Suhkur

Foto: internet

Üks tõestisündinud lugu.

Läheb Artjom ühele kokkusaamisele kolleegidega. See toimub kuskil kohvikus. Triiksärk seljas ja vinksvonks, jõuab kohale, ja üks tüüp, Rubén, krabab tal õlavarrest kinni, et “Tere Artemio!”

Ning lausub kohe üllatunud ilmel lisaks “Ära sa ütle! Ma ei teadnudki, et sul on diabeet!”

Selle peale vaatab neid kõrvalt kolmas tüüp arusaamatu ilmega, et oot, mille järgi sa Rubén seda oskad öelda.

Nood tögavad vastu, et noh, muskli tugevuse järgi. Või et selgeltnägemisvõime avaldus ootamatult.

Mul on endal viimasel aastal üsna samasugune selgeltnägemisvõime diabeetikute äratundmisel tekkinud, alates täpselt sellest hetkest, kui üht artiklit Postimehes nägin, glükoosisensorite kohta. Näiteks oli laste eelmises koolis üks ema, kelle kohta ma alati kahtlustasin, et võib-olla tal on diabeet, sest kunagi oli ta laps tühja insu-peni kooli kaasa võtnud ja öelnud, et see on ema oma, ja Dani rääkis meile sellest, sest noh, tuttav ese. Aga ilmselgelt ma ei hakanud kunagi selle ema käest küsima, ei ole ju otseselt oluline info. Ja siis, koolilõpupeol nägin ta õlavarrel valget 2-eurose mündi suurust jublakat ja sain aru, jep, kohe kindlasti diabeetik.

(P.s. osade inimeste jaoks on diabeet natuke selline tabuteema ja võib-olla nad ei taha, et mingi jublakas varruka alt selle haiguse reedaks. Artjom nt on natuke seda tüüpi, enamus ta sõpru ei teagi, et ta diabeeti põeb. Mina jällegi olen just vastupidi ilmselt see tüüpiline eestlane, kellele meeldib kõigile oma sajast haigusest rääkida ja kannaksin küll uhkusega seda jublakat ja kui mõnda teist samasugust näeksin, astuksin kohe õhinal ligi, et oo, meid on veel)

Aga igatahes, see väike jublakas, glükoosisensor on nii mugav asi! Ta on alles paar viimast aastat olemas olnud, kui ma ei eksi, siis Eestis nt hakkas alles käesoleval aastal haigekassa nende panekut rahastama. Hispaanias samuti viimase 2-3 aasta värk. Aga ma ei tea kuidas Eestis, kas info selle kohta on kõigi 7000 1-tüübi diabeetikuni jõudnud, siin nt ei olnud perearst Artjomile sõnagi sellest ise rääkinud ega välja reklaaminud, ise pidi teadma ja uurima ja soovi avaldama. No eks ta on ikka nii uus asi ka, võib-olla polegi kõik perearstid väga kursis.

Ehk siis, kui äge, et tehnoloogia on nii arenenud! Varem pidi veresuhkrutaset näpust mõõtma, kordi ja kordi päevas. Sest kuna 1-tüübi diabeetikute keha ise insuliini ei tooda, siis läheb peale iga toidukorda veresuhkru tase lakke, aga et mitte üle süstida (liiga madal veresuhkur on samuti thing), ja õigesti doseerida, peaks teadma, mis seis on.

Kui me Artjomiga kohtusime, ei teadnud ma diabeedist suht a-d ega o-d. Ei teadnud, millesse ma end mässin, eksole 😅 Nägin, et ta süstib hommikuti pikaajalist insuliini ja peale toidukordi lühiajalist, ja kõik tundus kontrolli all. Ta toitus täpselt samuti nagu kõik teised inimesed, ei öelnud ühegi toidu kohta, et oi, seda ma ei saa süüa, pidutses nagu kõik teised noored, matkas, sportis jne. Mulle jäi mulje, et elu diabeetikuga ei erine mitte millegi poolest elust mittediabeetikuga. Ainult, et öösiti käis keegi tihtilugu külmkapi kallal. Aga ülisügava unega nagu ma olen, väga kursis polnud ta öiste suhkrulangemisepisoodidega.

Ja siis mingi 3 aastat hiljem nägin esimest korda elus hüpoglükeemiat ja olin veel mitu päeva hiljemgi sellest sündmusest šokis. Ilmselt kõik teavad, et kui diabeetikul suhkrutase langeb, on talle vaja kommi või glükoosi anda. Aga kui ta on teadvusetu ja krampides, on see ootamatult raske ettevõtmine. Paaniline võitlus elu ja surma peale noh. Peale seda olen ma alati öösiti ärevil, mitu korda öö jooksul kontrollin, kas ta on elus. Kui liigutab või külge keerab, ehmatan, et krambid. Kui langemiseelse külmahigi peale satun, jooksen kohe glükoosi tooma. Öised suhkrulangemised on üsna sage värk, aga enamasti saab diabeetiku keha ise aru, isegi keset und. On spets suhkrulangemisunenäod nt, mille järgi ta läbi une aru saab, et ahahh, langeb. Ja noh, see eluaegne harjumus vist öösiti söömas käia. Artjomil on juba 33 aastat diabeedistaaži, keha on selle haigusega harjunud, sellega üles kasvanud. Aga noh, iga paari aasta tagant ikka juhtub, et ei ärka siiski õigel ajal, või kui ärkab, on liiga hilja ja aju on ilma suhkruta ega oska reageerida. Näiteks on üliveider asi, et ülimadala suhkrutasemega hakkab diabeetik hoopis mingeid sõnumeid ja töö-emaile saatma, selle asemel, et toitu otsida. Aju vist mõtleb, et enne surma on vaja veel tähtsad asjad ära teha. Või midagi sellist. Üleüldse on madala suhkrutasemega inimene hajevil, pea laiali, närviline, ei tea mida tegema peab, ei saa aru, mis toimub. Aga samas proovib hästi normaalse mulje jätta ikka. Ühesõnaga paneb hullu veits. Ja kes ei tea et see inimene on diabeetik, võib arvata, et mingi aine mõju all või lihtsat katus sõidab.

Nii, et. See pisike glükosensor on täääiega tore asi, sest esiteks saab suhkrutaset mõõta ilma torkimata. Või noh, iga kahe nädala tagant on see üks torge sensori paigaldamiseks. Aga nt õues, tööl jne, kus pole mugav näpust mõõta, on nüüd alati aktuaalne näit telefonis olemas. Ja kui tase väljub normaalpiiridest alla või üles, tuleb alarm. Öösiti megahea!

Suht mugav on ta ka. Artjomi esimene mure, kui talle üldse sellise sensori olemasolust rääkisin, oli see, et tal kukuks see raudselt küljest ära. Töö käigus rahmeldades, sporti tehes, lastega mürgeldades jne. Ja kui aus olla, siis esimene sensor tuligi esimesel ööl uksepiida vastu lahti, sest noh, pimedas unise pea ja madala suhkrutasemega kööki kooberdades on igalpool ootamatud seinad ja uksed ees. Aga järgmisega oli juba ettevaatlikum ja pole üldse hullu.

Ja omg, kuidas mul endal on süda palju rahulikum. Vaatasin juba, et sama firma järgmine mudel (Freestyle Libre 3) on veel väiksem ja veel mugavamate funktsioonidega, nii et siit ainult paremuse poole 🙂

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 7 kommentaari

Kassib

Pole ammu näinud, eks? Juba mitu nädalat vaikus…

Tean, et pean ikka ühel hetkel need vahepealsed sündmused ära kirjutama, ja parem vist siis juba kohe selle raske asjaga ühele poole saada. Seda enam, et välja kirjutamine aitab mõnikord murekoormat vähendada ka. Nii et kes ei taha kurbasid teemasid lugeda, ärgu parem siit edasi lugegu.

