Tšitt-tšätt

DSC_6427

Selle postituse pealkiri peaks vist olema “Juba jälle juuli läbi???”

Sest alles ta algas ju. Kuhu, reaalselt kuhu see aeg lendab? Kas ainult minul, või teistel ka?

Juulid on viimasel ajal kuidagi rasked kuud sattunud olema. Eelmine juuli olin ma vaimselt ikka totaalses augus, nii et täitsa tore on praegu tegelikult vaadata, et kuigi mõned asjad pole elus muutunud, siis palju on ikka paremaks ka läinud, isegi on tunda seda progressi täitsa. Raamat on vahepeal valmis saanud ja. Mediteerimisega tegelen, või noh, viimane kuu olen rajalt maas olnud, aga muidu ikka juba täitsa tegelesin. Keskendun elus positiivsele, nii tunnete, tegevuste kui inimeste osas. Minu arust on tegelikult nii armas, kui inimesed julgevad positiivset tagasisidet anda, kui neile midagi meeldib/silma jääb. Vahel annab hea sõna tõesti tiivad. Ma olen igatahes ise väga tänulik ja õnnelik, kui keegi mulle on südamest midagi sellist ilusat öelnud, ja proovin ka ikka alati sama teed käia. Noh, et kui midagi ei meeldi või ei kattu mu maailmavaatega, olen vait ja tegelen oma asjadega, ja kui keegi inspireerib, siis ikka ütlen ka, sest kes teab, ehk on tal just praegu see üks hea sõna ja õlalepatsutus puudu. Praeguse blogimaailmadraamaga seoses ka väga aktuaalne kusjuures (kes pole kursis, siis keegi arvas kellegi kohta midagi ja see keegi muidugi solvus ja kaebab nüüd kõik arvajad kohtusse ja nüüd kõik võtavad pooli ja kive ja verd lendab ja kapsa-aiad ja pinnud ja palgid inimeste silmades jne värki).

Et jah, make love not war. Aga draama müüb, võib-olla on see kõik üldse üks suur kokkumäng? (oih, #alatulaim?)

Aga tulles tagasi juuli2019 ja juuli2020 võrdluse juurde, siis Artjom on tööalaselt totaalse level-up-i teinud, mitu levelit lausa, kõik see droonipiloodikursuste värk ja BNI grupp ja telesaade jne. Selle viimase aasta jooksul on ta tõesti suurema hüppe teinud, kui need sellele eelnenud kuus aastat siin kokku. Lihtsalt ülitubli ja üliäge. Ausalt, mäletan kuidas aasta tagasi rõdul kuumalaine käes istusin ja proovisin näha, millist rada edasi minna, mida teha, kuhu ja kas see meie foto- ja videoettevõte üldse jõuab või peaksime juba ammu alla andma. Ja nüüd on täiega lennus see värk, isegi vaatamata koroonale, vaatamata sellele, et mind praktiliselt ei olnudki abis vahepeal, kui raseduse peetumise ja patjanutmise ja mõttetult paanikas olemise ja ärasuremisega liiga ametis olin…

Ja oh, kui friiking palju asju on üldse selle eelmise ja praguse juuli vahel on juhtunud! Liigagi palju! Nii mõnegi neist tahaks ära kustutada, aga küllap on nad millekski vajalikud olnud, midagi õpetanud. Äkki isegi see paganama koroona?

Muide, ma just arvutasin, et oleme seitsme aastaga siin Hispaanias üüriks maksnud kokku lausa 55 530 eur. Juuuubeeee lihtsalt ju! Ei tea, kas see on ka millekski hea või… korteriomaniku jaoks küll, jah. Aga parema meelega oleks selle raha pangale maksnud ja järjest lähemale oma enda kodu omamisele jõudnud… Kogu tõmblemist ja muret oleks vähem olnud.

Jep, ma tean, et paljud elavadki terved oma elud üürides, aga minu jaoks on see alati raha loopimisena tundunud. Lühiajaliselt ja mingite elumuutuste etappides ok, aga see seitse aastat on selline juba natuke liiga palju mu jaoks, kus hakkangi pisarsilmil neid arvusid kokku lööma ja end kiruma, et miks küll. Kuu keskmine tuleb 661 eur. Lihtsalt minema loobitud noh.

See on üldse veider, et elu on ju tegelikult natuke nagu strateegia- ja õnnemäng. Ja lauamängudes olen ma nii proff ja naudin ja võidan ja olen sõiduvees, aga kuidas siis nii, et päriselus seda ei oska, alati vaatan tagasi, et miks, oh miks ma küll teisiti ei talitanud, strateegiat välja ei mõelnud, oleks üldse nagu ainult poole tähelepanuga “mängu” juures olnud? Aga noh, keegi peab ju kaotama ka, kõik ei saa alati võita. Või saavad? Oleks ma kass, siis ütleks, et mis seal ikka, küll järgmises elus paremini läheb.

