Temperament

Mehed isekeskis

Kui mult laste temperamendi kohta küsitakse, olen alati vastanud, et nad on ikka pigem nagu eestlased, kinnisepoolsemad, ei ole see hispaanlaste jutukus ja avameelsus siiani väga külge jäänud.

Samas. Aleksandril läks asendusõpetaja ära, päris õps oli haiguslehel pool aastat ja tuli nüüd tagasi.

Kõik lapsed olid ikka nutnud kooris, kui teada said, et ta ära läheb. Aleksandr tuli koju ja ütles, et tahab kaardi joonistada. Joonistas suure punase südame. Sinna alla “Paloma te quiero” ja “La mejor seño del mundo” ehk Paloma, ma armastan Sind ja maailma parim õpetaja. Lisaks joonistas veel teemanti kah. Nii et ei mingit tagasihoidlikkust oma tunnete väljendamisel.

Minul näiteks on viimasel ajal mõni nii armas inimene teele sattunud, et tahaks kohe öelda, et kuule, täiega tore oled ja ägedasti klapib koostöö jne, aga siis ikka on ütlemata jäänud, sest noh, äkki eestlased ei ütle selliseid asju üksteisele? Ma ei mäleta ju enam 😀

Ma olen siin viimastel kuudel mõndasid Eesti filme vaadates hästi tugevalt tundnud, et ma olen eesti temperamendist kaugenema hakkanud, mul on raske mõista vaikimist, kommunikatsiooni puudumist. Isegi umbes sellist tavalist kaadrit on nii võõras vaadata, kus keegi vanainimene jalutab tuima näoga pargis noorest beebiga emast mööda. Nagu ei klapi! Nii need asjad ju ei käi! Sest oma igapäevas olen ma nüüd juba aastaid näinud, et see stseen peab hoopis niimoodi minema: see vanainimene peatub, naeratab, tutiplutitab beebit ja ajab selle noore emaga rõõmsalt paar sõna juttu ka. Ja see on kõigest üks näide, ühe filmi jooksul koguneb neid midahekki-momente kuhjaga. Nii et ju siis ikka mõjutab see teise temperamendiruumi sees elamine tasapisi, ise ei saa algul arugi.

Seltsimees last oli mul samamoodi väga veider vaadata. Saan aru, et siis olidki teised ajad, teised kasvatusmeetodid, teised mured ja et filmi jaoks ongi kõik üle vindi ka keeratud, et rohkem šokeerida. Samas samast ajastust või samuti raskete saatustega inimestest nt hispaania filme vaadates mul ei ole sellist veidrat tunnet, suudan paremini mõista, kõik on loogilisem. Ma arvan millegipärast, et seda filmi suudavadki vaid eestlased + teised põhjamaa rahvad, kes ise igapäevaselt põhjamaise temperamendi sees elavad, vaadata/mõista, ülejäänud maailma jaoks tunduks kõik vist liiga veider, friiki, tuim. Samas… näiteks Nipernaadi mulle jällegi meeletult meeldib, kuigi seal on ju ka palju seda mõtlikult kulgemist ja vaikselt üksteise kõrval istumist ja puudulikku kommunikatsiooni. Saa siis aru.

tuulest viidud

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | 6 Comments

Clickbait: eesti fotograaf pildistas Antonio Banderast

Vahepeal vaatan Eesti “meelelahutusuudiseid” ja imestan, kui vähe on tegelikult uudisekünnise ületuseks vaja. Ja siis mina siin: Artjom pildistas Antonio Banderast aga mul ei olnud plaanis sellest isegi blogida… Pole ikka annet contenti ära tunda mul…

Aga ok, see Banderase lugu siis.

Tegelikult oli nii, et kui raamatu jaoks tutvustusvideot tegime ja linnapeal ringi jõlkusime, mõtlesin, et oi-kui-tore oleks, kui Banderas nüüd vastu tuleks ja ütleks ka paar sõna videosse. Aga ta sinder ei tulnud ja video ei saanud pooltki nii põnev 😦

Aga – idee oli juba õhku visatud, eks. Umbes kuu hiljem kutsuti Artjom ühele üritusele fotograafiks, ja seal osales Banderas ka. Kaks Banderast lausa, tema vend kah! (Issand, nad on nii vanaks jäänud ikka! Kuidas see aeg küll sellise kiirusega lendab? Alles ta oli ju see noor nägus mariachi)

Ma juba hõõrusin käsi, et ehk veab ja tekib võimalus oma raamatusse autogramm saada. Või siis foto kus ta raamatut “loeb”. Oeh! Nii et Artjom pakkis raamatu oma fotokotti kaasa. Aga nõup. Ei tekkinud võimalust teda tüütama hakata, tüüp lasi suht ruttu ürituselt jalga. Tema vennalt oleks küll vabalt saanud, aga see ei ole SEE ju…

Nii et jah, jäin tühjade kätega ega plaaninud isegi mainida siin sellest vahejuhtumist. Aga kui palju ma aja jooksul veel neid põnevaid juhtumisi ja draamasid ja skandaale olen mööda lasknud, ah?

Posted in Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Oh kooliaeg oh kooliaeg

Seoses kolimisega oleme me siin kaalunud ka laste koolivahetust. Jalgsi on siit koolini 35 minutit, lastega koos on tempo aeglasem ja läheb 45. Jalgratastega läheb pool tundi, sest lapsed ratastel, meie jalgsi. Oleks tore kõik koos sõita ja saaks kiiremini, AGA. Kuskil kuu-paar tagasi võeti vastu mingi uus nõme seadus, et jalgratastega ei tohi kõnniteel sõita. Mere ääres rannapromenaadi-mööda ka mitte. Ja kuna jalgrattateid siin meie kandis pole, peaks sõitma autoteel. Aga meie ei taha surma saada. Mis otsast on üldse loogiline, et 6- ja 8-aastased seal 50+ kiirusega vuravate autode vahel sõidaks, ma ei mõista, ja ilmselt läheb aasta-paar aega, et linnaisad ka sellest murekohast aru saaksid ja midagi ohutut välja mõtleksid.

Igatahes. Koolidesse tuleb sisseastumispaberid juba märtsis viia ja peaksime ruttu midagi ära otsustama. Ma olen nii kahevahel.