Ühesõnaga. Oli Floki. Enam ei ole.

Kõik juhtus kuidagi ootamatult ja on siiani minu jaoks ebareaalne. Noor ja rõõmus kass, eksole. Ühel päeval vaatasin, et tal hingamise ajal kõht kerkib ja langeb kuidagi kiiresti. Hingas justkui kõhuga, kuigi suu oli kinni ja nähtavalt ta ei hingeldanud. Kõndis ringi, sõi, käis vetsus jne. Mõtlesin, et küll järgmiseks päevaks üle läheb. Järgmisel päeval oli seis sama. Aga kuna ta ei nutnud, valus ei paistnud olevat, käis söömas jne, ei teadnudki ma, mida asjast arvata. Kolmapäev oli mul ülikiire päev ja Artjom oli üldse Madriidis, aga Flokit jälgides tundus mulle, et paremaks siiski ei lähe, pigem oli ta kuidagi loium ja väetim ja sööma ka ei tulnud. Kuigi istus koguaeg ühes või teises toas keset põrandat, st oli sotsiaalne, ei näidanud, et tal midagi valutaks. Otsustasin, et järgmine päev läheme kindlasti loomakliinikusse ülevaatusele. Neljapäeva hommikul paningi puuri valmis, ta tuli ise puuri kõrvale istuma, lükkasin ta sisse. Ja läksime arsti juurde. 10-15 min minna. Terve tee Floki karjus ja rabeles puuris paaniliselt. Kohale jõudes oli vaeseke täiesti kurnatud ja hingeldas. Järjekorda ei olnud ja tehti kohe pilt – kopsude ümber kõhuõõnes oli palju vett, nii et kopsud olid kokku surutud ja ta sai vaid ühe kopsunurgaga hingata. Arst ütles, et vesi tuleb nõelaga välja tõmmata ja siis saab alles analüüsid teha, et mis selle põhjustas, kas mingi infektsioon, vähk jne variandid. Ütles, et nende juures ei saa seda teha, peame loomahaiglasse viima ta. Aga et panevad kõigepealt tunniks hapnikukasti ta, et ta taastuks transpordist. Jätsimegi ta tunniks sinna (oli endiselt hirmul ja paanikas), aga ise olime positiivsed, et saab korda kõik. Kui järgi läksime, et edasi haiglasse viia, oli ta märgatavalt hädisemas seisus. Endiselt paanikas, karjus ja proovis puurist põgeneda, keel ripakil ja lilla (tund tagasi oli veel normaalset värvi), lõõtsutas. Istusime takso peale ja sõitsime haigla poole, umbes 20 min sõitu. Karjus, rabeles. Ja kuskil viimase otsa peal, 5 min enne kohalejõudmist ta lihtsalt lämbus oma paanikahoo kätte ära. Mu süles, puuris. Silmad muutusid hetkega klaasistunuks ja läinud ta oligi. Ja ma istusin seal, endal süda kokku tõmbumas, samamoodi vaikses paanikas.

Kohe üldse ei olnud selleks valmis. Ja loomulikult tundsin, et olen teda alt vedanud. Oleksin võinud varem arsti juurde minna. Oleksin võinud oma koduveterinaari vahele jätta ja kohe haiglasse sõita. Korra oli see mõte isegi peas olnud, aga tundus kuidagi turvalisem esialgu kliinikust läbi käia ja teada saada, milles üldse asi on. Ma ei aimanud eluilmaski, et minutitemänguks läheb. Aga ühe tripi oleks ta ilmselt üle elanud, need kaks kokku olid liig. Täpselt selline tunne oli, et oli sada teist varianti, kuidas kõik oleks hästi läinud, aga mina valisin just selle ühe variandi, mis lõppes kehvasti. Ja kui ma poleks üleüldse teda meile võtnud, oleks ta ehk kusagil teises kohas teistsuguse saatuse osaliseks saanud. Ja nii edasi, ja nii tagasi. Teate, alati kui mingites küsimustikes on küsimus, et “kui saaksid minevikus midagi teisiti teha, siis mis see oleks?” pole ma otseselt midagi väga-väga muuta soovinud, ühtegi elukriitilist, elumuutvat viga pole olnud. Aga nüüd ma küll tean, mida edaspidi vastan, et mida ma teisiti teeksin.

Jah, me ei tea, millest tal see vesi tekkis, võib-olla oleks nagunii surmav haigus olnud. Võib-olla oleks päev varem minnes samamoodi paanikas hingetuks näugunud end. Aga oikuiraske on ikkagi ennast mitte süüdistada. Sest mina ju vastutasin tema elu eest. Selle väikese armsa tegelase hinge eest. Surm on nagunii raske asi leppida, aga kui veel selles end süüdi ka tunda, on veelgi keerulisem lahti lasta.

Ma tean, paljud mõtlevad, et mis seal ikka, loom on loom. Lapsi lohutasin samamoodi – et loomad elavad nagunii vähem, kui inimesed. Et kunagi oleks ta nagunii surnud. Ja keegi ei ela lõpmatuseni, kõik surevad ükskord. Aga see teadmine tegelikult ei aita, sest ta oli täieõiguslik pereliige, täpselt sama armastatud, kui kestahes teine meist. (räägib muidugi inimene, kelle südamesse ongi elu jooksul märksa rohkem loomi kui inimesi pääsenud)

Ja iga päev näen ma teda kõikjal – telefon on tema pilte ja videosid täis, kodu ja riided on endiselt valgeid karvu täis. Mõni kilekott või laste mänguloom on silmanurgast justkui tema. Tundub nii ebareaalne, et just alles ta oli siin meiega, rõõmus, seltskondlik, usaldav, ja enam ei ole, mitte kunagi.

Laste jaoks oli see elu esimene kokkupuue surmaga. Minul oli nende vanuseks vist juba kümneid hüvastijätte selja taga. Koerad, kassid, kanad jne, kõik nad olid olnud mu lapsepõlve parimad sõbrad ja mängukaaslased.

Elu. Selline ta on, mis teha.

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: | 17 kommentaari

Pidutsemisest

Viimati käisin ma peol, no sellel korralikul öisel siseruumipeol, kust laekud koju varahommikul, millalgi enne pandeemiat. 2019 siis vast. Ja praegu on 2022, eksole! Eks ma väljas olen ikka käinud, igasugused vabaõhuüritused ja feriad ja kontserdid. Aga nö klubiskäik – väga suur paus jäi sisse.

Nüüd sai käidud. Aastatega oli olukord muutunud – rokiklubi, mis varem oli tasuta sissepääsuga, oli nüüd piletiga – 10 eurtsi (üks jook hinna sees). Bändiliikmetest oli sama vist ainult trummar, ja ta oli nähtavalt vanemaks jäänud. Hakkan nüüd mõtlema, et võib-olla oli ikka mõni veel vanast koosseisust alles, aga aeg oli nii halastamatu töö teinud, et ma ei tundnud lihtsalt ära…. Ja peale bändi lastav muss oli liiga noortekas, ei kütnud tantsupõrandat üldse kuumaks. “Vanasti” lasti ikka häid vanu rokihitte ja rahvas möllas… Njah. Mõnikord on kahju, kui asjad muutuvad, eksole 😀

Nelja paiku jõudsin juba (juba, sest nagu öeldud, tantsumuss polnud suurem asi) koju ja sain aru, et need ööpeod on väsitavad. Eriti, kui paari tunni pärast peab juba ärkama, et lapsed kooli viia… Terve järgmine päev zombi olla…

AGA!