Aaa, ja Tolmu, jaa. Kulutas ka vahepeal ühe elu vähemaks vist. See oli vist umbes esmaspäeval, kui ta ühe ambliku ära sõi. Ja rõdult sai tilli ka. Suht igapäevased asjad, võib olla polegi kumbki üldse seotud sellega, et ta õhtupoole oksendas. Ma igatahes ei muretsenud, sest kassid ikka vahel ropsivad. Aga järgmine päev tuli kõik toit taaskord välja. Ja ülejärgmisel ta üldse ei tahtnudki süüa, jõi ainult (ja ropsis vee ka iga kord välja). Vahepeal mingi päev tundus, et juba parem, aga siis lõpuks ikka öökis terve öö ja otsustasin, et ei pääse me sellest arsti juurde minekust kohe kuidagi. Kuna Artjomil läks reedel tööl jube kaua, siis saime alles viieks loomakliinikusse minna. Tegelikult oli Tolmu ise täitsa rõõmus ja ei kurtnud, seda tagavararasva tal jagub. Aga kuna see oksendamine ja isutus olid juba nii kaua kestnud, otsustati, et ta peab ikka haiglaravile jääma ja vedelikukaotuse ennetamiseks tilguti all olema. Vereproov oli õnneks ok. Ja ultraheli vaja ka teha. Nii ma ta siis sinna maha jätsin, ise proovisin vapralt mitte pisardama hakata. Ikkagi minu parim sõber ja stressipall ju! Süda läheb katki, kui mõtlen, et ta ju kass, mis sest et selline imeline ja äge, ja siin minu elus kõigest viivukeseks. Kutsusin takso (see 24/7 SOS-kliinik linna ääres) ja sõitsin kodu poole, aga kui poole tee peal raadios Whitney Houston hakkas laulma, et “and aaaa-iaai, will always love you..” siis hakkasid ikka pisarad ohjeldamatult voolama. Jube pikk (ja kurb) lugu ka, nii et muudkui voolasid ja voolasid. Ma loodan, et taksojuht ei pannud tähele, natuke veider küll ju, kui keegi tagaistmel niimoodi pisaraid valab… Mask kattis õnneks vähemalt pool nägugi ära, mingi kasu ka neist ikka lõpuks.

Õnneks helistati pühapäeva õhtul, et ultraheli sai tehtud ja kõik korras ja võin järgi tulla. Nii et ei teagi, mis tal siis viga oli. Võimalik, et ikka mõni taim, või mingi oksake oli kuskil kinni (ta sööb reaalselt igasuguseid veidraid asju). Ta polnud väidetavalt terve nädalavahetuse jooksul seal ei söönud ega ka oksendanud, aga kodus läks küll kohe isukalt oma toidukausi kallale. Ja siiani on kõik ok olnud. Coco lollike ainult on segaduses, et kes see veel on, mingid võõrad haiglalõhnad küjes, kõht paljaks raseeritud ja käppadel kanüülijäljed. Käib tal aina järel, nuusutab, uriseb ja susiseb. Nüüd vist juba vaikselt harjub alles. Täitsa sooda noh. Ja Tolmu käib aeg-ajalt oma transpordipuuris magamas. Mulle tundub, et see oli seal kliinikus ta ainuke turvaline pesake, kui teda muudkui torgiti ja kui ta koju igatses, arvates, et oleme ta hüljanud…

IMG_20190609_100907_772

Posted in Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments

Juba jälle juuli käes!

LRM_EXPORT_199344418365411_20190830_160742825

Eelmise suve pilt

Vahepeal oli igasuguste asjadega nii kiire, et unustasin rääkida, et lastel sai ju jaanipäeva paiku kool läbi,

Juuhuu, suvevaheaeg!

Kõige põnevam oli mudugi tunnistuste kättesaamine (see suur sündmus ise toimus alles kaks päeva peale viimast koolipäeva ja tunnistused sai ühest äpist mugavalt alla laadida).

Nii et siis see kauaoodatud tõehetk – et kas olime piisavalt head õpetajad koduõppe ajal.

Paramparaaa ja trummipõrin – jeee, olime täitsa tublid! Arvestades, et ma viimased 3 nädalat lasin Danieli koolitöödega lihtsalt üle, sest noh, nägin et teised ka ja nii kopp oli ees ja… Tal olid kõik ained “bueno” ehk siis viiepallisüsteemis neljad. Jei!

