Meil täitus siin vahepeal Artjomiga 15 aastat abielusolekut ja selle puhul kasutasime ära ühe tallelolnud töö vastu saadud spaahotellikülastuse. (Vahepeal on päris äge, kui töö eest hoopis mingi elamuse saab, nt nagu eelmisel aastal ühe villa pildistamise eest sain seal oma sünnapeo korraldada).

Igatahes väga äge paik sai tänu sellele jälle avastatud. Selline külake, mille ajalugu ulatub tagasi roomlaste aega (roomlasi tõmbasid sinna tervendavad väävliveeallikad). Külake ise – nimeks Carratraca – on 800 elanikuga ja imekombel veel turistidest puutumata, nägime terve sealoldud aja jooksul ainult ühte eesti numbriga (!) autot ja üks ukraina pere tuli ka tänaval vastu. Turism (ja sisseränne) on popimates külades ja linnades mu meelest nii ülekäte läinud, et täitsa tore vaheldus oli autentse kohaliku elu sisse sattuda.

Jajaa, eks ma ise olen ka ju turist, või siis vähemalt immigrant, olen ise ka osa probleemist. Aga ongi see mingi piir, et kohalikke peab ikka tänavapildis ja elanike hulgas kõvasti üle poole olema mu meelest, et see olukord kurvaks kätte ära ei läheks. Näiteks alloleval pildil on siinse lõunaranniku elanikkonna seis hästi näha:

Punase kriipsuga numbrid näitavad välismaalastest kinnisvaraomanike protsenti antud asukohas, mis annab päris hea ettekujutuse üleüldisest elanike jaotusest (välismaalane versus hispaanlane) neis linnades ja külades.

Mu enda jaoks on vist ideaalselt mõnus kombo, kui kohalikke on elanikkonnast kuskil 80-90% ja võõramaalasi 10-20%. Siis on selline tore vaheldusrikkus ja avatus, mis samas kohalikku kultuuri välja ei söö. Nagu supile soola lisamine – näpuotsaga on hea (ja vajalik), aga soola ei tohiks rohkem kui suppi olla.

Ja siis on lisaks see teine aspekt, turism, ja see kui massturism on… noh, massiline. Mu meelest on turismiga sama teema – et natuke on teda ju vaja, et majandust elavdada jne, aga ühest hetkest läheb see positiivne mõju kohalike jaoks hoopis negatiivseks.

Aaaaga, väljasõidu juurde tagasi tulles – külake oli tore, spahotell ise ka. Vabalt läheks sinna pikemaks ajakski ringi lonkima ja lihtsalt olema ja nautima.

Peatusime pisikeses 9-toalises hotellis ja saime ülemise korruse toad oma valdusse, üks neist oli suure terrassi ja mullivanniga, nii et lapsed olid rõõmust ogarad, ligunesid seal kuni nägid välja nagu vähemalt kahesaja-aastased kortsus tüübid 😀

Igatahes sai jalutatud ja kohalikus baaris käidud ja veel mullivannitatud ja poole ööni lobisetud. Ja juba kell 7 oli äratus, sest tahtsime natuke matkata ka, enne kui liiga kuumaks läheb. Sest noh, sisemaal on juulis-augustis päevasel ajal ikka märksa palavam kui meil rannikul. Kui Malagas oli tol päeval umbes 28 kraadi, siis seal 50km kaugusel asuvas külakeses 36°C. Märgatav vahe! Lõunase 36-ga pole ülesmäge enam sugugi nii mõnus minna kui mõni kraad väiksema hommikutemperatuuriga 😉

Kui tagasi Malagasse jõudsime, tundus ilm nii jahe ja õhkasime rõõmsalt, et home sweet home. Aga magamatus andis täiega tunda, selles vanuses kolme unetunniga enam ei oska. (+ ma tüüpilise sõnnina vajan üldse 9-10 tundi magamist, pole kahjuks nali)

Ilmast veel rääkides, siis sel aastal polegi meil korralikku kuumalainet olnud, sellist, et üle 40 oleks. Või kui, siis võib-olla sel ajal kui me Eestis olime? Mõned korrad on paari päeva kaupa 36-38 kandis olnud, aga ka hästi lühidalt. Enamus päevadel on 30-ringis, eile oli üldse ainult 27 ja mõnus jahutav meretuul. Täna 29. Rannikuelu rõõmud, mujal Hispaanias saab ikka kuuma ka. Kuigi sel aastal nagu vähem?

Ega mul muud põnevat vist öelda polegi. Siia lõppu kõige viimane perepilt (Eestis jooksu pealt teloga klõpsatud). Satume nii harva neljakesi ühe pildi peale, aastapäeval sirvisin vanu pilte läbi ja mõnest aastast peaaegu ei leidnudki perepilti. Ja hullumeelne ikka, kui palju lapsed on kasvanud ja me ise ka muidugi.

Laste pealt on aja kulgu alati hästi näha, aga enda pealt tunnen/näen ka eriti tugevalt, kuidas aastad jälje on jätnud. Noh, kortsud, kilod jne. Energiapuudus ka.

Seda kümneaastatagust pilti vaadates mõtlen küll, et kuhu see pisike Aleksandr kadus, keegi vahetas nagu ümber ja tõi ühe eelteismelise asemele. Ja Dani oli kahene ja talle sai veel ilma suurema skandaalita omal valikul ägedaid riideid selga panna. Vist. Enam ei mäleta ka, kui palju see igapäevane riietevahetus närve sõi 😀 Ennast vaatan – see kleit enam selga ei lähe, aga kõrvarõngad küll (ja on endiselt tihedas kasutuses ka mul) ja mis nipiga mul juuksed vanasti nii hästi kasvasid? Ainult Artjom pole muutunud 😀