Suvine pööripäev

See on naljakas, et kui välismaalastele Eestist rääkida, siis tahaks ikka natuke juurde panna ja vürtsi lisada. Noh nagu see Kristjani “jääkarud ja pingviinid” või mis ta oligi. Näiteks eesti suvedest ja jaanipäevast rääkides on ikka see, et oi, suvel loojub Eestis päike alles öösel ja tõuseb juba varahommikul. Vaatasin nüüd järgi – nt täna loojub Tartus päike kell 22.24 ja tõuseb 04:06. Ma olen ausaltöeldes pettunud! Mäletasin, et jaaniöö oli ikka lühem… Aga võib olla lapsena tunduski see pool üksteist juba hilisöö? Ja kui võrrelda, et talviti loojub ta juba päeval (on ju?), siis on kontrast suur.

Meil siin loojub päike kell 21.40. Kõigest nelikümmend neli minutit varem… Nii et jah, eks me siis proovime siin edaspidi vähem luisata Eesti kohta 😀

Ok, päikesetõusul on vahe suurem. Meil tõuseb ta kell seitse, teil kell neli. Mõlemal juhul mina sel ajal alles magan, nii et tegelikult lõpuks ikka tuntavat vahet eriti polegi 😀

Aga juuhuu, koolivaheaeg hakkas! Tunnistustele peab küll veel järgmine nädal järgi minema, aga saan oma 6.55 heliseva äratuskella pidulikult puhkusele saata. Ei tea nüüd ainult, kuidas kassidele selgeks teha, et asjalood on muutunud ja süüa saab hiljem? Tolmu on vahepeal oma äratusmeetodeid efektiivsemaks arendanud. Varem ta arvas, et piisab kaissutulemisest ja nurrumisest. Nüüd lisas ta küüntega mu pea kammimise. See äratab tõesti paremini…

koolis

Inimesed (eriti slaavi rahvad) küsivad nii tihti, et mida suvel teete, mida lapsed teevad, kas neil igav ei hakka ja need on küsimused, mida ma üldse ei mõista. Kohe üldse. Mis mõttes mida teeme – tööd ilmselgelt. Ja lapsed – puhkavad ja mängivad, mida siis veel, selleks suvi ju ongi? Ma kohe üldse ei mõista seda trennid-huviringid-laagrid-teemalist laste ringiväntsutamist, sorri noh! Võib-olla sellepärast, et minu enda jaoks oli lapsena alati see suvine oma asjadega tegelemise aeg nii tähtis ja tore. See, kui ei pidanud vahelduseks võõrastega sotsialiseeruma. Sai ise mänge välja mõeldud, raamatuid loetud, ujutud jne. Sellist sõna nagu igavus küll ei eksisteerinud. Ja ma eeldan (ja eelistan), et kuna mul on lapsi kaks, siis nad leiavad endale samuti ise tegevust, Samal ajal kui mina kodukontorit teen. Vahepeal ikka käime ujumas ja matkamas ja siin-seal, aga mõelda, et neil peaks spetsiaalselt aega sisustama hakkama tundub mu jaoks jube veider. Nii et jah, sellised tšillid suveplaanid.

Aga no kes teab, võib olla olen ma lihtsalt laisk ja väsinud ja vajan ise seda puhkust laste toomisest-viimisest. Mõnda hommikut, mil ei pea mitte kusagile minema. Vabalt võib olla. Aga sellele vaatamata arvan ma, et lapsed on peale pikka väsitavat kooliaastat samuti puhkuse ära teeninud. Pluss neile tuleb kasuks ise omale tegevuse leidmine, arendab loovust ja fantaasiat ja iseseisvust jne.

Mingil hetkel hakkas see laste kooliskäik küll mõjuma nii, nagu käiks ise ka jälle koolis. Kodutööde kontrollimine/aitamine, mõnest teemast annab lausa läbi närida. Ja oi kui teistsugused süsteemid ja meetodid neil näiteks matemaatikas on, üldse mitte need, mis meil omal ajal olid. Ja Daniel, kellel on endiselt väikeste tähtede vastu vimm ja see, kuidas ta enne iga sõna kirjutamist kaupleb, et ta ei taha-ei jõua-äkki pärast (ja see “pärast” ei saabu kunagi). Ja kui ta pidi mõne oma vanuse jaoks eriti igava luuletuse pähe õppima. Oot, otsin kohe ühe, mis mulle endale ka üldse meelde ei jäänud, siin jaanipäeval sobibki väga hästi:

Pasaba arrolladora en su hermosura,
y el paso le dejé,
ni aun mirarla me volví, y no obstante
algo en mi oído murmuró: «ésa es».

