Hispaania mehed

Ma ei tea, kas olete tähele pannud/mõelnud, et hispaanlased panevad välimusele keskmisest rohkem rõhku. Ka mehed. Soengud alati korras (mehed näevad ikka peegli ees tükk vaeva, et iga juuksekarv õiges kohas oleks. Geelid ja särgid-värgid. Põhjapool oli see ikka pigem naisteteema? Või pole ma kursis ja on ajad muutunud? Eestis endiselt siilisoengud moes nagu vanasti ikka?

Kõrvalepõikena, jäin siin nüüd mõtlema, et millisena eestlased üldse hispaanlasi näevad? Et huvitav, milline see hispaanlase kuvand üldse Eestis on? Mille põhjal kujunenud? Latiinoseebikate põhjal ju mitte, see on hoopis teine maailmanurk. Kas Eestis näidatakse mingeid hispaania seriaale-saateid ka? Money Heist on hispaania seriaal, seda on vist paljud näinud? Antonio Banderast, Penelope Cruzi ja Javier Bardemi vist teavad ka kõik? Vicky Cristina Barcelonat on ka vist enamus inimesi näinud?

Igatahes. Kõik mehed näevad siin üritustel välja nagu jamesbondid või antoniobanderased. Eriti hakkabki see välimuse-teema silma just üritustel, koosolekutel, konverentsidel, pulmades jne. Sellistes tavapäevast erinevates situatsioonides. Tänavapildis ja niisama baaris istumiseks on NATUKE rohkem casual look. Aga naised ostavad igaks evendiks ikka uue kleidi/kostüümi, mehed tihtilugu samuti.

Meil on nt päris palju kordi viimasel õhtul enne mõnda fotoshooti klient kirjutanud, et kuule, peame pildistamise edasi lükkama, ei jõudnud riideid ostma (mille peale tahaks ma alati öelda, et whaaaat, kas sul kapis tõesti midagi pole või?)

Ok, taustsüsteem lahti seletatud, asume lõpuks asja kallale. Kujutate nüüd ette hispaanlasi, eksole, ja siis paneme sinna kõrvale vana metal-rock-punk Artjomi kuskilt põhjanabalt. Hispaanlaste jaoks viiking valmis.

Artjom enne Hispaaniat. Unholy Fables kontsert kesenammäletabkus

Artjom on kahe äri-inimeste organisatsiooni liige. Üks on selline, kus on eriti heal järjel firmaomanikud, kes saavad iga kahe nädala tagant kokku ja korraldavad mingi fäänsi-päänsi söömingu, mille kõrvale siis äri ajada (siin käib KÕIK tutvuste kaudu ja klaasikese kõrvale). Hommikusõõk, lõunasöök või õhtusöök, kuidas kunagi. Eelarve umbes nagu mingil väiksemal pulmal. Igasugused linnapead ja Antonio Banderas isiklikult jne käivad neile siis söögi kõrvale kõnesid pidamas. Artjom on seal muidugi pigem fotograaf kui liige, liikmemaksu ei pea maksma, vaid nemad plekivad hoopis talle. Teine business-selts on tal selline, kus iga reede varahommikul on kokkutulek, kõik liikmed teevad iga kord väikese mini-ettekande (too on praegu pandeemia-ajal virtuaalselt zoomi vahendusel, sest neil seal 80 liiget). Seal on selliseid väiksemaid/tavalisemaid ettevõtjaid ka. Ei sõideta uhkete autodega letti, aga ikkagi hästi asjalikud ja tegijad inimesed. Seal on ta täitsa liige, ei pildista. BNI, kui keegi on kursis, mida see tähendab (tean, et Eestis on ka vähemalt üks BNI grupp). Pool meie tööst tulebki sellest grupist ja tänu grupi liikmetele ja nende tuttavatele jne. Suust-suhu reklaam noh, muudmoodi siin ei saa. Tutvused on number-üks vajalik asi Hispaanias.

Igatahes, ma ei tea, mis karisma või värk see Artjomil on, et kõik talle muudkui lambist kingitusi teevad. Eelmine sügis oli see hunnik fotokraami, eksole. BNI-sse sai ta ka ju nii, et tüüp, kes ta sinna kutsus, maksis ise tema eest liikmetasu ära (pärast maksis tagasi obv). See oli siis üle-eelmisel aastal. Ja nüüd. Juhtus nii, et ta filmis parasjagu ühtede autofirmade tutvustusklippi, kui üks tüüp vaatas teda pealaest jalatallani ja küsis, et kuule, sa kannad vist suht minu suurust, jah? Et mul üks ülikond, mille tahsin ära visata, äkki sul vaja? (ses mõttes mainin selguse huvides ära, et ei olnud suvaline võõras tüüp, vaid sellest samast BNI grupist juba ammune tuttav)

Jõuab siis see ülikonnaüleandmise päev kätte.

17 triiksärki. 16 paari pükse. 4 pintsakut. Paar Massimo Dutti saapaid. Nagu mingilt šopingumaratonilt oleks tulnud. Ma pole oma kõige viljakamatelt kaltsukatuuridelt kah nii palju saaki saanud.

Ja kõik ongi parajad kah. Mõnel üksikul asjal on kandmise jälgi ka näha, aga enamus vaid kord selga pandud, mõnel sildidki küljes.

Et siis selline kingitus niimoodi lambist. Mõnega ikka juhtub. Meeste unistus vist, et saab endale riided nii kappi, et ei pea ise šoppama ja proovima minemagi… Aga oi, kui mulle keegi 17 ideaalselt istuvat kleiti kingiks 😀

P.S. Ma ei saa välistada, et too tüüp vaatas, et krt, Artjom juba sajas kokkusaamine samades riietes, silmad jooksevad verd sellist asja nähes, tuleb miskit kiiremas korras ette võtta.

P.P.S. Tegelt nii hull see seis ka polnud, tal oli ikka mingi 3 lühikeste käistega triiksärki ja 3 pikkadega endal ka olemas, mida siis noil üritustel ringiratast kanda 😀

P.P.P.S. Tegelikult pani see tüüp leivad (või noh, kostüümid) oma naispoolega ühte kappi ja tal oli vaja sinna veits ruumi teha. Või vähemalt nii ta väidab.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 7 kommentaari

September

Teate seda tunnet, kui kõik on tehtud ja järje peal?

Ma ka ei tea. Endiselt on palju töid ja pilditöötlemist tööjärjekorras ja mingid kodukorrastused ootavad oma aega ja mõned salajased asjad on töös jne.

lillemeri

Aga. Septembri algusele kohaselt vaatan siin nostalgiliselt suvele tagasi (mis sest, et suvi veel tegelikult kestab) ja olen õnnelik, et vähemalt integreerumises olen vahepeal jälle sammukese edasi liikunud. Nt sel suvel ma:

  • sain tähtajatu Hispaania residentsuse (residente permanente, juuuhuuu)
  • hakkasin autónomaks ehk Eesti mõistes FIEks

Üldse on tore, kui vahelduseks kõik paberid korras. Eelmises elukohas nt elasime me sissekirjutuseta (sissekirjutus oli hoopis üle-eelmisesse elukohta), sest omanik vist ei usaldanud meid va idaeurooplasi ja ei tahtnud oma id-kaardi koopiat anda, mida sissekirjutuse tegemiseks on vaja. Küsisime ikka korduvalt ja alati ta keerutas midagi ja mañanatas ja soovitas, et proovige, äkki ikka saate ilma ka tehtud. Ja nii ta jäi. Nüüd on nii tore, et sissekirjutus on seal, kus päriselt elame.

