsisd nad klassiga metsas ja sattusid just samal ajal tagasi kooli poole minema, kui ma lapsi koolist võtma läksin. Jalutasin siis selle lastejoru kõrval Aleksandriga kohakuti ja sain oma 10min jutti kuulda, kuidas ta oma pinginaabriga nonstop lobiseb. Õpetaja on mulle varem ka maininud, et neil omavahel juttu jätkub, aga ma polnud seda ise niimoodi kuulnudki. Hommikuti kooli ees on ta tüüpiline vaikne eesti poiss, ütleb klassikaaslastele heal juhul tere ära ja valmis. Pinginaaber muidugi hilineb alati kooli ka.

Aga oi, kuidas ta ikka mu üle naerab, kui ma hispaania keeles vigu teen. Eessõna soo valesti ütlen vms. Et nagu, emme, KUIDAS sa seda ei tea, ah?

Daniel jälle seevastu ütleb, et eesti keel on kergem.

Olen viimasel ajal pannud tähele, et kipun neile jutu sees vahepeal mõne sõna hispaaniakeelsena ütlema, kui arvan, et äkki nad ei pruugi eesti keeles seda sõnan teada. Ise kohe samal hetkel saan aru, et ei tohi nii… jah, eks ma püüan end parandada. Artjom alles hiljuti oli šokis, et üks eesti laps, kes varem puhast eesti keelt rääkis, on mõne aastaga keele täiesti ära unustanud. Mida on kurb näha, aga mida saab siiski õppetunnina meeles pidada ja mitte ise samu vigu teha…

Nii et suhtun ikka endiselt täie tõsidusega oma ainuisikulisse rolli emakeele edasiandmises, sõna otseses mõttes. Aga mõned sõnad on siiski, mida ma keeldun parandamast, sest nad on liiga nunnud. Näiteks ütlevad nad “linnuke” asemel “linnukas”. Ja kuldnokk on “kuldnoku” ja selleks ta ka jääb!

Linnukas sööb saia. Papagoi.

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 2 kommentaari

Hispaaniasse pakku

Vaatasin siin juba kuu tagasi, kohe kui Putin Ukrainat pommitama hakkas, et eestlaste huvi Hispaaniasse kolimise vastu kasvas järsku hüppeliselt. Ei imesta, praegusel ajal kardab terve maailm Venemaad. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju inimesi selle tee päriselt (kas siia või mõnda teise riiki) sõjauudiste valguses ette on võtnud, või uuritakse pigem maad ja kaalutakse erinevaid variante…

Igatahes, panin ühtäkki tähele, et vanad postitused nimedega “Kuidas Hispaanias ära elada” ja “Esimesed sammud…” toovad nüüd blogisse aina uusi ja uusi lugejaid. Nii et tere teile kõigile, kes siia Hispaania kohta infot otsides on sattunud! Lugesin minagi ju omal ajal kolimisplaane pidades suure õhinaga erinevaid Hispaania-teemalisi blogisid ja raamatuid.

Ma arvan, et ega mul muud tarka lisada polegi, kui et:

  1. Alusta hispaania keele õpet juba enne kolimist
  2. Töö leidmine Hispaanias:
    • ilma hispaania keele oskuseta ON keeruline, nii et nt kaugtöö või üsna arvestatava rahavaru olemasolu on keeleoskuse puudumise korral väga suur pluss.
    • tutvused on Hispaanias A ja O. Ma pakun puusalt, et umbes 90% töökohtadest leitakse tutvuste kaudu.
  3. Ära kinnisvara hindasid nähes pikali kuku, need on kahjuks jälle pandeemia-eelsele tasemele jõudnud. Samas, kes otsib, see leiab!