Aleksandril hinnatakse kümnepallisüsteemis ja ta on selline mitmekülgne tüüp, et hindeid oli vahemikus 6 kuni 8. Inglise keele õpetaja oli eraldi veel kommi jätnud, et on arengu üle väga uhke (by the way, mingit mega arengut tegelt ei ole, lihtsalt aitasin lapsel kontrolltöid teha, et täitsa pekki ei läheks ja üle ei peaks tegema… aga no eks me siis areneme siin suve jooksul järgi). Ja klassijuhataja ka kiitis, et tubli ja pingutas (siinkohal, teistes ainetes oli see tõsi ka)

Et siis, tehtud! Ja loodetavasti never again!

Aga suvevaheajaks meil hirmsuuri plaane ei olegi. Panin lastega igaks juhuks reeglid ka juba paika: youtube aega on päevas 1 tund. Tunnike proovime nendega ikka kooli ka mängida, põhirõhk on inglise keelel, sest kuna nad ujuvad nagunii juba kolme keele sees, siis see neljas pole neile siiani kohe üldse huvi pakkunud ega külge hakanud ja inglise keele õps neil koolis pole väga motiveeriv-inspireeriv. Peab aitama.

Eesti jääb meil sel aastal vahele, ja üldse kõik suuremad ringirändamised. Ainukesed tripid on töötripid. Kokkuhoid ja koroona noh. Töine suvi. Nüüd, kui koolimure kaelast ära, jääb (loodetavasti!) rohkem energiat omaenda tööasjadega tegelemiseks lõpuks.

Mõnikord jalutame mäe peal või matkame või käime rannas, aga mis teha, enamus ajast peavad lapsed omale ikka ise tegevust leidma… Eks siis järgmised suved tulevad ehk seiklusrikkamad, aga seekord nii. Mulle endale tegelikult lapsena meeldis selline iseseisvus ja vabadus, et ei olnud suvi mu eest ette ära planeeritud (välja arvatud rohimine ja heinategu ja muud tööd), sain mängida ja raamatuid lugeda ja omas mullis kulgeda. Loodetavasti naudivad lapsed oma vabadust samamoodi.

Aga lõppu hoopis üks väike kiirvideo sellest, milline üks juuli siin välja näeb.

Toredat suve jätku ja järgmise korrani!

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Vastus küsimusele, miks ma nii küüru olen jäänud:

Done.

Finished the book!

 

*Jep, ma tean, et sellist rõõmusõnumit oodatakse hoopis ühelt teiselt inimeselt ühe teise raamatusarja kohta (ja siis veel ühelt ja veel ühe teise sarja kohta), aga noh, vaesel ajal käib kah ju 😀 Ja loodame siis, et järgmine selline postitus on juba G.R.R. Martini poolt! (või siis selle teise)

**Tegelikult saadan nüüd alles toimetajale ja kindlasti muudame veel kõik totaalselt teistsuguseks ja läheb miljon aastat, et ta PÄRISELT valmis oleks, aga ikkagi, juuhuu, ma olen lihtsalt nii elevil, et lõpuks valmis sain. Ma vahepeal päriselt arvasin, et minu seest ei tule lihtsalt nii palju teksti välja, ma pigem selline lühikesejutumees tegelt noh. Aga nüüd vaatan, et on üle 40 000 sõna reas. Ja vahepeal ma ei tahtnudki valmis saada, sest äkki kõik pärast ütlevad, et täiega mõttetu raamat… Aga sellest sain vist ka üle.

DSC_3532

Posted in Minu Hispaania | 3 Comments

Maskis suvi 2020

Sel suvel on kodust kusagile minek alati teistsugune.

“Võtmed, rahakott, telefon.” Minek.

Bliiin! Poole tee pealt rõõmsalt (või vähemrõõmsalt) tagasi koju.

“Võtmed, rahakott, telefon, mask” on hoopis see õige värsirida, mida nüüd meeles pidada. Liiga raske! Alati ununeb ta sinna ukse kõrvale konksu otsa rippuma. Alateadvus ei taha teda meelega kohe üldse näha vist. Väkk, mask.

Btw, kas ma olen ainuke, kes vaatab neid keskel miski veidra korgiga maske, et öäkk. Nagu mingi limpsipudeli ots oleks näos. Oeh. Teil seal vist enam maske ei kanta, nii et ma olen üksi siin oma selle jabura mõttega.

Ja kui on soov mõnest poest läbi hüpata, siis ei tohi hajameelselt ukse peal käsi desinfitseerimata jätta. Ka kohe jama majas. Mis sest, et eelmises ja üle-eelmises ja üle-üle-eelmises poes sai juba desinfitseeritud.

Mõni toidupood on eriti nõme ja nõuab, et enne poodi sisenemist kilekindad kätte topid. #vaenekeskkondnoh #plasticpollution #wtf-mercadona jt hashtagid selle peale.