Tegelikult mulle see hommikune ja lõnane pikk jalutuskäik isegi meeldib. Tervisele kasulik, vaimule kasulik. Eriti kodukontori-elustiili elades. Ja mere äärest on mõnus minna. Ja kesklinna muidu ju väga ei satukski, kui lapsi poleks vaja sinna viia. Ja lapsed on harjunud oma kooliga. Ja nad on lõunasööginimekirjas – uues koolis ei pruugiks neile kohti jätkuda. Osades koolides comedor üleüldse puudub.

Samas, mõlema lapse klassis on paar probleemset last, Aleksandril kaks huligaani tüdrukut, kes teisi togivad ja ühe lapse lükkasid trepist alla isegi jne. Mingitest probleemsetest peredest ja just sel viimasel aastal on kuidagi välja löönud see.

Danieli klassis on kaks poissi, kelle kõnepruuk on VÄGA nõme ja agressiivne, pilluvad lauseid a la “ma tapan su ära” või “löön sind kubemesse, kui sa mulle oma plastiliini ei anna” jne. Ja igasuguseid sõnu/lauseid, mille puhul ma ei mõista, kust sellises vanuses neid üleüldse õpitakse.

Ma ikka räägin neile, et kui midagi on, minge kituge kohe õpetajale ära, sest noh, ilmselgelt saab sellised olukordi ainult täiskasvanute abil lahendada, muidu kerib ainult hullemaks olukord. A kui Dani klassi üks bully teda ükspäev nüüd lõi, siis kirjutasime ikka ise tema õpetajale, et kas ta saaks silma peal hoida, et mingi selline konflikt ja sellised laused igapäev jne. Daniel rääkis, et õpetaja oli siis järgmine päev sellele kiusupoisile paberilehe ette andnud ja too pidi kõik koledused üles kirjutama, mis ta Danile on öelnud. Dani oli siis tal abivalmilt aitanud meelde tuletada neid… Njah, igatahes on laps õnnelik, et Adam temast nüüd kaugemal istub ja enam ei nõmetse ka, vähemalt esialgu.

Aga Aleksandri klassi tsikkidega on koolis räägitud ja nende peredega ka, aga sealt küll mingit helget lahendust ei paista.

Samas, neil on palju väga toredaid lapsi ja lapsevanemaid ka.

Vaatasin siis meie lähedal asuvaid koole. Üks on siin meie kodu ja praeguse kooli vahel, 10-15min jalutada. Ilus ja kiidetakse, ja Artjomil mõndade tuttavate lapsed käivad seal. Ideaalne ju…. AGA. See kool on katoliiklik. Meie praeguses koolis on ka usuõpetuse tunnid, aga grupid on moodustatud lapsevanemate eelistuse järgi, on võimalik valida katoliku, islami ja kodanikuõpetuse vahel. Tolles koolis sellist valikuvõimalust ei ole. Seal peaks lapsed päriselt igapäevaselt “usulist ajupesu” saama, ja minu jaoks see päris ok ei ole. Kusjuures mulle endale nt gümnaasiumis usuõpetus väga-väga meeldis, just seetõttu, et me võtsime kõik erinevad usundid läbi ja laiendasime seega oma maailmapilti. Aga niimoodi, ainult kristlust tõe pähe tampida, näkää. Kuidagi aja raiskamine tundub ka, koolis võiks tänapäeval aega ikka otstarbekamalt kasutada.

Lisaks on selles koolis koolivorm, ja ma ei olegi suutnud ära otsustada, kas see on hea või halb. Kusjuures. Saate aru, kristlik kool, eksole. Ja siis sellised miniseelikud koolivormiks 😀 Ma ikka möödaminnes alati mõtlen, et ei tea, kas need tüdrukud ka lõikavad ise seelikuid lühemaks nagu vanasti vene ajal tehti. Samas tänapäeva noored vist ei viitsiks jamada sellise näputööga… Ja ei tundu olevat, et mõnel on pikem ja teisel lühem seelik, kõigil on ühtlaselt lühikesed.

Pilt netist. Aga suht sellised need koolivormid ongi.

Tegelikult nad koguaeg koolivormides pole, vahepeal ka teksades või spordiriietes, seega ilmselt pole vorm täitsa 100% kohustuslik või peab ainult mingitel kindlatel pidupäevadel kandma vms? Pole täpselt uurinud seda asja veel.

Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | 8 Comments

Raamat

Pea kuu on raamatu väljatulekust nüüd möödas ja hakkan juba tasapisi maha rahunema.

Tead küll seda tunnet. Näiteks kui oled lõputöö kirjutanud ja ootad tagasisidet. Omalt poolt ei saa enam midagi muuta ja siis suured targad sarvprillidega onud loevad. Või oled mingil raskel eksamil käinud ja kiheled teada saada, et kas kukkusid läbi või läks hästi, sest omal pole õrna aimugi.

Raamatu kirjutamisega on midagi samalaadset, vähemalt mul. Ma olen täpselt nagu see tšikk sealt “Vicky Christina Barcelona” filmist, oli ta nüüd Vicky või Christina, aga ta ütles midagi sellist, et tunneb, et tal on nii palju endast anda, jagada, aga kahjuks pole lihtsalt annet ja tuleb teiste ande nautimisega leppida. Mul on reaalselt KOGUAEG sama tunne. Ma tegelikult kahtlustan, et enamus inimestel on sama teema ja igasugused läbikukkumishirmud ja enese allatõmbamine harjumuseks. Ja ükstapuha kui palju kordi keegi seda proovib ümber lükata, siis see ei muuda midagi, see tunne enda sees ja proffidega võrdlemise komme jääb ikka alles.

Tegelikult ei pea ma ise ennast üldse ebakindlaks või võõraste inimeste arvamusest hoolivaks inimeseks, a vot raamatut kirjutama hakates oli see üks suurimaid hirme: aga äkki pärast kõik ütlevad, et nii s.tta raamatut polegi veel enne näinud. Ma oleks heameelega ta niimoodi kirjutanud, et kirjutan valmis, aga keegi ei loe ega arvusta. Tehtud ja maha maetud. Nii et kui ta valmis sai, polnud mul endal ju õrna aimugi, mis vastukaja ta lugejates tekitada võiks.