P.S. Facebooki gruppidest saab päris palju soovitusi (nii häid kui halbu 😀 ). Aga keda just Hispaania lõunaosa, Andaluusia huvitab, olete oodatud liituma “Eestlased Andaluusias grupiga

Ning reklaamiminutitel jätkates… Paki kolides ikka “Minu Hispaania” ka kohvrisse kaasa, eks 🙂 Kirjutan rõõmuga autogrammi ka sisse, kui siiakanti satud 🙂

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Sahara saadab oma liiva jupikaupa meile

Peaaegu olekski eelmise nädala liivasajust hoopistükkis ununenud rääkida, aga näedsa, tuli ikka meelde, sest nägin just, et selleks nädalaks lubatakse meile juba uut liivalaadungit.

Ma olen tegelikult siin aastate jooksul ikka kordi ja kordi näinud, et ühtäkki on rõdud, aknad, tänavad ja autod oranzika liivaga kaetud. Aga sel korral oli seda liiva kohe eriti palju, rohkem, kui tavaliselt.

Hommikul õue astudes oli lihtsalt liiv. Tänaval maas, autode katustel-kapottidel. Ja taevas oli oranžika kumaga. Siis aga hakkas sadama ka ja liivast sai pori. Keskpäeval aknast välja vaadates paistsid oranžid päikeseloojanguvärvid ja tekkis täitsa selline tunne, nagu oleks mõnele teisele planeedile sattunud. Marsile näiteks…

keskpäevane vaade
ja milline peaks keskpäevane vaade tegelikult olema
päike ei paista läbi liiva ära

Muidu on sellist värvi porilombid Eestis kruusateedel, aga meil siin nüüd linnaoludes ka…

Otsustasin, et akende pesemisega ei tasu kiirustada, vihmaseid päevi lubab veel kuu lõpuni ja kuna kõik kohad on seda liiva endiselt täis, pritsiks vihm aknad kohe jälle poriseks. Nii et mõnda aega tuleb vist sellisete porikäkkidega leppida:

ei noh, paistab läbi küll ju…?

Nüüd seda uut calima-hoiatust nähes on täitsa hea meel, et pesemisele aega ei kulutanud. Ainult fotostuudios meil jõudsin aknad rumala peaga ikka ära pesta. Seal nad tegelikult nii hullud polnudki, küllap seetõttu, et merest kaugemal ja aknatagused palmid püüdsid muist liiva kinni ka…


Calima – Saharast üle mere tulev liivatolm

Rubriigid: Malaga | Sildid: , | Lisa kommentaar

Vanus

Ma ei mäleta enam, millest ma lastega rääkisin ja Danielit veel väikeseks nimetasin, kui ta vastas mulle üllatunult ja tõsiselt:

“Aga emme, ma ei ole enam väike, ma olen ju suur. Seitse aastat on palju!”

Jah, mäletan endagi lapsepõlvest end jube suure ja asjalikuna tundvat. Kuni, ma ei tea, mis vanuses see juhtus, seal 20 ringis ehk, kui olukord muutus vastupidiseks – nüüd tunnen end pigem oma vanusest nooremana, rumalamana, lapsikumana. Praegu tunnen end vist kahekümneviiesena. Ja siis peegli ees ehmatan, et mis, hallid juuksed? Kortsud? Millal need veel tulla jõudsid? Alles eile (ehk 10, või isegi 7a tagasi) veel ei olnud ju…

Danil on õigus, seitse aastat on tõesti palju! Alles siin mõnda aega tagasi jäi mulle arvutis silma üks foto ajast, mil Dani oli alles beebi ja mina noor. Ei tunne end seal äragi! Kas tõesti saab selle ajaga inimene NII palju vananeda? Ei ole lihtne see elu väikeste lastega, ei ole! Magamata ööd ja sada muret, pole ime, et see kõik välimuses ka kajastub… Isegi juuksed ei kasva enam sama pikaks :S