¿Quién reunió la tarde a la mañana?
Lo ignoro; sólo sé
que en una breve noche de verano
se unieron los crepúsculos, y «fue»

Autoriks Gustavo Adolfo Bécquer. Mulle millegipärast tundub, et ma ise õppisin teises klassis veits teist liiki luuletusi 😀 Mitte selliseid sügavromantilisi mis-oleks-kui-armastusest. Või ma tõlgendan siin valesti ja see on ikka “juba linnukesed välja laulavad, kenad kasekesed kingul kohavad”-stiilis…

Rubriigid: Uncategorized | 15 kommentaari

Autolood vol 2

Ma ei mäleta, kas ma olen üldse rääkinud, et millelgi aasta algusepoole sai auto maha müüdud? Võib-olla mainisin kusagil Instagramis või facebookis?

Igatahes hakkas ta tasapisi otsi andma ja panin müügikuulutuse üles. Ja oioioi, kuidas hakkas scammereid peale lendama. Saime ka kohe targemaks. Nimelt on Hispaanias väga popp läbi bizum-i makseid teha. See on põhimõtteliselt ülekande tegemine nii, et pead vaid teise poole telefoninumbrit teadma. Tel. number on pangakontoga ühendatud ja ülekanne läheb kohe sekundiga kohale. Vastupidiselt näiteks tava-pangaülekandega, mis sõltuvalt pangast võib mitu päeva aega võtta (kiviaeg noh!). Igatahes, kui sul pole bizumi (ega whatsappi) siis oled sa üldse hispaanlane?

Bizumis on võimalik nii raha saata, kui ka vastupidine variant – raha küsida. Küsimise puhul peab teine pool oma pangas selle aksepteerima. Skämmerid teevad nii, et helistavad kuulutuse peale, et oo, jaa, ma täiega tahan seda (autot või mida iganes natuke kallimat asja sa müüd) aga mul pole üldse aega vaatama tulla, aga palun-palun, broneeri ta mulle ära, teen kohe bizumi sulle, kohe praegu, näe juba teen. Ja siis selle asemel, et teha see bizum-ülekanne, saadab scammer hoopis raha-requesti ja loodab, et sa ei pane tähele, et see on valesuunaline rahaliikumine ja aksepteerid kiiruga ära. Ja siis ta ilmselt kaoks ja blokiks su numbri ära vms.

Keegi Benjamin lootis seitse sotti välja petta.

Panin siis lõpuks uue kuulutuse, et scammerid, palun mitte helistada. Siis oli tõesti veits rahulikum. Auto ostis ära üks kirjanik Cadizist, kes oli kõigist vigadest teadlik, aga sellele vaatamata tahtis just seda autot ja oli nõus nii kaugelt talle järele tulema. Tal oli eelmine auto ka selline eriline-unikaalne olnud. Ühesõnaga sai Rover lõpuks õnneks heasse perre (meil oli juba lammutusseviimine ka laual), kirjanikul on sõber automehhaanik, kes lubas kõik korda teha.

(See on nii veider, kuidas auto muutub justkui kalliks pereliikmeks, onju? Kahju temaga hüvasti jätta, sest kõik need head ajad ja toredad reisid ja mälestused)

Edasi olime valiku ees – mida teha. Päris autota ju olla ei saa (fotograafi elukutse eripära noh), aga kohe pole võimalik uut ka osta. Vaagisime variante (rent, järelmaks jne) ja üks Artjomi klient ja tuttav, elektriautode rendifirma, tegi talle täiega hea pakkumise päeva kaupa rentimiseks. Nagu pmst omahinnaga. Olen siin arvutanud ja praegu tuleb niimoodi rentimine meile kokkuvõttes odavam välja, kui oma auto ülalpidamine pluss bensiinikulu. Ja elektriautod on lisaks täiega ägedad ju ka! Vahepeal tõsteti natuke hinda (mis on endiselt tegelikult ainult kolmandik pärishinnast), aga sellele vaatamata on arvutused jätkuvalt rendi kasuks, seda enam, et bensiinihinnad aina tõusevad.

