Mine siis veel lund vaatama

Mar, veebruar 13, 2026

Ma polegi jõudnud jutustada, kuidas me paar nädalat tagasi Sierra Nevadas käisime. Või noh, peaaegu käisime…

Lapsed ajasid juba pikemat aega oma joru, et nemad tahavad lund ja kelgutama. Ma ise lumest ei hooli, küllap sain Eestis oma lumevajaduse kuhjaga täis, nii et jagub veel paljudeks aastateks ette. Aga lapsed arvavad, et võiks iga talv korra kelgutamas käia, nende jaoks on lumi muinasjutt ja kuna peaaegu-teismeline Aleksandr nii vähe ise initsiatiivi kuskile minekuks näitab, siis ei saanud ju talle öelda, et aaah, ei viitsi. Nii et kui ühel nädalalõpul olid ilusad vihmavabad ilmad, otsustasimegi minna. Sierra Nevada ei ole tegelikult üldse kaugel, ainult kaks tunnikest sõita meilt. 1.5h Granadani ja sealt edasi 40 min mäe otsa. (No mitte päris tippu, vaid umbes 2500m kõrgusele, kus suusakeskus ja kus külaservas leiab häid kelgutamiskohti ka (Hoya de la Mora nt hea koht).

Kelgud pagassis ja lapsed elevevil asusimegi teele. Granadani jõudsime käppelt, lumised tipud paistsid juba justkui käega katsuda.

Aga niipea, kui veidi aega ülesmäge olime sõitnud, hakkas auto imelikke hääli tegema. Võtsime esimesel võimalusel tee äärde parklasse ja proovisime aru saada, milles asi. See kõva mürin tuli kusagilt mootorist, lisaks kadus autol tõmme ka ära. Polnud poolel teel mäkkegi veel, aga ilmselge, et edasi auto ei lähe. Parklas paar ringi tehes oli selge, et tagasi ka mitte.

Punkt A on see, kuhuni jõudsime

Võtsime siis kindlustusega ühendust ja saadeti puksiir. Päris ruttu tuli, poole tunniga oli kohal. Aga… Just sel hetkel  kui ta jõudis, avastasime, et autovõtmed on kadunud. Mitte kusagil lihtsalt ei ole. Ei taskutes ega kottides, ei autos. Maha kukkunud ka kusagil ei paistnud. Puksiir läks minema, ütles, et kui võtmeid ei ole, siis ta ei saa peale võtta, et saadetakse spetsiaalne puksiir. Jäime ootama. Ja ühtlasi võtmeid otsima, kõik kohad üksipulgi läbi. Kadunud kui tina tuhka. See on veider, eksole, et kordagi elus pole varem autovõtmed plehku pannud, ja nüüd siis just sellisel hetkel ja kohas… Kõige tõenäolisem variant on, et kui esimest puksiiri oodates autost prügi kokku korjasin ja prügikonteinerisse viisin, läksid võtmed ka ühes prügiga. Mis pole üldse asi, mida ma teeksin, hajameelselt võtmeid prükki viskaks, aga muud varianti pole. Seda enam, et 10 min peale prügi viskamist tuli prügiauto ja tühjendas selle kenasti ära. Ilmselge murphy-trikk ju. Puhtalt selle pealt ütlen, et ju siis olid võtmed seal. Hea nali, universum…

Mingi hetk helistati kindlustusest, et puksiir tuleb nelja tunni pärast. Nödalavahetus, tihe tööpäev, pole kiiremini ühtegi võtta. Jäime ootele. Vaatasime kaugusespaistvat lund, tegime pikniku. Otsisime endiselt võtmeid. Õues oli umbes 8 kraadi, aga päikseline ja oli päris ok.

Kui päike loojuma hakkas, läks kohe külmemaks ja kobisime autosse tuulevarju. Andis ikka oodata. Eriti vastik oli teadmatus, et kui kaua läheb peale auto äraviimist selleni, mil takso tuleb (kindlustus ütles, et autole puksiir, meile takso). Sest õues oli juba 3 kraadi. Ja meile päikeserannikurahvale tundus see päris külm… Ja kindlustus on minu nimel, kõik teated ja info ja kõned tulid minu numbrile, aga aku aina tühjenes. 30% peal hakkasin juba veidi muretsema.

Kui puksiir lõpuks (peale 6h ootamist) jõudis, võttis juht meid lahkelt oma džiipi ja saime temaga Granadasse. Vedas! (Sellist tüüpi puksiir, et miski võimas džiip ühendab auto enda taha tagumiste rataste peal järgi veerema). Auto jäi sinna nende angaari järgmist nädalat ja Granada-Málaga lõigu puksiiri ootama, meile tuli takso, mis meid koju viis. Nii et kusagil 11ks jõudsime lõpuks Málagasse. Vahel ikka juhtub noh! Aga ju siis ei olnud ette nähtud seekord lund näha.

Aah, ja varuvõti, te küsite? See oli Eestis. Õnnekombel olid Kairi vanemad just Málagasse tulemas ja said võtme kaasa võtta. Aga auto seisab siiamaani siin töökojas ja tööjärg pole veel temani jõudnud. Loodetavasti annab ikka ära parandada ja pole röögatult kallis 🙂

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Ilmast

Mar, veebruar 7, 2026

Kas seda ikka teate, et Hispaanias on hooti hoogsad hoovihmahood?

Just praegu ongi. Kuigi õnneks juba viimased, sest lisaks sellele, et maa sisse ei mahu enam kogu see vesi ära, tahaks ma isekalt vahelduseks pesukorvi kogunenud riidekuhja vähemaks saada ja lastele puhtad riided selga saada jne.

Selleaastane vihmahooaeg tekitab inimestes vastakaid arvamusi ja tundeid. Ta tundub nii pikk ja lõpmatu ja üleujutused on mõnel pool päris suured. Tekitab sellise tunde, et ilm on nüüd täitsa hukas ja kliimaasoojenemine jne. Aga tegelikult on iga paari aasta tagant mõni eriti vihmane talv või eriti suur paduvihmatorm vms, nii et siin-seal ujuvad autod mööda tänavaid ringi ja jõed ajavad üle äärte. 12 siinveedetud aasta jooksul olen oma silmaga igasuguseid talvesid näinud, külmemaid ja soojemaid, kuivemaid ja vihmasemaid. 2017 veebruarist mäletan, kuidas Málagas maa-alustes garaažides autod ujusid ja meil majatagune müür isegi tulvaveest ümber kukkus. 2020 kevadel ladistas kuu aega jutti vihma – pärast olid kõik mäenõlvad nii õitsvad ja lillelised. 2024 oktoober oli päris hull, isegi meie maja alumise korruse tepikojas oli tänaval voolanud veest bassein tekkinud, Cartama kandis ajas jõgi üle äärte ja kõik majad olid mudavett täis. Valencia piirkonnas oli veel hullem, sadu hukkunuid oli, majanduslikest kahjudest rääkimata. Kusjuures eelmise aasta kevadel sadas ka pikalt, olin samuti pesu kuivatamisega hädas. Aga kuna seal 2021-2024 vahel oli mitu kuiva aastat ja põud, siis inimesed harjusid vist kuiva ja päikselise talvega ära ja sel aastal tundub kuidagi eriti pikk see vihmaperiood.

