La Chica de Nieve / Lumetüdruk

konstitutsiooniplatsi massistseen

Millal see nüüd oligi, pea aasta tagasi, mil rääkisin, et Javier Castillo raamatu järgi tehakse Netflixi sari ja see filmitakse Málagas. Ja me läksime kohe lastega suure hurraaga castingule ja käisin kõigepealt ise tausta mängimas ja siis käis Dani ühe päeva ja siis käisin mõlema lapsega veel lisaks kolm päeva jutti sellel suurel kuningate rongkäigu massistseenil. Seega, kui sari nüüd paar päeva tagasi netflixi üles pandi, tahtsime kohe seda essat osa näha, mille jaoks tookord nii palju tunde ja päevi sai ühe koha peal seistud ja külmetatud ja vihmaga üle valatud. Siin ja siin olen pikemalt kirjutanud neist võttepäevadest ja kõigest, mis kaadri taga toimus.

Aga filmi juurde.

Esiteks oli täiega harjumatu Malagat nii tumedates ja vihmastes toonides näha 😀 Aga samas jälle oli äge ka oma kodulinna niimoodi läbi teleekraani vaadata. Vaadata, mis kus filmitud on jne. Teisi tuttavaid statiste ära tunda.

Ja kuidagi nii veider on mõelda, et mind saab nüüd Netflixist näha. Küll seksundiks, eksole, aga ikka nii naljakas 😀 Kõik see fotondus-videondus-filmindus on mu jaoks täielik magnet noh. Äge on olla väike mutrikenegi.

All vasakus nurgas
minu sekund tähesära

Ja lapsed, mul on nii hea meel, et nende elu essa töö ikka vilju ka kandis ja neid kaadrisse jäi. Muidu oleks ju kurb, et kogu see tehtud vaev – tahaks ikka tulemust ka näha. Eriti laste puhul. Suurtel pole vast nii hullu 🙂 Minu sellest ühest võttepäevast näiteks ei läinudki filmi mitte ühtegi kaadrit, kuigi peategelased ja kõik nägid ju tol päeval terve pika päeva vaeva.

Sari ise on tegelikult minisari, koosneb vaid kuuest osast. Nii et kuigi ma ei plaaninud peale selle esimese osa rohkem vaadata (krimi pole eriti mu teema), vaatasin ikka jutti lõpuni välja, st poole ööni uneajast 😀 Artjom arvas, et veits veniv ja mõttetult palju igavaid tühje depressiivseid stseene (“millal see juba lõppeb, tahaks magama minna”) Mind ei häirinud. Kõik ei peagi alati kiire action olema mu meelest. Küll aga mõtlesin mitmel korral, et grimmeerijad on siniste aukus silmadega veits üle pannud, et grammike vähem oleks võinud äkki olla. Aga ei noh, samas tooge väsinud aukus silmad moodi, mulle sobib 😀

Rubriigid: Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Avasin wordpressi ja wordpress kohe uuris, et:

What is your spirit animal?

big fish
Rubriigid: Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 3 kommentaari

Miks päevad lähevad kiirelt

Ja ööd veelgi kiiremalt muidugi. Nüüd, mil koolivaheaeg lastel läbi, tundub hommikuti äratuskella kuuldes, et aga just alles sekund tagasi sai silm kinni lastud ju, kuidas juba hommik…

Kui kommentaarides tunti huvi, milline üks meie keskmine päev välja näeb, mõtlesin alguses, et mis tast ikka lahata, tavaline päev nagu inimestel ikka, aga võtan vist ikka sõnasabast kinni ja räägin lähemalt. Sest noh, kõigil on ju päevas needsamad ühe pikkusega 24 tundi aega, kuidas siis nii, et osadel on jube ajapuudus ja teistel mitte. Äkki saan ise ka targemaks ja näen, kust mu ajaplaneerimisvead sisse lipsavad 😀

Meil on vist mitu põhjust, miks kiire-kiire. Esiteks on töövaldkond selline, ise endale tööd andes ongi palju raskem kellast kellani töötada, selliseid mõisteid nagu tööaeg ja mittetööaeg ei eksisteeri. Kui eesmärgiks mitte miinuses olla, siis ongi mõnes mõttes 24/7 vaja tööd teha. Ja fotograafia alal on nädalavahetused nagunii veel just se kõige aktiivsem tööaeg. Et jah, esiteks see, et ala dikteerib, et kell viis labidas ei kuku.

Raamid me ümber

Ja teiseks on lapsed ja fakt, et oleme siin isemajandavad, pole lapsi vanaemade-vanaisade või sugulaste hoolde jätta. Koguaeg on vähemalt üks meist laste jaoks olemas, juba nende beebieast saati on meil kujunenud nii, et esikohal lapsed, ja töö on seal ümber, igal vabal hetkel, mis lastest üle jääb. Noh umbes nagu see näide, et aeg on klaaspurk ja lapsed on kivid, mis seal sees. Siis töö on liiv, mida kallame sinna ümber ja vahele ja kuhjaga veel peale ka. Nii et täiesti igapäevaseks harjumuseks on saanud, et kui mõne tööasjaga on kiire (ja alati on paar sellist põlevat asja to-do-listis), siis sellega tegeleme näiteks siis, kui lapsed magavad. Või üks tegeleb lastega, teine töötab. Või kui lapsed omaette mängivad, siis seda õnnist hetke kasutame ka samuti kohe töö jaoks. Õnneks on viimastel aastatel seda omaette mängimist juba väga palju ja kodukontor on nüüd juba täiesti tehtav. Ja lisaks on meil graafik siiski paindlik, saame ikka kord nädalas mõne matka planeerida näiteks.

Ühesõnaga, kui täpsemalt rääkida, siis keskmiselt on mul kahte sorti päevasid.

Esimesed on sellised nagu täna. Mul on aega oma asjadega tegeleda, blogida ja blogisid lugeda näiteks. Need on päevad, mil Artjomil pole väljas ühtegi shooti või kliendikohtumist ja ta on ise arvuti taga pilte töötlemas või videosid monteerimas. Noil päevil tegelen klientide kirjade või arvete ja raamatupidamisega, sotsiaalmeediaga, turundusega. Oot, kunagi ma vist lahkasin üksipulgi, millest fotograaf olemine koosneb, see on nii mitu töökohta ühes: link siin. Kui jõuan, siis kirjutan ka, blogi või mõnda raamatukandidaati. Ja kui jõudu-energiat pole, vaatan mõnda filmi või seriaali või lihtsalt lage (aknast välja tegelikult :D). Käin toidupoes, proovin kodus veits koristada. Üldiselt on graafik selline, et lapsed üheksaks kooli, siis on viieni aega tööd teha, siis kooli, lastega koju, nendega, või õigemini nooremaga koolitööd teha (tund kuni kaks…), õhtusöök teha ja ongi kell juba kuskil kaheksa-üheksa. Siis on hetk, mil lapsed mängivad tunnike ja meil on olenevalt tööde seisust, kas vaatame koos mingit filmi/seriaali või üks teeb arvuti taga südaööni tööd ja teine tegeleb oma asjade ja lastega.