Danielil on muidugi palju fäänsim elu, kui meil, tema lausa omab nüüd isiklikku elektriautot. Bentley. Oskab elada noh! Millalagi paar kuud tagasi tegid lapsed omale dreamboardi ja printisid sinna oma unistusi välja. Nagu poistel ikka, on seal autod ja arvutid jne. Daniel võttis nüüd ühe unistuse maha, sest see juba realiseerus. Ta tahtis sellist mänguautot, kuhu saab sisse istuda. Suht viimane hetk seda tahta, sest neil on vanuse- ja kaalupiirangud ju. Tema valitud mudelil 3-8a ja max 30 kg. Sa just kaheksa ja kaalub 22 kg. Ja tahtis seda sünnipäevaks. Just seda ja ainult seda! Suht kallis kink, eksole, aga kuna Dani soovid on alati üsna väiksed olnud (läbi aastate lillekesed ja maasikataimed ja kärbsepüüdjad ja mahlapress ja elektrimullitaja jne), siis leppisime temaga kokku, et see kingitus tuleb kamba peale ehk kõik raha, mis talle vanavanemate ja teiste sugulaste poolt kingitakse läheb sinna ja me paneme puuduva osa omalt poolt. Ja nüüd ta siis ongi üliõnnelik auto-omanik.

Liikumisvahendistest rääkides, siis vahepeal suutis keegi `&%¤#”! jälle laste jalgrattad tänavalt ära varastada. Ausalt, ma täiega pooldan seda, et varastel võiks karistuseks käe maha võtta. Nagu reaalselt, kust sellised inimesed tulevad???

kõik, mis jalgratastest alles jäeti
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Kuumalaine

Esiteks, et teised miisud end diskrimineerituna ei tunneks, siis siin nad on. Üks on mees nagu mees ikka ja teine on väike monster-amööb.

Ja kõik ajaloolised sündmused tuleb ka ikka tallele panna, nii et märgin ära, et praegu olevat Hispaanias viimase 41 aasta kõige kuumem juuni esimene pool. Mina ise oskan ainult viimase 8 aasta kohta kaasa rääkida ja selle põhjal tundub, et täitsa võimalik. Meil siin mere ääres on tegelikult suht ok, ülejäänud riigis on veits palavam. 43 kraadi lausa kohati. Ma räägin, elukoha valikut ei tasu niisama ummisjalu otsustada 😀

me asume seal all kusagil 30 juures

Samas olen ma ikkagi kondika peale mõtlema hakkanud. Ma saan aru, et pool Hispaaniat saab ilma hakkama, aga esiteks on nad terve elu harjutanud, ja teiseks ei ole neil vaja kodukontoris tööd teha. On ikka vahe küll, kas oled suurema osa päevast kuskil jahedas kontoris tööl, pärast istud õhtul sõpradega mõnusalt välikohvikus ja lähed kodusauna vaid magama, või siis see variant mis mul, et hetkelist jahutust pakub vaid toidupoes, meres või külma duši all käik, aga ülejäänud aeg möödub suht saunas. Tööjõudlus kaob ära ja öösiti ei maga välja ka.

Lastel on veel viimased koolinädalad – siin on viimane koolipäev 24. juunil. Kontrolltööd jne on sel nädalal veel täies hoos, järgmine nädal ilmselt on juba lebom ja ei peagi enam nii usinalt õppima.

Olen nüüd viimased korrad kooli kõndides eriliselt nostalgiline olnud. Mõtlen, et nüüd ongi vaid loetud korrad lastel kesklinnas koolis järgi käia ja järgmisest aastast on hoopis teine tee. Ehk siis – vahetasime lõpuks siiski kooli kodule lähemale. Saavad hommikuti pool tundi kauem magada, viimise-toomisega on ka tohutu ajakokkuhoid. 10-15min kodust vaid jalutada, varasema 35-40min asemel. Muutused on ju elus vajalikud, aga ikkagi tuli see otsus üsna raskelt meil, olime natuke kahevahel. Aga kuna enamus koolides ei olnud kohti ja selles ühes oli just nendes klassides, siis haarasime võimalusest kinni.

