Vaatan pilte Eestist – juba täitsa sügisevaib – ja väike sügisefoobia tuleb peale. Paljud inimesed armastavad sügist, aga mul on alati juba mõte sügisest kehas mingid depressiooni- ja sügismasendusenupukesed aktiveerinud. Ja et osadel lastel Eestis juba augusti lõpus koolid algavad, see tundub ka nii suvest viimase tüki röövimisena, kas tõesti ei saa siis seda esimest septembrit vähemalt ära oodata…

Ja siia on asjakohane ära märkida, et tulen septembris Eestisse 😀 Kes mu armsatest blogisõpsidest kokku tahab saada, siis näiteks 12.sept olen Sibulatee Puhvetite päeva Metsakivi puhvetis oma Metsakivi lugude raamatuga väljas. Astuge julgelt läbi 😍 Loodetavasti pole väga külm ja vihmane…

Viimati olin septembrikuise Eesti pinnal aastal 2012… Ja just septembris annab kliima erinevus kuidagi eriti tunda, Eestis on umbes 15 kraadi vähem kui siin lõuna-Hispaanias. Ja kuigi lapsed lähevad juba 15.sept kooli, on september siin põhjamaa inimese mõistes täielik suvi, 25-30 kraadi, nii et see sügisepaanika septembris veel ei ründa.

Aga nüüd augusti juurde ikkagi tagasi tulles. August oli mõnus, selline kirjuliblika-suve maiguga.

Näiteks käisime standuppi vaatamas, esimest korda elus. Vahepeal vaatan-kuulan töö kõrvale üht-teist, nii et kartsin, et olen end hea tasemega ära hellitanud ja niimoodi kohalikke tundmatuid koomikuid vaadates äkki pettun. Aga ei, lõbus oli!

Siis käisime lapse sünnipäeval põgenemistubades ja laser-lahingut pidamas. Jälle mul esimest korda elus selliseid asju proovida. Põgenemistoad olid ägedad (seal oli mitukümmend erinevat tuba, sai kõiki proovida). Aga lasersõda, ooo, kui äge! Selline adrenaliinilaks ja pärast valutasid hiilimistest ja roomamistest nii selg kui põlved 😆 Nagu lapsepõlve uka-uka jne mängud. Meid oli 9, nii et saime kaks tiimi teha, väga tasavägine lahing oli.

Augustist rääkides ei saa muidugi kuulsat päikesevarjutust ära unustada! Ronisime seda siia ühe mäe nõlvale vaatama. Tõesti äge elamus! Meil siin Málagas täisvarjutust ei olnud, oli 93% varjutus, aga see nägi ka üpris maxi-lähedane välja, lõpus tipphetkel oli nii vähe valgust, et läbi spetsprillide ei olnudki enam midagi näha. Ja kogu ilm tõmbas prillidetagi päris hämaraks. Telefonipildid pole muidugi see, aga midagi ikka mälestuseks klõpsisin. Lõpuks vajus ta mägede taha ära, nii et päikesevarjutuseloojang oli veel varjutusele lisaks.

Feria oli muidugi samuti üks selle kuu tähtsündmustest. Kui proovida feria elementideks lahti harutada, siis on nendeks rõõm, pidu, tants, muusika, bändid, folkloor, flamenco, kleidid, sõbrad, kulgemine. Málaga feria on üritusena nii massiivne, nii kõikehaarav. Igas vanuses inimesed, igat stiili muusika. Ja see silmailu! Niimoodi sõnades on raske feria fenomeni lahti seletada, aga tunnen end ferial alati nii omas elemendis ja omade keskel. Aga mul ongi vist mingi feria-geen või pisik juba lapsest saadik veres, pisikesena ootasin ma igal aastal Jäneda talupäevade melu, hiljem teismelisena sukeldusin Viljandi folgi maailma. Millegipärast ma armastan selliseid kiiksuga massiüritusi noh. Sellepärast tunnen ka end siin nii õiges kohas.

Kondikahooaeg sai ka kuu teises pooles läbi, kuigi päevane õhutemperatuur on endiselt 30-ringis. Aga öösiti on juba veidi jahedam ja merelt puhub ka nii värske tuuleke viimasel ajal. Kuu keskel oli merevesi üle 25 kraadi (väidetavalt lausa 28), aga siis tuli ühtäkki ookeani poolt mingi külm hoovus ja üleöö langes veetemperatuur 16°C peale.

Aga lõppu pildid ühest päevast, mil mereudu taró terve ranniku vallutas ja me kohe tablad (eesti keeles vist supilauad?) välja koukisime ja merele jooksime.