Chappy

Tahtsin hoopis muudest asjadest kirjutada, aga – kas ainult poisslastega on see probleem, et neil mingis vanuses on non-stop need pepu- ja kaka- ja noku- jne naljad? Ja kaua selline iga ĂŒldse kestab? 20-eluaastani? Ma lihtsalt ei suuda enam noh! 😀 Neil muud ei olegi viimasel ajal enam, muudkui ĂŒks itsitamine ja rumaluste rÀÀkimine.

No ja kool, eksole. VĂ”iks ju olla, et Ă”pivad seal end peenelt vĂ€ljendama ja hispaania keele sees elegantselt suplema… aga mkmm. Daniel tĂ”i juba mitu aastat tagasi sealt selliseid pĂ”nevaid vĂ€ljendeid koju, mida mina veel ei teadnudki… Ja ta on alles kuuene!

Ja nĂŒĂŒd nĂ€iteks rÀÀkis elevusega, kuidas nende klassi teine Daniel talle “paks perse” Ă”petas. Mingi eriti naljaka intonatsiooniga ka veel, nii et natuke on isegi naljakas, jah. Ainult et kui ma (kogemata noh!) naeran 3 sekundit, siis neil endil jĂ€tkub seda nalja veel kolmeks lĂ”pmatuks tunniks.

Ja nĂŒĂŒd nad on reaalselt kaks nĂ€dalat jutti non-stop seda nalja teinud, et tuleb kiirest ja palju kordi jĂ€rjest “Chappy” öelda. Noh, see koeranimi eksole, teate kĂŒll. Ainult, et tĆĄa-pi teistpidi pööratult ei ole enam koeranimi…

Ja niimoodi nad kĂ€ivad kahekesi ja leelotavad kooris oma chappy-t ja mu kĂ”rvad jooksevad juba virtsavett sellest. No kaua saab ĂŒhte ja sama nalja teha noh? Nagu kaks vĂ€ikest onu Heinot siin oma vana kulunud naljaga. Mitte, et ma tahaks, et nad veel mĂ”ne uue Ă”piks, hoidku selle eest! TĂ€na kui kooliasju Ă”ppisime, lunisid, et ma ĂŒtleks, kuidas see sĂ”na, vĂ”i noh, kehaosa inglise keeles on. Ma ei allunud provokatsioonile ja arvestades seda, et hispaania lapsed pole inglise keeles vĂ€ga head, siis nad ei saa vist Ă”nneks koolist ka lĂ€hiajal veel teada…

KÔrvaklappe oleks lihtsalt vaja vist.

A ilma helita on ju pÀris nunnu vaatepilt
Posted in Kolmkeelsed lapsed | 7 Comments

Bellavista

Hoolaa-laaa!!!

Tulin lĂ”puks blogiauku kokku traageldama, ĂŒle kahe kuu juba vaikus. Jah, oleme ikka elus, kĂ”ik on hĂ€sti 😀 Koroonas pole, karantiini pole ka veel olnud, ajaloolised lumehanged meieni ei jĂ”udnud ja Granada maavĂ€rinad ka mitte.

Siis kui suurem osa Hispaaniast lume all oli. Satelliitfoto nÀdal peale lumesadu. Allikas: internet

Tavaliselt on kaks varianti, miks ma siia ei satu – kas on liiga masendav olla, vĂ”i on liiga kiired ajad. Seekord oli esiti ĂŒks, ja siis kohe teine otsa.

Praegu tundub muidugi, nagu oleks see stuudios elamine ja kĂ”ik ĂŒldse sada aastat tagasi olnud. Kuidagi nii teistsugune eluetapp oli noh. Nii keeruline, nii ebakindel. Aga tegelikult kolisime uude kohta alles kuu aega tagasi.

Kas ma olen juba öelnud, kui vĂ€sitav on kolida? Hullem kui mingi 100 km maratonijooks. Aga seekord „jooksin“ ma vĂ€hemalt rÔÔmu ja elevusega, mis sest, et higimull otsaees. Oli seda vÀÀrt!

Kuidas kogu see kolimiseteema siis niimoodi ootamatult pĂ€evakorda tuli? Esiteks hakkasin ma kohe peale Antoniot olukorra lahendamiseks tagavaravariante vĂ€lja mĂ”tlema. Nt kellegi tuttava juures tuba ĂŒĂŒrida, kas vĂ”i ainult ööbimiseks. Ei leidnud (ja kaks tĂ€iskasvanut + kaks last on juba selline kompott, et keegi vÔÔras ĂŒhte tuba ei annaks, peaks ikka mitu vĂ”tma…aga see tuleb juba sama hind kokku, mis terve korter ĂŒĂŒrida). Hotelle-motelle vaatasime, aga samamoodi poleks soodne tulnud meie suure kamba peale. Kolmas variant oli mĂ”ni tĂŒhi airbnb-kas, mida talveks super hea hinnaga oleks saanud. Aga kĂ”ik nad olid ainult mai-juunini vabad, ju siis loodetakse, et suveks on koroona lĂ€bi ja turistid tagasi. Ja mis meist siis pĂ€rast edasi saaks – kevad-suvi on see kĂ”ige lollim aega ĂŒĂŒrika otsimiseks, sest hinnad on siis alati laes.

Hekseldasin neid variante lĂ€bi ja jĂ”udsime lĂ”puks otsuseni, et cmoon, praegu talvel on ideaalne aeg uus pika-ajaline ĂŒĂŒrikas leida, majanduskriis on hinnad mĂ€rgatavalt allapoole toonud. VĂ”tsin siis mĂ”ned kĂ”ige odavamad 2-magamistoalised ette ja hoidsin paar nĂ€dalat olukorral silma peal. Paari kohta helistasime ka, ĂŒks nt oli viimasel hetkel ikka otsustanud ainult kevadeni ĂŒĂŒrnik leida ja edasi turiste oodata. Üks teine ok variant oli just Ă€ra vĂ”etud. Kolmandat kĂ€isime vaatamas ja oli tĂ€itsa nunnu pisike korter, meie stuudiost 10 min jalutada, aga selline hĂ€sti armas naabruskond, kus tundus, et kĂ”ik on omad, tĂ€dikestel olid kodu-uksed pĂ€rani lahti jne, kui mööda lĂ€ksime tervitasid maaklerit ja rÀÀkisid möödaminnes temaga „kĂŒlauudiseid“ ka.

Kaks miinust oli, esiteks oli korter möbleeritud, aga meil oli ju vaja oma mööbel ka kusagile Ă€ra paigutada. Ja teiseks kĂŒsisin ma rumala peaga, et kas koduloomad on lubatud. Ei olnud.

Istusime siis enne laste koolist vĂ”tmist korraks mĂ€e otsa maha ja pidasime plaani. Et Ă€kki saab kasside osas omaniku ikka pehmeks rÀÀkida. Neid sisse smuugeldada? VĂ”tsin telefoni, et kuulutuse teksti ja tingimusi veel ĂŒle lugeda, kui mulle hĂŒppas ette ĂŒks uus kuulutus. Ka kaks magamistuba. Sama hind. Aga asukoht! Mere lĂ€hedal, aknast paistab lausa kĂ€tte. Ja see linnaosa on ĂŒlinunnu, mulle meenutab natuke Tartus karlovat. Igasugused ĂŒlinunnud majakesed ja kuidagi selline zen-energia. Ja noh, mere ÀÀres. Ja linnapea elab ka kusagil selles linnaosas. Ja miks me varem pole siia veel elama sattunud – ta on selline nö rikaste linnaosa, kus on kallis kinnisvara. Ja siis selline odav hind nĂŒĂŒd?! MĂ”tlesin, et raudselt mingi konks on, aga Artjom helistas ja pani jĂ€rgmiseks pĂ€evaks vaatamise aja.

