Nimed

Eile. Artjomil oli üks üritusepildistamine linnaservas ja helistas, et sõidab Javieriga parajasti sinnapoole. Ahahh, aga millise Javieriga neist umbes viiest, kellega tööalaselt suhtleb?

Või räägib, et kuule, Alberto helistas. Ahahh, aga milline neist kõigist kümnest, kes tutvusringkonnas?

Või, et, kuule, me leppisime Pedroga kokku, et… Jajahh, aga no teate isegi. Milline Pedro? Kõigil on Hispaanias samad nimed!

Aga tõele au andes, siis ega meil Eestis parem see nimedevärk polnud. “Sain eile Sergeiga kokku” võib tähendada keda iganes neist kõigist sajast Sergeist! Ok, natuke liialdan, 99.

Eesti nimedega on õnneks lihtne, nii vähe rahvast on, et kõigile jagub oma isiklik originaalnimi. Ja kui kõik nimed otsas, siis saab lihtsalt ise midagi välja mõelda. Krüstlyn vms (Huvitav, kas see on ainult Eesti fenomen, uusi moodsaid nimesid leiutada? Mujal pole nagu täheldanud. Ilmselt USAs ka äkki?)

Igatahes, ma ei mäleta, et mul oleks kunagigi kooliajal klassis mitu sama nimega last olnud. Aga meil siin Danieli klassis on kolm Danieli, vähemalt kaks Adamit ja Aleksandril on kaks Mateod. Aleksandr ise on hispaanlaste jaoks hoopis see “keerulise ekootilise nimega laps”. Alexander tavaliselt tahavad kirjutada, ja mõned tema õpetajad kirjutavadki siiamaani peale kõiki neid aastaid valesti. Hääldus on alati “Alessander” Aga noh, tal endal on ka üsna suva.

Mina tänase päevani pead murdmas, olen ma siis Marju või Mari või Maria, kõik kolm endiselt käibel.

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged | 4 Comments

See ammulubatud prügipostitus

Olen selle prügipostituse postitamisega tegelikult jube kaua venitanud, sest tahtsin siia juurde visuaalse poole ehk prügiaardejahi video ka valmis saada, aga kuna ma ei tea, kas mul kunagi üldse tuleb aega/viitsimist/tahtmist see lõpuni teha, siis mis seal ikka…

Ehk siis: mida ägedat me viimase aastakese jooksul prügikastide kõrvalt koju või stuudiosse oleme vedanud.

Üks mu enda lemmikutest on see imeline kapikene, keegi oli ta vist just meie stuudio kõrvale prügikastide juurde toonud ja mul oli au olla õigel ajal õiges kohas, enne kui teised jaole said. Samal ajal kui mina teda uudistasin, peatus üks autoga mees ja tuli ka prügi vaatama. Aga noh, kes ees see mees! Muide, meist ongi päris palju ägedaid asju maha jäänud, sest kodust või stuudiost kaugelt me ei hakka neid jalgsi ja käe otsas tassima.

No hellõu there! Tuled minu fotostuudisse?

Stuudiokraamist veel, siis selline äge väikesete aknakestega täispuidust uks oli ehitusprügi konteineris. Täiesti terve ja puha. Mega raske oli, aga õnneks kohe stuudio lähedal.

Üks kuldne metallist voodipeats, mille keegi naabritest oli ära visanud, rändas samuti stuudiosse.

siis kui Marju ütleb, et palun mine too mulle sealt prügikastist midagi…

Stuudiosse oleme veel paar riiulit ka leidnud, aga polegi vist ühtegi pilti neist. Ühe musta nahktugitooli ka, mida on natuke ehk sellel pildil näha:

Veel üks äge leid on suur vana hispaaniakeelne Don Quijote de la Mancha. Hoian seda praegu aksessuaarina stuudios, aga eks ta rändab kunagi mulle koju oma eestikeelsete vendade kõrvale. See peaks kusjuures ühe tuntud hispaania räppari järgmises muusikavideos ka näha olema, nad käisid meil stuudios filmimas. Nii et igast otsast kuulus raamat 😀

Aga ok, liigume nüüd stuudiost hoopis teise linnaossa, koju. Kuna meil on ruumiga kitsas, siis palju mööblit nagunii juurde tuua ei saakski. Nagu ma juba siin varem kodupostituses kirjutasin, siis see lillealus ja kirjutuslaud leidsid küll meie juures omale koha ja uue elu.

Aga. Midagi mahtus ikka veel. Üks tumbotška, mille kassid on nüüd endale minidiivaniks ära omastanud.

Aaa, ja peaaegu unustasin! Lastel on tohutult palju pehmeid mänguloomi, millest nad ei raatsi loobuda, aga mis samas jube palju ruumi võtavad. Juba tükk aega mõtlesin, et on vaja järelturult mingi seinariiulikene neile vaadata. Aga tegudeni ma ei jõudnudki, sest ideaalne riiul oli jälle hoopis prügikasti juures nagu naksti olemas.

Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 7 Comments

Hea-Teod ja Hispaania ja muu lora

Vahepeal tulen siia, vajutan seda “new post” nuppu, vaatan minutikese toda valget lehte ja panen jälle kinni ära. Tahaks igasuguseid asju kirjutada, peas on nii palju random stuffi läbisegi, et ei tea, millest alustada, ja miski pole ju otseselt väga tähtis ega huvitav ka.

Näiteks see, et meil on ootamatul kombel kaks uut elanikku kodus. Alguses tuli üks. Noh, nagu ajutiselt, Daniel tõi, ja kuigi mu esimene lause oli, et “mkmm, tuppa küll ei too!”, siis toodi ta tuppa ja minu kalk süda ka sulas. Nii armas ja vilgas ja usaldav loomake ju.

