Love hurts

Panen lapsi magama.

Daniel: “Emme, sa oled nii hea, et päkapikud toovad sulle täna kindlasti midagi ilusat!”

Hommikul on ühe mu voodi kõrval oleva sussi sisse väike kaktus ilmunud.

kaktus

 

 

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged | Leave a comment

Lemmikud karantiinimeemid

Naer on terviseks ja raudne tervis kulub praegu ära. Nii et: siin on väike valik memedest, mis kusagil fb või instas scrollides on mul päeva rõõmsamaks teinud.

Screenshot_20200414_173238_com.android.chromeScreenshot_20200414_175256_com.facebook.orca

Screenshot_20200414_150904_com.facebook.katana

Screenshot_20200414_183301_com.instagram.android

kilo suhkurt, vetsupaber, hambapasta, piim…

Screenshot_20200413_223815_com.instagram.android

Screenshot_20200413_223210_com.instagram.android

Peale karantiini on kohe näha, kellel oli rõdu ja kellel mitte

Screenshot_20200413_222831_com.instagram.android

Karantiiniajal rõdul päikest võtmas

 

Screenshot_20200414_184006_com.instagram.android

Siis kui tuled prügi viimast ning pole selle tõestuseks midagi ette näidata

Screenshot_20200414_181611_com.instagram.android

Wilson kodukontoris

Screenshot_20200414_184326_com.instagram.android

Eksperdid soovitavad päevaseid rutiintegevusi jätkata

Screenshot_20200414_184507_com.instagram.android

Vaatan rõdult, kuidas ühte jooksjat trahvitakse

Screenshot_20200414_180519_com.instagram.android

Screenshot_20200414_173018_com.android.chrome

Screenshot_20200414_183750_com.instagram.android

Tegin selle koroonatesti, mis valitsus hiinast ostis ja sain vastuseks “tüdruk”

Screenshot_20200414_183651_com.instagram.android

Screenshot_20200413_225629_com.instagram.android

Screenshot_20200414_190437_com.android.chrome

Screenshot_20200414_173758_com.android.chrome

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Karantiinipäevik: 4 nädalat karantiini

Kas ma olen endiselt ainuke, kellel aeg totaalselt lendab? Juba 4 karantiininädalat läbi? Tervelt üks kuu? Just algas ju?

Esimesed kolm nädalat olid kuidagi eriti hullud ja kiired ka (koduõpe, uudiste ja infoga enda kursis hoidmine, viimased töötlemata pildid ära teha ja saata, köögitoimkond, koristamine jne, teate isegi)

Neljas nädal oli nüüd natuke teist tera, sest koolivaheaeg. Mul õnnestus isegi vahepeal raamatu kallal nokitsemiseks aega leida, esimest korda selle karantiiniaja jooksul. Aga üldiselt läks meil see vaheajanädal natuke käest ära, lapsed said heal juhul 11-12ks magama ja meie vaatasime tihtilugu varahommikuteni filme.

Esimene oli Joker, 4ni hommikul. Väga hea film, tõesti. See oli minu jaoks üldse karantiini seni hirmsaim öö, proovisin peale filmi magama jääda, aga esiteks keerlesid seoses filmiga igasugused mõtted peas, ja teiseks olid Artjomil mingid lakkamatud köhahood. Ta ise väitis muudkui, et kõik on ok, et vist mingi allergiline nohu/köha, aga mina olin poolunes täiesti paanikaäärel. Et nüüd on tal koroona ja sureb ära ja mis siis saab. Ja mis ma talle haiglasse kaasa pakin (kus ta üldse oma telefonilaadijat hoiab?) Ja kuidas ma poodi lähen, kui lastega ei tohi, aga Danielit ei julge ju omapead koju jätta. Igasugused sellised hullud mõtted ja unenäod keerlesid peas ja taustaks oli pidev köhatamine. Hommikul (ehk siis paar tundi hiljem) ta enam ei köhinud, magas nii rahulikult, et ma pidin igaks juhuks hingamist kontrollima. Hingas. Aga lapsed olid juba üleval ja ajasin ennast siis ka üles, sest olin magamiseks ikka kuidagi liiga mures . Nii et mul jäigi see öö lõppkokkuvõttes selliseks veidraks magamata ööks. Vaata siis veel Jokerit.

Ja siis keset päeva ehmatas Artjom mind nii, et istus diivanil ja kui mööda läksin, hakkas Jokeri-häälega naerma… Sündinud näitleja noh. Ma ei teagi, kas ma olin rohkem mures sellepärast, et peaaegu ehmatusest otsad andsin, või kartsin hoopis, et mis naabrid mõtlevad.

Õhtul pidasin plaani koos lastega ära vajuda, aga hakkasime hoopis Bohemian Rhapsodyt vaatama. P.S. Kas ma olen ainuke, kellele tundub, et hammastega oli selles filmis natuke üle pandud?

