Telefon teavitab pidevalt, et mäluruum on ohtlikult täis ja kõik klõpsud jagamata (ok, seda viimast ei teavita). Aga aeg piltidega midagi ette võtta küll. Ja kui pole aega kirjutada, siis vähemalt on pilditõestus, et ikka elus olen 😆
Nagu ma alati rääkinud olen, ei ole ma üliosav žongleerija-multitaaskija. Kohe kui tavarutiinile elus midagi juurde tuleb, siis sellevõrra jätan midagi tegemata. Näiteks blogi jääb unarusse või…
Palju külalisi oli ja semana santa ja viimaste aastate vägevaim vihmaperiood ja siis rannailma ka veits ja igasuguseid siin-seal käimisi ja. Aga nüüd olen tavarutiinis tagasi ja tööasjadega juba peaaegu järjele saamas, seega võib lõpuks siia niisama lobisema tulla kah. Eelmine nädal oli küll selline tunne, et reaalselt iga minut on arvel, või õigemini miinuses lausa. Ses mõttes vedas, et kõik käisid just enne seda kiiret aega külas ja siis oli endal ka täitsa mõnusalt võimalik poolpuhkust pidada. Kulus ära küll!
Nii palju toimub ja nii palju on tegemist olnud, et pole üldse aega olnud maha istuda ja korralikku blogimishetke tekitada. Nii et teen kiire vahekokkuvõtte lihtsalt, et blogis liiga pikalt tuul ei puhuks 😀
Vihma hakkas täna sadama ja lubab lausa lõpmatult seda. Vihma on meil täiega vaja. Ainult et niiiii vale hetk vihmaks. Esiteks on meil kauaoodatud külalised Hispaaniasse päikest nautima saabunud (ja terve esimese nädala jooksul pole sinist taevast näha olnud, mis on täiega erandlik meil siin) ja teiseks algas just Semana Santa. Püha nädal, protsessioonid, koolivaheaeg. Täna juba jäidki pooled rongkäigud ära ja inimesed (osalejad) nutsid jne. Ma täitsa mõistan neid! Isegi ma, kõrvalseisja ju täiega ootasin seda aega, seda sündmust!
Pea terve nädal enne vihmasid oli meil calima. See on Sahara kõrbetolm, mis mõnikord tuulega üle mere siia kandub, nii paar korda aastas, kergemal või raskemal kujul. Viimane “raske” oli kaks aastat tagasi. Seekord oli selline vahepealne. Mitte kõige hullem, aga lõpmatuna näiv. Sinise taeva nägemise igatsus jõudis peale tulla küll… (lisaks calimale oli niisama ka pilvine)
Oleks nagu sepia-filter
Ühel päeval sõitsime paarsada kilti lääne suunas mägedesse seenele. Seeni ei leidnud (mõned sitaseened vaid), aga sai metsalõhnasid sisse hingata vähemalt. Kõik õitseb ja sumiseb ja liblikad ja linnud ja kilpkonnad jõgedes ja lehmad aasadel jne. Mägedes on ikka nii mõnus.
Aaa! Lähen natuke ajas tagasi, aga kas ma rääkisin, et jalutasime ühel õhtupoolikul siin kodu kõrval kanalis. St kuivanud jõesängis või kuidas seda nimetada, vesi voolab seal vaid suurte paduvihmade ajal, st kord paari aasta jooksul. Muul ajal jalutatakse seal koeri ja peetakse botellone ja osade sildade all elavad kodutud ka. Praegu kevadel on seal eriti ilus, sest jõesäng on õitsevaid lilli ja põõsaid täis (see kollane põõsas on pajuakaatsia). Jalutasime, ja järsku tuli metssiga vastu. Põrnitses veidi ettevaatlikult (et kas oleme ohutud ja ega meil koeri kaasas pole) ja suundus siis põõsastesse omi asju edasi ajama. Võib olla leidis trühvleidki, midagi ta seal kaevas.
Notsust pilti pole, aga instasse panin video
Ja üks teine päev nägime kesklinna mägedes kameeleoni, kas sellest rääkisin? Ülinunnu tegelane, mina ei pannud teda tähelegi, nägi välja kui käbi teeraja ääres. Danil on õnneks terasemad silmad. Ronis Danile jala peale, ilmselt tundusid tumehallid püksid veits puu moodi.
Täiesti teistele teemadele pöörates. Enne külaliste saabumist jõudsin love is blind uue hooaja ära vaadata ja siiani taban end osadel teemadel mõtlemast. Näiteks eetikateemadel, moraalijünger nagu ma olen. On inimesi, kes arvavad, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud (ka alatud manöövrid) ja siis need, kes arvavad, et nii ei ole ilus. Mul oli isegi veidi üllatav näha, et enamus (osalejaid ja vaatajaid) on nö minu paadis, et ausus on täiega tähtis ja kellegi kelleltki üle löömine ja petmine pole ok. Samas ega ma ei oska suhteteemadel väga targutada, sest sellelt maastikult juba kõvasti üle 10a eemal olnud ja mugavat abieluelu elanud. Samas on seda seriaali nii põnev vaadata, õpetab kuidagi inimesi tundma. Ja inimesed on nii-nii erinevad, niivõrd erineva ellusuhtumise ja väärtushinnangutega.
Sammuke veel tõsisemate teemade suunas.
Täna nägin unes üht inimest, kes hiljuti suri (ilmamuutust pidi see tähendama? Igatahes ilmamuutus tuli kohe küll). Ma olen terve elu, pisikesest saati olnud seda tüüpi inimene, kes ei ole elu küljes väga kinni. Või kuidas seda seletadagi? Et ei tunne, et on jube tähtis siin selles maailmas kümne küünega kinni olla, et nagunii on kõik ajutine (ei mina tea miks ma pisikesena nii emo olin, ärge küsige!). Aga vanemaks saades tekib elust ikka natuke sõltuvus. Ja vastutustunne laste ja lähedaste eest. Ja kui siis keegi eakaaslane või sõber sureb, võtab kuidagi maailma kõikuma küll. Nii et olen nüüd natuke kõikunud siin. Kuigi saan ideaalselt aru, et elu ongi vaid hetk ja mis teha.