Õnneks on meil siin päevapeod ka olemas. Üks koht on selline, kus pealelõunasel ajal, kella viiest seitsmeni esineb livebänd, rahvas tantsib ja naudib. Ja ma ütlen, sellisel kellaajal on inimestel rohkem energiat pidutsemiseks, tõesti. Vanad daamid nõksutavad puusi, töökohtadest tulevad kolleegid oma kampadega tšillima. Lihtsalt geniaalne idee. Saab pidutsetud, lõbutsetud, ja õigeks ajaks koju magama, sest järgmine päev ju jälle tööpäev, eksole. Ma pakun, et osad lähevad peale pidu otse tööle tagasi, sest siin pole ju seda kaheksast viieni süsteemi, vaid enamus inimestel o töögraafik pigem kümnest kaheni ja peale keskpäevast siestat/pikka lõunatamist tuleb alles teine pool tööpäevast.

Mulle meeldib täiega, et seal on igas vanuses inimesi. Kolmekümneseid, viiekümneseid, seitsmekümneseid. Ok, jah, pigem selline täiskasvanute koht, allakolmekümneseid vist ei satu sinna. Aga selline mõnus mesitaru-sumin ja nakatav elurõõm. Ja et nad tantsivad ka, mis sest et pole pime, mis sest, et on päev. Inimesi on seal nii positiivne vaadata, sest nad säravad, ei ole seda, et keskeas ja ebielus, tähendab elu on läbi. Ei, Vastupidi! Nii et jah, ma olen kahe käega päevaklubide poolt, aitab neist ööklubidest küll 😀

päevaklubi

Kahjuks ma ei saa videosid siia panna, aga paar pilti leidsin ka ikka. Mina staariga ja meie kõrvallauarahvaga.

Rubriigid: Malaga, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Südame kutse

Vaatasin Marju südame kutset ja mõtlesin, et küll on ikka kadestusväärselt tore, kui inimene teab, mis ta südame kutse on. Tahaks ka teada ja siis sirge selja ja otsusekindlusega selles suunas rühkida. Ma olen pigem nagu ühe teise Marju doki tutvustus: “Inimene kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kunagi kätte ei saa.”

Vahepeal tundub küll, et kõik teised Marjud leidsid oma südame hääle üles, kuidas siis ma ei saa. Länik ja Kuut ja Lepajõe ja… kindlasti on veel mõni Marju.

Teine asi, mis mind viimasel ajal on šokeerinud, on see, et ma ei ole enam multitaskimises hea. Muidu ikka loomu poolest ju naised suht osavad selles. Aga mul kuidagi liiga palju ja liiga üle pea, ei händli ära kõiki asju. Noh, et kodu-lapsed-pere versus fotoasjad (ja see ala on nagunii omakorda veel üks suur multitaskimine), versus kirjutamine, versus veel üks teine tööalane asi, mis on alles lapsekingades ja mille jaoks üldse aega ei jää ja millest ma igaks juhuks ei räägi. Ja noh, lõppkokkuvõttes teengi siis kõike nö üle perse. Aga tahaks ikka, et oleks korralikult ja maksimumi peale kõik tegemised tehtud, mitte selline hädine kolm nagu viimasel ajal välja tuleb. Ja siis tahaks veel seda ka, et jääks aega ka sõprade ja matkamise ja filmide ja raamatute jaoks…

Tegelikult helendab eespool ikka üks väike lootuskiir ka. Sest – parampampaaa – lapsed alustasid esmaspäeval uues koolis, mis on kodule VÄGA palju lähemal. Nii et mu/meie keskmine tööpäev muutus juba sellest lükkest umbes kaks tundi pikemaks. Puhtalt kooliviimiste-toomiste aja pealt. Ja lisaks tulevad neil nüüd pikemad koolipäevad, sest nad jäävad peale tunde kooli sööma ja trennidesse ka. Nii et tõesti, rahulikku vaikset tööaega saab olema meeletult palju rohkem. Ega nad on tegelikult juba nii suured, et väga ei sega tööd ka siis, kui kodus on, aga ikkagi. Nii et kes teab, ehk tuleb isegi multitaskimisoskus tagasi ja energia ja fookus ja kõik 🙂

Kusjuures uus kool on täiega tore, esimese nädala muljed on positiivsed. Seda esimest koolipäeva kartsin mina vist veel rohkem kui lapsed. Ei saanud öösel magadagi. Üldse läks mul samuti pool nädalat koolialguse alla ära. Kõigepealt pidi koolimaterjalid ostma. Kummalgi lapsel A4 leht vajalike asjade nimekirjadega. Noh, paberid, pliiatsid, kaustad, vihikud, joonlauad, mallid, sirklid jne. Kusutatavad pastakad nt oli põnev asi nimekirjas. 16 tk. Leidsin kah, täitsa hästi saab kustutada jep. Aga jube ajakulukas on see materjalide jaht. Ja rahakulukas ka muidugi. Kummagi lapse peale läks umbes 100 eur. A4 suuruses kõvade kaantega kaustikud nt on 4-5 eur/tükk (aru ma ei saa, miks nii kallid) ja juba neid oli kokku üle kümne vaja.

Kriipsutatud… peaaegu

Ühel lapsel oli vaja kümmekond raamatut ka kiletada. Teisel lapsel õnneks ei olnud vaja… Ju siis on see klassijuhataja otsus… mõni armastab oldschool-kiletamist ja mõne jaoks on see mõttetu plastikukulu. Nii et siis kiletasin veel Dani raamatuid ka “ajaviiteks”.

Aleksandril on seekord esimest korda elus meesklassijuhataja. Tal on koolitee jooksul kuskil 6-7 erinevat klassijuhatajat olnud (kõik sattusid naised) ja ta ei mäleta ise enam pooli neist. Isegi eelviimane on tal juba udus, kuigi oli kõige kauem. Nii veider on mõelda, et mina mäletan neist kõiki nii detailselt, aga tema enam mitte. Ja oma lapsepõlvest – mina mäletan oma esimest klassijuhatajat nii hästi (sealt edasi on mõned aastad, või noh, täpsemalt öeldes viies kuni üheksas klass udus). Aga ilmselt, kui mul oleks olnud igal aastal uus klassijuhataja, siis ei mäletaks samamoodi.

Lisaks on ka kõik aineõpetajad tal uues koolis meessoost, või noh, peaaegu, kuus seitsmest. Väga huvitav vaheldus igatahes! Danielil on umbes pooleks. Hispaanias on tegelikult meesõpetajad täitsa levinud nähtus, ilmselt tuleb see sellest, et siin meeldibki meessool ka lastega suhelda, ei ole seda, et lapsed on naiste asi. Ja kes teab, ju siis on palgad ka okeid (kiire guugeldamine ütleb, et keskmine bruto-kuupalk õpetajatel 2430).

Pakutavad huviringid koolis on samuti päris põnevad. Valisime neile karate ja robootika. Karate osas nad väga ei kommenteerinud, aga robootika osas on küll elevil ja küsivad, et millal juba hakkab.

Põnev-põnev.

Võib-olla tuleb nende südame kutse just mõnest neist huviringidest? Ikkagi lenguaje del futuro

Aga kui nüüd tagasi nende Marju-dokkide juurde tulla, siis mulle tundub, et Lepajõe oma oli minu jaoks tohutult põnev ja avas selle tema tavapärasest erineva maailma nii hästi, tõmbas täiega sisse. Läniku omas jäi minu jaoks siiski midagi puudu, aga vabalt võib olla, et ma olen ise lihtsalt liiga muusikamaailmas otsapidi sees (või noh, kõrval pigem) ja hoopis seepärast jäi minu jaoks üllatusmomendist puudu.