Ja siis vaatasime veel ära praegu ETV järelvaatamises oleva dokumentaali nimega “Rikaste generatsioon” (oiiii kui palju selliseid väärtusi taga ajavaid inimesi kahjuks on, ja kurb, et mitte kõigil ei tule lõpuks mõistus koju ju)

Hulluks keeranud inimestest rääkides (millest kõik need filmid ühe või teise nurga alt natuke ju kõnelesid), siis praegune karantiin on paljudele samuti silmnähtavalt raske. Tahaks küll lohutada, et:

Screenshot_crusoe

allikas: meeldib.com

…aga igasuguseid hulle on tasapisi välja kooruma hakanud. Mõned elavad end sotsiaalmeedias välja, väga paljud kindlasti kodudes oma lähedaste peal, aga mõned põrutavad tänavale ka. Vaesed politseinikud, kes peavad sellistega pidevalt jagelema. Näiteks vehkis üks päev Madriidis mingi sõge tegelane kataanadega ringi. Vaadake ise, panin mingid algelised supakad ka alla, et enamvähem aru oleks saada:

Põhja-Hispaanias hakkas samuti mingil tüübil katus sõitma, oli vist liiga palju “Kiireid ja vihaseid” vaatanud…


Aga tagasi koroona ja karantiini juurde tulles. Kui nädal tagasi oli olukord juba mõnda aega stabiilne olnud, siis terve neljanda nädala jooksul ongi numbrid järjest paremaks läinud, nii surmade kui uute haigestunute osas. Nii et, seal kusagil kaugel tunneli lõpus paistab vist viimaks valgus. Aga noh, pikk tee on veel muidugi minna…

Vähemalt on vihmasadude vahele natuke päikest ka olnud ja lapsed saavad nüüd öelda, et käisid koolivaheajal rannas vees sulistamas. Rõdul. Ja mina end sebraks päevitada.

Posted in Malaga, Minu Hispaania | Tagged , , | Leave a comment

“Ma ei hakka seda sööma, see on notsudest tehtud”

Siin on jälle üks looke, mis kinnitab, et ega käbi kännust kaugele kuku ja mis algab segi kord sõnadega “Kui MINA veel väike olin…”

Ehk siis…

Kui ma kuskil 4-5-6 olin (täpselt ei mäleta enam, sest see oli ju ülimalt ammu…), oli meil palju koduloomi – lehmad, lambad, sead, koerad, kassid, kanad, kuked jne, ja loomulikult olid nad kõik mu parimad sõbrad ja mängukaaslased. Nendest kõige lemmikum oli üks valge kana nimega Taadu. Käisin temaga päevade kaupa ringi, otsisime kivide alt ussikesi ja tuhlasime sirelipõõsastes. Alati, kui ta mind nägi, tuli kohe suure jooksuga. Millised helged ja toredad ajad! Ühel päeval jäi aga Taadu lõpuks haigeks või vanaks, kes seda enam teab mis täpsemalt, ja suri ära. Võib olla söötsin ta ussikestega hoopis liiga paksuks? Mina olin loomulikult väga kurb ja löödud. Tol päeval oli meil aga veidra kokkusattumusena õhtusöögiks kanapraad. Istusin seal laua taga isutult ja mõtlesin oma kadunud sõbrale, vaatasin praadi ega näinud selles toitu, vaid hoopis Taadut. Ma ei saa ju oma sõpra süüa! Jooksin toast välja ja mäletan siiamaani nii eredalt, kuidas seal pimedas esikus oma peas kindla ja kõikumatu otsuse vastu võtsin – ma ei hakka enam kunagi liha sööma. Ja kui üks sõnn kord midagi otsustab…

LRM_EXPORT_197016288189204_20190830_151513775

seal, uksest sisse minnes esimeses esikus ma tookord selle otsuse vastu võtsingi

Praegu, 30 aastat hiljem, ei armasta ma endiselt liha. Ma võin teda osades toitudes taluda, nt pizza peal või mõnel juhul hamburgeris, või kartulisalatis vorsti näol jne, aga enamus toitudest nokin ma liha välja. Näiteks lihapirukatel söön ainult ümbrise ära. Või pelmeenidel. Ma ei suuda ühtegi mereandi süüa, kalast söön ka vaid suitsukala, sedagi vaid puhtalt seetõttu, et mu isa teeb seda lihtsalt NII hästi. Meie peres oli tol ajal liha suhtkoht 3x päevas menüüs, aga õnneks mind sööma ei sunnitud ja võisin kasside rõõmuks rahus oma toitudest liha lihtsalt taldrikuäärele välja nokkida. Ma ei ole elus vist ühtegi kotletti söönud. Samas krõbedat sašlõkki küll. Mingil perioodil teismelisena oli mu rauatase veres nii madal, et arstid “sundisid” mind ikka liha sööma ja proovisin mõnda aega “normaalne” olla, aga ei tekkinud mul seda lihasoolikat, mis teha.