Ja kui juba üks sai sisse end smuugeldada, siis ega järgminegi tulemata jäänud… Nii et jah, kaks uut tegelast, aga ma ikka kujutan ette, et see on siin meil “hoiukodu,” mitte päriskodu neile ja saab nad millalgi tagasi loodusesse viia. Mitte, et nad palju ruumi võtaks, aga ikkagi. Muretsema panevad enda pärast pidevalt, iga päev aina otsi, et kuhu nad nüüd jälle peitu on kalpsanud. Ühel päeval oli loomake nr 1 hommikul olemas, Daniel jalutas temaga enne kooli ringi ja jättis ta oma karpi kurki sööma. Kui lapsed kooli viisin ja tagasi koju jõudsin, polnud Tigu enam kusagil. Terve päeva jooksul käisin oma toimetuste vahelt 10-minuti kaupa teda otsimas. Kadunud nagu tina tuhka. Iga kord kui kasside käest küsisin, et kus Tigu on, limpsasid nood ainult kavala näoga keelt (ja oleks ilmselt õlgu ka kehitanud kui oleks viitsinud). Lapsed tulid koju ja otsisime koos edasi. Või noh, lapsed meisterdasid kadunud teo plakateid, mina otsisin. Ja siis nägin raamaturiiulil teda, kavalalt kamufleerunud.

Ma ikka vahel mõtlen, et on sel Danil vaja neid taimi ja loomi ja igast “varandust” pidevalt koju vedada, miiiks, miks küll! Aga siis vaatan sinna kujuteldavasse lapsepõlvepeeglisse ja näen et olin ise täpselt samasugune, veel hullemgi vist. Daniel vähemalt ei korja õuest kilekotiga suuri rammusaid parmusid ega too neid rõõmsalt tuppa koduloomadeks… Ja kolmeliitrine klaaspurk oli ühtmoodi hea pesa nii hiirtele, rohutirtsudele kui igasugustele muudele elukatele.

Uudistest veel, siis üleeile jõudis aprilli Anne & Stiil ka minu postkasti. (Täpsustus neile kes pole kursis: need on need raamatukirjutamise 5-minuti feimi järellained 😀 Ehk siis kirjutasin ühe Hispaania-teemalise loo sinna Kirju Kohvri rubriiki. Jõuate veel poodi lipata, kui huvi! Ja kes poodi ei lippa, siis veebis on ka, ja veel väga ägeda pealeklikitava maakaardiga).

A no vaadake ise, täiega sobib see ajakiri Hispaaniasse! Meil on siin täielik kehvailmanädal ja vihmaperiood, aga pildi tegemise ajaks tuli isegi päike välja 🙂

Hispaaniaga seoses, mind nii häirib enda puhul, et mul tekib vahel tahtmine Hispaaniat kaitsta, kui keegi kuskil mingit valeinfot kirjutab või on asjadest valesti aru saanud või ennatlikke järeldusi teinud või niisama ajaviiteks ilmaasjata kirub 😀 Võiks ju suva olla, keda huvitab. Aga ei, ikka tekib mingi emotsioon kaitsma asuda. Noh umbes nagu siis kui Mallukas kunagi kirjutas, et Hispaanias pole prügikaste ega sorteerimist jne, ja ma vastasin et on küll ja ta mind siiamaani vist mingiks hulluks ülbikuks peab ja sest saati ignonud on. Või kui Liis alles Hispaaniasse kolis ja ma tal blogis iga asja peale kommisin, a’la et on küll ju hapukoort poes vms ja ta mind ilgeks ninatargaks pidas. Et noh, ei lasta rahus viriseda ka, kohe vaja targutama tulla. Või nüüd, kui Paljas Porgand siin reisil olles Hispaania elukorraldust kirub, et miks ei ole nii nagu Eestis. Aga ju siis hispaanlastele meeldib teistmoodi elada noh! 😀 Ühesõnaga mind häirib, et ma alati kuidagi automaatselt isiklikult võtan mingeid selliseid lambiasju Hispaania kohta, sest tegelikult on ju suva, mida keegi kirjutab ja arvab, ega ma mingi Hispaania mainehoidja pole.

Vahepeal sai jälle mägedes kondamas käidud, täpsemalt Montes de Málagas seekord. Osad seltskonnast ütlesid, et juuuube suur ring, aga meie peres on kõik juba nii profid kõndijad, et 16 000 sammu tundub alla päevanormi. Tavapäeval tuleb laste kooli viimisest ja tagasi toomisest umbes 18 000 kokku (pole ime, et ma poole ajast olen kontsadelt tenniste peale üle läinud viimastel kuudel…)

Aga mäed! Mõnus värske õhk, mooniväljad, spargleid korjavad kohalikud, omaette ringi uitavad hobused… Ma sain jälle aru, et ma eelistan pigem omaette (või noh, oma perega) metsas-mägedes ringi luusida, kui suure kambaga. On vaiksem ja kuuleb ja näeb rohkem loodust (sest noh, igas seltskonnas on nui neljaks alati mõni eriti jutukas isend 😀 ) ja üldse rohkem meditatiivsem on noh. Seltskonnaga on ka tore jah, aga siis on alati see tunne, et tahaks järgmine päev omaette tagasi minna, et päriselt näha ja kuulda, vahepeal rajalt kõrvale põigata ja lasta endal ära eksida…

Posted in Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | Leave a comment

Meest sõnast, härga sarvist

Mul on mingi veider komme muudkui vanasõnu jutu sisse visata. Maalt ja hobusega noh! Aga jäin siin praegu ühe peale mõtlema, et kuigi tundub uskumatu, siis vanasõnadel on ikka tõepõhi all küll. Ei olegi mõtet “õigesti elamiseks” mingeid eneseabiraamatuid osta, vaid tasub hoopis vanasõnu meenutada.