Tööga on ka täitsa tavaline koroonaeelne maailm tagasi: kui selle aasta esimesed neli kuud olime miinuses (st ettevõtluskulud olid suuremad kui ettevõtlustulud), siis järgnevad neli juba läksid täitsa okeilt ja klientidest enam puudust ei ole. Nii et kui aasta alguses kaalusime täitsa tõsiselt, kas fotoga lõpp teha, siis nüüd rahmeldame ikka rõõmsalt edasi ja saame ehk ühel heal päeval järje peale ka. Ja noh, see on küll täiega hea tunne, kui tunneli lõpus lõpuks valgus paistab! Aasta või isegi pool tagasi ma seda valgust tegelikult ei näinud ja teadagi, kuidas selline olukord paanikat tekitab.

Aga kui kedagi huvitab, kuidas Hispaanias enesele tööandja olla, siis kõige levinum ongi olla autónomo. Igakuiselt kaob arvelt 290 euri kusagile riigikassasse (esimesed 2 aastat tegelikult vähem, alguses 60 eur ja siis tasapisi see summa suureneb) + muidugi käibemaksu tuleb ka maksta, seda siis kord kolme kuu tagant. Ja kui keegi mõtleb, et lihtsam oleks OÜ teha, siis mkmm. Siin on see keerulisem kui Eestis. Isegi kui firma ei tegutse, ei tekita käivet, siis peab juhatuse liikme(te) eest ikka seda autónomo tasu maksma. + Autónomoks saab end ühe päevaga võtta, firma tegemine võtab siinmail kuni kuu aega. Ikka notaris isiklikult kohapeal jne.

Lisaks kulub iga kuu 50 eur raamatupidajale, kes esitab riigile neid käibemaksuaruendeid jne ja teeb tuludeklaratsioone jne. Nii et tegelikult on kõik imelihtne! Kui esialgu tundub ettevõtlus või omale ise töökoha loomine võõras riigis hirmus ja segane kui pudru ja kapsad, siis tegelikult ei olegi üldse hullu midagi.

unistavad

Lapsed on siin ka vahepeal pöördelisi karjäärimuutusi planeerinud. Daniel on nüüd peale meie auto-ostu andunud autofänn ja otsustas, et temast saab suurena hoopis automehhaanik. Nii et head-aega kauaunistatud postiljoni/pakikandja ja aednikutööd. Käib nüüd siin nende vanade autojuppidega ringi, mis töökojast tagasi anti ja aina unistab.

Aleksandr jättis oma politseitöö-mõtetega hüvasti ja otsustas arhitektiks hakata. Tahab maju ja hotelle jne projekteerima hakata. Lubas, et esimese projekti teeb meile endile. Projekt sisaldab loomulikult basseiniga terrassi ja igasuguseid muid põnevusi. Lunisin omale sissekõnnitava garderoobi ka välja. Nii et tulevikus on, mida oodata! Tunneli lõpus lihtsalt PEAB valgus olema, ma ütlen noh!

Aga mis siis ikka, veel viimased viis päeva enne kooli algust. Koolikotid on igatahes juba puhtaks pestud ja koolimaterjalid ka valmis ostetud.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 2 kommentaari

Kiletatud ja paberdatud õpikud???

Vaatan neid sotsiaalmeedias ette tulevaid õpikute-töövihikute-vihikute kiletamise ja paberite ümberpanekupostitusi ja olen siin natuke hämmingus. Ma ei teadnudki, et Eestis siiamaani selliseid asju peab tegema. Omal ajal ju sai isegi neid raamatuid jõupaberisse mähitud, aga arvasin millegipärast, et see on kauge minevik. Ja teine küsimus kohe, et kool pole ju veel alanudki, kuidas inimestel juba raamatud käes on? Tundub, et ma pole enam üldse Eesti koolisüsteemiga kursis. Siin on kõik HOOPIS teistmooodi.

Alustades sellega, et kool ei alga 1.septembril, vaid kuu keskel, olenevalt kooliastmest. Meie omad alustavad 10ndal (suured lapsed nt alustavad 15ndal). Juunis kestab sellevõrra kool loomulikult kauem.

Meie koolis (tavaline riiklik kool) ei ole vaja kooliminekuks kuidagi spetsiaalselt valmistuda. Koolikott peab jah olemas olema, aga sellega asi piirdubki. Esimestel koolipäevadel antakse igal klassil nimekiri, mida on vaja osta – milliseid vihikuid, pliiatseid jne ja need viiakse kooli. Terve aasta varu ette. Enamasti kulub iga lapse peale umbes 50 eur.

Õpikud on tasuta ja neid hoitakse koolis, väga harva antakse koju kaasa, nt siis kui laps ei jõudnud koolis teistega samas tempos oma ülesandeid ära teha. Kiletama ega pabereid neile ilmselgelt ümber toppima ei pea. Paljud õpikud, enamus lausa, ongi sellised töövihiku põhimõttega, et laps kirjutab/joonistab sinna sisse. Eriti väiksematel. Needsamad õpikud on tegelikult igal lapsel virtuaalselt kodus ka kättesaadavad, nii et praegusel pandeemia-ajal saab mugavalt kodus ka õppida, isegi kui kõik õpikud koolis on. Virtuaalõpiku puhul on mugav ka see audio-ülesannete osa, mida paber-raamatu puhul ju ei saaks mängima vajutada.

Aleksandri üle-eelmise aasta ehk teise klassi õpikud. (eelmise aasta omasid ei antudki mälestuseks)
seest sellised
iga õpik 200 lk kokku ja iga trimestri jaoks eraldi õpik
ma oma ajast küll ei mäleta, et 7-aastaselt juba 100 piires arvutama oleks pidanud

Tegelikult on siiani, ehk siis 3nda klassi lõpuni üldse kodutöid väga minimaalselt olnud, enamasti ongi kas inglise- ja prantsuse keelt vaja õppida (st pähe tuupida) või kontrolltöödeks midagi korrata. Üldiselt teevad nad juba koolis tunnis kõik ülesanded ära.

Päevikud antakse samuti koolist. Iganädalaselt nad oma tunniplaani sinna sisse kirjutama ei pea, kõigest koduseid ülesandeid. Nädala-tunniplaani jaoks on alguses eraldi koht.

Danieli eelmise aasta päevi näinud päevik

Veel koolist rääkides, siis sain alles nüüd hiljuti siin juhuslikult teada, et religiooniõpetus, mille asemel mittereligioossetel lastel on ühiskonnaõpetus vms, on neil hoopis multikatund. Tuli see välja nii, et iga kord, kui lastele mõnest multikast rääkisin, selgus, et Aleksandr on seda juba koolis näinud. Ja kui küsisin, et kuidas nad nii palju multasid vaatavad, siis rääkiski, et selle tunni ajal pannakse aga alati multa ette ja vsjo, või siis käivad kooliaias taimi ka kastmas. (ja samal ajal loevad usklikud lapsed kusagil meieissapalvet või kummardavad meka poole…) Daniel kinnitas, et tal kah nii. Vot siis, kui mõnus koolipäev.