Artjomil oli nädal tagasi esimene koroonajärgne pulmapildistamine. Hoopis teine kogemus. Kõik maskides. Pruutpaar oli mingi osa tseremooniast ilma, aga siis panid ka nemad ette, kui enam seda 1,5m distantsi ei saanud külaliste ja ametnikega hoida. Pruudil oli ilus pitsiline mask muide.

Hästi armas paar oli, sellised 50+ vanuses, aga nii nunnud. Pruut oli hästi haldjalik ja loomulik, ei olnud liiga üles löödud ega midagi. Täitsa tavaline pitsiline ja linane boho-suvekleit seljas ja vsjo. Hispaanias kipuvad pruudid (ja külalised) end tavaliselt ikka ülevõlli üles lööma.

Aga pärast kui restorani mindi siis olid kõik ikka ilma maskideta. Nii et jah, ei mõista ma ikka endiselt seda maskiteemat, äkki on nii, et kui sa mingi inimesega 5min maskiga oled koos ära olnud, siis peale seda enam viirus ei levi? 😀 Kõik on võimalik, teadus noh! Bakterid ju ka ootavad 5 sek, enne kui mahakukkunud toidu peale tormi jooksevad.

Paneks siia lõppu mingi maskiga pildi endast, aga ei ole! Tuleb vist teha, sest mida pole näinud, seda pole olnud…

IMG_20200626_232710_482

mu kõige värskem loojangupilt

Posted in Minu Hispaania | 8 Comments

Feil: netist kleidi tellimine

Ükskord otsis Liina suveks maksikleiti ja mulle hüppas kohe samal ajal instas mingi Madriidi poe reklaam ette. Täiega ilus kleit ju! Türkiis-sinised volangid ja mõnus naiselik ja romantiline.

Nad Eestisse ei saada, aga mõtlesime, et tellin ta siia minu juurde ja saadan ise Eestisse edasi.

No ja siis mingi 3 nädala pärast tuligi mulle see kauaoodatud pakk (ma kõnniks jalgsi ka kiiremini Madriidist Malagasse…). Kohe esimesest silmapilgust oli aru saada, et see on kuskil Hiinas tehtud. Esiteks kvaliteet. Aga teiseks, VÄGA halvasti järgi tehtud. No vaadake ise, esimene on pilt selle firma e-poest, teise tegin ise:

Kleit

No ja kui niimoodi kaugelt aru ei saa erinevustest, siis siin on väike suumpilt ka:

Kleit3

Lisaks on tal megasuured kaenlaaugud ja kõhu peal jääb selle rohelise osa peale mingi veider auk.

Ehk siis, never ever ärge tellige “Pasarelle Madrid” nimelisest poest, totaalne hiina kräpp tuleb hoopis…

Mul vist varem ei olegi nii metsaläinud netitellimusi olnud veel. Noh, et TÄITSA silmnähtavalt teine asi saadetaks.

20200621_201650

Mingi õige nurga ja valgusega saab ta ju ilusaks ka pildistada, aga pekki noh, selline feil

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments

Post-koroona

A meil hakkas täna see kauaoodatud koroonajärgne “uus normaalsus”.

20200528_203603 (1)


Läksime eile õhtul magama.

Dani: “Emme! Sulle meeldib issi palju vä?”

Mina: “??? …. no jaaa”

Dani: “Mulle natukene ei meeldi palju”

Mina: ???

Dani: “Sest mõnikord ta magab mingis teises kohas”


Artjom käis esimest korda peale koroonat, ehk siis üle saja aasta sõpradega öösel väljas. Dani eeldas vist, et kui uneajaks pole kodus, siis on kusagil mujal tuttu läinud.


Muide, öine linn on nagu koroonat poleks kunagi olnudki. Täpselt sama palju rahvast, kõik baarid pungil täis. Kuigi maskid on endiselt kohustuslikud, siis väga vähesed käivad öösel maskiga ringi. Ja noh, kohe kui baari uksest sisse mindud, siis lendavad maskid taskusse ka. Päeval ikka suurem osa inimestest higistab 30 kraadises kuumuses maskidega. Sest noh, politsei ja trahvid (100 eur).

Üldse on kogu see maskiteema nii jabur lihtsalt. Mulle tõesti tundub, et neist on pigem kahju kui kasu.

Näiteks kinnisvaramaaklerid. Kohustuslik on nüüd nii maakleril kui kliendil objektile maskiga tulla. Aga kohe, kui uksest sisse on jõutud, läheb see mask sujuvalt lõua alla 😀

Jaaniööl ei ole lubatud randadesse minna, aga pole üldse probleem, kui kõik see rahvas pead-jalad läbisegi mingis kinnises baaris istub. Vabas looduses on vist ohtlikum…

Mingid pikniku- ja grillimisalad on kinni, jõgedes asuvatele matkaradadele ei tohi minna… aga minge kõik parem baaridesse passima, see on vist selline magic koht, kus viirus ei levi.