Näiteks see tüüpiline “kes teeb see jõuab” Oi kui õige see on! Sest kui oled juba tegutsemislainele saanud, siis on palju kergem veel ja veel jõuda, motti tuleb tulemuste nägemisest aina juurde. Samas kui juhtud sinna selle “ei jõua-ei viitsi” soone peale sattuma, siis on nii raske välja murda, iga pisikesemgi asi tundub nii suur takistus, eneseületus, nii palju asju on tegemata, et ainuüksi sellele mõtlemine väsitab.

Või “suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi”. Ma mõtlesin, et see on ainult tänapäeva moodne probleem, aga vaat siis, ka vanal ajal olid sellised probleemid olemas. Inimloomus ei muutu!

“Käbi ei kuku kännust kaugele” No on ju? See pole lihtsalt võimalik, isegi kui käbi tahaks olla midagi muud kui käbi. Geenid ja kasvukeskkond ja automaatne alateadlik käitumismaneeride ülevõtmine.

Või veel loodusteemadel jätkates, siis: “mets kajab nii nagu hõikad” See on täitsa karma-värk ju.

Suht samasse auku nagu “teise silmas pindu näeb, oma silmas palki mitte” Sest nii lihtne on õpetada teisi elama, omaenese probleemidega silmitsi seismine nõuab palju suuremat eneseületust. Ja omi vigu, eksimusi ongi raske näha. Või tunnistada.

“Aastad ei ole vennad” – seda oleme me kõik siin viimasel ajal kogenud, eks?

“Lõpp hea, kõik hea” See on ju suisa moodsa aja filosoofia. Noh, et raskused on meile millegi õpetamiseks ja tänu nendele jõuame, kuhu jõuame ja ei tasu nende raskuste sisse end ohvrirolli panna/jääda 😛

“Igaüks on oma õnne sepp” Ai kui kümnesse (kuigi selle teadmine ei tee sugugi kergemaks seda oma õnne sepistamist ja valikuid ja elumuutvaid otsuseid).

“Kus suitsu seal tuld” Vanarahvas teadis. Tänapäeval on aga iga asja kohta moodne öelda, et alatu laim ja kuulujutud ja kohtukeiss.

Meil lapsepõlves öeldi veel alati, et “salajutt läheb haisema”

Kellelgi tuli veel mõni vanasõna meelde, mis täiega kümnesse?

Känd
Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | 7 Comments

Temperament

Mehed isekeskis

Kui mult laste temperamendi kohta küsitakse, olen alati vastanud, et nad on ikka pigem nagu eestlased, kinnisepoolsemad, ei ole see hispaanlaste jutukus ja avameelsus siiani väga külge jäänud.

Samas. Aleksandril läks asendusõpetaja ära, päris õps oli haiguslehel pool aastat ja tuli nüüd tagasi.

Kõik lapsed olid ikka nutnud kooris, kui teada said, et ta ära läheb. Aleksandr tuli koju ja ütles, et tahab kaardi joonistada. Joonistas suure punase südame. Sinna alla “Paloma te quiero” ja “La mejor seño del mundo” ehk Paloma, ma armastan Sind ja maailma parim õpetaja. Lisaks joonistas veel teemanti kah. Nii et ei mingit tagasihoidlikkust oma tunnete väljendamisel.

Minul näiteks on viimasel ajal mõni nii armas inimene teele sattunud, et tahaks kohe öelda, et kuule, täiega tore oled ja ägedasti klapib koostöö jne, aga siis ikka on ütlemata jäänud, sest noh, äkki eestlased ei ütle selliseid asju üksteisele? Ma ei mäleta ju enam 😀

Ma olen siin viimastel kuudel mõndasid Eesti filme vaadates hästi tugevalt tundnud, et ma olen eesti temperamendist kaugenema hakkanud, mul on raske mõista vaikimist, kommunikatsiooni puudumist. Isegi umbes sellist tavalist kaadrit on nii võõras vaadata, kus keegi vanainimene jalutab tuima näoga pargis noorest beebiga emast mööda. Nagu ei klapi! Nii need asjad ju ei käi! Sest oma igapäevas olen ma nüüd juba aastaid näinud, et see stseen peab hoopis niimoodi minema: see vanainimene peatub, naeratab, tutiplutitab beebit ja ajab selle noore emaga rõõmsalt paar sõna juttu ka. Ja see on kõigest üks näide, ühe filmi jooksul koguneb neid midahekki-momente kuhjaga. Nii et ju siis ikka mõjutab see teise temperamendiruumi sees elamine tasapisi, ise ei saa algul arugi.

Seltsimees last oli mul samamoodi väga veider vaadata. Saan aru, et siis olidki teised ajad, teised kasvatusmeetodid, teised mured ja et filmi jaoks ongi kõik üle vindi ka keeratud, et rohkem šokeerida. Samas samast ajastust või samuti raskete saatustega inimestest nt hispaania filme vaadates mul ei ole sellist veidrat tunnet, suudan paremini mõista, kõik on loogilisem. Ma arvan millegipärast, et seda filmi suudavadki vaid eestlased + teised põhjamaa rahvad, kes ise igapäevaselt põhjamaise temperamendi sees elavad, vaadata/mõista, ülejäänud maailma jaoks tunduks kõik vist liiga veider, friiki, tuim. Samas… näiteks Nipernaadi mulle jällegi meeletult meeldib, kuigi seal on ju ka palju seda mõtlikult kulgemist ja vaikselt üksteise kõrval istumist ja puudulikku kommunikatsiooni. Saa siis aru.

tuulest viidud

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | 8 Comments

Clickbait: eesti fotograaf pildistas Antonio Banderast

Vahepeal vaatan Eesti “meelelahutusuudiseid” ja imestan, kui vähe on tegelikult uudisekünnise ületuseks vaja. Ja siis mina siin: Artjom pildistas Antonio Banderast aga mul ei olnud plaanis sellest isegi blogida… Pole ikka annet contenti ära tunda mul…

Aga ok, see Banderase lugu siis.