Teised päevad on hullumajapuhvetipäevad, mil kell tiksub ja mul pole aega sõnumeidki vaadata. Artjom on terve päev lennus, kusagil pildistamas ja filmimas ja klientidega kohtumas ja stuudios toimetamas. Ja minul on mitu klienti, kes tahavad juba eile pilte kätte saada. Siis olengi nagu robot arvuti taga, lisaks lapsed ja tavaelu ka vaja ära majandada. Tegelikult mulle meeldib täiega pilte töödelda, aeg läheb imeruttu, panen näiteks mõne podcasti tautaks mängima. Või muusika. Või olen vaikuses. Ei saakski muidu aru, et tunnid mööduvad, kui selg ja hiirekäsi kangeks ei jääks. Ise arvan, et tunnike on möödunud, tegelikult nt kolm. Need hetked, mil pilte programmist välja salvestan või kusagile üles laen, on hetked, mil lõpuks sõnumeid vaatan ja viivuks sotsiaalmeediat skrollida saan.

Need kiired päevad on enamasti peale seda, kui eelneval päeval on võetud aega sõpradega kokku saamiseks või kusagil tripil käimiseks. Siis on kohe mitme päeva töö vaja ühele päevale mahutada. Aga paindliku graafiku võlu ongi see, et ma saan seda endale lubada – minna pooleks päevaks puhkama ja lõbutsema, matkama jne. Väga harva juhtub seda, et ma pean vastama, et ei saa, sest tööd vaja teha. Ilus ilm ja sõbrad on ikkagi tööga võrreldes prioriteet, kui vähegi saan. Eks ma teen tööd siis hiljem, kas või öösel. Ses mõttes sümpatiseerib mulle selline paindliku graafikuga töö väga, et ta klapib mu loomusega väga hästi kokku – mulle meeldib kusagile minekutega seoses just spontaanseid otsuseid teha, mitte pikalt ette planeerida. Näiteks, et sõber kirjutab (või mina talle), et saame poole tunni pärast kokku. Ja siis saamegi, lükkan töögraafiku ümber, sest ega see töö ju eest ära jookse ja tegemata jää.

Kaheksajalg a la My Octopus teacher

Viimase pildiga seoses. Ma polnud elus kordagi kaheksajalga näinud. St elus kaheksajalga (taldriku peal olen korduvalt näinud). Nad on üsna arglikud ja eraklikud ja pigem öise eluviisiga, nagu aru olen saanud. Ühel õhtupoolikul otsisime meres muuli peal kivide vahel meritähti (niisama ilu pärast vaatamiseks-uudistamiseks) ja nägin, et kivi vahelt midagi nagu paistab. Esialgu mõtlesin, et mingi pika kala saba. Aga siis kui ta liikuma hakkas, sain aru, et miski suur elukas, mitte kala saba. Selleks ajaks, kui teised kohale jõudsid, ujus ta kivi alla. Mõtlesin, et olen hirmus kaval ja läksin teisele poole kivi jalgupidi vette, et ta mu sulistamise peale tagasi endisesse kohta läheks. Aga ta võttis hoopis mu jalalabast kinni. Ehmatasin, karjatasin ja rebisin jala lahti. (Ise kivi otsa põgenedes). Ja siis muutus ta eriti julgeks, ujus kivi kõrval ja mind nähes peaaegu “jooksis” mu poole. Kui käe tema poole suunasin, ronis mööda kivi ülespoole, veepiirile, et mind kätte saada. Teised julgesid talle oma näppu tervituseks ulatada (mida ta siis kohe püüdis vette tõmata), aga mina enam ei julenud kontakti luua, oli tunne, et ta on kohe eriti armunud minusse, kes teab, oleks vee alla ära mu viinud veel 😛 Igatahes selline äge tegelane. Ise arvan, ikka “My octopus teacheri” filmi põhjal, et võimalik, et jooksuaeg muutis ta nii seltskondlikuks.

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 2 kommentaari

Instagram ja tuleeilemeilegram

Postitasin täna instagrami mitme nädala taguseid asju ja tõdesin endamisi taaskord, et ma kohe üldse ei suuda instagrami põhiolemusele vastavalt postitada. Et noh instant, koheselt, kui pildi teen, kohe läheks üles, oleks aktuaalne. Mul pole neil hetkedel aega ninapidi telefonis jagamas olla, need on hetked, kui päris elu on ka olemas, vaja päriselt maailma ja inimestega kontaktis olla, vaadata, suhelda. Mõnikord pole aega piltegi teha, telefon on kusagil kesteabkus kotipõhjas.

Ja siis nädalaid või kuid hiljem telefonis pilte sirvides mõtlen, et nii palju hetki, mis jäädvustatud, koguvad taaskord telefonis tolmu. Tihti jäävadki sinna, sest pole enam aktuaalsed vms.

Üleüldse on mul sotsiaalmeediaga kehvasti. Kui teised on hädas, et neil on screentime liiga suur, siis mul on vastupidi, ma tean, et ta peaks, võiks märksa suurem olla. Kogu elu on ju tänapäeval äppides, ja kui mina olen sealt pigem väljas, siis jäängi ma paraku ikka välja, outsideriks, igast asjadest ilma – võimalustest, tutvustest, infost nt. Lisaks tuleb kogu Eesti elu minuni läbi sotsiaalmeedia. Kui vaatan, et mu keskmine päevane instagtami screentime on 11 min, siis kirun end alati, et võiks ju vähemalt tund olla, arvestades, et mul on tööalaselt ka instas kohustusi ja enamasti on sellest 11minutist suurem osa kellegagi chattimine hoopis… Aga ma olen liiga laisk, noh. Avan ta, scrollin esimesed viis postitust ära ja panen kinni, no üüüüdse ei viitsi. Vahepeal sundisin end stoorisid vaatama, et teada, mis on popp ja noortepärane, või natuke ka sellepärast, et tundsin end süüdi, et teised minu stoorisid vaatavad, kuidas ma siis vastu ei vaata. Aga no ei oska seda harjumuseks teha. Ok, jah, enamasti pole aega ka, sest scrollida saab kiiresti, aga stoorid võtavad reaalselt väga palju aega. Reelside maailma sukeldumisest pole ma mõelnudki, tundub veel ajamahukam. Inimesed, kust te nii palju aega leiate??? Enamasti on insta mul aja parajakstegemise vahend. Bussi oodates, midagi muud oodates, kui arvuti kokku jookseb vms.