Oot nüüd vaja ikka midagi positiivsemat ka kirjutada, kell juba üle kesköö, kuidas ma muidu magama julgen minna.
Aa, tuli meelde! Epp kirjutas lugemise väljakutse grupis “Minu Hispaania” kohta armsa arvustuse. Aga nüüd mõtlen juba tükk aega, et kas ma jätan tõesti inimestele hipi mulje? Nalja pärast olen ju tegelikult end korduvalt hipiks kutsunud, aga päriselt, tõsiselt rääkides tunnen, et olen hipiolekust valgusaastate kaugusel. Oleneb, millega võrrelda vist. Aga kanepit ei tarbi, kommuunis ega tänaval elada ei suudaks… Samas mingit liiki boheemlane vist ikka olen, kui korralike inimestega võrrelda? Peace ja make love, not war jne. Ja et elu on seiklus. Pean veel mõned päevad seedima seda. Ja neid teisi teemasid ka. Ja neid ka, mis seekord kirja ei saanudki. Igatahes on mul üli-üli-mega rõõm, et just praegu armsad külalised mõneks ajaks siia tulid. Lahendame loodetavasti koos veiniklaasi taga kogu maailma probleemid ära ja võib-olla rohkemgi veel 🙂
See on alati üks põletav küsimus. Et palju võõrsil elamine maksab. Kui suured tagavarad peaks Hispaaniasse kolides varutud olema. Ma kunagi väga-väga ammu võtsin meie kulud siin kokku ka, aga tundub, et on paras aeg aktualiseerida neid, kuus aastat on mööda lipsanud vahepeal ja elu-olu selle ajaga päris kõvasti muutunud.
Üür: 530eur. Sellist diili tänapäeval siinkandis enam ei leia, turuseis on praegu selline, et peaks tegelikult vähemalt tuhandega arvestama neljaliikmelise pere puhul, 1200 oleks vist isegi reaalsem siia lahtrisse kirjutada (mis pole samuti turu keskmine hind, vaid jääb kõige odavamate korterite otsa). Isegi toa rent kellegi korteris on keskmiselt 400 juba tänapäeval. Hinnad on pööraseks läinud, sest nõudlus on suurem kui pakkumine ja suur osa kortereid on turistikateks tehtud.
Elekter: 60eur. Praegune korter on 6-aasta tagusest väiksem ja kondikat või radikat kasutame ka märksa vähem (sest suvel värske mereõhk ja talvel päike), nii et elektri eest maksame imekombel nüüd hoopis vähem kui tookord.
Koduinternet + netflix + disney plus + mobiilside (4 numbrit ja piiramatu nett): 99eur. Selline tore pakett, mis hõlmab kõike. Koduinterneti kiirus 1 Gb/s. Vahepeal proovisime kodunetti odavama teenusepakkuja käest ka (29/kuu), aga tollega polnud lõpuks ikka rahul. Ja vaatan, et kuueaastataguse ajaga on meil ikkagi odavamaks läinud, st hind on üsna sama, aga numbreid ja teenuseid on paketi sisse tasuta juurde antud.
Toidupood: 600-700 eur. Toit, majapidamistarbed, kassitoit jne. Neli inimest ja kaks kassi. Ausaltöeldes arvasin ma ise, et see number on vahemikus 500-600, aga korjasin siin vahepeal tšekke ja lõin need summad kokku. Ühtlasi sain tšekke vaadates aru, et summa teeb suureks liiga suur maiustuste osakaal (šokolaad, küpsised). Arvutasin kokku, et veebruaris ostsime maiustusi 75 euri eest! Kõige suurem maiustaja olen ma ise, aga Aleksandr on peaaegu sama suur šokohoolik, peidan ta eest oma varusid koguaeg…
Väljaskäimine: 50 eur. Väljaskäimine on meil enamasti kohvikus, burgeriputkas, türgikas jne käik. Aga muidu me käime väljas söömas pigem harva, siis kui külalised, käime tihedamini, muul ajal sööme kodus. Hispaanlased nt kulutavad väljas söömisele sama palju või rohkemgi kui toidupoes.
Kahe lapse koolilõuna: 92 eur. Lapsed hetkel koolis söömas ei käi, aga panin eelmise aasta summad siia kirja, keda huvitab.
Kahe lapse trennid: 160 eur. Sama, mis koolisöögigagi, panin eelmise aasta numbrid, hetkel trennis ei käi. Aga selle hinna sees oli siis 4 päeva nädalas trenne kahele lapsele.
Transport: 60 eur. Transport on selline väga kõikuv asi. Kui auto oli, olid kulud meeletult suuremad (kindlustus, remondid, bensiin. Üle 200 euri kuus kindlasti kokku), praegu kasutame ühistransporti ja mõnikord rendime auto, kui on vaja. Koolis käime jalgsi (10-15min) ja linna piires liigume kas jalgsi, bussi, rendirolleri või boltiga.
Vesi on meil igas üürikas olnud hinna sees, aga tean, et osades kohtades peab ise ka maksma. Puusalt pakkudes 20 eur kuus umbes.
Mis kulusid veel on? Hambaravi hinnad on üsna sarnased Eestile, selle vahega, et lastel ei ole siin tasuta hambaravi. Meil mõni pereliige on kümne aasta jooksul paarsada euri hambaarsti peale kulutanud, mõni teine pereliige seevastu jällegi mitu tuhat…
Riided on odavad (a la Primark jne), pluss kaks korda aastas on megasuured soodusmüügid, aga me oleme taaskasutuse-usku ja suurem osa riideid tuleb second-handidest.