Tegelikult oli nii, et kui raamatu jaoks tutvustusvideot tegime ja linnapeal ringi jõlkusime, mõtlesin, et oi-kui-tore oleks, kui Banderas nüüd vastu tuleks ja ütleks ka paar sõna videosse. Aga ta sinder ei tulnud ja video ei saanud pooltki nii põnev 😦

Aga – idee oli juba õhku visatud, eks. Umbes kuu hiljem kutsuti Artjom ühele üritusele fotograafiks, ja seal osales Banderas ka. Kaks Banderast lausa, tema vend kah! (Issand, nad on nii vanaks jäänud ikka! Kuidas see aeg küll sellise kiirusega lendab? Alles ta oli ju see noor nägus mariachi)

Ma juba hõõrusin käsi, et ehk veab ja tekib võimalus oma raamatusse autogramm saada. Või siis foto kus ta raamatut “loeb”. Oeh! Nii et Artjom pakkis raamatu oma fotokotti kaasa. Aga nõup. Ei tekkinud võimalust teda tüütama hakata, tüüp lasi suht ruttu ürituselt jalga. Tema vennalt oleks küll vabalt saanud, aga see ei ole SEE ju…

Nii et jah, jäin tühjade kätega ega plaaninud isegi mainida siin sellest vahejuhtumist. Aga kui palju ma aja jooksul veel neid põnevaid juhtumisi ja draamasid ja skandaale olen mööda lasknud, ah?

Posted in Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Oh kooliaeg oh kooliaeg

Seoses kolimisega oleme me siin kaalunud ka laste koolivahetust. Jalgsi on siit koolini 35 minutit, lastega koos on tempo aeglasem ja läheb 45. Jalgratastega läheb pool tundi, sest lapsed ratastel, meie jalgsi. Oleks tore kõik koos sõita ja saaks kiiremini, AGA. Kuskil kuu-paar tagasi võeti vastu mingi uus nõme seadus, et jalgratastega ei tohi kõnniteel sõita. Mere ääres rannapromenaadi-mööda ka mitte. Ja kuna jalgrattateid siin meie kandis pole, peaks sõitma autoteel. Aga meie ei taha surma saada. Mis otsast on üldse loogiline, et 6- ja 8-aastased seal 50+ kiirusega vuravate autode vahel sõidaks, ma ei mõista, ja ilmselt läheb aasta-paar aega, et linnaisad ka sellest murekohast aru saaksid ja midagi ohutut välja mõtleksid.

Igatahes. Koolidesse tuleb sisseastumispaberid juba märtsis viia ja peaksime ruttu midagi ära otsustama. Ma olen nii kahevahel.

Tegelikult mulle see hommikune ja lõnane pikk jalutuskäik isegi meeldib. Tervisele kasulik, vaimule kasulik. Eriti kodukontori-elustiili elades. Ja mere äärest on mõnus minna. Ja kesklinna muidu ju väga ei satukski, kui lapsi poleks vaja sinna viia. Ja lapsed on harjunud oma kooliga. Ja nad on lõunasööginimekirjas – uues koolis ei pruugiks neile kohti jätkuda. Osades koolides comedor üleüldse puudub.

Samas, mõlema lapse klassis on paar probleemset last, Aleksandril kaks huligaani tüdrukut, kes teisi togivad ja ühe lapse lükkasid trepist alla isegi jne. Mingitest probleemsetest peredest ja just sel viimasel aastal on kuidagi välja löönud see.

Danieli klassis on kaks poissi, kelle kõnepruuk on VÄGA nõme ja agressiivne, pilluvad lauseid a la “ma tapan su ära” või “löön sind kubemesse, kui sa mulle oma plastiliini ei anna” jne. Ja igasuguseid sõnu/lauseid, mille puhul ma ei mõista, kust sellises vanuses neid üleüldse õpitakse.

Ma ikka räägin neile, et kui midagi on, minge kituge kohe õpetajale ära, sest noh, ilmselgelt saab sellised olukordi ainult täiskasvanute abil lahendada, muidu kerib ainult hullemaks olukord. A kui Dani klassi üks bully teda ükspäev nüüd lõi, siis kirjutasime ikka ise tema õpetajale, et kas ta saaks silma peal hoida, et mingi selline konflikt ja sellised laused igapäev jne. Daniel rääkis, et õpetaja oli siis järgmine päev sellele kiusupoisile paberilehe ette andnud ja too pidi kõik koledused üles kirjutama, mis ta Danile on öelnud. Dani oli siis tal abivalmilt aitanud meelde tuletada neid… Njah, igatahes on laps õnnelik, et Adam temast nüüd kaugemal istub ja enam ei nõmetse ka, vähemalt esialgu.

Aga Aleksandri klassi tsikkidega on koolis räägitud ja nende peredega ka, aga sealt küll mingit helget lahendust ei paista.

Samas, neil on palju väga toredaid lapsi ja lapsevanemaid ka.

