See peegelpilt

Mis teil esimene mõte on, kui tänaval kõndides mõni inimene vaatab?

Ma olen üldiselt selline uinamuina, kes on tänaval oma mõtteis või vaatab puid-põõsaid ja linnukesi ja pilvi, heal juhul valgusfoori ka, ja inimesed jäävad täitsa kahe silma vahele. Vastupidiselt Artjomile, kes võiks vabalt mingis luureteenistuses töötada, sest paneb just inimesi tähele. Umbes, et näe, see mees või naine tuli meile ju eile ka siin vastu. “Oih, milline? Keegi läks mööda või?” on suht 100% juhtudel mu vastuseks.

Enivei, seega ei pane ma üldjuhul ilmselgelt seda ka tähele, kui keegi vaatab või naeratab või tervitab või midagi. Aga vahel üksi kõndides muutub see tähelepanu siiski kuidagi tuntavaks. Naiste värk, lastega või abikaasaga olles on hea nähtamatuks muutuda, nii et kui järsku üksi kuskile minek, siis on harjumatult jälle nähtav olla.

Ei, tegelikult ei ole see naistevärk ainult, Artjomil on sõprade-tuttavatega samuti, et kui mina või lapsed ka kõrval oleme, siis ei panda teda tähele ega tunta ära. Kui üksi läheb, siis iga kümne meetri tagant tahab keegi tuttav juttu ajada.

Ooot, aga ikkagi see küsimus, et milline teil see esimene reaktsioon siis on, kui vastutulevad inimesed vaatama kipuvad?

Näiteks läksin eile kooli lastele järgi, ei olnud minikleit, vaid tennised ja teksad. 20 minutit kõndida. Kõigepealt mõtlesin, et kas mul kuskil mingi plekk? Mkmm, ei olnud. Äkki püksilukk lahti? Mkmm, sellega ka korras. Äkki see pesakond halle juukseid, mis just hiljuti ehmatusega peast avastasin on kohe eriti kiiskavalt pilkupüüdvad? Või need neetud katkised juukseotsad? Või vaatavad, et kas tõesti saab nii magamata silmaalustega tänavale tulla, kas siis puudrit-näokreemi tõesti ei leidnud või…

Ühesõnaga – raudpolt on midagi viga ja kole jne. Sest kui ise tunda end väsinuna, magamata ja kõigele lisaks veel mitu kilo oma unistuste kaalust üle ka, siis ei saa ju ometi olla, et see kõik välja ei paista ja teistele ka silma ei kriibi?

Vaatasin siis mingi poe vaateakna peegeldusest mööda vuhades, et tegelt pole ju hullu, täitsa norm tegelane. Ja niimoodi kaugelt petab täitsa ära, nagu 15 oleks endiselt/jälle. Ja miks üldse see minapilt on alati kellegagi võrdluses, kas või omaenda minevikuminaga, kes oli ilmselgelt noorem ja siledam-saledam. Miks ei võiks end hoopis oma tulevikuminaga võrrelda ja enesega hetkes rahul olla?

Tegelikult vaatad ju tänaval ikka hoopis neid inimesi, kes kuidagi inspireerivad, vahet polegi, kas mehed või naised. Jagad aga muudkui nagu sotsiaalmeedias skrollideski kujuteldavaid laike. Ja kõik teavad, et fookus on sellel, mis meeldib, mis positiivsega silma jääb või lihtsalt nunnu on, sest dislaike pole olemas. Dislaike paneme me endile ainult ise.

Mäletan, et millalgi sada aastat tagasi gümnaasiumiajal istusin raekoja platsi taga kusagil pirogovi serval ja vaatasin, et oo, täiega äge tsikk läheb mööda, selline grunge ja stiilne, vot tahaks ise ka nii cool olla. Alles mingi viis sekki hiljem sain aru, et oih, aga see on ju mu enda õde…

Siis ma sellele pikemalt ei mõelnud, aga nüüd saan aru, et raudselt olid tal kõndides enda suhtes umbes samad etteheited peas, et need krdi paar kilo ja väsinud silmaalused ja mida nad jõllavad, kas püksilukk lahti.

Ikka ise oleme alati enda suurimad vaenlased ja allatõmbajad noh.

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 4 Comments

Kool ja viirused käivad ikka käsikäes

Hmmm, huvitav, mis järeldus sellest teha, et kui lapsed olid pool aastat kodus olles kenasti terved, aga juba peale kahte nädalat kooliskäiku on mõlemad haiged? Vaatamata kogu sellele maskikandmisele ja distantsihoidmisele ja hommikusele palavikumõõtmisele ja pidevale kätepesule ja burbujadele ja muudele meetmetele.

Kas ainult mulle tundub selles valguses nii ilmselge, et kogu sellest tsirkusest pole kahjuks absoluutselt mitte mingit kasu, viirus pääseb ikka ühelt lapselt teiseni. Ja neid haigeid lapsi oli kolmanda koolinädala alguseks PÄÄRIS palju.

Kool ei teinud selle peale miskit põnevat-resoluutset. “Ahah, selge, saage terveks!” Alles nädala teisel poolel hakati uurima, et ega ometi koroona pole, mis arst ütles, kas test ka tehtud jne, sest muidu peaks ju kogu klassi karantiini jätma.

Üks ema kirjutas esmaspäeval üleüldse kooligrupis, et laps on haige ja täna ei tule kooli, tuleb teisipäeval. Ma hoidsin enda omasid ikka nädala kodus, mis sest, et ainult esimesed 2-3 päeva oli palavik. VANASTI minu ajal oli haige olemisega üldse nii, et nädal kodus ja pärast veel nadal kehalisest vabastust ja värki…et organism ikka taastuda saaks. Siin küll sellist süsteemi pole, ei tea kas Eestis tänapäeval veel on?

Mõned lapsed tegid koroonatesti ka, oli negatiivne. Nii et ma ei hakanud siis enda omasid piinama selle ninasurkimisega.