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 1 kommentaar

Rändlindude värk

Mind on alati lindude elu üllatanud või inspireerinud. See, et rändlindudel on mitu kodumaad ja pendeldavad niimoodi edasi-tagasi. Kuidas nad oskavad, teavad, julgevad? Huvitav, et kas linnud ka üle mõtlevad. Et kuhu ma siis nüüd ometi kuulun jne. Või oskavad ainult inimesed asjatult üle mõelda?

Me käisime esimest korda peale pandeemiat Eestis. See on täitsa huvitav emotsioon. Mõnes mõttes pole nagu ära olnudki, kõik on tuttav ja kodune. Ja küsimusele, et kus on kodusem, Hispaanias või Eestis, ei oskagi vastata. Aga mingid asjad on täiega võõrad ka. Ja muutunud. Näiteks tõredaid klienditeenindajaid on tõesti rohkem. On toredaid ka, aga need tõredad hakkavad täiega silma, sest pole enam harjunud. Kaks tõredat bussijuhti oli, üks oli kuri, et vale bussi juurde tulime, teine, et ma korralikult qr-koodi ei suuminud pileti näitamiseks. Tallinna lennujaamas oli Tln-Stockholmi värava juures olev naine täiega kuri, kõik, kes arvasid, et on hiljaks jäänud ja tema juurde suundusid, said õiendada, et värav pole veel avatud. Mitte viisakalt-sõbralikult, vaid ülbelt-agresiivselt.

Samas oli turvakontrollis olev noormees, kes leidis seljakotist laste poolt Elva lasketiiru juurest korjatud ja kotti ununenud padrunikestad, täiega sõbralik. Siin ma oleks mõistnud, kui oleks karjuma hakatud 😅

Ja omg, mis Statoiliga juhtunud on? Mingi kole punane circle-k varem soliidse firmamärgi asemel. Koooleee. Ei tekita küll soovi sinna sisse sõita. Miks selline imago-muutus?

Ja kuulge. Kas päriselt maksab baaris pokaal veini 6 eur??? Või anti mulle valesti raha tagasi?

Aga muidu oli äge vaadata, kuidas nii Tartu kui Tallinn olid vahepeal jälle kasvanud, ägedaid maju juurde tulnud. Kõik on uus ja moodne. Aga mingid linnaosad on nii nostalgiliselt endised, oleks nagu ajamasinaga nooruspõlve reisinud.

Ja toidupoes on maiustuste valik meeletu. Hispaanias lähen ma tihti jäätiseleti äärde ja ei näe midagi, mis isu tekitaks. Sama šokolaadileti juures. Aga siin, milline valik! Kõike tahaks!

Ilmaga vedas täiega. Augusti lõpus selliseid ujumisilmasid tavaliselt ju ei ole. Minu jaoks päris kuumalaine alla ei kvalifitseeru, esimestel päevadel tundsin isegi, et koguaeg on külm olla, samas kui kõik kurtsid, et palav. Aga siis harjusin ikka viimaks ära 🙂 Viimasel ööl jäi isegi aken vist lahti.

Viimasel päeval enne külmaksminekut ja vihmasid lendasime lõunasse

Eestiskäik on alati teoorias selline mõnus ja tšill, aga päriselus on hoopis kergelt selline tunne, et tõmmatakse igas erinevas suunas, tahaks igal pool korraga olla, kõikidega kohtuda, näha seda, teist ja kolmandat, aga aeg ei anna muidugi armu. Aga vähemalt mahtus kümne päeva sisse mitu sauna ja öist ujumist ja jaaniusse ja seenel-marjulkäiku, nii et sai ikka zen ka oldud.

Tahaksin hunnikute viisi pilte ka jagada, aga vaatan, et mul on telefon suurema osa ajast kusagil toas kotis olnud, nii et paljud pildid on vaid peas… seniks, kuniks ununevad.

Vahepeale mahtus veel üks põnev Rahva Raamatu projekt, mis on vist alles avalikuks tulemata. Igatahes ületasin end ja lugesin stuudios oma raamatu sisse. Ma pole kohe üldse jutuinimene ju, mulle ei meeldi mu hääl ega diktsioon (kellele meeldiks?). Aga samas mulle meeldib see idee, et minu-sarja autorite raamatuid saab kuulda autorite endi häälega, läheb ju nii hästi sarja kontseptsiooniga kokku, autori isiksus tuleb veelgi paremini välja. Nii et otsustasin, et ei põe hääle pärast ja teen ära. Priit (Pajusaar), kelle juures lindistasime, ütles, et ongi stiilivärk (aktsent ja andaluusia laisk diktsioon). Ise ma ilmselt ei julge seda mitte kunagi kuulata, sest ilmselgelt saaks paremini ja omaenda hääl, öhh, aga spetsialisti sõnul pidavat olema armas ja noor hääl, nii usaldan tema hinnangut ja loodan et vast siis teiste kuulajate jaoks nii hull polegi.

Poolteist aastat peale ilmumist näen lõpuks ise ka oma rmt poes riiulil

Tagasilennul juhtus midagi ootamatut. Me ei lennanud otselennuga, vaid läbi Stockholmi. Ja Stockholm-Malaga lennul istus meie ees üks noor vene naine teismeliste lastega. Lapsed olid tal terve aja vaikselt tahvlites. Minu omad olid ka tahvlis, ainult et nad mängisid koos ja lobisesid-kommenteerisid rõõmsalt mängu. Ei karjunud, ei vaielnud, ei kakelnud, lihtsalt rääkisid ja kommenteerisid elavalt. Mina lugesin kõrval raamatut ja Artjom oli teiselpool vahekäiku. Ja mingi hetk pööras see naine ümber ja käratas neile, et jääge vait, mida te karjute siin juba kolm tundi jutti. Jõudsin vaevalt pilgu raamatust üles tõsta, kui stseen oli juba läbi. Aga ma olin totaalselt šokeeritud. Niimoodi agressiivselt mu laste poole pöörduda. Võiks ju viisakalt seda kõike öelda. Ise oli ta oma tooli pooleldi Aleksandri sülle lasknud ja siis arvab, et hoopis lapsed häirivad teda, mitte vastupidi.

Ei suutnud enam raamatut edasi lugeda ja jäin olukorra üle mõtlema. Et kas ma peaks ta poole pöörduma ja paluma võõraste lastega viisakam olla. Ei tahtnud samas torkida ka. Aga kusagil 15min pärast pööras ta uuesti ringi ja hakkas taaskord Aleksandriga pahandama ja sel korral sekkusin ma vahele, et ta lõpetaks mu lastega õiendamise ära. Ja oi, kus ma siis sain. Et mul on lapsed kasvatamata, et tema lapsed istuvad küll vaikselt, et keegi ei saa magada (keskpäevane lend) jne. Torkasin talle vahele, et ta lendab Hispaaniasse, ehk oleks aeg müratasemega ära harjuda. Igatahes olin ma täiesti šokis sellisest ülbest ja agressiivsest lähenemisest. Tuli kohe meelde, kuidas kunagi Egiptuses reisil olles kohalikud rääkisid, et vene turistid neile üldse ei meeldi, et väga ülbed on. No shit. See oli siin ikka täiega üks seda masti eksemplar. Ma proovisin täiega viisakaks jääda, aga ikka mitu minutit vaidlesime seal, terve lennukitäis rahvast vait kui sukk. Et jah. Nüüd juba naeran seda kõike meenutades, aga olukorra sees olles olin millimeetri kaugusel tema tasemele laskumisest ja sellest, et öelda talle, et mingu tagasi Venemaale. Aga no tõesti, kust tuleb selline kurjus, agressiivsus? Või olen ma tõesti Hispaanias liiga ära harjunud sellega et lapsed ei räägigi vaid siis, kui kana pissib, vaid võivad olla valjuhäälsed ja elavad ja kõik inimesed ümberringi on selle üle pigem rõõmsad ja mängivad nendega kaasa?