Hiljuti käis Artjom ühte ilukliinikut pildistamas ja võttis mind fotodele kliendiks. Videomehed olid ka kohal ja filmiti, kuidas doktor mulle mingit kortse eemaldavat ja kollageeni tekitavad laser-ravi teeb. Selle protseduuri väärtus on tegelikult 250 eurot. Ja ma tõesti ei näe välimuses mitte mingit vahet. Võib olla seda polegi ja see protseduur ongi lihtsalt hea meetod naiste edevuse arvelt raha teenida. Või siis tegelikult on näonahk nüüd ikkagi parem, aga kuna ma näen ja tunnen end endiselt noore mineviku-minana, siis ei olnud ma lihtsalt objektiivselt kursis reaalse olukorraga ja tundub sama ok, kui “eile”…

Mineviku ennast ehk pilte vaadates tahaks üleüldse alati endaga tõreleda. Et kamoon, olid ju noor ja ilus, miks endaga rahul ei olnud. Ei olnud tegelikult ju mingit viite kilo üle, ideaalne oli. Aga noh, inimloomus, alati tahab olemasoleva asemel midagi muud, veel paremat.

Vanusest rääkides, siis sai vahepel meie korteri 101-aastane omanik surma. Uus omanik on tema 90-aastane õde. Neid oli peres 11 last, kes kõik on olnud pikaealised, elanud kõvasti üle 90 aasta. Uus omanik on hästi kõbus ja lõbus ja üllatavalt vähe-kortsus (ilmselt oli eelmine ka, aga temaga me ei tutvunudki, sest ta oli viimased aastad hooldekodus). Kohe näha, et üks pika eluea retseptidest ongi positiivsus ja nalja viskamine. Käisime tema juurest läbi (elab meist ülejärgmises majas) ja ta jutustas poolteist tundi ja oleks kindlasti veel kauemakski juttu jätkunud. Ta on inimene, kellel on põhimõte, et mure ja raskete aegade korral pole pisarate valamisest mingit tolku. Seda ütles ta seoses sõjaga. Ta on neid elu jooksul päris mitmeid üle elanud, raskeid aegu, kaotusi jne, “See, et naabrinaine oma Ukraina sugulaste pärast nutab, ei aita neid ju mitte kuidagi” Ja veel ütles ta, et tuumapommi puhul on tema esimene, kes õue läheb, et tal pole kavatsustki viimane ja hirmunud olla. Ja et sõjad tulevad ja lähevad, elu läheb ikka edasi… Njah. Et kui keegi tahab ka 100-aastaseks elada, jätke meelde. Positiivsus, törts huumorit ja naeru, ja mitte üle muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Ja ma arvan, et mereõhk, merevesi, d-vitamiin ka ehk? Aga eks ma pean ise ka meelde jätma. Hakkan niimoodi veel ehk nooremakski muutuma vahelduseks!?

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 4 kommentaari

Silencio! Motor! Acción!

Ma võtan seda pühapäevablogimist ikka väga sõna-sõnalt. Aga lastel said siin just elu esimesed tööotsad tehtud, töölepingud lõpetatud, “tööriided” kuivatatud ja ongi täpselt paras aeg rääkida, kuidas neil siis läks kah.

La Chica de Nieve seriaali lastega stseenide filmimised toimusid kokku viis päeva, esmaspäevast reedeni, esimesel koolinädalal peale karnevali ja vaheaega. Paar päeva enne, laupäeval kirjutati, et Daniel tulgu esmaspäevaks, kui saab, et neil on just väiksemaid lapsi selle päeva stseeni vaja.

Riietus-soovitused olid ka – neutraalsed talveriided, aga mitte valged ega mustad. Kollane-punane olid ka keelatud. Sellega suht vedas, sest kõik Danieli riided ongi halli värvi. Ideaalne statist!