Üleüldse olen ma 100% kindel, et see koroona jõudis siia juba mitu kuud varem, kui alguses räägiti. Jaanuaris oli ta Malagas juba raudpolt olemas. Päris palju inimesi Artjomi tuttavatest jäi riburadapidi oma elu hullemasse mitmenädalasse “grippi” ja vaakusid suht hinge. Ka sellised, kes kunagi üldse haiged ei ole. Ja noh, nüüd ma lugesin, et Itaalias oli reoveeanalüüside põhjal juba detsembris viirus olemas, seega täitsa loogiline, et meil ka.

Mul oli tegelikult novembri alguses palavik ja ülikehv oli olla ja pärast piinas veel tükk aega räme köha (ja täpselt samal ajal katkes rasedus ka) aga noh, iga asja ei saa ka muidugi koroona kaela ajada, küllap too oli ikka mingi tavaline viirus. Kuigi ma üldse ei imestaks kui lõpuks selgub, et juba sügisel ta ringi liikus, sest pooled lapsed ja vanemad ja õpetajad koolist olid ka haiged. Aga eks aeg annab aru 🙂

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Saada pruuniks teiseks juuniks

20200605_205836 (1)

Oooh kuidas teil seal veab, et lastel juba suvevaheaeg hakkas! Koduõpe sai läbi. Vabadus! Meil veel kaks nädalat selle õndsa hetkeni minna.

Kõik lapsevanemad ootavad juba kannatamatult. Mitte ainult sellepärast, et saaks sellele õpetajaametile viimaks punkti panna, vaid ka seepärast, et tahaks ju teada, mis hinded me nüüd peale kolme kuud ponnistusi lõpuks saame. Ega ometi istuma jäeta?

2-8 juunil oli järgmise aasta matrikulatsiooni aeg. Harilikult on see toimunud nii, et tuleb hunnik pabereid ära täita ja kooli viia. Sel aastal eelistati, et kõik toimuks läbi neti. Jep…. terve Andaluusia peale on üks süsteem/veebileht, mille kaudu see toimub. Esimesed päevad oli see sait totaalselt umbes ja kõik jooksis kokku. Ma täitsa imestasin, et muidu jätavad hispaanlased tihtilugu asju viimasele hetkele, et kuidas nad kõik järsku nii usinad olid ja hopsti esimesel minutil kohe netis ankeete täitsid. Aga mis siin ikka imestada, kõigil oli vist hirm naha vahel, et laps(ed) ei pääsegi kooli ja see “lapsedkodus” ei lõppe ka järgmisel aastal ära. Ma läksin lõpuks alles neljanda päeva õhtul proovima, kui kuulsin, et osadel oli õnnesunud. Kahe lapse peale võttis kaks tundi ära, aga hakkama sain! Paar korda tuli uuesti alustada ja iga kliki järel mitu minutit oodata. Aga vähemalt oli ankeet nimede/isikukoodide/aadresside jms osas eeltäidetud.

Aaa, ja vahepeal otsustas üks tüüp meil siin juba kuueseks saada! Saada-pruuniks-teiseks-juuniks-päeval. Seesama, kes järgmisel aastal JUBA esimesse klassi läheb. Tal on kõik sünnipäevad alati rannapeod olnud ja see aasta rääkis ta samuti juba ammuilma, et rannas piknik jne. See oli veel siis, kui me 0 ja I-faasis olime, mil rannas pikniku pidamisest võis vaid und näha. Aga vedas, esimesel juunil sai Malaga teise faasi ja rannad avati lõpuks päevitamiseks ja suplemiseks. Nii et täiega napikalt sai Dani ikka oma rannapeo.

Me kinkisime talle muide mitte mänguasju, vaid… karbsepüünise taime seemned + maasikataime. Ja teised kinkisid ka igasuguseid seemneid, nii et tal on siin täitsa oma aiamaa ühel rõdul nüüd 🙂

20200605_13034820200605_181239


Ja omg, kui pisike ta kunagi oli!

(+ ma panin tähele, et unustan sünnipäevadel alati korralikult pilte teha)

DSC_7460

DSC_0589DSC_0598

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 4 Comments

Loodushuvilistele: dendroloogia-eri

Eestis on mu lemmik-puu vist kask. Või kui põõsad ka arvesse võtta, siis hoopis sirel ehk?

Malaga on dendroloogia mõttes üsna ideaalne koht, siin saab tänu heale pehmele kliimale peaagu kogu maailma puuliike kasvatada. Juba palme on 90 eri liiki, nii et jagub, mida vaadata.