Ma ei teagi, ei olnud vist konksu. Ta on lihtsalt ĂŒsna pisike + möbleerimata + ilma liftita ja ei ole mingit fÀÀnsit euroremonti lĂ€binud. RĂ”du/terrassi ka pole. Aga meie jaoks ideaalne variant, sest odava otsa hinna otsijad ei saa harilikult endale möbleerimata korterit lubada ja jĂ”ukamad, kellel poleks probleemi mööbel osta, tahavad ikka neid mugavusi nagu lift, moodne köök jne kah. Nii et keegi ei napsanudki seda korterit nina alt Ă€ra ja saime veidi paberimajandust modida (sest noh, praegusel ajal peab ikka puust ette ja punaseks Ă€ra tĂ”estama, et oled maksejĂ”uline ĂŒĂŒrnik). Tunnistati meid sobivateks, maakler ise pakkus, et kaupleb hinda veel odavamaks, sest noh, lastega pere ju!

ootavad pÀikesetÔusu

Ja niimoodi siis juhtuski veel aasta lĂ”pus tĂ€iesti ootamatult, et kolisime siia. Mul on kĂŒll tĂ€pselt selline tunne, nagu oleks loto jackpoti vĂ”itnud. 65 m2, merevaade, hea piirkond, mĂ”nus hubane, pĂ€ikseline kodu 500 euri eest. Ma ei tea kuidas Eestis hinnad on, aga siin kĂŒĂŒndisid vahepeal isegi tubade hinnad juba 400ni. Ja korterid… veel aasta tagasi oli vĂ€ga raske midagi normaalset ja mitme (magamis)toaga alla 1000 leida. ÜleĂŒldse olen ma aru saanud, et Eestis oleks selle korteri kuulutus 4-toaliste alla pandud. Ma olen alati nii segaduses, sest hispaanlastele rÀÀgin, et 2-toalises elame, aga eestlastel on see tubadelugemine ju teise sĂŒsteemiga. Et siis magamistubadele lisaks on elutuba ja söögituba ka. Ja no köök ja vannituba ilmselgelt! Oeh, Euroopa Liit vĂ”iks ĂŒhtse tubadelugemise sĂŒsteemi kĂ€ibele vĂ”tta 😀 Ja ĂŒhtlasi siis korruste lugemise ka, sest hispaanlaste jaoks elame me teisel korrusel aga eestlaste jaoks kolmandal.

Aga kui ma varem tundsin, et elan lihtsalt Hispaanias, siis nĂŒĂŒd ma tunnen, et elan ikka Costa del Solis. Natuke isegi selline tunne, nagu oleks lĂ”unamaale puhkusereisile tulnud. Meri ja palmid ja pĂ€ike ja pĂ€ikesetĂ”usud ja pĂ€ikeseloojangud. Ja kuigi kolimine on niivĂ”rd ajakulukas ja koguaeg on kiire ja tööasjad kuhjuvad ja elamine on endiselt karpe tĂ€is, ja endiselt ootame interneti paigaldust, siis sellele vaatamata on ikka puhkuse tunne ja hinges istub pisike rÔÔm, et elu niimoodi lĂ€ks, et pidime Plaza Santa Marialt Ă€ra kolima ja oma kodu seal hullus linnaosas ka ikkagi ei saanud osta, ja ĂŒldse, et kuigi kogu see 2020 aasta oli jube raske ja muutusi tĂ€is ja raputas meid ikka mĂ”nusasti, siis nĂŒĂŒd oleme siin, Ă”iges kohas, kus hingel on hÀÀ olla noh. Ja siit edasi on kuidagi rohkem jĂ”udu ja energiat kĂ”ik muud asjad ja eluaspektid ka korda saada.

kajakatest saareke

Kusjuures ma olen elus vĂ€ga vĂ€he pĂ€ikesetĂ”use nĂ€inud. Sest unimĂŒts, aga isegi kui sel ajal ĂŒleval, siis kusagile teel – kooli, tööle vms. Ja majad on ees, mets on ees. VĂ€rvidemĂ€ng taevas vĂ”ib ju nĂ€ha olla, aga see, kuidas PĂ€ike ise sealt horisondi tagant pĂ€riselt vĂ€lja veereb… Ja nĂŒĂŒd – ma olen selle kuu ajaga juba oma elu rekordi teinud. Telefoni ei mahu hommikused kooliminekuklĂ”psud enam Ă€ra noh. Ma olen varsti hullem kui see maamehe saate „Kas Eestimaa on tĂ”esti nii ilus vĂ€!“- naine. Sest noh, NIII ilus on ju! Koguaeg kilkan Artjomile ja lastele, et no vaadake ometi! Ja kuidas ĂŒldse saab nii ilus olla! Praegu, siin on mul isegi raske meenutada, et nii mĂ”nedki korrad tundsin ma eelmise aasta jooksul, et ei taha ega jĂ”ua elada, ei nĂ€inud ega uskunud, et tulevik ĂŒldse midagi ilusat ja head vĂ”ib tuua, kuidagi jube pĂ”hjas oli olla. Aga kuidas ei jĂ”ua, kuidas ei taha – vaata kui ilus on noh! Energia ja vĂ€gi voolavad ise tagasi ja lained loksutavad mĂ”tted rahulikuks.

Ma ei teagi, ma vĂ”ingi siia lĂ”pmatult pilte laduma jÀÀda… Kuigi ma ei teagi, kas neid telefoniklĂ”pse ĂŒldse arvutis kannatab vaadata. Nii et paar viimast veel ja jĂ€rgmise korrani!

Ma teen Danist pilti, ta minust. P.S. selle aasta esimene ujumine on 29. jaanuari seisuga ka tehtud 🙂
Posted in Fotograafia, Malaga | Tagged , | 7 Comments

Kodutupajatused

Meil sai juba 2 kuud stuudios elatud. Oleks nagu kaks nĂ€dalat, samas on olnud hetki, kui see segane aeg tundub mitte kunagi lĂ”ppevat. Üldiselt on seis nii, et tahame siin olla nii lĂŒhidalt kui vĂ€hegi vĂ”imalik, samas ilmselgelt oleme nii kaua kui iganes vaja, kuni sissetulekud muutuvad vĂ€ljaminekutest suuremaks. VĂ€hemalt kuni see suurem koroonapaanika ĂŒle lĂ€heb. Et jah, eks ma ju unistan muidugi, et oleks nii tore juba selle aastanumbri sees kuskile “pĂ€riskohta” kolida, aga kui ei ole vĂ”imalik, siis lihtsalt pole vĂ”imalik ja tuleb Ă”nnelik olla, et ĂŒldse katus peakohal, eksju. Üldse tuleb Ă”ppida olema hetkes, olevikus Ă”nnelik, mitte mĂ”tlema minevikule vĂ”i tulevikule vĂ”i sellele, mida ei ole…

MĂ”nes mĂ”ttes oleme me nagu ringiga alguses tagasi. Ükskord panin ĂŒhe “nooruspĂ”lve” soundtracki omale taustaks ja nostalgialaksuks mĂ€ngima ja Artjom kommenteeris, et isegi sama muusika kĂ€ib mis Draakulas. Ainuke vahe, et siis olime me neljakesi (mina, Artjom ja kaks kassi), nĂŒĂŒd on kaks mini-inimest veel lisaks. Ja siis olime me noored ja lootust ja usku tĂ€is, nĂŒĂŒd vanad vĂ€sinud ja kakleme eluga oma koha pĂ€rast siin maailmas. Ja kui tol ajal vaatasin ma elule selle pilguga, et olen omadega heas/Ă€gedas jne kohas, siin praegust hetke nĂ€en ikka pigem sellise… elutee madalpunktina. VĂ”i noh, mis praegust hetke, viimast paari aastat tegelikult.