Ja siis tuli see ooteaeg, eks, mil hakati lugema. Pere kiitis, aga kamoon, mis neil muud üle jäi! Tahavad ju ikka edaspidi ka külla tulla 😀 Nii et see ei lähe arveese. Aga nüüd olen ma mõned minu jaoks “sõltumatute lugejate” arvamused, kommentaarid ja tagasiside ka ära lugenud. Natuke nutnud, sest noh, nii armas! (nii hästi kirjutavad, et tahaks lausa ise ka seda raamatut lugeda nüüd). Ja maha rahunenud, sest kui juba mitu inimest on hästi arvanud, siis rohkem mul polegi vaja, edasi sadagu või pussnuge, sest maitsed on tegelikult nagunii erinevad 🙂

Päris maha muidugi siiski veel rahuneda ei saa, sest see 15-minutit kuulsust tuleb ju ikka sirge seljaga üle elada. Elus esimest korda käisin podcastis näiteks! Mõtlesin küll, et jätan selle vaka alla ega jaga, sest noh, raudselt ma puterdasin seal ja kõige põnevamad asjad ei tulnud meelde ja oma häält on ka nõme kuulata. Aga näed, jagan ikka, sest noh, julged teha, julge tunnistada ka!:

https://www.ohtuleht.ee/1028810/jargmine-peatus-eesti-pere-hispaanias-kuigi-lapsed-said-aru-ei-raakinud-nad-eelkooli-esimesel-aastal-uhtegi-sona

Ja igasuguseid intervjuud ja artiklid ja värgid, nii et veel mitu kuud ilmselt tuleb söögi alla ja peale mind. Tegelikult on hästi põnev! Annan vihje, et tasub aprilli Anne & Stiili sirvida ja maikuu Pere ja Kodu ka. Aga 14s minut juba jookseb, nii et tegelikult olen ma “Minu Hispaania” lainelt oma mõtetes juba teistele teemadele ja tavaellu tagasi hüpanud.

Aga. Paar päeva tagasi sain ise ka lõpuks oma raamatut katsuda ja nuusutada ja lehitseda. Ausalt, ma ei teagi, millise saavutuse üle ma elus rohkem õnnelik olen, kas ülikoolidiplomi või raamatu. Raamatu vist. Mul on oma peas selline väike list asjadest-unistustest, mida tahaksin teha või saavutada, aga ei julge või on liiga suur tükk läbi hammustamiseks vms. Raamatu ette saan nüüd linnukese ära tõmmata ja tegelikult, kui nüüd mõtlema hakkan, siis aastate jooksul olen saanud sinna neid linnukesi teisigi teha, mis näiteks kümme aastat tagasi oleksid ulme tundunud.

Ja jällegi, tulebki ISE rohkem nende linnukeste üle arvet pidada ja endale mõnikord mõttes õlale patsutada ja mitte lasta välismaailmal enesehinnangut mõjutada. Mulle nt ütles üks inimene aastake või paar tagasi, et mis kasu mul treffneriskäimisest või ülikoolist üldse oli, kui ma sellele vaatamata elus karjääriredelil mitte kusagile jõudnud pole. Siiamaani mäletan, sest see läks kuidagi väga vastu sellele, kuidas ise tunnen või mis eesmärgid enesele seadnud olen või millisena elu näen. Ja siiamaani mäletan, sest see tõi sellele vaatamata siiski enesehinnangut alla, kuigi poleks pidanud.

What a ride noh! Nii tänulik Petrone Prindi minionidearmeele, kellega koos sel raamatuteekonnal olime! 🙂

Tegelikult tahtsin veel targutada, et tee pole alati sirge, vaid läheb vahel kiira-käära ja üles-alla ka, nagu raamatustki lugeda saab. Et oleks veits rallit ja adrenaliini ja inimesena kasvamist. Viimasel ajal tunnen seda kohe eriti tugevalt. “Vanasti” nooremana oli pigem see mure, et kas olen õigel rajal ja millist suunda teelahkmetel valida jne. Nüüd juhtub kõik kuidagi ise, kõik jookseb ühte suunda ja nagu polegi neid teelahkmeid ja vaikselt mõtisklemise kohtasid enam, selline hoog on sees, et loodetavasti ei lenda mõnes kurvis teelt välja.

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 1 Comment

See “ja mere ääres väike maja ootamas on mind” – kodukene

Dani ostis omale Ginko Biloba. Kassid pole veel puu otsa roninud, ootavad et kasvaks vist…

Kus siis kõik uue kodu pildid on, küsitakse aina. Aga teate isegi, kuidas need kolimised on, kõik karpe ja kola täis, õhtute viisi sorteerimist ja paigutamist ja veel vähemaks viskamist. Juba mitu kuud elame siin, aga ikka pole veel tiptop kõik.

Alustame väljast. Mulle meeldivad juba need trepikoja põrandad ja seinad. Oldscool noh! Ma ei ole väga moodsa remondi ja arhitektuuri fänn, nii et see maja on täitsa minu maitsele. Üldse on see vist esimene kord Hispaania aja jooksul meil nii pisikeses majas elada, all on juuksur ja üks naaber, teisel korrusel kaks naabrit ja kolmandal oleme meie täitsa üksinda. Nagu katusekambrike, aga mega kõrgete lagedega.

Väike trepikojapõrandagalerii…
Pole kahtlustki, et kunagi oli siin kalurikülake
Seinad on muinasjutt

Nii, ma hoiatan kohe ette ära, et ma ei ole mingi sisekujundaja ega hoia ka kuskil netis või ajakirjades või pinterestis sisustustrendidel silma peal. Kohe üldse. Kodu kujunes lihtsalt selliseks, nagu meile endile meeldib, meie enda nägu, natuke kirju, natuke hipilik, natuke liiga palju laste mänguasju igalpool, aga minu meelest hubane, ja noh, mööblist ja materjalidest, mis meil endal siin aastate jooksul kogunenud on või mis prügikasti kõrvalt juurde leidsime. Paar üksikut mööblitükki sai kasutatult juurde ka ostetud. Näiteks kööki see maitseaineriiul 6 euriga. Nii nunnu ju! Meil oli eelmises kodus ka sarnane ja jäin teda kuidagi taga igatsema. Mind nii häirib, kui tööpinnad neid maitseainepurgikesi täis. Täiega üliõnnelik olen selle ostu üle noh! Ja isegi kruviaugud köögi seinas klappisid 😀 Esiti plaanisin teda värvida, aga praegu meeldib ta mulle sellise naturaalsena, rustic stiilis isegi rohkem. Köök ise on ka nagunii vana ju.