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 5 kommentaari

Sassis

Olen siin juba mitu päeva mõelnud Merje ja Rentsi postituste peale segamini kodudest ja koristamisest ja sellest, kust alates on üldse kellegi jaoks kodu sassis. Mõelnud niipidi ja naapidi. Mõistnud, et mina sobin kohe kindlasti sinna võsapetsi jätkulugude kodu alla. Et kodu läheb ikka korralikult sassi, mitte nii, et oih, tass on vales kohas, kodu nii piinlikult saasis. Loomulikult pole ma selle üle uhke, aga samas häbi ka pole. Minu jaoks pole lihtsalt koristamine mitte kunagi prioriteet number üks. Ega kaks, ega kolm. Ega isegi üheksa. See on kõige viimane asi, mida ma teha tahan. Ja täpselt nagu Maarja hiljuti kirjutas, siis koristamine ON maailma kõige mõttetum töö, eriti kui majas on lapsed. Mõnikord on juba tund peale suurpuhastust seis täpselt endine. Nii et milleks üldse vaeva näha? Ja mind tõesti ei häiri kerge segadus. Pean tunnistama, et mind häirib hoopis, kui on liiga tühi ja steriilne, tekib haigla või hotelli tunne. Aga mina tahan hoopis kodutunnet. Et olekski natuke pillapalla ja värvi ja elu. Saan täitsa aru, et maitsed on erinevad ja korra-armastajate jaoks tundub isegi minu äsjakoristatud kodu nagu kaose eeskojad, kus läheks mitu päeva rasket rühkimist, et eeskujulik tulemus saada.

riiulid ei ole mul mitte kunagi tühjad

Ainuke asi, mis mind ennast pidevalt härib, on vist see, et sokid vedelevad igalpool. Põrandatel, voodites. Ja seda ei tee ei mina ega meie meespere, ausalt! Seda teeb Tolmu. Ta käib isegi mustapesukorvist sokke võtmas, kui mujalt ei leia, pesukorv on meil selline plastikust ja väikeste aukudega. Ja siis ta suudab kuidagi läbi aukude sealt sokke välja tirida ja laiali viia. Lugesin praegu elamise pealt 9 sokki kokku. Ja ma tõesti ei viitsi temaga iga päev seda sokimängu mängida, et mina korjan ära ja tema veab jälle laiali. Nii et ma lasengi neil vedeleda, kuniks pesu hakkan pesema või tolmu imema või keegi külla tuleb vms.

Loomake on vaeva näinud

Nii et jah, sassis. Mul ikka juhtub küll seda, et mõni muidu nunnu pilt jääb blogis või sotsiaalmeedias jagamata, sest taustal on kogu meie segadus näha. Eriti peale seda, kui ükskord Tolmust mingit naljapilti arvuti ja veinipokaaliga jagasin ja kommentaari sain, et pildilolev arvuti näeb must välja. Enne seda kommentaari ei tulnud ma selle pealegi, et kedagi võiks minu isiklik tolm häirida või üldse silma jääda. Siis alles mõistsin, et kui minu jaoks on foto vaid üks hetk ajas, tolmuga või tolmuta, jääb ta vaataja jaoks kivisseraiutuks, et järelikult nii on, oli ja jääb ja selline ma olengi.

Ma igaks juhuks lisan, et samas on mul kodu ikka mingi tasemeni loomulikult korras, täitsa seapesa ka ei ole. (ps. sead on tegelikult täitsa puhtad loomad kui neile võimalus antaks, nii et see seapesa võrdlus oli kirjanduslik liialdus ega ole päris sigadega seotud :D)

Aga mulle tundubki, et erinevatel inimestel on lihtsalt erinevat tüüpi segadused ja ilmselgelt ka need asjad, mida kunagi sassi ei lasta minna, on erinevad.

Näiteks. Riided ei vedele mul mitte kunagi maas, on ikka puude peal kapiukse küljes või nt kui mul eelmises kodus magamistoas tool oli, siis tooli peale tekkis hunnik. Välja arvatud sokid, eksole, need vedelevad küll maas ja kus iganes, nagu juba mainisin… Puhas kuivanud pesu läheb kohe alati kappi – minu jaoks võtab see sama palju aega kui kusagile vedelema tõstmine, seega miks mitte juba kappi ära panna. Jah, kui ma triigiks, siis ilmselt tekiks küll kusagile virm triikimist ootama ja jääks kuudeks sinna. Aga ma ei triigi, seega virna ei teki 🙂 Mu lifehack on lihtsalt pesu megasirgelt kuivama panna. Mittetriikimise õigustuseks on mul juba lapsepõlvest hea vabandus ka varnast võtta – mul on pesupulbriallergia ja juba väiksest peale oli nii, et iga kord kui triikida proovisin, hakkas kohe iiveldama. Maksimum oli omal ajal üks takurätt ära triikida ja valmis. Tänapäeval kasutan tegelikult allergikute pesupulbrit, aga triikida ikka ei viitsi. Minu meelst on see mõttetu aja- ja elektrikulu. Samas on inimesi, kelle jaoks on triikimine meeldiv ja meditatiivne tegevus, nii et ma ei ütle siin sellega, et ei tohi triikida, eks. Igaühele oma.

Köögist mul pottidest-pannidelt üleelmise nädala hallitanud toite ei leia. (Jah, olen ka sellistesse majapidamistesse sattunud ja alati tundnud, et ok, tegelt on minu kodu ikka täiega ok) Nõusid pesen ikka mitu korda päevas, kuigi ei meeldi see tegevus. Aga täis kraanikauss on üks vähestest asjadest, mis mind väga häirima hakkab, seega sellest ei suuda ma üle ega ümber vaadata. Samas võib diivani peal mitu kuud plekk olla ja mind ei koti, tean, et kohe kui katte ära pesen, tekitatakse sinna uus ja hullem. Aknad võivad mu poolest kas või mitu aastat pesemata olla, mind üldse ei häiri. Riiulitelt pühin tolmu nii nagu jumal juhatab, mõnikord võib mitu kuud pühkimata olla, ja mul on täiesti savi. Tolmurulle põrandal (mis ongi reaalselt Tolmu karvade rullid) vaatan alati mitu päeva, kas või terve nädal astun neist üle lihtsalt, enne kui tegudeni jõuan. Alles hiljuti sai ju korstatud, vara veel! Ja mõned asjad on, millega ma lihtsalt keeldun tegelemast – mustad vuugivahed vannitoas näiteks. WC-potiga venitan ka mõnikord kaua, lootes, et ehk teeb keegi teine ära (aga see keegi teine talub kahjuks veel paremini koristamatust kui mina). Kuigi see oleks ju möödaminnes paar minutit ja tehtud. Aga ei, teen homme, eksole.

Nii et jah. Ma tean, et on inimesi, kes täiega naudivad koristamist ja ilmselgelt neil ongi seetõttu täiega puhtusest läikivad kodud. Aga laske omati meil räpakollidel ka olla, inimeste prioriteedid ja eelistused ongi erinevad ju, eksole.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 7 kommentaari

Kuidas ma maailma päästan (ehk uuemad kaltsukaskoorid)

Mõtlen siin, et second hand-shopingu saab täitsa hobide alla lugeda. Nii et järgmine kord, kui keegi küsib, siis loen ette, et matkamine, blogimine ja thrifting. Ja eriti tore on, et kaltsukatuuri saab ette võtta nii üksi, kui ka ühendada sõpradega kokkusaamise ja kohvitamisega.