Et jah, sellised lood siis kooliga.

Vähemalt olime nädalakese Antonio silme alt ära… nii et ALATI on miski positiivne külg ka asjadel!

Ma jõudsin neile nädala jooksul umbes mustmiljon korda meelde tuletada, et võiks tasemini mängida. Ja juba sekund hiljem läks helinivoo jälle tagasi sellele tasemele, et pool linna kajas. Niimoodi me siin küll “salaja” elatud ei saa…

Ja Tolmu oli vahepeal nii sokidefitsiidis, et vedas mu tenniseid mööda stuudiot ringi. No pole hullu, varsti on sügis käes ja jõuab see ammuigatsetud sokihooaeg ka kätte…

Jah, sügis. Tegelikult on oktoober veel täiega suvekuu siin, umbes nagu Eestis august, et vahepeal rannailm, samas vahepeal mõni päev juba jahedamat hõngu kaa, aga sel aastal on mul juba kuidagi sügisetunne peal. Ja tahaks niiväga aega lihtsalt paar kuud edasi kerida, sest kes teab mis jama sinna vahepeale mahtuda võib. Jep, ei tohi ette negatiivselt mõelda, aga noh, Madrid on juba karantiinis ja rongid olid jälle rannikule pagevaid inimesi pungil täis ja noh, ei ole buena pinta kogu sellel värgil. Andke mulle ajamasin, keeraks selle uue aastanumbri äkki juba ette?

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | Leave a comment

Valikud

Kell oli kohe-kohe õhtul seitse saamas, kui uksel kõlas koputus. Seitsmest pidi Artjomil üks fotoshoot hakkama, mõtlesin, et kliendid juba kohal ja läksin aga rõõmsalt avama.

Antonio hoopis. Mitte Banderas, kahjuks. Vaid üks teine. Siin nimetatakse neid conserje-ks. See on see tüüp, kes kortermajas asjadel silma peal hoiab, mingite elektri- ja abiruumide võtmeid omab, trepikoda koristab jne. Kojamees eesti keeles äkki?

Igatahes oli see tüüp nüüd ukse taga (ma oleks iga kell Banderast eelistanud).

“Mul on paar küsimust, kas võin sisse tulla?”

See paar küsimust oli konkreetsemalt, et kas me elame siin. Fotostuudios siis. Artjom ei hakkanud keerutama ka, ütles kohe ausalt ära, et oleme ajutiselt siin jah. Me olime selleks hetkeks napilt end sisse jõudnud seada, ja kogu selle aja jooksul oli nagu raudpolt kindel, et kui ma kusagile läksin või tulin, oli ta all asjatamas. Iga hommik, kui lastega kooli läksime, pesi ta just sel hetkel seal põrandat või lõi välisukse klaase särma. Inimene, keda ma eelneva aasta jooksul olin heal juhul kaks korda näinud, oli nüüd pidevalt koguaeg igal pool. Või noh, tema jaoks siis vastupidi, et mina olin lastega järsku pidevalt pildis. Ja no tõesti, me ei saali muudkui edasi-tagasi. Ja tema ei passi ka koguaeg trepikojas. Lihtsalt need trepikoja-hetked hakkasid nagu murphy kattuma. Ja mina olin eelnevalt arvestanud, et kuna Antoniot on näha sama harva kui kuuvarjutust, siis ei tasu üldse muretseda.

Nii et ma läksin nüüd täna maskeeritult välja 😀 Lapsed tahtsid niiväga mahla ja kakaod aga ma ei tahtnud kohe üldse nina välja pista, sest äkki Antonio. Tegin siis omale totaalse make-overi. Kleidi ja platvormide asemel spordiriided ja botased, käekoti asemel seljakott, juuksed krunni, mask (teine, mitte see, mis tavaliselt!) ette, päikseprillid ka. Lippasin niimoodi siis edasi-tagasi ära. Antoniot ei näinud, aga kaks mutikest tulid just sisse, kui väljusin. Ja teadagi, kuidas nad siin kõik omavahel pläkutavad. Sest noh, Antonio elab ka siinsamas majas. Vast ikka ei tundnud ära…

Aa, muide ta ütles, et peab korteriühistu presidendile helistama ja rääkima, et selline asi. Sest miks nad muidu talle palka peaks maksma, kui ta “selliseid asju” tähele ei paneks. On ikka cabrón noh…

Ühesõnaga. Hakkan kogu looga täitsa algusest peale: valikud. Me olime juba koroona algusest alates tegelikult selle valiku ees, et kas korter või stuudio. Mõlemat ei saa, sest stuudio kaasfotograafid kadusid koos koroonaga ära – üks sõitis tagasi Soome ja teine kardab paaniliselt koroonat ning peab oma hobifotograafindusega maailma endiseks muutumiseni pausi. Ja praegusel ajal ei õnnestu uusi ka leida… Ja millal see hullumaja lõppeb, ei tea ju keegi krt ette.

Ehk siis. Kui on vaja raha kokku hoida ja teine koroona-laine kuidagi üle elada, tundub lõpuks see mõneks ajaks stuudiosse kolimine ainuke loogiline variant olevat. Seda enam, et kuigi üürihinnad on langenud, siis meie korteriomanik polnud nõus hinda alandama, vaid mõtles pigem üüri tõstmisele ja palus meil omale odavam koht otsida, sest viimases otsas hilinesime me aina maksetega ka.

Pluss me saame siin nüüd täiega tööle pühenduda. Nii et varsti pole me mittemiskised tavalised fotograafid vaid kikime totaalselt äässe. Ja vahel tuleb muutus elus kasuks. Ja noh, me hoiaks talve siin üle elades üle viie tonni kokku… Noh, kõik plussid on ju stuudio kasuks. Või?

