Mul on juba päris mitmeid aastaid üks suur unistus olnud – siit meie juurest lääne suunas paari tunni autosõidu kaugusel asuvas udumetsas ehk bosque de nieblas käia.

Tegelikult ei olnudki selle unistuse teoks tegemine üldse lihtne. Bosque de Niebla on nimelt mandri-Euroopa ainuke vihmamets, seal kasvab palju endeemseid, haruldasi ja hävimisohus liike, ta on looduskaitse all ja külastamiseks peab spetsiaalse loa taotlema. Ja vahepeal nad ei väljastanudki mitu aastat jutti üldse neid lubasid. Aga nädal-paar tagasi kontrollisin ja avastasin rõõmuga, et taas lubatakse külastajaid ja vabu aegu oli ka veel. Minu sünnipäeva päev näiteks oli täitsa vaba ja olimegi paari hiireklõpsuga selleks päevaks udumetsa külastama autoriseeritud.

Matk ise on vahemikus umbes 12-15km, olenevalt trajektoorist ja tehtavatest kõrvalepõigetest jne. Esialgu läheb rada mööda lambaid- lehmi-hobuseid ja teisi pudulojuseid täis olevaid mägesid ja aasasid ja korgisalusid. Üle lahe paistavad Aafrika mäed, nii et selline imekaunis idülliline jalutus (ülesmäge muidugi!)

Tasapisi muutuvad puud samblikusemateks, puuokstel kasvavad väiksed sõnajalad ja muud taimed. Ja kuskilt ilmusid põdrakärbsed ka välja! Kusjuures neid pole ma varem Hispaanias kohanudki. Ikka väga teistsugune kliima on juba udumetsa ümbruse aladelgi. Udumetsas on täitsa eriline mikrokliima, aasta keskmine niiskus on 80% ja 245 päeva aastast on ta ookeanilt tulevate ja sinna kogunevate pilvede sees. Vihmamets mis vihmamets.

Veidi enne seda päris vihmametsa-ala on traataiad, et kariloomad haruldasi taimi sööma ei pääseks. (Mõnda aega tagasi oli reaalne probleem, et lehmad-lambad sõidki mõned liigid ära enne kui looduskaitse jaole sai, nii et nüüd karmid meetmed) Natuke veel jalutada ja siis jõuamegi kohale.

Meie reis sattus päikselisele päevale, ei olnud pilvi, mõni üksik vaid lendas kiirelt läbi, udu ega vihma ka ei saanud. Tegelikult oli kümne paiku, kui matka alustasime, isegi üsna pilvine, aga pooltest tundi hiljem, udumetsani jõudmise ajaks olid pilved suuremalt jaolt ära hajunud. Aga sellegipoolest olid esimesed sõnad metsa nähes “vaaau!” Väga sambla- ja samblikune, igasugused sõnajalad, lilled, loorberipuud, tammed jne.

Sünnipäevaks kauplesin omale väikese fotoshoodi ka välja. Võikski ju traditsiooniks teha, et sünnipäevamatk ja ühtlasi väike jäädvustus ka sinna juurde. Järgmine kord proovin ainult meeles pidada, et päev varem telkida pole hea idee, sest magada õnnestus parimal juhul vaid tunnike. Mis on üliveider, sest lapsena ööbisin terved suved telgis või heinaküünis, noorena olin samuti usin telkija (festivalid jne). Aga nüüd lapsevanemana lülitub mingi valve-funktsioon sisse, kuulan iga krabinat ja kujutan ööpimeduses nii inimesi kui loomi ringi luusivat. Võibolla sai see alguse Tarifa vargusejärgsest telkimiskogemusest, aga võibolla on see lihtsalt normaalne lapsevanemate kaitserefleks…