Me pere noorimal on nüüd samuti esimesed 9 aastat hispaania koolisüsteemi läbitud (siin nad alustavad 3-aastaselt). Natuke selline tunne, nagu ise läbiks/lõpetaks ka juba eiteamitmendat korda kooli. Ma ise olin lapsena õppimises hästi iseseisev, Aleksandr on üsna sama, aga Danit on tulnud ikka pidevalt torkida ja kõrval istuda, et koolitööd tehtud saaks.

Dani koolitee on üleüldse mitteneurotüüpilisena ikka omamoodi väljakutseid pakkuv olnud. Tema puhul on nii oluline olnud see inimpool – et kas õpetaja sümpatiseerib ja tekitab usaldust või mitte. Kui tal on olnud õpetajaga hea suhe, on ta rõõmuga koolis käinud ja motiveeritud olnud, kui mitte, siis ta istub koolis oma mullis, ei tee kaasa, ei taha kooli minnagi. Need autistlikud endassesulgumised ja väljalülitumised. Tema lemmikõpetaja oli 4-aastaste klassis: seño Carmen. Siis ta jooksis igal hommikul kooliväravast sisse ja kallistas õpetajat, koolipäeva lõpus samuti. Temaga julges ta lõpuks koolis hispaania keeles rääkima hakata (esimesel aastal, esimese õpetajaga oli vait kui sukk).

Peale seda järgmise õpsi Maviga tal sellist sõprust ei tekkinud, Dani hoopis kartis ja ignoreeris teda. Sealt edasi tulid samuti õpetajad, kelle meetodid vist pigem ei klappinud ja me (ega õpetajad) ei osanud ju siis veel näppu peale ka panna, et tal asperger võiks olla. Sain lihtsalt aru, et tema puhul kriitika ja pahandamine eskaleerivad olukorra hoopis kehvemaks, motiveerida saab teda ainult läbi positiivse innustamise. Aga mõni õpetaja ei oska või ei taha või ei viitsi niipidi. Viimased kaks aastat uue klassijuhataja Pedroga oli taas lihtsam, tal on kuidagi rohkem oskusi ja empaatiat lastega sõbralikult hakkama saada ja eks ametlik diagnoos aitas ka koolirahval mõista. No mõne erandiga, a la see kunsti- ja loodusõpetuse õps, kellest SIIN kirjutasin, kes arvab, et teiste õpilaste suhtes pole aus talle tunnistusele üle nelja (kümnest) panna, sest tunnis ei teinud piisavalt kaasa, mis sest et eksamid olid 8-ringis ja materjal järelikult ju omandatud. Huvitav ongi olnud vaadata, kuidas läbi aastate on hinded sõltunud mitte huvist ja teadmisest aine vastu, vaid ainult sellest, kuidas õpetajaga läbisaamine ja klapp on. Lemmikaine + kuri õpetaja võrdub alati kehv hinne, samas mõne teise õpsiga on samas aines super tulemused olnud.

Koolilõpupeod on meil ka üldiselt närvikõdi tekitavad olnud. Iga klass esineb alati mingi tantsukavaga ja üldiselt on neil mingi dresscode ka. Küll on tollega ikka nalja saanud. Või noh, “nalja”. Riiete pärast kaklemist, et vajalikku värvi t-särk selga saada. Ega me ise ka päris väikesena ei saanud aru, miks ta ei taha kostüümi selga panna, avaldasime aina survet. Kolmandas klassis mõtles Dani, et on kaval ja ütles õpetajale, et me ei saa koolilõpupeole tulla (no et siis ei pea miskit värvilist särki selga panema). Ja siis tund enne peoleminekut hakkas pihta, et äkki ikka ei lähe jne ja et ta juba ütles, et ta ei tule. Läksime ikka, lubasin talle, et võib oma tavariietes tulla. Tantsis siis seal tagumises reas, sest õpetaja polnud kava koostades temaga arvestanud ju. Neljandas klassis oli kostüüm kauboimüts ja olin õnnelik, et juuhuu, sellega ta ju käib kodus mängides niisamagi ringi, ei tulegi probleemi. Aga peol, kui nende klassi kord tuli, kadus ta hoopis laua alla peitu. Viiendas klassis läks hästi, kõik olid eri värvi t-särkides, ta sai rahulikult oma hallis tulla ja oli seekord nõus lavalegi minema. Ja nüüd kuuendas oli dresscode värviks must. Ma küsisin juba mitu päeva varem, et kas ta üldse tahab minna ja mis riietega saab. Ütles, et tahab küll minna (sest pidu on iseenesest tore, söögid-joogid-suhkruvatid jne) ja et otsib kapist midagi. Kuni viimase hetkeni oli riiete osas, et “pärast”. Aga 20min enne väljumist panigi selga kapist leitud musta t-särgi ja tumehallid püksid (mis ma olin varem sinna targu Aleksandri väikseksjäänud asjade hulgast salaja poetanud).

Lõpuaktuse saime ka moodsalt ära lahendatud, kunagi kuu varem olin Daniga kaltsukas ja leidsime pintsaku, mille ta oli nõus lõpuaktuseks ostma. Triiksärki ei tahtnud, pükse ka mitte. Aga vaatasin, et dressipüks+pinsak on ka tänapäeval moodne:

Nii et selline põnev koolitee on meil olnud. Natuke isegi kahju, et ta juba secundariasse ehk suurte kooli läheb. See on ka ok kool, aga sellist omakooli vaibi ikka pole. Ja iga-aastaseid koolilõpupidusid ka mitte.

Nii et lausa veider oli öösel koolilõpupeolt ära jalutada ja mõelda, et ega siia nüüd enam kunagi asja polegi.

Sel aastal valisid kõik klassid esinemiseks ja tantsukavaks mõne eurovisiooni loo. Dani paralleelklassil vedas ja nad napsasid Tommy Cashi “Espresso macchiato” endale. Mis oli ilmselgelt totaalne hitt 😍 See on vist tõesõna kõige maailmakuulsam eesti laul.

Igatahes oli tore pidu, toimus nagu alati kooli hoovis, õlud ja tinto de veranod voolasid, lapsed sõid burkse, hot-doge ja kanašašlõkivardaid, magusaletis müüdi igast nänni ja suhkruvatti. Korralik fiesta noh! Hispaanlased oskavad ikka nii korraldada, et nii lastel kui vanematel oleks lõbus.

Tegelikult jäi kaks koolipäeva veel enne suvevaheaega, aga kessee ikka peale lõpupidu enam minna viitsib. Tunnistused nagunii tänapäeval online, mitte paberil, õpikud sai ka juba reedel tagastatud. Nii et alaku suvi ja pooleööniülevalolekud, juhuu!