Nii et kokkuvõttes kõigile kolimishuvilistele – kuskil 2000 euriga kuus peaks enam-vähem ära elama küll neljaliikmelise perega.
Málaga on ikka suur linn tegelt, kuigi esialgu nagu ei tundu. Aga kümne aastaga pole ma ikka veel kõiki tänavaid ja nurgataguseid ära avastanud. Ikka on oma kindlad rajad, mida mööda punktist A punkti B liikuda, teadmata, et kohe nurga taga jääb miskit nunnut nägemata.
Koguaeg mõtlen, et inimesed, kes liiguvad autoga, jäävad üldse paljust toredast ilma. Mingi võlu on selles sammhaaval edasijõudmises.
A muidu olen siin viimastel aastatel tähele pannud, et mul on spetsiifiline hobi vanu maju pildistada. Kahjuks enamasti küll telefoniga. Aga ühel päeval, kui kõik need imetabased majad on maha lammutatud, siis teen näituse sellest, mis oli 😆 Õnneks sinna veel aega on… Kuigi, praegugi juba on nii mõnigi maja valge kuubikuga asendunud, nende loetud aastate jooksul, mis siin tänavatel ringi olen lonkinud. Ja veider mõelda, et need valged kuubikud on täiega in ja täiega kallid ja peen värk. Märk sellest, et inimeste maitsed on ikka totaalselt erinevad ja mood dikteerib tänavapilti.
Paljud vanad imekaunid majad seisavad siin tühjalt ja lagunevad. Enamasti on neil omanik olemas, lihtsalt need asjad võtavad Hispaanias eriti kaua aega, projektid, ehitusloa saamine jne. 4-5 aastat läheb vabalt sellest, kui mõni maja ära ostetakse selleni, kui ta kuubikuga asendub, ehitus ise sellest võtab max aastakese. Aga osad majad seisavad muudel põhjustel ka. Meie kõrvalmaja näiteks. Keegi ärimees ostis ta juba ammu ära (5a tagasi äkki?) ja nüüd ootab, et kõrvalt kõik muu ka ära saaks osta, selle maja, kus meie elame näiteks. Omanik ei tahtnud õnneks müüa talle, aga küllap pärijad kunagi müüvad. Ja siis lükatakse kogu kupatus maha ja tehakse midagi suurt ja küllap moodsat asemele. Nii et see kõrvalmaja lihtsalt seisab ja ootab praegu tühjalt, isegi välja ei üürita, sest siis peaks veits renoveerima.
Igatahes…Kunagi jagasin siin oma igapäevase trajektoori (kodust kesklinna) majasid. Seekord näitan siis ida-Málaga kaunitare laiemalt, Limonari ja Pedregalejo linnaosadest.(Ma olen jooksvalt sotsiaalmeediasse enamus pilte vist juba jaganud, nii et kes juba näinud, siis sorry, et kordan end)
Selle põõsa sihikindlus on nii armas. Mulle meenub Lotte multikas, kus tantsuõpetaja maja teisel korrusel valitses samuti džungel. Ehk on siingi majas peidus kuukivi, mis paneb taimed kasvama?
Mõni päev tagasi komistasime taaskord ühe täiesti mahajäetud maja otsa. Teisest küljest oli näha, et see on üks päris suur ja kaunis finca olnud, suure hooviga ja puha. Ma loodan, et keegi ta ikka elule puhub.
Tegelikult tegin puudest pilti, aga nad sobivad majaga ideaalselt kokku praegu talvel. Mingi hetk on nad helelillasid õisi täis ja veel kaunimad kui praegu. (Sirelmeelia ehk Melia azedarach). Järgmise pildi peal on sama puu näha, aga seekord mitte enda õitega, vaid kaunis sümbioosis visteeriaga. Oma õite ajaks on visteeria juba ammu ära õitsenud.
Sellised katusedetailid olid millalgi hästi levinud ja on päris paljudel vanadel majadel näha.
See maja meenutab mulle millegipärast natuke Peipsiääre vanausuliste külade maju.
Number 111 või sss? Igatahes Villa Mar’i koliks ma ka kohe sisse. Ja suured massiivsed puituksed olid ka vanasti teema.
Üksildane tornike kesk igavate majade merd. Ma olen juba lapsepõlve muumitrolliaegadest saati alati mõtisklenud, mis tunne on muumimaja sisustada. Kas mööbel peaks ka ümar olema?
Kandlisemaid torne ka. Seal üleval jooks küll hommikuti teed või kohvi.
Ükspäev hiljuti oli vihmane-päikseline-vikerkaareline.
Majadega kergelt seotult. Elektripostid on ka mõnikord silmatorkavad.
Ma tavaliselt kuubikutest ei tee pilte, aga need juhtmed andsid kuidagi vunki juurde sellele konkreetsele eksemplarile… Aga onju igav see tänapäeva arhitektuur. Mõistan, et seest võib täiega kaunis olla, aga selliste vahel on üsna igav jalutada, kas pole?
Kolmas märts on kirjanike päev, sain ma hiljuti teada ja kirjastaja Epp uuris facebookis, kuidas meil, tema kirjastuse autoritel kirjutamise köögipool on olnud. Nii et haaran kohe rõõmuga sõnasabast kinni 🙂
Kirjutamine-kirjutamine. Mu jaoks on kirjutamine alati olnud kõvasti lihtsam enese väljendamise viis, kui rääkimine. Alates sellest vist, kui ma ei julgenud lapsena vanaemale öelda, et palun loe mulle Nils Holgerssoni, vaid kirjutasin selle soovi talle paberi peale (kui vana ma olin, nelja-viiene või midagi sellist?). Sealtmaalt vist saingi aru, et kirjutamine on täitsa nagu päästerõngas. Oma mõtete paberile kallamine pabistamata, et hirmus või ei tea, mida öelda või et keegi mõttelõnga poole sõna pealt katki rebib.
