Veebruar: pilte

Või “Beebruar,” nagu Dani ütleb. Ja märts on “Merts”

Aga peale seda paaripäevast talve, mis meil siin oli, on veebruar täitsa sõbralik ja lahke olnud ning meid heldelt suvesoojusega kostitanud. Kohe näha, et ühtegi külalist pole Eestist käinud, sest muidu oleks kohe mõni külmalaine platsis olnud…

Oleme siin pühapäeva õhtupoolikud piknikupäevadeks muutnud. Noh, et lapsed kodus hulluks ei läheks ja kodu lõplikult peapeale ei pööraks, ja et ise ka pead ei kaotaks siin kaose sees asjalik olla proovides.

IMG_20200202_17350020200202_173621IMG_20200202_184901IMG_20200202_183508

IMG_20200213_132307IMG_20200216_161023IMG_20200216_161121IMG_20200216_161421IMG_20200216_175837IMG_20200216_182922

Kusjuures – lapsed täiega naudivad selliseid väikseid matkakesi. Ei karda, ei satu paanikasse ega isegi väsi. Aleksandrile meeldib ronida ja vaateid juba ka natuke oskab nautida. Danielile meeldivad igasugused lilled ja taimed ja tokid ja seened jne. Botaanik  noh. Viimati enne mäge metsatukast läbi minnes korjas rõõmuga seeni, niipalju kui ma neti abiga määrata suutsin, siis ilmselt isegi söödavad, tõenäoliselt Suillus ehk tatikate perekonnast. Aga ma igaks juhuks ikka ei julenud neid söögiks teha, seisavad ämbris…

Ja ma niiiii loodan, et suudame lastega ikka seda joont jätkata, et neile matkamine meeldiks ja õnneks ei oleks tarvis mingeid pidevaid fäänsisid tilulilu kohti nagu batuudikeskused ja veekeskused ja disneylandid jne (mitte et neis käia ei tohiks – aga kord aastas oleks ka ok).

Posted in Fotograafia, Kolmkeelsed lapsed, Malaga | 3 Comments

Lapsesuu ei valeta

Andsin Aleksandrile ühe eriti lihtsa ja titeka mänguasja ehitamisel head nõu ja tegin nalja, et küll sul on ikka vedanud, et nii tark emme on, kust sa said?

“Ei saanudki, issi leidis”


Aga täna viskasin rõdult metsakassidele viinerit ja üks nuuskis väga proffilt ühe eriti mööda visatud viineri muru seest välja.

“Emme, see kiisu lõhnab nii hästi!”

“Kust sa tead?” küsisin vastu, enne kui aru sain, et ta mõtles selle lõhnamise all vist hoopis nuusutamist… Aga küllap ta lõhnab ka hästi – muru ja metsalilled, lavendel, eukalüpt, seened…mmmmmmm!

kassid

Aaaa, jah, siin on vastus ka sinna aastalõpuhoroskoopi selle küsimuse alla, et kuhu kõik mu raha kulub…

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Veini kõrvale lobajuttu | 1 Comment

Siil udus

Täna hommikul lastega kooli jalutades vaatasin, et mere poolt tekib udu/pilvi ja seal suunas asuvad hooned hakkasid vaikselt uduloori sisse mattuma. Aga kes siis enne pilvi poleks näinud?

Kooli juurest pidin kohe edasi rongijaama minema ja 40min lääne poole sõitma, ühte korterit pildistama. (kusjuures, hakkan vaikselt juba sinnamaale jõudma, et enne pildistamist polegi enam närvi/ärevust sees…kasu kah, kui kohe suurelt ehk pulmadest alustada, siis tunduvad need korterid peale seda nii… lumme-kusta, või kuidas seda öeldaksegi)

Poole tee peal vaatasin, et oh shit, täitsa udu sees on maailm. Kuidas ma niimoodi pildistan…

Muide, fun fact, selle ilmastikunähtuse ehk mereudu nimi siin Malaga piirkonnas on taró, kui kedagi peaks huvitama.

Kõndisin sealt rongijaamast 25min veel oma sihtkohani (väga öko ja keskonnasäästlik fotograaf noh!). Läbi udupilve. Taró sees.

