Maagilised jetisaapad ehk Malagas on lumi maas?

Kõik sai alguse sellest, kui meie kodulähedase kaltsuka aknale ühed karvased jetisaapad ilmusid. Lapsed, kes pole kunagi lund näinud, olid kohe elevuses, et ostame-ostame, siis saab ju Sierra Nevadale minna.

IMG_20200122_201301

Eile õhtul hüppasimegi kaltsukast läbi ja ostsime Aleksandri suurel pealekäimisel need saapad lõpuks ära. Mis sest, et suurus 41.

Varahommikul ärkasin selle peale, et keegi loopis meie maja kividega. Või vähemalt tundus nii. Tegelikult sadas hoopis rahet. Lisaks müristas ja lõi välku ka. Ajasin end ruttu jalule ja piilusin välja – maa oli rahest täitsa valge, niipalju, kui pimedas muidugi üldse näha oli… samas välgusähvakate ajal õnneks nähtavuse üle kurta ei saanud.

Ma olen mõned korrad varem ka Malagas rahesadu näinud, aga seekord olid taevaluugid ikka täiega valla ja seda kraami sadas tohutus koguses alla. Ja kuskil tunni aja vältel lausa.

IMG_20200123_084849IMG_20200123_081849

Osta veel jetisaapad.

Lapsed olid muidugi ülielevil. No tegelikult ma ise ju ka loomulikult… Aga eks vaadake ise:

Linnas oli muidugi täitsa kaos – libedad tänavad, osades kohtades üleujutused. Öö jooksul oli umbes 70 liitrit (padu)vihma ka ruutmeetri kohta sadanud. 

Praegu õhtul on siin-seal endiselt lumehunnikud. Või noh, rahehunnikud. Viimati oli Malaga sellise valge vaibaga kaetud 1954.aastal, nii et – kes teab, millal jälle….

IMG_20200123_091602

IMG_20200123_092811

IMG_20200123_092554

IMG_20200123_093016

IMG_20200123_093502

IMG_20200123_092706

Posted in Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | 2 Comments

MÄU

DSC_4180

Cocol on mingi eriline anne, juba sünnist saati. Ta oskab nimelt teistelt kohta ära võtta. Ükskõik, kus ta ka ei oleks – kui keegi tõuseb laua tagant või diivanilt püsti, siis sekundi pärast tagasi tulles on Coco seal ees. Magab, nagu oleks see juba mitu tundi tema koht olnud. Teleport?

Näiteks – istun läpakaga diivanil, Coco magab teises diivani otsas õndsat und. Käin korra köögis ja kohviga tagasi tulles näen, et Coco magab endiselt õndsat und, samas asendis isegi. Lihtsalt minu koha peal.

Või istume kõik laua taga. Kasse pole isegi kusagil näha. Keegi tõuseb korraks püsti, et midagi köögist tuua. Silmapilguga on vabanenud tool Coco poolt hõivatud.

Ja issand, kui palju ta muutunud on! Liigne päevitamine vist….

DSC_2497

hele

IMG_20190304_115937_665

väike päevitus

IMG_20190304_115937_662

tume

Tolmu oskustest ma ei hakka seekord parem rääkimagi, tema hing ihaldab endiselt peent kunsti luua, mina maakas lihtsalt ei mõista ja koristan muudkui väärtuslikud taiesed kokku. Lisaks peidan kunstitarbeid ja materjale ka – rõdu ust ei unusta lahti, kui seal pesu kuivab, kõik sokid ja rinnahoidjad on ka alati kusagil sahtlites peidus. Hea, et susse vähemalt leidub. Ja hea, et mõnikord ikka külalisi käib, nemad ei ole toorainega nii kitsid… (Anna-Liisa, sinu spordirinnahoidjast tuntakse väga-väga puudust!)