Nii et lapsuke läkski rõõmsalt tööle, samal ajal kui Aleksandr ehk liiga suur laps pidi kooli minema. (Aleksandr ütles pärast, et see oli tegelikult ta parim koolipäev, sest ta sai matemaatika eksamil 9 punkti kümnest, nii et õnneks ta Dani peale liiga kade polnudki)

Esiteks pidid kõik koroonatesti tegema. See oli Danieli elu esimene! Õnneks oli ta just päev varem näinud, kuidas ma kodus kiirtesti tegin ja naersin ja aevastasin, nii et ta arvas, et see on lõbus ettevõtmne ja testitegu läks ootamatult kergelt. Nad õnneks olid leebed ka, ei surkinud väga hullusti. Artjom, kes oli tema saatjaks, kontrolliti ka üle, teda surgiti veits korralikumalt.

Siis tuli tunnike niisama ootamist. Kokku oli statistiks kutsutud kaheksa last ja umbes 30 täiskasvanut. Danieli roll oli palli mängida. Neli tundi jutti. Nii et kui näete seriaali esimeses osas hallis jopes poissi punast palli mängimas, siis see on tema. (autogramme vahendan mina)

Samal ajal, kui Dani filmimine käis, tuli taustanäitlejatega tegelevalt casting-firmalt uus whatsapp-sõnum. Et mõlemad lapsed on oodatud kolmapäevast reedeni filmima. St kolm päeva jutti. Et mingu me kohe ühte kliinikusse pcr-testi tegema. Aa, ja et meie, lapsevanemad oleme ka filmimisele oodatud, kui saame. Artjom kahjuks ei saanud töö pärast, aga mina mängisin mõned asjad ümber ja panin nime kirja. Nii me siis läksime õhtul kolmekesi testi tegema. Sõnumis oli kirjas, et ärgu keegi kartku, lastel tehakse test suu kaudu. Kohapeal selgus, et suu kaudu tehakse alla-viiestel, suurematel ikka ninast. Nojah. See tädi tegi ikka niimoodi üsna korralikult seda testi, lastel oli ebamugav, aga sai siiski viperusteta tehtud ja läksime preemiaks churroseid sööma.

Seekordsed riietumisjuhised olid huvitavad. Sama teema, et talveriided, tagasihoidlikud värvid jne, pluss jõulumütsid jne, aga lisaks kummikud, vihmariided, kaasa varukomplekt kuivi riideid (aluspesuni välja). Ja märjad riided olgu järgmiseks päevaks kodus ära kuivatatud, sest kõik kolm päeva tuleb täpselt samas komplektis tulla.

Kõik need kolm tööpäeva olid pikad, 8 või rohkemgi tundi. Filmiti tohutu suurt massisteeni, ma pakun, et meid oli kokku umbes 500 inimest.

ootavad, et võtteplatsile saada
võtteplats “söögisaali” aknast. Tühi, sest kõik söövad.

Filmis toimub Cabalgata de los Reyes Magos, ehk kolme kuninga paraad, mida on tulnud vaatama palju lapsi ja vanemaid ning kust hakkabki kogu seriaali sündmustik hargnema. Ma spoilereid ei lisa, äkki keegi tahab vaadata 😀 Igatahes on see suurim ja tähtsaim massisteen, mida nad selle seriaali jaoks filmisid. Aga ma pean mainima, et see castingute, näitlejate ja inim-massiga tegelev firma on üks halvimaid, kellega nii mina, Artjom kui kõik teised tuttavad taustanäitlejad on kokku puutunud. Meil siin kohalikel firmadel on kõik väga hästi organiseeritud olnud (ja need kohalikud firmad on tegijad ka, nt üks tegeles Toonide mängu castinguga). Aga nood Madriidist tulnud tegelased olid natuke segaduses, juba lihtsamate võttepäevade puhulgi, aga selline suur massisteen lastega oli neile vist natuke liiga suur amps. Laste jaoks on järjest 8h ühe koha peal seismine üsna väsitav, ma ütleks. Lisaks on mul kuri kahtlus, et 8-tunnised tööpäevad võivad üldse illegaalsed olla laste jaoks? Puhkepause ei võimaldatud, ainult üks kiire söögipaus. Söögipaus, kus antakse paberkott, kus on õnneks küll päris palju süüa, aga sooja toidu osa on jahtunud. Sööma pidi põlveotsas, laudu polnud orgunnitud. Täiskasvanud statistide toidukott oli üldse pea tühi, vaid üks bocadillo ja puuvili. Ja puuviljaks oli ühel korral – ülla-ülla – apelsin! Kuidas seda seal põlve otsas koorima peaks, ma ei tea. Ei taha väga kleepuvana pärast ju võtteplatsile tagasi ka minna. Osadele lastegruppidele unustati ühel päeval üldse õigel ajal süüa anda, said alles lõpus. See toitlustuse puudumine olla neil varasematel nädalatel täiskasvanutega ka mõned korrad juhtunud…. Njaa… ja siis meenutan ma oma Malaka filmimist, kus sõime ühes Malaga fäänsimas restoranis mitmekäigulist lõunat, soe, otse köögist, laudade taga ja nugade-kahvlite-taldrikutega…