Vaatasin siis meie lähedal asuvaid koole. Üks on siin meie kodu ja praeguse kooli vahel, 10-15min jalutada. Ilus ja kiidetakse, ja Artjomil mõndade tuttavate lapsed käivad seal. Ideaalne ju…. AGA. See kool on katoliiklik. Meie praeguses koolis on ka usuõpetuse tunnid, aga grupid on moodustatud lapsevanemate eelistuse järgi, on võimalik valida katoliku, islami ja kodanikuõpetuse vahel. Tolles koolis sellist valikuvõimalust ei ole. Seal peaks lapsed päriselt igapäevaselt “usulist ajupesu” saama, ja minu jaoks see päris ok ei ole. Kusjuures mulle endale nt gümnaasiumis usuõpetus väga-väga meeldis, just seetõttu, et me võtsime kõik erinevad usundid läbi ja laiendasime seega oma maailmapilti. Aga niimoodi, ainult kristlust tõe pähe tampida, näkää. Kuidagi aja raiskamine tundub ka, koolis võiks tänapäeval aega ikka otstarbekamalt kasutada.

Lisaks on selles koolis koolivorm, ja ma ei olegi suutnud ära otsustada, kas see on hea või halb. Kusjuures. Saate aru, kristlik kool, eksole. Ja siis sellised miniseelikud koolivormiks 😀 Ma ikka möödaminnes alati mõtlen, et ei tea, kas need tüdrukud ka lõikavad ise seelikuid lühemaks nagu vanasti vene ajal tehti. Samas tänapäeva noored vist ei viitsiks jamada sellise näputööga… Ja ei tundu olevat, et mõnel on pikem ja teisel lühem seelik, kõigil on ühtlaselt lühikesed.

Pilt netist. Aga suht sellised need koolivormid ongi.

Tegelikult nad koguaeg koolivormides pole, vahepeal ka teksades või spordiriietes, seega ilmselt pole vorm täitsa 100% kohustuslik või peab ainult mingitel kindlatel pidupäevadel kandma vms? Pole täpselt uurinud seda asja veel.

Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | 8 Comments

Raamat

Pea kuu on raamatu väljatulekust nüüd möödas ja hakkan juba tasapisi maha rahunema.

Tead küll seda tunnet. Näiteks kui oled lõputöö kirjutanud ja ootad tagasisidet. Omalt poolt ei saa enam midagi muuta ja siis suured targad sarvprillidega onud loevad. Või oled mingil raskel eksamil käinud ja kiheled teada saada, et kas kukkusid läbi või läks hästi, sest omal pole õrna aimugi.

Raamatu kirjutamisega on midagi samalaadset, vähemalt mul. Ma olen täpselt nagu see tšikk sealt “Vicky Christina Barcelona” filmist, oli ta nüüd Vicky või Christina, aga ta ütles midagi sellist, et tunneb, et tal on nii palju endast anda, jagada, aga kahjuks pole lihtsalt annet ja tuleb teiste ande nautimisega leppida. Mul on reaalselt KOGUAEG sama tunne. Ma tegelikult kahtlustan, et enamus inimestel on sama teema ja igasugused läbikukkumishirmud ja enese allatõmbamine harjumuseks. Ja ükstapuha kui palju kordi keegi seda proovib ümber lükata, siis see ei muuda midagi, see tunne enda sees ja proffidega võrdlemise komme jääb ikka alles.

Tegelikult ei pea ma ise ennast üldse ebakindlaks või võõraste inimeste arvamusest hoolivaks inimeseks, a vot raamatut kirjutama hakates oli see üks suurimaid hirme: aga äkki pärast kõik ütlevad, et nii s.tta raamatut polegi veel enne näinud. Ma oleks heameelega ta niimoodi kirjutanud, et kirjutan valmis, aga keegi ei loe ega arvusta. Tehtud ja maha maetud. Nii et kui ta valmis sai, polnud mul endal ju õrna aimugi, mis vastukaja ta lugejates tekitada võiks.

Ja siis tuli see ooteaeg, eks, mil hakati lugema. Pere kiitis, aga kamoon, mis neil muud üle jäi! Tahavad ju ikka edaspidi ka külla tulla 😀 Nii et see ei lähe arveese. Aga nüüd olen ma mõned minu jaoks “sõltumatute lugejate” arvamused, kommentaarid ja tagasiside ka ära lugenud. Natuke nutnud, sest noh, nii armas! (nii hästi kirjutavad, et tahaks lausa ise ka seda raamatut lugeda nüüd). Ja maha rahunenud, sest kui juba mitu inimest on hästi arvanud, siis rohkem mul polegi vaja, edasi sadagu või pussnuge, sest maitsed on tegelikult nagunii erinevad 🙂

Päris maha muidugi siiski veel rahuneda ei saa, sest see 15-minutit kuulsust tuleb ju ikka sirge seljaga üle elada. Elus esimest korda käisin podcastis näiteks! Mõtlesin küll, et jätan selle vaka alla ega jaga, sest noh, raudselt ma puterdasin seal ja kõige põnevamad asjad ei tulnud meelde ja oma häält on ka nõme kuulata. Aga näed, jagan ikka, sest noh, julged teha, julge tunnistada ka!:

https://www.ohtuleht.ee/1028810/jargmine-peatus-eesti-pere-hispaanias-kuigi-lapsed-said-aru-ei-raakinud-nad-eelkooli-esimesel-aastal-uhtegi-sona

Ja igasuguseid intervjuud ja artiklid ja värgid, nii et veel mitu kuud ilmselt tuleb söögi alla ja peale mind. Tegelikult on hästi põnev! Annan vihje, et tasub aprilli Anne & Stiili sirvida ja maikuu Pere ja Kodu ka. Aga 14s minut juba jookseb, nii et tegelikult olen ma “Minu Hispaania” lainelt oma mõtetes juba teistele teemadele ja tavaellu tagasi hüpanud.