Välja arvatud, et siin pole kööki – seadsime väikese nurgakese veekeetja ja rösteri ja võileivagrilli ja külmkapiga sisse. Pesu ka ei saa pesta. Käime nüüd nagu filmides nendes tänavaäärsetes pesupesukohtades, kus masinad reas ja ühe masinatäie pesu saab 3.60 eest puhtaks. Kuivatus veel 1 eur otsa. Stuudio ühte kahest wc-st (mis nagunii ei töötanud) tegime hoopis duširuumi. Mingid asjad on keerulised jah, nt kas või see, et iga toidunõud tuleb ühekaupa vannitoas pesemas käia. Samas täitsa elatav ikkagi.

Terve kolimise aja mõtlesin ma muidugi pooleldi paanikas, et me oleme täitsa hullud ikka, see ei ole normaalne elu. Aga kivi oli juba veerema lükatud, ja kõik ikka parema tuleviku nimel, tuleb see veider 2020 ja koroonakriis ja karantiinid kuidagi üle elada ju…

No vot, ja siis tuleb see Antonio ja teeb selle niigi raske elukese veelgi keerulisemaks. On siga noh! Ma kohe üldse ei viitsi mingit jama lahendama hakata, niigi väss. Mis see tema mure on, kas me töötame siin 24/7 või vähem (ja google ütleb ka muide, et meil on stuudio 24/7 avatud), peaasi, et üür on makstud ju.

Nii et ma ei tea, kui kauaks, ja kui palju jama sellest kõigest tuleb, aga siin me nüüd siis oleme.

kodukontor / kontor-kodu ?
akna taga vaatab kummipuu
Coco tuvijahil

See oli üleüldse kuidagi mu elu kõige raskem kolimine. Varem on lisaks kolale meid endid ju ka vähem olnud. Nii palju asju peaks lihtsalt ära viskama, vanad mänguasjad, riided jne, aga kuidagi kurb on seda teha. Eriti, kui eelmisel talvel oli neid beebiasju ju peaaegu jälle vaja, ja nüüd… kes seda teab, ma pole endiselt oma südames ära otsustanud, et vsjo, rohkem lapsi ei, või et jah, millalgi helges tulevikus ehk veel üks. Et noh, niigi stress ja kolimine ja kiire, ja siis veel vaja selliste teemade üle ka mõtteid mõlgutada. Ja neli ja pool aastat karpidesse-kastidesse laduda, oeh, ei ole lihtne. Teooorias peaks jah siuh ja valmis olema, aga tegelt tuleb igast nurgast asju aina juurde. Ei ole sugugi nagu väikseks reisiks pakkimine, võtab ikka päris mitu hommikust-õhtuni päeva. Ja veel sain ma aru, et kuigi ma ju võin endiselt vahel 20+ välja näha, siis kuskil kontides on see tegelik vanus ka olemas. Jalad olid üle nädala aja järjest tuimad kui puupakud, varbaid ei tundnud üldse ja ma ei suutnud öösiti valu pärast magamagi jääda. Jep, kui ma veel noor olin, siis küll selliseid muresid polnud! Siis võis vabalt hommikuni tantsida ja päiksetõusuga rõõmsalt koju kepsutada…

jajah, väljast noor, aga tegelt istun ja puhkan Tolmuga, sest jalad löövad lihtsalt tuld
Väheke segamini?
vähemalt üks oskas end ise ära pakkida

Vot nii on lood siinpool sood.

Ja raamatu kohta pole ma ka vastust saanud, et mitmes ta nüüd neil ilmumisjärjekorras on… Mulle tundub, et peaksin varsti lõpu totaalselt ümber kirjutama.

Aa, Artjomi poolt üks muusikavideo kah.

Posted in Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 8 Comments

Kool ja koroona: esimene ja kolmas klass

Esiti pidi meil siin kool algama 10ndal septembril. Enamus koolides hakkas ka. Meie kooli puhul lükkus esimene koolipäev hoopis 14ndaks. Koroonavärgid – nad ei saanud õigeks ajaks valmis, mingid asjad ja kooliruumid olid veel komisjonide poolt üle vaatamata ja heaks kiitmata jne. Jess, väike ajapikendus kuluski ära, sest ma olin ka siin suure kiire ja kolimise sees ega olnudki üldse aega kooliteemaga tegeleda ja süveneda jne. Meil polnud isegi netti, aga kõik kooliinfo tuli ju sealt (ja ikka viimasel hetkel, nagu ikka… nt saime kolmapäeva õhtul teada, et neljap ei olegi esimest koolipäeva)

Nii et lapsed käivad nüüd lõpuks juba teist nädalat koolis. Aleksandr ootas juba väga ja on siiani rahul. Daniel ei ootanud kohe üldse mitte. No kohe üldse-üldse. Tal ei olnud oma eelmise aasta õpetajaga mitte mingisugust klappi. Õnneks läks ta nüüd sel aastal esimesse klassi ja neil on uus õpetaja. Juuhuuu! Jackpot, tundub väga tore õpetaja ja kui midagi ootamatut ei juhtu, siis on ta nendega kuuenda klassi lõpuni. Mis on niiii tore, sest esimese kolme aasta jooksul oli neil neli erinevat õpetajat. Esimene jäi lapseootele, teine oli asendusõps ja kolmas samuti, neljas oli koroona ajaks. Lõpuks ometi stabiilsus! Aleksandril on tegelikult sama teema. Tal on ka iga aasta erinev olnud, samamoodi, et esimene jäi lapseootele ja siis tuli muudkui ajutisi asendajaid riburadapidi. Siin on selles mõttes keeruline, et teoorias jäädakse beebiga koju vaid 4 kuuks ja kool peab õpetaja koha alles hoidma, sest ta tuleb ju kohe tagasi. Samas kumbki mu laste õpetajatest ei tulnudki enam tagasi. Ja noh, kui hispaania lapsed harjuvad suht kiiresti uute inimestega, siis minu omad… nad vajavad aega, et avaneda. Ja õpetajad vajavad aega, et aru saada ja harjuda sellise põhjamaise vaikse karakteriga ja panna tähele, et nad mitmekeelsed jne. Tavaliselt on nii, et iga uue õpetajaga olen täitnud mingi ankeedi lapse kohta, kus mainin muuhulgas ka ära, et mitmekeelsed ja hisp keel kolmas keel jne. Ja siis kooliaasta lõpus mõnel arenguvestlusel õpetaja imestab nt, et ohhoo vau, ta räägib teil vene keelt, ma ei teadnudki!?