Kodus pole ma kellelegi taimetoitlust peale surunud, kui mitte arvestada, et ma lihtsalt ei valmista lihatoite 😀 Kui keegi tahab, siis aga palun, tehku ise. Eks Artjom siis mõnikord teeb ka. Kõige selle kompenseerimiseks panin ma lapsed just ekstra koolilõunat sööma, et nende maitsemeeled harjuksid kala- ja lihatoitudega ja kõige sellega, mida nad kodus ei saa ning et neile mitte oma “veidraid” toitumiseelistusi peale suruda. Siin Vahemere ääres on üsna raske elada, kui mereande ja jamoni ei söö… kõik vaatavad sellise näoga, et on ikka veidrik. Ja ega väljas süües liha- ja kalavabu asju väga palju pole ka…

Daniel on alati olnud see laps, kes sööb kõike: oliive, küüslauku, absoluutselt kõike uut ja huvitavat. Vastupidiselt Aleksandrile, kellel on oma väljakujunenud lemmikud ja ülejäänud asju pole nõus proovimagi. Kujutate ette last, kes ei ole nõus murelit proovima? Ega mandariini. Ega ühtegi juurvilja peale kartuli. Jne. Lihtsam on üles lugeda asjad, mida ta sööb, kui need, mida ei söö. Nii et Daniel oli tema kõrval lausa imelaps. OLI. Kuni ta ühel päeval otsustas, et kalad on tema sõbrad ega lubanud Artjomil turult toodud kala ära praadida. Jalutas see kalake kilekotis ringi ja pani vahepeal sügavkülma hoiule oma “kodulooma”. See kõik juhtus juba üle aasta tagasi ning sealt alates ei olnud ta nõus mitte midagi kalast tehtut sööma. Muu liha vastu polnud aga midagi.

Eile praadis Artjom lihapalle. Daniel läks kööki ja küsis pakendit näha. Plastpakend, nurga peale mustalt väike siga prinditud.

“Mina ei hakka seda sööma, see on notsudest tehtud!” deklameeris ta ja läks teise tuppa. Minu emasüda oli muidugi uhke nähes, et 5-aastase inimhinge südametunnistus ise nii olulise otsuse oskas vastu võtta. Ja meenutasin seda oma lapsepõlve-hetke, imestades, et ka Daniel siiski lõppkokkuvõttes väike “mini-me” on.

DSC_3830

 

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | Leave a comment

Karantiinipäevik: kolmas nädal

Heihei! Ja jälle üks nädal läbi.

Selle nädala jooksul karmistusid liikumispirangud veelgi, jõudsime Itaaliale koroonaga järele, kallas endiselt vihma ja laste koduõpe oli nädala aktuaalseim teema. Aga nüüd hakkas vaheaeg, juuhuu! Lihavõttepühad, mis muidu on totaalne rahvapüha oma igapäevaste rongkäikude, sõna otseses mõttes rahvast pungil tänavate ja kõige sellega… ja nüüd tühjad tänavad. Malaga jaoks on see täiesti uus pühadekogemus – niimoodi “vaikselt” kodus istuda. Ootan juba kõiki neid meeme ja pilte ja videosid, mida genereerima hakatakse 😀

Ja mina otsustasin meie kolmanda koroonanädala hoopis videopildis salvestada, et mingit vaheldust siia üsna üksluisesse karantiiniellu tuua ja ennast natuke proovile panna. Sest esiteks, mulle ei meeldi KOHE ÜLDSE ennast videopildist näha ega kuulda (räägib keegi, kes kunagi millegipärast Tõehetke ronis…). Ja teiseks, tahaks nüüd sellel “vabal hetkel” lõpuks videoprogrammis nokitsemise selgeks õppida.

Olge siis ikka vahvad ja positiivsed edasi ja loodame, et neid karantiinipäevikuid ei tule enam palju! 🙂 (Hispaanias pikendati praeguse seisuga 26.04-ni karantiini)

Posted in Malaga, Minu Hispaania | Leave a comment

Kaks nädalat karantiini

Esimesed kaks karantiininädalat ongi möödas nagu niuhti! Tähistame?

Tundub hoopis nagu mingi viis päeva mu jaoks, aeg on nii lennanud. Toonaste esialgsete ametlike prognooside järgi saaks nüüd tavapärane elu jälle rõõmsalt jätkuda… aga noh, ega keegi polnud vist nii naiivne lootmaks, et kahe nädalaga see jama läbi saaks. Targemad ja kogenumad soovitasid kohe alguses oma vaim pigem hoopis kaheks kuuks valmis panna.