Ma ise arvan, et kuna neil läks covid testidele nii palju aega ja raha, võeti see raha toitlustuse eelarvest maha.

Ok, toitlustus toitlustuseks. Lapsed olid tegelikult ülirahul. “Ooo, tasuta süüa saab! Nii äge on tööl käia!” Esimesel päeval olid kananagitsad, mingid makaronid, šokolaadipirukas, mingi šokolaadivahvlibatoonike, sai, õun, mahl.

Aga alustame ikka algusest. Kolmapäev. Kell 14.00 pidime “staabis” kohal olema. Ja mis ma näen – covid-telgid on püsti. Kas meid just hiljuti ei saadetud pcr-teste tegema? Aga ei miskit, vaja teha. Daniel, kes oli eelmised kaks testi vapralt üle elanud (ja ta on inimene, kellel on juba väiksest saadik see “püha nina”, mida keegi katsuda ei või, ei nuuskamiseks ega puhastamiseks), hoidis nüüd metallaaiast kinni ja keeldus testima minemast, pisarad jooksid. Testimisega tegelevad inimesed olid väga sõbralikud, nagu hispaanlased ikka. Käisid uurimas, et mis juhtus ja kuidas saaks olukorda lahendada. Seekord olevat lastele lõpuks suust proovi võtmise variant ka ikka. Daniel oli juba paanikas ega olnud tollegagi nõus. Toodi siis üks selline test, mida saab suus lutsutada. Aga kahjuks ei tulnud mingeid kriipsukesi, sest suu oli kuiv ja laps polnud väga koostööaldis ka. Tundsin juba, kuidas mul stressist migreen lähemale hiilib. Samal ajal arvas Daniel resoluutselt, et tema läheb üldse ära (ma oleks pigem ise tahtnud ära minna…). Lõpuks päädis olukord sellega, et Danile anti pulk, millega ise endal suust proov võtta ja sai ikka kuidagi tehtud.

Järgnes riietuse kontroll ja lõputu ootamine, kuniks kõik need miljon inimest said testid tehtud ja riided kontrollitud. Toole istumiseks ei olnud, tuli lihtsalt seista või hädapärast tänavale maha istuda. See lõputu jalulseismine jätkus ka võtteplatsil. Õnneks olid esimesel päeval jalad veel värsked ja puhanud, kuigi paar tundi enne lõppu hakkasid lapsed juba natuke virisema, et ei jõua, jalad väsinud, tahaks istuda.