See pole nüüd, et öelda, et olukord ei ole praegu hull – siin Málagas jah mitte, aga Andaluusia lääneosas, nt Cadizi ja Grazalema piirkonnas on hetkel päris hirmus. Andaluusias on kokku üle 11000 inimese kodudest evakueeritud. Mitmed jõed on üleajamise piiril või juba voolavadki üle kallaste. Majades purskab mõnel pool elektripistikutestki vett välja ja mitte ainult juurdesadav vihm ei ole murekoht, vaid maa seest pressib ka vesi siin-seal välja, maalihked on jne. Paljud teed on suletud – katki või üle ujutatud (just jäi kusagilt silma, et teede kahjustusi on 500 miljoni euro ulatuses). Grazalemas on nädala jooksul sadanud üle 1000 liitri m2 kohta (nüüdseks ilmselt juba rohkem). Ja sealsed inimesed ei saa niipea kodudesse tagasi pöörduda, sest varinguoht on veel ka, sest maa all/sees kõik see vesi liigub. Majaseinadesse lüüakse auke sisse, et vesi välja voolaks… Lisan ühe instagramivideo, kui keegi tahab näha, kuidas see kõik välja näeb:

Kesk-Hispaanias jällegi sajab hoopis kõvasti lund. Mis pole ka midagi ennekuulmatut, iga mõne aasta tagant juhtub. Aga kui ma elaks siin kivi all ilma uudiste ja internetita, siis ei kujutaks ettegi, et ilm igalpool ümberringi nii palju hullem on, sest meil siin on tõesti lihtsalt selline täitsa tavaline vihmasem talv olnud.

Ühel päeval olid nt koolid igaks juhuks suletud, aga suuremad vihmad meieni ikkagi ei jõudnudki.

Tänane klõps. Eelmise aasta vihmade ajal oli kõvasti rohkem vett selles jõesängis
Sajab, ei saja
Eile viskas paariks tunniks vihmade vahele päikest ka
Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: , , , , | 8 kommentaari

Jaanuar, koopaid ja ajalugu

Mar, jaanuar 24, 2026

Kas olete juba uue aastanumbriga ära harjunud?

Mäletan, et eelmise aasta jaanuar läks täiega siuhti mööda, nii et mõtlesin, et oli üldse jaanuaris 31 päeva? Selle aasta oma seevastu tundub juba pooleaastane ja kuu lõpuni nädal veel minna. Nii palju on jõudnud nende aasta esimeste nädalatega toimuda ja teha ja samas on ilm pikemat aega nii talviselt külm olnud, et ei jõua kevadet ära oodata. Külm on naha vahele pugenud, ilmad on pidevalt vihmased. Täna hommikul akent avades oli esimene mõte, et kui millalgi Hispaaniast ära kolima hakkaks, siis ainult kuhugi veel soojemasse paika. Ma olen täielik kuuma-inimene ikka. Üks tuttav plaanib just Galiciasse kolida. Et seal pole suvel nii palav… Ma just tunnen, et tahan veel rohkem kuumust, väheks jääb praegu. Suved on ok, mu jaoks kindlasti mitte grammigi liiga kuumad, aga talved võiks küll lühemad ja soojemad olla… Täna näiteks oli keskpäeval kõigest 12 kraadi. Ja ees terendab veel vähemalt nädalake vihmaperioodi.

Igasugused külmad õhumassid teevad taevasse vähemalt kunsti

Aga vaatamata vihmastele ilmadele oleme jõudnud päris palju matkata ja uusi ägedaid kohti avastada, reisida, sotsialiseeruda, isegi paaril kontserdil käia.

Raamatuklubiskäiguklõps
Linnapeal
Cordobasse sattusime kah

Taaslavastasime Cordabas mälu järgi ühe pildi: 😆

2026 jaanuar
2010 september
Järve ääres
Sama järv, ilusam ilm
Koguaeg ei saja ka

Mitu sellist kohta avastasime ka, kuhu tahan juba kannatamatult tagasi minna. Ühe leidsin nii, et leppisime sõpradega pikniku kokku, aga asukoht jäi lahtiseks – et vaatame jooksvalt, olenevalt ilmast. Hommikul võtsin googlemapsi lahti ja suumisin niisama lähikonna metsade-mägede peal ringi, et kas tundub miskit ägedat. Ja leidsingi ühe matkakoha/arheoloogilise vaatamisväärsuse, mis täitsa põnev tundus. Tegelikult on selliseid kohti ülipalju pillapalla laiali ja kuskilt reisisoovitustest või chatgpt-st neid välja ei tulegi. Just mingeid ajaloolisi ja arheoloogiaväärtusega paiku – Hispaania kubiseb neist, sest nii palju ajalugu on aastatuhandete jooksul siit üle käinud.

Igatahes oli äge koht. Märgistamata, üks silt vaid väljas kuskil kilomeetri kaugusel tee ääres. Tegu on 5000+ aastaste koopamaalingutega, üle saja joonise. Mõnes muus riigis oleks see piirkond kaitstud ja piletiga, siin lihtsalt kuskil metsas peidus, kes leiab see vaadaku rõõmuks. Paarkümmend aastat tagasi uuris ja kaardistas Málaga ülikool maalingud ja asukoha ära ja nii ta jäigi. 