Kui omal ajal peeti kaltsuskäiku pigem vajaduspõhiseks, siis tänapäeval on see teiseringi riiete kandmine minu meelest hoopis elustiil. Ma pole eriti suur ega valjuhäälne maailmapäästja, aga see-eest olen oma jalajälje siit-sealt vähendamises vähemalt järjepidav ja proovin võimalikult keskkonnasõbralikult elada. Näiteks sorteerin juba iidamast-aadamast prügi, ei osta liha- ega kalatooteid, ei osta piknikutele ühekordseid nõusid, vaid käin oma korduvkasutatavatega, oma päevadega ei tekita ka prügi juurde, vaid kasutan organicupi ja noh, tavapoest ei osta ma praktiliselt üldse riideid (sokke ja aluspesu vaid) – 99% mu riidekapi sisust on kaltsukaleiud.

Keskmiselt satun ma kaltsukaringile paar korda kuus. Mõnikord ei hakka midagi silma, teinekord aga on täiega minu päev ja skoorin ühtkomateist ägedat. Rahaliselt see hobi õnneks eriti kulukas ei ole – näiteks minu kõige lemmikumas sekkaris on hinnad kaalu järgi. Kui ikka kleit + käekott + mõni ehe lähevad kokku 5 eur makma, siis väga ei teki seda küsimust, et kas raatsin osta või mitte, või et, ei tea kas kappi mahub. Kleitidest on alati puudus, noh! Ja kingadest, kottidest, ehetest… Tegelikult ega neid nii palju ka ei kogune, sest mul on vist keskmisest natuke spetsiifilisem maitse, pluss selline kehakuju, et enamus riideid ei istugi nagunii selga.

Igatahes, mõtlesin, et näitan oma viimase aasta leide (no vähemalt neid, mis praegu näppu jäid ja meelde tulid).

Ägedad värvid ja stretšmaterjal
veits hipi
Saan trepikojas seintesse sulanduda ja naabreid vältida 😅

See pikk värviline kleit on reaalis palju imelisem, kui siin pildil näha. Tõeline uhke ürituse-kleit (pulma, ballile…) Või siis fotoshoodikleit… aga praegu ei ole ma veel jõudnud midagi pildistada temaga.

selline sõrmus!
türkiis on vist mu nõrk koht
just sellist kotti oligi mul vaja, tegelt kaa
“crazy catwoman”-kott, nagu mulle loodud

Mulle tundub, et need preloved riided (kas eesti keeles sellele mõni hea vaste on? Eelarmastatud?) peavad paremini vastu ka. Et kui juba esimese omaniku käes katki ei lagunenud ja prügikasti ei lennanud, on testitud ja väärt kraam. Näiteks ühed mõned aastad tagasi ostetud kingad – ma olen nendega sadu ja sadu kilomeetreid maha käinud. Tuhandeid isegi ilmselt, kui arvestada, et tihtilugu käin päevas üle 10 km. Lisaks on nad vaatamata 10cm kontsale ülimugavad, pmst matkajalatsid noh 😀 Made in Spain, firmalt Wonders. Kui nad kunagi peaks katki minema, siis tean, kuhu vaadata, kui selle aja peale kaltsust teisi sama häid pole leidnud.

Rubriigid: Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Kõige maagilisem paik Andaluusias

Ma pole ammu reisi/matkasoovitusi jaganud, eks?

Minu enda kõige-kõigem koht siin lähikonnas (või üldse terves maailmas?) on vist Antequera koos seda ümbritseva Unesco kultuuripärandi hulka kuuluva maastikuga. Ma ei teagi kohe, kust alustada, sest siin on nii palju, millest rääkida.

Esiteks linn ise. Selline armas, 41 tuhande elanikuga linn, 50 km Malagast. Teda kutsutakse ka Andaluusia südameks, kuna asub just Sevilla-Granada ja Cordoba-Malaga teede ristumispunktis. Ja teadagi, et vanal ajal nendes suurte linnade vahelistes ristmiku-kõrtsides ja külalistemajades juhtusidki just kõige põnevamad asjad ja öömajale jäänud rändurid said ilmauudiseid kuulda ja jagada.

See on kindlasti linn, mida ühe päevaga lõpuni läbi külastada ei õnnestu, sest juba kirikuid on linnas üle 30, lisaks veel kõik muu, mis aastatuhandete jooksul erinevate kultuuride poolt on ehitatud – Alcazaba kindlus, rooma saunad, härjavõitlusareen, muuseumid, monumendid, nunnud tänavakesed, platsid, vaateplatvormid, kohvikud…

Antequera
Majad
kirikud
lapsed
õhutänavake
peaaegu süda

Kõige tähtsam pole aga üldse see, mis on inimkäte poolt ehitatud, vaid see, mida loodus on siia meisterdanud. Linnale lähenedes (või mööda sõites) hakkab juba kaugelt midagi erilist silma – kas tõesti on meie Kalevipoeg hoopis Hispaania päikese alla pikali heitnud? Ja tundub, et tagasiminekuga tal kiiret ei ole, nii et Kalavipoja säng Alatskivil jääb ilmselt ka edaspidi tühjaks…

See mägi hakkab juba kaugelt silma
El Indio de Antequera
Vaatab taevasse või magab?

See mägi, Peña de los Enamorados, või kohalike jaoks ka El Indio, ongi üks tähtsamaid elemente, millest kogu piirkonna maagia on ilmselt alguse saanud. Suur magav gigant, 880 meetrit merepinnast. Kujutan ette selle piirkonna asukaid tuhandeid aastaid tagasi teda kummardamas-jumaldamas – kuivõrd eriline ja püha koht see nende jaoks võis olla. Peña juures on mitmeid arheoloogilisi leiukohti ka, koopamaalingute, ohvripaikadega jne.

Teine piirkonna maagiline-müstiline paik on samuti mägedes – El Torcal de Antequera – üks ägedamaid karstialasid Euroopas. No ta näeb ikka väga teiselt planeedilt välja. Umbes 17 ruutkilomeetrit imelisi kivimoodustisi, mis näevad välja kui kunstiteosed ja mis panevad vaatajal fantaasia kiirsti tööle. Keegi oleks nagu kive üksteise otsa ladunud ja erinevaid kujusid välja tahunud. Ja see on lausa 150 miljonit aastat vana maastik! Jällegi kujutan ette, kuidas need kiviajainimesed seal 7000 aastat tagasi elasid ja milliseid põnevaid müüte ja uskumusi sellises keskkonnas elades neil tekkida võis.

El Torcal de Antequera

Ja lõpuks jõuamegi selle kõige põhilisemani, see, mille tõttu Antequera maastik üldse Unesco maailmapärandi hulka arvati – dolmenid. Megaliitrajatised, millest esimene, Menga, on ehitatud arvatavalt millalgi vahemikus 5500 kuni 6000 aastat tagasi. Varem, kui Egiptuse püramiidid, varem kui Stonehenge. Dolmeneid on Hispaanias ja Euroopas mujalgi, kuid Antequera omad on ühed Euroopa suurimad. Kaks esimest 50m diameetriga ja kolmas lausa 100m. Nad on ka väga hästi säilinud, praktiliselt renoveerimata. Menga on kohalike jaoks alati olemas olnud, teised kaks aga taasavastati alles 1903 ja 1904 a.

Menga
võiks lausa öelda, et meenutab väljast kääbiku-urgu…
seest selline

Nagu ikka selliste vanade müstiliste rajatiste puhul, on palju selgusetut. Mille jaoks, kuidas, millal. Arvatavasti oli tegu pühakodade või matmispaikadega. Menga on unikaalne ka selle poolest, et sealt seest leiti alles paarkümmend aastat tagasi 20m sügavune kaev. Oli viimased 300 aastat kive ja liiva täis, olles seega nö nähtamatu. Kuigi legendid Menga veest olid olemas. Nii et selle leiuga on loogilisem pigem pühakoja variant, mitte matmispaik, nagu üldiselt dolmenite puhul eeldada võiks.