Teine asi on veel, et kui Eestis valitaksegi tihti kool õpetaja järgi, siis meil on enamasti nii olnud, et veel paar päeva enne kooliaasta algust pole lapsevanematel teada, kes õpetajaks saab.

Nii et jah, ma olen väga õnnelik, et Dani sai lõpuks ometi püsiva seño ja et ta on veel täiega äge ja tore inimene ka. Ja Aleksandril on nüüd ka juba teist aastat sama õpetaja ja tundub, et ta on ka püsikas lõpuks. Kuues kooliaasta jookseb ja viies õps.

Seega hakkas seekord kooliasta väga positiivsete uudistega. Ja noh, nii tore, et lapsed üle pika aja jälle kooli saavad ju 😉 (enne, kui kõik lapsevanemad lõplikult hulluks lähevad)

Päev enne esimest koolipäeva teipis Dani kodu-uksi kinni. Õnneks mitte mcgyveri teibiga, nii et saime ikka välja murda… Esimesed kaks päeva olid kõigest paaritunnised, reeglitega tutvumiseks jne. Tähtsamad uuendused on sellised:

  • Alates 1. klassi lastest tuleb koguaeg maski kanda ja kotis peab tagavaramask ka kaasas olema. Võivad vahepeal ainult akna juures “hingamas” ja vett joomas käia.
  • kool on burbijadeks ehk mullideks jaotatud. Ehk siis iga mull on omas mullis, ei puutu teiste klassidega kokku. Esimene ja teine klass on üks mull, kolmas ja neljas teine mull. Ehk siis Dani ja Aleksandr on erinevates mullides ja päeva jooksul üksteisega kokku ei puutu. Mis tähendab seda, et nad lähevad kooli eri ajal (5 min vahega õnneks) ja saavad välja tunnise vahega (mis on suht tüütu…vanasti sai lapsed korraga koolist kätte ega pidanud mitut korda neil järel käima)
  • hommikuti mõõdetakse kooliväravas kõigil kehatemperatuuri. Kui 37.5 või üle selle, siis kooli ei saa.
  • Koolitarbed (õpikud, vihikud jne) on koolis ja koju ei käi. Ja ongi hää, koolikott hea kerge.
  • Materjale ega toitu (ega üldse midagi) ei tohi omavahel jagada.
  • Kui mõni laps koolipäeva jooksul haigeks jääb, viiakse ta eraldi ruumi, kutsutakse arst ja vanemad ja tehakse koroonatest jne.
Juuhuu koooli! ja ei-taha-kooli
Dani väidab, et kui alla kuuesed võivad tänaval maskita käia, siis ta ütleb politseile, et on ka alles väike (3 kuud üle kuue juba!)
hommikune temperatuurimõõtmine
no ebaõiglane ju et lapsed peavad koolis käima, onju

Danieli emotsioonid olid peale esimesi koolipäevi kahetised. Polnud nagu väga hullu, aga tal tekkisid oma hirmud. Et mis siis kui palavik ja tuleb arst, see ju maailmalõpp ja seda ei taha. Samas ta pole nutnud ega vastu pressinud koolimineku suhtes, ju siis nii hull seal ikka pole. Aga siiski meisterdasid nad eile sellised loosungud ukse peale meil. Alt rohelisega on kindlalt Dani käekiri, vene keeles “u minja alergia na skolu” ehk “mul on kooli vastu allergia”. Üks hispaania Ñ ja üks vene Л ka sekka sattunud… Ja ma ei tea, kumb selle eestikeelse “ei tohi teha lahti” kirjutas. Hispaaniapäraselt “h” asemel “j” Samas nad väitsid mõlemad, et kui peale kooli saaks Tigerist läbi minna, siis nad lähevad lausa RÕÕMUGA kooli. Väikesed väljapressijad sellised!

väike streik

Aa, muide ükspäev tuli toidupoe järjekorras Dani eelmine õpetaja rõõmsalt ligi, et oooo, tere Daniel, kas mäletad mind? Dani kohe varjus ega vastanud midagi 😀 Järgmine kord kui poest mööda läksime ja küsisin, et kas astume sisse, vastas, et mkmm, meil kõik olemas, praegu pole küll vaja midagi osta 😀

Aga ei tea, kaua läheb, kuniks koolid jälle kinni lähevad? Ma olin kindel, et septembris seda veel ei juhtu, aga Malagas on nüüd juba päris mitu kooli kinni läinud. Võiks ikka paar nädalat veel välja venitada, saaks lapsed kenasti õppimislainele ja meie hommikuti lõpuks RAHULIKULT vaikuses tööd teha. Päris zombistav oli pool aastat järjest nende kõrvalt proovida kõik tehtud saada.

Hoiame pöidlad pihus, et kõik need koroonameetmed aitavad ja tuleb mõnus rahulik kooliaasta, ja loomulikult võimalikult vähese koduõppega! 🙂

Sinine ja punane kingiti lastele koolist. Üks Aleksandri mask puudu, kuskil kotis vist

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | Tagged , , , | 2 Comments

Video killed the radio star

Ma olen juba ammusest ajast alates hädaldanud, et videodega on alati üks häda ja viletsus. Koguaeg aina teen neid, telefon kubiseb igasugustest kodu-, kassi- ja jalutuskäiguvideodest. Ja sinna nad jäävadki. Pärast, kui ruum otsas, kolivad kuskile välisele kõvakettale ümber ja vsjo. Keegi neid ei vaata. Ruumi ainult võtavad kuramused.

