Umbes kuu tagasi olin veits haige, ei tea kas kondikahooaja algus või niisama mingi viirus või midagi. Tüüpiline kurguvalu, aga lisaks oli üks kõrv veidi valus ja kohises nädal aega jutti südamelöökide taktis. Jube tüütu, eriti magama minnes. Oleksin muidu muretsenud, aga kuna Artjomil oli enne seda ka paar päeva sama asi, siis ei hakanud muretsema ega endale miskit jubedat diagnoosi külge guugeldama ja läks lõpuks tõesti üle.

Aga totaalne väsimus lajatas küll aegajalt peale, nii füüsiline kui emotsionaalne. Sellistel hetkedel saan alati aru, et pole kahtlustki, et ma ikkagi autismispektris, sest kui muul ajal petan iseennastki ära, siis haigena saan alati aru, kui piiripealsete energiavarudega ma elus ikka pidevalt opereerin, või kui palju normaalsest rohkem jõudu ühiskonnas osalemine mult võtab. Ja kuigi ma olen elu proovinud endale vähem koormavaks sättida, töötan kodus ja olen selles mõttes iseenda boss jne, siis ikkagi on koguaeg see (süü)tunne, et ma ei suuda kogu sotsialiseerimisega seotuga hakkama saada, ei jätku ei aega ega jõudu. Jõuan hakkama saada iseenda asjadega, pere-elu, sõpradega kokku saada (kuigi tundub ka, et aega justkui pole piisavalt), aga lisaks ju peab veel kusagile mahtuma abikaasa sotsiaalelus osalemine (mis on minu omast kordades suurem). Ja siis peaks veel jätkuma jõudu laste sotsiaalelu korraldada, playdeidid ja laste sõprade vanematega suhtlus, koos asjade korraldamine. Ja mul lihtsalt ei ole selleks energiat, nullis. Iga kord kui Dani psühholoog on võtnud teemaks, et vaja oma perekesksest mullist, kus lapsel mugav ja turvatsoon, välja tulla, talle rohkem sotsiaalset elu tekitada, tunnen end juba sellest kohustusest väsinuna. Sellised asjad võtavad nii läbi mind.

Just sellised kohustuslikud poolvõõraste inimestega suhtlemised, kellega midagi muud peale sama vana lapse ühist pole. Ja ma tean, et vabalt võib tore inimene olla, aga mul on lihtsalt tass juba täis, rohkem ei mahu. Ja ma näen, et paljud inimesed suudavad absoluutselt iga jumala päev kuskil üritusel või suhtlemist nõudval asjal käia, täitsa vabatahtlikult – mul on peale kahte inimesi täis päeva sama palju üksiolekupäevi vaja, et akusid laadida.

Kusjuures tihti ma täiega naudin mingeid üritusi või kohtumisi, aga see ei tähenda, et need mind sellele vaatamata läbi ei võtaks, küllap teeb aju sotsiaalsetel hetkedel topeltkoormuses tööd ja vajab pärast taastumisaega. Põnev tegelikult, KUI erinevad inimesed ikka on. Näiteks, üks fun fact, kui Danielit koolist võtmas käin: kell 14 avatakse väravad, aga vanemad kogunevad ju juba 5 min varem sinna ootama. Ja mul on tegelikult ka ju paar toredat ema, kellega seal oodates juttu ajan, aga millegipärast aeglustan enne kohalejõudmist alati sammu, et mitte varem jõuda. Sest noh, muidu peab RÄÄKIMA… Ja peale mõnusat jalutust olen oma mõtetes ja pole üldse rääkimislainel. See pisike 5-min sotsiaalne suts tundub kuidagi liialt energiat kulutav olema. No ma olen muidugi see tüüpiline eestlane ka, kes ei astu koduuksest välja, kui naaber trepikojas on. Nii et ma ei tea, võibolla ma pole spektris vaid lihtsalt eestlane?

Või, sõpradega hiljuti rääkisime, enese poputamas käimised – iluhooldused, juuksurid, massaažid, pediküürid jne. Tuleb välja, et inimesed tegelikult päriselt naudivad neid, ma ei teadnudki. Sest mulle pole kunagi meeldinud, proovin kõik ise kodus ära teha, maniküüris vaid käin ja seal ka ainult tänu sellele, et hiina neiud vatravad omavahel hiina keeles ja ma ei tunne end kohustatuna smalltalki arendada. Aga isegi nii on sealkäik mu jaoks sama mittenauditav nagu nt arstilkäik, ma kohe kindlasti ei naudi.

Teistel uitmõtetel, mis peas ringi lennanud on – blogisfääris oli hiljuti jutuks kohalolu, oma mõtetel lennata laskmine jne versus vaikuse või mõttevooluhetke müra või muusika või podcastidega täitmine. Ma asun vist seal keskel – mingite asjade kõrvale lihtsalt on vaja podcasti või muusikat, et aeg kiiremini läheks. Töö näiteks, kui ta pikk ja üksluine on. Samas mingid teised hetked on, mil tuleb kohal olla. Seltskonnas nt on mu meelest üliveider ja ebaviisakas, kui keegi telefoni kaob. Või lastega olles/tegeledes. Autosõidul jälle on 50-50 – mõnikord on hea mussi kuulata ja lasta muusikavaibil tuju kanda, teinekord jälle hea ka vaikselt mootorimüra kuulata. Aga jalutades ei suudaks ma kunagi kõrvaklappe kanda, iga kord kui pool tundi kooli kõnnin, naudin seda vaba mõtete voolu, kus ei saa aru, kus üks mõte lõppeb ja teine algab. Alati tulevad parimad ideed kas üksi jalutades, duši all, nõusid pestes või siis hoopis veiniga päikeseloojangut vaadates.

Tegelt ütlen ausalt – mul polegi kõrvaklappe, ei ole nagu soovi ja vajadust olnud… viimati olid kõrvaklapid mul teismeeas, kui pleierid veel kuum teema oli, laulsin nõusid pestes jne rõõmsalt Vennaskonda kaasa.

Ma olen ka üks nendest, kes on kodust väljas olles ümbritseva osas üli-tähelepanelik, tahan kõiki looduse helisid kuulda, aga ka kõiki ohte. Et kui keegi mu taga kõnnib vms. Nii et seetõttu ma ka kodust väljas olles end helide mõttes keskkonnast mingil juhul ei isoleeriks.

Kusjuures see on jälle üks neist blogipostitustest, mille ma pigem endale, väljakirjutamiseks kirjutasin ja tükk aega aru pidasin, kas jätta ta mustanditesse või postitusnuppu ka vajutada. Sotsiaalmeedia tekitab harjumuse enda nõrkusi peita ja ainult edu ja ilusat poolt näidata. Aga samas ma mõtlen nt autismi osas, et enamus inimeste jaoks on arusaamine autismist 20-30 aasta tagune, ajast, mil maskeerimisest või üldse sellest, kuidas autism naistel väljendub, ei räägitud, ei teatud. Nii et tegelikult on vaja neist teemadest palju rohkem rääkida, mõelda, kirjutada, teemat tõstatada, ja mitte häbeneda ja end kehva sotsiaalse aku tõttu süüdi või teistest kehvemana tunda.