Hästi sürr tunne on. Mõni päev on nii rõhuv ja hirmus olla, selline segu igasugustest erinevatest hirmudest – hirm enda ja teiste tervise pärast, hirm majanduslanguse ja rahalise olukorra pärast, hirm, et see pandeemia ei lõppe kunagi. Nii kurb on mõelda, et selle statistika ja nende numbrite taga on tegelikult päris inimesed, päris lood, päris (elamata) elud. Teine päev jälle võtan end kokku ja sisendan endale, et kõik siin maailmas on mööduv, muretsemine midagi paremaks ei tee ja proovin muudele asjadele keskenduda, pooleliolevaid töid teha, koristada, süüa teha, lastega õppida. Need kolm viimast võtavad tegelikult uskumatult suure osa päevast ära, kui terve pere koguaeg kodus on. Muud nagu ei teekski…

Ja vihma muudkui sajab, juba kaks nädalat. Inimesel kurb, loodusel pidu.

Aga ma seekord pikemalt lobisema ei jäägi. Sest täna on imekombel selle aja jooksul umbes kolmas päikseline päev – lähen võtan rõdul natuke d-vitamiini…

Siia lõppu vahelduseks üks täitsa lambine videkokkuvõte koolitöödest ja niisama laste toimetustest.

 

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | Tagged , , | Leave a comment

Update

coronavirus-travel

Koroonauudised on iga päev järjest hullemad, nii siin kui Eestis, ja ma ei taha neid viimasel ajal enam lugedagi, veel vähem siis teistega jagada. Tõesti elaksime nagu mingis ebareaalses maailmalõpu õudusfilmis. Nii et ma saan täitsa aru neist, kes on silma kinni pigistanud ja praegust olukorda ignovad, sest see nii tundub ju tõesti lihtsam.

Aga samas tahaks ikka kirja panna, mis seis meil siin on, sest noh, need praegused päevad/nädalad/kuud lähevad ilmselgelt ajalukku. Mitte ainult kuulsa 2020 vetsupaberidefitsiidina, nagu esialgu naiivselt lootsime, vaid ka päriselt hullumeelse, ebareaalse ja kurva ajana.

Esmaspäevaks oli seis selline:

https://sobranna.postimees.ee/6931152/eestlanna-hispaanias-vaatame-arusaamatusega-eestit-kus-on-voimalik-veel-olukorda-paasta-kuid-seda-ei-tehta

Selle artikli kirjutamise hetkel mõtlesin ma tõesti, et nüüd on ehk viiruse lagi saavutatud ja olukord hakkab tasapisi leebuma. Sest noh, hullemaks ju enam minna ei saa. Tutkit. Kahe päevaga on nüüd veel 15 000 nakatunud inimest lisandunud. Kokku juba 47 600, kellest üle poole on haiglaravil. Koroonasurmasid on Hispaanias juba rohkem, kui Hiinas – 3400. Ja karantiini algusest on juba 10 päeva möödas… teoorias peaks kõigi nende numbrite hullumeelne kasv juba pidurduma. Madriidis on olukord ikka üli-crazy ja linna jäähallist tehti nüüd ajutine surnukuur. Kaitsevahenditest on täielik puudus ja arstid ka muudkui haigestuvad jne.

Kaua veel?

Aga. Nagu ma aru olen saanud, siis positiivne meel aitab sellistel rasketel aegadel mitte auku vajuda. Nii et helgema poole pealt:

  • Sel aastal pole ma õnneks ilmselt ainuke, kes pole suveks rannavormi saavutanud. Kõik ju muudkui söövad ja joovad nonstop.
  • seoses eelmise punktiga – lugesin lehest, et viimase nädala jooksul on Hispaanias õllemüük poodides hüppeliselt kasvanud, mingi 80% vist lausa oli.
  • praegu on ideaalne aeg harjutada juukseid vähema pesemisega või mingeid muidu drastilisi asju oma välimusega ette võtta…
  • Inimesed, kes muidu seda ei tee, tegelevad nüüd ehk oma lastega rohkem 🙂 Üldse on oma lähedaste jaoks rohkem aega (välja arvatud haiged ja arstid jne ofc).
  • Hommikuti saab kaua magada! (eriti peale seda, kui peale laste magama panemist on öösel kella neljani viikingute uusi osasid vaadatud)
  • Nagu näha. siis võitluses facebook versus instagram ruulib kriisimaailmas ikka see esimene 😀
  • Tore, et rahvas pole huumorimeelt kaotanud ja igasuguseid meeme ja nalju tuleb nagu Vändrast saelaudu. P.S. Kas olete ikka kõik facebookis vetsupaberi/ost/müük/rent grupiga liitunud? (16 000 liiget!)

covid-19-cure

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | Leave a comment