DSC_4131

IMG_20191003_124417_336

sportlikud, teeme koos joogat

Also… pargis elavas kassikoloonias on üks imearmas kirju kiisupojake, kes on lisaks meganunnu olemisele ka ülimalt sõbralik, tuleb alati juurde ja lubab pai teha. Ma panin talle isegi nime ära – Arya. Oleks mul raha, et arstilkäigud ja steriliseerimised jne ära teha, oleksin ta juba ammu koju vedanud 😦 Nii et Universum – kui tahad, et see nunnupallike omale kodu saaks, saada mulle lotojackpot 😛

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments

Kolmkeelsed lapsed vol 2

 

20191017_142732

Vaatan et täpselt kolm aastat tagasi, kui lapsed olid vanustes 4 ja 2, panin ma kirja, kuidas meil selle laste kolmkeelsusega läinud on (piilu siit). Ma arvan, et nüüd ongi täitsa paras aeg jälle uusi vahekokkuvõtteid teha.

dav

Aleksandr on 7-aastane ja käib nüüdseks juba viiendat aastat hispaania koolis, hetkel on käsil teine klass. Hispaania keelt rääkimas ma teda väga tihti ei kuule, sest kodus seda vaja ei lähe, aga niipalju, kui klassikaaslaste sünnipäevadel, mõnel kooliüritusel või omaette mängides on õnnestunud kuulda, tundub minu kõrva jaoks olevat keel aktsendita ja tuleb täitsa ludinal. Esimesed paar aastat käis ta kooli logopeedi juures nagu teisedki, kel keelega raskusi. Nüüd ei ole juba mitu aastat selleks vajadust nähtud, kuigi tean et tema klassist mõni käib siiani, isegi üks hispaanlane. Nii et ei tohiks probleemi olla hispaania keelega. Samas  – õpetaja ütles hiljuti, et Aleksandr on ülimalt häbelik ja eriti rääkida ei taha. Pole muidugi ka ime, sel aastal on neil jälle uus seño ja Aleksandril võtab see omaksvõtt ja kohanemine aega.

DSC_3830

Daniel on 5-aastane ja käib eelkooli viimases astmes ehk siis tal on käsil kolmas aasta hispaaniakeelses kollektiivis. Kui väiksena, enne kooli julges ta hispaania keelt päris kenasti kasutada, siis esimesel kooliaastal tekkis tal keele suhtes täielik tõrge, täpselt nagu Aleksandrilgi oli juhtunud. Vaikis esimese aasta ja veel teise aasta algusegi. Samas tegi koolis kõike ilusti kaasa ja õpetaja nägi, et laps saab kenasti aru. Ühel hetkel hakkas ta mulle mõnikord mõnda hispaaniakeelset sõna kõrva sisse sosistama, näiteks kui küsisin, et kas tead kuidas see sõna hispaania keeles on. Aga kõva häälega ei julenud välja öelda. Ja siis, kui teise kooliaasta poolepeal meie juures kuu aega üks prantslane elas ja meie kodune suhtluskeel temaga hispaania keel oli, Daniel lõpuks murdus ja hakkas ka avalikult ja häbenemata hispaania keeles suhtlema. Ning koolis ka. Ta on tegelikult tunduvalt ekstravertsemat tüüpi, kui Aleksandr, nii et ma imestan, kuidas ta suutis üldse nii kaua sedasi vaikides oma mullis istuda.

IMG_20191222_171705

Vene keel on neil hetkel kõige domineerivam – omavaheliseks suhtluseks valivad nad enamasti selle. Võib täitsa vabalt juhtuda, et olen nendega kolmekesi, räägime eesti keeles ja niipea kui ma vait jään ja oma asjadega tegelema hakkan, kuulen, et nad on sujuvalt vene keelele üle läinud. Vene keel tuleb kiiresti ja pausideta, kõik tehnika jms nö poiste teemadega seotud sõnavara on suurem, kui eesti keeles, aga aktsent on päris korralik. Nad pole kumbki neid susisevaid ž, z jne vene sitikaid omaks võtnud. Sõnade järjekord on tihtilugu hispaaniapärane. Nad ei viitsi eestlaste kombel pöörata erilist tähelepanu sõnade sugudele ehk kui nimisõna on näiteks naissoost, ütlevad nad sinna eelneva omadussõna üldjuhul meessoost. Ma ise teen hispaania ja vene keeles pidevalt täpselt sama viga, eestlaste värk, me ei diskrimineeri ju sugude kaupa eksole 😀

Eesti keel on muidugi samuti mõnusa aktsendiga ja samamoodi tuuakse ka siia teiste keelte grammatikat üle.