Daniel oli kohe rõõmuga nõus kooli vahetama, sest tal pole oma praeguse õpetajaga väga head klappi. Aleksandr samas oli kohe, et aga kõik sõbrad… Suutsin ta siiski üsna lihtsalt leebuma ja lausa õhinasse saada. Ütlesin lihtsalt, et see on uus kool ja kes teab, äkki on neil vetsus isegi paberit. Mõjus. Mu lapsi häirib rämedalt, et praeguses koolis pole vetsudes paberit ja seda peab õpetaja käest küsima. Infantili – osas suutsin ma seda isegi mõista, 3-aastased võivad seal jah paberiga hullama hakata. Aga suuri lapsi võiks ju ometi omapäi ka vetsupaberi lähedusse usaldada…

Ühesõnaga, jah, Aleksandril on 7 aastat selles koolis käidud ja Danielil 5. Oli toredat ja natuke vähemtoredat ka, aga ma usun, et uues koolis saab ka täiega fun olema.

miskit õitseb

Seoses muutustega (ja inspireeritult vestlustest blogisõpradega) olen üldse mõelnud, et rutiin on senikaua tore, kui see on hea rutiin ja seda nautida saab. Aga kui selle sees on midagi, mis härib ega lase õnnelik olla, tuleb lõpuks siiski midagi muuta, uus ja parem rutiin leida. Küllap kehtib see kooliteema osas ka. Ma olengi vist üldse pigem seda tüüpi inimene, kes ei karda elus muutusi ette võtta, olgu nad siis suured või väiksed. Muidu poleks ilmselt Hispaaniassegi kolinud või üldse pooli asju teinud. Elus on ikka päris mitu sellist hetke olnud, kus tundus jube hirmus mingit kardinaalset elumuutvat sammu ette võtta, midagi juba olemasolevat ja turvaliselt rutiinset nö ära lõhkuda. Aga hirmule vaatamata sai iga kord see uus leht ikka ette keeratud. Ma tahan loota, et selline aegajalt (aga mitte liiga tihti) muutuv elu harjutab ka lapsi muutusi mitte liiga palju kartma.

just do it

Ükspäev küsis Aleksandr, et kas ei võiks üks päev ometi nädalavahetusel selline olla, mil kusagile minema ei peaks. Et saaks rahulikult puhata ja mängida 😀 Viimasel ajal on tõesti palju ringikondamist olnud. Vahepeal proovime ära kasutada seda, kui Artjomil on tööasjus vaja kusagile sõita ja auto rentida. Konkreetselt ongi, et käib töö ja vile koos, noh. Nt viimati, senikaua, kui Artjom drooniga mingit ehitusobjekti pildistas, kondasime meie lastega kõrrepõllul ringi (vt veits allpool pilti) ja sõime puu all varjus sihvkasid. Ja pärast läksime randa (pilt ülal). Ja kuna Mini Cooper on täiega nummi auto ja matchis mu kleidiga idekalt, pidi koduteel sellest ka pilti tegema! Sel nädalavahetusel oli samuti tihe graafik, sai käidud rannas ja sõbraga kohvikus ja pärast koolist ühe lapse sünnipäeval ka. No ei ole aega puhata, ei ole 😀

pole ammu oma imelistest kaltsukaleidudest kirjutanud, ei tea kas oleks aeg?

