Kolmas märts on kirjanike päev, sain ma hiljuti teada ja kirjastaja Epp uuris facebookis, kuidas meil, tema kirjastuse autoritel kirjutamise köögipool on olnud. Nii et haaran kohe rõõmuga sõnasabast kinni 🙂

Kirjutamine-kirjutamine. Mu jaoks on kirjutamine alati olnud kõvasti lihtsam enese väljendamise viis, kui rääkimine. Alates sellest vist, kui ma ei julgenud lapsena vanaemale öelda, et palun loe mulle Nils Holgerssoni, vaid kirjutasin selle soovi talle paberi peale (kui vana ma olin, nelja-viiene või midagi sellist?). Sealtmaalt vist saingi aru, et kirjutamine on täitsa nagu päästerõngas. Oma mõtete paberile kallamine pabistamata, et hirmus või ei tea, mida öelda või et keegi mõttelõnga poole sõna pealt katki rebib.

Blogimine on seetõttu mu jaoks sama naturaalne ja mugav tegevus, võtan wordpressi lahti ja isegi kui tulles ei olnud ühtegi ideed, siis sõnad valguvad ise välja. Tihtilugu (nagu näiteks praegu) juhtub nii, et on vaja midagi tüütut ära teha ja selle asemel tulen ma hoopis blogima. Et saaks vähegi tööd edasi lükata ja et saaks pea veidi tühjemaks ja mõttepuntrad sirgemaks.

Aga oeh, raamatu kirjutamine on kuidagi hoopis teine. Palju raskem. Nagu töö. Tihtilugu tuleb end sundida. Mingi tühja valge lehe sündroom tuleb wordi dokumenti avades kohe peale. Alguses arvasin ma, et peab olema õige, inpireerunud oleku hetk ja vaikus ja ükski töö ega laps ei tohi kuklasse hingata. Aga seda inspiratsiooni ja õiget hetke võibki ootama jääda, sain ma aru, kui käsikiri piisava kiirusega ei kerkinud ja tähtaeg aina lähenes. Keegi kirjanik, ma ei mäleta enam kes, vastas küsimusele, et kas ta kirjutab iga päev, või ainult inspireeritult: kirjutan iga päev ja iga päev on inspiratsioon.

Ja nii ongi. Töö käigus tulebki see inspiratsioon. Kuigi mul on siiani ikka nii olnud, et igapäevasest kirjutamisest võin vaid und näha, sest töö, lapsed jne. Ei ole aega iga päev. Ja mõnikord ei ole jõudu. Või viitsimist. Nii et enamasti viljelen ma hoog-kirjutamist. Et paar kuud kõik seisab, siis leian paar päeva, mil mul on piisavalt vaba aega ja kirjutan hoogsalt juurde. Ja siis tuleb jälle elu peale ja jääb asi mitmeks kuuks seisma. Kuigi “Minu Hispaania” lõpus oli mul mitu nädalat igapäevast kirjutamist ka, sest koroonakarantiin võttis suurema osa “segajatest” ära. Töö, toast välja mineku… Sel ajal võtsin ma tõesti igapäevaselt tuimalt arvuti lahti ja lihtsalt kirjutasin, ja noh, inspiratsioon tuli puhtalt sellest, et nägin, kui kõvasti töö edeneb ja kui lähedal lõpp oli. Nii et minu jaoks oli karantiinist kasu kah.

Ma ei mäleta, kas olen sellest siin kirjutanud, aga kindlasti jagasin seda peale raamatu ilmumist ühe lugejaga, kes uuris, kuidas kirjutada, et just see kirjutamise protsess ise ideest käsikirjaks, et millest alustada. Minu meetod oli (ja on siiani teiste kirjatöödega ka olnud), et ma kirjutan kõik ideejupikesed paberilipikute peale ja siis tõstan neid põrandal/laual ringi, proovin neist pusletükkidest pildi ja loogilise loo kokku saada. Mul on kuidagi visuaalselt vaja pilt silme ette saada, fotograafivärk äkki. Nii et kindlasti kõikidele see meetod ei istu. Aga niimoodi, kui kondikava on kuidagi kokku saanud, hakkan juba kirjutamisega otsast pihta. Vahepeal tuleb ideid juurde ja kohendan, tõstan ümber neid asju, mõni teema areneb kirjutades hoopis millekski muuks ja võtab ootamatu suuna (inspiratsioonihetk?), mõni teema ei taha üldse minna ja jääb välja. G.R.R. Martin on öelnud, et see on nö aedniku stiilis kirjutamine, et paned seemne mulda ja hooldad, kastad, lõikad ja vaatad, mis lõpuks välja tuleb. Aga saab ka nö arhitekti stiilis kirjutada, et kõik on kindlalt paika mõeldud, ja kirjutamine toimubki selle idee ja struktuuri järgi.

Kirjutamisest ja käsikirjadest veel rääkides, siis Metsakivi lugude käsikiri on mul nüüd juba peaaegu valmis, aasta alguses, kui tööd oli vähem, sain päris mitu kirjutamispäeva teha. Viimane kuu on ta seisnud, sest hullumaja. Aga varsti-varsti 🙂 Seisma ta jääda ei saa, sest stipendium on saadud ja allkiri antud, et ilmub. Kassiraamat samas seisab juba aasta-kaks niisama. Nii juhtubki, kui ükski tähtaeg ega midagi peale ei pressi. Tähtajad on tõesõna üks mägesid liikuma panev jõud, kõige-kõige suurem motivaator.

Aga muidu, kirjanike päeva juurde tagasi tulles, siis ma olen kuulnud, et alles peale kolmanda raamatu ilmumist saab end kirjanikuks nimetada. Nii et ma tegelikult ei kvalifitseerugi siin targutama 🙂

Esimene alles