Ma- ja da-lõpud on üle kivide ja kändude. “Tahan proovima, kas saab”

Juhe on “juhm”, vist selle loogika järgi, et kui mitmuses on juhtmed, siis ainsuses võtame lihtsalt lühemaks.

“Emme, luge mulle!” ja “mina loesin”

Kui neil on üleannetu tuju ja mõne krutskiga hakkama saada tahavad, siis proovivad nad minuga meelega vene keeles rääkida, et näha, kas ma allun provokatsioonile. On näha, kuidas see nö vales keeles rääkimine nõuab neilt tegelikult hirmsasti kontsentreerumist ja pingutust, niivõrd kõvasti on neil kuskil ajusopis juurdunud see, et on emaga suhtlemise keel ja isaga suhtlemise keel, mis sest et teavad, et oskame ju mõlemad teisi keeli ka.

Põnev kiiks on neil veel see, et kui teiste kohalike eesti lastega räägitakse muidu eesti keeles, siis mängukeeleks on hispaania keel. Ehk siis: teretamised ja uudised vahetatakse eesti keeles, mängureeglid lepitakse kokku samuti eesti keeles, kuid siis, kui lõpuks mänguks läheb, toimub tegevus hoopis hispaania keeles. Ilmselt tuleneb see sellest, et ka koolis on kõik omavahelised mängud hispaania keeles, pluss ka sellest, et kõik ninja-alane ja muu poistemängude sõnavara ja ideed tulevad hispaaniakeelsetest multikatest. Samas kohalike vene lastega mängivad nad vene keeles, mis sest, et kõik oskaksid ka hispaania keelt.

Mulle tundub, et praegu on neil juba see vanus, kui peaksime hoopis kirjakeele peale mõtlema hakkama. Hispaania keelega pole probleemi, seda õpivad nad koolis iga päev. Pean silmas hoopis eesti- ja vene keelt, mis sõltuvad ainult meie kodusest viitsimisest selle teemaga tõsiselt tegeleda. Eesti keelega olen ma meid üsna järjepeal hoidnud, nad teavad, et J hääldub eesti ja hispaania keeles erinevalt, et eesti keeles on täpitähed, et H hääldatakse välja jne. Viimati õhtul enne magamajäämist sõnamängu mängides panin muidugi tähele, et T ja D vahel vahe tegemine on raskustega. Näiteks: mina ütlen “nõud”, Aleksandr ütleb “traktor” (see on see mäng, kui järgmine sõna algab eelmise sõna viimase tähega). Daniel hääldab U ja V üsna ühte auku ja tahtis U-ga algavaks sõnaks “vana'” pakkuda. B ja V häälduvad siin andaluusias tihti nii kuidas parasjagu juhtub, seega ka ka nende eristamine pole kergete killast. Ja muidugi I ja J. I-tähega algav sõna võiks ilmselgelt ju iänes olla…. Aga seda viga teevad vist puhta eesti keelega lapsed ka.

Vene tähestiku osas sõltub kõik muidugi ainult Artjomist – mina oma nina selle õpetamisse ei pista, kui siis vaid nii palju, et mõnikord mainin, et ehk oleks aeg tasapisi seda ka õppida? Aleksandr pole väga huvi üles näitanud, kuid Daniel on ise Artjomi käest mõndade tähtede kohta uurinud. Laps, kes lihtsalt armastaab kirjutamist! Nüüd ta siis kirjutab vene keeles nii, et suurem osa sõnast on ladina tähestikus, kuid mõni täht, mida teab, kirillitsas. Vene keeles “raha” kirjutab nt ЦENKI.

Lisaks meeldivad neile väga keeltega seotud ja keelte vahel orienteerumisega naljad.