Prügikastimööblist rääkides. Meie piirkonnas on esmaspäeviti see mööblipäev. Kõige esimesel nädalal leidsin sellise lillealuse:

Istub nagu valatult ju. Nii lillealus kui Coco 🙂

Pärast oli meil arvutilaud puudu ja kohe ilmus seegi prügikasti kõrvale.

Ei no tere ise ka

Ma kirjutan prügikastimööblist kunagi kindlasti pikemalt, sest me oleme stuudiosse ka tohutu palju ägedat kraami leidnud ja see on ülilahe, kuidas siin Hispaanias see vana mööbel niimoodi taaskasutusse läheb.

Aga korter ise. Kõik peale wc/vannitoa ja köögi oli täiesti tühi. Nood pole ka midagi uhket ja uut, aga täidavad oma eesmärki ideaalselt. + mulle väga meeldib, kui vannitoas aknake on. Vann ise on selline poolpikkuses, lastekas nagu ma nende kohta tavaliselt ütlen. Köök on tüüpiline vanaaegne hispaania köök. Aga esmakordselt näen, et kuskil tõmbekapp puudub. Õnneks on aken, aga siiski, kuidagi harjumatu.

Hispaanlastel on komme pesumasinad kööki paigaldada.
vannituba, selline tüüpiline vanaaegne

Niisiis, ülejäänud osa korterist oli tühi, valged seinad, kõrged laed (lambid ja lambipirnid olid isegi puudu) ja vanad päevi näinud põrandaplaadid. Mõni loksub, mõni mõraga. Iseloomuga noh! Jalg hakkab juba tasapisi ära harjuma, kuhu tasub astuda ja kuhu mitte 😀 Aga väga mõnusat värvi, täpselt nagu merigi, mõnikord vaatan, et sinakad, mõnikord et rohekad. Merevärvi ühesõnaga. Mul on üks seinapilt samas toonis raamiga, nii et mach made in heaven.

Ja mul oli poolik purgike seda mererohelist/türkiis-sinist mööblivärvi ka, asusin kohe usinalt ühte koledat vana kummutikest üle võõpama. Et tooni heledamaks saada, lisasin valget värvi juurde, mis siin omanikul seinade värvimisest oli üle jäänud. Mitte just kõige parem idee – värvimass tõmbus kohe püdelaks pudruks. Kirusin ennast ja tõmbasin siuh-säuh kummuti üle. Ütleme nii, et tulemus jäi tegelikult väga huvitav, selline nunnu antiiik. Oleks teadnud, et polegi nii hull, oleksin ehk korralikumalt teinud. Aga kuna ma olin valmis, et see mööblitükk sai nüüd rikutud ja läheb prügikasti äärde, siis tegin kiiruga veits praaki…

Valged raamaturiiulid on ikka needsamad juba kolmandasse kohta ümber kolinud ikea Billy-d. Ja raamatud said ka peale nelja kuud kartulikottidest välja. (vaene Artjom ja tema sõber, kes need kõik trepist üles pidid tassima, siin ju lifti pole!)

mingid legod ja playmobilid põrandal ja riulitel, sorry noh et pildi jaoks ära ei koristanud…

Diivanilaud oli trepikojas, ülejääk eelmisest üürnikust. Ilmselt hoidis ta seal lilli või midagi. Kolimise käigus sai ta eest ära tuppa tõstetud ja siia ta jäigi. Ma veel mõtlen – kas värvida teda, või las olla selline, nagu on.

Elutoa ja köögi vahel on üks toakene, mis on originaalis ilmselt söögitoaks mõeldud. Meil sai temast töötuba. Esimest korda üle saja aasta ei olegi arvuti ehk kodukontor elutoas. Täitsa mõnus vaheldus! Ja kuna selles vahetoas aknaid pole, on pilte päris hea töödelda, ei peegelda kuskilt valgust ekraanile. Pimik, nagu vanastigi fotograafidel fotode ilmutamisel oli 😀 Ja mis see töötlemine siis muud ongi kui ilmutus.

hunnik kaste veel lahti pakkimata ja ära paigutamata… ei jõua lihtsalt enam noh

Lisaks täidab töötuba natuke ka lao otstarvet, sisaldades kahte riidekappi (sest magamistoad on ülipisikesed!) Ja kasside jaoks on ta üldse wc. Kasside liivakast on üldse selline asi, et alati tekib küsimus, et kus teda hoida noh. Seekord siis töötoas, kohe inimeste vetsu ukse ees.

Aga no tulge edasi, jäidki veel vaid magamistoad näidata. Üks neist imepisike tikutopsike, mille loomulikult lastele sokutasime, sest nad ju ise ka pisikesed, loogish. Sinna mahtuski ainult üks sahtelkapp/kummut (aaah, kuidas sa tõlgid eesti keelde sõna cajonera?) ja siis selline voodi, mis päevasel ajal näeb välja ühekohaline, aga ööseks saab alt teise aseme ka välja tõmmata. Põhimõtteliselt ongi see tuba selle voodi suurune, natukene on akna all seda tagavararuumi lisaks ainult. See voodi ongi üks mööblitükk, mille pidime siia kolides juurde ostma. Varem oli lastel narivoodi, aga selle jätsime me rumala peaga eelmisesse korterisse, sest arvasime, et ega enam ju vaja ei lähe. Aga näedsa, oleks täitsa ära kulunud, sest kahte tavavoodit sellesse tuppa sisse ei pressiks.

Main bedroom on naaaatuke suurem lastetoast, aga mitte palju. Ägedate kahepoolsete ustega. Voodi paigutasime ikka nii, et voodil istudes saaks unistavalt merd vaadata 🙂

Seinapilt by Terje Talts, unenäopüüdjad kingitud. Voodikaunistused ise üles kasvatatud.