Aaa, ja see kooliaed ehk huerto, kui nüüd kellelgil küsimus tekkis. Neil on seal üks megasuur terrass, kus nad juurvilju, puuvilju, lilli jne taimi kasvatavad loodusõpetuse tunni raames. Seemnest alates. Kiidan heaks 🙂

Aga ok, meil siin jäigi nüüd veel viimased kaks nädalat koolivaheaega nautida. Õues on varjus 33 kraadi, sellise palavusega on kool küll tegelikult viimane, millest mõelda tahaks. Tuleb vaheajast viimast võtta!

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Malaga | Sildid: , , | 3 kommentaari

Autolood

Peale aastaid busse, ronge, blablacare, rendiautosid jne (kujutate ette fotograafi, kel pole autot? jube keeruline on see ühest kohast teise saamise küsimus ilma autota, eriti pulmade puhul, mis on tihtilugu kusagil pärapõrgus). Ühesõnaga, peale aastaid seda komejanti, ostsime siin suve alguses auto. Noh, kui saab 20-aastast ja 600-eurost asja üldse autoks nimetada 😀 Ok, saab saab. Täitsa nunnu on teine kah. Ja kui arvestada, et Artjomil pole praktiliselt üldse juhtimiskogemust, pea alati olen mina roolis olnud, siis mida vanem ja rohkem mölkis, seda parem ongi.

Ühe usaldusväärse inimese tuttav müüb autosid ja usaldasime tema käest osta. Seda enam, et auto endine omanik oli ühe Artjomi kliendi sõber. Hind oli algselt 650 + 150 ümberregistreerimine, saime hinna 600 +150 peale. Minu jaoks täiesti võõras automark – Rover. Ei, mitte Range Rover ega Land Rover 😀 Lihtsalt Rover. Inglismaa auto.

Ühesõnaga müüja kiitis, et heas korras ja selle hinna eest rohkem kui küll. Kui küsisime, et selline tundmatu mark, kas varuosasid on saada, vastas et oi, muidugi on saada, milles küss!

Auto-ostu puhul tuleb muidugi ka kindlustus teha. Meile tuli see üllatusena, et kindlustus oli kallim, kui auto ise. Läksime ühe väga hea tuttava juurde, kes on kindlustusfirma omanik, ja ta vaatas erinevaid tuntumate kindlustusfirmade pakkumisi. Artjomile oleks kõige odavam aastakindlustus olnud alates 1200 eurost. Põhjused: tal on juhiluba alles mingi alla 10 aasta olnud ja lisaks pole mingit ajalugu Hispaanias. Minu puhul oli 655 euri kõige odavam (Mapfre). Esiteks, sest Hispaanias on naistele odavam kindlustus (ärge küsige miks… aga mulle tulevad need meemid meelde, et miks mehed vähem elavad ja ilmselt see vastabki sellele küsimusele)

veel pilte leiad nt siit: https://www.boredpanda.com/safety-men-fails-funny

Ja teiseks, mul on juhiluba juba aastast 2001, ehk siis 20 aastat staaži. See mängib ka suurt rolli. Helistasin siis Linea Directasse, sest neil on reklaam, et trumpavad teiste pakkumised üle. Alguses pakkusid ka midagi 600+ kanti, aga kui ütlesin, et mul juba soodsamad pakkumised laual, langetati 535 peale.

Nii et 600-se auto peale juba 1300 nagu naksti kulunud.

Ostuhetkest oli ülevaatuseni kaks kuud aega. Kohe üsna alguses selgus, et tal üks viga – kiirteel sõites mingitel lambi hetkedel hakkab hoog lihtsalt aeglustuma ja langeb kuskil 60 peale, tee mis trikke tahad. Gaas lihtsalt ei mõju. Ja siis paari minuti pärast jälle hakkab gaas mõjuma. Suht ebamugav. Sõidad nt mingist rekkast mööda ja siis jääd kohe varsti talle ette töllerdama.

Mingi hetk saime aega ta sinna sellele autotöökojatüübile (kes müüs) üle vaatamiseks viia. Uuris ja puuris mitu päeva ja ütles, et caudalimetro (mis iganes see eesti keeles on), on ilmselt katki, Raudpolt teadis ta seda juba enne müüki ja ei uurind-puurind ta midagi… aga noh, mis seal ikka, tuleb siis ära vahetada.

Mitu kuud lendas käppelt mööda ja tüüp ei suutnud endiselt seda osa kusagilt leida. Nii et mhmmm, jep, on saada neid varuosasid küll, jah. Vahepeal jõudis meil auto juba igaltpoolt veel laguneda, nt üks mingi jahutusvedeliku voolik läks katki. (eelmises postituses kirjutasin sellest intsidendist ka) Seda ta ei suutnud samuti kuskilt leida, kuigi alguses lubas, et jajaa, homseks parandan ära. Aga ei olnud lammutuses olnud seda toru (no shit sherlock!)

Artjom tellis siis lõpuks need detailid inglismaa e-bayst hoopis. 96 eur koos saatmisega. Daniel vaeseke, kes ka õhinaga tahab autot parandada ja räägib, et see on ta lemmikauto maailmas ja et tellime juba, tellime juba need osad (ja millal me juba tellme!?) pakkus isegi oma šeifist 25 euri juurde. Ja oh seda lapse rõõmu, kui pakk auto-osadega saabus 🙂

Ülevaatuse aeg oli selleks ajaks juba ammu mööda läinud. Ja siin suvel vahepeal vaatas üks ukraina automehaanik, et meil piduriklotsid (või kettad või misiganes) ka tegelt läbi, need peaks ka enne ülevaatust ära vahetama. Nii et eks näis siis, millal auto korda ja sõidukõlbulikuks saab. Ja kas veel kuskilt midagi laguneb. Ja palju see kõik lõpuks kokku maksma läheb.

Rubriigid: Uncategorized, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | 6 kommentaari

August

Aina lobisen siin igasugustel suvalistel päevakajalistel teemadel, aga Hispaania, miks Hispaaniast juba ammu sõnakestki juttu pole? Mul on tegelikult tohutult palju asju kirja panemata ja rääkimata küll. See on see instagrami needus, nii mugav on sinna jooksvalt paar pilti visata ja siis ununebki pikemalt jutustada, aga ega elu ju järgi ei oota, aina uued juhtumised tulevad peale ja nii ta läheb.

Esiteks, kas tõesti olemegi juba eelmisest augustist uude augustisse jõudnud, selle raske aja üle elanud? Huhh! Katus on pea kohal, nälga pole jäänud, hulluks pole (vist) läinud. See aastake nende kahe augusti vahel on reaalselt päev päeva haaval ja nädal nädala kaupa elatud. Nii palju muutusi, eluga rüselemist. Aga näed, aja lendamise juures on üks positiivne külg ka – rasked ajad lendavad samuti kiiresti mööda.

August on Hispaanias traditsiooniliselt puhkustekuu. Ja lisaks on ju augustis tavaliselt feria de Málaga, mis nüüd küll juba teist aastat ära jääb. Meie niimoodi otseselt puhkust ei saa endal lubada võtta, aga oleme alati proovinud kas või siin-seal lähedal ringi trippida, poolepäevamatku teha jne. Mõnikord annab see pool päeva tõesti rohkem energiat ja vaheldust, kui mitu nädalat kuskil basseini ääres jalakõlgutamist.