Aga viimasel ajal hurjutan end kohe eriti kõvasti, et cmoon, koguaeg midagi filmime ja kuskil kondame lastega ringi, kõik tehnika on olemas, premiere pro-d maksame ka igakuiselt juba mitu aastat… võiks siis juba sammukese edasi astuda ja julgeda midagi kokku monteerida, endal (ja lastel) pärast hea vaadata ja meenutada ja kes teab, äkki kellelegi teisele ka meeldib?

Näiteks on mul nii hea meel, et kevadel viitsisin mõned videod kokku monteerida, nüüd kui neid uuesti vaatan, on selline ajas rändamise tunne. Peaaegu tunnen isegi neid kevadisi lillelõhnu ja värske tärkava rohu aroomi. Nii mõnus, selline nostalgia! Ja isegi see karantiini lõppemise ja vabaduse emotsioon tuleb ka tagasi.

Samas praegune aeg, juuli-august-september on ka selline mõnus, tsikaadid üürgavad, maas sahisevad eukalüptilehed, krõbe ja okkaline hein, kuuma kuiva õhu lõhn, need soojad ööd, langevad tähed… Ja nii väga kui mulle seda kõike kirjutades meeldiks edasi enda, ma lihtsalt ei oska, ei jätku sõnu.

Ah mis ma siin ikka pikalt seletan, tahtsin lihtsalt öelda, et tegime vahelduseks jälle ühe video. Ingliskeeles, sorry! Endal ka harjumatu, aga mu meelest aus nt Artjomi Moskva sugulaste ja siinsete hispaania töökaaslaste ja sõprade suhtes, kes on kuidagi ootamatult riburadapidi meie pisikest youtube kanalit jälgima hakanud ega saa ise eesti keelest sõnagi aru. Nii et mis seal siis ikka, lähebki inglise keel mul muidu rooste.

Posted in Fotograafia, Malaga | Tagged , , , | 2 Comments

Keeled

Vaatasin hiljuti ühte youtube video, kus olid subtiitrid all. Ingliskeelne video, ingliskeelsed subtiitrid. Kuulmispuudega inimeste jaoks ehk? Aga no nii mööda olid need supakad, et pidin lõpuks välja lülitama, hakkas häirima lausa. Nagu mingi robot oleks nad sinna pannud, kontekstist üldse aru saamata ja midagi kuulmise järgi pakkudes.

Aga eks tegelikult ongi ju nii, et vahel võib üks lause mitme eri tähendusega olla ja kõik olenebki lõpuks vaid kontekstist.

Näiteks meil siin maja ees seisis just mees, kes rääkis telefoniga ja möödaminnes jõudsin kuulda sellist katkendit: “Llevo on rato aqui”. Tegime isegi lastele nalja, et ehhee, kuulsite mis onu ütles, et tassib ühte rotti siin. Ihhihhii ja ahhahaaa. Tegelt mingit rotti polnud, ütles lihtsalt, et on siin juba veits aega olnud.

Või see, et kui kuuled kohvikus, et keegi tellib omale hommikusöögiks ühe varjuga smurfi. Näitan igaks juhuks puust ja punaseks ette: ta ei taha ilmselt seda esimest varianti, vaid toda teist.

pitufo

pilt internetist

Toit on muidugi üldse täitsa teine teema, kiire kõrvalepõikena seletan ära, et tüüpilise malagueño hommikusöök on kohv ja sai. Aga ei ole nii, et lähed kohvikusse ja palud lihtsalt kohvi ja “võisaia”. Valik on lai, nii saia kui kohvi osas. Esimesed pildid, mis googeldades ette sattusid, annavad suuna kätte:

kohv-malaga

bocadillos

Saiade nimed. See, mis saia vahele läheb on veel eraldi teema…

Ma olen üldse ajaga aru saanud, et siin on nii palju selliseid sõnu ja väljendeid, mida mujal Hispaanias üldse ei kasutata. Mõnikord olen täitsa hämmingus, et wat, teil ei räägitagi nii või? Ma arvan, et kui kunagi üle saja aasta nt Madriidi satuksin, saaksin küll keelelise kultuurišoki.

Veel üks veider oskus on ajaga tulnud – aktsendi või isegi välimuse järgi vahet teha, kui inimene on mõnest ladina-Ameerika riigist või siin kohapeal mingist teisest piirkonnast. Varem tundus kõrva jaoks kõik üks ja sama hispaania keel ja ühed-samad rosinsilmad. Samas on sellele tasakaaluks nüüd vähenenud oskus põhjamaainimestel vahet teha. Ei saa enam aru, et kas taanlane või rootslane või… Eestlased õnneks tunnen/eristan ikka ära veel 😀 Aga venelastel-poolakatel-ukrainlastel-eestlastel samas on üks ühine joon, mida ma varem kunagi üldse tähele ei pannud, nüüd tänavapildis hakkab jällegi nii selgelt silma – väikesed tüdrukud on alati pika blondi patsiga ja üleni roosas, sellised prinsessilikud-haldjalikud. Ja poisid neoonvärvi spordiriietes ja siilisoenguga (sest muidu hakkab palav). Hästi üldistatult, aga no ütleme nii, et statistiliselt 99% juhtudest.

Ja kui vene pere tänaval räägib, tundub, nagu nad vaidleks või tõreleks teineteisega. Kui eesti pere tänaval räägib, pole midagi kuulda. Selle järgi saangi aru, et ahaa, eestlased. Ükski teine rahvus ei ole nii vaikne, isegi jaapanlased mitte. Itaallased jällegi on VEELGI kõvema häälega kui hispaanlased. Ma arvan, et neil on geneetiliselt mingi värk, et nad lihtsalt ei kuule hästi, mis muud seletust sel olla saab…

Aga huvitav, millised me ise tänaval võõrastele paistame, kas eesti, vene või hispaania perena?

perepilt

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | 8 Comments

Vaatenurk

See on ammu teada fakt, et sotsiaalmeedia on üks totaalne kurjajuur. Sest kõigil läheb ju nii hästi, lust ja lillepidu ja trillallaa-trullallaa, ja kogu selle “edukuse” nägemine võtab lõpuks enesehinnangu alla. Nii et ma näitan siis vahelduseks pahupoolt ka, et kõik saaksid end korraks hästi kah tunda.