Mu lemmikliik on siin Ceiba Speciosa ehk pudelipuu ehk nagu hispaanlased ise ütlevad: purjus pulk, mis õitseb oktoobris-novembris. Mõnusa karakteriga puu noh, nii õrn aga nii okkaline.

Ja no Malagas ei saa üle ega ümber Jacarandast. Kevadised lillad tänavad tähendavad, et kevad (või noh, suvi) on viimaks käes. Maikuupuu, just nagu sirel Eestis.

Akna all kasvavad meil igihaljad eukalüptid, immigrandid Austraaliast, nendega olen juba sina-sõber.

Ja siis on veel kuidagi väga andaluuslaslikud piiniasalud. Need on sellised vihmavarjukujulise võraga männid, mis siin mere ja ookeani ääres kasvavad. Ei leidnud paremat pilti, aga enamvähem on näha:

Ja igasugused viigipuu perekonna esindajad: kummipuud, nii kõrged, võimsad. Harilikud viigimarju kandvad viigipuud igalpool. Ja vanad 200-aastased väikeseviljalise viigipuu alleed.

Üks väike videokene ka siia otsa:

Ja juuhhuu, juba 13s video youtubes. Mõtlesin eelmisel suvel, et teeks eksperimendi ja juutuubitaks aastakese, sest kui ma vanu pilte ikka vahel vaatan ja isegi vanu blogipostitusi loen, siis videodega on nii, et muudkui kogunevad kusagile arvutisse või välisele kõvakettale ja keegi ei viitsi neid eluilmaski enam üle vaadata. Aga oleks nad ilusti kokku pandud ja kenasti serveeritud kusagil, siis ju ikka vaataks…

Alguses puhus mul seal youtubes pikka aega küll ainult tuul, aga nüüd olen ennast ikka lõpuks kokku võtnud. Ja juulis saabki juba aasta täis, nii et eks ma siis varsti vaatan, mis edasi saab.

Posted in Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | Leave a comment

Reede

DSC_3378.00_03_17_11.Still013

Multitasking

Long time no see onju. Mis on hea märk, sest kui ma pole siia sattunud, olen järelikult muude kirjutamistega laine peal olnud. Finiš juba paistab, viimane lõpuspurt veel jäigi! 🙂

Lisaks olen muudkui mediteerinud, Liina on mulle heaks guruks olnud. 3 nädalat juba täis! Siin on muidugi veel pikk tee veel minna, aga see kõige raskem osa ehk stardijoone ületus on vähemalt tehtud.

20200506_122543

Tolmul tuleb meditation palju paremini välja

Vahepeal oli sünnipäev ka. Daniel küsis, et kui vanaks ma nüüd sain, kas olen juba vanaema 🙂 Aleksandr arvas, et kui habet ei ole, siis vist veel mitte.

Põhiküsimus on sünnipäevadel alati, et mis kingiks kah said, nii, et kui kedagi peaks huvitama, mida sellisele “eel-vanaemale” kinkida, siis võib siit vabalt ideid võtta, mina olin ülihäpi kõigi üle:

  • vererõhumõõtja
  • terepeutilised õlid
  • selfipulk/tripod
  • Mother of Cats kruus
  • kaelakee
  • raha
  • armsad soovid
  • lilled

Tegelikult ma keelasin kõigil teistel peale Artjomi kingituste tegemise ära, sest kriisiaeg jne, Aga nad ei kuula ju!

Artjom küpsetas hommikläbi pirukaid, mina kogusin end magamata ööst (istusin üksi üleval ja masetsesin vanaks saamise ja kõige pärast, mingist vanusest alates on see vist sünnipäevade paratamatu kõrvalsaadus). Ja siis tegime mäe otsas väikse pikniku, sest siin on ju ka nüüd just alates minu sünnipäevast faas-1 ja tohib kuni 10 inimesega kokku koguneda. Vedas 🙂 Hehhee, tegin sünnipäevahommikul ju isegi ühe video, aga kuna ma seal nii kottis silmadega olen, siis ei jaganudki vist blogis… nii et nüüd tagantjärgi siis (ja selle jutuosa võib vabalt edasi kerida):

Lastest rääkides, ma ikka ei jõua ära imestada, kui erinevad nad on. Aleksandri puhul ma pidevalt kahetsen, et ta üldse youtubega tuttavaks on saanud ja seda vaatab – mingeid mõttetuid videosid sellest, kuidas keegi arvutimänge mängib. Igav ju! Aru ma ei saa, kuidas ta neid üldse viitsib vaadata. Ok, jah, omal ajal ma ka vaatasin tundide kaupa kuidas vend telekamängu mängib (ja tema minu mängu), aga meil oli vähemalt võistlusmoment, et kes profim on (MIIINAAAA!). Või siis vaatasime ja itsitasime, kuidas vanemad mängivad (eks kujutate isegi ette kui koomiline see on, jalad-käed liiguvad ka sinna suunda, kuhu Super Mariol vaja hüpata jne, algajate värk). Aga vaadata, kuidas keegi täitsa võõras mingeid mõttetuid mänge mängib…