Eelmisel nädalal otsustasime, et nii, kohekohe saab autol ülevaatus läbi ja kuna ta on selline vana ront, millel sada asja vaja ära vahetada, et läbi läheks, siis oleme ilmselt varsti jälle mõnda aega autota. Et viimane võimalus midagi põnevat teha. Pakkisime kaasa telgi ja piknikumaterjali ning sõitsime õhtuhakul siiasamasse linna äärde San Antoni mäe otsa. Meie juurest 12 minutit sõitu. Mägi ise on umbes poole kilomeetri kõrgune, aga autoga saab kusagile poole peale, seal on selline sinkavonka ülesmäge viisakas villadega urbanisatsioon. Parkisime auto ära, seljakotid selga ja paar sammu oli juba astutud, kui auto kapoti alt hakkas tohutult tossu tulema ja altpoolt nirises mingi tore ojake rõõmsalt allamäge. Või mis ojake, kärestikuline jõgi lausa. Õnneks polnud see toss sellest, et midagi suure leegiga põleks, vaid see oli veeaur, mootor oli ülesmäge sõidust üle kuumenenud ja jahutusvedelikul oli mingi torukene lahti või mõraseks löönud, või noh, midagi seesugust. Ma ei tea seda autosõnavara eriti. Halli värvi auto, teate küll!

Aga kena algus küll meie matkale, seda see must kass seal eelmise käänaku taga tee ääres kavalalt meile naerataski (Ei, tegelikult ma ei usu neid mustakassijutte, mul on omalgi mitu musta kassi olnud elu jooksul).

Jätsime auto jahtuma ja asusime aga mäkketõusule, ega meil enam midagi muud teha olekski selles situatsioonis. Kuskil tunnike ülirahulikus tempos (lapsed! mina vana ja väeti!) minekut ja kohal me olimegi.

Tegelikult ei ole niimoodi mägedes telkimine lubatud, ma eeldan, et see on tuleohu tõttu – muidu tulevad oma telkide ja grillidega ja veel raudselt suitsetavad ka, ja pool Hispaaniat pärast põleb, kellel seda vaja. Mägedes on isegi need kämpingukohad, kus talveperioodil toimub telkimine ja on spetsiaalsed grillikohad olemas, juunist septembri lõpuni suletud.

Samuti pole randades lubatud telkida, sellest pole ma siiani aru saanud, et miks. Aga ühesõnaga, kui tahaks lastega kiirelt kusagil kodulähedal telkida, siis on keeruline värk, eks leiab ikka kohti ja kämpinguid, mis avatud, aga ei hakka ju mitu tundi sõitma ja kallid kah ja tahaks omaette maailma serval zen olla, mitte kuskil telk-külas melu sees.

Kuna meil on tuttavaid, kes seal San Antoni otsas vahel telkimas käivad, siis mõtlesime, et mis seal ikka, paneme ka punki. Jänes šampust ei joo ja kõik need asjad. Lõket ega suitsu me ju nagunii ei tee. (sest kus suitsu, seal tuld!)

Mõnus kuum ilm oli. Kuskil 33 kraadi kanti varjus. Aga no ma ütlen, inimene harjub, ka sellise kuumaga matkamisega. Õnneks oli enamik mäkketõusust varjus, päike loojub teisele poole mäge. Mõnus! Mulle nii meeldivad sellised pisikesed mägimatkad, kui on küll natuke aega tibake raske, aga üles jõudes jood vett ja pea käib sellest imelisest vaatest lausa ringi ja hing on kaunidusest kinni ja patsutad end tubli saavutuse eest õlale, soe tuul mõnusalt näkku puhumas. Ja lapsed olid muidugi ka tublid noh, mis neil muud üle jäi, eks 🙂 Ise valisid endale sellised vanemad.

punksnotdead ja viimane pool päikesest
Arutavad maailma asju

Need paar teist loojangunautlejat ja koerajalutajat hakkasid varsti alla minema. Hispaanias on teatavasti see päikeseloojang selline kiire värk – vajub hopsti horisondi taha ära ja ei lähe kaua, et kottpimedaks läheks. Pikka videvikku ei ole. Jõuabki täpselt selle poole tunniga ohutult mäest alla, sest pimedas alla minna on juba üsna enesetapp: libe, igasugused torkivad põõsad igalpool, ei näe milline on õige rada ja milline mitte jne.

Mäo otsas oli üsna tuuline, teate küll seda sooja suvetuult, mis isegi ei jahuta, tahab vaid telgi ära puhuda.

reedeõhtune linn

Lapsed arvasid esiti, et nemad küll magama ei jää sellise tuule tekitatud telgikrabina ja põõsastesahisemisega. Vaatasime meteoriitide sadu, üks eriti priske ja pirakas langes aeglaselt atmosfääri – kõige suurem ja aeglasem, mida ma oma elus üldse olen näinud. Muidu on ikka sekund ja lännu, aga see oli nagu aegluubis. Selline tunne, et kukkus siiasamasse merre, hea kui mõni laev nüüd pihtas-põhjas pole.

Ja varsti need kaks väsinud tegelinskit juba magasidki. Mina ei hakkanud isegi proovima, need tuulehääled hoidsid kuidagi valvsana – et ega keegi juhuslikult ei tule, mõni loom või inimene või kirvemõrtsukas. Vaatasin hoopis terve öö tähistaevast ja langevaid tähti. Ikka mitukümmend tükki tuli kokku ära, oioi neid varsti täituma hakkavaid soove! Vaatasin, kuidas suur vanker tasakesi mägede taha vajus. Kuidas varahommikul, tunnike enne päikesetõusu kuu tõusis.

kuu tõuseb (sry, kõik pildid moblaga tehtud, ei ole kvaliteeti)
päikesetõusuvaatlejad

Alles see ju oli, eelmisel augustil ühe teise mäe otsas (kust on lihtne pimedas alla saada), kui lastega sooja kivi peal lebades tähti vaatasime, ka ühte langevat nägime ja unistasin, et ma vaataks küll hea meelega niimoodi terve öö neid tähti, miks üldse koju minna.

Järgmisel päeval olin magamatusest muidugi täitsa zombi. Kõigepealt äratasime pool tunnikest enne päikese tõusu, kuskil seitsme paiku lapsed üles, pakkisime oma kodinad kokku, ütlesime Päikesele tere ära ja võtsime suuna auto poole. Ma hoidsin pöidlad pihus. Noh, et kas üldse kojugi saab, kas auto läheb käima. Hea et seda jahutusvedelikku pagasnikus oli, sai uuesti täis valada. Auto läks käima ja sõitis kenasti, kuigi kodus parkides nägime, et tasakesi siiski niriseb välja teda.

Kell 9 sain lõpuks magama. Elu rekord vist? Ei tulnud igatahes väga produktiivne tööpäev, peale paari unetundi oli veelgi zombim olla. Aga ikkagi ei kahetse, mõnikord ongi selline tähistaevane kahekõne universumiga elust liiga pikka aega puudu olnud.