Blogimine on seetõttu mu jaoks sama naturaalne ja mugav tegevus, võtan wordpressi lahti ja isegi kui tulles ei olnud ühtegi ideed, siis sõnad valguvad ise välja. Tihtilugu (nagu näiteks praegu) juhtub nii, et on vaja midagi tüütut ära teha ja selle asemel tulen ma hoopis blogima. Et saaks vähegi tööd edasi lükata ja et saaks pea veidi tühjemaks ja mõttepuntrad sirgemaks.
Aga oeh, raamatu kirjutamine on kuidagi hoopis teine. Palju raskem. Nagu töö. Tihtilugu tuleb end sundida. Mingi tühja valge lehe sündroom tuleb wordi dokumenti avades kohe peale. Alguses arvasin ma, et peab olema õige, inpireerunud oleku hetk ja vaikus ja ükski töö ega laps ei tohi kuklasse hingata. Aga seda inspiratsiooni ja õiget hetke võibki ootama jääda, sain ma aru, kui käsikiri piisava kiirusega ei kerkinud ja tähtaeg aina lähenes. Keegi kirjanik, ma ei mäleta enam kes, vastas küsimusele, et kas ta kirjutab iga päev, või ainult inspireeritult: kirjutan iga päev ja iga päev on inspiratsioon.
Ja nii ongi. Töö käigus tulebki see inspiratsioon. Kuigi mul on siiani ikka nii olnud, et igapäevasest kirjutamisest võin vaid und näha, sest töö, lapsed jne. Ei ole aega iga päev. Ja mõnikord ei ole jõudu. Või viitsimist. Nii et enamasti viljelen ma hoog-kirjutamist. Et paar kuud kõik seisab, siis leian paar päeva, mil mul on piisavalt vaba aega ja kirjutan hoogsalt juurde. Ja siis tuleb jälle elu peale ja jääb asi mitmeks kuuks seisma. Kuigi “Minu Hispaania” lõpus oli mul mitu nädalat igapäevast kirjutamist ka, sest koroonakarantiin võttis suurema osa “segajatest” ära. Töö, toast välja mineku… Sel ajal võtsin ma tõesti igapäevaselt tuimalt arvuti lahti ja lihtsalt kirjutasin, ja noh, inspiratsioon tuli puhtalt sellest, et nägin, kui kõvasti töö edeneb ja kui lähedal lõpp oli. Nii et minu jaoks oli karantiinist kasu kah.
Ma ei mäleta, kas olen sellest siin kirjutanud, aga kindlasti jagasin seda peale raamatu ilmumist ühe lugejaga, kes uuris, kuidas kirjutada, et just see kirjutamise protsess ise ideest käsikirjaks, et millest alustada. Minu meetod oli (ja on siiani teiste kirjatöödega ka olnud), et ma kirjutan kõik ideejupikesed paberilipikute peale ja siis tõstan neid põrandal/laual ringi, proovin neist pusletükkidest pildi ja loogilise loo kokku saada. Mul on kuidagi visuaalselt vaja pilt silme ette saada, fotograafivärk äkki. Nii et kindlasti kõikidele see meetod ei istu. Aga niimoodi, kui kondikava on kuidagi kokku saanud, hakkan juba kirjutamisega otsast pihta. Vahepeal tuleb ideid juurde ja kohendan, tõstan ümber neid asju, mõni teema areneb kirjutades hoopis millekski muuks ja võtab ootamatu suuna (inspiratsioonihetk?), mõni teema ei taha üldse minna ja jääb välja. G.R.R. Martin on öelnud, et see on nö aedniku stiilis kirjutamine, et paned seemne mulda ja hooldad, kastad, lõikad ja vaatad, mis lõpuks välja tuleb. Aga saab ka nö arhitekti stiilis kirjutada, et kõik on kindlalt paika mõeldud, ja kirjutamine toimubki selle idee ja struktuuri järgi.
G.R.R.Martini tsitaat pikemalt
Kirjutamisest ja käsikirjadest veel rääkides, siis Metsakivi lugude käsikiri on mul nüüd juba peaaegu valmis, aasta alguses, kui tööd oli vähem, sain päris mitu kirjutamispäeva teha. Viimane kuu on ta seisnud, sest hullumaja. Aga varsti-varsti 🙂 Seisma ta jääda ei saa, sest stipendium on saadud ja allkiri antud, et ilmub. Kassiraamat samas seisab juba aasta-kaks niisama. Nii juhtubki, kui ükski tähtaeg ega midagi peale ei pressi. Tähtajad on tõesõna üks mägesid liikuma panev jõud, kõige-kõige suurem motivaator.
Aga muidu, kirjanike päeva juurde tagasi tulles, siis ma olen kuulnud, et alles peale kolmanda raamatu ilmumist saab end kirjanikuks nimetada. Nii et ma tegelikult ei kvalifitseerugi siin targutama 🙂
Lõuna-Hispaania sadamates on neid muidugi rohkem kui üks…
Eile oli Vabariigi aastapäev ja mõtlesin eestlusest ja Eestist. Just paar päeva tagasi tulid Veronika ja Harriga spargleid korjamas käies ka samad teemad jutuks. Nemad on värsked välja/sisserännanud ja Hispaanias aastakese olnud. Emotsioonid, tunded on kõik alles uued. Veronika küsis, kas näeme end kunagi tagasi kolimas. Ausalt, ma ei näe. Tean, et poliitiliselt korrektne oleks vastata, et jah, muidugi, ja kõik ootavad seda vastust. Aga ma tunnen siin, et olen oma koha leidnud. Mis sest, et immigrant, päris oma kodu ei ole, pere on Eestis. Aga kuidagi on see Andaluusia mul kõvasti südame küljes ja tunnen, et kuulun siia. Mitte ainult kliima pärast, kuigi kliima on suur osa sellest. Elustiil, temperament, kultuur. Mäed. Kuidas saab üldse mägedeta elada? Kui keegi küsib une pealt, et kodumaa, siis on vastus Hispaania. Eesti on sünnimaa ja juured ja lapsepõlv ja kaunid suved ja rabad… aga kodu on, kus on mu kohver, eks.