Paik ise oli ka hästi mõnus, kujutasin ette, et kui oleksin 5000 aastat tagasi elanud inimene, valiksin ka sellise elukoha – mõnusad avarad vaated, päikseline, on metsa ja mägesid ja jõesäng lähedal. Idekas koht elamiseks. Pluss tekkis arutelu, et kui oleks võimalik ajamasinaga minevikku või tulevikku näha, et kumma võtaks. Ja mõtlesin, et vaatamata sellele, et tulevikku piiludes saaks oleviku jaoks kavalaid rikastumise nõkse (a la mida millal kokku ost jne), siis ma ikkagi olen pigem mineviku suunas uudishimulik. Vaataks, kuidas need inimesed elasid, milleks neid suuri kiviblokke seal raiutud oli (ja kas neid raiusid samad inimesed, kes joonistasid, või mõni hilisem tsivilisatsioon). Mu jaoks palju põnevam, kui tulevik, mis täis roboteid ja AI’d jne…

Veel avastasime ühe ägeda koopa, mis on kodust kiviga visata – ei olnud lihtsalt varem sellele poole toda mäge jalutama sattunud. Uskumatu, et elame siin juba üle kümne aasta, aga ikka avastame veel pidevalt aina uusi kohti. Kõrgusekartjatele – pildilt tundub kõrge, aga tegelikult on maapind kohe seal all.

Nii et selline maadeavastamisjaanuar on olnud. Õigemini koopa-avastamise jaanuar.

Vihmade plussiks on see, et saab korilaserõõme nautida. Ükspäev korjasime Daniga möödaminnes suure peotäie spargleid (läksid omleti sisse). Nüüd mõtlen, et vaja mingi hea seenekoht ka leida. Ühel korralikul eestlasel peab isegi Hispaanias oma seenekoht olemas olema!

Rubriigid: Matkamine, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Ajakapsel

Mar, jaanuar 9, 2026

Mu lastel oli mingi hetk mõned aastad tagasi hull ajakapsli-vaimustus. Ei teagi, kust neil see tuli, aga tegid erinevaid purgikesi tuleviku-endale, kuhu panid ma-ei-tea-mida sisse ja teipisid kinni ja peale läks avamise kuupäev. Mõni oli aasta pärast, mõni lausa kümne aasta kaugusse tulevikku. Mõned on juba avatud, teised oma aja ootel.

Umbes samal ajal saime me ise ka ühe ajakapsli osaliseks, me praeguseks üle kolme aasta tagune elu-hetk püüti telepurki kinni. Ja nüüd, selle purgi avamise lähenedes mõtlen, et see on nii müstiline, kui palju tegelikult elu (ja inimene) kolme aastaga muutub. Ja ettepoole vaadates ei oska kunagi arvata või ennustada, kuidas ja kuhu. Ettepoole vaadates tundub alati, et olevik on siin, et jääda.

2022

Esiteks muidugi elukoht – siis elasime me meie pisikeses päikselises Bellavista-üürikas. Vahepeal jõudsime juba mujale kolida. Ruumi on nüüd rohkem, lastel oma toad, elutuba on suurem, garaaž ja panipaik ja katus, kus pesu kuivatada. Aga tuppa siravast päikesest ja diivanil merevaate nautimisest pidime selle nimel loobuma. Win some, lose some, nagu öeldakse. Ma lohutan end alati, et elu tulebki erinevatest nurkadest kogeda, ei saa mugavustsooni kinni jääda.

Lapsed on kolme aastaga loomulikult tohutult kasvanud, selle pealt näeb aja kulgu eriti hästi. Aleksandr on nüüd peaaegu teismeline, sain tema vanad tossud juba endale, sest jalanumber tal aina kasvab ja kasvab, läks minust juba mööda. Ühepikkused oleme ka. Primaria on lõpetatud ja instituudis käib nüüd juba (Eesti mõttes tegelikult 8ndas klassis). Oma kohalik sõpradegrupp on ja “youtuberikarjääri” teeb jne. Lapsest on saanud noormees noh.

Daniga käisime vahepealse aja jooksul aspergeridiagnoosimiseteekonna läbi ja ausalt, selle jooksul olen ennastki aina analüüsinud ja tasahaaval lahti muukinud. Jah, võib mõelda, et mida mingi diagnoos ikka annab, aga tegelikult annab teadlikkust ja mõistmist ja võibolla enese vähem piitsutamist ka.

Ja kolm aastat tagasi tegelesime me veel fotostuudioga! Nüüd seda meenutades tundub see justkui mingi eelmine elu, nii kaugel minevikus. Mis sest, et kõigest kolm aastat tagasi.

Ühesõnaga – neid inimesi, kes sealt telepurgist varsti-varsti vastu vaatavad, enam justkui ei eksisteerigi. Kolme aastaga jõuab inimene nii palju muutuda ja areneda, mitte ainult füüsiliselt ja vanuse mõttes, vaid olemuslikult ka. Nagu Alice ütles: “I know who I was when I got up this morning, but I think I must have been changed several times since then”. Ja nüüd see korrutada kolme aastaga – kokku tuleb üüratu muutus… Või eestipäraselt filmiklassikat tsiteerides: “Ma ei ole täna see, kes ma olin eile ja ma ei ole homme see, kes ma olen täna.” Mulle tundub, et võõrsil ja integreerumistrallis on see muutus veelgi suurem kui tavaliselt, sest mugavustsoonist koguaeg nii väljas.

Praegu on igatahes emotsioon, et kuigi põnev niimoodi mineviku-endaga kohtuda, siis kas ma ikka üldse julgengi seda dokumentaalsarja vaadata, sest ega ei mäletagi ju enam, mida me rääkisime, kaamerakramp oli ka (seda mäletan!) ja noored ja rumalad olime ja integreerumisteekonnal teistsugusel hetkel kui praegu jne… et raudselt tahaks nüüd juba teisi asju öelda? Või just vastupidi on äge vaadata, kui palju elu muutunud on?

Aga esilinastused on juba varsti ja kuna ma pole ise näinud, siis julgen hädapärast võib-olla huvilistele ikka välja reklaamida: Tartus 22.01 (Elekriteatris, kell 18:00) ja Tallinnas 23.01 (kinos Sõprus, kell 17:30). Piletid on ilmselt juba müügil ja saalid kummist pole 🙂 Edasi ma arvan, et läheb millalgi jupiteri üles.

Nii et jah, ajakapsel on üks põnev asi. Kas oled ka kunagi mõnda mineviku-hetke tagasi sattunud ja mõelnud, et vaaau, elu ei seisa ikka üldse paigal?

Rubriigid: Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

2025 ka kotis

Mar, detsember 31, 2025

Aastakokkuvõtteid on põnev teha, aga mõtlesin, et see ankeet, mille järgi alati teen, on aastatega veidi igavaks muutunud/jäänud, paljude küsimuste vastused on mul igal aastal aina samad. Nii et mõtlesin, et panen seekord siit-sealt ise hoopis mingi küsimustehunniku kokku.