IMG_20200204_104224

Kõigepealt oli selline vaikne. Kedagi ei olnud kuulda ega näha ega liikumas ka.

Siis leidsin udu seest omale sõbrakesed. Tormasid kohe ummisjalu mind tervitama. Tered ja musid, ikkagi hispaanlased ju!

IMG_20200204_104313IMG_20200204_104330IMG_20200204_104333IMG_20200204_104340IMG_20200204_104428IMG_20200204_104511

Aga ei saanud kahjuks kauaks nendega lobisema jääda ja pidin ikkagi edasi jooksma. Vahepeal jõudsin jälle rongi näha ja peatusin uuesti ja klõpsisin siin-seal pilte ja nii see aeg läks.

DSC_0140IMG_20200204_105558

Aga jõudsin lõpuks siiski sekundipealt õigeks ajaks kohale! Kuigi… töö jäi lõpetamata, sest kõik imelised vaated rõdult olid udu sees peidus.

Nii et ehk olen järgmine kord siis siil uduta. Ei tea, kas hobused tunnevad ära?

Posted in Fotograafia, Malaga | Leave a comment

Lootusetu juhtum

Artjom kinkis mulle jaapani shiatsu massaaži, “töö” kaudu sai. Mitu kuud juba räägib ja kiidab ja soovitab mulle, et äkki aitaks migreenide vastu. (ps sellest cbd kanepiõlist, mida sügisel kuu aega järjest proovisin, oli minu puhul täpselt null kasu)

Nii et ootused olid kõrged. Lootsin, et käin ära ja peavalud on kui peoga pühitud ja ühtlasi hakkab ehk positiivne energia ka liikuma ja eluisu tuleb tagasi. Tutkit. Juba samal õhtul valutas pea ja lisaks ründas kohe järjekordne masekahoog ka. Mis omakorda tekitas veelkord masekat, et mis mul ometi viga on, et mitte midagi ei aita.

Ma ei tea, kas see massaažionu bluffis, aga ütles, et mu närvisüsteem kasutab kogu mu keha energia ära, kui ei õpi end vahepeal välja lülitama, nt mediteerima.

Tasakaaluks panin siis järgmine päev kohe instasse jälle ühe rõõmsa päikselise meditatiivse pildi, et äkki seegi aitab terveneda, kui päriselt pole aega ega jõudu asjaga tegeleda. Ei aitanud, aga vähemalt tundub, et teistele inimestele meeldis…

Aga ei, tegelikult on asi tõsine, pean hakkama endale kohustuslikus korras vähemalt ühe päeva nädalas puhkust tekitama. Praegu on imeilus ilm, täitsa ideaalne suvi tuli keset talve nädalaks… läheks matkaks või teeks pikniku või käiks rannas… juba mitu päeva mõtlen ja süda tilgub verd, et ei saa. Praegu ka – Artjom on tööl ja mul on vaja ühed pildid lõpuni töödelda ja ära saata ja… ma vist kogesin seda, et nädalavahetusel on puhkepäevad, viimati Eestis elades. Nii veider, et teiste pealt vaadates on nii kerge näha, kui inimene endale piisavalt aega ei võta, aga enda puhul tundub, et no mis seal ikka, küll jõuab. Aga nädalalõppe fotograafiaga tegeledes vabaks võtta nagunii ei saa. Peaks äkki mingi, ma ei tea, kolmapäeva enda nädalavahetuseks tegema?

Kuigi ma ütlen, et blogimine on päris hea meditatsioon, ka nagu endale varastatud ajanatuke tähtsamate asjade kõrvalt… Kohv ja šokolaad ja mõni mõte saab jälle pea seest sasipuntrast välja tipitud…

DJI_0073.00_00_31_10.Still001

ma tahaks seal päriselt niimoodi tundidekaupa istuda…mitte ainult 2 min droonivideo jaoks…

Posted in Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , , , , | 6 Comments

Maagilised jetisaapad ehk Malagas on lumi maas?

Kõik sai alguse sellest, kui meie kodulähedase kaltsuka aknale ühed karvased jetisaapad ilmusid. Lapsed, kes pole kunagi lund näinud, olid kohe elevuses, et ostame-ostame, siis saab ju Sierra Nevadale minna.