Seoses Mini Cooperiga. Kas räägime kaalust ka? St kehakaalust. Kui aasta tagasi mõtlesin ma, et küll oleks äge 5 kg alla saada ja olla taas oma unelmate (laste-eelses) kaalus, sai universum minu soovidest vist veits valesti aru ja pani mulle 5 kg hoopis juurde (ilmselgelt ei teinud ma seda ise üleliigse jäätise ja muu kraamiga). Tegelikult süüdistan hoopis sporti. Mul on nüüd juba kaks korda elus juhtunud, et kaal on selline suht ok, aga mõtlen, et miks mitte paar kilo alla saada eks, ja hakkan trenni tegema. Spordikauge inimene nagu ma olen (tantsimine ja matkamine ei liigitu spordi alla mu jaoks). Teen paar kuud usinalt trenni (ülepäeva nt), tulemust ei näe, kaalunumber ega välimus ei muutu ja jätan pooleli. Ja siis, ohhh! Vot siis alles hakkavad numbrid muutuma. Suuremaks. Esimene kord, kui see juhtus, ütlesin kohe endale, et sport pole minu jaoks, sest ma ei suuda seda niimoodi elustiilina, pikalt teha. Keerab ainult ainevahetuse lõpuks tuksi, kui pooleli jätan. Kõige paremas kaalus olen ma üleüldse terve elu vältel alati siis olnud, kui mul pole aega mõelda ei enda kaalule ega toitumisele, kui ei tunne maiustusi süües süümekaid jne. Aga kohe, kui hakkan kaalust mõtlema, siis läheb lappama, isu kasvab jne. Igatahes, tegin eelmisel kevadel jälle selle vea ja alustasin taaskord trennitegu. Ja siis tuli suvi, oli liiga palav, et jätkata ja noh, jõuame selle viie lisandunud kilo juurde, millest rääkisin. Olin ise ka šokis, et kuidas küll nii lühikese ajaga nii suur muutus. Paari kuu jooksul peale trenni katkijätmist tuli. Ja ära ei taha minna. Tegelikult toitumine pole oluliselt muutunud mu arust. Läksin lausa haigekassa lehele kaalukalkulaatorit vaatama, et ega ma nüüd ometi ülekaalus pole – sest hetkel olen ma raskem kui kunagi varem oma elu jooksul (rasedused välja arvatud) ja peeglist või piltidelt hakkab mulle endale jubedalt see muutus silma ka. Kalkulaatori järgi on siiski normaalkaal, aga seal ülemises otsas juba. “Sinu tulemus on väga eeskujulik, kuid samas ei tasu loorberitele puhkama jääda” ütlevad nad. Kaalun sama palju kui 142 pardipoega. Või 4.92 % sõiduauto Mini Cooper kaalust. Tegelikult on päris rahustav vaadata seda keskmise kaalu võrdlust seal. Et jään endiselt alla keskmise eurooplase, ameeriklase või eestlase kaalu. Samas natuke kurb ka. Et inimkond on ikka üleüldiselt kaaluga hädas. Nt selle lehe väitel on minuga samas vanusegrupis 3266 naist minust kergemad ja 34 786 naist raskemad (Eestis siis ilmselt, kuna eesti haigekassa leht?). Ei ole kerge see viie kilo (või nüüd kümne) kaotamine, ei ole, kui nii paljud naised sellega hädas on. Ma arvan, et proovin nüüd vahelduseks seda nippi, mis mul vanasti töötas. Et ei muretse kaalu pärast ja läheb ise korda. Kuigi ma jään endiselt vähemalt teoorias ja teisi vaadates selle juurde, et enesekindlus ja sirge selg on tähtsamad kui need paar kilokest siin-seal 😛

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 10 kommentaari

Elumärk vol 2

Kiired ajad, hakkavadki nüüd sellised pealkirjad olema vist mul siin…

Esimese asjana peab vist kohe ilmauudised ära rääkima. Soe on, suvi täitsa käes. Tasapisi mõtlen siin, et kondikat oleks ikka vaja. Vahepeal (mai keskel millalgi?) oli kuumalaine ja toas oli öösiti juba soojem kui väljas… 30-kraadises toas magamine on tsipake väsitav, pean tunnistama, isegi minusuguse sooja-armastaja jaoks.

Lõunamaal elamisega kaob huvitaval kombel ära harjumus temperatuurinäitu ja ilmateadet vaadata. Enamasti on ilm nagu ikka – soe. Vahet ju pole, kas 24, 26 või 28 kraadi. Praegu juuni alguses kipub öösiti olema 20-ringis ja päeval 30-ringis. Mis on täitsa ideaalne. Minu jaoks algab “kuum” alles sealt 35 pealt. Ja talvel on ka ilm nagu ikka – liiga külm (sest vahemik 10-20 kraadi ju seda on?!)

Ok, elumärk antud, tsau!!!