Aastale tagasi vaadates KÕIGE PÕNEVAM hetk/sündmus oli: kõige põnevam oli vist, et kas auto läheb ülevaatusest läbi ja õnnestub Hispaanias arvele võtta 🤣🤣🤣

Kõige naljakam hetk: kui mitte seesama, mis eelmine punkt (sest sellega sai nalja kah muidugi), siis ühel üritusel oma doppelgangeri nägemine oli naljakas 🤣

Üks neist vist mina

Aga pisarateni naermist mäletan hoopis selle video vaatamisest (video ise on naljakas, pluss see fakt ka, et mõlamad kassid jooksid kohe uurima, et mis heli)

Üks ilus hetk: see päikesejoojang Portugalis näiteks:

Midagi UUT sel aastal: Ilmselgelt uus elukoht… Aga sel aastal rokkisin tukka näiteks. Ja mitu uut kilo on juures ja…

Suurim saavutus/kordaminek: üks pisike kordaminek: “Metsakivi lood” saigi sel aastal kaante vahele. Ideest ilmumiseni läks peaaegu 4 aastat, nii et võttis omajagu aega ikka.

Kahju ainult, et pealkirja kuldse trükiga ei tehtud, nagu mu ettepanek kirjastusele oli

Suurim murekoht: et üür on paganama suur. Maailm on hukas noh, kui pool või kolmandik sissetulekust läheb sellele, et oleks kus elada. Või et maksud on nii suured. Ma ei tea, olgu siis tulumaksuvaba miinimum näiteks suurem kas või, või kuidagi võiks see majanduslik pool elust õiglasem olla.

Õlgadelt sai raskus maha: Aleksandr sai sõpradega ühte klassi, mõned probleem-lapsed vahetasid kooli ja kokkuvõttes on sel aastal kooliemotsioonud palju rahulikumad. Igapäevane kollektiiv ja keskkond on ikka nii tähtis! Ta on ka selline minu moodi HSP-tüüpi inimene, kes vajab draamavaba ja rahulikku olustikku enda ümber, muidu lööb kohe kuskilt tervise poolt välja. Eelmisel aastal kandis ta koolis iga päev valuvaigistit kaasas, sest keskpäevaks hakkas tihti pea valutama (stress, müra). Sel aastal pole kordagi vaja olnud, täielik rõõm!

Elu viskas väljakutse: mõnikord tahab ellu tulla mõni lambanahas hunt ja siis kas saad õigel hetkel aru või mitte. Tavaliselt on väga raske aru saada. Aga mulle tundub, et see oli mulle tõesti elu poolt selle-aasta väljakutseks visatud, sest nüüd aasta lõpus kohtusin ühe ühise tuttavaga, kes kinnitas oma kogemusest ka, et ta ei teagi teist sama halba inimest, kui seesama, kellest hoidusin. Muidu jääb ju ikka mõte, et ehk olen oma hinnangus liiga karm olnud või et kas ainult minule tundub see inimene võlts, kas hindan valesti. Aga lõpuks on ikka õige see, et tuleb oma sisetunnet kuulata ja selle järgi talitada. Maailmas on nii palju veidraid ja pahatahtlikke inimesi.

Midagi, mida teeks teisiti, kui saaks: enamasti on alati selliseid asju, aga sel aastal imekombel ei meenugi, et oleks. Sööks vähem šokolaadi, teeks rohkem trenni?

Tervisemärksõna: kõrvad. Raudselt oli mu selle aasta horoskoobis a’la “ole kõrvadega ettevaatlik”. Sest pool aega olen kas ühest või mõlemast kõrvast kurt olnud või peale arstilkäiguprotseduure kõrvapõletikus või lihtsalt liigse vaigukoguse käes hullumas. Tüütu! Praegu seda kirjutades olen ka ühepoolse kuulmisega ainult.

Kõige rohkem rõõmu tõi: kassid ja liivahiired. Alati teevad tuju heaks.

Mis sõna võtaks aasta kõige paremini kokku? Klišee, aga tänulikkus. Ma olen muidu ikka selline sõnnilikult kangekaelne ja introvertlikult isenokitseja, olen terve elu alati tahtnud ise hakkama saada. Viimastel aastatel alles on tasapisi hakanud kohale jõudma, et inimloom on karjaloom, ja et oma inimesed ja pere on kõige alus ja tugi ja tiivad ja sellele mõeldes on tänulik olla küll, et nad kõik olemas on ja mingitel olulistel hetkedel mind tõmmanud või tõuganud.

Esimest korda elus tegin: Mandri-Hispaania tipu vallutasin ära, 3479m! Ferial sai julgelt sevillanast tantsitud, selleni polnud samuti varem jõudnud. Semana Santal vaatasin üht protsessiooni, mida ma varem polnud näinud, väga eriline sündmus oli.

Parim ost: kui mitut imelist kaltsust skooritud kleiti mitte arvestada, siis kasside vets, mis näeb välja nagu kapikene, oli ülihea ostuidee.

Need uksed käivad lahti ja mugav puhastada (sees on see plastikust liivakauss). Kasside sissepääs on paremalt küljelt. Sisse astudes kõigepealt väike vaba pind ja siis edasi liivakauss. Ukse ees veel vaibake ka. Nii et kokkuvõttes põrandad puhtad ja esteetiliselt ka ok, ei saa arugi et vets. Ostsin soodukaga, äkki 50 oli, enam ei mäletagi.

Aasta muusikamälestus: päris mitmeid toredaid tuleb meelde: Rockabilly festival oli äge. Hea ilm, mõnus muss, ilusad outfitid, ilusad autod. Veel käisin sõbraga Madriidis Aurora kontserdi – ei olnud väga väga ammu sellisel suurel kontserdil käinud. Ühes väikeses külakeses toimunud öine flamenkofestival oli ka imeline.

Parim loetud raamat: mu selle aasta lugemispäeviku hinnete alusel on top3 Patrick Rothfuss “The narrow road between desires”, Tara Westover “Educated” ja Andrus Kivirähk “Rehepapp ehk November”

Rothfussi raamat oli küll väga lühike, aga see-eest hea. Nagu delikatessiamps! Rehepapp võlus huumori ja nostalgiaga (siit lõunast vaadatuna eriti), pluss mulle Kivirähu kirjutamis-stiil üldse istub. “Educated” oli raamat, millest millegipärast ootasin väga vähe, aga oli väga kaasahaarav ja mõtlemapanev ja sai lõpuks mu käest ootamatult 9,5 punkti kümnest.