Ja siis on kõrval Daniel, kes oma youtube aja palju mõistlikumalt ära kasutab. Kaks päeva on juba kärbsetapikust (see karnivoor-lill noh, rabades kasvab) videosid vaatanud ja tahab endale ka nüüd. Või sellest, kuidas mingeid eksperimente tehakse või seadmeid ehitatakse (annan talle kunagi tellimuse sisse kui ta osavam on, ajamasin ja teleport kuluksid ära). Või sellest, kuidas keegi mingeid veidraid mahlasid teeb (sibulamahl, kaktusemahl jne). Täna hommikul võttis köögist maisi ja mainis möödaminnes vene keeles, et mmm, kasulikke valke täis! Youtube teeb päris head koduõpet tema puhul, ma ütlen! Ma olin selle puhul nõus isegi tema tänase koolitöö pooleldi ära joonistama… (eks me oleme joonistamises suht samal tasemel ka, nii et õpetaja ilmselt aru ei saa)

Järgmise korrani!

Teie Muhv

20200520_185721

Mida vanem eit, seda…

Posted in Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 2 Comments

Viimased karantiinijutud, ausalt ka!

DSC_3393

We have to break through

Me oleme siin endiselt alles kriisist väljumise 0-faasis, kuigi kõik lootsid, et esmaspäevast algab faas 1 juba. Nii et jah. Eks karta oligi, aga nüüd pole enam selles ka kahtlustki, et lapsed enne septembrit tagasi kooli ei saa. Seega, koduõpe jätkub ja tase läheb klassides ilmselt veelgi ebaühtlasemaks: mõnele sobib koduõppe kontseptsioon paremini kui teisele, mõni laps vajab kõrval näpuga järje ajamist või piitsa-präänikut, mõned vanemad teevad tööd ja on lapse aitamiseks vähem (või üldse mitte) aega, mõned vanemad (või lapsed) on haiged või haiglates, mõned on praeguse kriisiaja ja rahamurede tõttu täielikus deprekas, mõned…. ühesõnaga lõputult variante. Ei ole ju kõigil seda vaba poolt päeva (või nt kui neli last ja üksikvanem, siis päeva jooksul mitme päeva jagu aega ja energiat) või lapsehoidjat või eraõpetajat võtta. Just nagu keegi kuskil tabavalt ütles, et ei ole me sugugi praegusel kriisiajal kõik ühes paadis, paadid on erinevad. vaid meri on üks ja sama.

Õnneks on minu lapsed veel nii väiksed, et see kolm kuud ei muuda nende elus väga midagi, õpitavad teemad ei ole veel nii rasked ega tõsised. Nii et siin all good õnneks. Jaotasime ära ka, Artjom leiab iga päev Aleksandri kooliasjade jaoks paar tundi ja mina Danieli jaoks. Kusjuures – kuigi Aleksandr on suurem ja rohkem ülesandeid, siis temaga on mõnes mõttes lihtsam. Ta on koostööaltim, kohusetundlikum. Tal pole probleemi õpetajale hispaaniakeelne video teha. Ja videosilla vahendusel tehtavatel iganädalastel klassikokkutulekutel osaleb ka, mis sest, et pigem kuulaja rollis ja vastab küsimustele pigem “jah” ja “ei” vormis, mitte ei lobise maid ja ilmu kokku, nagu mõned teised neil seal. Üldse kasutavad nad igasuguseid erinevaid asju ja programme jne, e-kooliks on ClassDojo äpp, oli juba enne koroonat, lisaks teevad ülesandeid Kahootis, neil on lisaks päris paber-õpikute kõrval digiversioon ka, siis veel need “konverentskõned” jne. Ja tundub, et selliseid murelapsi, kes kaasa ei tööta või kellel töövahendeid pole, neil ei olegi klassis. Lapsevanemad arutavad ülesandeid veel whatsapis ka läbi, kui kellelgi mõni tehniline probleem on või digitaalne õpik või sealne audio ei avane vms. Ja seda arutavad muidugi ka, et oma päevatöö kõrvalt on ikka jube raske lisaks õpetajaametit pidada ja kõigega järje peale jõuda. Üks isa seal, kellel ajaprobleemi ei ole, aitab muudkui kõiki, teeb teistele väikseid õpetusvideosid kuidas mingi programm tööle saada jne. Mõnus ühtne klass.