IMG_20200122_201301

Eile õhtul hüppasimegi kaltsukast läbi ja ostsime Aleksandri suurel pealekäimisel need saapad lõpuks ära. Mis sest, et suurus 41.

Varahommikul ärkasin selle peale, et keegi loopis meie maja kividega. Või vähemalt tundus nii. Tegelikult sadas hoopis rahet. Lisaks müristas ja lõi välku ka. Ajasin end ruttu jalule ja piilusin välja – maa oli rahest täitsa valge, niipalju, kui pimedas muidugi üldse näha oli… samas välgusähvakate ajal õnneks nähtavuse üle kurta ei saanud.

Ma olen mõned korrad varem ka Malagas rahesadu näinud, aga seekord olid taevaluugid ikka täiega valla ja seda kraami sadas tohutus koguses alla. Ja kuskil tunni aja vältel lausa.

IMG_20200123_084849IMG_20200123_081849

Osta veel jetisaapad.

Lapsed olid muidugi ülielevil. No tegelikult ma ise ju ka loomulikult… Aga eks vaadake ise:

Linnas oli muidugi täitsa kaos – libedad tänavad, osades kohtades üleujutused. Öö jooksul oli umbes 70 liitrit (padu)vihma ka ruutmeetri kohta sadanud. 

Praegu õhtul on siin-seal endiselt lumehunnikud. Või noh, rahehunnikud. Viimati oli Malaga sellise valge vaibaga kaetud 1954.aastal, nii et – kes teab, millal jälle….

IMG_20200123_091602

IMG_20200123_092811

IMG_20200123_092554

IMG_20200123_093016

IMG_20200123_093502

IMG_20200123_092706

Posted in Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | 2 Comments

MÄU

DSC_4180

Cocol on mingi eriline anne, juba sünnist saati. Ta oskab nimelt teistelt kohta ära võtta. Ükskõik, kus ta ka ei oleks – kui keegi tõuseb laua tagant või diivanilt püsti, siis sekundi pärast tagasi tulles on Coco seal ees. Magab, nagu oleks see juba mitu tundi tema koht olnud. Teleport?

Näiteks – istun läpakaga diivanil, Coco magab teises diivani otsas õndsat und. Käin korra köögis ja kohviga tagasi tulles näen, et Coco magab endiselt õndsat und, samas asendis isegi. Lihtsalt minu koha peal.

Või istume kõik laua taga. Kasse pole isegi kusagil näha. Keegi tõuseb korraks püsti, et midagi köögist tuua. Silmapilguga on vabanenud tool Coco poolt hõivatud.

Ja issand, kui palju ta muutunud on! Liigne päevitamine vist….

DSC_2497

hele

IMG_20190304_115937_665

väike päevitus

IMG_20190304_115937_662

tume

Tolmu oskustest ma ei hakka seekord parem rääkimagi, tema hing ihaldab endiselt peent kunsti luua, mina maakas lihtsalt ei mõista ja koristan muudkui väärtuslikud taiesed kokku. Lisaks peidan kunstitarbeid ja materjale ka – rõdu ust ei unusta lahti, kui seal pesu kuivab, kõik sokid ja rinnahoidjad on ka alati kusagil sahtlites peidus. Hea, et susse vähemalt leidub. Ja hea, et mõnikord ikka külalisi käib, nemad ei ole toorainega nii kitsid… (Anna-Liisa, sinu spordirinnahoidjast tuntakse väga-väga puudust!)

DSC_4131

IMG_20191003_124417_336

sportlikud, teeme koos joogat

Also… pargis elavas kassikoloonias on üks imearmas kirju kiisupojake, kes on lisaks meganunnu olemisele ka ülimalt sõbralik, tuleb alati juurde ja lubab pai teha. Ma panin talle isegi nime ära – Arya. Oleks mul raha, et arstilkäigud ja steriliseerimised jne ära teha, oleksin ta juba ammu koju vedanud 😦 Nii et Universum – kui tahad, et see nunnupallike omale kodu saaks, saada mulle lotojackpot 😛

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments

Kolmkeelsed lapsed vol 2

 