Aga kui nüüd aasta lõpus kõiki meenutada, tulevad kindlasti parimate ja eredamate lugemiselamusena veel lisaks meelde ML Wangi “Sword of Kaigen” ja Margaret Atwoodi “The handmaid’s tale”

Raamatuklubi tõi ka kahtlemata aastase palju rõõmu

Parim film või seriaal: kindlasti “Sada aastat üksildust” Eelmisel aastal lugesin raamatu värskelt üle ja enne seriaali oli seetõttu kartus, et sellist asja on väga raske nii ekraanile tuua, et pettuma ei peaks. Aga nad said hakkama, imeline vaatamine oli! Ootan juba teise poole ilmumist.

Aasta looduselamus: Torcaliskäigud. Aga ka maikuine Madriidi botaanikaaed õitsevate sirelite ja hobukastanite ja kõige muuga.

Mida tegin oma sünnipäeval: seekord ei põgenenudki, või siis pigem, et põgenesin, aga kutsusin rahvast ka kaasa ja läksime ühte maamajakesse tšillima-grillima.

Parim uus tutvus: täitsa lõpp, aga ei tulegi vist ühtegi uut tutvust sellest aastast meelde. Kindlasti oli tutvumisi, aga igapäevase tutvusringkonnalaienemist vist mitte.

Ikka vanade sõpradega

Uue aasta soov: et nii endal kui lähedastel ja sõpradel ja tuttavatel tervisega kõik hästi oleks ja et maailmas ikka headus võidaks.

Uue aasta eesmärk: kassiraamat ilmuma saada, saime hooandja kampaania pikenduse jaanuari lõpuni. See projekt on miski, mis on ühe korraga nii rõõmsat elevust kui halle juuksekarvu tekitanud. Tunnen, et liiga suur amps mu jaoks, just see reklaami osa.

Töine eesmärk uueks aastaks: ikkagi aru saada, millega tööalaselt tahan tegeleda (mis on see, millest oleks maailmale kasu + mis paneks endal ka silma särama + tooks leiva lauale)

✨️✨️✨️

Aga siia lõppu veel paar pilti Semana Santast, mis oli samuti üks selle aasta tippmälestustest, ja matka- ja reisimälestusi ka

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Jõul

Mar, detsember 28, 2025

Selle aasta üks (no üks mitmetest) suurematest elumuutustest on meil see, et tekkis saunaskäimise võimalus. Ehk siis käisin sel aastal kohe kindlasti rohkem saunas, kui eelneva kümne aasta peale üldse kokku. Eestiselades oli iganädalane saunaskäik mul loomulik elu osa, nii et eks ma tundsin sellest siin ikka veidi puudust küll. Varem oleme paaril korral mõnd kohalikku spaa-sauna proovinud, aga nood on ikkagi liiga külmad tundunud. 60-70 kraadi pole ju kellegi saun! Eks eemal mõnes naaberlinnas leiab mõne korraliku soome sauna ka, aga kusagile ekstra sõita pole kah viitsinud… Nii et kui tuli välja, et jalutuskäigu kaugusel asuva spordikeskuse saun on päris ok (85°C), oli rõõm suur.

Otseloomulikult otsustasime jõululaupäeval nüüd ka seda saunavõimalust ära kasutada. Mu jaoks võrdubki üks õige autentne jõululaupäev kokkamise, saunaskäigu ja seitsmekordse õhtusöögiga ja just selline ta sel aastal meil oligi.

Hommikul tuulasime küll veel poodemööda ringi, et kingituseasjad korda saada (Aleksandri oma ei jõudnud ikkagi õigeks ajaks kohale ja Dani omal oli aku ümaraks pundunud, pean tagasi saatma). Nii et mängisime kolmekuningapäeva kingisoovidega (mis olid veel ostmata) ümber. Õnnestus!

Saunas oli mõnus. Spordikeskuse katusel on neil välibassein ka ja läksime vahepeal saunast sinna ujuma. Õues oli hall ilm ja tibutas vihma, see andis saunaskäigule täitsa koduselt põhjamaise tunde. Umbes nagu mai-juuni Eestis, kui saunast vihma kätte tiiki ujuma joosta.

Kodus läks jõulumussi saatel hoogsaks kokkamiseks ja koristamiseks ja uskumatu küll, aga sel aastal sai vaatamata tihedale tambile isegi mõnus härras jõulumeeleolu mind kätte!

Päev lendas nii kiiresti mööda ja teha oli palju, nii et jõululaua äärde saime lõpuks alles kümneks. Aleksandrile tõi jõuluvana legosid, Danile kohvriskantava vinüülplaadimängija ja vanu vinüülplaate ka (miks hommikune kesklinnaskäik pikale venis…). Aga täitsa mõnus oli neid nostalgiliselt krabisevaid plaate keskööl glögi kõrvale kuulata.

Ja issand kui hea Wõlu kirsiglögi on!

Järgmiseks päevaks oli meil väike matk planeeritud – puhtalt seetõttu, et ilmateade lubas tolleks päevaks head ilma ja ühel sõbral, kellega plaani tegime, sattus selleks päevaks just töölt vaba päev ka. Aga peale jõulusöömingut kulus matk ära küll!

Kaljuronijaid oli ka esimesel jõulupühal kümnete kaupa välja tulnud! Ja millegipärast nende kohal tiirutavad kotkaid kah sama palju 😆

Meie ei roninud, vaid matkasime ühe 8km pikkuse ringi. Päris äge rada oli, vaheldusrikas – oli metsa, kaljusid, vaateid. Kel huvi, siis “Escalera Arabe, (el Chorro)” otsides leiab vast üles.

Teisel jõulupühal oli mul pikk tööpäev, aga sain kõik valmis, mis tegelikult enne jõule valmis saada olin plaaninud. Nii et täna lõpuks lihtsalt logelesin ja nautisin seda aastalõpueelset veidrat aega, kus aeg korraks nagu seisma jääb ja ei saagi aru, mis päev üldse on või kaua veel aasta lõpuni jäi. Õues ladistab vihma, telefonile tuli just üleujutuste hoiatus ja soovitus kodus püsida. Rõõmuga! Tegime pitsat ja kaneelirulle ja vaatasime lastega sõrmuste isandat – no mis saaks veel mõnusam olla 😍

Kui ma ei eksi, jäi käesolevat aastat veel lausa mitu päeva, nii et võtkem viimast!