Millist tausta me siis näitlema pidime? Seisime, vaatasime rongkäiku, tantsisime kaasa ja lehvitasime, püüdsime komme. Kohe alguses toonitati, et lapsed, pidage meeles, need kommid ei ole päris, need on plastikust, ärge neid mingil juhul sööge. Ilmselgelt pole lapsed lollid ja mingi hetk oli keegi juba aru saanud, et need on paberi sisse pandud vahukommid ja jutud läksid kohe liikvele. Nom-nom.

kõik need on taustanäitlejad

Paar tundi enne lõppu, kui pimedaks läks, alustati vihmastseenidega. Malaga pole just kõige vihmasem paik, aga filmi oli vihm sisse kirjutatud. Nii et seda vihma tuli kunstlikult teha. Kohal olid suured veeautod, voolikud olid veetud majade rõdudele, pluss igasugused muud vihmapritsid olid ka ehitatud. Saime üsna märjaks, iga võtte vahel käidi rätikutega lapsi kuivatamas ja lisaks anti neile mingid isesoojenevad pakikesed kätte. Selja peale kleebiti ka mingid soojenevad asjad. Kui kell 22.15 vabaks saime, olidki lapsed tõesti aluspesuni märjad. Koju jõudes olime kõik kolm läbi nagu läti rahad, aga lastel oli päevast siiski hea tunne ja see “tehtud!”- emotsioon.

Aquatrans. Vihma täis.

Järgmine päev algas kergemalt – ilma testimiseta (testimine toimus õnneks ülepäeva). Samas oli päev võtteplatsil sellevõrra pikem ja lapsed olid juba poole päeva pealt nagu süldid, ei püsinud püsti, virisesid, ei jõudnud võtte ajal neid rõõmsaid elevil rongkäiku vaatavaid lapsi etendada. Mul oli nagu topelt-tööpäev, olin animaator lisaks. Mul oli kaks mõtet peas. Et kas see päev kunagi lõppeb ka, ja kuidas me küll homme VEEL ühe sellise päeva üle elame. Õnneks saime seitsme paiku sööma ja lastel läks tuju jälle paremaks. Peale sööki tulid jälle vihmastseenid ja seekord väga märjaks ei saanudki, oli selline leebem vihm, pluss Danielile täiega meeldis, hüppas vihmavarjuga ringi ja rääkis, et harjutab ennast Eesti kliimaks. Järgmise stseeni ajal hoidsime põhifilmimiskohast üldse ise meelega kaugemale, keegi meid õnneks lähemal ei vajanud ka, veerand rahvast passiski seal eemal ja lihtsalt ootas korraldusi. Ja siis saimegi vabaks, millalgi 22.10 paiku vist. Kõigile lastele anti veel pakike maiustusi ka kaasa ja lapsed jälle sulasid, et juuhuu, küll on äge töö, tasuta maiustused!

jalad väsinud ja igav olla, uneaeg pressib ka peale

Ainult üks päev veel, saame hakkama!

Viimane päev algas tund hiljem, kell 15.00. Jõudsime “staapi” ja lapsed nägid kohe esimese asjana, et covid-telgid on jälle püsti. Ma ütlesin neile, et mina ei tea midagi, seisame aga siin järjekorras. Mingi tunni pärast jõudiski järg meieni (ma ütlen, korrrraldus! Kas ei oleks võinud lapsi veidi hilisemaks ajaks kutsuda, kui täiskasvanud juba tehtud?). Imekombel lapsed ei protesteerinudki, Dani küll proovis uurida mu käest, et kuidas nad testi teevad, aga ma vastasin, et ei tea, et vaatame, et lastel teevad seekord nii, et keegi ei nutaks. Ja et maailma viimane test, juuhuu! Lükkasin tema kõige esimesena, suruti küll see pulk suht sügavale kurku suu kaudu, aga sai kiiresti tehtud.

