Olen viimasel ajal aru saanud, et tookord, kui panin omale eesmärgiks kord nädalas siia paar rida maha jätta, oli palju lihtsam blogida. Sest kui koguneb kuu jagu aega vahele, on suurem osa kõigest toimunust juba meelest pühitud. Ja kes see ikka vanu asju viitsib rääkima hakata. Eriti veel, kui olen kusagil sotsiaalmeedias juba möödaminnes üht-teist jaganud ka. Ja kas on vajagi.
Näiteks Semana Santa – see oli nii ammu. Aga vääriks täitsa omaette postitust… Samas ma pole jupitaja-tüüpi, kui juba tulin, tahan kõik korraga ära ja välja kirjutada. Justnagu raamatute lugemisegagi, et kui alustan, siis ei mingit jupitamist, loen ühe ropsuga lõpuni. Kas kõik või mitte midagi 🙂 Ilmselt on see mingitsorti inimtüüp/aju iseärasus.
Aga noh, hakkan siis otsast minema ja eks näis, mis meelde tuleb.
Kõigepealt oli Semana Santa, lihavõttepühade nädal. See ei ole kindlasti mitte kõikide Hispaaniasse sattujate “teetass”, aga üks minu lemmiksündmusi siin küll. Ja ma ei ole kristlane isegi! Lihtsalt ilus ja võimas vaadata, igal aastal võtan kas või mõne päevagi, et käia ja tunnetada ja sellest traditsioonist osa saada. Ja üldse kõik see täpsus ja viimistletus ja suurte raskete troonidega kitsastest tänavatest läbi pugemine ja keeramised ja nende kümnete ja kümnete protsessioonide sujuv voolamine ja kogu asja organiseerimisoskus venitab ikkagi tegelikult lõua põrandale küll. Muidu ju ikka paljud välismaalased ja sisserännanud kritiseerivad hispaanlasi täpsuse, orgunni ja mille kõige (puudumise) eest, aga Semana Santa puhul neile küll võrdset ei ole. See on natuke nagu sipelgapesa või linnuparve jälgimine – et kuidas nad küll kõik oskavad nö üks olla. Kui troon, mida kannab sadu inimesi mööda läheb, on see justkui üks sujuvalt liikuv sajajalgne, ei koperda oma jalgade otsa, ei kuku selili, ei lähe tasakaalust või rütmist välja.
Peale püha nädalat põrutasin ma sõbrannaga Ryanairi abil mõneks päevaks Valenciasse. Meil on vist juba vaikselt välja kujunemas selline kevadise tüdrukutereisi traditsioon. Avastasime linna ja sealset Málagast ikkagi niivõrd erinevat kultuuri, muuseumeid, toidukohti, jalutasime, avastasime ümbruskonna loodust. Mis ma oskan öelda, väga ilus linn on, aga mäed on liiga kaugel! Linn ja selle ümbrus on nii lame, no minu kui nüüdseks juba mägiste linnadega harjunu jaoks. Ka arhitektuuriliselt oli pigem Madriidi-vaib kui Málaga või teiste Andaluusia linnade oma. Aga muidu hästi linnaelanikusõbralik, parke ja rohelust täis, kundlasti on kohalikel tore elada. Kes satub, siis: Agua de Valencia on imeline väljamõeldis neil. Sisaldab cavat, apelsinimahla, viina ja džinni. Ja Cremaet-kohv on neil tore leiutis (põletatud rummikohv). Meie kohvikutes-baarides ei saa siin kumbagi…
Täiesti juhuslikult sattusime Museo del Corpus de Valenciasse – saime hea ülevaate Valencia pidustuskultuurist. Mis on kreeeisi 😀 Hiiglased ja suured pead ja omamoodi kaarikud ja erinevad tantsud ja kõik. Millalgi juunis peaks see üritus neil seal olema. Lisaks on märtsis Fallas, millest vist pikemalt ei peagi rääkima, kõik ilmselt teavad – ka ju päris hullumeelne ja iselaadi traditsioon valentslastel.
Ma olen seda tüüpi reisija, et väga palju plaane ja eeltööd ei viitsi teha, mulle meeldib pigem juhuslikult sattuda kohtadesse või jooksvalt vaadata, kuhu tuju minna. Meil L-ga selles mõttes klapib hästi, et kumbki ei eelista tihedalt täisplaneeritud graafiku järgi käia, sest nii on alati aega mõnda tee peal silma jäänud kohta sisse lipsata.