Ühesõnaga, tihtilugu kui keegi oma raskest elust räägib, mõtlen, et oeh, äkki peaksin oma külmkappi näitama ja tal hakkaks kohe parem. Või mis oma, külmkapp ju korteriomaniku jagu, aga sisu meie. Vahel ikka teen tast pilti, et kui tulevikus mõne tühiasja peale peaksin hädaldama, siis saaksin seda vaadata ja tunda, et huuuh tegelt ju all good, mul on elus palju halvemini ka olnud.

20200824_134605

viimased vaprad: sidrunijupp ja tükike ingverit

Aga teate, ma tegelikult ise olen õppinud sinna külmkappi teise pilguga vaatama ja ei näe enam, et issand kui pekkis kõik on, vaid seda, et vaat kui hea, et meil on külmkapp, kuhu vesi jahenema panna. Või üldse, et vesi on. Mitte kõigil inimestel maailmas pole veega nii hästi. Ja seda, et tänu tühjale külmkapile viitsime me mingitest sada aastat kapinurgas olevatest kuivainetest miskit kokku vaaritada. Või et kui laste üks lemmiksöökidest on puder (soolaga), siis mina söön putru ainult siis, kui tõesti mitte midagi muud ei ole.  Kusjuures, olgu see külmkapp nii pungil täis kui tahes, mu üheks lemmiktoiduks on tegelikult hoopis kiirnuudlid (bomš-spagetid, nagu Artjom ütleb)…

Tõe huvides mainin ikka ära, et ega ta alati selline tühi ei ole, vahepeal lihtsalt juhtub, et just siis, kui kõik on otsa saanud, ei tule igasugused laekumised ja töötasud, millega oleme arvestanud, õigeks ajaks. See on suht Murphy. Ma ei tea, miks ma ei õpi sellega arvestama, et ei ole mõtet õigeagsete laekumistega arvestada. Ja siis ongi valik, et kas nutta ja end haletseda, või saada aru, et see on vaid üks selline veider hetk ja asjade kokkulangemine ja noh, praekartulid it is.

See positiivne vaatenurk on muidugi midagi, mis sellistel hetkedel ise ei tule ja mille kallal peab tegelikult ikka vaeva nägema. Et igas probleemis näha midagi head, mingit lahendust, seda, mille jaoks ta hea on, mida tast õppida. Ma ka alles level 1 selles vallas, pidevalt pean endale meelde tuletama. Et mingi ajutine hetk ikkagi ei defineeri mind/meid inimesena ja et selliste hetkede üle on targem hoopis naerda.

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 7 Comments

Mõtted

20200803_213236

hilisõhtune jalutuskäik

Nii, siin üks täitsa lambikas postitus, kust Hispaania kohta (või üldse millegi kohta) midagi põnevat teada ei saa ja kes tahab võib vabalt lugemata jätta. 😛


Mul juhtub pidevalt see, et enne magama jäämist mõtteid kedrates tuleb omast arust lõpuks see hõbelõng välja. Teil ka?

Umbes see tunne, et lõpuks ometi said need 1+1 kokku arvutatud ja kuidas ma küll varem selleni pole jõudnud! Supi sisse vaja ju soola ka panna!

No ja siis hommikul või millal iganes see meelde tuleb, et ma omast arust öösel ju nokia leiutasin, ei ole enam üldse meeles. Totaalne mäluauk. Või siis kui tulebki lõpuks midagi ääri-veeri meelde, mõtlen, et minu jaoks on see ehk suur avastus ja ahhaa-efekt, aga teiste inimeste jaoks võib olla midagi täiesti loogilist ja ammu juba teada kõik ja keda huvitab.

Üks selline uitmõte oli näiteks, et inimese üks põhivajadusi on tähelepanu. Mis sest, et millegipärast räägitakse tähelepanuvajadusest pigem negatiivses võtmes. Tähelepanuhoorad jne väljendid. Ma ei tea, miks tähelepanu otsimist/vajamist millegi halvana nähakse?

Juba lapsena tahaks pidevalt olla nähtav, tähtis. “Emme-emme. vaata!” ja “issi-issi, vaata!” Tähelepanu, ja sellega koos loomulikult ka tunnustus.

Ja kui vanemad on pidevalt hõivatud ja laps seda tähelepanu ei saa, siis on natuke kehvasti. Tekib ikka mingi alaväärsuskompleks. Hakatakse kas või negatiivset tähelepanu otsima. Või kusagilt mujalt, väljastpoolt kodu. Või ollakse lihtsalt kurb.

Lapsekasvatamine on ikka täiega raske, nii palju võimalusi on aastate jooksul millegagi puusse panna. Kas või seesama, et palju tööd ja pole aega last päriselt tähele panna. “Ahah, väga ilus pilt jaa!” või “oota, pärast, mul pole praegu aega”. Või see, kui keegi peres lapsele kas naljaga või niisama kogemata möödaminnes midagi ütleb, millest tema võib aastateks hingehaavad saada, mis sest, et täiskasvanu on oma mõtlematu lause juba viie minuti pärast unustanud. Keegi kunagi ütles, et tee kui hästi sa teed, lõppkokkuvõttes on ikka tõenäoline, et lapsel on mingi “mentaalne defekt” küljes, sest a la lippasid tema uneajal kümneks minutiks poodi piima järele ja ta ärkas (sest murphy) ja arvas, et teda on hüljatud. Umbes midagi seesugust.