Käisime sama mäe otsas viivukeseks nädalake varem ka, siis kui meil 10-pulma-aastapäev oli. Sellest ma pole ka kirjutanud, jah? Well, kes vana asja meelde tuletab…

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 2 kommentaari

Crazy catwoman nagu ma olen

Kõik vast teavad, et ma olen totaalne catmama, eks. Niisiis. Esiteks lugesin seda Postimehe artiklit ja siis Malluka blogiposti. Kurb ja segane ja valetamist-vassimist täis lugu. Ei hakka ümber jutustama, lugege ise, aga teemaks on ühe instagrami staari teadmata saatusega kassid, kes on aasta algusest saadik pildilt kadunud ning kelle saatuse kohta ta iga kord erinevat infot jagab.

Ja kohe peale lugemist sattus facebookis mulle üks sarnane leitud ja kodu otsiv triibuline kass ette. Tulid need skandaalsed kassid kohe silme ette ja asusin võrdlema. Oli tõesti sarnane, aga siiski pisikesed erinevused olid mustris.

Sherlock Holmes ja vana kassiekspert minus aga oli juba pead tõstmas ja asusin sama soojaga siis juba neid suunamudija müstiliselt kadunud kasse ja ühtesid Malluka blogi kommentaarides välja toodud kuskilt Viimsist veebruaris leitud ja varjupaika viidud kasside pilte võrdlema.

Üks-ühele samad ju? Mis te arvate? Pildid on küll eri vanuses tehtud, aga siiski on sarnasus märgatav. Triibulise kassi tumedad vurrutäpid (paljudel sarnastel on need täpid valge tausta sees valged, st olematud) Roosa, tumedaga ääristatud nina. Värvitoon, kogu muster ja triibud. Tumeda kassi sokid sama pikad, rääkimata kõhualusest mustrist. Vurrude värv, valged karvad kõrvades. Ja noh, koos leitud, kui tõenäoline on, et veel mingi teine selline kassiduo ringi liikus.

Kahel esimesel pildil suunamudija kass, kolmandal Viimsi vallast leitud kass
Kahel esimesel pildil suunamudija kass, kahel viimasel Viimsi vallast leitud kass
suunamudija endised kassid ja 6ndal veebruaril varjupaika saabunud kassid

Jupjup, just ju paar postitust tagasi kirjutasin, et blogiskandaalid ei küta, aga krt, kassid! Ja nagu ma aru saan, siis loomade kaitseks lubatakse ainult neil välja astuda, kes ise liha ei söö, nii et ma siis astun. Mallu blogi kommentaarides jäi mulle silma mitmeid inimesi, kes väitsid, et ja mis siis, mis see teie asi on, igaüks võib oma loomadega teha, mis ise tahab, laske vaesel inimesel rahulikult loomi hüljata ja ärge kiusake…

Mis te arvate, võib või? Täitsa ok on oma kuus aastat kallid pereliikmed lihtsalt kusagile tänavale visata? (ja ise samal ajal valetada, et nad on turvaliselt kodus või kuskil maal vanaema juures või mida iganes) Isegi mitte oma suurelt fännide armeelt küsida, et kes tahab? Ma pakun, et fännid oleks tormi jooksnud ja pealegi maksnud. Oleks saanud oksjoni teha. Instagrami loosimise, kus peaauhind oleks need kullakallid kassid. No mis iganes, aga niimoodi vaikselt lihtsalt minema sokutada? Ma olen 100% kindel, et igale loomale on alati võimalik uus kodu otsida, kui vaid soovi on ja hoolid, ja veel eriti, kui oled nö kuulus.

Krt, inimkond on hukas noh. Ma olen ses mõttes väga jäiga mõttemaailmaga, et kui inimene oma kodulooma (või loomi üleüldiselt) ei armasta, siis tal lihtsalt polegi südant. Aga kas sellised inimesed sobivad suunamudijaks, influenceriks, eeskujuks?

UPDATE/EDIT: Päev hiljem selgus, et jah, need olidki tema kassid, ta poiss-sõber viis nad sinna varjupaika valetades, et leidis tänavalt. Suure tõenäosusega pandi kassid kolme nädala möödudes magama, sest tolles varjupaigas käivad asjad nii. Oleks väga suur ime, kui keegi nad enne tähtaja kukkumist adopteerida jõudis. Proovin mõista seda, et kuidas see suunamudija sai mõnda aega hiljem mingi lihavaagna taustal nalja teha, et hihhii, kassiliha, ilma et tal pisarad voolama hakkaks. Selles valguses totaalsed psühhopaadid ju: https://annestiil.delfi.ee/artikkel/93880849/meie-koigi-elus-leidub-moni-psuhhopaat-aga-kuidas-ta-ara-tunda-pane-tahele-neid-vihjeid

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: , , , | 7 kommentaari

Gibraltar

Tahtsin siin juba mõnda aega tagasi teile Gibraltarist rääkida – noh ta siinsamas kiviga visata ju ja olen nende olukorral ikka ka vahepeal silma peal hoidnud, eriti kuna aasta alguses teda meil siin ajakirjanduses pidevalt eeskujuna välja toodi, ikkagi paik nr 2 maailmas, kus KOGU elanikkond sai kiiresti koroona vastu vaktsineeritud (kui meie olime siin kevadel alles kuskil 9% peal, oli neil juba 100% ja rohkemgi tehtud).

Ühesõnaga, see on siin Hispaania lõunarannikul asuv Inglismaale kuuluv kaljukamakas, linnake, kus elab umbes 30 000 inimest. (+ahvid, ärgem ometi ahve unusta!!!)

Gibraltaril algas koroona sama hullult, nagu meilgi siin Hispaanias ja neil oli samuti totaalne mitmekuune lockdown (2020 kevadel). Kõik olid hullumas. Peale lockdowni tuli suvi ja maskid ja sügisel/talvel hakkas kõik jälle uuesti allamäge minema. No ja siis said vaktsiinid valmis, eks.

Aga kui meil siin kulges vaktsineerimine samas tempos, kui mujal Euroopaski, käisime Eestiga suht ühte jalga, siis Gibraltaril otsustati koroonale kohe pauguga üks-null ära teha ja alates 2021 jaanuarist saigi kogu elanikkond paari kuuga vaktsineeritud. Üle saja protsendi täiskasvanud elanikkonnast lausa, sest vaktsineerimiskavasse võeti ka need mitu tuhat inimest, kes elavad Hispaanias, kuid käivad igapäevaselt Gibraltaril tööl. Operation freedom oli selle vaktsineerimiskampaania hüüdnimeks. Ja kes siis vabadust ei tahaks!

(mul tuli kohe silme ette Eesti filmiklassika ja “Meie reliikvia on VABADUS!” 😀 )

Umbkaudselt on arvestatud, et 3% täiselisest elanikkonnast jättis end siiski vaktsineerimata. Aga endiselt, supertulemus! Praeguse seisuga on Gibraltaril lõplikult vaktsineeritud 39 143 inimest. Täitsa hea eeskuju ju!?