Nagu ma sada korda olen juba seda öelnud: rändlindudel saab mitu kodu olla, mitu maad, mida nad armastavad, kuhu kuuluvad, kus neid oodatakse, miks siis inimestel ei saaks? Ja saabki.
Pesa
Veel küsis Veronika, kas me Eesti meediat jälgime. See küsimus üllatas mind kuidagi ootamatult, sest tõesti, enam ei jälgi väga. Uudiseid ega telesaateid ei vaata, ainukesed iga-aastased asjad, mida kindlasti vaatan, on Eesti laul ja Vabariigi aastapäev. Aga muus osas, nii palju, kui facebooki ette viskab, nii palju olengi uudistega kursis. Raadiot ka ei kuula. Aga blogisid loen! Blogimaailm ja blogisõbrad on mul ainult eestikeelsed. Kuigi pooled on samuti laias maailmas õnne otsimas.
Meediat tarbin hispaania keeles. Hommikused uudised, ajakirjandus. Hiljuti avastasin enda jaoks üllatusega, et mu jaoks ei ole enam vahet, kas lugeda raamatut inglise või hispaania keeles. Filme/seriaale vaatan samuti hispaania keeles (hispaania omi või koos lastega hollywoodikaid ka). Kuigi kõnes võtab mul küll esimene pool tundi aega, et oma puterdamisest ja sõnade otsimisest üle saada – kodune keel on meil ju eesti keel ja võib vabalt juhtuda, et kodukontoris tööd tehes ei räägi ma mitu päeva sõnagi hispaania keelt, mis sest et loen/kuulan/vaatan.
Artjom ütles, et ta isegi mõtleb vahepeal hispaania keeles. Mul seda ei ole. Ma arvan, et eesti keeles blogimine ja kirjutamine hoiavad ka mu sisekõne eestikeelsena. Ja raamatuid loen ka 50% ikka eesti keeles.
Igatahes, see on ka kindel, et hispaanlasena ma end ei tunne. Hispaania eestlasena tunnen. Täitsa omaette grupp, eksole. Nagu setod või hiidlased 😉
Kusjuures üliveider on mõelda, et “eestlased Malagas” grupis, mille ma kümme aastat tagasi oma väikse käekesega ise facebookis lõin, on nüüd 5700 liiget. Kümme aastat tagasi olin seal üksinda. Kujutan ette, et enamus on seal küll niisama maad uurimas ja uudistamas, aga kuskil 10-20% liikmetest elab ilmselt tõesti siin lõuna-Hispaanias. Igasse sadamasse jätkub päris-päris mitu.
Mul viskab nüüd youtube vahepeal ise INFP- isiksustüübiteemalisi videosid ja need panevad alati muigama, et no nii kümnesse. Ja natuke rahustavad, et ok, ma pole veider ja vigane inimeksemplar, kes ei suuda teistega sammu pidada, vaid lihtsalt sellist tüüpi inimene (ja et neid on veel). Näiteks just praegu oli video mu salarõõmudest, mis on sellised:
Lohutustoit. Mhmm. Mul on toiduga terve elu nii olnud, et kui olen õnnelik, ei ole isu, aga kui kurb, siis tahaks aina süüa.
Muusika. Mhmm. Nooremana ma isegi magasin nii, et makk käis voodi kõrval aknalaual.
Unistamine (isegi siis, kui on vaja midagi muud teha). Vääga segab produktiivsust, aga nii on. Ja teiseks, unistamise tõttu olen ma tihti asjade suhtes liiga positiivne, ei anna alla, sest unistades kuidagi usun seda paremat tulevikku, valgust tunneli lõpus ja kaotan reaalsustaju.
Fantaasiamaailmadesse põgenemine (raamatud, filmid, fantasy-kirjandus). Ah sellepärast ma olengi juba väiksest peale totaalne fantasy-fänn. Aga see on jälle see miinus, et kui elus on midagi kehvasti, siis mu esimene reaktsioon ei ole asjaga tegeleda, lahendust otsida, vaid mõnda raamatusse või seriaali ära põgenemine. Põgenemine on üldse pisikesest saadik mu reaktsioon asjadele olnud (metsa, lakka, peitu)
Aitamine, maailma parandamine. See usk on küll, et iga väike asi teeb maailma paremaks kohaks, et iga inimene võiks proovida tibakegi parem olla. Ja ma täiega tahan, et maailm oleks hoopis teistsugune koht. Väga-väga-väga teistsugune.
Üllatused lähedastele. Näiteks spontaanne seiklus või pisike kingitus või küpsetamine. Vist on mõnikord küll. Kinkimisrõõm on üldse alati parem kui saamisrõõm.
Loodusesse põgenemine, annab rahu ja inspiratsiooni. Jep, seda teen ka väga tihti. Kas või tunniks-paariks metsa või mägedesse aju tuulutama minek annab uut jõudu.