Lisaks osavale ehitustööle ja oskusele sajatonniseid kivilahmakaid (kõige raskemad kuni 180 tonni) tassida ja tõsta on väga oluline ka paigutus. Menga on suunaga otse selle magava gigandi, püha mäe suunas. Veel vanema pühapaiga, eelkäijate templi suunas.

Vaade Menga koridorist

Kolmas, mitusada, võib-olla isegi kuni tuhat aastat hiljem ehitatud dolmen vaatab aga El Torcali suunas.

El Romeral – juba moodsam arhitektuur, eks?
El Romeral

Viera on kolmest ainus, millel on astronoomiaga seotud orientatsioon, talvise pööripäeva Päikese järgi, just nii nagu enamasti traditsiooniliselt on dolmenite puhul kombeks. Päike valgustab pööripäeval koridori just kuni järgmisse kambri ukseni.

Igatahes – Antequera tasub kindlasti külastamist, enne kui sealsed dolmenid maailmakuulsaks saavad ja kilomeetrised järjekorrad tekivad. Praegu on mõnus rahulik, sest hispaanlaste jaoks oli see viimased aastasajad lihtsalt mingi vana koobas. Palju rohkem tähelepanu pöörati kirikutele ja kõigele muule uhkele ja ilusale, mis linnas. Aga alates 2016, kui ta Unesco nimistusse määrati… ma arvan, et kuuleme neist dolmenitest veel ja veel.

Keda huvitab (ja kes hispaania keelt ei karda), siis üks põnev dokumentaal ka: (by the way, droonikaadrid Artjomi filmitud)

Dolmenes de Antequera
Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: , , , , | 6 kommentaari

Virgen del Carmen, superkuu ja metsapõlengud

Üks kompott kõigest, mis viimastel päevadel tehtud-nähtud…

Kuigi ma tunnen end tihti pigem selle eiviitsi-tüübina, siis tegelikult olen ma statistika järgi ikka jah-mees, nagu ma selles eelmises küsimustikus ka vastasin. Eriti meeldib mulle kohe hoo pealt teha ja minna, pikalt ette planeerimine on pigem see, mille korral eiviits peale tuleb. Igatahes oli mul plaanis rahulik nädal, aga sellele vaatamata ei tulnudki ühtegi sotsiaalne-olemise-vaba päeva, iga asja peale ütlesin, et aga muidugi!

Eile näiteks mõtlesin, et käime õhtupoolikul rannas ära ja pärast saab rahulikult diivanil tšillida, jäätist süüa ja mingit filmi vaadata. Aga siis kutsusid tuttavad meid kõrval-randa Virgen del Carmeni protsessiooni vaatama. See on see üritus, mil kalurite kaitsepühak viiakse merele sõitma, siin Vahemereäärsetes linnades väga tähtis traditsioon. Ma polnud tegelikult siiamaani seda üristust oma silmaga näinud, videodest vaid. Ja kaks aastat jäi ju pandeemia pärast vahele ka… Igatahes oli kell juba palju, ei teadnud, kas me isegi õigeks ajaks kohale jõuaksime, üks laps oli alles vannis, 20 minutit jalutada meie juurest, aga üritus juba tegelikult käis…

See on mu kõigi aegade lemmikvideo, pealkiri ütleb kõik. 5:15 ja edasi on seda protsessiooni näha.

Aga läksime ikkagi. Seda, kuidas pühakuju vette viidi, ei näinud, küll aga seda, kuidas teda ringi sõidutati, lauldi, ilutulestiku lasti jne. Väga tore oli! Ma räägin, jah-ütlemine isegi siis, kui ei viitsi, viib väga tihti selleni, et igasugused põnevad asjad hakkavad juhtuma.

Jagaks videot, aga siin saab ainult youtube omasid lisada. Nii et facebooki link hoopis siis

https://www.facebook.com/watch/?v=1149141248977026

Mitu tundi hiljem tagasiteel avastasime ülisuure punase kuu, mis oli äsja merest tõusnud. Lapsed olid esialgu veidi hirmul – et see on mingi planeet, mis Maaga kohe kokku põrgata kavatseb. No ta nägi tõeliselt võimas välja! Ma polegi vist kunagi nii suurt kuud näinud… Hetkel peaks vist olema see aeg, mil ta on sel aastal Maale kõige lähemal. Ja juhtumisi just üsna täis ka. Nii et, imeline! Kahjuks ei ole pilti ette näidata, sest noh, telefon. Silmaga vaadates oleks nagu suur kõrvits taevas, aga telefon näeb riisiterakest…

Teises suunas vaadates paistis samuti midagi, mida seal tavaliselt ei ole – Alhaurini metsapõlengud. Paistavad linna ära. Lähimate külade elanikud, tuhanded inimesed, on kodudest evakueeritud, sest tuli liikus esimestel päevadel mõnes kohas edasi kiirusega 50 meetrit minutis. Põleb umbes 2000 hektarit. Ma ütleksin, et see on midagi erakordset, aga tegelikult ei ole, hetkel on Hispaanias umbes 20 aktiivset metsapõlengut. Ja niimoodi juba mitu kuud…

Aga praegu olen täitsa üksi kodus. Või õigemini kassikambaga. Aga muidu – rahu ja vaikus. Ütlesin nimelt grillimaminekule “ei” ja sain aega blogima tulla. Hiired läinud, kassidel pidu…

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 1 kommentaar

Kui tervet rehkendust ei jõua, teen pool

Maarja vastas sajale küsimusele; ma tahan ka. Aga ma olen liiga laisk ja nii palju ei jõua, seega nopin omale pooled kergemad küsimused välja 😉

mõttes

1.What’s the toughest decision you made today?

Mida hommikuks süüa.

2.What’s the toughest decision you made this year?

2022… Laste kooli vahetamine äkki.

3.What’s the toughest decision you ever made?

Terve elu peale… kuhu ja mida õppima minna ehk? Või: armastan, ei armasta?

4.What have you forgotten

Väga palju pisikesi või suuremaid asju ja sündmusi ununeb kahjuks. Hetkes olles tundub, et jääb alatiseks meelde, aga juba aasta hiljem on hägune mälestus.

5.If you were guaranteed the answer to one question, what would it be?

Pätsates Douglas Adamsi käest, siis elu, unuiversumi ja kõige saladus 😀

6.What’s it like being you right now?

Liiga vormikas mahtumaks oma parimatesse kleitidesse… Muidu mahuks, aga vormid ei mahu…

7.What makes you nostalgic?

Kõik! Lapsepõlv, noorus, muusika, piibelehtede lõhn…

8.Who makes you laugh more than anyone?

Kassid

9.What did your father teach you?

Nalja tegema

10.What did your mother teach you?

Kõike? Aga põhiliselt hea inimene olema.

11.What do you bring most to a friendship?

Ma kuulan + olen see spontaanne jah-mees, kes läheb ideedega kaasa

12.What is or was your best subject in school?

Kirjandus. Tegelikult oli kõik peale vene keele ok. (ja näedsa, olgu mu vene keele õpetajad õnnelikud, nüüd kuulen iga peav vene keelt)

13.What activity do you do that makes you feel most like yourself?

Matkates ja üleüldse looduses olen omas elemendis

14.What makes you feel supported?

Hea sõna ilmselgelt.

15.Whom do you secretly admire?

Kõiki, kes on raskustest eluga välja tulnud. Ja ka neid, kes on kohe algusest peale teadnud, kuidas oma elu õigesti elada.

16.What time of the day do you feel the most energetic and what do you usually do in those moments?

Päikeseloojangu ajal vist. Kuidas kunagi. Mõnikord vaatan loojangut, teinekord teen tööd või süüa vms.

17.What’s something you never leave home without?