Mul on blogimise (ja sotsiaalmeediaga) see jama, et ei mäleta enam, millest juba kirjutasin ja millest mitte. Nii et kuhu me siin viimati järjega jäime siis? Koroona juurde vist? Vahepealse aja märksõnadeks on ilmselt külalised ja villatšill. Alguses Artjomi pere, mõne aja pärast kohe minu pere ka. Esimesed külalised üle mitme aasta! (kusjuures, koroonast ei ole hommiku-uudistes juba ammu sõnakestki kuulda olnud). Igatahes – mul olid loomulikud suured plaanid juba ette tehtud – et oleks tööasjad kõik tehtud ja saaks ise ka koos teistega võimalikult palju puhata. Noh ütleme nii, et töö siiski veits segas puhkamist, aga saime hakkama 😀

Majutuskoht oli ühe tuttava kaudu, kes ise samal ajal mujal reisis. Siin üsna meie lähedal, kõrval-linnaosas. Tema üürib seda oma sõbralt ja aeg-ajalt üürib siis tuttavatele edasi. Selline mõnusa autentse hõnguga maja. Kusjuures seal olevat Malaga praegune linnapea sündinud. Linnapea on üsna vana, nii et see pidi siis ikka vääääga ammu olema 🙂

idüll noh

pool party täies hoos
kui ei ole oma õde juba üle kahe aasta näinud
banaaniõis beebibanaanidega
puu otsast potsatas sidruneid

jalutuskäigud ja kassid
roheline katus all vasakus nurgas

Ühtlasi jõudis jacaranda-aeg ka juba peaaegu läbi saada. Ma ütlen, mai on kaunis aeg noh, igas maailma otsas! Kõik õitseb – roosipark on roosimeres, iga nurga peal õitseb mõni puu või põõsas. Või kaktus.

Rubriigid: Malaga | Sildid: , , | 4 kommentaari

Elumärk

mina koroonat põdemas

Nonii, võttis aega, aga saigi see koroona lõpuks maailma viimase läbipõdemata inimese ka kätte!

Sain kohe esimesest hetkest aru, et nii, nüüd ongi käes, sest kondivalu, seda kogesin ma viimati millalgi lapsepõlves vist.

Tegelikult ei olnud hullu ja põdesin võrdlemisi kergelt. Teised ka.

Mul on üleüldse väike kahtlus, et põdesin koroonat juba enne pandeemia ametlikku algust. 2019 sügis-talvel olid siin Malagas kõik mingis köha/kopsu-viiruses, mina ka. Päris kauaks jäin köhima. Ja päris mitmed tuttavad vanemad inimesed olid kopsupõletikuga haiglas ka ja tõdesid, et pole nii hullus viirushaiguses veel varem olnudki.

Aga oli mis ta oli, lõppkokkuvõttes ju tegelikult ei olegi vahet, kas see oli siis mõni muu viirus või ikka see kuulsa nimega.

Ah, räägime hoopis põnevamatest asjadest! Kasvamisest, arengutest. Näiteks tahtsin juba ammu näidata – mangopuu on päris kenasti pikkust juurde visanud.

Kasvab

Uskumatu ikka, et kui inimesel on kõik hästi, hakkab aju ikka tasapisi leidma, mis VÕIKS olla. Näiteks unistan ma siin rõdust või terrassist. Saaks taimed sinna panna. Mango ja sidrun ja ginko biloba. Aaloe on ka nii suureks kasvanud, et ei mahu enam tuppa ära… Kes see üldse projekteerib Hispaanias ilma terrassita kortereid, ah?

Mul on see aasta kuidagi põnevate inimestega tutvumise aasta olnud. Või inimestel, keda olen varem mingist ühest küljest vaid teadnud, kooruvad igasugused põnevad salakihid ja -küljed välja. Hiljuti, või noh, mis hiljuti, kuu tagasi vist juba, veetsime aega ühe inimesega, keda vaatates sain päev-päevalt järjest rohkem aru, et vot selline tahan mina ka vanana (vanemana?) olla. 69selt matkabussiga mööda ilma ringi rännata, paremas füüsilises vormis olla, kui ma praegu nt, oma spirituaalset rada käia, täiel rinnal elada noh.