Teistest videodest on veel läbi käinud, et selle tüübi inimesed vahivad ja pildistavad aina taevast ja pilvi. Hehee, jep. Ja et selle tüübi inimesed murravad lõpmata tihti pead selle üle, et mis on nende eesmärk siin maailmas, otsivad oma tõelist kutsumust, katsetavad erinevaid alasid, et jõuda õigesse kohta (st kohta, mis lubaks olla loominguline pluss maailma parandada). Ausalt, pole lihtne neljakümnesena ikka mitte teada, kelleks saada tahan. Mul on alati olnud selle pärast jube piinlik, läbikukkuja tunne, sest noh, kõik teised ju paistavad teadvat. Nüüd lõpuks siis tean, et see on mu olemuses kinni. Nii et olen nende mõne video vaatamisega põhimõtteliselt mitmeaastase psühholoogilkäigu ära hoidnud 😀
Ma olen raamatust ülivähe rääkinud, sest alguses, kui ta trükki läks ja ilmus, oli elevus muidugi suur, nagu tükike endast läks laiale maailmale vaadata (ja hinnata-arvustada). Oli justkui suur asi, nagu kolmanda lapse oleks endast välja sünnitanud. Aga veits aega läks edasi, ja nüüd on nii, et mina elan oma elu, raamat elab oma elu ja ega ma väga kursis polegi, kuidas tal läheb. Aeg-ajalt keegi annab jälle tagasisidet ja kirjutab, et luges, muidu ei tulekski ta üldse enam meelde. Ja aeg-ajalt saadab kirjastus “kommiraha” ka (läbimüügi pealt).
Aga oppaa, kolm aastat sai nüüd juba ilmumisest täis! Ja mõtlesin, et võiks ikka vahepeal kokku võtta, et kuidas siis läinud on.
Kõiki huvitavad numbrid, eks?
Paberraamatu läbimüük on praeguseks natuke üle 1300 raamatu. (tiraaž oli kokku 1800) Nii et lähiajal otsa veel ei saa 😉 Aga veider on ette kujutada rohkem kui tuhandet raamaturiiulit, kust “Minu Hispaania” vastu vaatab. Ulme mu jaoks.
2022a laenutati raamatukogudest teda 1646 korda, 2021a kohta mul kahjuks andmeid ei ole ja 2023 andmed alles tulevad millalgi. E-raamatuna laenutamise kohta mul samuti info puudub.
Audioraamatu laenutuste kohta ei tea ma ka rohkem täpsemalt, vaid seda, et audiona kuulavaid inimesi samuti jagub.
Ok, noist kuivadest numbritest aitab nüüd kah! Või noh, numbritest, mida ma isegi ei tea ja on setõttu veelgi kuivemad.
Palju huvitavam on, et mis tunne on? Kas maailm hakkas teistpidi käima ja kõik see. Kas autogramme küsitakse. Kas kirjutamis-soolikas läks esimese raamatu ilmumisest tingitult lahti jne.
Kui siin hiljuti seda isiksuse testi tegin ja taaskord INFP kohta lugesin, sattusin kuidagi süvitsi oma isikustüübi kohta lugema ja kuulama. Ülla-ülla, kõik selle tüübi inimesed unistavad raamatute kirjutamisest. A’la, et kõigil neil (meil) on ajus üks osakond nimega “raamat, mida ta viimased viis aastat oma peas kirjutab” 😆 Ja see on nii täppi. Ja just, et oma peas.
Igatahes seoses Hispaania-raamatuga tekkis väike eneseusk, et ei pea ainult peas kirjutama, võib päriselt proovida. Nii et ses mõttes näen ma raamatu ilmumist enda jaoks täitsa elumuutva sündmusena. Jep, ma tean, enamus inimeste jaoks on mingi raamatu kirjutamine tühitähi. Aga kui see on terve elu väike salaunistus olnud, siis on hoopis teine tunne.
Mis veel…
Üksvahe kirjutasid mulle tihtilugu koolilapsed, et lisaküsimusi küsida, sest kohustusliku kirjanduse osas oli võimalik omal valikul mõni reisiraamat lugeda. See oli päris ootamatu! Minu-sarjas on ju praeguseks üle 170 raamatu ilmunud. Loodetavasti polnud neil liiga igav mitte-nii-noore inimese heietusi lugeda…
Raamatut signeerinud (on selline sõna eesti keeles üldse?) olen ka ülivähe. Äkki mingi viis korda või nii. St viis eksemplari. Nii et kui sul on mu pühendusega raamat, on see kohe väga haruldane eksemplar. Ma ju raamatuesitlusi ega lugejatega kohtumisi pole teinud, sest olin ilmumise ajal siin kaugel Hispaanias ja hiljem Eestis käies ei olnud vist enam aktuaalne. Teles ka ei ole käinud (teadjamad inimesed on rääkinud, et see pidavat müüki kohe duubeldama). Reklaami osas olengi väga tagasihoidlik olnud, sest mulle ei meeldi kohe üldse pealetükkiv ja ennastupitav olla, kuigi tean ju, et see omadus ei aita eriti elus kaasa. Mõnikord hambad ristis teen need reklaamiasjad ära 😅 Nagu Maarja hiljuti oma blogis sellest enese reklaamimise raskest taagast kirjutas. Nt mul jäävad ka kõik armsad lugejakirjad jne postitamata, sest… ei teagi, ei taha kirja saatja privaatsust ka kuritarvitada ja lisaks tundub, et miks see peaks kedagi teist üldse huvitama.
Aga kõige nunnum osa muidu ongi see, kui keegi peale lugemist võtab vaevaks mulle kirjutada, et oma rõõmu jagada ja tänada jne. See teeb südame kohe eriti soojaks. Seda enam, et pole üldse eestlaslik. Kui raamat ilmus, oli tagasiside üleüldse kõige hirmutekitavam osa mu jaoks, aga õnneks on mul vedanud ja pea kõik tagasiside, mis minuni jõudnud, on hästi armas ja toob naeratuse suule. Goodreadsis on samuti inimesed viitsinud tagasisidet jätta ja tärnide jagamisel üsna helded olnud. Keegi oli seal vist, kelle jaoks oli flamencot liiga palju ja keegi teine ei mõistnud, miks siis üldse olla Hispaanias, kui nii raske (mida ma ei oskagi seletada, sest see tuleb südamest). Aga tavaliselt on inimeste suurim etteheide, et liiga ruttu sai otsa ja tahaks veel. Ja et millal teine osa tuleb 🙃
Mis veel?