Minu jaoks on meie uue pesakese suurimaks plussiks valgus, päikeselisus. Ja see, et mis iganes hetkel ma pilgu akna suunas viskan, näen ma laia sinist taevast – elutoa aken on maast laeni, punaseid katuseid, palme, merd. Just sellest avarusest oli mul elus väga-väga vajaka. Eelmises kohas olime me mäeveerul, ka ju ideaalne koht, aga taeva nägemiseks pidi akna juurde minema, toa keskelt paistis vaid mäekülg. Aastate jooksul tekkis mul natuke selline koopa-tunne seal, silmapiiri nägemise igatsus.

Muidugi on miinuseid ka, aga nad on nii tibatillukesed ega ei kaalu seal kaalukausil võrreldes selle avarusega mitte midagi. Näiteks, et tänaval autod lakkamatult vuravad, ei ole vaikne kui metsas. Ja oikuitore oleks, kui siin oleks rõdu või terrass. Ja loomulikult oleks ju kena omada sissekõnnitavat garderoob-kappi ja suurt avarat kööki jne. Aga see kõik on sekundaarne. Kui meri paistab diivanile ära, siis mul tegelikult muud polegi vaja.

Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | 15 Comments

Aasta koroonat

Juba AASTA on normaalsest koroonaeelsest ajast möödas. Aasta! Kes oleks arvanud, et see kõik nii kaua kestab? Paar nädalat, paar kuud ehk, aga terve aasta ja ilmselt mõni aasta veel pealegi? Praegu on kõige suuremaks hirmuks, et maailm hakkabki nüüd selline teistsugune olema. Piirangutega, maskidega, ninatorkimisega.

Eile kõndisin mere äärest kodu poole ja kivide-merekarpide ja muu “mereprahi” seas nägin ikka päris mitut maski. Ja ai, kuidas neist maskidest on nii kopp ees! Lihtsalt emotsionaalselt. Me oleme siin ju viimased 9 kuud pidanud neid IGAL POOL kandma. Poes. Tänaval jalutades. Pargis/metsas jalutades. Jalgrattaga sõites. Sporti tehes. Koolis. Lihtsam on üles lugeda kohad, kus ei pea maski kandma: 1. Kodus, 2. Kohvikus toidu/joogi tarbimise ajal ja 3. Rannas päevitades.

Aga sellele vaatamata et kopp sajaga ees on, ma ei protesteeri (mõnikord ainult virisen) ja kannan teda kohusetundlikult. Niivõrd-kuivõrd – sest metsas või pargis, kui mitte ühtegi võõrast inimest ei ole, võtan ta ikka ära ja naudin värsket õhku ja loodust. Common sense noh! Kui keegi ei näe, nuusutan apelsiniõisi. Aga ma ei saa kohe üldse aru, mis värk seal Eestis on, et isegi poodiminekuks maski ette panek nii suur poleemika on. Keegi palun seletage mulle… Üldse, miks nii paljude inimeste jaoks on kõik äärmuslik, ei eksisteeri sellist kuldset keskteed? Elu pole ju ometi must-valge. Ma võib-olla arvan ka, et meile, tavainimestele ei räägita täitsa kõike ja ainult aeg näitab, millised meetmed olid põhjendatud ja millised mitte. Aga ma ei arva kohe kindlasti, et mina kõike kõige paremini tean ja spetsialistide otsuseid kahtluse alla seaks ja nagu hull terve maailma vastu võitlusse asuks.

Üldse tunduvad siit karmide ja pikaaegsete koroonareeglitega riigist vaadates need Eesti koroonameetmed üks naljanumber. Statistika ja numbrid seal kõrval muidugi nalja ei paku, lihtsalt kurb vaadata. Samas, selliste numbritega on suht varsti terve Eesti koroona läbi põdenud või ära surnud. Reaalselt, kuidas on võimalik, et Hispaanias, kus inimesed on ülisotsiaalsed, lähedased, üksteise otsas elavad, privaatset ruumi mittevajavad jne, on olukord praeguseks kontrolli all. Ja Eestis, kus kõik pidavat nagunii üksteisest 5m kaugusel olema ja põsemusid pole kohtumisel nagunii teemas, on nii pekkis numbrid. Reaalselt, kuidas ometi? Kui kogu ülejäänud maailm otsustas üheskoos, et see viirus on vaja ikka kontrolli alla saada ja kogu elu käib koroonataktis, siis mis mõtet on Eestil koos Põhja-Koreaga vastuvoolu ujuda ja eksperimenteerida, mis saab või ei saa, kui mitte midagi teha. Koroonanäit on 1200 saja tuhande inimese kohta? Kuidas, kuidas küll? Ülisotsiaalsetel (ja samuti tihtilugu illegaalseid pidusid jne korraldavatel) hispaanlastel on see näit 150. Tahaks, et see jama juba kord lõppeks! Kõik ju ohverdame oma “vabadust ja põhiseaduslikku õigust hingata,” aga kasu pole, sest selliste pohhuistide pärast kõik ju venibki. Saaks ju ometi paar kuud üritusi mitte korraldada, eriti kui iga kord läheb sealt jälle mingi jama lahti. Reisimas mitte käia, sest noh, nii paljudel juhtudel tuuakse reisilt ikka see “koroonasuveniir” ka kaasa. Milleks on vaja seda riski võtta? Ma ju tean, et suurem osa inimesi on Eestis tublid ja targad ja kohusetundlikud ja hoolivad oma lähedastest ja ajavad näpuga järge, et midagi mitte valesti teha… aga kuidas siis ikkagi sellises väikses riigis olukorda kontrolli alla ei saada? Igaüks loeks paar nädalat oma metsatukas raamatut ja olekski asi ants ju, viirus lännu? Ok, kes raamatut ei loe – netflix on Eestis ka ju täitsa saadaval? Probleem tundub olevat selles, et kõik teevad seda paari nädalat eri ajal ja siis tõsti pole tolku.