Ja mis siis juhtus. Paar kuud tagasi, kui meil siin oli veel välitingimustes ka maskikohustus ja üldse miljon piirangut, oli Gibraltaril pidu ja pillerkaar, maske ei pidanud enam kasutama, üritused toimusid jne. Paradiis noh! Aga kaua see paradiis ei kestnud ja praeguseks on olukord jälle hull, maskikohustus tuli uuesti tagasi, üritused keelati ära, igasugused muud piirangud. Igapäevaselt nakatub keskmiselt 23 inimest koroonasse. Ja lõviosa nakatunutest on needsamad vaktsineeritud täiskasvanud residendid, igas vanuses. Mõned vaktsineerimata haigestujad on ka, aga enamus neist on lapsed, pluss mõned need, kes juba varem läbi põdenud (iga päeva uued haigestunud tuuakse vanusegruppide kaupa välja ja lisatakse juurde ka info, kas inimene oli vaktsineeritud või mitte ja kas resident või külastaja jne) Vaatan siit Gibraltari ametlikust infost, et viimase seitsme päeva koroonanäit 100 000 elaniku kohta on 486, mmis on suht sama, mis meil Hispaanias ligi 60% vaktsineermise juures.

Nii et sorry, kui teil nüüd lootused alla toon, et vaktsineerimine see imerelv on, mis ühiskonna lahti ja piiranguteta hoiaks. Nop, ei ole. Isegi, kui “üle 100%” ära vaktsineerida, nagu Gibraltaril.

Vaktsineerimine riigiti: Gibraltar, Hispaania ja Eesti.

P.S. Ma märgin igaks juhuks ära, et ma ei ole vaktsineerimisvastane (ega ka tulihingeline pooldaja), jälgin huviga teemat ja kaalun, kas minna või mitte (meil siin jõudis alles praegu järg meievanuste kätte). Aga mind häirib, et sellised Gibraltari-näited meedias maha vaikitakse, samas kui kevadel teda nii usinalt eduloona välja toodi, ma ise ka ju tookord õhinaga jagasin ja rääkisin, et ohhooo, kui äge. Ja väga häirib, et inimesed on nii leeridesse läinud sel vaktsiiniteemal ja üksteist sõimatakse ja kõigil on enda arust kindlasti 100% õigus ja teine pool on ilmselgelt lollakas/lammas/vms. Must või valge. Halli pole olemas.

p.p.s. Hispaania keelas Astra Zeneca kasutamise üldse ära.

p.p.p.s. Mis värk sellega on, et kui vaatan vaktsineerimise protsente riigiti, siis Hispaania kohta näitab nt 3.aug seisuga 59% lõplikult vaktsineerituid ja Eesti kohta 38% – mulle on eesti meediast kuidagi suurem protsent meelde jäänud? Arvasin alati, et suht sama, mis meil.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 4 kommentaari

Kümme küssi blogijale

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Suht vähe vist teistega võrreldes, ma arvan. 19 ja kõige vanem aastast 2016. Pluss mõned teemad ja ideed, mis peas on juba kuju võtnud, aga pole olnud mahti neid kirja panema tulla. Ma ei tea kuidas teistel, aga mul võtab iga postitus ikka paar tundi aega ära. Aga mustandites olevad teemad ilmselt ilmavalgust ei näegi, sest noh, enamus on ajast ja arust. Ma ei hakka ju jõulud 2018 vms postitama nüüd lambist… Või peaks tegama mingi põneva väljakutse blogijatele, et nii, kõik kes julgevad, tagant kolmas draft avalikuks? 😀 (raudselt kõik teeks sobi, eks)

WordPress või Blogspot ja miks?

WordPress, kuigi alustasin omal ajal blogspotiga. Aasta ehk olin sel platvormil ja mingid asjad hakkasid liialt häirima (aga ma ei mäleta enam, mis täpselt, sest see oli NII ammu ju)

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Väga lihtne küss. Kuna ma väiksena sain poolvõõras kohas üksi jäänuna mingi närvivapustuse, siis ei julgenud pärast umbes seal 4-7-aastase vahemikus võõraste inimestega enam sõnakestki rääkida. Isegi vanaema ja vanaisaga toimus suhtlus paberil, kui neil suviti nädalaks külas olin. St nemad rääkisid, mina vastasin kirjalikult. Sealtmaalt jäi see kirjutamine külge vist ja sai harjumuseks omale sahtlisse igast asju kirjutada (ja pärast ahju visata). Ja ma olen ju üks neist veidrikest, kellele meeldis koolis kirjandeid ka kirjutada, alati ikka maksimumpunktid tulid, isegi lõpukirjandil. Ja no näed, siiamaani meeldib see kirjalik suhtlus rohkem, kui sõnaline… Essa blogipost, vot ei teagi, mul oli tegelikult ju kunagi kinnine ühe jälgijaga salablogi ka, ja mul pole enam aimugi, millest seal kirjutasin. Aga muidu Hispaaniaelu-blogi essa post oligi sellest, et kohe minek ja hurraaa.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Umbes iga paari päeva tagant tulen teen mõnusa lugemistunnikese. Kohv jne. Tavaliselt on see siis, kui peaksin midagi muud tegema, aga lihtsalt ei jõua ja aju vajab väikest restarti, siis tulengi ja lülitan end oma elust välja ja loen, mida teised teevad. Umbes 10-15 blogi vist jälgin niimoodi järjepidevalt, need on just sellised, kus ma tunnen, et see blogitutvus on vastastikune, kuigi pole nende inimestega kunagi kohtunud, tundub nagu tunneksin neid ja nemad mind ka. Ma väga sellist ühepoolset fänn-sõprust ei viitsi pidada, sellepärast ma paljusid neid kuulsamaid blogisid loen väga harva, sest neis jääb see suhtlus alati ühepoolseks, ei ole sellist sooja sõpsitunnet. Ja noh, reklaampostitusi ka ei viitsi tõesti lugeda. Mul on paar blogi, mille autorid mulle tohutult sümpatiseerivad, aga tihti libisengi readeris nende postitustest ikkagi üle, sest ei ole seda äratundmisrõõmu, et “oo, mu blogisõpsil on uus post!”

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Tõesti ei mäleta! Ma hakkasin regulaarselt blogisid lugema alles siis, kui Hispaaniasse kolisin ja ise kirjutama hakkasin, aga ilmselt sattusin noorena ikka aeg-ajalt mõne blogipostituse peale, Daki võis ehk olla? Ja kõik hispaania-teemalised blogid olid ka mõned aastad enne kolimist väga teemas. Mäletan, et Aleksandri beebigrupis jagati Malluka füürer-emmede blogiposti ja lugesin ka läbi, aga jälgima teda ei hakkanud, mõtlesin hoopis, et mida piffi noh, nii noor ja roheline 😀 Aga enne lapsi olin ma üldse pigem raamatu- kui blogiinimene. Ma alati imestan, kuidas väikeste laste emad suudavad raamatuid lugeda, mina ei suuda, siiamaani on raske. Mulle meeldib niimoodi lugeda, et mingi 20 tundi jutti ja keegi ei tohi segada. Ma niimoodi peatüki kaupa ei saa, et keegi pidevalt mõttelõnga lõikab ja midagi tahab ja küsib jne. Pool naudingust on siis kohe kadunud! Ses mõttes on blogid laste kõrvalt ideaalne kiire meelelahutus.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ooo, jaa! Esimesena oligi Helen Eelranna Hispaania-blogi, mis sai ühe sõõmuga läbi loetud. Ja siis ühe neiu oma, kes Alicantes vabatahtliku tööd tegi ja lohesurfi harrastas (ei mäleta enam nime kahjuks, kümme aastat juba möödas ju). Aga umbes pooled nendest, keda praegu jälgin, olen ka otsast lõpuni läbi lugenud. Vahel on nii, et avastan mõne uue blogi, ja see on lihtsalt nii hästi ja huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, ja mõtlen, et kus kivi all ma küll olen elanud, et varem ei teadnud?! Ja siis loengi kohe mitme aasta jagu postitusi tagantjärgi ära.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Oma näo ja nimega blogid mõjuvad mulle ausamalt ja siiramalt küll. Ja julgemalt, ma väga hindan inimestes julgust. Anonüümse puhul tekib ikka see mõte, et miks inimene häbeneb, või et kas ta valetab oma postitustes. Mitmed väga isiklikel ja tundlikel teemadel bloginud inimesed on seda oma nime alt teinud ja just see aitabki lugejatel suhestuda ja mõista, et need asjad, millest kirjutatakse, pole mingid tabuteemad. Mõni anonüümne blogija tundub olevat nagu pimedas koopas istuv vari, kes sealt siis teistele päevavalguses kõndivatele inimestele nooli välja tulistab.