Museo de Bellas Artes meeldis mulle ka väga. Ja keraamikamuuseum oli totaalne üllatus. Läksime sisse, sest maja ise oli väljast nii imeline. Seest oli veelgi kenam! (Näitus ka ok, aga just see palee ise, et mis elu seal Dos Aguas markiis, kellele see palee kunagi ehitati, elanud on.
Veel sattusime ühele tänavakirbukale, mis muidu oli väga tore ja leidsin isegi üht-teist, aga ühel hetkel nägin/tundsin, et üks naine mu kõrval pani käe mu õlakotti. Millel muidu oli lukk kinni, aga selle oli ta jõudnud juba lahti teha. Karjatasin, et ee, minu kott! ja selle peale ta vaatas mulle (suht ülbelt) otsa ja astus eemale rahva sekka. kontrollisin, kas kõik on alles (oli) ja olin suht tardunud olekus korraks. Aju ikka läheb täiesti lühisesse sellistel juhtudel. Oleks võinud ju suurema skandaali teha ja kõigile hõigata, et varas liikvel. Aga ma olen alati, et äkki ta kogemata… A la tahtis mingit riidehilpu katsuda, aga mu kott sattus ette…
Linnast väljas avastasime kohe kõrvalasuva järve ümbrust. Veidi oli selline Peipsiveere kaluriküla vaib. Püüavad seal kala, kasvatavad riisi, mõnus rahulik elu. No ja turiste sõidutavad ka paadikestega järvemööda ringi.
Vaevalt jõudsin Malagasse tagasi ja korraks jalga puhata, kui tuli juba suund Marbella ehitusmessile võtta. Olin lubanud seal kolm päeva hispaania keelega abiks olla ja aidata eesti saunasid näidata/müüa. Põnev oli vaadata, kuidas erinevate inimeste teadlikkus saunakultuurist erines – oli hispaanlasi, kel saunakogemus olemas, aga ka neid, kes arvasid, et need on mingid väikesed elumajakesed või magamiskohad. Soomlasi liikus ka palju ringi, teisi välismaalasi samuti. Sealpoolses piirkonnas elab ikka nii tohutult palju rohkem välismaalasi. Põhja- ja idaeurooplasi, inglasi jne. Messil oli hispaanlasi mu meelest lausa vähem kui pool.
Aga viimase kuu kõige ootamatum ja veidram sündmus oli tegelikult, kui Dani klassijuhataja meid kooli jutule kutsus. Kabinetis istusid klassijuhataja (tore sõbralik noormees), keegi abiõpetajatest ja üks õpetaja, kellega Danil väga head läbisaamist ei ole. Too õpetaja ei ole teiste laste poolt ka väga armastatud, näiteks hiljuti oli juhtum, et üks laps joonistas temast kunstiõpetuse tunnis kurja näoga pildi ja sai selle eest pahandada. Minul oli selle õpetajaga enne vaheaega samuti veider kogemus, nimelt tuli ta kooli juures mulle rääkima, et Dani ei tee midagi kaasa (Dani oli mu kõrval, kuulis kõike pealt) ja kodutööd tegemata ja tema ainetest küll sellepärast läbi ei saa. Selline kõik absoluutselt negatiivne-suhtumisega jutt oli, mitte nö võileivatehvikas, et alustad positiivsest, siis lisad negatiivse osa ja siis lõpetad jälle lootusrikkalt. Ja kuna Danil on üks autismispektri omapäradest just see, et ta läheb negatiivse kriitika ja pahandamise peale totaalselt lukku (autistlik väljalülitamine eesti keeles see äkki? Põhimõtteliselt kõnevõime kadumine ja endassesulgumine). Igatahes peale seda vestlust tal see tuligi, mitu tundi ei rääkinud ega reageerinud. Ma kirjutasin õpetajale ettevaatliku kirja, et Dani autustlik laps ja läheb sellistes konfliktiolukordades lukku, et pigem aitab tema puhul positiivne motiveerimine, mitte pahandamine. Sellele ta vastas nipsakalt, et tal on autistidega kogemust küll ja Dani ei tee tunnis piisavalt kaasa. Ma vastasin, et sellel, et ta kaasa ei tee, on mingi põhjus ja kindlasti aitaks positiivsemate meetodite katsetamine. Ja sinna see jutt meil jäigi.
Igatahes, istusime maha, mul hakkas juba selle õpetaja nägemisest sees keerama, mingid oma kooliasjad ärkasid alateadvuses (mul oli ka üks õpetaja, enne kelle tunde käed värisesid, sest ta terroriseeris kogu klassi; väga sarnase energiaga õpetaja).