Ja samas ma saan täiesti aru, et see kõik on nii kaua kestnud, et inimesed lihtsalt ei jõua enam, kogu koroonateema tekitab tüdimust, stressi. Tahaks lihtsalt korraks silmad kinni pigistada ja teeselda, et elu on jälle endine. Lihtsalt selleks, et mitte hirmust hulluks minna. Sõpru kallistada. Jah, ma tegelikult ju mõistan. Aga no pliis, pidage natukene ikka veel vastu! Paljudes riikides on inimesed palju suuremaid piiranguid pidanud üle elama. Ega see mask toidupoes ju tugevat põhjamaa meest tapa!

P.S. Minulgi on koroona tekitanud ärevushäired ja paanikahoogusid (mida mul enne koroonat pole kunagi olnud) ja ma täitsa usun, et koroonahirmust tekkinud vaimsed probleemid ja enesetapud võivad lõppkokkuvõttes palju suurem probleem olla, kui see krdi koroona ise. Aga sellepärast olekski ju tore, kui selle jama lõpuks üheskoos kontrolli alla saaks…

Balance, ma ütlen!

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | Leave a comment

Minu Hispaania

Mulle on Petrone Prindi minu-sari alati väga-väga sümpatiseerinud. Just see, kuidas läbi inimese, kirjutajaga koos saab erinevaid riike tundma õppida. Ja kuidas iga inimene näeb erinevaid riike oma vaatenurgast, keskendub erinevatele aspektidele. Just nagu mulle meeldib ka teisi elust välismaal kirjutavaid blogijaid lugeda. Põnev noh!

Eelmisel suvel ilmus “Minu Peipsiveer”, kus Raul Oreškin kirjutab sellest, kuidas elu ta Peipsiveerele viis. Minu kodukoht! Ja kujutate ette, nüüd, pool aastakest hiljem ilmub hoopis selline minu-sarja raamat, kus peategelane on üles kasvanud sealsamas Peipsiveerel, kuid keda elu ja unistused hoopis nelituhat kilomeetrit edela suunas, Hispaaniasse viisid.

Nii et Minu Hispaania – siit ta tuleb. Päris minu enda minu Hispaania. Omg-omg-omg! Ise ka ei usu!

Võtsin meie seitse Hispaania-aastat siia nende kaante vahele kokku. Oh, oli see vast väljakutse! Nagu pusle kokkupanek. Mul on need jupid ju kõik olemas, aga et sellest ilus ja loogiline tervik tuleks, andis ikka pusida küll. Selle ajaga jõuab ju nii palju juhtuda! Mis on piisavalt tähtis, et tasuks ära mainida? Mis on põnev vaid mulle endale? Ja kõik ju teavad Hispaaniast nagunii juba kõike. Ja nii palju seikasid ja emotsioone-tundeid on ju ajaga ära ununenud. Ja ausalt öeldes olen ma siin juba natuke liiga ära kodunenud ka, kõik tundub õige ja loogiline ja normaalne (ja mõned, või isegi üsna paljud asjad ja kombed ja harjumused tunduvad mulle hoopis Eestis juba veidrad)

Nii et ilma blogita poleks ma sellega vist hakkama saanudki. Mul on lihtsalt ülihalb mälu noh! Hea, et mõnedki sündmused kirjas olid ja sain meelde tuletada ja end neisse hetkedesse tagasi viia. Raudselt on mõni oluline pusletükike ikkagi ajaga ära kadunud ja puudu ka, aga mida ei mäleta, seda pole olnud, eks.

Kui ma selle uue “Minu Hispaania” autoriks kandideerisin ja proovitöö ära saatsin, olin ma tegelikult 100% kindel, et mind ei valita. Tänu sellele vist üldse julgesingi saata. Tüüpiline mina. Nii et, vahel ei tasu kohe üldse oma sisetunnet/enesehinnangut uskuma jääda ja tasub lihtsalt proovida. Vaadata, mis saab. Või noh, lihtsalt peale lennata ja mitte ette karta.

Aasta oli siis 2018, mõnus juulikuine õhtupoolik, ma ei teadnud sellest konkursist veel midagi ja veetsin külas oleva perega parasjagu toredat õhtupoolikut, kui Epp mulle facebookis sõnumi saatis, et kas oleksin huvitatud proovitöö kirjutamisest. Ei hakka siin enam uuesti kõike ümber kirjutama, sest kirjutasin tookord sellest blogisse ka. (loe siit)

Sinna Petrone Prindi facebooki postituse alla, kus nad uusi kirjutajaid otsisid, oli ikka mega palju kommentaare jäetud, mitmeid-sadu kommentaare ja mitmeid-sadu postituse jagamisi. Oli näha, et Hispaaniast on juba mitukümmend huvilist, kes kohe “õu jee, mina-mina!” hakkamas olid. Kõik nii enesekindlad ka… Vahepeal mõtlesin, et ei olegi mõtet aega raisata selle proovitöö kirjutamise peale, kui nii suur tung on (kusjuures ma polegi julenud küsida, kui palju neid proovitöösaatjaid siis lõpuks kokku oli).

Mõnel neist kandideerijatest on siiani minu vastu miskine okas hinges, millest on küll kahju. Eks ma mõnes mõttes saan aru ka, ise võib-olla hindaksin samamoodi kriitilise pilguga, et nähhh, mis teil arus oli, et teda valisite, mul on ju hoopis palju põnevamad jutud rääkida… Aga no sorry, mis ma teha saan, ega ma ise ennast ei valinud ju, ei tasu pikka viha pidada!