Kas blog või vlog?

Ikka lugemine, blogid. Kuulamine/vaatamine vajab kuidagi eraldi aega ja kohta. Ja kui blogipostituse loeb paari minutiga läbi, siis vlogid on PIIIIIKAD.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Mõnda on põnev jälgida, eriti kui asjalik arutelu tekib. Aga kuna enamasti on tegu ärapanemise ja lahmimisega, siis ei viitsi jälgida ja end asjata ärritada. Mulle meeldib, kui inimesed suudavad viisakalt eriarvamusele jääda ja teisi vaatenurki mõista, maailm pole ju kunagi-must-valge. Ja no blogijad kipuvad kõiki asju nii isiklikult ka võtma ja solvuma, kuigi võib olla oli mõeldud hoopis midagi muud. Et ikka turn off pigem.

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ei. Ma elan selle mõtte järgi vist, et mida ei näe, seda pole olemas 😀 Ma juba nii vana ka, et elu on liiga lühike laskmaks enda maailma negatiivseid asju/inimesi juurde tulla. See on nagu ise enese aeglane mürgitamine ju. Hoian nii päris-elus kui virtuaalmaailmas draama-addictidest eemale. Noid loen vaid siis, kui mõni kuskil facebookis või blogipostituste reklaamimise grupis põneva ja huvipakkuva pealkirjaga silma jääb.

Kas blogid surevad välja?

Ei usu, pigem on lihtsalt nüüd rohkem hajutatud see asi, et kel on pigem hoopis influentsimise- kui kirjutamisvajadus, on instasse kolinud. Ja need, kes pikemalt kirjutamiseta elada ei saa, jäävad ju ikka blogimaailma alles. Eks ma vahel ikka ise ka mõtlen, et ei viitsi ja milleks, aga tegelikult on selline pühapäevakirjutamine minu jaoks täielik teraapia ja ma kahtlustan, et see blogi siin ei lähe veel järmised 50 aastat ka kinni…. Pluss, kui ma ei oleks kõik need aastad blogi pidanud, oleks mul sulg ikka totaalselt rooste läinud ja selge see, et mingit raamatut küll poleks tulnud.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Esiteks see teraapia-asi,, endast välja kirjutada mingeid muresid ja teemasid. Teiseks, et mäletada neid igasuguseid toredaid seikasid ja võõras riigis sisse-elamise tundeid ja emotsioone. Kolmandaks suhtlemisvajadus (kui väikesed lapsed või kodukontor, või üldse elu võõrsil, siis see virtuaalsuhtlus on täitsa abiks). Ei planeeri ette, siis kui tuleb aega või mõni mõte ei lase rahulikult muid asju teha, siis tuleb ka postitus.

P.S. Postitus sündis üksnes minu suurest uudishimust: nägin, et mul on mustandites 19 postitust ja mõtlesin, et huvitav kui palju teistel on… Nii et ise küsin, ise vastan. Aga ehk viitsib mõni teine blogija ka vastata 🙂

P.S. 2 Tuli vist üle 10 küssa, aga no matemaatika polegi mu tugevaim külg ju.

Siis kui ma ajalehti välja andsin. Kahjuks aastat pole kirjas, aga 8. juuli millelgi pea 30 aastat tagasi
Ei ole midagi, et vanasti selliseid kuumi suvesid ei olenud… Ujuma võib kindlasti minna
järjejutu järgmisi osasid mul kahjuks alles pole, ei teagi mis vaesekesest sai.
Rubriigid: Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 11 kommentaari

Kuuma-spetsialisti 11 nippi palavusega hakkamasaamiseks

Nonii, teil on seal palav, eksole. Noh meil ka, või õigemini oli siin paar 35-kraadi päeva, nüüd on jälle keskpäeval lebod 26. Aga esmaspäevaks lubatakse 41, nii et tuleb vaim valmis panna.

Tegelikult oleme me sooja kliimaga juba üsna ära harjunud. Minu jaoks ongi alles alates 35st see hetk, kui hakkab “liiga palav”. Ja pean tunnistama, et ma tegelikult isegi armastan neid terral’e ehk suviseid mitmepäevaseid maismaa poolt tulevaid kuumaõhumasse, mil tõesti on õues täielik saun ja kuiv kuum tuul puhub näkku ja termomeeter näitab varjus üle 40 kraadi.

Esimestel aastatel järgisime ikka usinalt igasuguseid kuumaga hakkamasaamise nippe ja lisaks oli meil ju alati igas elukohas kondikas ka. Sel aastal, nüüd lõpuks peale pea kaheksat aastat, oleme meie ka nagu suurem osa hispaanlastest ilma kondikata. Ja pole tõesti hullu midagi! Jagan mõned nipid ka:

  1. Keskpäeval ei tasu õue minna. Kõik asjatoimetused tuleb ära ajada kas varahommikul või hilisõhtul. (räägib inimene, kes ise käis täna keskpäeval jalgsi kilomeetri kaugusel toidupoes…aga noh, täna pole palav kah!)
  2. Kui õues on 35 kraadi, siis ilmselgelt ei tasu aknaid lahti hoida, kohe on see kuumus toas ka. Aknad on lahti hommikuti/õhtuti/öösiti, kui on tibagi jahedam. Päeval tasub päiksepoolsetel akendel isegi kardinad ja sirmid ette tõmmata. Mulle tundub, et eestlaste suurim viga ongi see päeval akende lahti hoidmine, mistõttu lähevadki kodud ebanormaalselt kuumaks.
  3. Kui hakkad palavusest zombistuma, hüppa korraks külma duši alt läbi, aitab alati! (ja tõesti – mitte sooja, vaid külma!)
  4. Ilmselgelt magatakse meil siinmail suviti tekkideta. Ma ei tõmba endale isegi õhukest lina enam peale. Veel soovitatakse nt voodiriided külmkappi panna või linad märjaks teha. (aga kes viitsiks, eks)
  5. Ma panen suviti ööseks alati juuksed krunni, lahtistega hakkab kohe jube palav. Õues käies sama lugu – kinniste juustega ei ole pooltki nii palav.
  6. Nii uskumatu kui see ka ei tunduks, siis peakattega on tegelikult hoopis palavam olla, kui ilma. Kui sa just lauspäikese käes kümmet kilomeetrit ei plaani kõndida, siis on ilma hoopis lahedam olla. Sel põhjusel ei ole Hispaanias kunagi ka ühtegi mütsiga beebit või last näha (või noh, mõni ikka on, aga need on turistid)
  7. Lehvik on tegelikult päris hea abimees.
  8. Joo piisavalt vett. Nt jääkuubikutega vesi väikese sidruniviiluga on ideaalselt värskendav.
  9. Kuumal suvepäeval võib vabalt õhtusöögiks hoopis jäätist süüa. Või hommikusöögiks. Või lõunasöögiks… Siinkandis on kuumal ajal popid ka muud külmad toidud, nt külmad supid gazpacho ja salmorejo, salatid jne.
  10. Tööpäev on läbi ja kodus palav? Unusta telekas ja diivan või veel hullem – köögis küpsetamine, ja mine hoopis kusagile ujuma ja ilma nautima. Pööra see väsitav palavus hoopis positiivseks kogemuseks ja ägedaks suvemälestuseks. P.S. Ja kõige värskendavam on loomulikult jõevesi! 🙂
  11. Kui tõesti kusagil üldse jahutust ei saa ja ühtegi veekogu ka ei leia, mine jaluta lihtsalt mõnes jahedas ostukeskuses, muuseumis vms.
Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 2 kommentaari