Lõppu üks pilt “ettevõtte lõunalt”: Artjom oma bossiga ja mina enda bossiga
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 2 kommentaari

Lumine

Mar, detsember 23, 2025

Naljakas lausa, et mõlemal pool Malagat paistavad meil hetkel lumised mäetipud. Jõuludeks täitsa ilus ❄️

Ida suunas paistab lumine Maroma mägi (2069m) ja lääne suunas Sierra de las Nieves (1919m) (mitte segi ajada Sierra Nevadaga, mis on talviti alati lumine). Kusjuures nad pole kumbki sellised mäed, mis terve talv lume all oleks, vaid ainult siis, kui on külmalaine pluss sajab ka (meil vihma, nii kõrgel lund). Hetkel on umbes 10cm lund neis tippudes.

Maroma: pildi tegin Málaga Ikea aknast
Sierra de las nieves autoaknast vaadatuna (sp udune)

Maroma on meist 56km kaugusel, Sierra de las Nieves 82km. Siin all mere ääres lund muidugi pole, aga väga tuntavalt külmemaks läks küll. Ja peale senini mõnusalt sooja detsembrit annab nii vihmase ilmateatega ikka harjuda ja tundub, et see külmalaine ei plaanigi nii pea veel otsa saada.

Ja teate, mis? Sellise ilmaga saab peaaegu põhjamaiselt jõululainele 😆

Päkapikud 💖 tõid Eestist paki, nii et kuusk on meil juba ehitud ja kõhud juba enne jõule head-paremat täis.

Selline laadung tuli pakist välja!

Siit saab piiluda, mida kõike Eestist võõrsile saadetakse: leiba loomulikult! Meil on lapsed veel suured tatrahelbepudrufännid. Ja piraadi krõpsud loomulikult! Pooled asjad on kuhja all ja pole nähagi: kommid-šokolaadid-piparkoogid, piparkoogitaigen jne. Näiteks vana tallinna assortii panin peitu ja sõin tasahaaval ise salaja ära 🤣🤣🤣 Mu mom-hack vana tallinna kommide ja šoksiga ongi alati olnud, et lastele tuleb öelda: seda ei saa, sest on alkoholiga. Siiamaani veel töötab, kuigi nad juba 11 ja 13…

Nüüd jääb veel ainult üle loota, et Aleksandri soovitud legojupid lego poest ikka õigeks ajaks kohale jõuavad. Jäi nibin-nabin viimasele hetkele, ise olen süüdi… Dani soovis kaasaskantavat dvd-videomängijat, see õnneks juba tuli.

Aga nüüd lähen töö-jõulupeoks valmistuma. Kuna ise-tegutsejatel ju suurt kollektiivi ei ole, siis lööme Penelopega kampa ja teeme linnapeal väikese fotograafide jõulupeo ✨️ (mis on ühtlasi ka viirustevähendatud-koosseisu raamatuklubi kokkusaamine) Hetkel on taevas sinine, nii et: peohooaeg alaku! Kauneid jõule!!!

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Andaluusia talv

Mar, detsember 17, 2025

Vahepeal olid kuidagi ülikiired ajad, töö, pere, sotsiaalne elu jne, ei saanud mitmeid ja mitmeid nädalaid järjest loodusesse. Ja päev-päevalt tundsin, kuidas elurõõmu aina vähemaks jääb, selline tühjakspigistatud tunne hakkas võimust võtma. Olin täitsa segaduses, et milles asi, aga siis mingi hetk ühendasin ära, et ahaa, milles asi, vaja mägedesse akusid laadima minna. Uskumatu, kui oluline see ikka. Sellel fenomenil saaks lausa pikemalt peatuda, aga need kaks meemi võtavad lühidalt kokku:

Aleksandri koolis oli mingi hullemat sorti haiguspuhang ka, A-gripp ja kellelgi diagnoositi mumps jne, vahepeal oli rohkem kui pool lastest puudu. Õnneks on Hispaanias haigusteperioodidel see pluss, et üldjuhul saab paari päevaga juba terveks. Õnneks seekord ka. Ei taha ära sõnuda, aga mu lapsed pole näiteks siiamaaani elus kordagi antibiootikume pidanud võtma. Pole lihtsalt vajadust olnud, paar päeva ibukat ja c-vitamiini ja juba ongi korras (kui rääkida lõunassekolimise tervisepoolsest positiivnurgast. Ma ise lapsena olin pigem pidevalt haige ja ravimeid sai ikka kõvasti krõbistatud, pluss kõike muud, mis aitaks terveks saada).

Igatahes, mina oma üleväsinud ja tühja-aku olekus sain muidugi kah selle viiruse kohe külge, enne kui jõudsime kuhugi matkale või väljasõidule mineku plaani teoks teha.

Uskumatu, aga ma ei olnud juba umbes viis aastat (no peale koroonat) sellist pärishaigusetunnet tundnud, nii et külmavärinad ja kondid valutavad jne. Õnneks läks mul samuti kiiresti üle. Aga kohe kui juba jalul olin, läksime kiiremas korras mägedesse kondama, et jälle inimeseks saada. Mõjus!

Kusjuures kui haige olin ja külmavärinate käes lõdisesin, arvasin unesegase ja palavikulise peaga hetkeks, et olen kusagil metsa all lumehanges magamas. No nii külm oli olla! Ja ühes selle tundega mõtlesin, et inimesed ei ole kohe üldse loodud nii kaugel põhjas elama. Noh, vastav karvkate ja kõik muu kohastumus on puudu. Ei ole nagu metsloomad, et viskaks end lumehange magama… Ja isegi tänapäeval, kui on riided ja soojad majad, kus olla ja magada jne, on kõigil ikkagi D-vitamiini puudus. No inimloom ei ole loodud nii põhjas elama, mis teha! (On mu tagasihoidlik arvamus) Aga samas, inimestele meeldib end ekstreemsetes oludes proovile panna, küllap see. Pluss keeva konna efekt ka.

Mägedes oli nii kevadine tunne. Sattus selline hea tuulevaikne ja päikseline päev ja 22 kraadi. Paradiis noh. Nädal hiljem nt käisime ka ühe mäe otsas, oli hoopis teine ilm, 17 kraadi, aga pilves ja lõikava tuulega. Õnneks oli termosega glögi kaasas (meil on väike traditsioon igal advendil glögi juua – kuidagi on ju vaja jõulutunne kätte saada).