Eks ma ikka lohutan ennast, et kÔik asjad juhtuvad pÔhjusega, et Ôpetada, kasvatada jne. Et ju siis mul on vaja kÔik need pimedad kohad elus lÀbi kÀia, et jÔuda kusagile, kuhu muidu ei oleks jÔudnud.

Ja no, kui hakata mĂ”tlema kĂ”ikidele toredatele asjadele, mis on ju ka juhtunud, ja headele inimestele, kes on Ă”igel hetkel ĂŒmber olnud, kas vĂ”i virtuaalselt, siis on tegelikult elu ju ikkagi ilus.

TÀna jÀi selline artikkel fb-s ette:

“Koroonast mittetĂ€ielikult taastunud patsiendid kannatavad vĂ€simuse, halva enesetunde, peavalude ja motivatsioonipuuduse kĂ€es” Eeemm…. tundub, et mul on vist juba aastaid, vĂ”i isegi aastakĂŒmneid tagasi koroona olnud…

Koroonateemadel rÀÀkides, siis on meil ka see teine laine siin tÀies hoos. KÔik on juba ammu valmis, et kohe-kohe tuleb jÀlle tÀiskarantiin nagu kevadel, sest noh, paljudes teistes riikides juba on. Aga siiani on meil veel sellega suhtkoht hÀsti lÀinud ja on kÔigest mÔned pisemad ja vÀhempisemad muudatused ja keelud-kÀsud. NÀiteks

  • öine liikumiskeeld 22.00 – 07.00 (lĂ”puks ometi pole öölĂ€bi akna taga seda automĂŒra!)
  • kĂ”ik eluks mittehĂ€davajalikud ametiasutused suletakse 18.00. Baarid ka. Ehk siis hispaanlased, kes harjunud Ă”htuti 22-01 vĂ€ljas istuma ja sööma, peavad nĂŒĂŒd kodus einestama. Kella 22ni toimub vĂ€hemalt toidu kojuvedu restodest, nii et restod oma rahadest pĂ€ris ilma ka ei jÀÀ.
  • oma elamispiirkonnast (linn, kĂŒla jne) tohib teise minna vaid mĂ”juval pĂ”hjusel ja tĂ”endiga. (Tööalaselt Ă”nneks on lubatud, Artjom lĂ€heb nt homme Marbellasse ĂŒhte vĂ€ikest pulma pildistama)
  • maskid on endiselt igal pool 100% kohustuslikud, kohvikus toidu tarbimise ajal vĂ”ib Ă€ra vĂ”tta, aga kui niisama istud ja lobised, siis mask ees.
  • koolides kĂ”ik vanaviisi. Tudengid on vaid suuremalt jaolt koduĂ”ppele saadetud. Kusjuures nad siin vĂ€idavad, et kool on kĂ”ige turvalisem koht ĂŒldse, kus olla. (ja siis eile saatis Ă”petaja Aleksandri klassi grupipildi, kus nad oma kasvatatud taimi kĂ€es hoidsid. mu tĂ€helepanu köitis nende taimede asemel hoopis see, et 20st lapsest 7-l oli mask lĂ”ua all vĂ”i siis nina vĂ€ljas… ja mu lapsed juba kaks korda sel Ă”ppeaastal koolist miskise haiguse koju toonud… nii et hĂ€sti safe place jaa)

P.S. Need pole Hispaania ĂŒldised reeglid, vaid meie piirkonna omad. On palju selliseid piirkondi ka, kus kĂ”ik on kinni ja suletud. Valitsuse poolt kehtestati vaid see ĂŒleriigiline öine liikumiskeeld, kĂ”ige muu osas anti eri regioonidele vabad kĂ€ed ise otsustamaks, mida teha ja mida mitte (no vĂ€lja arvatud see, et tĂ€iskarantiini jaoks riik VEEL ĂŒhelegi regioonile praegu luba ei andnud, kuigi mĂ”ned seda palusid) Ja isegi Andaluusiasiseselt on eri linnadel erinev seis, nt Granadas palju karmimad reeglid, kui Malagas.

Hea kĂŒss ju: kui maskid aitavad, miks siis peame oma Ă€risid sulgema? Ja kui ei aita, siis miks meid neid kandma sunnitakse? (jajah, ma tean, teil seal Eestis alles see maskiteema Ă”hus veel)
Posted in Malaga, Veini kÔrvale lobajuttu | Tagged , , | 3 Comments

Stuudiolood vol sada

Tegelikult juba kuukene vana uudis, aga istusin ja jÀin siin neid laua kÔrval seisvaid erinevaid vÀlkusid ja muud kraami silmitsema ja tuli jÀlle meelde.

Tegelikult ma siin kĂŒsin endalt ikka tihtilugu, et mis suunas elu tahab, et ma lĂ€heksin, ja kas vĂ”i see, et kas oleks ehk pidanud kodu asemel hoopis stuudiost loobuma? Ma olen terve elu see mĂ€rkide lugemise inimene olnud noh, mis teha.

Igatahes, me olime just hiljuti siia stuudiosse kolinud, kui ĂŒhel hetkel helistas Artjomile see fotograaf, kes meil siin varem oli kaasĂŒĂŒriliseks olnud, aga nĂŒĂŒd koroona pĂ€rast Ă€ra kadus. Helistas ja ĂŒtles, et tema teeb fotograafiaga lĂ”pu ja kingib kĂ”ik oma tehnika Artjomile (vĂ”i kui Artjom ei taha, siis viskab lihtsalt Ă€ra).

Ta oli selline hobifotograaf, kes pildistas tasuta oma lĂ”buks noortest naistest …khmmm…. viisakalt öeldes aktifotosid. Ja ĂŒhe tĆĄikiga oli kevadel mingi skandaal tulnud ja mingid feministide grupid jooksevad tema peale nĂŒĂŒd tormi. Hispaanias on olemas selline vĂ€ljend nagu “follĂłgrafo” (tĂ”lkes midagi sellist nagu fakograaf) ja teda oli kuskil sellena Ă€ra tag-itud. Ja naine ja tĂŒtar said teada ja kogu kompott ja skandaal ja draama. Mul pole Ă”rna aimugi, mis lugu seal tegelikult taga oli ja kui tĂ”sine, sest ilmselgelt rÀÀkis ta ainult oma versiooni. Aga oma insta kustutas ta Ă€ra ja temast kui fotograafist pole enam kusagil jĂ€lgegi maas.

Lisaks sellele, et ta meie stuudiot ĂŒĂŒris, oli tal tegelikult oma stuudiokene ka olemas, maast laeni fotokraami tĂ€is. Erinevad taustad ja vĂ€lgud jne. KĂ”ik see kraam, mille soetamiseks poleks meil endil niipea (vĂ”i mitte kunagi) vĂ”imalust olnud.

