Vahetult enne me Eestiskäiku tuli jupiteris piirideta põlvkonna lühisari välja (mis oli ilmselgelt nii sügavate ja põnevate teemade jaoks liialt lühikeseks kokku lõigatud!). Aga osaliselt keskenduti seal kodumaal käimisele. Mis on alati võrdselt elevust ja ärevust tekitav, rõõm näha, et mitte ainult mul. Minu jaoks tekitab suurimat ärevust – üllatus-üllatus – puugihirm. Ei taha et lapsed mõne puugihaiguse saaks, aga samas Dani üks suurimatest rõõmudest on metsas ja seenel-marjulkäik. Kuigi puuke saab koduõuestki. Just viimastel aastatel, eriti peale seda kui ise puukentsefaliidi läbi põdesin, tundub risk ülisuur ja ohtlik, natuke selline, et alateadvuses tiksub mõte, et turvalisem oleks üldse mitte minna. Ostan lastele esimese asjana alati puugivastase sprei, aga see ei tundu tegelikult väga efektiivne olevat. Ikka alati ronib neid peal ja on sees ka. Ilmselt peaksin edaspidi proovima uurida, kas saaks eelnevalt juba Hispaanias puugivaktsiinid ära teha, ehk saab kuidagi tellida neid siia? Järgmise perearstivisiidi vestlus, pean meelde jätma. Endal mul on nüüd tegelikult suva, peaks eluaegne entsefaliidi-immuunsus olema, aga nt Artjomil oli seekord puuk sees, veidi on nüüd ärev olla, et kuidas läheb. Ja laste pärast on alati tohutu hirm. Peipsiveere puugid on eriti mürgised ka. Alati ikka imestan, kui keegi Eestis elades ütleb, et ei karda puuke ja vaktsiini pole pidanud vajalikuks teha. Mul on peres, suguvõsas ja tutvusringkonnas nii palju karme entsefaliidijuhtumeid olnud, nii et ei oska küll niimoodi muretult sel teemal olla. Pluss iga pereliige on korduvalt borrelioosi ka põdenud, ise samamoodi.

Ja teine ärevusttekitav hetk on alati reisi ja graafiku planeerimine, et saaks koos asju teha, aga samas Artjom saaks oma perega ja mina enda omaga piisavalt aega veeta, pluss sõbrad jne… Ja vahepeal ajab totaalselt pea plahvatama, kui väga palju inimesi korraga koos on. Ühesõnaga üks väga paljude võrranditega tehe, mis vaja alati ära lahendada.

Dani oli enne reisi mures, et kas ikka vihma ka saab. Lohutasin teda, et selle aasta suvine päev oli juba ära, nii et vihma peaks ikka kõvasti saama. Esimesel päeval sadaski hommikust õhtuni. Mõned paduvihmapäevad olid ka. Aga muidu oli suuremalt jaolt täitsa soe ja päikseline.

Sääskedega oli ka põnev. Esimestel päevadel ei olnud pea ühtegi. Ja siis nad tekkisid. Ühel õhtul jäi mul magamistoa aken lahti ja öösel magama minnes tundus, nagu oleksin hiigelsuure sääseparve sisse astunud. Panin tule põlema ja hakkasin neid siis plaks ja plaks ära tapma. Kõvasti üle kahekümne tuli kokku. Õnneks, olles hispaania pisikeste ja kavalate sääskedega profiks saanud, oli töö suhteliselt lihtne, niivõrd palju suuremad ja aeglasemad on nad ikka.

Ja viinamäeteod on ka ikka vägevalt suured. Ja seenelkäigud on miski ürgselt tõmbav asi. Kukeseenekaste ja kukeseenepitsa on taevalikud leiutised. Kodus tegin veel kukeseenepirukaid ka. Ja Laysi kukeseenekrõpsud – miks meil neid siin ei müüda???

Tavaliselt ongi mu Eesti bucketlistis täiega lihtsad asjad. Lisaks perele: saun, seenelkäik, raba, öine põldudele langev udu, öine Toomemägi, igasugused nostalgiatoidud ja lõhnad…

Eesti suved on ilusad, aga hispaania omad ka, lihtsalt teistmoodi. Mulle nii meeldib see õhtune soojus, kuumus, kui südaööl on õues 28 kraadi. Õhk lõhnab lõunamaasuviselt, igasugused tegelased siristavad. Tahaks, et suvi oleks pikem, isegi siin lõunas libiseb ta liialt kiiresti käest.

Lennukist maha astudes oli õues 38 kraadi. Ei tundunud liiga kuum, sest õhuniiskus oli väike. Mõnikord tundub 25-kraadine suure niiskusprotsendiga ilm hoopis palavam, lämbem, ajab higi voolama. Selline kuiv kuumalaine on mõnus, alati naudin.

Ma olen integreerumisteel umbes selles staadiumis, mil Hispaania ja Eesti on mõlemad südames täieõiguslikud kodumaad, mõlemis tunnen end omas elemendis. Ikka see rändlindude teema. Aga kliima mõttes sobib mulle Hispaania siiski rohkem, selle vastu ei saa. Isegi kuum suvi meeldib. Mingi hetk nägin ühes hispaania grupis, kuidas keegi ajakirjanik otsis mõnda kohalikku eestlast, kes kuumalaine üle hädaldaks, ja keegi vastas talle selle peale väga õigesti, et kõik me olemegi siia ju kuumaarmastuse tõttu kolinud, üsna mõttetu otsida 🙂

Aah jalgpalli MM oli sel aastal imeline!  Finaal oli nii pinev, et kartsin et lähen halliks. Hispaania tiim on nii äge, kõik on ülitoredad tegelased. Osavad ka, nii palli äravõtmises kui pealöökides. Ilus vaadata 🙂 Vastased seevastu olid jube agressiivsed. Aga lõpp hea, kõik hea! Kõik me noored poisid jäid ikka terveks ja ühte tükki peale seda mitmetunnist kloppimist, olin kohati päris mures 😅