Mõnel aastal on mai keskel veel jaki-ilm olnud, aga sel aastal on küll juba suur suvi käes. Keskmiselt selline 24-26 kraadi kanti varjus. Praegu kuu teises pooles on õhtul ja ööselgi enamasti lühikese varrukaga okei väljas olla.

Kõikjal ruulivad praegu violetsed toonid. Jacaranda-aeg teeb linna ikka eriti ilusaks. Aga kogu sellele kodusele ilule vaatamata kisub mõnikord seiklema ka, eks? Või noh, ma tean küll mõnda inimest, kes ütleb, et ei meeldi üldse reisida. Aga raamatumaailmast analooge tuues – küllap see on nagu kääbikutelgi, et mõnel on see va seiklusepisik geenides, teisel mitte.

Küllap saaks teaduslikultki kindlaks teha, et kõik, kes võõrsile kolinud omavad kohe kindlalt seda seiklus- või maadeavastamisgeeni. Mille kohta ma ei ütle, et see on kindlasti hea või halb omadus, näiteks Kolumbuse Ameerika-“avastamine” oleks võinud ju küll olemata olla, 90% sealsest põlisrahvast sai eurooplaste tõttu surma. Aga ise ma siin oma väiksel skaalal naudin siiski maailma-avastamist, mis sest, et samal ajal olen tegelikult ülimalt kodulembene inimene ka. Viimastel kuude peale tagasi mõeldes tundub kohe eriti palju reisimist ja uute kohtade avastamisi olnud, ei mäleta enam isegi, kas kõik on siia kirja ka saanud.

Rääkisin eelmine kord udumetsaskäigust, aga ülejäänud sünna-reisil pikemalt ei peatunudki, nii et parandan vähemalt selle vea ära 🙂

Esimeseks sihtkohaks oli meil Pinar del Rey nimeline puhkeala. Oleme muidu siin-seal päris paljudel erinevatel puhkealadel käinud (hisp keeles area recreativa, kel otsingusõna vaja peaks minema), aga nii suurele polnudki varem sattunud. Tohutu suur männimetsa-ala, kus metsa all hajutatult grillikohad ja lauad. Mulle tundub, et mingi tuhatkond inimest oli metsas grillimas, sadu laudu. Aga kuna ala on nii suur (ühest otsast teise autoga vist ligi 10min sõita), siis ruumi ja avarust oli piisavalt, jagus kõigile. Kaks jäätiseautot lausa sõitsid ringi, vot nii popp koht!

Vanus pole muidugi enam see, avastasin, et ei võtnud grillimiseks ei vardaid ega resti kaasa. Õnneks oli MacGyver Artjomi nahas olemas ja läksid siis telgivaiad käiku.

Ümberringi on mitmeid matkaradu ka, nii et lõppkokkuvõttes täitsa äge koht, kus seiklusrikas ja/või tšill päev veeta.

Üllatuseks saime muidugi alles kohapeal aru, et kuigi googlemapsi järgi peaks see telkimiseks sobilik ala olema, siis tegelikult oli telkimine keelatud (ja me tulime just sellepärast päev varem, et lapsed olid tükk aega õhinal telkimisest unistanud). Ühed matkabussitüübid ütlesid, et tulid öösel ja polnud üldse probleemi telkida, nii et otsustasime sama teha, õhtuhakul vahepeal mujal käia ja öösel tagasi tulla. Tšillisime rannas, sõitsime ringi, käisime Algecirase Burger Kingis 🤣

Kuskil 23.30 paiku jõudsime tagasi, mets oli inimtühi, nii et panime rõõmsalt telgi püsti ja lapsed said magama minna. Ise ajasime paar tundi telgi ees juttu ja jõime veini, kahest kuueni proovisin sõba silmale saada, aga ei tulnud eriti välja. Öökullid uhhuutasid, mingid loomad (rebased äkki, seal neid muidu elab) häälitsesid vahepeal. Või kes teab, ilveseid elab ka meil mägedes-metsades. Korraks uinusin ja nägin unes, et telgi juurde tuli mingid militaarpolitseitüübid ja käskisid kaasa tulla 😆 Nii et igaks juhuks panime hommikul esimese valgusega kohe telgi kokku, et mingit jama ei oleks kui keegi peaks tulema; hakkasime hoopis grillima.

Järgmisel ööl magasin kodus 11 tundi jutti 😆 Ema ütles, et ta ei magaks enam kuldraha eest ka telgis. Mul vist selline vanus, et niisama lõbu pärast enam tõesti ei viitsi seda nalja ette võtta, aga no kuldraha eest veel kannataks vabalt magamata öö ära.

Järgmine äge seiklus, mis kirjapanemist tasub, oli üks imeliselt õdus päikeseloojangu-koopapiknik, mis oli peale mitut pikka arvutitagaistumise-tööpäeva just täpselt see, mis nii kehal kui hingel puudu oli. Mõned hetked on sellised, et tahaks lihtsalt aja seisma panna ja sinna hetke sisse jäädagi, see õhtupoolik oli kohe kindlalt üks nendest 🙂 Aga aeg läks nii kiirelt, südaöö tormas halastamatult peale, ringitiirutavatest pääsukestest olid hoopis nahkhiired saanud, ja pidime lõpuks ikka tsivilisatsiooni tagasi minema.

Nii et eks näis, kauaks need jalad nüüd rahulikult püsima jäävad, enne kui jälle kuskile teele tahavad asuda 🙂