Aga. Paar päeva tagasi sain ise ka lõpuks oma raamatut katsuda ja nuusutada ja lehitseda. Ausalt, ma ei teagi, millise saavutuse üle ma elus rohkem õnnelik olen, kas ülikoolidiplomi või raamatu. Raamatu vist. Mul on oma peas selline väike list asjadest-unistustest, mida tahaksin teha või saavutada, aga ei julge või on liiga suur tükk läbi hammustamiseks vms. Raamatu ette saan nüüd linnukese ära tõmmata ja tegelikult, kui nüüd mõtlema hakkan, siis aastate jooksul olen saanud sinna neid linnukesi teisigi teha, mis näiteks kümme aastat tagasi oleksid ulme tundunud.

Ja jällegi, tulebki ISE rohkem nende linnukeste üle arvet pidada ja endale mõnikord mõttes õlale patsutada ja mitte lasta välismaailmal enesehinnangut mõjutada. Mulle nt ütles üks inimene aastake või paar tagasi, et mis kasu mul treffneriskäimisest või ülikoolist üldse oli, kui ma sellele vaatamata elus karjääriredelil mitte kusagile jõudnud pole. Siiamaani mäletan, sest see läks kuidagi väga vastu sellele, kuidas ise tunnen või mis eesmärgid enesele seadnud olen või millisena elu näen. Ja siiamaani mäletan, sest see tõi sellele vaatamata siiski enesehinnangut alla, kuigi poleks pidanud.

What a ride noh! Nii tänulik Petrone Prindi minionidearmeele, kellega koos sel raamatuteekonnal olime! 🙂

Tegelikult tahtsin veel targutada, et tee pole alati sirge, vaid läheb vahel kiira-käära ja üles-alla ka, nagu raamatustki lugeda saab. Et oleks veits rallit ja adrenaliini ja inimesena kasvamist. Viimasel ajal tunnen seda kohe eriti tugevalt. “Vanasti” nooremana oli pigem see mure, et kas olen õigel rajal ja millist suunda teelahkmetel valida jne. Nüüd juhtub kõik kuidagi ise, kõik jookseb ühte suunda ja nagu polegi neid teelahkmeid ja vaikselt mõtisklemise kohtasid enam, selline hoog on sees, et loodetavasti ei lenda mõnes kurvis teelt välja.

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 1 Comment

See “ja mere ääres väike maja ootamas on mind” – kodukene

Dani ostis omale Ginko Biloba. Kassid pole veel puu otsa roninud, ootavad et kasvaks vist…

Kus siis kõik uue kodu pildid on, küsitakse aina. Aga teate isegi, kuidas need kolimised on, kõik karpe ja kola täis, õhtute viisi sorteerimist ja paigutamist ja veel vähemaks viskamist. Juba mitu kuud elame siin, aga ikka pole veel tiptop kõik.

Alustame väljast. Mulle meeldivad juba need trepikoja põrandad ja seinad. Oldscool noh! Ma ei ole väga moodsa remondi ja arhitektuuri fänn, nii et see maja on täitsa minu maitsele. Üldse on see vist esimene kord Hispaania aja jooksul meil nii pisikeses majas elada, all on juuksur ja üks naaber, teisel korrusel kaks naabrit ja kolmandal oleme meie täitsa üksinda. Nagu katusekambrike, aga mega kõrgete lagedega.

Väike trepikojapõrandagalerii…
Pole kahtlustki, et kunagi oli siin kalurikülake
Seinad on muinasjutt

Nii, ma hoiatan kohe ette ära, et ma ei ole mingi sisekujundaja ega hoia ka kuskil netis või ajakirjades või pinterestis sisustustrendidel silma peal. Kohe üldse. Kodu kujunes lihtsalt selliseks, nagu meile endile meeldib, meie enda nägu, natuke kirju, natuke hipilik, natuke liiga palju laste mänguasju igalpool, aga minu meelest hubane, ja noh, mööblist ja materjalidest, mis meil endal siin aastate jooksul kogunenud on või mis prügikasti kõrvalt juurde leidsime. Paar üksikut mööblitükki sai kasutatult juurde ka ostetud. Näiteks kööki see maitseaineriiul 6 euriga. Nii nunnu ju! Meil oli eelmises kodus ka sarnane ja jäin teda kuidagi taga igatsema. Mind nii häirib, kui tööpinnad neid maitseainepurgikesi täis. Täiega üliõnnelik olen selle ostu üle noh! Ja isegi kruviaugud köögi seinas klappisid 😀 Esiti plaanisin teda värvida, aga praegu meeldib ta mulle sellise naturaalsena, rustic stiilis isegi rohkem. Köök ise on ka nagunii vana ju.

Prügikastimööblist rääkides. Meie piirkonnas on esmaspäeviti see mööblipäev. Kõige esimesel nädalal leidsin sellise lillealuse:

Istub nagu valatult ju. Nii lillealus kui Coco 🙂

Pärast oli meil arvutilaud puudu ja kohe ilmus seegi prügikasti kõrvale.

Ei no tere ise ka

Ma kirjutan prügikastimööblist kunagi kindlasti pikemalt, sest me oleme stuudiosse ka tohutu palju ägedat kraami leidnud ja see on ülilahe, kuidas siin Hispaanias see vana mööbel niimoodi taaskasutusse läheb.

Aga korter ise. Kõik peale wc/vannitoa ja köögi oli täiesti tühi. Nood pole ka midagi uhket ja uut, aga täidavad oma eesmärki ideaalselt. + mulle väga meeldib, kui vannitoas aknake on. Vann ise on selline poolpikkuses, lastekas nagu ma nende kohta tavaliselt ütlen. Köök on tüüpiline vanaaegne hispaania köök. Aga esmakordselt näen, et kuskil tõmbekapp puudub. Õnneks on aken, aga siiski, kuidagi harjumatu.