Kui keegi oleks mulle kĂŒmme aastat tagasi öelnud, et kunagi on meil Hispaanias fotostuudio ja keegi vanem hispaania hĂ€rrasmees kingib Artjomile lambist mitme tonni eest fototehnikat… ma oleks naernud ja öelnud, et hea muinasjutt kĂŒll…

Aga siin ma nĂŒĂŒd siis istun ja saan aru, et stuudiost loobuda ei ole ikka ette nĂ€htud, stuudio kasvab ja areneb ja Ă”itseb.

No ja siis otsustasime me lĂ”puks seda ka, et kĂ”ik need pooltasuta heast sĂŒdamest pildistamised ja filmimised jĂ€tame Ă€ra. Praegu on mĂ”ni kuu nii, et kaks inimest töötame 7 pĂ€eva nĂ€dalas ja tuleme napilt plussi, ja kogu see jama puhtalt seetĂ”ttu, et oleme paljudele inimestele rÔÔmsalt vastu tulnud, kui nad hinda alla kauplevad. Ja noh, kĂ”vasti alla. Aga noh see on juba see tĂŒĂŒpiline vĂ€rk, et kliendile tundub alati, et mis see siis Ă€ra on, pildistad ja teed siuh-sĂ€uh valmis, aga ta ei analĂŒĂŒsi, et see hind sisaldab riigimakse, tehnikat, stuudiot, jĂ€reltöötluse aega jne, ja lĂ”puks tahaks fotograaf ju sĂŒĂŒa ja puhata ka 🙂 Natuke nadi ju ennast tööd tehes zombiks rĂŒgada ja siis veel ise peale maksta. Nii et kui keegi veel vĂ€idab, et “aga tio Pepe teeb mulle poole odavamalt!” siis mu poolest mingugi sinna tio Pepe juurde 😛

Ei, tegelikult on palju toredaid kliente ka ja see on tÀiega motiveeriv.

(lĂ€heb nĂŒĂŒd teise arvuti taha pilte töötlema, sest noh, laupĂ€ev ja Artjom lĂ€ks pulma aga pilditöötlus ei tohi seiskuda, sest 9 inimest ootavad kannatamatult oma pilte ju. Nagu vabrik meil siin)

P.S. Pulmas vĂ”ib nĂŒĂŒd 6 inimest olla. Pruut, peigmees, paaripanija, tunnistaja, fotograaf ja keegi oli veel. Isegi pruutpaari vanemaid ei lasta sisse. VĂ€hemalt selles pulmas, kuhu Artjom lĂ€ks. NĂ”me koroona.

Posted in Fotograafia, Minu Hispaania | Tagged , | 2 Comments

See peegelpilt

Mis teil esimene mÔte on, kui tÀnaval kÔndides mÔni inimene vaatab?

Ma olen ĂŒldiselt selline uinamuina, kes on tĂ€naval oma mĂ”tteis vĂ”i vaatab puid-pÔÔsaid ja linnukesi ja pilvi, heal juhul valgusfoori ka, ja inimesed jÀÀvad tĂ€itsa kahe silma vahele. Vastupidiselt Artjomile, kes vĂ”iks vabalt mingis luureteenistuses töötada, sest paneb just inimesi tĂ€hele. Umbes, et nĂ€e, see mees vĂ”i naine tuli meile ju eile ka siin vastu. “Oih, milline? Keegi lĂ€ks mööda vĂ”i?” on suht 100% juhtudel mu vastuseks.

Enivei, seega ei pane ma ĂŒldjuhul ilmselgelt seda ka tĂ€hele, kui keegi vaatab vĂ”i naeratab vĂ”i tervitab vĂ”i midagi. Aga vahel ĂŒksi kĂ”ndides muutub see tĂ€helepanu siiski kuidagi tuntavaks. Naiste vĂ€rk, lastega vĂ”i abikaasaga olles on hea nĂ€htamatuks muutuda, nii et kui jĂ€rsku ĂŒksi kuskile minek, siis on harjumatult jĂ€lle nĂ€htav olla.

Ei, tegelikult ei ole see naistevĂ€rk ainult, Artjomil on sĂ”prade-tuttavatega samuti, et kui mina vĂ”i lapsed ka kĂ”rval oleme, siis ei panda teda tĂ€hele ega tunta Ă€ra. Kui ĂŒksi lĂ€heb, siis iga kĂŒmne meetri tagant tahab keegi tuttav juttu ajada.

Ooot, aga ikkagi see kĂŒsimus, et milline teil see esimene reaktsioon siis on, kui vastutulevad inimesed vaatama kipuvad?

NĂ€iteks lĂ€ksin eile kooli lastele jĂ€rgi, ei olnud minikleit, vaid tennised ja teksad. 20 minutit kĂ”ndida. KĂ”igepealt mĂ”tlesin, et kas mul kuskil mingi plekk? Mkmm, ei olnud. Äkki pĂŒksilukk lahti? Mkmm, sellega ka korras. Äkki see pesakond halle juukseid, mis just hiljuti ehmatusega peast avastasin on kohe eriti kiiskavalt pilkupĂŒĂŒdvad? VĂ”i need neetud katkised juukseotsad? VĂ”i vaatavad, et kas tĂ”esti saab nii magamata silmaalustega tĂ€navale tulla, kas siis puudrit-nĂ€okreemi tĂ”esti ei leidnud vĂ”i…

ÜhesĂ”naga – raudpolt on midagi viga ja kole jne. Sest kui ise tunda end vĂ€sinuna, magamata ja kĂ”igele lisaks veel mitu kilo oma unistuste kaalust ĂŒle ka, siis ei saa ju ometi olla, et see kĂ”ik vĂ€lja ei paista ja teistele ka silma ei kriibi?

Vaatasin siis mingi poe vaateakna peegeldusest mööda vuhades, et tegelt pole ju hullu, tĂ€itsa norm tegelane. Ja niimoodi kaugelt petab tĂ€itsa Ă€ra, nagu 15 oleks endiselt/jĂ€lle. Ja miks ĂŒldse see minapilt on alati kellegagi vĂ”rdluses, kas vĂ”i omaenda minevikuminaga, kes oli ilmselgelt noorem ja siledam-saledam. Miks ei vĂ”iks end hoopis oma tulevikuminaga vĂ”rrelda ja enesega hetkes rahul olla?

Tegelikult vaatad ju tÀnaval ikka hoopis neid inimesi, kes kuidagi inspireerivad, vahet polegi, kas mehed vÔi naised. Jagad aga muudkui nagu sotsiaalmeedias skrollideski kujuteldavaid laike. Ja kÔik teavad, et fookus on sellel, mis meeldib, mis positiivsega silma jÀÀb vÔi lihtsalt nunnu on, sest dislaike pole olemas. Dislaike paneme me endile ainult ise.

MĂ€letan, et millalgi sada aastat tagasi gĂŒmnaasiumiajal istusin raekoja platsi taga kusagil pirogovi serval ja vaatasin, et oo, tĂ€iega Ă€ge tsikk lĂ€heb mööda, selline grunge ja stiilne, vot tahaks ise ka nii cool olla. Alles mingi viis sekki hiljem sain aru, et oih, aga see on ju mu enda Ă”de…

Siis ma sellele pikemalt ei mĂ”elnud, aga nĂŒĂŒd saan aru, et raudselt olid tal kĂ”ndides enda suhtes umbes samad etteheited peas, et need krdi paar kilo ja vĂ€sinud silmaalused ja mida nad jĂ”llavad, kas pĂŒksilukk lahti.

Ikka ise oleme alati enda suurimad vaenlased ja allatÔmbajad noh.