Ja siis on mul nii instas kui facebookis hunnik kontosid ja lehti, mida ma peaks haldama, uuendama, postitama…aga ei jõua selleni, ei ole seda sotsiaalmeediaviitsimist. Virelevad varjusurmas, kord kuus ei suuda neid ka “toita”. Täpselt selline tunne on, et uue aasta resolutsioonide hulka peaks hommikuse võimlemise kõrvale lisama pool tundi kohustuslikku aktiivset sotsiaalmeediat. Sellised mured, noh! Aga ma olen see, kellele ei meeldi elus üldse äärmused, ja tunnen, et olen veits selles liiga vähese screentime äärmuses.

Ja oleks siis, et ma päris elus oleks see-eest jube tubli ja aktiivne ja sotsiaalne. Ei ole. (kas introvert olemine on piisav vabandus?) Alles täna mõtlesin, et küll on ikka hea, et vähemalt Artjom hull suhtleja on. Viitsib naabritega lobiseda ja üleüldse lihtsalt tunneb kõiki. Vahepeal tundub isegi niipidi, et kõik tunnevad teda. Mr Popular, noh. Mina näiteks lähen käin poes ja pooltel kordadel ei näe ühtegi tuttavat nägu. Tema läheb ja igast ilmakaarest hakatakse kohe hüüdma. Ja noh, tutvused ja sidemed on Hispaanias A ja O, nii et hea, et me selles suhtes nii erinevad oleme. Ma oleks ise täiesti suuteline oma mullis elama, aastate viisi kuskil üksikul saarel kas või… Isegi pandeemia ei ajanud hulluks, peaasi, et loodusesse sai.

Aga kuidas sellest sotsiaalmeedialaiskusest üle saada, ah? Keegi teab?

Vot nii. Aga nüüd lähen jälle virtuaalist päris ellu tagasi, tänaval hakkab kohe komme sadama, vaja end õue sättida. Võib-olla teen isegi mõne pildi või video ja millalgi aasta jooksul ikka jagan ka…

Hasta la vista!

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 6 kommentaari

2022 küsimused-vastused

Oot, aasta saab juba läbi? Nagu mul siin juba traditsiooniks saanud, proovin ta siis ikka kenasti kokku võtta just selle alloleva ankeediga (vanad siin: 2021 ja 2019)

1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Ei mäleta, et nüüd midagi eriskummalist oleksin teinud. Mõned uued kohad, mäed, külad, linnad said läbi käidud. Aaa, ootoot. Käisin aasta alguses paaril spirituaalse rahva kokkusaamisel. Osalesin seal nt šamaanirännakul (kaine ja ainevaba muide oli, ärge ehmatage :D). Ei, täiega põnev oli ja inimesed olid ka toredad-ägedad. Aga kuna üks veider tüüp seal tekitas mul natuke ärevust, pole neid üritusi enam tükk aega väisanud. Aaa. Prillid ostsin endale. Raamatu lugesin sisse. No hakkab meelde tulema neid põnevaid esmakordseid asju. Lastega koos filmivõtetel käimine oli omaette elamus.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Lubadusi ei andnud, aga soovid-unistused said küll mõned teoks tehtud.

Nt Eestis käisime. Viimati käisime ju 2019 suvel. Ühe käsikirja saatsin konkursile ja sain stipendiumi ja olen nüüd allkirja andnud, et kirjutan lõpuni ja ükskord ta ilmub 🙂

Uusi lubadusi… No panen paar asja kirja siis ikka. Kas just lubadused, aga eesmärgid

  • 6 kilo alla võtta. Kaua võib, onju?
  • Alustada ühe ettevõtluse-asjaga, mida juba mitu aastat oleme plaaninud
  • Et Metsakivi lugude raamat ilmavalgust näeks. Töö ja laste kõrvalt on tegelikult jube raske kirjutamiseks aega ja energiat leida. Ma imestan, et üldse nii palju raamatuid ilmub, sest noh, raha pärast seda keegi ei tee, aga oioi kui palju aega see võtab, ja aeg tuleb ju ilmselgelt millegi arvelt.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Vist mitte, pole kuulnud küll.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Floki.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?

Endiselt: majanduslikku stabiilsust. Liikumine selle poole on aeglane, aga siiski pidev. Tunneli lõpus paistab valgus 🙂

6. Mis riike külastasid?

Ainult Eestit.

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Mõned ikka jäävad. Nt esimene jaanuar, kui käisime sõpradega mere ääres; laste essa koolipäev uues koolis, Jõululaupäev, sest oli kõigist mu teistest jõululaupäevadest nii erinev – sai basseinis ujumas käidud ja üldse nii soe ja üle pika aja suurema kambaga ja ägedas kohas Ronda külje all.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Kordan siin ennast juba, aga see Härmatali fondi stipendium. Oli nii ootamatu ja tegi hingele (ja egole :D) pai.

õpin kirjutamist

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Eks neid oli ikka omajagu. Nt Floki teema. Ja kindlasti veel midagi.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Koroona oli maikuus. Mingeid köha-nohuvärke oli nüüd sügisel ka mitu korda.

11. Möödunud aasta parim ost.

Midagi suurt pole ostnud, aga väga rõõmustavaid kaltsukaleide on olnud ka sel aastal. Ja vanaaegne kirjutusmasin 10 euriga kaltsukast, juuhuu.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Käitumine ja aplaus kõlavad ühes lauses nii veidralt. Lähedased ja pere olid hingele armsad, nagu alati 🙂

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Putler ja tema kamp ja need, kes seal koledusi korda ajavad ja kõik kes on seotud ja kõik kes saaks aidata, aga seda ei tee.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Arved, maksud, üür, toit, kassid… Puudugi jäi.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Endiselt, kirjutamisega seotud asjad. Ma ei tea, iga aasta samad vastused sellele ankeedile…

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

Ma ei tea, kas on mõni selline lugu, mida kümne aasta pärast kuuldes õhkaksin, et ooohh, see 2022. “Paint it black” ja “Goo Goo Muck” on küll väga popid nüüd järsku, äkki need siis said uuele elule 2022ga.