20191017_142732

Vaatan et täpselt kolm aastat tagasi, kui lapsed olid vanustes 4 ja 2, panin ma kirja, kuidas meil selle laste kolmkeelsusega läinud on (piilu siit). Ma arvan, et nüüd ongi täitsa paras aeg jälle uusi vahekokkuvõtteid teha.

dav

Aleksandr on 7-aastane ja käib nüüdseks juba viiendat aastat hispaania koolis, hetkel on käsil teine klass. Hispaania keelt rääkimas ma teda väga tihti ei kuule, sest kodus seda vaja ei lähe, aga niipalju, kui klassikaaslaste sünnipäevadel, mõnel kooliüritusel või omaette mängides on õnnestunud kuulda, tundub minu kõrva jaoks olevat keel aktsendita ja tuleb täitsa ludinal. Esimesed paar aastat käis ta kooli logopeedi juures nagu teisedki, kel keelega raskusi. Nüüd ei ole juba mitu aastat selleks vajadust nähtud, kuigi tean et tema klassist mõni käib siiani, isegi üks hispaanlane. Nii et ei tohiks probleemi olla hispaania keelega. Samas  – õpetaja ütles hiljuti, et Aleksandr on ülimalt häbelik ja eriti rääkida ei taha. Pole muidugi ka ime, sel aastal on neil jälle uus seño ja Aleksandril võtab see omaksvõtt ja kohanemine aega.

DSC_3830

Daniel on 5-aastane ja käib eelkooli viimases astmes ehk siis tal on käsil kolmas aasta hispaaniakeelses kollektiivis. Kui väiksena, enne kooli julges ta hispaania keelt päris kenasti kasutada, siis esimesel kooliaastal tekkis tal keele suhtes täielik tõrge, täpselt nagu Aleksandrilgi oli juhtunud. Vaikis esimese aasta ja veel teise aasta algusegi. Samas tegi koolis kõike ilusti kaasa ja õpetaja nägi, et laps saab kenasti aru. Ühel hetkel hakkas ta mulle mõnikord mõnda hispaaniakeelset sõna kõrva sisse sosistama, näiteks kui küsisin, et kas tead kuidas see sõna hispaania keeles on. Aga kõva häälega ei julenud välja öelda. Ja siis, kui teise kooliaasta poolepeal meie juures kuu aega üks prantslane elas ja meie kodune suhtluskeel temaga hispaania keel oli, Daniel lõpuks murdus ja hakkas ka avalikult ja häbenemata hispaania keeles suhtlema. Ning koolis ka. Ta on tegelikult tunduvalt ekstravertsemat tüüpi, kui Aleksandr, nii et ma imestan, kuidas ta suutis üldse nii kaua sedasi vaikides oma mullis istuda.

IMG_20191222_171705

Vene keel on neil hetkel kõige domineerivam – omavaheliseks suhtluseks valivad nad enamasti selle. Võib täitsa vabalt juhtuda, et olen nendega kolmekesi, räägime eesti keeles ja niipea kui ma vait jään ja oma asjadega tegelema hakkan, kuulen, et nad on sujuvalt vene keelele üle läinud. Vene keel tuleb kiiresti ja pausideta, kõik tehnika jms nö poiste teemadega seotud sõnavara on suurem, kui eesti keeles, aga aktsent on päris korralik. Nad pole kumbki neid susisevaid ž, z jne vene sitikaid omaks võtnud. Sõnade järjekord on tihtilugu hispaaniapärane. Nad ei viitsi eestlaste kombel pöörata erilist tähelepanu sõnade sugudele ehk kui nimisõna on näiteks naissoost, ütlevad nad sinna eelneva omadussõna üldjuhul meessoost. Ma ise teen hispaania ja vene keeles pidevalt täpselt sama viga, eestlaste värk, me ei diskrimineeri ju sugude kaupa eksole 😀

Eesti keel on muidugi samuti mõnusa aktsendiga ja samamoodi tuuakse ka siia teiste keelte grammatikat üle.

Ma- ja da-lõpud on üle kivide ja kändude. “Tahan proovima, kas saab”

Juhe on “juhm”, vist selle loogika järgi, et kui mitmuses on juhtmed, siis ainsuses võtame lihtsalt lühemaks.