Posted in Veini kÔrvale lobajuttu | Tagged , | 5 Comments

Kool ja viirused kĂ€ivad ikka kĂ€sikĂ€es

Hmmm, huvitav, mis jÀreldus sellest teha, et kui lapsed olid pool aastat kodus olles kenasti terved, aga juba peale kahte nÀdalat kooliskÀiku on mÔlemad haiged? Vaatamata kogu sellele maskikandmisele ja distantsihoidmisele ja hommikusele palavikumÔÔtmisele ja pidevale kÀtepesule ja burbujadele ja muudele meetmetele.

Kas ainult mulle tundub selles valguses nii ilmselge, et kogu sellest tsirkusest pole kahjuks absoluutselt mitte mingit kasu, viirus pÀÀseb ikka ĂŒhelt lapselt teiseni. Ja neid haigeid lapsi oli kolmanda koolinĂ€dala alguseks PÄÄRIS palju.

Kool ei teinud selle peale miskit pĂ”nevat-resoluutset. “Ahah, selge, saage terveks!” Alles nĂ€dala teisel poolel hakati uurima, et ega ometi koroona pole, mis arst ĂŒtles, kas test ka tehtud jne, sest muidu peaks ju kogu klassi karantiini jĂ€tma.

Üks ema kirjutas esmaspĂ€eval ĂŒleĂŒldse kooligrupis, et laps on haige ja tĂ€na ei tule kooli, tuleb teisipĂ€eval. Ma hoidsin enda omasid ikka nĂ€dala kodus, mis sest, et ainult esimesed 2-3 pĂ€eva oli palavik. VANASTI minu ajal oli haige olemisega ĂŒldse nii, et nĂ€dal kodus ja pĂ€rast veel nadal kehalisest vabastust ja vĂ€rki…et organism ikka taastuda saaks. Siin kĂŒll sellist sĂŒsteemi pole, ei tea kas Eestis tĂ€napĂ€eval veel on?

MÔned lapsed tegid koroonatesti ka, oli negatiivne. Nii et ma ei hakanud siis enda omasid piinama selle ninasurkimisega.

Et jah, sellised lood siis kooliga.

VĂ€hemalt olime nĂ€dalakese Antonio silme alt Ă€ra… nii et ALATI on miski positiivne kĂŒlg ka asjadel!

Ma jĂ”udsin neile nĂ€dala jooksul umbes mustmiljon korda meelde tuletada, et vĂ”iks tasemini mĂ€ngida. Ja juba sekund hiljem lĂ€ks helinivoo jĂ€lle tagasi sellele tasemele, et pool linna kajas. Niimoodi me siin kĂŒll “salaja” elatud ei saa…

Ja Tolmu oli vahepeal nii sokidefitsiidis, et vedas mu tenniseid mööda stuudiot ringi. No pole hullu, varsti on sĂŒgis kĂ€es ja jĂ”uab see ammuigatsetud sokihooaeg ka kĂ€tte…

Jah, sĂŒgis. Tegelikult on oktoober veel tĂ€iega suvekuu siin, umbes nagu Eestis august, et vahepeal rannailm, samas vahepeal mĂ”ni pĂ€ev juba jahedamat hĂ”ngu kaa, aga sel aastal on mul juba kuidagi sĂŒgisetunne peal. Ja tahaks niivĂ€ga aega lihtsalt paar kuud edasi kerida, sest kes teab mis jama sinna vahepeale mahtuda vĂ”ib. Jep, ei tohi ette negatiivselt mĂ”elda, aga noh, Madrid on juba karantiinis ja rongid olid jĂ€lle rannikule pagevaid inimesi pungil tĂ€is ja noh, ei ole buena pinta kogu sellel vĂ€rgil. Andke mulle ajamasin, keeraks selle uue aastanumbri Ă€kki juba ette?

Posted in Veini kÔrvale lobajuttu | Tagged , , | Leave a comment

Valikud

Kell oli kohe-kohe Ă”htul seitse saamas, kui uksel kĂ”las koputus. Seitsmest pidi Artjomil ĂŒks fotoshoot hakkama, mĂ”tlesin, et kliendid juba kohal ja lĂ€ksin aga rÔÔmsalt avama.

Antonio hoopis. Mitte Banderas, kahjuks. Vaid ĂŒks teine. Siin nimetatakse neid conserje-ks. See on see tĂŒĂŒp, kes kortermajas asjadel silma peal hoiab, mingite elektri- ja abiruumide vĂ”tmeid omab, trepikoda koristab jne. Kojamees eesti keeles Ă€kki?

Igatahes oli see tĂŒĂŒp nĂŒĂŒd ukse taga (ma oleks iga kell Banderast eelistanud).

“Mul on paar kĂŒsimust, kas vĂ”in sisse tulla?”

See paar kĂŒsimust oli konkreetsemalt, et kas me elame siin. Fotostuudios siis. Artjom ei hakkanud keerutama ka, ĂŒtles kohe ausalt Ă€ra, et oleme ajutiselt siin jah. Me olime selleks hetkeks napilt end sisse jĂ”udnud seada, ja kogu selle aja jooksul oli nagu raudpolt kindel, et kui ma kusagile lĂ€ksin vĂ”i tulin, oli ta all asjatamas. Iga hommik, kui lastega kooli lĂ€ksime, pesi ta just sel hetkel seal pĂ”randat vĂ”i lĂ”i vĂ€lisukse klaase sĂ€rma. Inimene, keda ma eelneva aasta jooksul olin heal juhul kaks korda nĂ€inud, oli nĂŒĂŒd pidevalt koguaeg igal pool. VĂ”i noh, tema jaoks siis vastupidi, et mina olin lastega jĂ€rsku pidevalt pildis. Ja no tĂ”esti, me ei saali muudkui edasi-tagasi. Ja tema ei passi ka koguaeg trepikojas. Lihtsalt need trepikoja-hetked hakkasid nagu murphy kattuma. Ja mina olin eelnevalt arvestanud, et kuna Antoniot on nĂ€ha sama harva kui kuuvarjutust, siis ei tasu ĂŒldse muretseda.

Nii et ma lĂ€ksin nĂŒĂŒd tĂ€na maskeeritult vĂ€lja 😀 Lapsed tahtsid niivĂ€ga mahla ja kakaod aga ma ei tahtnud kohe ĂŒldse nina vĂ€lja pista, sest Ă€kki Antonio. Tegin siis omale totaalse make-overi. Kleidi ja platvormide asemel spordiriided ja botased, kĂ€ekoti asemel seljakott, juuksed krunni, mask (teine, mitte see, mis tavaliselt!) ette, pĂ€ikseprillid ka. Lippasin niimoodi siis edasi-tagasi Ă€ra. Antoniot ei nĂ€inud, aga kaks mutikest tulid just sisse, kui vĂ€ljusin. Ja teadagi, kuidas nad siin kĂ”ik omavahel plĂ€kutavad. Sest noh, Antonio elab ka siinsamas majas. Vast ikka ei tundnud Ă€ra…

Aa, muide ta ĂŒtles, et peab korteriĂŒhistu presidendile helistama ja rÀÀkima, et selline asi. Sest miks nad muidu talle palka peaks maksma, kui ta “selliseid asju” tĂ€hele ei paneks. On ikka cabrĂłn noh…

ÜhesĂ”naga. Hakkan kogu looga tĂ€itsa algusest peale: valikud. Me olime juba koroona algusest alates tegelikult selle valiku ees, et kas korter vĂ”i stuudio. MĂ”lemat ei saa, sest stuudio kaasfotograafid kadusid koos koroonaga Ă€ra – ĂŒks sĂ”itis tagasi Soome ja teine kardab paaniliselt koroonat ning peab oma hobifotograafindusega maailma endiseks muutumiseni pausi. Ja praegusel ajal ei Ă”nnestu uusi ka leida… Ja millal see hullumaja lĂ”ppeb, ei tea ju keegi krt ette.