Nii et kui siis lõpuks peale teist vooru kirjutati, et mina jäin sõelale, olin ma nii kahe vastandliku emotsiooni kütkes. Esiteks, et jess! See on dream come true! Ja teiseks, et faaaaaak, ma ei saa ju hakkama, mis sest et neile selline mulje võis jääda. See pole ju mingi suvaline väike tundmatu riik kes-teab-kus, vaid Hispaania, kuhu eestlasi hordide kaupa voorib ja seega on raamatu vastu ka suurem huvi. Ja kõrgemad ootused. Teiseks on kõigil juba oma nägemus, kogemus Hispaaniast olemas. Võib-olla inimesed pettuvad, tahaksid mulle vastu vaielda, et eiei, hoopis teisiti on ju, miks sa küll niimoodi valesti väidad seal raamatus. Ja kolmas aspekt ka veel – Hispaaniast on juba päris palju minu-sarja raamatuid tulnud ka. Minu Hispaania, Minu Barcelona, Minu Ibiza, Minu Tenerife (+vahepeal lisandus veel teine Minu Tenerife ka). On mul üldse Hispaania kohta enam midagi uut lisada? (Tegelikult on mõned neist raamatutest mul lugemata, nii et saan selle siis kunagi tagantjärgi teada…)

Et niimoodi ma siis olin seal eufooria ja hirmu vahepeal ja hakkasin tasapisi kirjutama. Ja näedsa, valmis ta saigi! Tahaks öelda, et ärge siis tomatitega loopige, aga tegelt, kui tahate, siis võite visata kah, kui sellest parem hakkab 🙂 Ega te siia kaugele nagunii välja ei viska!

Lingid ka, kui kellelgi nüüd huvi tekkis ja tahaks raamatut enne mind ennast nuusutada ja oma käega katsuda:

Petrone Print

Apollo

Rahva Raamat

Aaa, ja raamatu lõpus on väike muusikalisa ka. Korjasin kogu selle playlisti siia kokku:

Posted in Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika | Tagged , , , | 14 Comments

Mets keset linna

Eestist tulles tundub Hispaania ikka jube mägine maa. Noh, ja on ju ka. Iga nurga peal on miskine mägi. Ja ega linnaski neist mägedest pääsu pole. Õnneks! Malaga on selline huvitav linn, kus on nii suuri laugeid linnaosasid, kui ka neid siiruviiru-sikksakk-üles-alla teedega mägiseid linnaosi. Mõned mäed on maju täis ehitatud, mõned aga täielik mets ja matkarajad.

Meil oli vanalinnas elades samuti mäekene kohe kõrval. See Malaga “the-mägi” ehk Gibralfaro, mille tipus asub kindlus, jalamil veel teinegi ning nagu sellest veel vähe oleks, siis mäe serval on lisaks vana rooma teater.

Aga nüüd asume me vanalinnast natuke ida pool. Mõned mäed ja orud jäävad vahele, ja siin me siis oleme, ühele poole jääb meri ja teisel pool on jälle mäed.

Meie “vana mägi” seal eemal

Siit kohe meie tänavalt läheb üks “salatrepp-shortcut” üles, läbi mäeserval oleva kauni villade-basseinide linnaosa (mm, millised vaated!). Siis tuleb üks suur metallvärav ja pudelikilde täis trepp (siia kogunevad õhtuti noored botelloni pidama) ja üks tänav, mis viib järgmise väravani – sissepääsuni mets-parki nimega Morlaco.

Shortcut
See pudelikildudetrepp. Igal nädalavahetusel lisandub uusi kilde
Hispaanlased jätavad oma botelloni-pudelid sinna kuhu kukub
Teeme pilti
Kõik mäenukid tuleb läbi istuda
Rohtunud tee

Nii et kokku max 10 minutit see “mäkketõus” ja olemegi metsas. Männid ja eukalüptid ja kaljud ja kivikuristikud ja oravad ja kameeleonid ja õitsevad lavendlid ja kogu see kupatus. Mõnus vaikne. Ja metsalõhn! Saab isegi salaja maski ära võtta, sest noh, kes siin metsas ikka näeb. Teised, koertega jalutajad või piknikupidajad naudivad samuti võimalust värsket õhku hingata.

Essa
See mägi on auklik nagu hiirte juust
No ma ei tea, täiega Taevaskoda meenutab see liivakivipaljand
Kõi usuvad täiega, et ronin megakõrgel, eks
Väiksed basseinikesed
Lõhnavad lavendlinõlvad
Tundmatu paarike koeraga
Aga noil kahel on juba 11 aastat koos oldud ja üheskoos maailma vallutatud
Kui piisavalt selge ilm, on isegi Aafrika näha
Videvik. Aeg mäe otsast alla kobida, kodu on natuke enne seda valget majajurakat
Lapsed arvavad et sõbrants Sofia on nende õde

Posted in Malaga | Tagged , , | 4 Comments

Lihtne ja loogiline!

Vaatame lastega viimasel ajal õhtuti nüüd tihtilugi telkust viktoriinisaateid. Kolm tükki tuleb kohe jutti, esimene on “Ahora Caigo,” teine “Boom” ja kolmas “Pasapalabra”

Tolles viimases oli selline küss – mis linnas Lätis on miskine kuulus monument (ütlesid äkki nime ka, aga ma ei mäleta). Hakkab R-tähega. Esiteks. See, et mõni hispaanlane üldse teab, kus on Läti, ja näiteks mis ta pealinn veel võiks olla, on päris suur saavutus. Ja see naine pakkuski: Riga. Aga mkmm, vastus on Rezekne. Te teadsite, et Lätis selline “kuulus” linn on? Mina igatahes ei teadnud, mis sest, et lätlaste naaberriigist pärit olen! Ja mitte Tallinnast, eksole, vaid sealt Lõuna-Eesti poolt…

Artjom ka ei teadnud, ja tema on pooled oma lapsepõlve suved Lätis veetnud… Aga talle tuli vastust kuuldes see koht vähemalt tuttav ette. Tuleb välja, et ta on seal mingil metalfestivalil esinemas käinud. (khm khm, ja ma olin ka kaasas tookord, ja sellele vaatamata ei mäletanud toda linna noh!)

Öelge nüüd, et te oleksite küll lebolt seda vastust teadnud!

Ok-ok, muus osas on hispaanlased täitsa normaalsed. Hiljuti siin otsustati meil ühena koroonameetmetest bottelonidest võitu saada. No ja mis on kõige loogilisem valik selleks, et inimesed enam õhtuti koos jooma ei koguneks? Loomulikult õhtune alkomüügikeeld! Ehk siis tuli uudis: alates 18:00 enam alkot ei saa. Ei poest, ei baarist, mitte kuskilt. Paar päeva hiljem tuli uus uudis: alkomüügikeeld ei laiene õlule ega veinile (karastusjoogid ju!?). Kohe samal päeval nägin lehest uue seaduseparandusega kokku klappivat uudist ka, kus oma 117-sünnipäeva pidav koroonast taastunud naine avaldab pika eluea saladuse – vein ja siesta.