Või mõeldakse siin küsimuses “lugu” tähenduses “story”? A la, et juhtus selline lugu, et… Isa sünnipäevakingi lugu siis 🙂

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

I õnnelikum või kurvem: Stabiilselt sama, ma ütleks. Juba kaks head aastat on olnud, ei taha meenutadagi neid paari aastat enne seda, mis olid rasked üle elada. Üles-alla, nii see elu veereb noh.

II kõhnem või paksem: Stabiilselt sama, paraku.

III vaesem või rikkam: Endiselt sama, work in progress

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud

Rohkem suhelnud äkki, mõnikord ununeb suhtlemine ära, kui just keegi ise usinam pool pole.

Rohkem tantsinud, kas või omaette kodus.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud

Vähem laisk olnud, nt viitsinud mitte ainult aknast loojangut vaadata, vaid kümneks minutiks mere äärde jalutama ka minna tihedamini.

20. Kas sa armusid aastal 2022

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null.

22. Mis oli su lemmiksari?

Nii-nii. Mõned sarjad vaatasime küll ära. Lemmikut ei oskagi valida. Witcher meeldis. Breaking bad meeldis. Better call Saul meeldis. Wednesday meeldis (raudselt saab kultus-seriaaliks… pean vist oma gootipoeasjad jälle müüki panema). Sandman meeldis ka kohati. Dahmer oli hästi tehtud, aga uuesti ei vaataks. Officet vaatasin ka esimest korda sel aastal, esimene hooaeg ei meeldinud, aga siis hakkas täiega meeldima. Neid troonide mängu eelsarju pole ma julenud vaadata, raudselt pettun. Kas “Järgmine ring” sai ka selle aasta alguses ära vaadatud või oli see juba varem? Aa, ja hispaania-soome seriaal “The paradise” oli põnev, just see temperamentide erinevus ja soomekeelse ropendamise sain ka selgeks.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei hakka eelmise aasta vastust siia üle kordama, aga ei.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Võib-olla mäletan ma valesti, aga vist lugesingi ainult paar raamatut sel aastal. Serafima ja Bogdan oli väga hea lugemine, ses mõttes, et olen ise ju sealtsamast kõrvalt pärit, Metsakivi käis raamatustki korduvalt läbi. Kõik asukohad, looduskirjeldused, külakesed, kõik on kohe silme ees lugedes, selline teistmoodi kogemus kohe lugeda nii.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ei avastanud midagi uut. Vanu lemmikuid taasavastasin võibolla, nt Pulp-i kuulasin suvel. common people ja 2000 ja mis nad olidki. Folk-metal käis ka vahepeal taaskord läbi, Falkenbach jne. Teine noorus vist. Või siis puhkasin hispaania mussist. Endiselt meeldib mulle vaikust kuulata, see on viimase 10 aasta teema (lapsed + muusikust mees, vaikus on defitsiit).

26. Mida sa tahtsid ja said?

Eduelamust.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Uskumatult raske on terve aasta asju meelde tuletada! Kas üldse mõnda selle aasta filmi nägin? Dont look up äkki? Hispaania filmidest tuleb ainult Madres Paralelas (parallel mothers) meelde. Mis oli suht ok, aga Almodovari eelmine film Pain and Glory meeldis kõvasti rohkem.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Oeh, saan veel viimast aastat öelda, et sain 30 + midagi….

Kõigepealt oli pre-sünnipäev villas, kui Artjomi vanemad külas olid. Ja päris-sünnipäeval midagi meeletult põnevat ei teinudki, käisime õhtul päikeseloojangu ajal muuli peal veini joomas 🙂

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Vastan samamoodi nagu teistel aastatelgi – kui ma oleks lotojackpoti võtnud…

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Eelmise aasta vastus oli (ja jääb sel aastalgi samaks): boho, kleidid nagu ikka. Ei näe, et see muutuks või et ma järsku moega kaasas käima hakkaks.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

No ausalt, ma vaatan eelmise aasta vastuseid ja kõik mõistuselpüsimise mehhanismid on samuti samad. Tolmu, lähedased, loodus jne. Päike ja palmid ja meri.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Johnny Depp 😀 Aga üleüldiselt, aastanumbrist hoolimata on Keanu Reeves kuulsustest alati parim, just inimesena, oma tagasihoidlikkuse ja heasüdamlikkusega.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Sõda ofc. Suured onud natos jne ajavad närvi küll.

34. Keda igatsesid?

Neid, kes pole ammu (või üldse) külas käinud…

35. Kes oli parim uus tutvus?

Jällegi, siia tuleb kohe terve joru ägedaid inimesi. Kersteniga kohtusin vist sel aastal esimest korda (tundub kauem). Üks pisike blogijate lobagrupp sündis samuti 2022. Ma nüüd lähtusin tegelikult nagu küsimuses oleks “uus sõprus”. Uusi tuttavaid kogunes aastaga samuti omajagu, nii neid, kellele naabruskonnas tänaval tere öelda, kui neid kellega läbi mõne tööprojekti või intervjuu või ühise tegevuse või ürituse vms tutvutud sai.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.

“Jah”-mees olla on väsitav, aga tagantjärgi vaadates tasub ikka enamasti ära. Eriti, kui tegu on julgust või eneseusku nõudvate küsimustega. Muudes asjades tuleb ikka osata “ei” ka öelda, see on samuti omaette oskus, enese eest seista.

Novot. Ei ole just ülimalt suuri muutusi mul sel aastal olnud, aga pisikesi rõõme ja muresid ikka. Kõik ei tulnud niimoodi kiiruga kindlasti meeldegi aga kui kirja ei paneks, ei mäletaks mõne aasta pärast niigi palju. Nii et järgmisel aastal jälle! Ja tuleval aastal saab blogi juba 10-aastaseks :O

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 5 kommentaari

Geenid

Ma ei tea, kas kõik inimesed on juurte- ja geenihullud, või ainult mina. Igatahes on need mõlemad mind alati täiega tõmmanud. Et kes olid esivanemad, kust nad on tulnud, mis elusid elanud.