Aah, teate kui raske oli valida kaanepilti ja alapealkirja. Mu jaoks on visuaal alati sama tähtis kui sisu olnud. Ja noh, raamatut ikka hinnatakse tihtilugu kaane järgi ka, mis sest, et ei tohiks. Et kas tuleb see kätte haaramiseks tunne või ei jää ta silmagi.
Kaanepildivariantide teisel kohal oli mu jaoks see pilt:
Ja pilt mis lõpuks sõelale jäi
P.S. Kas teadsite, et minu-sarja raamatutel on kaanel “Minu + riigi nimi” autori enda väriseva käega kirjutatud. (Sarja esimestel mitte, aga viimastel umbes kümne aasta raamatutel küll)
Ei tulegi vist praegu rohkem põnevaid seiku meelde. Aga kui selle postituse või raamatu lugemise käigus mõni küsimus tekkis, kriba see julgelt kommentaaridesse 🙂
Avastasime mõned päevad tagasi ühtäkki juhuslikult, et stuudio sai meil juba 5-aastaseks! Arvutasime mõlemad aina näppudel üle, et kas tõesti juba nii palju? Jah, juba 2019 algusest! (essa stuudiopost siin)
Mul pakitseb iga kord stuudiosse minnes hinges rõõm, sest see on ainus käegakatsutav asi me aastatepikkusest tööst ja rabelemisest. Muidu ainult kodukontor ja fototöötlus ja kuhjuvad pildid kusagil arvuti välisel kõvakettal. Kõik on nagu virtuaalne. Kodulehed, portfoolio, insta jne. Kui elekter maailmast otsa saaks, polekski miskit ette näidata. Aga stuudio on päris, sinna saab sisse minna ja tunda, et… ah ma ei oska kirjeldada! See on see võõras riigis integreerumise teema natuke, et ta annab seda tunnet, et oleme siiski suutnud mingil moel läbi murda, et ei ole kõik ainult oma peas, mingid töö viljad on ka näha. Muidu tunnen end kuidagi kasutuna noh.
Kas see oli kerge? Oh ei! Kui me alustasime, olid meil näpud totaalselt põhjas. Ja ettevõtlusega alustamisel lisandusid kohe igasugused kulud, igakuised autónomo-maksud, käibemaks, tulumaks, raamatupidaja jne. Stuudio rent. Õnneks oli Artjom noorte alustavate ettevõtjate programmis ja esimesel aastal sai igasugust abi ja soodustusi ja see kulus täiega ära (paberitäitmist ja ringijooksmist oli samuti palju).
Kusjuures siin on üks saade, mida ma vist blogis ei olegi kunagi jaganud, kus seda äsja-avatud stuudiot näha saab.
Ja siis, aastake peale alustamist tuli kohe pandeemia peale. Mis, nagu kõik teavad, oli fotograafiavaldkonna jaoks eriti tore (pulmad, üritused jäid ära + paljud inimesed jäid vaeseks ega saanud endale fotograafi juures käiku enam lubada). Mitu kuud ei tohtinud kodust väljagi astuda, toidupoodi ja apteeki vaid. Olid ajad, ah!?
Aastate jooksul oleme ikka mitu korda aru pidanud, et kas peaks stuudio kinni panema. Alles umbes viimased 1-2 aastat on ta tasapisi õide puhkemas. Nüüd käivad meil juba igasugused tuntud fotograafid, suured rõivafirmad, nt Mayoral, Olimara. Päris mitu räpparit on stuudios oma muusikavideo filminud (neid on alati nii naljakas näha). Aaa, ja viimane Dunkin Donut reklaamikampaania pildistati nt ka just hiljuti meie juures. Yumm! (parimad donutid, mis siin saada on) Ühesõnaga, viimaks ometi on me kodukootud stuudio kohalike seas nö tuntuks saanud, firmad ja fotograafid leiavad ise tee meieni. No ma ütlen, kannatlikkus ja sihikindel rügamine viivad lõpuks sihile. Või ma ei tea, kangekaelsus. Aeg.
Aga muidu. Mulle tundub, et fotograafia selles vanas mõttes hakkab tasapisi välja surema. Kõigil on ju tänapäeval heade kaameratega telefonid, kes see ikka niisama fotograafi juurde läheb, vaid need, kes vanast harjumusest on jäänud käima. Ja need, kelle kaaslased ja sõbrad on pildistamises eriti kobakäpad, nii et ei jää muud üle kui professionaali abi paluda 😀 Perepiltegi saab mõni sõber telefoniga möödaminnes teha. Nii et jääbki vaid pulmade pildistamine, firmade jaoks pildistamine (reklaamfotod, töötajate portreefotod kodulehele) ja stuudiofotograafia. Võib-olla ma eksin, võib vabalt vastu vaielda, aga kuidagi tundub nii olevat. Vähemalt meie puhul. Igatahes on meil peale pandeemiat kõik erakleiendid ära kadunud, vahel harva vaid mõni satub, 90% shootidest on firmadele. Äkki Eestis on teisiti ja fotograafia endiselt õitseb? Eesti inimesed tahavad ju rohkem näidata, teate küll, kõik peab naabrist parem olema, suurem auto, ilusam pere… (vabandan eriti jämeda üldistuse eest, isiklikult mitte võtta!)
Igatahes. viis aastat, juuhuuu. Juubelipidu ei teinudki (kas viis aastat läheb üldse juubeli alla, või alates kümnest alles?) Kunagu ammu, no viis aastat tagasi, tegime avamispeo küll. Siis, kui veel kedagi fotograafia-maailmast ei tundnudki 😀 Nüüd ei mahuks enam kõik stuudioga seotud olnud inimesed sinna üheskoos äragi vist. Viie aastaga muutub ikka palju!