Ehk siis. Kui on vaja raha kokku hoida ja teine koroona-laine kuidagi ĂŒle elada, tundub lĂ”puks see mĂ”neks ajaks stuudiosse kolimine ainuke loogiline variant olevat. Seda enam, et kuigi ĂŒĂŒrihinnad on langenud, siis meie korteriomanik polnud nĂ”us hinda alandama, vaid mĂ”tles pigem ĂŒĂŒri tĂ”stmisele ja palus meil omale odavam koht otsida, sest viimases otsas hilinesime me aina maksetega ka.

Pluss me saame siin nĂŒĂŒd tĂ€iega tööle pĂŒhenduda. Nii et varsti pole me mittemiskised tavalised fotograafid vaid kikime totaalselt ÀÀsse. Ja vahel tuleb muutus elus kasuks. Ja noh, me hoiaks talve siin ĂŒle elades ĂŒle viie tonni kokku… Noh, kĂ”ik plussid on ju stuudio kasuks. VĂ”i?

VĂ€lja arvatud, et siin pole kööki – seadsime vĂ€ikese nurgakese veekeetja ja rösteri ja vĂ”ileivagrilli ja kĂŒlmkapiga sisse. Pesu ka ei saa pesta. KĂ€ime nĂŒĂŒd nagu filmides nendes tĂ€navaÀÀrsetes pesupesukohtades, kus masinad reas ja ĂŒhe masinatĂ€ie pesu saab 3.60 eest puhtaks. Kuivatus veel 1 eur otsa. Stuudio ĂŒhte kahest wc-st (mis nagunii ei töötanud) tegime hoopis duĆĄiruumi. Mingid asjad on keerulised jah, nt kas vĂ”i see, et iga toidunĂ”ud tuleb ĂŒhekaupa vannitoas pesemas kĂ€ia. Samas tĂ€itsa elatav ikkagi.

Terve kolimise aja mĂ”tlesin ma muidugi pooleldi paanikas, et me oleme tĂ€itsa hullud ikka, see ei ole normaalne elu. Aga kivi oli juba veerema lĂŒkatud, ja kĂ”ik ikka parema tuleviku nimel, tuleb see veider 2020 ja koroonakriis ja karantiinid kuidagi ĂŒle elada ju…

No vot, ja siis tuleb see Antonio ja teeb selle niigi raske elukese veelgi keerulisemaks. On siga noh! Ma kohe ĂŒldse ei viitsi mingit jama lahendama hakata, niigi vĂ€ss. Mis see tema mure on, kas me töötame siin 24/7 vĂ”i vĂ€hem (ja google ĂŒtleb ka muide, et meil on stuudio 24/7 avatud), peaasi, et ĂŒĂŒr on makstud ju.

Nii et ma ei tea, kui kauaks, ja kui palju jama sellest kĂ”igest tuleb, aga siin me nĂŒĂŒd siis oleme.

kodukontor / kontor-kodu ?
akna taga vaatab kummipuu
Coco tuvijahil

See oli ĂŒleĂŒldse kuidagi mu elu kĂ”ige raskem kolimine. Varem on lisaks kolale meid endid ju ka vĂ€hem olnud. Nii palju asju peaks lihtsalt Ă€ra viskama, vanad mĂ€nguasjad, riided jne, aga kuidagi kurb on seda teha. Eriti, kui eelmisel talvel oli neid beebiasju ju peaaegu jĂ€lle vaja, ja nĂŒĂŒd… kes seda teab, ma pole endiselt oma sĂŒdames Ă€ra otsustanud, et vsjo, rohkem lapsi ei, vĂ”i et jah, millalgi helges tulevikus ehk veel ĂŒks. Et noh, niigi stress ja kolimine ja kiire, ja siis veel vaja selliste teemade ĂŒle ka mĂ”tteid mĂ”lgutada. Ja neli ja pool aastat karpidesse-kastidesse laduda, oeh, ei ole lihtne. Teooorias peaks jah siuh ja valmis olema, aga tegelt tuleb igast nurgast asju aina juurde. Ei ole sugugi nagu vĂ€ikseks reisiks pakkimine, vĂ”tab ikka pĂ€ris mitu hommikust-Ă”htuni pĂ€eva. Ja veel sain ma aru, et kuigi ma ju vĂ”in endiselt vahel 20+ vĂ€lja nĂ€ha, siis kuskil kontides on see tegelik vanus ka olemas. Jalad olid ĂŒle nĂ€dala aja jĂ€rjest tuimad kui puupakud, varbaid ei tundnud ĂŒldse ja ma ei suutnud öösiti valu pĂ€rast magamagi jÀÀda. Jep, kui ma veel noor olin, siis kĂŒll selliseid muresid polnud! Siis vĂ”is vabalt hommikuni tantsida ja pĂ€iksetĂ”usuga rÔÔmsalt koju kepsutada…

jajah, vÀljast noor, aga tegelt istun ja puhkan Tolmuga, sest jalad löövad lihtsalt tuld
VĂ€heke segamini?
vĂ€hemalt ĂŒks oskas end ise Ă€ra pakkida

Vot nii on lood siinpool sood.

Ja raamatu kohta pole ma ka vastust saanud, et mitmes ta nĂŒĂŒd neil ilmumisjĂ€rjekorras on… Mulle tundub, et peaksin varsti lĂ”pu totaalselt ĂŒmber kirjutama.

Aa, Artjomi poolt ĂŒks muusikavideo kah.

Posted in Malaga, Minu Hispaania, Veini kÔrvale lobajuttu | Tagged , | 8 Comments

Kool ja koroona: esimene ja kolmas klass

Esiti pidi meil siin kool algama 10ndal septembril. Enamus koolides hakkas ka. Meie kooli puhul lĂŒkkus esimene koolipĂ€ev hoopis 14ndaks. KoroonavĂ€rgid – nad ei saanud Ă”igeks ajaks valmis, mingid asjad ja kooliruumid olid veel komisjonide poolt ĂŒle vaatamata ja heaks kiitmata jne. Jess, vĂ€ike ajapikendus kuluski Ă€ra, sest ma olin ka siin suure kiire ja kolimise sees ega olnudki ĂŒldse aega kooliteemaga tegeleda ja sĂŒveneda jne. Meil polnud isegi netti, aga kĂ”ik kooliinfo tuli ju sealt (ja ikka viimasel hetkel, nagu ikka… nt saime kolmapĂ€eva Ă”htul teada, et neljap ei olegi esimest koolipĂ€eva)