Meil on näiteks suguvõsas alati perekonnanimega igasuguseid põnevaid legende olnud. Gellert – pole just väga levinud nimi Eestis, eks. Ilmselt mõtles vanaisa selle legendi ise välja, aga lugu oli selline: kunagi iidsetel aegadel oli Ungaris piiskop Gellert, kelle järgi sai Budapestis Gellerti mägi nime. Kusjuures siiamaani on kõik veel sulatõsi. Aga, et see piiskop lükati paganate poolt veinivaadi sees sealt mäest alla ja ta veeres Eestisse. See ilmselgelt juba oli mu vanaisa fantaasia vili. Mitte see vaadivärk, see legend on päriselt olemas, vaid see, et ta Eestisse veeres. Igatahes, mina, kellele sellised muinasjutud ja legendid alati peale on läinud, unistasin alati, et kunagi lähen Ungarisse ja Gellerti mäele ja ühte Ungari vanimasse ja uhkeimasse, Gellerti hotelli. Põnev on ju mõelda, et võimalik, et juured on kusagilt kaugelt pärit, mis sest, et see ilmselgelt on see pigem muinasjutt.

Püha Gellert. Pilt: internet.
Gellert spahotell. Pilt: internet (no ma räägin, ise pole ju käinud seal)

Millalgi ülikooliajal hakkasin suguvõsa uurima. Jube keeruline oli, need vanad loetamatud käekirjad jne. Nii et tellisin siis hoopis proffidelt suguvõsa uurimise ja selgus, et nimedepaneku aegu oli keegi lihtsalt ühe Saksa filosoofi ja kirjaniku järgi ühele mu esi-isale sellise perenime valinud. Nii et ikka tõupuhas eestlane 😀

Või kas ikka?

Näiteks on veel üks põnev päritolujutt mu vanaema poolelt. Nimelt olla tema vanaema leitud beebina ukse tagant. Korvis, kaunitesse kirillitsas initsiaalidega linadesse mähitult. Ikka alati muigasime, et küllap mõni tsaar või õukonnategelane tahtis sohilapsest lahti saada ja need meie Venemaal ootavad pärandused… Aga seda lugu muidugi ilmselt enam ei lahenda, et kelle oma see laps siis tegelikult oli. Teadjaid enam siin ilmas pole ja saladuse viisid nad kaasa.

Aga alles hiljuti näiteks sain teada, et mu emapoolne vana-vanaema oli saarlane. Olin alati automaatselt eeldanud, et emapoolne suguvõsa 100% mulgid. Aga nonäed – saare veri ka sees! Guugeldasin nimelt ühe eesti juurtega kanada kunstniku täisnime (siis, kui oma käsikirjaga ERKF taotlust täitsin, see kunstnik lubas mul oma pilte illustratsiooni näidistena kasutada) ja kuidagi tuli ette tema geni puu ja see, et me oleme kaugelt-kaugelt sugulus-sidemetes. Ja kui hakkasin seal genis uurima, et kuidas, siis nägingi, et ta esivanemad on Saaremaalt ja minu vanavanaema on Saaremaal sündinud aga Viljandimaale mehele läinud. Ja mina arvasin alati, et kogu mu suguvõsa on pärit ema poolt Mulgimaalt ja isa poolt Peipsiveerelt (Tartu- Jõgeva-Virumaa aladelt). Ja ühtäkki Saaremaa. Olen viiking ikka ka noh ja ise ei teadnudki 😀

Nüüd siin mõnda aega tagasi nägin myheritage geenitesti reklaami ja olin kohe müüdud. Mingi mega soodusmüük oli, 36 eurtsiga. Ja ma olin juba mitmeid aastaid mõelnud, et kunagi tahaks täiega teha seda. Ühesõnaga, sain paar nädalat tagasi tulemused kätte: mul on 74.4% balti geenid (eesti – kõrge kontsentratsioon, läti-leedu-poola – keskmine); 15,7% soome (kust need veel tulid???), 7,3% skandinaavia (kujutan ette, et Saarema esivanematest siis); 1,6% Ida-Euroopa (kas see võib see leidlapsest vanavanavanaema olla?). Ja 1% geenidest on inuiti päritolu (noh need igludes elavad tüübid). Kuigi ma olen kuulnud, et selles testis need 1 ja alla selle protsendid võivadki aiateibaid ka näidata. Igatahes, täiega põnev, eks!

Ma oleks pidanud mingi hullu click-bait pealkirja panema, onju? Nt et OMG, veerand minust on soome- ja skandinaavia materjalist!

Keegi veel samasugune juurte-uurija on?

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 11 kommentaari

Üks päikseline november

mäed, mäed, mäed…

Kiired ajad ja palju toimub, nii et üks väike elu-updeit ka siia vahepeale. Ma tean, ma tean, aega on kõigil ühepalju, ise otsustame oma elud liiga kiireks elada. Ja kõik on prioriteetide küsimus ka, eksole. Aga mõnikord satub kohe eriti kiire periood vahele ja kirjutama ega blogima ei jõua, tšätte tuleb jooksupealt lugeda ja mõned tööpäevad venivad südaööni välja (…et teha aja-auk järgmisel päeval matkama minekuks nt…😊)

Selle aasta november oli meil erakordselt soe. Kuu alguses käisin veel ujumaski, mida on mul novembris vist üliharva ette tulnud, kui üldse. Igatahes, suvi kestis ja kestis. Praegugi käin veel vahepeal kleidi ja kingadega ringi, kuigi hommikud ja õhtud on juba täitsa talve-külmad. Noh, ses mõttes, et nii uskumatu kui see ka ei tundu, ilma päikseta on 15 kraadi tegelikult päris kõle, eriti tuulega.

Mu lemmikpuu õitseb novembris

Mulle meeldib täiega, et guugelemäps mind üksipulgi jälgib ja kokkuvõtteid saadab. Novembris nt olen juba 109 km kõndinud. 310 km autoga sõitnud ja 43 km ühistranspordis loksunud. Kõige rohkem said jalad vatti 9. nov, mil jalutasin 12 km. Kuigi mulle tundub, et gm peaks oma jälitustegevust parandama, sest läinud pühapäeva kohta arvab ta, et kõndisin 2,5 km, kuigi sammulugeja näitab 19500 sammu. Ausalt, ühe koha peal ei tammunud. Lihtsalt mägedes polnud levi. Olin guugli vaateväljast eemal 😀 Kes teab, mis räpaseid salaasju ma seal ajasin, onju.