Näiteks kui paberile on kirjutatud “M” siis võib see vabalt tähendada eesti keeles mind ehk emmet, sest hispaania tähestiku M hääldatakse “emme”.

Või siis see: neil on venekeelne raamat nimega Кротик (mullamutt) ja siis loevad seda pealkirja kui “kpotnk” ja itsitavad kahekesi.

Neid keelnalju on neil tegelikult tohutult, aga mulle ei tule nad niimoodi hoobilt praegu muidugi meelde. Õnneks olen mõned siia jooksvalt üles tähendanud, näiteks SIIN, SIIN ja SIIN. Ja paar päeva tagasi SIIN.

20190308_153355

Posted in Kolmkeelsed lapsed | Leave a comment

Uuemaid keelenalju ka

Ütlesin täna lastele nende segamini tuba nähes, et hop-hopp, ruttu koristama, viie minuti pärast tulen kontrollin üle ja kui on ikka sama sassis, tuleb karistus.

“Mis tähendab karistus?” küsisid mõlemad segaduses nägudega vastu. Tuleb välja, et neil pole õrna aimugi sellise sõna olemasolust. Hea elu noh… Nüüd käivad mul järel nagu puugid ja nõuavad seletust. Ütlesin, et ärge siis koristage, saate teada, aga karistus on ikka väga hirmus, veel hullem, kui karma, parem ikka kiiresti ära koristada.

Tundub, et neil on uudishimu hirmust siiski suurem, keegi ei näita märkigi koristama hakkamisest…

Eestikeelseid raamatuid lugedes küsivad nad ka tihtilugu mingite sõnade ja väljendite tähendust. Mõned suudan hispaania või vene keeles neile ära tõlkida, aga osadega jään vahel jänni ka. Kas või “vitsa saama”. “Kelgutama” oli täna hommikul tundmatu sõna. Eks ta ole uskumatu lugu muidugi ka, et ma olen kasvatanud üles kaks eestlast, kes pole oma elus kunagi lund näinud. Aleksandr tegelikult on, aga oli nii väike, et ei mäleta enam.

Aga noh, arvestades neid viimase aja eesti talvesid, siis küllap on selliseid lumest vaid und nägevaid lapsi veel. Millalgi pean ma ikka selle 60km sõidu sinna Sierra Nevadale ära tegema, et nad lume ja külma ära näeks-kogeks ja saaksime tolle lõpmatu lumejutuga juba ühele poole.

Aga igasuguseid eesdigeel longab-juhtumeid tuleb ikka ette aeg ajalt.

“Emme, siin oli just üks see oranži ninaga linnukas” Jep, Aleksandr, kuldnokk.

Lepatriinu asemel on “Lepatriin” ja “Lepatriinid”

Hammas on “hamb”. “Emme, mul hamb logiseb”

Ja siis on veel bakturid, hleib, huntsid (=vuntsid), eskelett jne. Hispaanlased ei suuda s-tähe +konsonandiga algavaid sõnu sinna ette e-d lisamata hääldada.

Daniel luges ükspäev eesti kalendrist kuid: “Haanuar, veebruar…” Hispaania keeles hääldub “J” nagu “H”. Nüüd loeb ikka õigesti. Ja mõtles kalendrit lugedes ühe nalja ka välja:

“August – tulevad pätid (augustis varastati meil asjad ära). Emme, kustkohast pätid tulevad?” Minu “möhh?” peale hüüdis kohe rõõmsalt: “August!” Nüüd me siis teame.

IMG_20190704_170103

Posted in Kolmkeelsed lapsed | 1 Comment

2019 küsimused-vastused

Nägin Malluka blogis ühte eriti kirvespikka aastakokkuvõtteküsimustikku, mille ta oli omakorda Daki blogist leidnud.