Nii et lapsed kĂ€ivad nĂŒĂŒd lĂ”puks juba teist nĂ€dalat koolis. Aleksandr ootas juba vĂ€ga ja on siiani rahul. Daniel ei ootanud kohe ĂŒldse mitte. No kohe ĂŒldse-ĂŒldse. Tal ei olnud oma eelmise aasta Ă”petajaga mitte mingisugust klappi. Õnneks lĂ€ks ta nĂŒĂŒd sel aastal esimesse klassi ja neil on uus Ă”petaja. Juuhuuu! Jackpot, tundub vĂ€ga tore Ă”petaja ja kui midagi ootamatut ei juhtu, siis on ta nendega kuuenda klassi lĂ”puni. Mis on niiii tore, sest esimese kolme aasta jooksul oli neil neli erinevat Ă”petajat. Esimene jĂ€i lapseootele, teine oli asendusĂ”ps ja kolmas samuti, neljas oli koroona ajaks. LĂ”puks ometi stabiilsus! Aleksandril on tegelikult sama teema. Tal on ka iga aasta erinev olnud, samamoodi, et esimene jĂ€i lapseootele ja siis tuli muudkui ajutisi asendajaid riburadapidi. Siin on selles mĂ”ttes keeruline, et teoorias jÀÀdakse beebiga koju vaid 4 kuuks ja kool peab Ă”petaja koha alles hoidma, sest ta tuleb ju kohe tagasi. Samas kumbki mu laste Ă”petajatest ei tulnudki enam tagasi. Ja noh, kui hispaania lapsed harjuvad suht kiiresti uute inimestega, siis minu omad… nad vajavad aega, et avaneda. Ja Ă”petajad vajavad aega, et aru saada ja harjuda sellise pĂ”hjamaise vaikse karakteriga ja panna tĂ€hele, et nad mitmekeelsed jne. Tavaliselt on nii, et iga uue Ă”petajaga olen tĂ€itnud mingi ankeedi lapse kohta, kus mainin muuhulgas ka Ă€ra, et mitmekeelsed ja hisp keel kolmas keel jne. Ja siis kooliaasta lĂ”pus mĂ”nel arenguvestlusel Ă”petaja imestab nt, et ohhoo vau, ta rÀÀgib teil vene keelt, ma ei teadnudki!?

Teine asi on veel, et kui Eestis valitaksegi tihti kool Ôpetaja jÀrgi, siis meil on enamasti nii olnud, et veel paar pÀeva enne kooliaasta algust pole lapsevanematel teada, kes Ôpetajaks saab.

Nii et jah, ma olen vĂ€ga Ă”nnelik, et Dani sai lĂ”puks ometi pĂŒsiva seño ja et ta on veel tĂ€iega Ă€ge ja tore inimene ka. Ja Aleksandril on nĂŒĂŒd ka juba teist aastat sama Ă”petaja ja tundub, et ta on ka pĂŒsikas lĂ”puks. Kuues kooliaasta jookseb ja viies Ă”ps.

Seega hakkas seekord kooliasta vĂ€ga positiivsete uudistega. Ja noh, nii tore, et lapsed ĂŒle pika aja jĂ€lle kooli saavad ju 😉 (enne, kui kĂ”ik lapsevanemad lĂ”plikult hulluks lĂ€hevad)

PĂ€ev enne esimest koolipĂ€eva teipis Dani kodu-uksi kinni. Õnneks mitte mcgyveri teibiga, nii et saime ikka vĂ€lja murda… Esimesed kaks pĂ€eva olid kĂ”igest paaritunnised, reeglitega tutvumiseks jne. TĂ€htsamad uuendused on sellised:

  • Alates 1. klassi lastest tuleb koguaeg maski kanda ja kotis peab tagavaramask ka kaasas olema. VĂ”ivad vahepeal ainult akna juures “hingamas” ja vett joomas kĂ€ia.
  • kool on burbijadeks ehk mullideks jaotatud. Ehk siis iga mull on omas mullis, ei puutu teiste klassidega kokku. Esimene ja teine klass on ĂŒks mull, kolmas ja neljas teine mull. Ehk siis Dani ja Aleksandr on erinevates mullides ja pĂ€eva jooksul ĂŒksteisega kokku ei puutu. Mis tĂ€hendab seda, et nad lĂ€hevad kooli eri ajal (5 min vahega Ă”nneks) ja saavad vĂ€lja tunnise vahega (mis on suht tĂŒĂŒtu…vanasti sai lapsed korraga koolist kĂ€tte ega pidanud mitut korda neil jĂ€rel kĂ€ima)
  • hommikuti mÔÔdetakse koolivĂ€ravas kĂ”igil kehatemperatuuri. Kui 37.5 vĂ”i ĂŒle selle, siis kooli ei saa.
  • Koolitarbed (Ă”pikud, vihikud jne) on koolis ja koju ei kĂ€i. Ja ongi hÀÀ, koolikott hea kerge.
  • Materjale ega toitu (ega ĂŒldse midagi) ei tohi omavahel jagada.
  • Kui mĂ”ni laps koolipĂ€eva jooksul haigeks jÀÀb, viiakse ta eraldi ruumi, kutsutakse arst ja vanemad ja tehakse koroonatest jne.
Juuhuu koooli! ja ei-taha-kooli
Dani vĂ€idab, et kui alla kuuesed vĂ”ivad tĂ€naval maskita kĂ€ia, siis ta ĂŒtleb politseile, et on ka alles vĂ€ike (3 kuud ĂŒle kuue juba!)
hommikune temperatuurimÔÔtmine
no ebaÔiglane ju et lapsed peavad koolis kÀima, onju

Danieli emotsioonid olid peale esimesi koolipĂ€evi kahetised. Polnud nagu vĂ€ga hullu, aga tal tekkisid oma hirmud. Et mis siis kui palavik ja tuleb arst, see ju maailmalĂ”pp ja seda ei taha. Samas ta pole nutnud ega vastu pressinud koolimineku suhtes, ju siis nii hull seal ikka pole. Aga siiski meisterdasid nad eile sellised loosungud ukse peale meil. Alt rohelisega on kindlalt Dani kĂ€ekiri, vene keeles “u minja alergia na skolu” ehk “mul on kooli vastu allergia”. Üks hispaania Ñ ja ĂŒks vene Л ka sekka sattunud… Ja ma ei tea, kumb selle eestikeelse “ei tohi teha lahti” kirjutas. HispaaniapĂ€raselt “h” asemel “j” Samas nad vĂ€itsid mĂ”lemad, et kui peale kooli saaks Tigerist lĂ€bi minna, siis nad lĂ€hevad lausa RÕÕMUGA kooli. VĂ€ikesed vĂ€ljapressijad sellised!

vÀike streik

Aa, muide ĂŒkspĂ€ev tuli toidupoe jĂ€rjekorras Dani eelmine Ă”petaja rÔÔmsalt ligi, et oooo, tere Daniel, kas mĂ€letad mind? Dani kohe varjus ega vastanud midagi 😀 JĂ€rgmine kord kui poest mööda lĂ€ksime ja kĂŒsisin, et kas astume sisse, vastas, et mkmm, meil kĂ”ik olemas, praegu pole kĂŒll vaja midagi osta 😀

Aga ei tea, kaua lĂ€heb, kuniks koolid jĂ€lle kinni lĂ€hevad? Ma olin kindel, et septembris seda veel ei juhtu, aga Malagas on nĂŒĂŒd juba pĂ€ris mitu kooli kinni lĂ€inud. VĂ”iks ikka paar nĂ€dalat veel vĂ€lja venitada, saaks lapsed kenasti Ă”ppimislainele ja meie hommikuti lĂ”puks RAHULIKULT vaikuses tööd teha. PĂ€ris zombistav oli pool aastat jĂ€rjest nende kĂ”rvalt proovida kĂ”ik tehtud saada.