Käisime kuu alguses telkimas ka, Viñuela järve ääres. Siis olid veel eriti soojad suveilmad, isegi öösel oli mõnus soe. Mängisime ööpimeduses uka-ukat (mulle tundub, et vähemalt 20a polnud mänginud) Endiselt pro 😀 Telgis magamine on muidugi mu vanuses juba mugavustsoonist väljasolek, eriti ei maga, vaid kuulan hoopis ööhelisid ja muretsen, et ega mõni pätt samal ajal autosse sisse ei murra…

Torcalis sai käidud, see oli ühe ägeda dokumentaalsarja raames, mis uurib võõrsil elavate noorte eestlaste väljarände põhjusi. See tuli täiesti ootamatult tegelikult, Terje kirjutas mulle, tegime zoomvestluse ja juba nad olidki kohal, enne kui ma korralikult pabistamagi hakata jõudnuks. Aga näha saab alles aasta või rohkema pärast. Mul on mõnikord kombeks jah-mees olla ja siis alles hiljem pabistama hakata, et kas ma üldse hakkama saan. Nii et seda, kas siis sain, ei näe veel niipea ja ehk ongi hea end väikeselt ajadistantsilt vaadata, ei ole ehk nii kriitiline.

Oleme Terje ja Aivo haardes

Kastanimetsad said samuti paar päeva tagasi taaskord üle vaadatud. Ülimegavedu oli ilmaga jälle, enamasti on sel ajal seal hall, külm, vihmane. Kindad-sallid-joped jäid kõik kotti. Saime tiba ära eksida ka ja siis veel üksteist korraks kaotada (no kui pool seltskonda läheb ees ja teine pool teeb shortcuti, aga esimene pool ei kuule shortcutile asumise hõiget ja jäävad kuskile ootama ja levi ka pole…). Enivei, kedagi metsa ei unustanud (vist… no kes jõuab kümmet inimest üle lugeda koguaeg) ja jõudsime päikeseloojangu ajaks juba metsast välja ka.

Jõu- ja ilunumbrid
Sügis. 27. november.
Händlin lehekera

Nii, aga kõige magusama uudise jätsin tegelikult lõppu 🙂 Parampampaaa ja trummipõrin – tundub, et suure tõenäosusega kirjutan ma oma elu teise raamatu ka. Saatsin esimese veerandi ühest käsikirjast, mis mul valmis oli, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja taotlesin Härmatali fondist stipendiumi ja osutusingi imekombel üheks stipendiaadiks. Nii et ühel heal päeval näevad mu lapsepõlvelood vist ka ikka ilmavalgust 🙂 Nii et hoitagu eest, peale seda kõigest üks veel (mis on ka tegelt üsna sahtlist väljahüppevalmis juba) ja saangi eputada, et olen kirjanik.

Hasta la proxima! Ja mõnusat jõulumeeleolu ❄️

Rubriigid: Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , , | 6 kommentaari

Suhkur

Foto: internet

Üks tõestisündinud lugu.

Läheb Artjom ühele kokkusaamisele kolleegidega. See toimub kuskil kohvikus. Triiksärk seljas ja vinksvonks, jõuab kohale, ja üks tüüp, Rubén, krabab tal õlavarrest kinni, et “Tere Artemio!”

Ning lausub kohe üllatunud ilmel lisaks “Ära sa ütle! Ma ei teadnudki, et sul on diabeet!”

Selle peale vaatab neid kõrvalt kolmas tüüp arusaamatu ilmega, et oot, mille järgi sa Rubén seda oskad öelda.

Nood tögavad vastu, et noh, muskli tugevuse järgi. Või et selgeltnägemisvõime avaldus ootamatult.

Mul on endal viimasel aastal üsna samasugune selgeltnägemisvõime diabeetikute äratundmisel tekkinud, alates täpselt sellest hetkest, kui üht artiklit Postimehes nägin, glükoosisensorite kohta. Näiteks oli laste eelmises koolis üks ema, kelle kohta ma alati kahtlustasin, et võib-olla tal on diabeet, sest kunagi oli ta laps tühja insu-peni kooli kaasa võtnud ja öelnud, et see on ema oma, ja Dani rääkis meile sellest, sest noh, tuttav ese. Aga ilmselgelt ma ei hakanud kunagi selle ema käest küsima, ei ole ju otseselt oluline info. Ja siis, koolilõpupeol nägin ta õlavarrel valget 2-eurose mündi suurust jublakat ja sain aru, jep, kohe kindlasti diabeetik.

(P.s. osade inimeste jaoks on diabeet natuke selline tabuteema ja võib-olla nad ei taha, et mingi jublakas varruka alt selle haiguse reedaks. Artjom nt on natuke seda tüüpi, enamus ta sõpru ei teagi, et ta diabeeti põeb. Mina jällegi olen just vastupidi ilmselt see tüüpiline eestlane, kellele meeldib kõigile oma sajast haigusest rääkida ja kannaksin küll uhkusega seda jublakat ja kui mõnda teist samasugust näeksin, astuksin kohe õhinal ligi, et oo, meid on veel)

Aga igatahes, see väike jublakas, glükoosisensor on nii mugav asi! Ta on alles paar viimast aastat olemas olnud, kui ma ei eksi, siis Eestis nt hakkas alles käesoleval aastal haigekassa nende panekut rahastama. Hispaanias samuti viimase 2-3 aasta värk. Aga ma ei tea kuidas Eestis, kas info selle kohta on kõigi 7000 1-tüübi diabeetikuni jõudnud, siin nt ei olnud perearst Artjomile sõnagi sellest ise rääkinud ega välja reklaaminud, ise pidi teadma ja uurima ja soovi avaldama. No eks ta on ikka nii uus asi ka, võib-olla polegi kõik perearstid väga kursis.

Ehk siis, kui äge, et tehnoloogia on nii arenenud! Varem pidi veresuhkrutaset näpust mõõtma, kordi ja kordi päevas. Sest kuna 1-tüübi diabeetikute keha ise insuliini ei tooda, siis läheb peale iga toidukorda veresuhkru tase lakke, aga et mitte üle süstida (liiga madal veresuhkur on samuti thing), ja õigesti doseerida, peaks teadma, mis seis on.

Kui me Artjomiga kohtusime, ei teadnud ma diabeedist suht a-d ega o-d. Ei teadnud, millesse ma end mässin, eksole 😅 Nägin, et ta süstib hommikuti pikaajalist insuliini ja peale toidukordi lühiajalist, ja kõik tundus kontrolli all. Ta toitus täpselt samuti nagu kõik teised inimesed, ei öelnud ühegi toidu kohta, et oi, seda ma ei saa süüa, pidutses nagu kõik teised noored, matkas, sportis jne. Mulle jäi mulje, et elu diabeetikuga ei erine mitte millegi poolest elust mittediabeetikuga. Ainult, et öösiti käis keegi tihtilugu külmkapi kallal. Aga ülisügava unega nagu ma olen, väga kursis polnud ta öiste suhkrulangemisepisoodidega.