Vanaaastaõhtul ajaviiteks täitsa paras ära täita ju 🙂 Veel mõni julge? Kas või paberil, enda jaoks…

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Osalesin blogiauhindadel. Pildistasin pulma. Osalesin seriaalis. Kindlasti oli veel midagi…

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma väga palju lubadusi ei andnud, kõigest need kolm olid:

  1. kirjutan raamatut (kust ma selle aja leian???)
  2. proovin kodulaenu saada (või lotoga võita!!!)
  3. vähendan jälle coca-cola ja red bulli joomist (sest need paar kilo on jälle tagasi hiilinud)

Ütleme nii, et raamatut kirjutasin, valmis veel ei saanud, aga ülejäänud asjades feilisin ikka täiega.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa, suguvõsas olid mõned nunnud beebiuudised küll 🙂

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ilmselt ei peaks enamus raseduse peetumist siia selle küsimuse alla klassifitseeruvaks, aga minu jaoks oli see ikkagi surm.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Oma kodu.

6. Mis riike külastasid?

Eesti, Portugal ja eks Hispaanias trippisin ka ikka natuke

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Mõned sündmused sellest aastast ikka jäävad igaveseks mällu, aga arvatavasti mitte kuupäevaliselt, mul on numbrimälu endiselt suht null.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Need said juba SIIA kirja. Ma ei oska seda ühte ja ainukest valida. Peamine kordaminek on vist see, et selle aasta üldse üle elasin.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma tahaks öelda, et ohh, millisest sitast ma sel aastal eluga läbi tulin! Aga ei saa, sest kes teab, millal ma sealt lõpuks välja rabelen.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Jah

11. Möödunud aasta parim ost.

Ühed teksad ehk? Või mõni kaltsust saadud asjadest?

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Heade ja armsate inimeste

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Kahepalgeliste inimeste

14. Kuhu läks enamik su raha?

Üür, arved, toit ja vein ka…

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kirjutamine

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

“Oma laulu ei leia ma üles” – kummistas mind pidevalt juba enne seda, kui Artjom tast oma covery tegi. (<- vajuta lingil, kui tahad kuulata). Aga see lugu kummitab mind ka päris tihti:

 

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

I õnnelikum või kurvem: kurvem

II kõhnem või paksem: samasugune

III vaesem või rikkam: vaesem

 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud

Tantsinud. Rõõmus olnud. Laulnud ehk?

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud

Muretsenud, paanitsenud, kartnud

20. Kas sa armusid aastal 2019

Ei

21. Kui palju üheöösuhteid?

0, nii sel aastal kui üldse elus, just nii igav ja vanamoodne olengi

22. Mis oli su lemmiksari?

Lemmik Chernobyl. Aga ka Malaka ja Brigada Costa del Sol olid ägedad. GoT osas on love/hate värk.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei vihka kedagi, lihtsalt on inimesi kelles olen võibolla mingil määral pettunud

24. Parim raamat, mida lugesid?

Kahtlustan, et mõni lasteraamat…

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Hmm… Rosalíast vist ei teadnud enne seda aastat midagi?

26. Mida sa tahtsid ja said?

Drooni… mitte et ma ise oleks selle saanud, aga Artjom sai see ja teeb sama välja ju 😀

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kui seriaalid välja arvata, kas ma siis olen üldse 2019 väljalaskega filme näinud? Ok, Pain and Glory vaatasin ära, meeldis, Lego Movie 2 vaatasime, ka meeldis.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Kolmkümmendsomething sain. Vihjeks, et sama vanaks, kui siin ankeedis küsimusi. Midagi erilist ei teinud, grillisime ja vaatasime eurovisiooni.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma oleks lotojackpoti võtnud…

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Täpiline? Kleidiline?

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Vanemad

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Antonio Banderas 😀

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Mul tekkis lihtsalt küsimus, et wtf seal Eesti poliitikas toimub? Ja kes on küll need inimesed, kes ekret valivad…

34. Keda igatsesid?

Lähedasi, kui on raske või kurb aga nad on seitsme maa ja mere taga

35. Kes oli parim uus tutvus?

Mulle ei meenu, kas mul isiklikult näost näkku üldse on mõnda uut tuttavat sel aastal? Aga läbi blogi olen küll tutvunud mõndade inimestega, kellega tunnen, et nii my-kind-of-person.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Esiteks – ära kahtle endas, just do it.