Hoiame pöidlad pihus, et kĂ”ik need koroonameetmed aitavad ja tuleb mĂ”nus rahulik kooliaasta, ja loomulikult vĂ”imalikult vĂ€hese koduĂ”ppega! 🙂

Sinine ja punane kingiti lastele koolist. Üks Aleksandri mask puudu, kuskil kotis vist

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | Tagged , , , | 2 Comments

Video killed the radio star

Ma olen juba ammusest ajast alates hĂ€daldanud, et videodega on alati ĂŒks hĂ€da ja viletsus. Koguaeg aina teen neid, telefon kubiseb igasugustest kodu-, kassi- ja jalutuskĂ€iguvideodest. Ja sinna nad jÀÀvadki. PĂ€rast, kui ruum otsas, kolivad kuskile vĂ€lisele kĂ”vakettale ĂŒmber ja vsjo. Keegi neid ei vaata. Ruumi ainult vĂ”tavad kuramused.

Aga viimasel ajal hurjutan end kohe eriti kĂ”vasti, et cmoon, koguaeg midagi filmime ja kuskil kondame lastega ringi, kĂ”ik tehnika on olemas, premiere pro-d maksame ka igakuiselt juba mitu aastat… vĂ”iks siis juba sammukese edasi astuda ja julgeda midagi kokku monteerida, endal (ja lastel) pĂ€rast hea vaadata ja meenutada ja kes teab, Ă€kki kellelegi teisele ka meeldib?

NĂ€iteks on mul nii hea meel, et kevadel viitsisin mĂ”ned videod kokku monteerida, nĂŒĂŒd kui neid uuesti vaatan, on selline ajas rĂ€ndamise tunne. Peaaegu tunnen isegi neid kevadisi lillelĂ”hnu ja vĂ€rske tĂ€rkava rohu aroomi. Nii mĂ”nus, selline nostalgia! Ja isegi see karantiini lĂ”ppemise ja vabaduse emotsioon tuleb ka tagasi.

Samas praegune aeg, juuli-august-september on ka selline mĂ”nus, tsikaadid ĂŒĂŒrgavad, maas sahisevad eukalĂŒptilehed, krĂ”be ja okkaline hein, kuuma kuiva Ă”hu lĂ”hn, need soojad ööd, langevad tĂ€hed… Ja nii vĂ€ga kui mulle seda kĂ”ike kirjutades meeldiks edasi enda, ma lihtsalt ei oska, ei jĂ€tku sĂ”nu.

Ah mis ma siin ikka pikalt seletan, tahtsin lihtsalt öelda, et tegime vahelduseks jĂ€lle ĂŒhe video. Ingliskeeles, sorry! Endal ka harjumatu, aga mu meelest aus nt Artjomi Moskva sugulaste ja siinsete hispaania töökaaslaste ja sĂ”prade suhtes, kes on kuidagi ootamatult riburadapidi meie pisikest youtube kanalit jĂ€lgima hakanud ega saa ise eesti keelest sĂ”nagi aru. Nii et mis seal siis ikka, lĂ€hebki inglise keel mul muidu rooste.

Posted in Fotograafia, Malaga | Tagged , , , | 2 Comments

Keeled

Vaatasin hiljuti ĂŒhte youtube video, kus olid subtiitrid all. Ingliskeelne video, ingliskeelsed subtiitrid. Kuulmispuudega inimeste jaoks ehk? Aga no nii mööda olid need supakad, et pidin lĂ”puks vĂ€lja lĂŒlitama, hakkas hĂ€irima lausa. Nagu mingi robot oleks nad sinna pannud, kontekstist ĂŒldse aru saamata ja midagi kuulmise jĂ€rgi pakkudes.

Aga eks tegelikult ongi ju nii, et vahel vĂ”ib ĂŒks lause mitme eri tĂ€hendusega olla ja kĂ”ik olenebki lĂ”puks vaid kontekstist.

NĂ€iteks meil siin maja ees seisis just mees, kes rÀÀkis telefoniga ja möödaminnes jĂ”udsin kuulda sellist katkendit: “Llevo on rato aqui”. Tegime isegi lastele nalja, et ehhee, kuulsite mis onu ĂŒtles, et tassib ĂŒhte rotti siin. Ihhihhii ja ahhahaaa. Tegelt mingit rotti polnud, ĂŒtles lihtsalt, et on siin juba veits aega olnud.

VĂ”i see, et kui kuuled kohvikus, et keegi tellib omale hommikusöögiks ĂŒhe varjuga smurfi. NĂ€itan igaks juhuks puust ja punaseks ette: ta ei taha ilmselt seda esimest varianti, vaid toda teist.

pitufo

pilt internetist

Toit on muidugi ĂŒldse tĂ€itsa teine teema, kiire kĂ”rvalepĂ”ikena seletan Ă€ra, et tĂŒĂŒpilise malagueño hommikusöök on kohv ja sai. Aga ei ole nii, et lĂ€hed kohvikusse ja palud lihtsalt kohvi ja “vĂ”isaia”. Valik on lai, nii saia kui kohvi osas. Esimesed pildid, mis googeldades ette sattusid, annavad suuna kĂ€tte:

kohv-malaga

bocadillos

Saiade nimed. See, mis saia vahele lĂ€heb on veel eraldi teema…

Ma olen ĂŒldse ajaga aru saanud, et siin on nii palju selliseid sĂ”nu ja vĂ€ljendeid, mida mujal Hispaanias ĂŒldse ei kasutata. MĂ”nikord olen tĂ€itsa hĂ€mmingus, et wat, teil ei rÀÀgitagi nii vĂ”i? Ma arvan, et kui kunagi ĂŒle saja aasta nt Madriidi satuksin, saaksin kĂŒll keelelise kultuuriĆĄoki.

Veel ĂŒks veider oskus on ajaga tulnud – aktsendi vĂ”i isegi vĂ€limuse jĂ€rgi vahet teha, kui inimene on mĂ”nest ladina-Ameerika riigist vĂ”i siin kohapeal mingist teisest piirkonnast. Varem tundus kĂ”rva jaoks kĂ”ik ĂŒks ja sama hispaania keel ja ĂŒhed-samad rosinsilmad. Samas on sellele tasakaaluks nĂŒĂŒd vĂ€henenud oskus pĂ”hjamaainimestel vahet teha. Ei saa enam aru, et kas taanlane vĂ”i rootslane vĂ”i… Eestlased Ă”nneks tunnen/eristan ikka Ă€ra veel 😀 Aga venelastel-poolakatel-ukrainlastel-eestlastel samas on ĂŒks ĂŒhine joon, mida ma varem kunagi ĂŒldse tĂ€hele ei pannud, nĂŒĂŒd tĂ€navapildis hakkab jĂ€llegi nii selgelt silma – vĂ€ikesed tĂŒdrukud on alati pika blondi patsiga ja ĂŒleni roosas, sellised prinsessilikud-haldjalikud. Ja poisid neoonvĂ€rvi spordiriietes ja siilisoenguga (sest muidu hakkab palav). HĂ€sti ĂŒldistatult, aga no ĂŒtleme nii, et statistiliselt 99% juhtudest.

Ja kui vene pere tĂ€naval rÀÀgib, tundub, nagu nad vaidleks vĂ”i tĂ”releks teineteisega. Kui eesti pere tĂ€naval rÀÀgib, pole midagi kuulda. Selle jĂ€rgi saangi aru, et ahaa, eestlased. Ükski teine rahvus ei ole nii vaikne, isegi jaapanlased mitte. Itaallased jĂ€llegi on VEELGI kĂ”vema hÀÀlega kui hispaanlased. Ma arvan, et neil on geneetiliselt mingi vĂ€rk, et nad lihtsalt ei kuule hĂ€sti, mis muud seletust sel olla saab…

Aga huvitav, millised me ise tÀnaval vÔÔrastele paistame, kas eesti, vene vÔi hispaania perena?

perepilt

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | 8 Comments