Sotsiaalmeedias hüppas mulle ette selline asi:

Horoskoobid on muidugi selline teema, et kes usub ja kes mitte, aga mulle kuidagi meeldib mingil määral uskuda. Eriti sellise uudise peale onju 😆. Aga tähtkujude iseloomujooned on mu meelest enamasti kümnesse küll. Ja kes teab, kas planeedid me elu mõjutavad, aga nt sellega on vist küll kõik nõus, et täiskuu meid mõjutab, teaduslikult lausa tõestatud. Nii et võib-olla mõni teine taevakehagi miskit suudab? 🙃

Ma muidu oma elu, suhteid jne horoskoopide järgi ei sea, aga korra kuus loen Susan Milleri kuuhoroskoopi küll, tal on kuidagi oskus asju täppi panna. Isegi kui tagantjärgi lugeda.

Aga selle 7 raske aasta juurde tagasi tulles. Ma olen ikka väga tugevalt tundnud, et elu on viimase 7-8 aasta jooksul mind väntsutada võtnud. Väga tihti on peast käinud läbi mõte, et no miks peab nii olema, et aina võitle nagu tuuleveskitega ja kakle eluga, et millal ometi kergemaks läheb. Nüüd tagantjärgi mõeldes – 2019, mil see seitse aastat algas, oli eriti raske aasta küll. Aasta esimesel poolel põlesin esimest korda elus läbi, nii et toss oli täitsa väljas ja tagantjärgi saan kindlasti öelda, et depressioonis olin ka, mis sest, et püüdsin seda kõigi eest naeratuse taha varjata. Palju kokkulangemisi oli, aga tööalaselt oli väga raske, rahaliselt raske, lapsed olid väiksed ja tugisüsteemita võttis see ka läbi, ja kõigele lisaks ei saanud kodus ka oma akusid laadida, sest igapäevaselt ja mitu aastat järjest oli kodu meil pidevalt rahvast täis (ja ma olen see introvert, kes vajab kodus rahulikku akude laadimise aega). Naabrid, naabrite lapsed, vahepeal rentisime ühte tuba mõne kuu kaupa välja. Ühesõnaga kõik see kokku muutis mu tühjakspigustatud sidruniks. Motoks muutus lihtsalt veel üks päev hakkama saada ja üle elada, kaugemale ette vaatamine tekitas kohe hirmu ja paanikat. Mingi hetk sain aru, et pean oma koormat kusagiltpoolt vähendama ja otsustasin sellelt töölt ära minna, panustasin aega hoopis fotostuudio tegemisse. Oli ka raske, aga mentaalse poole pealt tol hetkel kindlasti õige otsus. Aasta teises pooles juhtus ka asju – reisil varastati kõik asjad ära (läpakas, riided, ehted jne). Aasta lõppu mahtus veel raseduse peetumine, mis võttis mitmeks kuuks täielikku musta auku. Ja ega järgmine aastagi pidu ja pillerkaar olnud – pandeemia, elu esimene paanikahoog, mida ma esialgu infarktiks pidasin, sest õhupuudus, kõrge pulss ja vererõhk. Ela ja õpi noh. Ajutiselt fotostuudiosse kolimine ja kodutuolemisetunne ka tore ei olnud. Selle seitsme aasta sisse mahtus mitu nahaalselt üüri tõstvat korteriomanikku, üleüldised hinnatõusud, üürihindade poole suuremaks kerkimine, kliendid, kes arvete maksmisega kuudekaupa venitasid, alati just siis, kui maksud maksmist vajasid vms; üks väga toksiline inimene (kellel sellist nartsissistlikku tüüpi inimestega kokkupuude olnud, mõistavad, et pärast oled justkui post-traumaatilises stressis ja ei usaldagi tükk aega inimesi endale enam lähedale lasta).

Vahepeal jääb ette mõni pilt endast enne seda aega – läbi pildigi näen, et olin teine inimene, murekortsudeta,  naiivselt positiivne ja inimesi usaldav, hallide juuksekarvadeta (ja juuksed kasvasid mühinal vööni, nüüd enam ei kasva mingi nipiga nii pikaks), poole peenem, poole rõõmsam ja entusiastlikum.

Toredaid asju on ka muidugi olnud ja ma olen loomult pigem rõõmus ja mittemuretseja-tüüpi, püüan alati positiivsele keskenduda ja mitte viriseda või enesehaletsusse laskuda. Aga kogu see aeg on olnud mingitest juhtunud asjadest taastumine, iga hinnaga oma meelerahu säilitamine, vana rõõmsa enda otsimine, mediteerimine, tasapisi edasirühkimine ja mitte alla andmine. Vahepeal viskab elu jälle mõne kivi teele või saadab tormi, aga kuidagi oleme sellest kõigest ikka läbi murdnud. Aga pidevalt unistan sellisest utoopilisest ajast, mil kõik sujuks, töö kõrvalt jääks aega puhata. Et kliendid mõistaks, et fotograaf ei ela õhust ja armastusest, ei kaupleks hindade osas… Et maailm oleks vähem hullumeelne. Et kui midagi hästi läheb, ei järgneks sellele kohe mingi halvastiminek, mis kõik ära nullib, vaid elu saadaks lausa mitu head asja korraga 😆

Nii et kui selline horoskoobi-postitus mulle ette hüppas, andis ta väheke lootust küll. Et äkki see struggle polegi lõputu? Et äkki jäävad need kaikad kodarates vähemaks. Mõnikord ongi võibolla just tibake lootust ja eneseusku puudu…

P.S. Avastasin just katusel, et kaktus hakkas õitsema! Esimest korda, just nagu aaloegi hiljuti. Kolm lahtist õit ja kuus nupukest veel kinni. Selle kaktuse ostis Dani kunagi Tigerist, imepisike oli siis, pöidlapikkune. Nüüd on juba nagu pool jalgpalli. Sai vist ka oma raskest seitsmest aastast üle…