Aga see tähelepanu jagamine, laste puhul on suuremal osal inimestest instinktiivselt selge, et ta seda vajab. Täiskasvanute puhul kuidagi enam mitte. Täiskasvanu nagu ei tohiks seda enam vajada, peab ise hakkama saama, ise enda jaoks olemas ja tugev olema. Peeglisse vaatama ja ütlema et you can do it. Kas või paarisuhte puhul. Kui asi on pekkis, siis ilmselt on selle taga tegelikult megalihtne põhjus – üksteist ei panda enam tähele. Vaatad nagu natuke teisest läbi. Ta on seal, aga kes ta tegelikult on, millest unistab, mille üle rõõmustab. Noh, juba Avatariski oli see “I see you” lause tähtsal kohal. See on, et tõesti, päriselt näed seda inimest, ja mõistad. See ju ongi lõppkokkuvõttes hoolimine ja armastamine, kui tahad (ja võtad aega) teda tähele panna.

Ma arvan, et üsna arvestatav osa depressioonist ja enesetappudest on tähelepanu puudusest, inimene ei saa seda ühte elu tähtsamatest põhivajadustes piisavalt palju ja tunneb ennast mõttetuna. Inimene sünnib ju ilma otse tähelepanu ja hoolitsuse sisse, ta ei ole üksi, ta on kellegi A ja O, keda kaitstakse, kelle eest hoolitsetakse, kogu aeg turvaliselt vanemate embuses. Elu on lill! Aga kui seesama inimene tunneb end mingis eluetapis hoopis üdini üksikuna, kui need kõige lähedasemad inimesed vaatavad temast läbi, siis ta ei tunne ennast enam üldse nii vajaliku ega eluväärilisena. Tegelikult on lihtsam olla päriselt üksi, kui olla inimeste keskel ja end sellele vaatamata üksi tunda.

Ok, läheb liiga morbiidseks ära!

Mõtlen lihtsalt, et mul endal ilmselt on juba mitu aastat nii kiired ja rasked ajad olnud, et tähelepanuga on nii saamise kui andmise osas natuke kehv seis. Vaja seda parandada. Noh, olla uus mina, umbes et alates homsest teen nüüd 5 min hommikuvõimlemist ja joon sidrunivett ja näen oma meest ja lapsi päriselt, mitte kuskilt silmanurgast 😛 Ja noh, võib olla panevad siis mees ja lapsed ka tähele, et toit ei teki ise lauale ja nõud ega pesu ei lähe ise maagiliselt puhtaks jne, vaid kõige selle taga on üks päris inimene 😀

Ok, tegelikult pole asi üldse nii hull, nagu siit järeldada võib. Või siiski? Inimesed tahavad alati endast tugeva mulje jätta. Et kõik on korras, kõik on hästi. Lust ja lillepidu! Keegi ei taha näida nõrk, katki või haavatav. Ei taha, et teised muretsema hakkaks. Ma ka ei taha. Ikkagi tugev eesti naine ju! Saame hakkama, elame üle. Aga samas, 9 aastat abielus olles on vist viimane aeg need tähelepanuteemad lõpuks üle vaadata, enne, kui pudrupott täitsa üle hakkab keema… Seda enam, et viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul saab ühe käe näppudel üles lugeda, kui oleme kahekesi koos, ilma lasteta kusagil käinud. Vaatan sotsiaalmeediast, et see on ikka VÄÄÄGA erandlik ja hull.

Ok, ma nüüd lapsi kiusama!

20200803_205912

Aleksandr tegi pilti. Romantiline jah? Tegelt püüdsime lastega sitikaid jne värki

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged | Leave a comment

Inimsuhted ja feilid

Sattusin eile “naistejuttude” seda episoodi kuulama, kus räägitakse nuga selga löövatest bitšidest. Esiteks oleks tahtnud, et nad pikemalt ja rohkem süvitsi lahkaksid seda teemat. Aga võib olla just seetõttu, et see nii lühike teemapuudutus oli, just jäingi ise pärast pikemalt mõtlema ja meenutama.

Kõigil on vist elus ühel või teisel hetkel selline inimene tee peale sattunud. Seal podcastist vestlejatel oli, ja minagi olen elus paar korda pidanud seda läbi elama. Järelikult on selliseid nugadega nihverdavaid inimesi maailmas lihtsalt tohutult palju? Et kõigile jagub ja jääb veel ülegi? Ma ei teagi, kas need inimesed on lihtsalt õelad intrigandid ja psühhopaadid, või on nad oma mingis elufaasis lihtsalt nii katki, et kellega iganes kokku puutuvad, saab paratamatult haiget.

Ja nagu seal podcastis öeldi, täpselt nii ongi – samal ajal, kui oled aru saanud, millise pasa sisse astusid, tegelikult ju ikka endiselt veel hoolid sellest inimesest, tahad, et tal hästi läheks, et ta korda saaks. Otsid tema isekusele õigustusi ta lapsepõlvest või kust iganes. Kaitsed teda teiste ees. Tahaksid talle uut võimalust anda. Ja siis aina kuuled ringiga, mis totaalset jama ta selja taga sinu kohta ajanud on ja milliseid põnevalt absurdseid eneseõigustusi välja mõelnud.

“Naistejuttudes” seletati see nii lahti: ta on ju ikkagi inimene ja tunneb tegelikult alateadvuslikult süümekaid, et sitasti käitus ja saab ju ise ka aru, et see pole okei. Ja selleks, et end endale õigustada ja neid süümekaid maha matta, hakkabki õigustusi otsima ja seda kiusatavat mustama, teistele halvemas valguses maalima ja porri trampima.

Ma olen neist juhtumitest õppinud, et tuleb lihtsalt mõistusega ja emotsioonivabalt võtta. Ei ole mõtet vaielda, süüdistada. Veel vähem endas vigu otsida. Lihtsalt see toksiline suhe võimalikult kiiresti läbi lõigata, oma õppetunnid kaasa võtta ja eluga edasi minna. Ja proovida end mitte lukku panna. See on täiega raske tegelikult, sest ikka kaob usaldus inimeste vastu ära ja ei söanda enam kedagi uut lähedale lasta, sest kes teab, äkki on ta ka jälle mingi sibul ehk pealt kullakarvaline aga seest siiruviiruline ja nutmapanev.