Järgnes riietuse kontroll ja veel tunnike passimist (kor- al- dus!) ja siis saime juba sööma, seekord siis mitu tundi varem. Peale seda oli veel passimist, ja kuue paiku marssisime (juba! 😀 ) võtteplatsi poole. Tasapisi hakkas päriselt ka vihma sadama ja lootsin, et ehk jääb seekord siis kunstvihm ära. Aga see pisike tibutamine ei olnud piisav, oli vaja ikka korralikku padukat. Nii et saime topeltvihmakest sel päeval. Kraanaga oli taevasse mingi eriti uhke seadeldis ehitatud ja sealt pritsis ikka mõnuga (Truman Show tuli korduvalt meelde). Daniel mängis oma vihmavarju all jälle Eestit, ise läbimärg, mina jagasin Aleksandriga varju ja olin taaskord animaator, et tal väsinud jalad meelde ei tuleks. Maa oli ka täiega märg, istuda ei saanud isegi noil hetkedel, kui ei filmitud ja kõik niisama ühe koha peal tühja pidid passima.

Need tühja passimise hetked olidki kõige väsitavamad. Paigalt ei tohtinud liikuda, pidi vaikselt olema – ja katsu sa hispaanlasi vaikseks saada, pidevalt karjuti “Los figu, silencio!”

Ja lõpuks – ühel hetkel kajas terve konstitutsiooniplats rõõmuhõigetest ja plaksutamisest ja see tähendas, et ongi purgis. Kell oli umbes 22.10.

Kindlasti huvitab kõiki see ka, et kui tulus selline töö on, eks? Mina sain oma eelmise kuu võttepäeva eest 44 euri, ma eeldan, et seekordsed summad tulevad umbes samad, võimalik, et midagi pannakse ületundide või öötöö eest lastele lisaks, aga kindel ma pole. Baaspalgad olid neil lepingus igatahes samad. Taaskord, teised castingfirmad on tibake paremini maksnud, enamasti 50 ringis päeva eest, ja kui läheb üle 8h, siis rohkem. Artjomi viimane palk ühes teises filmis oli nt 60 eur/päev. Paljud teised casting-firmad maksavad veel ka selle eest paarkümmend euri lisaks, kui peab kusagil kliinikus päev varem covid-testi tegemas käima või riideproovis. See praegune firma midagi millegi eest lisaks ei maksnud, kuigi meid saadeti nt kuu varem teise linna erakliinikusse lastele tervisekontrolli tegema (vererõhk ja ekg) + siis nüüd need pcr-id.

Vot selline tore (aga väsitav!) seiklus meil. Millalgi tuleval talvel peaks seriaal juba Netflixi jõudma, nii et lastel saab olema päris põnev vaadata, mis sellest kõigest siis lõpuks kokku monteeritakse. 🙂 Aleksandr arvas, et tema tahaks teinekord hoopis peanäitleja olla (makstakse rohkem ja huvitavam ka), Daniel arvas, et tema töötaks hea meelega Aqutransis ja pritsiks inimesi veega.

Rubriigid: Malaga, Teater/kino/kirjandus/muusika | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Kevad

Eile hommikul õue astudes tundsin, et midagi on õhus. Mingi lõhn, nostalgiline, kevadine… vajutas kusagil mingi mälesopikese pihta, aga ma ei saanud aru, mis lõhn see ometi on ja mida see meenutab.

Hiljem, koduteel läbi apelsinipargi kõndides sain aru, mis see on. Apelsinid juba õitsevadki! See on üks imelisemaid lõhnu maailmas ja võrdub minu jaoks kuidagi kevade algusega. Just nagu Eestis piibelehed ja värske kaseviht ja sirelid ja toomingad.

Siin Andaluusias on apelsiniõiel täitsa oma nimi – azahar. Mhmm, ei kõla hispaaniapäraselt, eks? Nagu palju muudki siinkandis, on ka sel sõnal araabia päritolu.

Igatahes, azahar, ohhh! Kuidagi ootamatult vara on linn seda aroomi täis. Alles ju olid jõulud, puud oranže apelsine täis. Mõnes kohas on nad siiani veel puu otsas alles.