“Emme, luge mulle!” ja “mina loesin”

Kui neil on üleannetu tuju ja mõne krutskiga hakkama saada tahavad, siis proovivad nad minuga meelega vene keeles rääkida, et näha, kas ma allun provokatsioonile. On näha, kuidas see nö vales keeles rääkimine nõuab neilt tegelikult hirmsasti kontsentreerumist ja pingutust, niivõrd kõvasti on neil kuskil ajusopis juurdunud see, et on emaga suhtlemise keel ja isaga suhtlemise keel, mis sest et teavad, et oskame ju mõlemad teisi keeli ka.

Põnev kiiks on neil veel see, et kui teiste kohalike eesti lastega räägitakse muidu eesti keeles, siis mängukeeleks on hispaania keel. Ehk siis: teretamised ja uudised vahetatakse eesti keeles, mängureeglid lepitakse kokku samuti eesti keeles, kuid siis, kui lõpuks mänguks läheb, toimub tegevus hoopis hispaania keeles. Ilmselt tuleneb see sellest, et ka koolis on kõik omavahelised mängud hispaania keeles, pluss ka sellest, et kõik ninja-alane ja muu poistemängude sõnavara ja ideed tulevad hispaaniakeelsetest multikatest. Samas kohalike vene lastega mängivad nad vene keeles, mis sest, et kõik oskaksid ka hispaania keelt.

Mulle tundub, et praegu on neil juba see vanus, kui peaksime hoopis kirjakeele peale mõtlema hakkama. Hispaania keelega pole probleemi, seda õpivad nad koolis iga päev. Pean silmas hoopis eesti- ja vene keelt, mis sõltuvad ainult meie kodusest viitsimisest selle teemaga tõsiselt tegeleda. Eesti keelega olen ma meid üsna järjepeal hoidnud, nad teavad, et J hääldub eesti ja hispaania keeles erinevalt, et eesti keeles on täpitähed, et H hääldatakse välja jne. Viimati õhtul enne magamajäämist sõnamängu mängides panin muidugi tähele, et T ja D vahel vahe tegemine on raskustega. Näiteks: mina ütlen “nõud”, Aleksandr ütleb “traktor” (see on see mäng, kui järgmine sõna algab eelmise sõna viimase tähega). Daniel hääldab U ja V üsna ühte auku ja tahtis U-ga algavaks sõnaks “vana'” pakkuda. B ja V häälduvad siin andaluusias tihti nii kuidas parasjagu juhtub, seega ka ka nende eristamine pole kergete killast. Ja muidugi I ja J. I-tähega algav sõna võiks ilmselgelt ju iänes olla…. Aga seda viga teevad vist puhta eesti keelega lapsed ka.

Vene tähestiku osas sõltub kõik muidugi ainult Artjomist – mina oma nina selle õpetamisse ei pista, kui siis vaid nii palju, et mõnikord mainin, et ehk oleks aeg tasapisi seda ka õppida? Aleksandr pole väga huvi üles näitanud, kuid Daniel on ise Artjomi käest mõndade tähtede kohta uurinud. Laps, kes lihtsalt armastaab kirjutamist! Nüüd ta siis kirjutab vene keeles nii, et suurem osa sõnast on ladina tähestikus, kuid mõni täht, mida teab, kirillitsas. Vene keeles “raha” kirjutab nt ЦENKI.

Lisaks meeldivad neile väga keeltega seotud ja keelte vahel orienteerumisega naljad.

Näiteks kui paberile on kirjutatud “M” siis võib see vabalt tähendada eesti keeles mind ehk emmet, sest hispaania tähestiku M hääldatakse “emme”.

Või siis see: neil on venekeelne raamat nimega Кротик (mullamutt) ja siis loevad seda pealkirja kui “kpotnk” ja itsitavad kahekesi.

Neid keelnalju on neil tegelikult tohutult, aga mulle ei tule nad niimoodi hoobilt praegu muidugi meelde. Õnneks olen mõned siia jooksvalt üles tähendanud, näiteks SIIN, SIIN ja SIIN. Ja paar päeva tagasi SIIN.

20190308_153355

Posted in Kolmkeelsed lapsed | Leave a comment