Ses mõttes on need juhtumid palju toredamad, kus lihtsalt näed, et oled kellegagi liiga erineva maailmapildiga ja kasvad ajapikku lahku. Sõbralikult, ilma mingite draamade, nugade ja külajuttudeta.

Aga käsi püsti, kellel on vedanud ja sellist nuga selga löövat inimest pole ellu sattunud. (ennustan, et ühtegi kätt ei tõuse..)

DSC_6387

Näoga päikese poole, siis jäävad varjud selja taha, onju…

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 8 Comments

Maskikroonikad

Kui ma juba siin juba paar korda olen maskide teemal sõna võtnud, eks ma siis jätkan aga rõõmsalt seda maskikroonika pidamist edasi. Tragikomöödia nagu ta on. Saate mõelda, et küll Eestis on ikka hea, vihma sajab, palav ei ole, maske ei pea kandma…

Ehk siis, alates 15. 07 on Andaluusias maskid 100% kohustuslikud. Varem ka olid, aga ainult siis, kui ei saa seda 1,5 m distantsi hoida inimestega. Nüüd on nii, et ole või üksi keset metsa, kui maski ära võtad, saad sota trahvi.

Keskmiselt tehakse päevas ligi 200 trahvi Malaga peale. Ikkagi suur linn noh. Hea bisnis. 20 000 euri iga päev riigikassasse… Polegi vist seda turismi vaja, kui uus sissetulekukoht selle asemel leiti… Kuigi nüüd vist on see number tasapisi väiksemaks hakkanud jääma.

Rannas võib oma lina peal ilma maskita ka olla, aga mere ääres jalutades või sõpradega päevitades mitte. Ujuda võib ka ikka ilma, niisama põlvini vees jalutada jällegi mitte.

Käisime ka ükspäev rannas. Ühelpool oli suur hispaania perekond ja teiselpool hunnik noori. Nad olid omavahel tuttavad ja muudkui sagisid edasi-tagasi üksteise juurde, patrulliv rannavalve või korrakaitse, kuidas iganes neid nimetada, ei teinud märkamagi. Mängiti palli, joosti ja aeti üksteist taga jne. Mind ei häirinud, väga tore on rõõmsaid ja naervaid inimesi kuulda/näha. Aga kui üks vanem turisti-paar maskideta mööda jalutas, võeti need küll kohe rannavalve poolt ette. Natuke topeltstandardid…

Üleüldse, kuhu see jutt on jäänud, et uv-kiirguse käes viirus hävib, ah?

Artjom käis hiljuti ühes chiringuitos üht üritust pildistamas. Pildistas seal parasjagu, kuidas kokad köögis askeldavad, kui need ära ehmatasid, et oot-oot, kustuta ära, me peame maskid pähe panema… Aga noh, ega seal terrassil oli täpselt sama hull seis, üritusel olid kõik need mitukümmend inimest omavahel tuttavad ja minglisid seal ringi, mask oli ühel lõua all olemas küll, teistel polnud niipaljutki 😀

Üldse, kui jalutamas käin, on pea pooltel ninad väljas ja iga kümnes ikka ilma maskita ka. Ei, tegelikult ma mõistan neid ülihästi, kogu see suu ja nina ümbrus läheb seal maski all 30+ kraadidega higiseks ja haudub mõnusasti. Suht rõve. Ja vahepeal tahaks ju värsket hapniku ka hingata, mitte ainult oma palavat hingeõhku. Aga ma ikka ei riski, ei ole üleliigset rahhi et trahvi maksta 😀

Ja kui keegi ütleb, et “aga kirurgid küll suudavad”, siis… neil on mõnusalt jahutatud opisaalid, mitte lagipähe paistev päike, kes teab mitmekraadine (kui juba vilus 30+ näitab)… Ei anna võrrelda ju.

Pakionud on ka pooleks – osadel on maskid, osadel mitte. Täna toodi just pulmaalbum, mille ühele kliendile tegin – tüübil oli mask kenasti peas, ulatas kaugelt paki ja pani kohe jooksu. Samas mingi eelmine pakionu oli nagu muiste, jutukas, polnud kiiret kusagile ja maski ka ees ei olnud. Nii et jah.

Üks Artjomi BNI üritus, lõunasöök oli ka just. 40-50 inimest siin kesklinnas ühes välikohvikus. Ja noh, nagu ma juba maininud olen – kohvik on ka see magic koht, kus võib oma seltskonnas ka ilma maskita olla.

Tegelikult on rahvas pooleks jagunenud, eriti just vanemate inimeste osas – need, kes ei julge siiani üldse kodust välja minna ja endiselt kõike desinfitseerivad ja kardavad ja muretsevad.. Ja siis need, kes ütlevad, et pigem naudivad elu ja käivad kohvikus, on sotsiaalsed edasi ja kas või surevad siis varem, kui et kodus passivad ja sellist elu elavad, mis nende meelest miskine elu pole. Hispaanlased noh.

Aga botellon (ehk varateismeliste pre-partyd rannas või pargis ohtra oma alkoga) keelati nüüd ka täitsa ära. Sellest oleks vist pidanud alustamagi… Mitte jalutajatest ja päevitajatest ja…

Vot nii on lood siinpool sood.

Aga maskipilti kaa! Vaheapeal sattusin ühele maskifirmale modelliks… Kusjuures seoses sellega ka nägin just hiljuti artiklit, et osad need isetehtud maskide müüjad on “põranda-alused”, st maskid ei vasta üldse nõuetele ega oma ma-ei-tea-mis-lube ja politsei konfiskeerib neid hunnikute kaupa. Bisniss noh!

Nali naljaks, aga teil on muidu teise laine jaoks vetsupaber juba valmis ostetud? 😛

Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | 5 Comments