Pildi peal pole tuult näha

Selline see talv siin on, ükspäev kevad, järgmine päev hoopis sügis. Minu poolest võiks Hispaania isegi tsuti veel lõunapool asuda, palavus mind ei sega, külm aga küll. Samas kanaari saartele ka ikkagi kolida ei tahaks, kuigi seal on talvel veidi soojem. Saared tunduvad kuidagi nii pisikesed, maismaal on mõnus, et avastamata kohad ei saa kunagi otsa, mäed ei saa otsa jne…

Kahju, et tänapäeval pole ametit “maadeavastaja”.

Sellega seoses, Dani ehitas omale vana laua-arvuti ja pani sinna Windows xp ja leidis mu vana Heroes 3 plaadi. Nii et oleme siin viimasel nädalal mitu korda neljakesi Heroes3 mänginud. Nostalgia! See on mu kõigelemmikum mäng maailmas, noorena sai tihti ikka mitmeid öid-päevi järjest mängitud. Põhimõtteliselt tunnen seda maailma seal mängus paremini kui enda peopesa. Või kui pärismaailma, kus kõik on nii mitteloogiline ja ebakindel ja teised inimesed oskavad märksa paremini “mängida”. Aga nii huvitav, et kahekümne aastaga ei ole mul midagi ära ununenud, iga detail ja nüanss on meeles.

Veel võtsime ette kadalipu nimega autole hispaania numbri saamine. Või noh, õigemini öeldes auto Hispaania registrisse võtmine. Aega läks ja nalja sai, aga tehtud! Eestis käivad sellised asjad lihtsalt, aga siin on see päris kulukas ja tüütu ettevõtmine, maksab olenevalt auto turuhinnast, co2-heitmest ja sisaldab registreerimismaksu, tehnoülevaatust, numbrimärkide tasu, automaksu, gestoria-tasu jne. Meil läks kõik kokku 750 eur (pluss autoteeninduses paar asja nagu kärukonksu eemaldus, vin numbrilt rooste eemaldamine + esirehvide vahetus ka). Aga uuemate autode puhul peab isegi poole suurema summaga arvestama. Ja liikluskindlustus on Hispaanias ju samuti kallim. Aga vähemalt ei pea talviti aknaid jääst puhtaks kraapima ja talverehve panema jne (peab ikka positiivse külje ka igas asjas üles leidma…)

Kadalippudest rääkides (🤪) – veel tahtsin öelda, et hooandja pikendas mu lasteraamatuprojekti, nii et endiselt on veel aega hoogu anda ja saab raamatu omale ette tellida, kel huvi. 61% eelarvest on praeguseks hetkeks koos ja nii palju armsaid ja toredaid inimesi on viitsinud süveneda ja selle hetke võtta hoogu anda. Paneb heldima noh! Mu meelest on raamat üks parimaid kingitusi, seda enam, et tänapäeva lastel on lademetes mänguasju, aga järjest vähem raamatuid. Hooandja link siin, kes tahab piiluda:

https://hooandja.ee/campaigns/lasteraamatu-tolmurulli-seiklused-nurrumaal-valjaandmine/view/general

Mul oli plaanis paar influentserit ka ära rääkida, et nad aitaks reklaamida, aga mõlemi poolt, kes pähe tulid, on suur vaikus – ju siis ei kõnetanud. Nii et kui keegi oskab mulle häid reklaaminippe anda või kedagi soovitada, olen suur kõrv! Sest üks asi, mida ma kohe üldse ei oska ega taha teha, on justnimelt millegi pähemäärimine ja inimeste tüütamine ja spämmimine ja pindakäimine ja siis vastuse ootamine ja kõik see. Üldse ei meeldi ega oska! Samas ikkagi tahaks ju, et info jõuaks nende inimesteni, keda võiks huvitada.

Sama
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Läheb lahti!

Mar, november 30, 2025

Pühadeaeg st. Ma olen üks neist, kelle jõuluaeg alati natuke läbi võtab. Arvasin, et see on kõigi täiskasvanute jaoks nii, aga ühe või teise sõbraga rääkides on aastate jooksul tulnud välja, et tegelikult paljud inimesed tõesti naudivad jõuluaega. Mäletan, et lapsena nautisin ma ka. Aga täiskasvanuna on mingid erinevad asjad-aspektid-küljed, mis mõjutavad seda oskust. Esiteks tunnen vastutuskoormat oma laste jaoks jõulud maagiliseks teha ja see tundub nii raske noh, paneb kohe mingi pinge peale. Kingitused vaja tellida (ja tahaks ju, et nad saavad ikka just seda, mida jõuluvanalt ja kolmelt kuningalt soovisid, ei hakka ju ütlema, et kuulge proovige vähem unistada vms).

Ja siis on see teema, et kui pool kuud on pühad, siis see tähendab, et sissetulekud on ka olematud sel ajal. Eestis on fotograafidel jõulushoodid, Hispaanias selline asi väga popp pole, detsembris on tööd pigem keskmisest vähem. Nii et see paneb ka alati natuke jõuluaega kartma – et kuidas rahaliselt hakkama saada, sest autónomo ehk fie jaoks sellist asja nagu puhkus ei eksisteeri. Maksud (ja arved) tahavad ikka maksmist, isegi kui tööd ei tee.

Ja siis see hispaania-elu mõõde ka veel. Siin tähendavad pühad just rõõmsat aktiivset suhtlemist ja väljaskäimist ja melu jne. Vastupidiselt põhjamaadele, kus see on hoopis aeg enesesse süüvida ja perega aega veeta ja rahulikult kodus jõuluvalgust ja küünlaid vaadata, sest päevad ongi lühikesed ja pimedad ja see valguse-pimeduse võitlus. Ja ma endiselt veel proovin siin korraga mõlemat asja teha, mõlemal lainel korraga olla, aga no see pole ju tegelikult võimalik. Päike paistab ja taevas on sinine ja palmid rohelised, apelsinipuud oranžid ja linnas on non-stop fiesta. See rahulik lapsepõlveaegne vaikne jõulupühadus siinmaal ei tööta, ei tule peale sedasi, nagu ta Eesti kliimas saab tulla. Kuigi ma ütlen, Eestis polnud ma samuti suur jõuluootaja, sest sügis ja talv tähendas tühje patareisid ja haiguseid jne.

Pluss veel see ka, et aeg läheb nii ruttu (ja mulle tundub, et ainult minul). Jõuan vaevalt novembri alguses mõelda, et varsti jõulud, peaks mõtlema hakkama, kui järgmine hetk juba ongi detsember täies hoos ja kõik asjad tegemata. Näiteks jõulukaardid viimasele minutile jäänud jne. Lapsepõlves oli üldse kuidagi seda tühja aega ka, mida sai täita jõuluootusega ja kaunistuste meisterdamisega jne. Täiskasvanuna tühja aega ei eksisteeri. On prioriteetide sättimine, et mida jõuab ja mida mitte.