20200504_132556

mul oleks päriselt ka nende kahe puhul mõnikord pausinuppu vaja (ja volüüminuppu ka)

Aga Dani…. kuigi tal on väga lihtsad ülesanded, siis vahel võtab mitu tundi aega, et ta oma trotsist üle saaks ja mingi asja paberile kirja paneks. Küll kirjutab hoopis mingi rumaluse. Kustutan ära. Kirjutab jälle. Kustutan uuesti ära. Siis läheb minema üldse ja vahel paugutab uksi ka. Et miks peab ja see on igav ja tee ise jne. Täpselt nagu 5-aastane teismeline oleks kodus. Nii et 10min ülesande peale läheb vabalt 2 tundi ära ja pole välistatud ei Dani ega ka minu pisarad. Ja ta reaalselt tunnebki, et need ülesanded on täiega igavad ja titekad. Ta tahaks hoopis mingeid eksperimente teha, midagi ehitada, leiutada. Näiteks on tal plaanis, et kui meil pesumasin peaks jälle katki minema, siis ta teeb ise uue. Vahepeal proovis ise drooni ehitada. Võttis mingilt laste plastikventikalt propelleri, kuskilt mingi asja lammutamisest sai väikse mootori, ühendab muudkui juhtmeid ja patareisid ja kruvib aga igasuguseid mänguasju, seadmeid, pulte, vanu telefone jne asju lahti, et vaadata, mis seal sees on ja mida uut põnevat nendest kokku saaks panna. Ütle siis sellisele, et joonista maja ja sinna sisse oma pere. Igav ju. Dani klassi õppetöö toimub läbi whatsapi. Hommikul kirjutab õpetaja sinna päeva ülesande, lisab mõne youtube video antud teemast, mõned näited jne ja siis sinnasamma saadavad kõik lapsed (või noh, lapsevanemad) foto või video tehtud tööst. Töötab hästi, kõik ühes kohas ja hea teiste töid ka vaadata 😛

20200503_140705

Danieli tomatid juba õitsevad

Nii et tuleb veel viimased jõuvarud kokku võtta – kaks kuud koduõpet saab juba kohe-kohe täis ja ilmselt tuleb veel jaanipäevani vastu pidada.

“Milline issi esimene töö oli?” uuris Aleksandr ükspäev. “Ja teine?” “Ja kolmas?”

“Ja siis tuli kitarritöö ja fototöö,” arvas ta ise edasi. Njah, kunagi väiksena ta ju rääkis koolis, et tema issi töötab kitarristina ja inimesed viskavad sente…

“Aga milline sinu esimene töö olema hakkab?” küsin hoopis vastu. Ta ei tea. Vanasti oli lihtne, alguses oli unistusteametiks politseinik või tuletõrjuja ja siis tondipüüdja, ja viimasel ajal ninja.

“Ei-ei, need on liiga ohtlikud,” ütleb ta nüüd. Ei ole see koroonaaeg hästi mõjunud, mkmmm. Teab nüüd, et out there on kuri ja ohtlik maailm. Mitte ükski teine amet, mida talle soovitan, ka ei sobi. Isegi pangadirektoriks ei taha, mis sest et matemaatika talle üldiselt meeldib, aga seal peab ju LIIGA suuri numbreid oskama. Lõpuks otsustab, et hakkab ka aednikuks, lilli kastma nagu Daniel. Peaksin vist ka nendega ühinema, perefirma tegema…

Aga noh, siia lõppu üks viimane Artjomi “kitarritöö” vili. Koroona-aja ja rõduplaksutamise/rõdumuusika perioodi mälestuseks, sest mis sest, et faas 0, inimesed on juba kodudest väljas ja natukenegi rõõmsamad, maailmalõpp hakkab lõppema, ja küll varsti jälle päris tööd ka saab teha, ilmselt nädal hiljem lihtsalt. Loodame vähemalt!

Kusjuures naabrid meil siin. Vastaskorteri onu tõi meile pool kookost ükspäev, kui rõduplaksutamise ajal Artjomiga juttu ajades kuulis, et tal tööga nullseis praegu. Altpoolt üks naabritädi tõi terve suure kotitäie raamatuid lastele. Kõik ikka muretsevad ja hoiavad üksteisel silma peal, et keegi hätta ei jääks, isegi sellistel vähem-omadel nagu meie.

Ja meie emmed, kes on sellel raskel ajal meid sõna otseses mõttes toitnud, kui külmkapis täielik tühjus valitseb! Ilma küsimata, lihtsalt emasüdamega tunnetanud, et vist oleks vaja. Tahaks, et saaksin emadepäeva puhul kuldkalalt ühe soovi soovida: et ükski ema ei peaks oma laste pärast muretsema vaid saaks nende üle hoopis uhke olla.

20200504_133700

Maailma armsamatele emmedele kingiks need kõik

Posted in Minu Hispaania | 6 Comments