Millal sina, armas lugeja, viimati fotograafi juurde sattusid? Kas üldse kunagi? Mis arvad, kas fotograafi-amet sureb välja või jääb alati ikka mingi nišš, kus teda vaja?
Talved, oh need talved! Nagu polekski Eesti mõttes talved, aga kohe kindlasti ka mitte see, mida enne siia kolimist ette kujutasin.
Ma arvasin, et Andaluusia – see tähendab, et mul ei lähe enam kunagi saapaid ega pükse ega mantleid vaja. Hahhaaa, nali oli minu kulul. Kohe, kui esimesel aastal november kätte jõudis, sain aru, et külm on ju. Eriti toas, kui vahetpidamata ei küta ja korter päikesepoolsete akendega pole. Ja isegi päikseküllases korteris lähevad põrandad jääkülmaks, isegi läbi susside tuleb see külm.
Ostsin vutt-vutt poest sukkpüksid ja saapad, tagi oli õnneks Eestist tulles ikka kaasa võetud.
Mingi iidvana pilt
Ja teiseks avastasin üllatusega, et talv on siin siiski omajagu pikk. Sellesse mahub külmalaineid ja kuumalained, päikselisi päevi ja vihmaseid päevi. Kontidest läbilõikava tuulega päevi ja pehmeid tuulevaikseid päevi. Torme, üleujutusi, rahet. Kõike on ja kõigega tuleb arvestada. Ja kui mõni aasta ei olegi, siis küll järgmisel taas.
Aga kui esimestel aastatel olid talved mu jaoks veidi liiga pikad ja külmad, naudin ma praeguseks siinseid talvesid sama rõõmuga kui kuuma suvegi. Nipp on selles, et talve jooksul tuleb iga hea ilmaga päeva ära kasutada, pidevalt akusid laadida. Siis saab noil kehvailmapäevadel muretult toas teed juua ja tööd teha, endal keha D-vitamiini täis. Üleüldse olen ma ilmaga totaalselt sünkroonset elu õppinud elama, näiteks pesu pesen ka vaid pilvitutel päevadel, muidu ei kuiva ära. Talved on niisked noh! Kogu elu on selle järgi sätitud, et toas liiga niiskeks ei läheks ja hallitama ei hakkaks – paljudel inimestel lähevad näiteks riidekapidki seest hallitama. Päikselisel päeval hoian pidevalt aknad lahti, vihmase ilmaga jällegi aknad kinni ja niiskuse väljas. Vannitoa uks on pidevalt lahti jne harjumused, mida Eestis ei olnud, Eestis oli talviti pigem kuiva õhuga probleeme.
Aga see Hispaania talv ikkagi. Minu jaoks algab talv siin tavaliselt novembris ja kestab aprilli lõpuni, kokku kuus kuud. Oktoober ja mai on enamasti sellised vahepealsed kuud, mil pole ei palav ega külm. Kõige ideaalsemad siia reisimiseks 🙂 Aga kuuma aega, seda õiget suve on tegelikult kõigest neli kuud. Vähe!
Tihti uuritakse, et kui soe siin talvel ikkagi on. Panin tähele, et inimestel on sellele niivõrd erinevad vastused. Mõni vastab, et kõle-niiske-tuuline, teine vastab, et sama soe kui Eesti suvi ja saab ujudagi.
Ses mõttes, et ma olen ka aastate lõikes ujunud nii novembris, detsembris, jaanuaris, veebruaris kui märtsis. Aga iga kord on see juhtunud talve kõige erakordsema kuumalaine ajal, max kord talve jooksul. Üldiselt ikkagi talveperioodil ujuma minna ei saa, mõned üksikud “talisuplejad” vaid käivad igapäevaselt end karastamas.
Kui ma nüüd kümne aasta pealt mälu järgi keskmise talve kokkuvõtte teeks, siis ma ütleks, et tüüpiline talvepäev on meil selline: keskpäeval 18-kraadi ja öösel 10-kraadi. Selline, et päikese käes tagi maha, varjus jälle selga. Ja siis tuleb vahepeal nädalaks külmalaine või kuumalaine. Külmalaine tähendab, et öösel võib lausa vaid 5 kraadi olla. Ikka pluss viis siin rannikul, kuigi sisemaal viskab tihti miinust ka. Ja päeval kuskil 12 nt. Ja kuulaine on selline, et päeval nt 22 kraadi ja ööselgi 15 ringis, põhimõtteliselt nagu Eesti suvi, eks, kleidi-ilm. Tihti arvavad inimesed, kes on sattunud just taolise kuumalaine ajal siia reisile, et ju siis sellised mõnusad mahedad talved meil ongi. Nop. Need, kes külmalaine ajal siia reisile sattunud on, võivad kinnitada. Nemad ei kirjelda ilma ei maheda ega suvisena, sest kaasavõetud suveriided jäid kurvalt kohvrisse ja külm niiske tuul aina puhus ja puhus.
Ühesõnaga – talved pole vennad ja ekst ta üks paras loterii on.
Hommikuti lapsi kooli viies on mul tavaliselt jalas teksad-tennised + seljas soe pusa ja nahktagi/mantel. Päeval neile järgi minnes on sama komplekt, aga ilma pusata, tagi või mantli all on midagi õhukest. Nii et mu soovitus talvel Hispaaniasse reisijatele ongi – võta kaasa selliseid riideid, et saaksid kihiliselt riietuda – juurde panna või ära võtta. Täna jalutasin keskpäeval teksade ja topi väel ringi, praegu loojangu ajal on samas kõigest 14 kraadi ja ööseks lubab vaid 7. Ja ma ei tea, kas see on siinne niiske mereõhk, aga siin tundub see 14 märksa jahedam, kui Eestis, imbub kontidesse. Aga võib-olla on see lihtsalt vanus 😀
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 