Sel aastal mul tegelikult jõuluvaibile saamisega vedas. Olime täna spordiklubi saunas, kui tuli mõte, et võiks esimese advendi puhul botaanikaaeda minna, termosega glögi kaasa võtta ja väike spontaanne piknikuke teha. (Glögi osas läks ka sel aastal hästi, kuu tagasi jäi Lidlis glögi silma ja ostsime kohe terve kuuspaki liitriseid pudeleid jõuluks koju valmis, sest detsembriks on tavaliselt kõik poed glögist juba tühjaks ostetud).

Jõudsime botaanikaaeda kohale ja avastasime, et seal on juba kõik detsembrikuiseks tuledesärashowks valmis, lambikesed ja muss juba sisse lülitatud. Sel aastal on neil teemaks Alice, mis pani mul ka kohe silma särama, sest mul on see aasta millegipärast kuidagi Alice-aasta olnud. Kevadel Madridis sattusin Alice in Wonderland näitusele ja hiljuti lugesin Alice raamatud ka üle, täitsa vana originaalversiooni originaalillustratsioonidega ja puha.

Ja kuigi polnud veel pime, olid need tulukesed ja installatsioonid seal nii nunnud. Ja rahvast ei olnud ka palju, sest see tuledeüritus hakkab mitu tundi hiljem, mitte tavapärasel botaanikaaia lahtioleku ajal.

Kindlasti läheme mõnel õhtul sinna päris-üritusele ka, aga praegu tundus mulle see päikeseloojangueelses valguses Alice-maailm isegi ägedam ja maagilisem. Oranžid plaatanilehed ja apelsinid ja sidrunid kontrastiks sellele maagilisusele noh! (Apelsinud-sidrunid jäid pildile püüdmata, sest seal olin ametis puude alla mahakukkunud viljade otsimisega…)

Igatahes hääd esimest adventi ja mõnusalt chilli detsembrit! ✨️ Olgu ta igas kliimavõõtmes mõnus ja turgutav!

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Internetimaailma iseärasustest

Mar, november 25, 2025

Laps tegeleb mul vabal ajal Robloxi videode tegemisega – st robloxi mängu sees teeb filmikesi, mõtleb välja mingi stsenaariumi ja siis erinevate tegelastega “näitleb” ja salvestab selle üles ja siis lõikab-monteerib, lisab helid ja efektid jne, ja siis paneb oma youtube kanalisse üles. Mõni video on tal päris populaarne, 19 000 vaatamist vist praegu ühel max. Aga mitu tuhat ühe video kohta on täitsa tavaline taks tal.

Viimane video-seeria on tal zombiteemaline. Ja täitsa lõpp, kuidas seoses sellega sain aru, et netis, no vähemalt youtubes, aga küllap muudel platvormidel samuti, on totaalne tsensuur. Ta kasutas video kirjelduses sõnu “viirus” ja “ravi” ja tuleb välja, et neid sõnu kasutades eeldab mingi youtube algoritm, et küllap räägitekse koroonateemadel ja video läheb vaatajate eest salaja peitu. St üleslaadija ise ei teagi, et midagi on valesti, youtube ei teavita ega midagi, lihtsalt mingi salajane sõnavabaduse piiramine toimub ja video pühitakse kusagile vaiba alla. Veider, eks, sest tema video oli reaalselt mingi väljamõeldud zombiteema, ei mingit poliitikat ega arvamuse avaldamist jne. Pealkirjas neid sõnu ka ei olnud, kirjelduses vaid. Ja laps mõtles, et miks küll keegi ta uut video ei vaata. Paari kuuga tuli 60 vaatamist kokku. Siis ta võttis video maha ja panni uuesti üles, tuli samamoodi terve päevaga paarkümmend vaatamist ainult. Ja siis lõi minu vandenõuteoreetiku-pirnike põlema ja ütlesin talle, et kuule, proovi uuesti panna, aga ära kirjelduses neid kahte  sõna kasuta. Ja õigus mul oligi – nüüd on videol paari päevaga tuhat vaatamist.

Nõme eks, kui tänapäeval ka loomingut ja sõnavabadust jne mingi nähtamatu kolli poolt piiratakse. Mind on juba tükk aega imestama pannud, et (usa) podcastides räägitakse, et ameerika on sõnavabaduse kants ja blablabla, ja siis paralleelselt samas podcastis otsitakse mingite sõnade asemele asendajaid, sest neid ei tohi kõva häälega välja öelda, muidu Voldemort… Ja ma iga kord mõtlen endamisi, et kas nad ise ei pane tähele, kui hullumeelne ja ebanormaalne see on?

Ja kõige veidram ongi, et ametlikult ju ei öelda, et need ja need sõnad on keelatud, inimene peab ise välja nuputama, mis ta valesti on teinud. Suure podcastikuulajana olen vähemalt mitukümmend sõna täheldanud, mis tundub, et on keelatud. Ja need ei ole roppused või n-sõna vms. Nii et hea, et oskasin lapsele soovituse anda, milles asi võib olla. Aga oi, kuidas mulle ei meeldi, et elame sellises maailmas, kus niimoodi nöörimööda peab käima, sest kuskil mingid “suured onud” otsustavad, millest pööbel juutuubis rääkida võib.

Minu meelest võiks olla nii päris elus kui internetimaailmas lubatud kõigest rääkida, mis iganes teemal arvamust avaldada, vastu vaielda, väidelda, mida iganes. Kas või midagi jaburat öelda – kui see on jabur, siis saab selle üle kas naerda või ümber lükata, miks on vaja keelata (keelan-käsen-poon-ja-lasen on nii eilne päev! Ja nt kõik lapsevanemad teavad ka, et mida rohkem midagi keelata, seda rohkem lapsel selle vastu huvi tekib).

Ok aitab räntimisest küll! Lugesin just Margaret Atwoodi “Handmaids tale”, ilmselt see lugu paralleelselt Aleksandri juhtumiga kuidagi võimendas mu tülgastust tsensuuri ja võimu jne vastu. Aga vahepeal tundub, et oleme konnad potis ja ei saa aru, et vesi on järjest kuumemaks ja kuumemaks läinud. Ja siis ühtäkki olemegi selles Atwoodi kirjeldatud düstoopias ja proovi sealt välja saada, kui reageerimiseks juba liiga hilja.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 2 kommentaari