Ja siis mingi 3 aastat hiljem nägin esimest korda elus hüpoglükeemiat ja olin veel mitu päeva hiljemgi sellest sündmusest šokis. Ilmselt kõik teavad, et kui diabeetikul suhkrutase langeb, on talle vaja kommi või glükoosi anda. Aga kui ta on teadvusetu ja krampides, on see ootamatult raske ettevõtmine. Paaniline võitlus elu ja surma peale noh. Peale seda olen ma alati öösiti ärevil, mitu korda öö jooksul kontrollin, kas ta on elus. Kui liigutab või külge keerab, ehmatan, et krambid. Kui langemiseelse külmahigi peale satun, jooksen kohe glükoosi tooma. Öised suhkrulangemised on üsna sage värk, aga enamasti saab diabeetiku keha ise aru, isegi keset und. On spets suhkrulangemisunenäod nt, mille järgi ta läbi une aru saab, et ahahh, langeb. Ja noh, see eluaegne harjumus vist öösiti söömas käia. Artjomil on juba 33 aastat diabeedistaaži, keha on selle haigusega harjunud, sellega üles kasvanud. Aga noh, iga paari aasta tagant ikka juhtub, et ei ärka siiski õigel ajal, või kui ärkab, on liiga hilja ja aju on ilma suhkruta ega oska reageerida. Näiteks on üliveider asi, et ülimadala suhkrutasemega hakkab diabeetik hoopis mingeid sõnumeid ja töö-emaile saatma, selle asemel, et toitu otsida. Aju vist mõtleb, et enne surma on vaja veel tähtsad asjad ära teha. Või midagi sellist. Üleüldse on madala suhkrutasemega inimene hajevil, pea laiali, närviline, ei tea mida tegema peab, ei saa aru, mis toimub. Aga samas proovib hästi normaalse mulje jätta ikka. Ühesõnaga paneb hullu veits. Ja kes ei tea et see inimene on diabeetik, võib arvata, et mingi aine mõju all või lihtsat katus sõidab.

Nii, et. See pisike glükosensor on täääiega tore asi, sest esiteks saab suhkrutaset mõõta ilma torkimata. Või noh, iga kahe nädala tagant on see üks torge sensori paigaldamiseks. Aga nt õues, tööl jne, kus pole mugav näpust mõõta, on nüüd alati aktuaalne näit telefonis olemas. Ja kui tase väljub normaalpiiridest alla või üles, tuleb alarm. Öösiti megahea!

Suht mugav on ta ka. Artjomi esimene mure, kui talle üldse sellise sensori olemasolust rääkisin, oli see, et tal kukuks see raudselt küljest ära. Töö käigus rahmeldades, sporti tehes, lastega mürgeldades jne. Ja kui aus olla, siis esimene sensor tuligi esimesel ööl uksepiida vastu lahti, sest noh, pimedas unise pea ja madala suhkrutasemega kööki kooberdades on igalpool ootamatud seinad ja uksed ees. Aga järgmisega oli juba ettevaatlikum ja pole üldse hullu.

Ja omg, kuidas mul endal on süda palju rahulikum. Vaatasin juba, et sama firma järgmine mudel (Freestyle Libre 3) on veel väiksem ja veel mugavamate funktsioonidega, nii et siit ainult paremuse poole 🙂

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 7 kommentaari

Kassib

Pole ammu näinud, eks? Juba mitu nädalat vaikus…

Tean, et pean ikka ühel hetkel need vahepealsed sündmused ära kirjutama, ja parem vist siis juba kohe selle raske asjaga ühele poole saada. Seda enam, et välja kirjutamine aitab mõnikord murekoormat vähendada ka. Nii et kes ei taha kurbasid teemasid lugeda, ärgu parem siit edasi lugegu.

Ühesõnaga. Oli Floki. Enam ei ole.

Kõik juhtus kuidagi ootamatult ja on siiani minu jaoks ebareaalne. Noor ja rõõmus kass, eksole. Ühel päeval vaatasin, et tal hingamise ajal kõht kerkib ja langeb kuidagi kiiresti. Hingas justkui kõhuga, kuigi suu oli kinni ja nähtavalt ta ei hingeldanud. Kõndis ringi, sõi, käis vetsus jne. Mõtlesin, et küll järgmiseks päevaks üle läheb. Järgmisel päeval oli seis sama. Aga kuna ta ei nutnud, valus ei paistnud olevat, käis söömas jne, ei teadnudki ma, mida asjast arvata. Kolmapäev oli mul ülikiire päev ja Artjom oli üldse Madriidis, aga Flokit jälgides tundus mulle, et paremaks siiski ei lähe, pigem oli ta kuidagi loium ja väetim ja sööma ka ei tulnud. Kuigi istus koguaeg ühes või teises toas keset põrandat, st oli sotsiaalne, ei näidanud, et tal midagi valutaks. Otsustasin, et järgmine päev läheme kindlasti loomakliinikusse ülevaatusele. Neljapäeva hommikul paningi puuri valmis, ta tuli ise puuri kõrvale istuma, lükkasin ta sisse. Ja läksime arsti juurde. 10-15 min minna. Terve tee Floki karjus ja rabeles puuris paaniliselt. Kohale jõudes oli vaeseke täiesti kurnatud ja hingeldas. Järjekorda ei olnud ja tehti kohe pilt – kopsude ümber kõhuõõnes oli palju vett, nii et kopsud olid kokku surutud ja ta sai vaid ühe kopsunurgaga hingata. Arst ütles, et vesi tuleb nõelaga välja tõmmata ja siis saab alles analüüsid teha, et mis selle põhjustas, kas mingi infektsioon, vähk jne variandid. Ütles, et nende juures ei saa seda teha, peame loomahaiglasse viima ta. Aga et panevad kõigepealt tunniks hapnikukasti ta, et ta taastuks transpordist. Jätsimegi ta tunniks sinna (oli endiselt hirmul ja paanikas), aga ise olime positiivsed, et saab korda kõik. Kui järgi läksime, et edasi haiglasse viia, oli ta märgatavalt hädisemas seisus. Endiselt paanikas, karjus ja proovis puurist põgeneda, keel ripakil ja lilla (tund tagasi oli veel normaalset värvi), lõõtsutas. Istusime takso peale ja sõitsime haigla poole, umbes 20 min sõitu. Karjus, rabeles. Ja kuskil viimase otsa peal, 5 min enne kohalejõudmist ta lihtsalt lämbus oma paanikahoo kätte ära. Mu süles, puuris. Silmad muutusid hetkega klaasistunuks ja läinud ta oligi. Ja ma istusin seal, endal süda kokku tõmbumas, samamoodi vaikses paanikas.

Kohe üldse ei olnud selleks valmis. Ja loomulikult tundsin, et olen teda alt vedanud. Oleksin võinud varem arsti juurde minna. Oleksin võinud oma koduveterinaari vahele jätta ja kohe haiglasse sõita. Korra oli see mõte isegi peas olnud, aga tundus kuidagi turvalisem esialgu kliinikust läbi käia ja teada saada, milles üldse asi on. Ma ei aimanud eluilmaski, et minutitemänguks läheb. Aga ühe tripi oleks ta ilmselt üle elanud, need kaks kokku olid liig. Täpselt selline tunne oli, et oli sada teist varianti, kuidas kõik oleks hästi läinud, aga mina valisin just selle ühe variandi, mis lõppes kehvasti. Ja kui ma poleks üleüldse teda meile võtnud, oleks ta ehk kusagil teises kohas teistsuguse saatuse osaliseks saanud. Ja nii edasi, ja nii tagasi. Teate, alati kui mingites küsimustikes on küsimus, et “kui saaksid minevikus midagi teisiti teha, siis mis see oleks?” pole ma otseselt midagi väga-väga muuta soovinud, ühtegi elukriitilist, elumuutvat viga pole olnud. Aga nüüd ma küll tean, mida edaspidi vastan, et mida ma teisiti teeksin.

Jah, me ei tea, millest tal see vesi tekkis, võib-olla oleks nagunii surmav haigus olnud. Võib-olla oleks päev varem minnes samamoodi paanikas hingetuks näugunud end. Aga oikuiraske on ikkagi ennast mitte süüdistada. Sest mina ju vastutasin tema elu eest. Selle väikese armsa tegelase hinge eest. Surm on nagunii raske asi leppida, aga kui veel selles end süüdi ka tunda, on veelgi keerulisem lahti lasta.

Ma tean, paljud mõtlevad, et mis seal ikka, loom on loom. Lapsi lohutasin samamoodi – et loomad elavad nagunii vähem, kui inimesed. Et kunagi oleks ta nagunii surnud. Ja keegi ei ela lõpmatuseni, kõik surevad ükskord. Aga see teadmine tegelikult ei aita, sest ta oli täieõiguslik pereliige, täpselt sama armastatud, kui kestahes teine meist. (räägib muidugi inimene, kelle südamesse ongi elu jooksul märksa rohkem loomi kui inimesi pääsenud)

Ja iga päev näen ma teda kõikjal – telefon on tema pilte ja videosid täis, kodu ja riided on endiselt valgeid karvu täis. Mõni kilekott või laste mänguloom on silmanurgast justkui tema. Tundub nii ebareaalne, et just alles ta oli siin meiega, rõõmus, seltskondlik, usaldav, ja enam ei ole, mitte kunagi.

Laste jaoks oli see elu esimene kokkupuue surmaga. Minul oli nende vanuseks vist juba kümneid hüvastijätte selja taga. Koerad, kassid, kanad jne, kõik nad olid olnud mu lapsepõlve parimad sõbrad ja mängukaaslased.

Elu. Selline ta on, mis teha.

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: | 17 kommentaari

Pidutsemisest

Viimati käisin ma peol, no sellel korralikul öisel siseruumipeol, kust laekud koju varahommikul, millalgi enne pandeemiat. 2019 siis vast. Ja praegu on 2022, eksole! Eks ma väljas olen ikka käinud, igasugused vabaõhuüritused ja feriad ja kontserdid. Aga nö klubiskäik – väga suur paus jäi sisse.

Nüüd sai käidud. Aastatega oli olukord muutunud – rokiklubi, mis varem oli tasuta sissepääsuga, oli nüüd piletiga – 10 eurtsi (üks jook hinna sees). Bändiliikmetest oli sama vist ainult trummar, ja ta oli nähtavalt vanemaks jäänud. Hakkan nüüd mõtlema, et võib-olla oli ikka mõni veel vanast koosseisust alles, aga aeg oli nii halastamatu töö teinud, et ma ei tundnud lihtsalt ära…. Ja peale bändi lastav muss oli liiga noortekas, ei kütnud tantsupõrandat üldse kuumaks. “Vanasti” lasti ikka häid vanu rokihitte ja rahvas möllas… Njah. Mõnikord on kahju, kui asjad muutuvad, eksole 😀

Nelja paiku jõudsin juba (juba, sest nagu öeldud, tantsumuss polnud suurem asi) koju ja sain aru, et need ööpeod on väsitavad. Eriti, kui paari tunni pärast peab juba ärkama, et lapsed kooli viia… Terve järgmine päev zombi olla…

AGA!

Õnneks on meil siin päevapeod ka olemas. Üks koht on selline, kus pealelõunasel ajal, kella viiest seitsmeni esineb livebänd, rahvas tantsib ja naudib. Ja ma ütlen, sellisel kellaajal on inimestel rohkem energiat pidutsemiseks, tõesti. Vanad daamid nõksutavad puusi, töökohtadest tulevad kolleegid oma kampadega tšillima. Lihtsalt geniaalne idee. Saab pidutsetud, lõbutsetud, ja õigeks ajaks koju magama, sest järgmine päev ju jälle tööpäev, eksole. Ma pakun, et osad lähevad peale pidu otse tööle tagasi, sest siin pole ju seda kaheksast viieni süsteemi, vaid enamus inimestel o töögraafik pigem kümnest kaheni ja peale keskpäevast siestat/pikka lõunatamist tuleb alles teine pool tööpäevast.

Mulle meeldib täiega, et seal on igas vanuses inimesi. Kolmekümneseid, viiekümneseid, seitsmekümneseid. Ok, jah, pigem selline täiskasvanute koht, allakolmekümneseid vist ei satu sinna. Aga selline mõnus mesitaru-sumin ja nakatav elurõõm. Ja et nad tantsivad ka, mis sest et pole pime, mis sest, et on päev. Inimesi on seal nii positiivne vaadata, sest nad säravad, ei ole seda, et keskeas ja ebielus, tähendab elu on läbi. Ei, Vastupidi! Nii et jah, ma olen kahe käega päevaklubide poolt, aitab neist ööklubidest küll 😀

päevaklubi

Kahjuks ma ei saa videosid siia panna, aga paar pilti leidsin ka ikka. Mina staariga ja meie kõrvallauarahvaga.

Rubriigid: Malaga, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 2 kommentaari