Ühtlasi tahaks ma teada, millal küll jõuab maailm ja tehnoloogia areng sinnani, et saaks läbi interneti lisaks visuaalile ja helidele ka lõhnu saata? Lisaksin siia kohe ühe azaharilõhna teile nuusutamiseks…

Aga see lõhnanostalgia on üks isemoodi värk. See, kuidas lõhn võib kusagile mõnda minevikuhetke või lapsepõlve tagasi viia.

Lapsed mul ütlevad mõnikord mõne asja kohta, et oooo, lõhnab nagu Eesti. Näiteks peale vihma,.kui on selline niiskem, jahedam, kergelt seente ja kõdu aroomiga lõhn. Või kui mõnest majast möödudes on kaminaga kütmise lõhn (Malagas on puuküte väga haruldane). Nad ju ei mäleta Eestist suurt midagi, vaid väikesed fragmentsed mälupildid, kust need lõhnad veel meelde on jäänud?

Täna rääkisid nad, et tahaksid sauna minna. Nad pole mitte kunagi korralikult käinud, vaid eesruumis piilunud või kausikeses seal sulberdanud, aga korralikult, laval vihelnud jne, seda mitte. Kust neil nüüd järsku selline soov tekkis? Mida ei tea, seda ei oska ju tahta? Aga näe, tahavad.

Mõtlen, et kui lapsed peaksid kunagi kirjutama “Minu Eesti”, küll see oleks huvitav lugemine. Põhimõtteliselt muinasjutt. Päris Eestist ja päriselust oioi-kui-kaugel 😀 Ainult lust ja lillepidu, jäätised, külaskäigud, lookas lauad, mängimised, ringireisimine, kingitused. Keegi ei tööta, kõigil on aega midagi koos teha. Ja kui ei ole suvi, siis on ilmselgelt koheva valge lumega talv (aga külm pole!).

Kusjuures…

Mul oli ju siin vahepeal väike tähtpäev, sai juba üks aasta “Minu Hispaania” ilmumisest täis. Mõtlesin terve selle aasta jooksul, et 1-aasta tähtpäevaks kirjutan kindlasti muljeid ja väikese vahekokkuvõtte ja tänan kõiki, kes lugesid ja mulle kirjutasid või muljeid jagasid või raamatut arvustasid või blogisid või autogrammi tahtsid. Aga siis asus Putler Ukrainat ründama ja mul täitsa ununes. Nüüd ei teagi… Kui kellelgi on raamatu kohta küsimusi vms, siis ehk kirjutan millalgi ikka pikemalt? Või lükkame järgmiseks aastaks?

Mida ma veel lubasin, oli laste töölkäimisekogemusest kirjutada. Danielil ongi nüüd eilsega elu esimene tööpäev tehtud. Olevat üsna igav olnud. Palju ootamist, passimist, neli tundi jutti sama asja filmimist. Samas arvas ta, et võrreldes kooliskäimisega on siiski üks eelis – saab palka ka 😀

Dani teleportis end 2010 jõuludesse. Seriaalis otsige poissi, kes mängib punase palliga (siin pildil ei ole).

Kolm päeva filmimist on veel ees – Aleksandr ja mina oleme ka seekord kambas. Just sain täpsemad detailid ka teada – meid pritsitakse märjaks, sest filmis peab vihma sadama. Paluti kuivad riided ka kaasa võtta, sealhulgas aluspesu. Tõotavad väga mõnnad tööpäevad tulla, eks 😀 Ja kella kümneni õhtul. Nii et kui siitpoolt mõnda aega enam elumärki ei tule, siis teate, et külmusin kringliks (ja lapsed sõid ära).

Ah jaa, ilusat naistepäeva!

Meespere korjas naisperele tee äärest lilli. Meil on Tolmuga alati kisma, et kes lilled endale saab. Mina muidugi võidan, aga ta alati siiski loodab. Mmmm, kui maitsev salat!

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar