Gibraltar

Tahtsin siin juba mõnda aega tagasi teile Gibraltarist rääkida – noh ta siinsamas kiviga visata ju ja olen nende olukorral ikka ka vahepeal silma peal hoidnud, eriti kuna aasta alguses teda meil siin ajakirjanduses pidevalt eeskujuna välja toodi, ikkagi paik nr 2 maailmas, kus KOGU elanikkond sai kiiresti koroona vastu vaktsineeritud (kui meie olime siin kevadel alles kuskil 9% peal, oli neil juba 100% ja rohkemgi tehtud).

Ühesõnaga, see on siin Hispaania lõunarannikul asuv Inglismaale kuuluv kaljukamakas, linnake, kus elab umbes 30 000 inimest. (+ahvid, ärgem ometi ahve unusta!!!)

Gibraltaril algas koroona sama hullult, nagu meilgi siin Hispaanias ja neil oli samuti totaalne mitmekuune lockdown (2020 kevadel). Kõik olid hullumas. Peale lockdowni tuli suvi ja maskid ja sügisel/talvel hakkas kõik jälle uuesti allamäge minema. No ja siis said vaktsiinid valmis, eks.

Aga kui meil siin kulges vaktsineerimine samas tempos, kui mujal Euroopaski, käisime Eestiga suht ühte jalga, siis Gibraltaril otsustati koroonale kohe pauguga üks-null ära teha ja alates 2021 jaanuarist saigi kogu elanikkond paari kuuga vaktsineeritud. Üle saja protsendi täiskasvanud elanikkonnast lausa, sest vaktsineerimiskavasse võeti ka need mitu tuhat inimest, kes elavad Hispaanias, kuid käivad igapäevaselt Gibraltaril tööl. Operation freedom oli selle vaktsineerimiskampaania hüüdnimeks. Ja kes siis vabadust ei tahaks!

(mul tuli kohe silme ette Eesti filmiklassika ja “Meie reliikvia on VABADUS!” 😀 )

Umbkaudselt on arvestatud, et 3% täiselisest elanikkonnast jättis end siiski vaktsineerimata. Aga endiselt, supertulemus! Praeguse seisuga on Gibraltaril lõplikult vaktsineeritud 39 143 inimest. Täitsa hea eeskuju ju!?

Ja mis siis juhtus. Paar kuud tagasi, kui meil siin oli veel välitingimustes ka maskikohustus ja üldse miljon piirangut, oli Gibraltaril pidu ja pillerkaar, maske ei pidanud enam kasutama, üritused toimusid jne. Paradiis noh! Aga kaua see paradiis ei kestnud ja praeguseks on olukord jälle hull, maskikohustus tuli uuesti tagasi, üritused keelati ära, igasugused muud piirangud. Igapäevaselt nakatub keskmiselt 23 inimest koroonasse. Ja lõviosa nakatunutest on needsamad vaktsineeritud täiskasvanud residendid, igas vanuses. Mõned vaktsineerimata haigestujad on ka, aga enamus neist on lapsed, pluss mõned need, kes juba varem läbi põdenud (iga päeva uued haigestunud tuuakse vanusegruppide kaupa välja ja lisatakse juurde ka info, kas inimene oli vaktsineeritud või mitte ja kas resident või külastaja jne) Vaatan siit Gibraltari ametlikust infost, et viimase seitsme päeva koroonanäit 100 000 elaniku kohta on 486, mmis on suht sama, mis meil Hispaanias ligi 60% vaktsineermise juures.

Nii et sorry, kui teil nüüd lootused alla toon, et vaktsineerimine see imerelv on, mis ühiskonna lahti ja piiranguteta hoiaks. Nop, ei ole. Isegi, kui “üle 100%” ära vaktsineerida, nagu Gibraltaril.

Vaktsineerimine riigiti: Gibraltar, Hispaania ja Eesti.

P.S. Ma märgin igaks juhuks ära, et ma ei ole vaktsineerimisvastane (ega ka tulihingeline pooldaja), jälgin huviga teemat ja kaalun, kas minna või mitte (meil siin jõudis alles praegu järg meievanuste kätte). Aga mind häirib, et sellised Gibraltari-näited meedias maha vaikitakse, samas kui kevadel teda nii usinalt eduloona välja toodi, ma ise ka ju tookord õhinaga jagasin ja rääkisin, et ohhooo, kui äge. Ja väga häirib, et inimesed on nii leeridesse läinud sel vaktsiiniteemal ja üksteist sõimatakse ja kõigil on enda arust kindlasti 100% õigus ja teine pool on ilmselgelt lollakas/lammas/vms. Must või valge. Halli pole olemas.

p.p.s. Hispaania keelas Astra Zeneca kasutamise üldse ära.

p.p.p.s. Mis värk sellega on, et kui vaatan vaktsineerimise protsente riigiti, siis Hispaania kohta näitab nt 3.aug seisuga 59% lõplikult vaktsineerituid ja Eesti kohta 38% – mulle on eesti meediast kuidagi suurem protsent meelde jäänud? Arvasin alati, et suht sama, mis meil.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 1 kommentaar

Kümme küssi blogijale

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Suht vähe vist teistega võrreldes, ma arvan. 19 ja kõige vanem aastast 2016. Pluss mõned teemad ja ideed, mis peas on juba kuju võtnud, aga pole olnud mahti neid kirja panema tulla. Ma ei tea kuidas teistel, aga mul võtab iga postitus ikka paar tundi aega ära. Aga mustandites olevad teemad ilmselt ilmavalgust ei näegi, sest noh, enamus on ajast ja arust. Ma ei hakka ju jõulud 2018 vms postitama nüüd lambist… Või peaks tegama mingi põneva väljakutse blogijatele, et nii, kõik kes julgevad, tagant kolmas draft avalikuks? 😀 (raudselt kõik teeks sobi, eks)

WordPress või Blogspot ja miks?

WordPress, kuigi alustasin omal ajal blogspotiga. Aasta ehk olin sel platvormil ja mingid asjad hakkasid liialt häirima (aga ma ei mäleta enam, mis täpselt, sest see oli NII ammu ju)

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Väga lihtne küss. Kuna ma väiksena sain poolvõõras kohas üksi jäänuna mingi närvivapustuse, siis ei julgenud pärast umbes seal 4-7-aastase vahemikus võõraste inimestega enam sõnakestki rääkida. Isegi vanaema ja vanaisaga toimus suhtlus paberil, kui neil suviti nädalaks külas olin. St nemad rääkisid, mina vastasin kirjalikult. Sealtmaalt jäi see kirjutamine külge vist ja sai harjumuseks omale sahtlisse igast asju kirjutada (ja pärast ahju visata). Ja ma olen ju üks neist veidrikest, kellele meeldis koolis kirjandeid ka kirjutada, alati ikka maksimumpunktid tulid, isegi lõpukirjandil. Ja no näed, siiamaani meeldib see kirjalik suhtlus rohkem, kui sõnaline… Essa blogipost, vot ei teagi, mul oli tegelikult ju kunagi kinnine ühe jälgijaga salablogi ka, ja mul pole enam aimugi, millest seal kirjutasin. Aga muidu Hispaaniaelu-blogi essa post oligi sellest, et kohe minek ja hurraaa.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Umbes iga paari päeva tagant tulen teen mõnusa lugemistunnikese. Kohv jne. Tavaliselt on see siis, kui peaksin midagi muud tegema, aga lihtsalt ei jõua ja aju vajab väikest restarti, siis tulengi ja lülitan end oma elust välja ja loen, mida teised teevad. Umbes 10-15 blogi vist jälgin niimoodi järjepidevalt, need on just sellised, kus ma tunnen, et see blogitutvus on vastastikune, kuigi pole nende inimestega kunagi kohtunud, tundub nagu tunneksin neid ja nemad mind ka. Ma väga sellist ühepoolset fänn-sõprust ei viitsi pidada, sellepärast ma paljusid neid kuulsamaid blogisid loen väga harva, sest neis jääb see suhtlus alati ühepoolseks, ei ole sellist sooja sõpsitunnet. Ja noh, reklaampostitusi ka ei viitsi tõesti lugeda. Mul on paar blogi, mille autorid mulle tohutult sümpatiseerivad, aga tihti libisengi readeris nende postitustest ikkagi üle, sest ei ole seda äratundmisrõõmu, et “oo, mu blogisõpsil on uus post!”

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Tõesti ei mäleta! Ma hakkasin regulaarselt blogisid lugema alles siis, kui Hispaaniasse kolisin ja ise kirjutama hakkasin, aga ilmselt sattusin noorena ikka aeg-ajalt mõne blogipostituse peale, Daki võis ehk olla? Ja kõik hispaania-teemalised blogid olid ka mõned aastad enne kolimist väga teemas. Mäletan, et Aleksandri beebigrupis jagati Malluka füürer-emmede blogiposti ja lugesin ka läbi, aga jälgima teda ei hakkanud, mõtlesin hoopis, et mida piffi noh, nii noor ja roheline 😀 Aga enne lapsi olin ma üldse pigem raamatu- kui blogiinimene. Ma alati imestan, kuidas väikeste laste emad suudavad raamatuid lugeda, mina ei suuda, siiamaani on raske. Mulle meeldib niimoodi lugeda, et mingi 20 tundi jutti ja keegi ei tohi segada. Ma niimoodi peatüki kaupa ei saa, et keegi pidevalt mõttelõnga lõikab ja midagi tahab ja küsib jne. Pool naudingust on siis kohe kadunud! Ses mõttes on blogid laste kõrvalt ideaalne kiire meelelahutus.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ooo, jaa! Esimesena oligi Helen Eelranna Hispaania-blogi, mis sai ühe sõõmuga läbi loetud. Ja siis ühe neiu oma, kes Alicantes vabatahtliku tööd tegi ja lohesurfi harrastas (ei mäleta enam nime kahjuks, kümme aastat juba möödas ju). Aga umbes pooled nendest, keda praegu jälgin, olen ka otsast lõpuni läbi lugenud. Vahel on nii, et avastan mõne uue blogi, ja see on lihtsalt nii hästi ja huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, ja mõtlen, et kus kivi all ma küll olen elanud, et varem ei teadnud?! Ja siis loengi kohe mitme aasta jagu postitusi tagantjärgi ära.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Oma näo ja nimega blogid mõjuvad mulle ausamalt ja siiramalt küll. Ja julgemalt, ma väga hindan inimestes julgust. Anonüümse puhul tekib ikka see mõte, et miks inimene häbeneb, või et kas ta valetab oma postitustes. Mitmed väga isiklikel ja tundlikel teemadel bloginud inimesed on seda oma nime alt teinud ja just see aitabki lugejatel suhestuda ja mõista, et need asjad, millest kirjutatakse, pole mingid tabuteemad. Mõni anonüümne blogija tundub olevat nagu pimedas koopas istuv vari, kes sealt siis teistele päevavalguses kõndivatele inimestele nooli välja tulistab.

Kas blog või vlog?

Ikka lugemine, blogid. Kuulamine/vaatamine vajab kuidagi eraldi aega ja kohta. Ja kui blogipostituse loeb paari minutiga läbi, siis vlogid on PIIIIIKAD.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Mõnda on põnev jälgida, eriti kui asjalik arutelu tekib. Aga kuna enamasti on tegu ärapanemise ja lahmimisega, siis ei viitsi jälgida ja end asjata ärritada. Mulle meeldib, kui inimesed suudavad viisakalt eriarvamusele jääda ja teisi vaatenurki mõista, maailm pole ju kunagi-must-valge. Ja no blogijad kipuvad kõiki asju nii isiklikult ka võtma ja solvuma, kuigi võib olla oli mõeldud hoopis midagi muud. Et ikka turn off pigem.

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ei. Ma elan selle mõtte järgi vist, et mida ei näe, seda pole olemas 😀 Ma juba nii vana ka, et elu on liiga lühike laskmaks enda maailma negatiivseid asju/inimesi juurde tulla. See on nagu ise enese aeglane mürgitamine ju. Hoian nii päris-elus kui virtuaalmaailmas draama-addictidest eemale. Noid loen vaid siis, kui mõni kuskil facebookis või blogipostituste reklaamimise grupis põneva ja huvipakkuva pealkirjaga silma jääb.

Kas blogid surevad välja?

Ei usu, pigem on lihtsalt nüüd rohkem hajutatud see asi, et kel on pigem hoopis influentsimise- kui kirjutamisvajadus, on instasse kolinud. Ja need, kes pikemalt kirjutamiseta elada ei saa, jäävad ju ikka blogimaailma alles. Eks ma vahel ikka ise ka mõtlen, et ei viitsi ja milleks, aga tegelikult on selline pühapäevakirjutamine minu jaoks täielik teraapia ja ma kahtlustan, et see blogi siin ei lähe veel järmised 50 aastat ka kinni…. Pluss, kui ma ei oleks kõik need aastad blogi pidanud, oleks mul sulg ikka totaalselt rooste läinud ja selge see, et mingit raamatut küll poleks tulnud.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Esiteks see teraapia-asi,, endast välja kirjutada mingeid muresid ja teemasid. Teiseks, et mäletada neid igasuguseid toredaid seikasid ja võõras riigis sisse-elamise tundeid ja emotsioone. Kolmandaks suhtlemisvajadus (kui väikesed lapsed või kodukontor, või üldse elu võõrsil, siis see virtuaalsuhtlus on täitsa abiks). Ei planeeri ette, siis kui tuleb aega või mõni mõte ei lase rahulikult muid asju teha, siis tuleb ka postitus.

P.S. Postitus sündis üksnes minu suurest uudishimust: nägin, et mul on mustandites 19 postitust ja mõtlesin, et huvitav kui palju teistel on… Nii et ise küsin, ise vastan. Aga ehk viitsib mõni teine blogija ka vastata 🙂

P.S. 2 Tuli vist üle 10 küssa, aga no matemaatika polegi mu tugevaim külg ju.

Siis kui ma ajalehti välja andsin. Kahjuks aastat pole kirjas, aga 8. juuli millelgi pea 30 aastat tagasi
Ei ole midagi, et vanasti selliseid kuumi suvesid ei olenud… Ujuma võib kindlasti minna
järjejutu järgmisi osasid mul kahjuks alles pole, ei teagi mis vaesekesest sai.
Rubriigid: Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 11 kommentaari

Kuuma-spetsialisti 11 nippi palavusega hakkamasaamiseks

Nonii, teil on seal palav, eksole. Noh meil ka, või õigemini oli siin paar 35-kraadi päeva, nüüd on jälle keskpäeval lebod 26. Aga esmaspäevaks lubatakse 41, nii et tuleb vaim valmis panna.

Tegelikult oleme me sooja kliimaga juba üsna ära harjunud. Minu jaoks ongi alles alates 35st see hetk, kui hakkab “liiga palav”. Ja pean tunnistama, et ma tegelikult isegi armastan neid terral’e ehk suviseid mitmepäevaseid maismaa poolt tulevaid kuumaõhumasse, mil tõesti on õues täielik saun ja kuiv kuum tuul puhub näkku ja termomeeter näitab varjus üle 40 kraadi.

Esimestel aastatel järgisime ikka usinalt igasuguseid kuumaga hakkamasaamise nippe ja lisaks oli meil ju alati igas elukohas kondikas ka. Sel aastal, nüüd lõpuks peale pea kaheksat aastat, oleme meie ka nagu suurem osa hispaanlastest ilma kondikata. Ja pole tõesti hullu midagi! Jagan mõned nipid ka:

  1. Keskpäeval ei tasu õue minna. Kõik asjatoimetused tuleb ära ajada kas varahommikul või hilisõhtul. (räägib inimene, kes ise käis täna keskpäeval jalgsi kilomeetri kaugusel toidupoes…aga noh, täna pole palav kah!)
  2. Kui õues on 35 kraadi, siis ilmselgelt ei tasu aknaid lahti hoida, kohe on see kuumus toas ka. Aknad on lahti hommikuti/õhtuti/öösiti, kui on tibagi jahedam. Päeval tasub päiksepoolsetel akendel isegi kardinad ja sirmid ette tõmmata. Mulle tundub, et eestlaste suurim viga ongi see päeval akende lahti hoidmine, mistõttu lähevadki kodud ebanormaalselt kuumaks.
  3. Kui hakkad palavusest zombistuma, hüppa korraks külma duši alt läbi, aitab alati! (ja tõesti – mitte sooja, vaid külma!)
  4. Ilmselgelt magatakse meil siinmail suviti tekkideta. Ma ei tõmba endale isegi õhukest lina enam peale. Veel soovitatakse nt voodiriided külmkappi panna või linad märjaks teha. (aga kes viitsiks, eks)
  5. Ma panen suviti ööseks alati juuksed krunni, lahtistega hakkab kohe jube palav. Õues käies sama lugu – kinniste juustega ei ole pooltki nii palav.
  6. Nii uskumatu kui see ka ei tunduks, siis peakattega on tegelikult hoopis palavam olla, kui ilma. Kui sa just lauspäikese käes kümmet kilomeetrit ei plaani kõndida, siis on ilma hoopis lahedam olla. Sel põhjusel ei ole Hispaanias kunagi ka ühtegi mütsiga beebit või last näha (või noh, mõni ikka on, aga need on turistid)
  7. Lehvik on tegelikult päris hea abimees.
  8. Joo piisavalt vett. Nt jääkuubikutega vesi väikese sidruniviiluga on ideaalselt värskendav.
  9. Kuumal suvepäeval võib vabalt õhtusöögiks hoopis jäätist süüa. Või hommikusöögiks. Või lõunasöögiks… Siinkandis on kuumal ajal popid ka muud külmad toidud, nt külmad supid gazpacho ja salmorejo, salatid jne.
  10. Tööpäev on läbi ja kodus palav? Unusta telekas ja diivan või veel hullem – köögis küpsetamine, ja mine hoopis kusagile ujuma ja ilma nautima. Pööra see väsitav palavus hoopis positiivseks kogemuseks ja ägedaks suvemälestuseks. P.S. Ja kõige värskendavam on loomulikult jõevesi! 🙂
  11. Kui tõesti kusagil üldse jahutust ei saa ja ühtegi veekogu ka ei leia, mine jaluta lihtsalt mõnes jahedas ostukeskuses, muuseumis vms.
Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 2 kommentaari

Must be funny in a rich man’s world

Eelmise postituse jätkuks – inimesed on täitsa õigustatult arutlenud, et kuidas küll saab juhtuda, et arvutada oskav inimene üldse finantsauku satub. Hea küss. Ise ilmselt küsiks sama asja, kui endal poleks juhtunud (kuigi…mai tea, ma tegelt käisin humanitaarklassis, nii et vbolla ei oskagi arvutada).

Ilmselgelt on siin mitmeid erinevaid võimalusi ja stsenaariumeid, aga saan ühele variantidest vabalt valgust heita. Kohe seletan. Vastus on lihtne – kõik saab alguse lapsepõlvest. Ma küll pole veel NII vana, aga las ma siiski heietan natuke oma lapsepõlvest ka ikka.

Mina nt kasvasin täitsa tavalises keskmises peres, ei olnud me ei rikkad ega vaesed. Süüa oli alati, tööd tehti ka alati roppumoodi, me, lapsed, teenisime omale lisataskuraha metsas puid istutades, metsa hooldades, võsa raiudes, marju korjates jne. Nt ostsin väiksena omale ise igasuguseid asju, millest unistasin, pildistamiseks seebikarbi, ägeda narivoodi, Kodu Anttilast vms kataloogid need olid, riideid jne. Samas ülikooliajal ei pidanud ma peale loenguid tööl käima, sest vanemad said endale lubada laste eluaseme ja toidu eest hoolitsemist. Noh, suviti need metsatööd ikka, aga see oli see lõbustusteraha, et kontserditel ja festivalidel käia, raamatuid osta jne. Ühesõnaga, rahas polnud kunagi probleemi, see tuli ja läks, ei olnud ta kunagi elus kõige tähtsam. Ei eriala valikul, ei elukaaslaste valikul. Pigem oli ta hoopis see kõige viimane prioriteet ja olen nüüd aru saanud, et alateadvuslikult mõtlesingi alati, et rikas inimene võrdub automaatselt halb inimene ja hoidsin neist raha jumaldavatest tegelastest pigem suure kaarega eemale. Sest, cmoon, väärtushinnangud! Ükski normaalne inimene ei tee asju raha pärast, raha nimel.

Nii et kõik saab alguse lapsepõlvest. Me igatahes kasvasime peres kõik samasugused, keegi meist ei otsustanud edukaks, rikkaks ja mõjuvõimsaks saada. Kõigil olid pruudid-peikad ka alati sellised, kel pole sentigi hinge all. Isa ikka vahel naljaga pooleks unistas, et keegi võiks nüüd lõpuks ometi ikka rikka väimehe või minia ka majja tuua, kaua võib! Aga nõup. Ei olnud meil sellist rasket kasvupinnast olnud, et oleksime tundnud kindlustunde omamiseks raha vajalikkust. Nüüd, natuke elukogenumana ma mõistan küll, miks osad inimesed panevad finantsi prioriteet number üheks – võimalik, et neil on siis lapsepõlves rahast väga puudu olnud ja proovivad täiskasvanuna teistsugust, vähe kindlamat ja stabiilsemat elu elada?

Ühesõnaga, jõuame siis sinnamaani, et kui oled terve oma elu elanud nii, et otsuste ja valikute tegemisel arvestad kõige muu kui rahaga, siis võib vabalt lõpuks mingi hetk pekki minna. Kas või lased endast suvalt üle sõita, sest noh, pohh see raha. Aitad teisi, kui peaksid tegelikult ennast ja oma pere aitama. Aga ikka mõtled, et noh, küll mina ikka kuidagi hakkama saan, aga vaata, teisel on ju nälg majas. Neilt, kes ise ei paku, ei julge mingite hüvede ja asjade eest raha küsida. Teed kangekaelselt edasi seda tööd, mida armastad, mitte ei lähe it-d õppima või ma ei tea, onlyfansi tegema. Usud, et kohe-kohe läheb kindlasti tööalaselt olukord paremaks…

Aaah, noh, just praegugi siin, üks miljonär (päriselt ka, omab poolt marbellat, ma kutsun teda marbella kunniks) kauples mega suure töö pealt hinnast POOLE alla (ja see hind oli niigi juba allaturuhinna) ja me oleme (v õigemini, Artjom on), et mhmm, no ok, mis seal ikka, sul vaesekesel on raske, aga küll meie kuidagi hakkama saame, eks tuleb siis jälle vööd veits koomale tõmmata ja odavalt teha (näed, ma siiamaani ikka ei arva neist rikkuritest midagi head… kuidas nad muidu rikkaks on saanud – ikka teistest üle sõites. Jajaa, räme üldistus, aga selliseid ikka jagub).

Ja oeh, ma küll ei viitsi seda koroonat isegi siia teemasse tuua, aga. See oli mu meelest taaskord jälle üks totaalne õnnemäng – et mis erialade inimesed uppusid ja mis erialade inimesed mitte ja see oli vist üleüldse esimene kord, kui mõtlesin, et võib olla tuleks siiski eriala valida raha, mitte armastuse järgi. Või kui eriala armastuse järgi, siis vähemalt mees raha järgi. Üks kahest. Et mõlemaid vist ei tasu südamehääle järgi valida. Mõnel muidugi veab ja südamehääl ongi kohe mõistlik ja kasumlik valik. Aga kui ei ole, siis, huhhh.

Ses mõttes ma loodan tulevikule mõeldes, et mu lapsed valivad elukutseks midagi, mis ei ole seotud fotograafia, muusika, näitlemise, ürituste, turismi ega millegi muu sellise pandeemiakartlikuga.

A kuidas teil rahaga suhted on? Teine vaatenurk? Ma muidu ikka usun seda ka, et kui teed oma asja hästi ja hingega, siis küll see raha ka mingi hetk tulema hakkab, ükstapuha mis valdkonnaga tegu on.

Rubriigid: Uncategorized, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 1 kommentaar

Öömõtted

Eveliis kirjutas hiljuti ühest abivajajast ja Anu blogis oma nägemusest sel teemal. Teema puudutas mindki ja jäin siin magama minnes selle üle uuesti juurdlema/mõtlema.

(täpsustuseks kõigile, kes ei ole kursis – juttu on majanduslikult hätta jäänud inimestest, kes paluvad rahalist abi. Et kas nad manipuleerivad ja paluvad abi laiskusest või on see tõesti nende viimane õlekõrs)

Ma, nagu Eveliiski, mõistan ideaalselt, mis tunne on seal finantsaugus olla, kui iga sent on arvel ja mõni päev lihtsalt ei olegi söögiraha. Aga ma saan ideaalselt aru, et kui ise pole sellises situatsioonis olnud, ongi üliraske mõista ja palju lihtsam parastada või hukka mõista. Veel mõned aastad tagasi ei oleks ma ju ise samuti mõistnud. Et ses mõttes saan ma Anu poindist ka väga hästi aru, selles abivajaja kirjas oli tõesti päris mitu kohta, mis võtsid kulme kergitama.

Ühesõnaga, läksin magama ja jäin mõtlema, et minu meelest saab siin selle teema puhul analoogiks tuua kehakaalu. Pooltel maailma naistel on eesmärgiks 5-10 kilo alla saada, eks. Väga lihtne on öelda et cmoon, söö siis vähem ja liiguta rohkem, ja üleüldse, ise oled ju süüdi, et end käest oled ära lasknud. Täpselt sama teema on rahaga ka. Lahendus on ju olemas – tööta lihtsalt rohkem ja saadki oma võlgadest lahti. Ja üleüldse, ise oma laiskuse ja saamatusega oledki ju oma raha-asjad käest lasknud.

Ometigi on see lihtlabane söö vähem-liiguta rohkem väga väga paljudele ülejõukäiv. Samamoodi nagu hopsti finantsaugust väljaroniminegi. Ma võin täpselt kirjeldada, mis tunne see seal olla on – et väljapääasu ega lahendusi ei olegi, et tunneli lõpus lihtsalt ei paista valgust. Muremõtted on ülepea ja tundub, et mis iganes ette võtad, läheb jälle untsu. Hakkad kahtlema enda võimetes jne.

Nii kaalu- kui rahamuredega teeb kogu asja raskeks, et inimesel on sel momendil tihti tekkinud käegalöömise tunne, enesesüüdistamine, masendus, jõuetus ja veel sada muud emotsiooni. Aga selliste murede lahendamisega on märksa lihtsam tegeleda siis, kui oled oma elus heas kohas ja kõik laabubki libedalt. Energia ja positiivsus ja kõik see.

Ma olen nõus sellega, mis Eveliis kirjutas, et ei ole lihtsalt võimalik kirjeldada, kui palju üks abikäsi tegelikult võib aidata inimesel elu tagasi rööpasse saada. Ma olen ju ise sedasama tundnud ja ei suuda ega oskagi eluilmas seda piisavalt väljendada. Ja kusjuures, see abikäsi võib vabalt ka hoopis vaimne tugi olla, et oleks üldse jõudu oma pusasid harutama hakata.

Ja ma loomulikult täitsa nõustun nendega ka, kes on Anu blogis selle teema all kommenteerinud, et nii mõnigi abipalve võib olla lihtlabane manipuleerimine, otseloomulikult on igasuguseid inimesi siin maamunal olemas. Küllap ongi elus pigem nii, et kes tegelikult abi vajavad, on liiga uhked selle küsimiseks, ja nii mõnigi “imearmsate näljas lastega” avalik hõikuja on hoopis enda arust kavala äriplaani avastanud. Mul pole aimugi, kumma variandiga on Eveliisi postituses tegu, aga tundus lihsalt, et inimesed eeldavad automaatselt seda viimast, ja hakkas kuidagi natuke kurb.

üks hästitoidetud imearmas kassike
Rubriigid: Uncategorized, Veini kõrvale lobajuttu | 3 kommentaari

Juunilõpu uudiskiri

Mul on vist maailma kiireimad viimased kuu-kaks olnud. No nii totaalne ajapuudus, et anna või otsad. Enda asjadeks, blogiks, kirjutamiseks jne polegi enam üldse aega olnud. Täiega kurb! Tass tühjeneb noh. Mitu videokest ka kokku monteerimata, juhtub vist nagu selleaastase jõuluvideoga, et õigel ajal ei jõua ja märtsis polnud enam väga aktuaalne, eksole. Ühesõnaga, tahaks nii tööasjadega kui oma tegemistega järjepeale jõuda, et ei peaks igal puhkehetkel kõigi tegemata tööde pärast süümekaid tundma. Nt see nädalalõpp oli esimene üle kuude või isegi terve aasta, mil me puhkasime. KAKS päeva järjest, eksole! Me mõlemad. Ei ühtegi töökõnet, kirja, fotoshooti, pilditöötlemist. Olime hoopis laste ja muu seltskonnaga tsivilisatsioonist väljas telkimas. Aga oi, kuidas see nüke meie ajapuudust ja tegemata tööde hunnikut kasvatas! Õudne! Ei ole ok niimoodi elada. Samas, kuidagi peab ju end läbi murdma… (p.s. mitte ajada segamini sõnaga “pooleks murdma”) Muidu selles mõtes oleme me ikka tegelikult jooksvalt ka tublid olnud, et korra-paar nädalas ikka võtame vaba õhtupooliku ja läheme lastega randa/mäkke/matkale vms. Aga et TERVE päev, või lausa mitu, see on ikka väga erakordne juhus. Kuigi ei tohiks ju olla ideaalis.

Nii et vot nüüd mõtlesin, et poogen, tulen jutustan natuke ka vahelduseks. Kaua sa jõuad asjalik olla! Kell juba öö.

Esiteks hakkas 25ndast juunist lastel koolivaheaeg. Nagu ma juba instas selle teema mõnda aega tagasi kokku võtsin, siis

plussid:

  • hüvasti kell 6.55 undama hakkav äratuskell, nüüd saab lõpuks hommikuti magada
  • ei mingeid tüütuid kodutöid koolist

miinused:

  • head aega kodurahu ja vaikus!
  • toad pööratakse loetud minutite jooksul peapeale
  • kodukontor muutub jälle väga suureks väljakutseks
  • millal ma nüüd salaja maiustada saan?
  • 18 000 sammu päevas asendub heal juhul max 8000ga

Tunnistused saadi ka, Aleksandr sai vist oma elu esimese 10 😛 Üldse oli tal tubli areng sel aastal. Vastupidiselt Danielile, kellel nt käekiri aasta jooksul hoopis lohakamaks muutus. Daniel on üldse üks kaval suslik noh. Õpetaja rääkis mingi kuu tagasi, et neile tuli üks uus laps kuskilt Venemaalt, kes hispaania keelt vabšee ei oska. Õpetaja küsis siis kohe Dani käest, et kuule, sina ju oskasid vene keelt, saad aidata tõlkida talle. Dani olevat vastanud, et mkmm, ei mäleta enam vene keelt. Ai milline valevorst noh! Ise räägib ju vene keelt kõikidest keeltest kõige paremini noh.

Aleksandri õpetaja läheb kahjuks jälle ära, ma nii kurb

Kooliteemadel jätkates, siis ma sain eile teada, et saingi keeltekooli sisse ja koha. Pean tunnistama, et lootsin salaja, et ei saa :S Ma ju mäletan eelmisest korrast, kui palju aega ja energiat see võttis. Viimased kuud, või õigemini, viimane pool aastat oli juba nii väss, et pidasin lakkamatult plaani pooleli jätta. On siis vaja seda piina jälle endale teha? Eks näis, mingi 10 päeva on aega otsustada nüüd, kas matrikuleerin end või mitte…

Kolmas pommuudis ka – juba mitu päeva võib meil ka siin õues maskideta ringi käia. Seda muidugi juhul, kui suudad kõigist inimestest 1.5 meetri kaugusele hoida. Ma olen igatahes üliõnnelik selle arengu üle! Tänavapildis on praegu siiski maskivabasid inimesi endiselt ülivähe. Alguses arvasin, et nad ehk ei tea sellest uuest reeglist. Aga nüüdseks olen aru saanud, et paljud inimesed endiselt kardavad ja arvavad, et see maskivaba jalutamine tuli liiga ruttu. No ma ei tea, kui mõelda, et baarides-kohvikutes-restodes ja muudel koosviibimistel ja siseüritustel istutakse trobikondade kaupa ninapidi maskivabalt koos, aga õues jalutavad inimesed ühekaupa maskides, siis on siin nagu mingi kerge loogikaviga mu meelest. Aga jeerum küll, 13 kuud kandsime kõikjal kodust väljas maske. Kas on üldse veel mõni nii karmide meetmetega riik olnud sel pandeemia-ajal? Aga noh, tükki küljest ära ei võtnud, nii et mis seal ikka. Mis ei tapa teeb tugevaks?

Mis veel… aa, statistikaks ja teadmiseks, keda huvitab. Mulle endale ka meeldetuletuseks: need kliendid, kes juba alguses hinna osas kõvasti kauplevad ja väidavad, et tahavad ainult natuke jne. Nendest tasub eemale hoida, sest minu vaatlused ja elukogemus näitavad, et 100% kindlusega tuleb nendega pärast veel jageleda, küll pole neil arve maksmiseks raha ja venitatakse mitu kuud, või tahetakse kõvasti rohkem pilte ikkagi, (aga tasuta!) või ei olda millegagi rahul vms ja tuleb midagi ümber teha. Murphy.

Täiesti lambikas asi, mida täna sotsiaalmeedias tähele panin: inimesed, kes omadega on pahuksis või raskes kohas (ja me kõik ju mingil eluhetkel oleme) muutuvad hästi ründavaks ja ebaviisakaks, võtavad kohe kaitsepositsiooni ja eeldavad, et kõik on vaenlased. Käed automaatselt rusikas. Nagu haavatud metsloomad, eks.

Oeh, ma võin varsti lausa antropoloogiks hakata 😀

Ja veel tahtsin ma küsida – kuidas teie olete ümber käinud nende kokkulepete ja lubadustega, mis on tehtud millalgi suhte alguses või enne abielu ja lapsi? Nt a la, et kui lapsed saame, siis meil küll ei hakka nii olema, et naine on lastega kodus ja mees pidutseb öösiti sõpradega väljas. Vms. Kas olete aja jooksul kohanenud, järele andnud, vaatenurki elule muutnud? Või on mõlemapoolselt kõik need kokkulepped püsinud?

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 1 kommentaar

Kuidas koroona meid tööalaselt mõjutanud on, numbrites.

Kassime või ei kassi

Kassib või ei kassi

On olemas selliseid ameteid ja elualasid, kus need aasta ja mõned kuud pandeemia-aega on nö positiivselt mõjunud ja tööd on hoopis juurde tulnud, ja siis on need ülejäänud, kellest koroona nagu tank üle sõitis. No fotograafia kuulub ilmselgelt sinna ülejäänute kategooriasse, vähemalt siin Hispaanias küll. Fotograafi juures käik ei kuulunud ju sinna eluks hädavajalike toimingute juurde, milleks oli lubatud kodust välja minna. Fotograaf ise sai samuti ainult toidupoodi ja apteeki minna, tööle mitte. Mõni kuu hiljem tuli töö tegemise luba, aga ega kliendid ju kohe tormi jooksma hakanud. Väga tasapisi. Pea kõik pulmad jäid ära, aga vähemalt tuli toidupildistamist juurde, sest restoranid hakkasid oma tooteid koju vedama ja isutekitaja-pildid kulusid ju ära.

Ilmselt pean ma ikka jälle oma kangekaelsust/sihikindlust kiruma, et me siiamaani muudkui edasi oleme punninud ja alla pole andnud, sest oleme siin korduvalt isekeskis arutanud ja arvutanud, et isegi niisama jalga kõlgutades oleks meil parem seis, kui seda oma foto-ja videoettevõtlust ajades.

Ok, löön siin kohe julmalt meie numbrid letti, sorry teised fotograafid kui nüüd ametisaladused paljastuvad. Võtame siis nt selle käesoleva 2021 aasta ette. Jaanuaris pidime mõlemad 125 euri peale maksma. Veebruaris õnnestus kummalgi 20 eur “palka” teenida. Märtsis maksime taaskord peale, kumbi 153 eur, aprillis samuti. Pole ime, et arveid on raske maksta ja toiduks raha ei jätku, eks? Tööd on vähem kui koroona eelsel ajal, pulmi üldse enam ei ole, kõik tahavad hästi odavalt saada ja hirmust, et muidu polegi meil tööd, jääme nõusse ka – parem varblane pihus kui tuvi katusel? Ja siis need igasugused tasuta projektid ja koostööd tähtsate ninadega, mis peaks teoorias nime tegema ja reklaamina mõjuma jne, aga kes teab… Igatahes, fakt on see, et esimene tuhatkond euri meie igakuisest sissetulekust läheb lihtsalt ettevõtlusega seotud kuludeks: stuudio rent, sotsiaalkindlustusmaks, reklaami ja kodulehtedega seotud kulud, lightroom ja premiere pro jne. Selleks, et plussi jääda, peavad kas meie hinnad kõvasti suuremad olema või tööd poole rohkem jaguma (ja poole rohkem tööd me ei suuda tegelikult ära hallata, niigi teeme ületunde, eriti Artjom). Või siis tuleb suurte trahvidega riskida ja mustalt tööd teha, seda ka ei taha.

Nii et – kui keegi noor ja roheline mõtleb ja peab plaani, kas fotograafia oleks hea elukutsevalik, siis vastus on ilmselgelt, et ei! Run Forrest, run! Esiteks, sest sellised pandeemiad löövad kohe kõik, mis vaeva ja hoolega üles ehitatud, uperkuuti. Ja teiseks, sest inimesed ei oskagi fotograafiat väga hinnata, mõeldakse, et mis see siis ära on need paar klõpsu teha, aga ei arvestata, et see hind ei ole ainult need klõpsud, vaid sisaldab ka kõike seda, mis kaadri taha jääb – töötlusprogrammid, maksud, turundus, tehnika uuendamine jne. Üleüldse võib öelda, et fotograaf on nagu kümme erinevat töölist ühes isikus – lisaks sellele pildistamisnupu vajutamisele ja samal ajal särav positiivne karismaatiline animaator olemisele on fotograaf ka järeltöötleja, klienditeenindaja (TOHUTU aeg läheb klientidega suhtlemisele, läbirääkimisele, kokkuleppimisele), sotsiaalmeedia, reklaami ja IT-mees, disainer, raamatupidaja, koristaja jne. No meil lisaks veel videograaf, droonipiloot… Ja raudselt midagi veel, mis mul kohe lihtsalt pähe ei tule. Ok, õnneks meie saame need asjad vähemalt kahepeale ära jagada, üksi küll ei suudaks kõike hallata. Aga üsna paljud inimesed mõtlevad fotograafi otsides, et oioi kui ülehinnatud, äkki saaks ikka poole odavamalt? Hästi levinud ettepanek on, et kuule, ma vajan tegelt ainult 2-3 pilti (isegi pulmade puhul), et äkki saaks sümboolse tasu eest. Ma ei suuda kunagi neid paaripildisoovijaid mõista, sest kes see hakkaks paarikümne euro eest 100 km kaugusele sõitma ja sellele poolt päeva ära kulutama? (miinus bensiin, maksud jne) Ja pärast nad alati tulevad selle jutuga lagedale, et kas sul sellest ja tollest hetkest ka pilti on ja seda paaripildijuttu muidugi enam ei mäletata, samas aga pole eelarve sentigi suuremaks läinud. Oeh!

Ja selline kauplemine paneb loomulikult eneses kahtlema ka. Noh, et äkki siis ei ole piisavalt hea jne.

Kusjuures siin üks kohalik endine pulmafotograaf, kes nüüd hoopis juuksur on, rääkis oma kogemusest sama, et ei osata lihtsalt hinnata seda fotograafi kaadri taha jäävat tööd ja tema lõpuks enam ei suutnudki inimestega pidevalt hinna osas kaubelda, lihtsam on pulmas pruudile soeng teha ja tunniga 150 euri teenida, kui terve 8-tunnine pulm ringi joosta ja pärast neid pilte sorteerida, valida, töödelda ja lõpuks mitte oluliselt palju rohkem raha saada. Soengu puhul millegipärast ei tule ju inimestel mõttessegi, et äkki võiks odavamalt saada. Ikkagi spetsialist. A pilte oskab igaüks telefonigagi teha.

Aga – head uudised ka! Tundub, et vähemalt meil siin hakkab pandeemia läbi saama ja normaalsus tagasi tulema, sest juuhuuu, maikuus jäime plussi, kummalegi jäi palgaks lausa 847 eur. Jei! Pulmad on juba tagasi ja ka muude foto- ja videotööde osas ei hoia inimesed enam raske tuleviku kartuses nii palju kokku kui talvel. Juunikuu puhul on samamoodi juba näha, et vähemalt nälga ei jää. Kuigi jep, meil on 7-päevased töönädalad, ja see ei ole ju tegelikult kaugeltki ok palk selle eest. Aga vähemalt on lootus, et rabeleme välja 🙂

Ma saan täitsa aru, et normaalsed inimesed oleks juba ammu loobunud ja tööalaselt uue lehe ette keeranud, mul endal on samuti oma kangekaelsuse pärast mõnikord piinlik ja häbi. Aga ma ei saa sinna midagi parata, nii tööalaselt kui suhete osas olen ma alati selle kiiksuga, et kui on juba alustatud ja oma aega ja energiat panustatud, siis on kuidagi kahju niimoodi kergekäeliselt loobuda. Et äkki on see läbimurdekoht just kohe-kohe järgmise nurga taga… Äkki on see koroonamõju fotograafiale kohe-kohe lõppemas. Äkki hakkab kogu reklaamile ja tutvuste saamisele kulutatud aeg ja raha just nüüd vilja kandma. Äkki julgeme end nüüd varsti lõpuks õpipoistest asjatundjateks nimetada? Jne. Ja teine ülioluline asi, miks mul on olnud kahju loobuda, on ikka see, et tunnen, et ideaalis peaks püüdlema selle poole, et töö on ühtlasi ka hobi. Ja noh, mul ongi elus vist ainult kaks hobi ja kirge – kirjutamine ja fotograafia. Ok, matkamine ka, aga see ilmselt ei lähe oskuste alla… Samas ma mõistan väga hästi neid, kes on neilt koroonast sõltuvatelt aladelt nüüd kindlate alade peale nagu nt IT üle läinud. Kindlus- ja turvatunne on ju ka nii tohutult oluline. Nii et jah, eks ma olen siin ikka natuke kahevahel ka ja lasen järgnevate kuude numbritel otsustada, mis saab.

Toidufotograafia on alati nii nauditav.

Rubriigid: Fotograafia | Sildid: , , , | 7 kommentaari

NIE number ja esimesed sammud Hispaaniasse kolides

Publiku tungival nõudmisel jagan natuke seda infot ka, et millised peaksid need esimesed sammud paberimajanduse korda saamiseks olema, millisest otsast seda NIE, elukoha, pangakonto tegemise jne pusa harutama hakata. Ikkagi pea 8 aastat kogemust, mis ma neist saladustest ikka ainult endale hoian, eks!

Ehk siis: milliseid dokumente on Hispaanias elades vaja ja mis järjekorras neid teha?

Aga. Nb! Väga tähtis! Disclaimer! Tähelepanu! Ära võta siinkirjutatut puhta kullana, sest tegu on ju siiski Hispaaniaga. See on kõigest meie näide, kõik sõltub tegelikult sajast erinevast faktorist – asukohast, ajahetkest, klienditeenindajast ning tema tujust, sellest kui hästi end hispaania keeles väljendada ja lisaküsimusi küsida suudad, tuulesuunast, kuuseisust, sellest, kas seadused on muutunud või kas just selles ametiasutuses ollakse või ei olda kursis muudatustega, sellest kas ametnik tuli just hommikuselt kohviringilt kolleegidega või hakkab kell lõuna-aja poole kukkuma jne.

Just sel põhjusel ma neid nõuandeid väga jagada pole tahtnudki, sest ühtset reeglit pole olemas, olen korduvalt näinud, et inimestel on tohutult erinev kogemus asjaajamisel. Mõni saab mingi paberi nagu niuhi kätte, teine peab sama paberi jaoks kümme erinevat tõendit ja nende koopiat esitama.

Pere ja Kodu, mai 2021

1. Aga alustame algusest – kõige tähtsam otsus ja esimene samm on tegelikult hoopis piirkonna valik, number üks top-küsimus ongi kolimisplaani pidavatel inimestel alati, et milline asukoht oleks see kõige-kõige parem. Ja vot juba siin jään ma vastuse võlgu. Hispaania on ju tohutult suur ja mitmekülgne, mtmenäoline, mitmetahuline. Nii looduse, kultuuri kui inimeste poolest. Ja igal siia tuleval kliimapagulasel on ilmselgelt oma spetsiifilised eelistused ja ootused. Kes otsib vaikset, rahulikku ja puhast omaetteolemise kohta, kes melu ja actionit, kes kõige heledamat rannaliiva või just seda kõige soojemat veetemperatuuri, kes mingit kindlat kultuuri-aspekti, kes korralikku autentset külaelu, kes glamuuri. Üks otsib flaemencot, teine ägedat surfielamust, kolmas äritegemisvõimalusi, neljas hoopis piirkonda, kus piisaks hakkama saamiseks ja palmi all vedelemiseks ka ainult inglise keelest. Üks tahab, et ümberringi oleks võimalikult palju teisi eestlasi, teine ei taha rahvuskaaslasi nähagi. Jne. Ilmselgelt pole kõigile seda ühte ja ainukest universaalset soovitust võimalik anda.

Seega, mina soovitan soojalt võtta paar nädalat või lausa paar kuud, et ringi reisida ja see oma õige ja ideaalne koht ise üles leida. Siis ei juhtu, et satud kuskile, kus pidevalt kõik häirib ja suunurgad virilaks kisuvad. Näiteks Málaga, mis minu jaoks on täielik maapealne paradiis ja mida ma siin blogis ja raamatus ja mujalgi olen nii palju kiitnud, sobibki tegelikult pigem sellisele minusugusele kiiksuga inimesele ja andaluusiafännile, enamus normaalseid eestlasi eelistavad hoopis teisi kohti, mis ei oleks Eestist tulles kohe nii kontrastselt erinevad… noh et ei tuleks kultuurišokki. Kas teate, et kuigi tegu on Tallinnast suurema linnaga, siis Málagas elab kõigest alla 10 eestlase (ja neist moodustab kah poole mu enda pere). Nii et jah, ei ole see sugugi kolimiseks eestlaste lemmiksihtpunkt. Reisimiseks küll, jah, sest siia tuleb ju Eestist Air Balticu otselend ja üleüldse on siinkandis väga põnev ringi reisida.

Anne & Stiil, aprill 2021

Perega kolides tasub ka keeleküsimusele mõelda. Näiteks tuleb lastel Kataloonias lisaks hispaania keelele ka katalaani keel selgeks saada. Andaluusias tuleb aga ära harjuda siinse murrakuga, mis pole üldsegi mitte selline selge ja arusaadav nagu Madriidi või keeltekooli-hispaania keel, vaid kiire, ilma sõnalõppudeta ja vajab seda poolelt sõnalt mõistmist.

Aga ok, kui asukoht valitud, saab edasi mõelda sellele, mis dokumente vaja on ning kuidas neid saada. Mis sõltub loomulikult ka väga suurel määral sellest, kuhu piirkonda end elama sättisid…

2. Esimene elutähtis asi on NIE number ehk välismaalase ID-number. Ilma selleta oled lihtsalt turist ega saa midagi eriti olulist elamiseks vajalikku teha.

NIE jaoks tuleb kohalikus extranjerías omale aeg ehk cita panna. Mõned ankeedid täita, oma passid ja nende koopiad esitada, väike riigilõivuke maksta ja umbes nädala pärast saab paberi kätte. Vaja on:

  • Ankeet EX-15 (saab kohapealt või netist) ja selle koopia
  • Passi originaal ja koopia
  • Riigilõivu tasumise koopia (9,64 €) – saab samuti kohapealt või netist
  • N.B. Kui taotled lapsele NIEt, peab laps ise ka kaasas olema.

Esialgu antakse see number tavalisel valgel paberil väljaprindituna ja paber kehtib kolm kuud. Samas on see number ise eluks ajaks ega muutu (või noh, kui lõpuks hispaania kodakondsuse otsustad teha, siis saad NIE asemel lõpuks DNI ja NIE number enam ei kehti), seega saab enamasti (aga mitte alati!) ka aegunud paberiga lihtsamad asjad ära aetud. See valge paber pole ei elamisluba, residentsust tõendav dokument ega midagi sellist, see on number, millega saab vajadusel Hispaanias lihtsamaid toiminguid teha (kinnisvara või auto osta, pangakonto avada jne) ega anna siin tegelikult mingeid muid õigusi, oled endiselt Eesti elanik ja resident, kes siin lihtsalt läbisõidul.

Edaspidi on variant (ja tegelikult kohustus) see valge paber asendada rohelise paber-kaardikesega, aga selle jaoks peab juba olema olemas kas kohalik tööleping või pangakontol piisaval palju pappi + tervisekindlustus (ikka kohalik, Eesti haigekassat ei arvestata). See roheline paberikene on sertifikaat, et oled Hispaania resident ja Euroopa Liidu liikmetel tollest piisabki, meie ei saa mingit plastik id-kaarti ehk TIE-t teha, nagu teised “välismaalased”. Kehtib koos passiga. Ja kehtib viis aastat. Täpsemalt on siis selle rohelise sertifikaadi (ehk siin maakeeli rohelise NIE) jaoks vaja:

  • EX-18 ankeet + selle koopia
  • Pass ja selle koopia
  • Riigilõivu tasumise ankeet
  • tööleping + alta de seguridad social VÕI piisavalt raha pangakontol (selline summa nagu 5000 eur näiteks on läbi käinud) + tasuline tervisekindlustus.

P.S. Kui oled üle viie aasta ametlikult Hispaanias elanud, saad juba selle rohelise sertifikaadi tähtajatut varianti ka taotlema minna. (ikka samad paberid ja nõudmised: EX-18, riigilõiv (12 eur oli viimati), dokumendid ja koopiad ja töötamine jne. Meie puhul nt saime tervele perele tehtud ja piisas, et üks pere liige on autónomo ehk FIEna tegutsev)

3. Kui plaanid tööle minna, on kindlasti vaja teha número de seguridad social. Vahel saab selle lihtsalt NIEga, vahel küsitakse juba töölepingut ka näha, olen mõlemaid variante kuulnud. Ilmselt läbirääkimise küsimus jälle.

Kui oled selle seguridad social numbri kätte saanud ja tööle ka juba läinud, ehk et on “alta” ka sellele numbrile antud, siis saad sinna punkt kahe juurde tagasi pöörduda ja rõõmsalt seda rohelist nie-kaardikest tegema minna.

P.S. Kui üks pereliige töötab, saavad teised ka selle sotsiaalkindlustusnumbri. Aga mitte automaatselt muidugi, ikka tuleb kohale minna ja paberid esitada. Siinkohal oleks tark võtta Eesti perekonnaseisuuametist kaasa laste sünnitunnistuste + abielutõendi rahvusvahelise variandid, millega saab edukalt kõik toimingud ära ajada, ei ole tegelikult vaja mingit hispaaniakeelset tõlget neile dokumentidele tegema hakata.

4. Järgmine samm – kohalik pangakonto. Mul on üsna mitme erineva pangaga kogemused ja kuskil pole probleeme konto tegemisega olnud. Samas olen ma mitmelt poolt kuulnud, et inimestel on sellega raskusi olnud. Nii et võta siis kinni.

Aga arvestada tasub seda, et kui kontole ei laeku iga kuu regulaarselt raha, siis on pangatasud suuremad, mõnes kohas lausa 20-30 eur trimestris. Teiseks tuleb arvestada, et pank tahab teada, kust raha tuleb, ehk siis näiteks töölepingut, et välistada rahapesu.

5. Eluase leitud? Parimad kohad otsimiseks on:

  • milanuncios.com
  • idealista.com
  • fotocasa.es

Paned aga filtritega sobivad piirkonnad, hinnad, tubade arvu jne paika ja voilá. Võin ka aidata otsida, aga kuna ma olen seda korduvalt lahkelt heast südamest teinud ja see otsimine/helistamine on ikka suht ajakulukas, siis tasuta niisama sõbramehepoolest enam lihtsalt ei viitsi, elu on liiga kiire selleks 😛

Korterite puhul olen ma vist kunagi isegi kirjutanud, millele tasub tähelepanu pöörata, aga lisan veel, et tasub aega ja kannatust varuda. Ja paberid korda, praegusel ajal on üsna kindel laks, et üürimiseks tuleb põhjalikult oma maksevõime ära tõestada. Mõnel pool on olnud võimalik kohaliku töölepingu või kohaliku panga aval bancario (mida on pea sama raske kui kodulaenu saada) puudumisel lihtsalt suurem osa, nt pool aastat ette maksta. Sel juhul tasub loomulikult läbi maakleri asju ajada, et mingi scami sisse ei satuks. Kui kohe ÜLDSE ei õnnestu elamist saada ja oma maksevõimet tõendada, siis on talvisel ajal variandiks mõne airbnb omanikuga kokkuleppele saada.

6. Kui pesake leitud, on vaja internetti. Pakkujaid on palju, kõik on kallid ja kõiki kirutakse ka. Orange tüübid paigaldavad nt kiirelt ära ja muidu on ka kvaliteetne teenus, ikkagi suurfirma, Olivenet nt on odavam, aga peab pikalt seda netipanekut ootama. Meil on hetkel kodus üks ja fotostuudios teine, aga mõlemiga üldjuhul siiski rahul ja pole plaanis vahetada. Aga neid teenusepakkujaid on veel, Movistar, Pepephone jne

Enamus kohtades tuleb üürnikuks saades ka elekter, gaas ja vesi oma nimele teha. Lähed vutt-vutt kontorisse ja ametnik aitab, või teed netis, kui piisavalt hästi keelt valdad.

P.S. Kõik arved, internett, elekter, vesi, gaas jne lähevad Hispaanias üldjuhul otsekorraldusega arvelt maha, sellepärast on ka kohalik pank must-have. Selline iga kuu ise “käsitsi” maksmise variant võib ka mõnelpool isegi olemas olla, aga maksab rohkem ja vaadatakse väga viltu teenusepakkuja poolt.

7. Sissekirjutus ehk empadronamiento. Vaja nt selleks, et lapsed kooli panna, et kohalikku centro saludi (a la perearstikeskusesse) registreerida jne. Vaja läheb:

  • üürileping
  • korteriomanku DNI koopia
  • passid ja NIEd ja nende koopiad

P.S. Sissekirjutuse kätte saamine võib mitu nädalat aega võtta.

8. Tarjeta sanitaria ehk haigekassakaart. Sammud aga selle numero de seguridad social paberiga oma elukohajärgsesse Centro Saludi ja võtad end arvele. Ja millalgi saab juba haigekassakaardi ka (äkki saadavad postiga koju pärast? ei mäletagi enam)

9. Lapsed vaja kooli ja lasteaeda panna? Well, see on pikem jutt. Aga proovin paari sõnaga kokku võtta. Alla 3-aastased käivad lasteaias (guarderia), aga see on suht kulukas, ma ütleks. Kolme kuni viie aastased käivad koolis, või siis täpsemalt nö eelkoolis ehk kooli infantil-astmes. Kuueselt minnakse esimesse klassi. Enamus koolides kuulub see infantil ja primaria (kuuenda klassini) ühe asutuse alla. Noh, et kolmeselt hakkab käima, ja 9 aastat hiljem ehk kuuenda klassi lõpus lõpetab ära. Edasi tuleb järgmine aste ehk secundaria, aga kuna minu omad alles primarias, siis ma ei hakka omale veel siiani tundmatust maast targutama.

See infantil osa ei ole tegelikult kohustuslik, aga ma pole veel MITTE ÜHTEGI hispaanlast kohanud, kelle laps seal ei oleks käinud.

Ja riigikoolid on loomulikult tasuta, kaasa arvatud see eelkooli-osa. Koolidest olen ma ka korduvalt juba varemgi kirjutanud, paar kuud tagasi isegi, nii et kui huvi, otsi üles.

P:S. Koolikoha saamisel arvestatakse elukohaga (empadronamiento!), ehk siis kodule lähimasse kooli on lihtsam sisse saada. Järgmise kooliaasta pabereid antakse uute õpilaste puhul sisse märtsis, vanadel õpilastel mai lõpp/juuni algus. Juhul kui koolis on vabu kohti, saab kooliaasta kestel samuti lapse kooli panna, lihtsalt ei pruugi enam sinna saada, kuhu eelistaks.

Vot nii! Kui oled siiani jõudnud ja kõik need eelnevad asjad ära teinud, siis väga tubli ja ega mul sulle rohkem midagi muud soovitada polegi.

Ok, paar tippi veel:

!!! Keeleõppeks soovitan soojalt kohalikke keeltekoole, Málagas nt EOI Malaga ehk Escuela Oficial de Idiomas de Malaga, kus on nii pooleaastaseid kui aastaseid keelekursusi ja üliodavad hinnad (umbes 75 eur aastas). Vastuvõtt järgmisteks kursusteks toimub paar korda aastas ja lisaks hispaania keelele on palju muid põnevaid keeli ka valikus. P.S. Keeltekool on mõeldud täiskasvanutele.

!!! Eesti numbrimärgiga autoga ei ole tegelikult pikemaks ajaks mõtet tulla, sest tekib kohustus Hispaania number panna, aga see on sigakallis. Lihtsam on juba kohapealt auto osta.

!!! Rendiaotot valides soovitan Centaurot. Ei ole sponsoreeritud reklaam 😀 Lihtsalt olen aja jooksul nii palju erinevaid firmasid läbi proovinud ja see on tõesti kõige normimate tingimustega, heade hindadega jne. Alati on väga hästi sujunud kõik.

Nonii hea lugeja, kui said siit postitusest head nõu või uut infot, vajuta aga julgelt seda like-nuppu. Ning kui Sul on millegagi hoopis teistsugune kogemus, jaga seda kommentaarides, et teised info otsijad samuti kurssi viia 🙂

P.S. Kas “Minu Hispaania” juba läbi loetud? Hiljuti kirjutasin paar rida oma hispaaniateemaliste lugemissoovitustega ka: LINK

Liina juba luges ja otsis nii kuuma lugemise jaoks lausa lehvikugi välja

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Külauudiseid

D: “Issi, sul on nii karvased jalad, sa oled ahv!”

A: “Ja sina oled siis väike ahvipojake?”

D: “Mkmm, mina olen hamster”

Võiks ju küll mõelda, et suures linnas elades on privaatsus ja värki, aga mkmm. Tuleb välja, et isegi 600 000 inimest on külake. Artjomile tuli eile ühel üritusel, kus ta pildistas, üks naine rääkima, et ooo, nii tore näha, ma ju tean sind! Sa läksid iga päev minust natuke eespool lastega kooli poole Granada tänavalt, alguses oli väiksem laps kukil, paar aastat hiljem juba kõndis ise. Mõõtsin teie järgi kella, kui olite eespool näha, teadsin, et jess, ei hiline täna tööle. Ja kui teid polnud, hakkasin kohe muretsema, et ai-ai, nüüd jään vist küll hiljaks.

Artjom polnud kunagi seda naist näinud. Aga tal on üsna tihti seda, et keegi tuleb rõõmsalt tervitama, et “kuidas läheb, ammu pole näinud!” ja tal pole aimugi kes see on ja kust nad peaks üksteist teadma. Ja tegelikult on tal suht hea nime- ja näomälu, eriti minuga võrreldes.

Minul seda muret endiselt ei ole, et keegi tuleks ja ma ära ei tunne. Ma lihtsalt ei suhtle inimestega noh! Mõnikord jah, tänaval jutustan mõne endise naabriga või paar sõna laste koolikaaslaste vanematega, a no ma ikka tean, kes nad on. Aga! Juuhuu, on imetlluke võimalus, et lähen sügisest jälle keeltekooli ja pean taaskord sotsiaalseks hakkama. Pisi-pisi-tilluke võimalus. Mul ei olnud selline samm üldse plaanis tegelikult, aga keegi jagas, et keeltekoolis on praegu järgmise õppeaasta sisseastumine ja jäin omakeskis juurdlema, et mis tasemesse ma peaksin minema, kui tahaksin minna. 2-3 aastat tagasi tegin seal B1 kursuse läbi ja kuigi väga tore oli, tundsin lõppkokkuvõttes, et oleksin pidanud mingi kõrgema taseme ikka võtma, eksamid läksid liiga hästi. Sealt edasi on kaks aastat B2 kursust. Et kas peaksin lihtsalt sellest B2 esimesest astmest üle hüppama ja B2-2 minema? Tundub ka kuidagi liiga aja raiskamisena… Ja siis mõtlesingi, et vot, kui saaks hoopis kaks astet üle hüpata ja kohe C1 minna, siis võibolla oleks motti see kooliminekusamm jälle ette võtta. Selleks, et lambist mingile suva tasemele õppima minna, tuleb test teha. Kui ei saa läbi, tuleb mingil kergemal tasemel proovida. Tegin testi ära. Suht kirves oli jah, olin kindel, et ei saa läbi. Ja siis mõned tunnid hiljem tuli meilile vastus, et test edukalt läbitud ja võin C1-le kandideerida. Vist hüüatasin isegi kõva häälega seda kirja lugedes, et “whaaaaat???” 6 vaba kohta on neil sellele tasemele. Huvitav, palju avaldusi tuleb? Ja mille järgi otsustatakase, tulevad mingid sisseastumisvoorud? Et siis sellised lood, ise olen igatahes põnevil! Samas natuke nagu ei taha ka, sest esiteks, pole seda aega niigi üldse üle, ja ma mäletan veel liigagi hästi eelmisest korrast, kui tüütu oli neid mingeid mõttetuid tekste ja kirju kokku kirjutada ja ajuvabasid dialooge arendada. Kool noh! Too old for this shit! Pärast viskan vist ikka kulli ja kirja…

Aaa, ja kui ma juba siia kirjutama sattusin, siis lasen aga edasi (sel nädalal olen meister kõige muu kui töö tegemises…pildid töötlemata, kirjadele vastamata… isegi trenni tegin, peaasi et olulisi asju ei peaks tegema… aga küll homme!)

Ehk siis rubriik nimega koroonauudised. Estado de alarma sai nüüd nädalake tagasi läbi ja sellega seoses on Hispaanias palju uut. Esiteks lubatakse üle mingi poole aasta jälle riigisiseselt reisida. Umbes nädalake tagasi võis siin juba andaluusiasiseselt ka ringi trippida, aga nüüd siis kogu riik valla. Kõik, kes pole juba kuid oma teistes piirkondades elavaid perekondi näinud, saavad minna.

Teiseks ei ole enam öörahu. Ma ei tea, kas ma olen juba liiga vana, aga üldse ei tundnud puudust sellest, et peale 23.00 ka õues olla saaks. Mul on hommikuti 6.55 äratus, nii et kell 23 ma juba magan nagunii. Ainuke vahe on nüüd see, et öörahu ajal jäi 23st tänaval ka vaikseks, ei inimesi, ei autosid. Nüüd vuravad ööläbi ringi ja kambad ka lällavad nädalavahetuseti akna all. Aga ilmselt kui lastel juuni lõpus kool läbi saab ja suvised kuumad ajad käes, läheme ka öisema elu peale üle, nii et las ta siis olla…

Mingid muud pisiasjad ka inimeste arvude ja täituvuse osas, aga ei midagi põnevat. Ööklubid avati, kaheni võivad lahti olla. Maskid on endiselt kohustuslikud ja ilmselt veel väga-väga kaua. Vaktsineerimine umbes samas tempos mis Eestiski, tibake Euroopa kesmisest kõrgem ehk seal 12% kandis. (Muideks, kes veel ei teadnud, siis siin samas, kiviga visata Gibraltaril on üle 90% elanikkonnast vaktsineeritud ja neil maskikandmiskohustust enam ei ole. Mina isiklikult enda pealt tunnen, et seniks kuni maskikandmiskohustus nagunii kestab, ma ei näe mingit pointi end sellele lisaks torkida, kui nagunii töötan kodukontoris ja pidutsemas ei käi. Aga noh, isegi kui ma tahaks, siis siin pole isegi Artjomile ehk täielikule riskigrupi-inimesele veel kutset tulnud. Hispaanias on teatavasti kõrge elu-iga ja palju vanainimesi, nii et noh, nad pole veel nendegagi ühele poole saanud.

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 4 kommentaari

Nimed

Eile. Artjomil oli üks üritusepildistamine linnaservas ja helistas, et sõidab Javieriga parajasti sinnapoole. Ahahh, aga millise Javieriga neist umbes viiest, kellega tööalaselt suhtleb?

Või räägib, et kuule, Alberto helistas. Ahahh, aga milline neist kõigist kümnest, kes tutvusringkonnas?

Või, et, kuule, me leppisime Pedroga kokku, et… Jajahh, aga no teate isegi. Milline Pedro? Kõigil on Hispaanias samad nimed!

Aga tõele au andes, siis ega meil Eestis parem see nimedevärk polnud. “Sain eile Sergeiga kokku” võib tähendada keda iganes neist kõigist sajast Sergeist! Ok, natuke liialdan, 99.

Eesti nimedega on õnneks lihtne, nii vähe rahvast on, et kõigile jagub oma isiklik originaalnimi. Ja kui kõik nimed otsas, siis saab lihtsalt ise midagi välja mõelda. Krüstlyn vms (Huvitav, kas see on ainult Eesti fenomen, uusi moodsaid nimesid leiutada? Mujal pole nagu täheldanud. Ilmselt USAs ka äkki?)

Igatahes, ma ei mäleta, et mul oleks kunagigi kooliajal klassis mitu sama nimega last olnud. Aga meil siin Danieli klassis on kolm Danieli, vähemalt kaks Adamit ja Aleksandril on kaks Mateod. Aleksandr ise on hispaanlaste jaoks hoopis see “keerulise ekootilise nimega laps”. Alexander tavaliselt tahavad kirjutada, ja mõned tema õpetajad kirjutavadki siiamaani peale kõiki neid aastaid valesti. Hääldus on alati “Alessander” Aga noh, tal endal on ka üsna suva.

Mina tänase päevani pead murdmas, olen ma siis Marju või Mari või Maria, kõik kolm endiselt käibel.

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | 4 kommentaari