Hispaanlastel on komme pesumasinad kööki paigaldada.
vannituba, selline tüüpiline vanaaegne

Niisiis, ülejäänud osa korterist oli tühi, valged seinad, kõrged laed (lambid ja lambipirnid olid isegi puudu) ja vanad päevi näinud põrandaplaadid. Mõni loksub, mõni mõraga. Iseloomuga noh! Jalg hakkab juba tasapisi ära harjuma, kuhu tasub astuda ja kuhu mitte 😀 Aga väga mõnusat värvi, täpselt nagu merigi, mõnikord vaatan, et sinakad, mõnikord et rohekad. Merevärvi ühesõnaga. Mul on üks seinapilt samas toonis raamiga, nii et mach made in heaven.

Ja mul oli poolik purgike seda mererohelist/türkiis-sinist mööblivärvi ka, asusin kohe usinalt ühte koledat vana kummutikest üle võõpama. Et tooni heledamaks saada, lisasin valget värvi juurde, mis siin omanikul seinade värvimisest oli üle jäänud. Mitte just kõige parem idee – värvimass tõmbus kohe püdelaks pudruks. Kirusin ennast ja tõmbasin siuh-säuh kummuti üle. Ütleme nii, et tulemus jäi tegelikult väga huvitav, selline nunnu antiiik. Oleks teadnud, et polegi nii hull, oleksin ehk korralikumalt teinud. Aga kuna ma olin valmis, et see mööblitükk sai nüüd rikutud ja läheb prügikasti äärde, siis tegin kiiruga veits praaki…

Valged raamaturiiulid on ikka needsamad juba kolmandasse kohta ümber kolinud ikea Billy-d. Ja raamatud said ka peale nelja kuud kartulikottidest välja. (vaene Artjom ja tema sõber, kes need kõik trepist üles pidid tassima, siin ju lifti pole!)

mingid legod ja playmobilid põrandal ja riulitel, sorry noh et pildi jaoks ära ei koristanud…

Diivanilaud oli trepikojas, ülejääk eelmisest üürnikust. Ilmselt hoidis ta seal lilli või midagi. Kolimise käigus sai ta eest ära tuppa tõstetud ja siia ta jäigi. Ma veel mõtlen – kas värvida teda, või las olla selline, nagu on.

Elutoa ja köögi vahel on üks toakene, mis on originaalis ilmselt söögitoaks mõeldud. Meil sai temast töötuba. Esimest korda üle saja aasta ei olegi arvuti ehk kodukontor elutoas. Täitsa mõnus vaheldus! Ja kuna selles vahetoas aknaid pole, on pilte päris hea töödelda, ei peegelda kuskilt valgust ekraanile. Pimik, nagu vanastigi fotograafidel fotode ilmutamisel oli 😀 Ja mis see töötlemine siis muud ongi kui ilmutus.

hunnik kaste veel lahti pakkimata ja ära paigutamata… ei jõua lihtsalt enam noh

Lisaks täidab töötuba natuke ka lao otstarvet, sisaldades kahte riidekappi (sest magamistoad on ülipisikesed!) Ja kasside jaoks on ta üldse wc. Kasside liivakast on üldse selline asi, et alati tekib küsimus, et kus teda hoida noh. Seekord siis töötoas, kohe inimeste vetsu ukse ees.

Aga no tulge edasi, jäidki veel vaid magamistoad näidata. Üks neist imepisike tikutopsike, mille loomulikult lastele sokutasime, sest nad ju ise ka pisikesed, loogish. Sinna mahtuski ainult üks sahtelkapp/kummut (aaah, kuidas sa tõlgid eesti keelde sõna cajonera?) ja siis selline voodi, mis päevasel ajal näeb välja ühekohaline, aga ööseks saab alt teise aseme ka välja tõmmata. Põhimõtteliselt ongi see tuba selle voodi suurune, natukene on akna all seda tagavararuumi lisaks ainult. See voodi ongi üks mööblitükk, mille pidime siia kolides juurde ostma. Varem oli lastel narivoodi, aga selle jätsime me rumala peaga eelmisesse korterisse, sest arvasime, et ega enam ju vaja ei lähe. Aga näedsa, oleks täitsa ära kulunud, sest kahte tavavoodit sellesse tuppa sisse ei pressiks.

Main bedroom on naaaatuke suurem lastetoast, aga mitte palju. Ägedate kahepoolsete ustega. Voodi paigutasime ikka nii, et voodil istudes saaks unistavalt merd vaadata 🙂

Seinapilt by Terje Talts, unenäopüüdjad kingitud. Voodikaunistused ise üles kasvatatud.

Minu jaoks on meie uue pesakese suurimaks plussiks valgus, päikeselisus. Ja see, et mis iganes hetkel ma pilgu akna suunas viskan, näen ma laia sinist taevast – elutoa aken on maast laeni, punaseid katuseid, palme, merd. Just sellest avarusest oli mul elus väga-väga vajaka. Eelmises kohas olime me mäeveerul, ka ju ideaalne koht, aga taeva nägemiseks pidi akna juurde minema, toa keskelt paistis vaid mäekülg. Aastate jooksul tekkis mul natuke selline koopa-tunne seal, silmapiiri nägemise igatsus.

Muidugi on miinuseid ka, aga nad on nii tibatillukesed ega ei kaalu seal kaalukausil võrreldes selle avarusega mitte midagi. Näiteks, et tänaval autod lakkamatult vuravad, ei ole vaikne kui metsas. Ja oikuitore oleks, kui siin oleks rõdu või terrass. Ja loomulikult oleks ju kena omada sissekõnnitavat garderoob-kappi ja suurt avarat kööki jne. Aga see kõik on sekundaarne. Kui meri paistab diivanile ära, siis mul tegelikult muud polegi vaja.

Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | 15 Comments

Aasta koroonat

Juba AASTA on normaalsest koroonaeelsest ajast möödas. Aasta! Kes oleks arvanud, et see kõik nii kaua kestab? Paar nädalat, paar kuud ehk, aga terve aasta ja ilmselt mõni aasta veel pealegi? Praegu on kõige suuremaks hirmuks, et maailm hakkabki nüüd selline teistsugune olema. Piirangutega, maskidega, ninatorkimisega.

Eile kõndisin mere äärest kodu poole ja kivide-merekarpide ja muu “mereprahi” seas nägin ikka päris mitut maski. Ja ai, kuidas neist maskidest on nii kopp ees! Lihtsalt emotsionaalselt. Me oleme siin ju viimased 9 kuud pidanud neid IGAL POOL kandma. Poes. Tänaval jalutades. Pargis/metsas jalutades. Jalgrattaga sõites. Sporti tehes. Koolis. Lihtsam on üles lugeda kohad, kus ei pea maski kandma: 1. Kodus, 2. Kohvikus toidu/joogi tarbimise ajal ja 3. Rannas päevitades.

Aga sellele vaatamata et kopp sajaga ees on, ma ei protesteeri (mõnikord ainult virisen) ja kannan teda kohusetundlikult. Niivõrd-kuivõrd – sest metsas või pargis, kui mitte ühtegi võõrast inimest ei ole, võtan ta ikka ära ja naudin värsket õhku ja loodust. Common sense noh! Kui keegi ei näe, nuusutan apelsiniõisi. Aga ma ei saa kohe üldse aru, mis värk seal Eestis on, et isegi poodiminekuks maski ette panek nii suur poleemika on. Keegi palun seletage mulle… Üldse, miks nii paljude inimeste jaoks on kõik äärmuslik, ei eksisteeri sellist kuldset keskteed? Elu pole ju ometi must-valge. Ma võib-olla arvan ka, et meile, tavainimestele ei räägita täitsa kõike ja ainult aeg näitab, millised meetmed olid põhjendatud ja millised mitte. Aga ma ei arva kohe kindlasti, et mina kõike kõige paremini tean ja spetsialistide otsuseid kahtluse alla seaks ja nagu hull terve maailma vastu võitlusse asuks.

Üldse tunduvad siit karmide ja pikaaegsete koroonareeglitega riigist vaadates need Eesti koroonameetmed üks naljanumber. Statistika ja numbrid seal kõrval muidugi nalja ei paku, lihtsalt kurb vaadata. Samas, selliste numbritega on suht varsti terve Eesti koroona läbi põdenud või ära surnud. Reaalselt, kuidas on võimalik, et Hispaanias, kus inimesed on ülisotsiaalsed, lähedased, üksteise otsas elavad, privaatset ruumi mittevajavad jne, on olukord praeguseks kontrolli all. Ja Eestis, kus kõik pidavat nagunii üksteisest 5m kaugusel olema ja põsemusid pole kohtumisel nagunii teemas, on nii pekkis numbrid. Reaalselt, kuidas ometi? Kui kogu ülejäänud maailm otsustas üheskoos, et see viirus on vaja ikka kontrolli alla saada ja kogu elu käib koroonataktis, siis mis mõtet on Eestil koos Põhja-Koreaga vastuvoolu ujuda ja eksperimenteerida, mis saab või ei saa, kui mitte midagi teha. Koroonanäit on 1200 saja tuhande inimese kohta? Kuidas, kuidas küll? Ülisotsiaalsetel (ja samuti tihtilugu illegaalseid pidusid jne korraldavatel) hispaanlastel on see näit 150. Tahaks, et see jama juba kord lõppeks! Kõik ju ohverdame oma “vabadust ja põhiseaduslikku õigust hingata,” aga kasu pole, sest selliste pohhuistide pärast kõik ju venibki. Saaks ju ometi paar kuud üritusi mitte korraldada, eriti kui iga kord läheb sealt jälle mingi jama lahti. Reisimas mitte käia, sest noh, nii paljudel juhtudel tuuakse reisilt ikka see “koroonasuveniir” ka kaasa. Milleks on vaja seda riski võtta? Ma ju tean, et suurem osa inimesi on Eestis tublid ja targad ja kohusetundlikud ja hoolivad oma lähedastest ja ajavad näpuga järge, et midagi mitte valesti teha… aga kuidas siis ikkagi sellises väikses riigis olukorda kontrolli alla ei saada? Igaüks loeks paar nädalat oma metsatukas raamatut ja olekski asi ants ju, viirus lännu? Ok, kes raamatut ei loe – netflix on Eestis ka ju täitsa saadaval? Probleem tundub olevat selles, et kõik teevad seda paari nädalat eri ajal ja siis tõsti pole tolku.

Ja samas ma saan täiesti aru, et see kõik on nii kaua kestnud, et inimesed lihtsalt ei jõua enam, kogu koroonateema tekitab tüdimust, stressi. Tahaks lihtsalt korraks silmad kinni pigistada ja teeselda, et elu on jälle endine. Lihtsalt selleks, et mitte hirmust hulluks minna. Sõpru kallistada. Jah, ma tegelikult ju mõistan. Aga no pliis, pidage natukene ikka veel vastu! Paljudes riikides on inimesed palju suuremaid piiranguid pidanud üle elama. Ega see mask toidupoes ju tugevat põhjamaa meest tapa!

P.S. Minulgi on koroona tekitanud ärevushäired ja paanikahoogusid (mida mul enne koroonat pole kunagi olnud) ja ma täitsa usun, et koroonahirmust tekkinud vaimsed probleemid ja enesetapud võivad lõppkokkuvõttes palju suurem probleem olla, kui see krdi koroona ise. Aga sellepärast olekski ju tore, kui selle jama lõpuks üheskoos kontrolli alla saaks…

Balance, ma ütlen!

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | Leave a comment