Jep. Sellega ongi kõik öeldud.

Terviseks!

Puhtalt välimuse järgi ostetud vein. Päritolumaa: Portugal

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , | Leave a comment

Üks veider nähtus Hispaanias: OKUPA

Artjomil on üks tuttav turvafirma boss, kelle põhiliseks tegevusalaks ja spetsialiteediks (on selline sõna üldse olemas?) on okupadega tegelemine, ja eile käis ta meil stuudios videoshoodil. Ja nüüd ma lihtsalt pean seda okupa-teemat jagama noh!

Ilmselt pole teil aimugi, misasi see okupa veel on, sest Eestis sellist nähtust vist ei eksisteeri. Nii et ma seletan siis lähemalt.

Probleem on selles, et Hispaanias on seadused niivõrd veidrad, et juhul, kui keegi võtab su kodu üle, vahet pole kas see on tühjana seisev kinnisvara või oled sa ise parasjagu kusagil ära, siis politsei ei saa mitte midagi teha. Ja kui omanik läheneb sellele end tema koju sisse seadnud parasiidile või parasiitide kambale jõuga, läheb ta hoopis ise trellide taha.

Kogu loogika siin taga on, et inimest ei tohi kodust välja visata. Isegi kui see ei ole päriselt tema enda kodu või kui tal pole üürilepingut vms. Kui inimene on “kodus,” ei tohi politsei isegi tema dokumenti küsida. Välja saaks visata vaid siis, kui ta on alles värskelt sisse murdnud, esimese 48 tunni jooksul. Aga paar päeva hiljem saab ta juba öelda, et elab seal. Näe, isiklikud asjad ja voodi ja…

Sel turvafirmal on olukorra lahendamiseks selline kaval taktika – nad panevad ühe inimese (või pigem vist mitu) seda elukohta jälgima. Kui sissetungijaid on üks, on lihtne – niipea, kui ta väljub (poodi või kuhu iganes), teda enam sisse ei lubata ja kinnisvara on tagasi võidetud. Kui neid on mitu, läheb kauem aega. Väjub üks – enam tagasi ei saa. Väljub teine – sama lugu. Kuniks jääb vaid too viimane vennike alles, kes ei saa seal ju lõpmatuseni nädalate viisi passida, kas või süüa on ju vaja lõpuks osta.

Aga see tehnika ei tööta, kui mängus on mõni laps. Sest lapsi ei tohi mingil juhul tänavale elama saata. Sel juhul saakski ainult läbi kohtu ja mitme aasta jooksul lahenduse leida, kui siiski.

Nad pidid mõndadel juhtudel okupadega ka rahalisi kokkuleppeid tegema, kui näha, et palju rahvast ja see passimismeetod nädalate pikkuseks võib venida. Et odavam on neile see paar tonni maksta välja kolimise eest, kui pikaajaliselt ööpäevläbi ukse ees valvemehi pidada…

See tüüp rääkis, et nüüd peale koroonamasu on tööd ikka eriti palju. Eriti just nendes välismaalaste piirkondades. Hiljuti oli näiteks üks araablaste villa paariks kuuks üle võetud ja kuniks nad selle tagasi said, olid okupad kogu mööbli, mootorpaadid, golfivarustuse jne ära müünud. Tühi maja. Ja täitsa lõpp, politsei ei saagi midagi teha.

Nii et jah, kel Hispaanias tühjalt seisev kinnisvara, tasub kindlasti valve ja signalisatsioon peale panna. Et kui keegi sisse murrab, saab politsei kohe sekkuda, enne kui jõutakse ära okupeerida. Ja üürnike tuleb samuti hoolega valida. Näiteks kui üürnikeks on lastega pere, siis isegi vaatamata sellele, et nad ei maksa või on üürileping lõppenud – omanikul ei ole absoluutselt mitte mingisugust õigust neid välja visata, kui nad minna ei taha, ei aita isegi kohtusseminek.

Nüüd ma saan täitsa aru, miks vahel kui mõnda korterit vaatama või pildistama minna, on täiesti tühjal korteril signa peal olnud. Mäletan, et tookord seal mustlaste rajoonis, kus eelmine kevad korterit vaatasime, polnud korteris isegi köögimööblit, no mitte kui midagi, mida keegi varastada võiks soovida. Ja mina isekeskis imestasin, et miks nad küll signa on pannud. Ja noh, paar kuud hiljem, karantiiniajal oligi sinna korterisse ka okupa tulnud, vaatamata sellele signale, ilmselt mõned naabritest.

Just hiljuti käis uudistest läbi, kuidas üks inimene oma kodust tuba välja üüris ning kuna see üürnik oli totaalne räpakoll, siis palus omanik tal toa ära koristada. Kui toakoristusest asja ei saanud, siis tahtis teda lõpuks üldse kodust välja visata ja üürnik kutsus seepeale politsei. Ja käeraudus viidi ära hoopis see omanik… Eestis öeldakse selle kohta JOKK, eksole?

Kohalikud kinnisvaraomanikud ise näiteks soovitavad üürnikeks võtta tudengeid (sest need kolivad ju kunagi ikka ära ega plaani aastakümneteks sina korterisse konutama jääda) ja välismaalasi (sest need on maksmisega punktuaalsemad/rikkamad/oma õigustega vähem kursis olevad jne)

Kusjuures tookord kui meie eelmine omanik otsustas üüri lambist 100 eur tõsta, ütles üks hispaanlasest naabrimees meile kohe, et cmoon, esiteks tal pole ju seaduslikult üldse mingit õigust üüri tõsta, ja parem ärge makske talle üldse mitte midagi sest ega ta teid lastega ju välja visata ei tohi. A näed me lollid välismaalased maksime ikka kohusetundlikult selle sota iga kuu juurde…

Ma usun, et eks nad kunagi neid seadusi veits modivad ja mudivad ja selline anarhia lõppeb ära, aga seniks jääb vaid imestada, et kuidas küll tänapäeva moodsas EL riigis sellised asjad saavad üldse toimuda.

Posted in Malaga, Minu Hispaania | Tagged , , | 3 Comments