Kõrvarõngasteta kodust välja ei astu, ilma oleks nagu alasti.

18.What makes you feel safe?

Kui on oma pesa ja inimesed, keda saab lõpuni usaldada.

19.What’s the best thing that ever happened to you?

Need korrad, kui on mõni ülisuur unistus/soov olnud ja see täituski. Hunniku inmeste seast sõelale jäämine, kuigi ei julenud lootagi. Nt kui tahtsin treffnerisse saada ja imekombel saingi. Või kui jäin Petrone Prindis sõelale. Või kui olen armunud ja on vastu armutud – ei ole ju suur tõenäosus.

20.What’s the best money you ever spent?

Mulle tundub et meie praegune üürikas on suht hea diil.

21.What’s a bad habit you have?

Arvuti/telefoni/teleka kõrval/taga/ees söömine.

22.What are you grateful for?

Neid asju on oikuipalju. Kõige eest, mis on elus ilus ja hea.

23.Whom are you envious of?

Kadestan neid, kellel on palju energiat ja ettevõtlikkust.

24. What superpower would you most like to have?

Maailma päästa.

25.What is your actual superpower?

See, et ma ei viitsi mõttetute asjade pärast põdeda

26.If you were granted three wishes, what would you do with the second wish?

Hah, hea küsimus. Esimene on ju pea kõigil automaatselt raha/rikkus/materiaalne pool, sest see karjub kõige hullemini. Aga teisena tuleks alles see, mida hing vajab, mida ei saa raha eest osta. Kahevahel olen praegu. Kas see, et maailmas poleks kurje, õelaid, kibestunud inimesi, või siis, et saakasin süüa kõike nii, et kilosid juurde ei tuleks… Rasked valikud, rasked valikud…

27.If you won 100 million dollars, what would you buy first?

Šampuse. Ja siis kodu.

28.What’s the best sound in the world?

Loodushelid. Tsikaatide siristamine. Öökulli huige. Ronga kraaksatus. Merelained. Oja vulin. Jne

29.What’s perfect about your life?

Asukoht

30.What song do you sing only when you’re alone and what memory does it bring back?

Viimati jäi ühest reklaamist “forever young” kummitama ja nüüd juba mitu nädalat laulan seda.

31.Describe a moment you were so embarrassed you wanted to disappear.

Ma ei tea. Kas mu häbitunne on nii olematu, või mul pole neid hetki olnud, või mul pole lihtsalt meeles.

32.How many times a day do you think about money?

Ikka suht tihti. Iga kord kui mõne arve maksmise tähtaeg ligi pressib. Mulle soovitas üks inimene, et prooviksin ühe kuu nii elada, et üldse ei muretseks raha pärast, ei mõtleks arvetele jne. Ei suutnud.

33.Who has been the biggest influence on you in your relationship to money?

Vanemad – et raha on kõigest vahend, mitte eesmärk. Niisama pole teda mõtet kokku ahnitseda, las jääb teistele ka. Samas muutusin vist natuke liiga raha-peletajaks mingi hetk, mis pole jälle teistpidi ka kasulik.

34.Describe one of your colossal failures.

Hmm, millisest alustada… E-poe värk. Kinnisvamaaklerlus.

35.What makes you cringe?

Kui näen kui keegi näitab end sotsiaalmeedias sellisena, kes ta tegelikult kohe üldse ei ole. Suvaline näide, a la et inimene, kes mitte kunagi süüa ei tee, postitab toidupildi ja kirjutab, kui väga ta toidutegu armastab. Ja suht kõik teavad, et see pole nii tegelt.

36.What does your inner voice tell you?

Et kõik on millegi jaoks hea

37.What’s great about your mom? 

Maailma suurim süda

38.What’s great about your dad?

Lahenduste leidmise oskus

39.Which day would you gladly re-live?

Mõni päev lapsepõlve suvedest, ohh! Pööninguaknast veepommide viskamine, onnide ehitamine, ujumine, lakas magamine, kassipoegade otsimine, puude otsas ja katustel turnimine, värsked herned…

40.What are you awesome at?

Mmmmm….šokolaadisöömises?

41.What do you want people you meet for the first time to think about you?

Et ohh, tahaks teda tundma õppida. Aga ma tahan, et ainult ägedad ja toredad inimesed nii mõtleks, mitte need, keda ma ise pigem ei tahaks tundma õppida 😅

42.When were you most afraid?

Paar-kolm aastat tagasi

43.What are you terrible at but love to do anyway?

Kirjutamine? 😀

44.Which of your five senses would you keep if you could only keep one?

Nägemine. Mu jaoks on visuaal vist kõige tähtsam. Inimesi, loodust näha. Filme saab ilma helita supakatega vaadata. Raamatuid lugeda, pilte vaadata.

45.What’s something you love to make?

Excuses 😀 Ei, tegelt mulle meeldib plaane teha. Matkaplaane nt. Või lastega filmivaatamisplaan.

46.What do you cook better than anyone?

Magustoite, nt vahvleid.

47.What do you wish you’d invented?

Vastan nagu Maarjagi, et bitcoini

48.What would you like to invent?

Telepordi võiksin leiutada…

49.Out of 100 random people, where would you rank yourself in terms of your intelligence?

Pole aimugi. Vahepeal tunnen end kui viimane toolijalg ja teinekord jälle, et kas maailma mõni mitte-toolijalg ka üldse alles jäänud on? Nii et oleneb keskkonnast.

50.Where do you want to be right now?

Kuubal näiteks võiks.

51.If you could be someone else for a day who would it be and why?

Ma tahaks olla G.R.R. Martin, et teada, kui palju tal veel “Winds of Winterit” on kirjutada jäänud. Eelmine raamat ilmus 2011, no kaua võib, ah?

52.What’s your first thought when you wake up?

Uni on, ei taha, ei viitsi, milleks see kõik üldse vajalik on jne.

53.What’s one thing you wake up to in the middle of the night worrying about?

Ma olen nii sügava unega, et seda juhtub haruharva, et keset ööd ärkaksin ja millegi pärast muretseksin. Ainult siis, kui Artjom öösel kusagil tööl või niisama sõpradega on ja ma keset ööd avastan, et teda ikka pole, siis veits muretsen ja kujutan erinevaid tsenaariume ette, mis võis juhtuda.

54.If you could tell someone something anonymously, what would it be?

Ilmselt ma ütleksin kellelegi midagi, mida inimesed enda kohta tavaliselt ise aru ei saa, aga mida oleks lihtne parandada, kui teaks. A la et kuule su suu ei lõhna just kõige paremini, või et higihais. P.s. Kui mul endal miskit on, kas pliis keegi kirjutaks siia postituse alla anonüümselt?

55.If you could get rid of one of your responsibilities today, what would it be?

Koristamine, kindlasti

56.What type of person angers you the most?

Psühhopaat-tüüpi inimesed maailmas

57.What is your greatest strength?

Kannalikkus?

58.What is your worst weakness?

Šokolaad. (Koorekohvi šokolaad või Fazeri piimašoksid, yummm…)

59.What’s the biggest mistake you ever made?

Võib olla liigne võõraste usaldamine ja inimeste egoistlikkule käitumisele õigustuste otsimine.

60.What’s your unanswerable question–the question you seem to always be asking yourself?

Mida ma siin elus tegema peaksin, karjäärimõttes nt

61.What’s a secret you have?

Pole. Nt sellepärast ma julgesin ka tõehetke minna, et mõtlesin, et mul pole ju midagi varjata.

62.What is the biggest lie you tell yourself?

Homme on kindlasti lihtsam-kergem-parem, olen edukam-produktiivsem-osavam

63.What’s the moment you left childhood behind?

Ei tunne, et oleks…

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 4 kommentaari