Klassijuhataja pani keset lauda paberitükikese, kuhu oli joonistatud kriipsujuku. “Kolmanda jalaga”. ja kõrval tekst, et (õpetaja nimi) otsib meest, kellel minimaalselt 17cm. Dani käekiri…
Jube piinlik oli muidugi, sest Dani ei ole tegelikult, kes selliseid nalju teeks. Ta ei luba mul isegi ropendada (emme, pahad sõnad!) ja asperger nagu ta on, siis ta huvid on hoopis muud. Ilmselgelt on lapsed omakeskis vahetunnis õpetaja üle nalja heitnud ja Dani tubli autistina kirjutas ilmselt selle nalja siis paberile, saamata aru, et sellest võib mingi jama tulla.
“See on ülitõsine rikkumine, blablablaa,” rääkis õpetaja tõsise näoga. Mida tõsisemad need õpejad kolmekesi teisel pool lauda olid, seda koomilisem tegelikult kogu olukord. Aga noh, samal ajal muidugi piinlik ka, nii et ilmselgelt me kumbki naerma ei hakanud. Kuigi cmoon, 11-aastane autistlik laps joonistab nokuga kriipsujuku ja sellest sai õpetaja hing nii traumeeritud…
Muuhulgas hakkas õpetaja jälle pihta jutuga, et laps ei tee kaasa tunnis ja kodutöid ei tee. Aga et eksamid/kontrolltööd hästi, nii et “oskab küll kui tahab”. Ja et kuna teised lapsed ju teevad kaasa ja näevad kodutöödega vaeva, ei saa ta Danile ka järeleandmisi teha, muidu pole õiglane… Kusjuures näide – eelmise trimestri loodusõpetuse eksamid olid kõik 7-8 punkti 10st, aga hinnetelehele tuli kokku 4. Kohe näha, et see õpetaja oskab autistidega töötada, eks? Ei loe tulemus, vaid see, kuidas tulemuseni on jõutud… Kui laps on materjali omandanud mingil teisel moel, mitte tema ülesandeid tehes, siis see ei loe. Baah.
Natuke olen kahevahel, et kas peaksin proovima veel seletada, kuidas erivajadustega lastega töö võiks kulgeda, äkki klassijuhatajalt abi paluda vms… Aga samas on ainult kaks kuud kooli lõpuni jäänud ja siis nagunii uus kooliaste ja teine kool, ei pea tolle fruktiga enam tegelema. Ja mulle tundub, et ta nagunii on oma meetodites nii kinni, et midagi muuta ei viitsiks. Mida rohkem torkida, seda kiuslikumaks võib-olla muutuks.
Iga kord, kui sellest õpetajast mõtlen, läheb pulss lakke, nii ebameeldiv inimene mu jaoks lihtsalt. Hüppame mõne toredama teema peale…
Näiteks – viimati kui siin kirjutasin, oli Aleksandr oma youtube video-õhinas ja oli 250 000 vaatamist sel videol just saanud. Updeit kuu hiljem – nüüd on 2,3 miljonit vaatamist! Ja tema kanali tellijaid oli tol hetkel vist alla tuhande. Nüüd on 12 tuhat. Hullumeelne ikka see juutuuberi-elu. Miljonit tähistasime ikka tordiga, nagu kord ja kohus. Vähemalt kellelgi läheb hästi kah!
Aa ja aaloe hakkas essat korda peale oma ligi kümmet eluaastat õitsema:
Praegu meil õues nii mõnusalt kevad-suvine. Kuidagi möödaminnes ja päevitamatagi olen sel aastal juba aprillis täitsa tõmmu.
Aga lõpetuseks siia veel üks raamatusoovitus: Anni Kytömäki “Margarita”. Mu viimaste aastate üks parimaid lugemiselamusi! Võib-olla on väga hea raamat, võib-olla oli lihtsalt õige lugemishetk. Või võib-olla on autor lihtsalt minu-tüüpi inimene (looduse- ja inimhinge- ja saatustehull). Võib-olla asusin ootustevabalt lugema, mõnikord mõjutab see ka 😆 Igatahes ülimõnus voolav lugu, erinevate vaatepunktide ja minategelastega, keeleliselt imeline, süžee poolest ettearvamatu jne. Kindlasti tahan sellelt autorilt millalgi veel midagi lugeda.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 