Ja teiseks – ära karda abi küsida enne, kui liiga hilja.

IMG_20191210_134420_450

See pilt võtab mu 2019 aasta nii hästi kokku

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged | Leave a comment

Üks jõulueelne video ka

Pean seda lugu vist alustama sellest, et kui MINA veel väike olin… Ehk siis, kui mina väike olin, siis ma võõraste, ega ka tuttavate täiskasvanutega rääkida ei julgenud. Isegi vanaema-vanaisaga mitte. Olin alati vait kui sukk ja nii mõnigi inimene kahtles, kas ma üldse rääkida mõistan või ehk oleks vaja mind kusagile erikooli panna… Vanematega muidugi lobisesin ikka pikad jutud maha, seega nad väga mures mu pärast vist õnneks ei olnud.

Nii et pole imestada, et lapsed on karma mulle samast puust saatnud. Ehk siis – nad jätavad väga vaikse ja mittejutuka esmamulje. Või mis esma, mitu kuud või isegi aastat hiljem ei pruugi neil enamus inimestega keelepaelad valla minna. Aga kui omaette oleme, siis ei saa seda juttu kohe üldse pidama.

Seega tõestuseks üks video, mille enne jõuluvaheaega käigupealt tegin 🙂

Tegelikult ma esialgu ei teadnud, kas hakkan seda siin üldse jagama, sest noh, kindlasti pärast kuskil kirjutatakse, et küll need väliseestlaste või mitmekeelsete perede lapsed räägivad vigast eesti keelt ja oi oi oi. Aga. Esiteks mul on endal nii lõbus seda rõõmsat kojukulgemist vaadata ja ma tean, et paari aasta pärast oma blogi sirvides vaatan uuesti, nii et heldimusest on pisarad silmas – sest siis on seda aktsenti palju vähem ja nad pole enam nii väiksed ja nunnult siirad jne 😀

Ok, aitab mulast, play-nupp on seal keskel 😀

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga | Leave a comment

Üles-alla 2019

Ma olen seda aastat oma mõtteis (ja siin blogis ikka ka) kõvasti kirunud, sest ta on raske olnud. Ma põlesin läbi (täitsa esmakordne kogemus, rohkem ei taha!), kukkusin sügavasse finantsauku ja kõige tipuks pole ma veel kunagi varem ennast nii depressiooniäärel tundnud. See on nii veider tunne – mingitel hetkedel tundub kõik nii hall ja jõud täiesti otsas, samas kui nutud on lõpuks ära nutetud, mõtlen järgmine päev, et kuidagi peab ju ikka hakkama saama ja pole nii hullu midagi, et cmoon, võta ennast nüüd kokku! Samas iga pisemgi tagasilöök, järgmine ebaõnnestumine või kellegi valesti väljakukkunud repliik võib emotsionaalselt tagasi sinna esimesse poolde paisata ja see on paganama nõme koht kus omadega olla.

Lisaks juhtus aasta jooksul riburadapidi muudkui igasuguseid ebaõnnestumisi, no näiteks see, et läpakas ja kõik muu kraam ära varastati, rasedus peetus, üüri muudkui tõstetakse, jalgratta tagakumm ära varastati jne. Ma saaks neist ebaõnnestumistest terve raamatu kirjutada. Või filmi, nagu see “Series of unfortunate events“…

Kõige taustal on veel igasugused draamad inimestel ümberringi, pluss mingid mõttetud draamad eesti blogimaastikul, kuhu ma ka peaaegu otsapidi sisse sattusin. Ja draama pole kohe üldse minu “teetassike”  (peaks äkki ütlema “veinipokaalike” selle asemel?), proovin alati dramaqueenidest ja –kingidest võimalikult kaugele hoida. Aga no alati ei õnnestu kah, näiteks ühte intriigi sattusin ootamatult nii, et tahtsin naiivselt möödaminnes inimest aidata ja sain lõpuks ise hunniku jama kaela. Shit happens noh.