Must be funny in a rich man’s world

Eelmise postituse jätkuks – inimesed on täitsa õigustatult arutlenud, et kuidas küll saab juhtuda, et arvutada oskav inimene üldse finantsauku satub. Hea küss. Ise ilmselt küsiks sama asja, kui endal poleks juhtunud (kuigi…mai tea, ma tegelt käisin humanitaarklassis, nii et vbolla ei oskagi arvutada).

Ilmselgelt on siin mitmeid erinevaid võimalusi ja stsenaariumeid, aga saan ühele variantidest vabalt valgust heita. Kohe seletan. Vastus on lihtne – kõik saab alguse lapsepõlvest. Ma küll pole veel NII vana, aga las ma siiski heietan natuke oma lapsepõlvest ka ikka.

Mina nt kasvasin täitsa tavalises keskmises peres, ei olnud me ei rikkad ega vaesed. Süüa oli alati, tööd tehti ka alati roppumoodi, me, lapsed, teenisime omale lisataskuraha metsas puid istutades, metsa hooldades, võsa raiudes, marju korjates jne. Nt ostsin väiksena omale ise igasuguseid asju, millest unistasin, pildistamiseks seebikarbi, ägeda narivoodi, Kodu Anttilast vms kataloogid need olid, riideid jne. Samas ülikooliajal ei pidanud ma peale loenguid tööl käima, sest vanemad said endale lubada laste eluaseme ja toidu eest hoolitsemist. Noh, suviti need metsatööd ikka, aga see oli see lõbustusteraha, et kontserditel ja festivalidel käia, raamatuid osta jne. Ühesõnaga, rahas polnud kunagi probleemi, see tuli ja läks, ei olnud ta kunagi elus kõige tähtsam. Ei eriala valikul, ei elukaaslaste valikul. Pigem oli ta hoopis see kõige viimane prioriteet ja olen nüüd aru saanud, et alateadvuslikult mõtlesingi alati, et rikas inimene võrdub automaatselt halb inimene ja hoidsin neist raha jumaldavatest tegelastest pigem suure kaarega eemale. Sest, cmoon, väärtushinnangud! Ükski normaalne inimene ei tee asju raha pärast, raha nimel.

Nii et kõik saab alguse lapsepõlvest. Me igatahes kasvasime peres kõik samasugused, keegi meist ei otsustanud edukaks, rikkaks ja mõjuvõimsaks saada. Kõigil olid pruudid-peikad ka alati sellised, kel pole sentigi hinge all. Isa ikka vahel naljaga pooleks unistas, et keegi võiks nüüd lõpuks ometi ikka rikka väimehe või minia ka majja tuua, kaua võib! Aga nõup. Ei olnud meil sellist rasket kasvupinnast olnud, et oleksime tundnud kindlustunde omamiseks raha vajalikkust. Nüüd, natuke elukogenumana ma mõistan küll, miks osad inimesed panevad finantsi prioriteet number üheks – võimalik, et neil on siis lapsepõlves rahast väga puudu olnud ja proovivad täiskasvanuna teistsugust, vähe kindlamat ja stabiilsemat elu elada?

Ühesõnaga, jõuame siis sinnamaani, et kui oled terve oma elu elanud nii, et otsuste ja valikute tegemisel arvestad kõige muu kui rahaga, siis võib vabalt lõpuks mingi hetk pekki minna. Kas või lased endast suvalt üle sõita, sest noh, pohh see raha. Aitad teisi, kui peaksid tegelikult ennast ja oma pere aitama. Aga ikka mõtled, et noh, küll mina ikka kuidagi hakkama saan, aga vaata, teisel on ju nälg majas. Neilt, kes ise ei paku, ei julge mingite hüvede ja asjade eest raha küsida. Teed kangekaelselt edasi seda tööd, mida armastad, mitte ei lähe it-d õppima või ma ei tea, onlyfansi tegema. Usud, et kohe-kohe läheb kindlasti tööalaselt olukord paremaks…

Aaah, noh, just praegugi siin, üks miljonär (päriselt ka, omab poolt marbellat, ma kutsun teda marbella kunniks) kauples mega suure töö pealt hinnast POOLE alla (ja see hind oli niigi juba allaturuhinna) ja me oleme (v õigemini, Artjom on), et mhmm, no ok, mis seal ikka, sul vaesekesel on raske, aga küll meie kuidagi hakkama saame, eks tuleb siis jälle vööd veits koomale tõmmata ja odavalt teha (näed, ma siiamaani ikka ei arva neist rikkuritest midagi head… kuidas nad muidu rikkaks on saanud – ikka teistest üle sõites. Jajaa, räme üldistus, aga selliseid ikka jagub).

Ja oeh, ma küll ei viitsi seda koroonat isegi siia teemasse tuua, aga. See oli mu meelest taaskord jälle üks totaalne õnnemäng – et mis erialade inimesed uppusid ja mis erialade inimesed mitte ja see oli vist üleüldse esimene kord, kui mõtlesin, et võib olla tuleks siiski eriala valida raha, mitte armastuse järgi. Või kui eriala armastuse järgi, siis vähemalt mees raha järgi. Üks kahest. Et mõlemaid vist ei tasu südamehääle järgi valida. Mõnel muidugi veab ja südamehääl ongi kohe mõistlik ja kasumlik valik. Aga kui ei ole, siis, huhhh.

Ses mõttes ma loodan tulevikule mõeldes, et mu lapsed valivad elukutseks midagi, mis ei ole seotud fotograafia, muusika, näitlemise, ürituste, turismi ega millegi muu sellise pandeemiakartlikuga.

A kuidas teil rahaga suhted on? Teine vaatenurk? Ma muidu ikka usun seda ka, et kui teed oma asja hästi ja hingega, siis küll see raha ka mingi hetk tulema hakkab, ükstapuha mis valdkonnaga tegu on.

Rubriigid: Uncategorized, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 1 kommentaar