Aga ma ei taha üldse neile teemadele pidama jääda ja negatiivsele keskenduda – see on elu ja kõigil on mõnikord neid raskemaid aegu. Vist. No kellel ei ole, need on ikka täiega õnnega koos.

Jäin siin mõni aeg tagasi mõtlema, et mille üle ma sel aastal hoopis õnnelik ja tänulik olen. Ja just selle poolega võikski see aasta lõpuks meelde jääda. Nii et see järgnev osa on puhtalt mu enda jaoks, et suudaksin selle neetud 2019ga lõpuks rahu teha. Täiesti suvalises järjekorras:

♥ Mul on olnud õnn ja au ja suur privileeg sel aastal “Minu Hispaaniat” kirjutada (mitte et ta veel valmis saamas oleks…)

♥ Aaaaah kui üllatunud ja happy ma olin, kui blogiauhindadel “Elu välismaal ja reisiblogide” kategooria teise koha sain! (ise arvasin tõsimeeli, et tuleb tagant teine)

♥ Nii tänulik, et vanemad kinkisid meile piletid suvel Eestis käimiseks. Üleüldse, ilma pere toeta poleks me seda aastat mingi nipiga üle elanud…

♥ Mäletan, kuidas ma kevadel mõtlesin, et nii äge oleks, kui meil oleks droon – nii pulmadevideode tegemiseks, kui niismaa Hispaania looduse jäädvustamiseks. Ja nüüd on Artjom ettevõttes, mis finantseeris ta droonikoolituse ja ostis talle drooni ka. How cool is that!

♥ Olen nii ääretult tänulik, et isal avastatud kasvajad olid healoomulised.

♥ Minu kätesse usaldati sel aastal kahe pulma pildistamised. Ja ma sain täitsa hakkama, ise ka imestan!

♥ Fotostuudio – ohh, jaa, on raskusi ja muret-vaeva olnud, aga nüüd lõpuks oleme ta peaaegu “käima” saanud ja see on ikka hea tunne.

♥ Ülicool, et sain Malaka seriaalis taustanäitlejana kaasa teha. Väike samm inimkonna jaoks, aga minu jaoks ülisuur 😀

♥ Sain Postimehesse artikli kirjutada – jällegi üks äge ja huvitav väljakutse 🙂

♥ Natuke emo, aga ma olen ausalt tänulik, et olen suutnud sel aastal siiski kahe jalaga maa peale jääda, ei ole täitsa hulluks läinud, ei ole kusagilt katuselt ega mäenukilt alla hüpanud ega muud sellist rumalat teinud, mis lihtsam variant oleks tundunud. Selle võiksin vist seekord vabalt oma aasta suurimaks saavutuseks lugeda.

♥ Ühe asja, mille üle tänulik olen, jätan enda teada ka…

Aga niimoodi läbi roosade prillide vaadates tundub ju lausa veider, et kuidas ma kõigele sellele vaatamata olen ennast läbi kogu aasta pidevalt maailma suurima luuserina tundnud…

Loodame, et see peatselt algav ja müstiliselt kõlav 2020 on kõigile õnne, rõõmu, nalja, positiivseid üllatusi, edu, põnevaid väljakutseid ja unistustele lähemale jõudmist pakkuv 🙂

Näeme kui mitte varem, siis kindlasti juba järgmisel aastal!

IMG_20191222_223239_622

P.S. Piiluge julgelt blogi facebooki lehele ka, vana nagu ma olen, siis vahel unustan mõnda sealset asja siin jagada või vastupidi 🙂 Näiteks täna sai sinna üks lambikas video pandud…

Ja kõige aktiivsem olen vist hoopis Instagramis, sest sinna saab ju käigupealt ja kiiresti möödaminnes postitada. Näiteks seesama pilt siin paar rida ülevalpool – isegi Antonio Banderas ei pidanud paljuks mulle “like” visata 😀 😀 😀 (Kilkasin selle peale nii, et Anna-Liisa arvas, et olen loto jackpoti võitnud…)

Posted in Fotograafia, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | 1 Comment