Ma tean jah, spirituaalsus on kuidagi sõimusõna paljude jaoks. Natuke saan aru ka. Mul on siin üks grupp igasuguseid erinevaid spirituaalseid inimesi ja näen sealt, kui erinev see saab olla. Osad on sellised jalad-maas spirituaalsed, mis mulle täiega sümpatiseerib. Siis on osad, kes on minu jaoks liiga hipid, liiga omas mullis. Teate küll, need perroflauta stiilis, kellel pole elus suuri eesmärke ega tööd ega kodu ja elu on lõpmatu üheskoos kanepitõmbamine. Siis on need, kes arvavad, et teavad kõike ja jagavad igasuguseid (vandenõu)teooriaid ja määrivad nagu aktiivselt aina pähe midagi. Et jah, põnev grupp, aga kõigiga pole ühel lainepikkusel. Mul on kõige parem klapp alati nendega, kelle puhul esmapilgul ei saa arugi, et see pole päris tavaline inimene. Nendega, kes suudavad ühiskonnas osaleda, tööd/karjääri teha, asjalikud olla, aga samas on neil… eeee.. niiöelda tšakrad lahti noh :D. Siis on kuidagi eriti äge ja põnev ja kontrastne teada saada, et see inimene mediteerib või teeb mingeid igapäevaseid idamaiseid harjutusi või praktiseerib mingeid asju ja arendab-avardab oma hingemaailma või on väikestviisi šamaan vms.

Treeningutest rääkides, siis ma olen siin mõnda aega viite tiibetlast teinud, aga see tuttav teeb veel raskemaid harjutusi – hiina qigong treeningut. Kes ei tea, siis see on midagi sarnast, mida kung-fu filmides näeb 😀 Proovisin kaasa teha – jube raske noh! Rannas möödakõndivad hiina turistid lehvitasid muidugi rõõmsalt… Aga juba see koreograafia osa on minu jaoks keeruline. Ja lisaks veel tasakaal, painduvus. Võtan siin end tasapisi kokku, et proovida selgeks saada. Tiibetlasi võin küll juba une pealt teha. Ja mis on väga äge, et esimese harjutusega, mis paneb paljudel inimestel pea ringi käima, olen ma ära harjunud ja enam ta mul pearinglust ei tekita.

Ühesõnaga, jah. Nähes kolmekümnekaheksaselt inimest, kes on kuuekümneüheksaselt parema tervise ja võhmaga, kui mina, paneb ikka mõtlema küll…

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Maailma kannatlikum inimene

Panin siin elus esimest kord oma pangakonto kinni ja mõtlesin, et küll ma ikka olin kannatlik nendega.

Vahepeal mulle tundub, et kui keegi annaks kannatlikkuse preemia välja, siis ma saaks selle endale. Või on selle nimi hoopis parandamatu optimism, et küll laabub ja läheb paremaks, kohe kohe! Või on see laiskus lamenti lööma ja oma õigusi nõudma hakata. Või truudus? Igatahes ma ei ole eriti usin nt panka või mingeid teenusepakkujaid vahetama, või tehnikat.

Näiteks telefonijama. Kaks aastat tagasi oli Artjomil telefon täiesti pilbasteks (super attackiga liimis seda kokku) ja nägin järsku, et Orange’l (meie telefoni- ja netifirma) on Samsung Galaxy S9+ megahea sooduspakkumisega järelmaksus. Võtsin siis ühtlasi kohe endale ka, sest noh, pildikvaliteet. Vähem kui aasta hiljem (telefonid olid umbes 8 kuud uued) hakkasid nad mõlemad ühtäkki jamama – niimoodi, et kui helistada, siis kusagil 5-10-15 sekundi pealt muutub telefon tummaks ja ei kuule midagi. Kuna Artjomil on helistamine ja klientidega suhtlus tööasjade pärast ülitähtis, ei jäänud tal midagi muud üle, kui uus telefon vaadata. Aga kuna mina nagunii telefoniga eriti ei räägi, siis kasutasin enda oma rõõmsalt edasi. Ja helistada saab nii whatsapis kui messengeris kah ju! Riburadapidi hakkas aga uusi vigu tekkima (ja ma hoian oma telefoni tegelikult ülihästi). Näiteks ei saanud enam telefonist kaabliga arvutisse pilte panna (proovisin erinevaid arvuteid ja kaableid). Õnneks on olemas dropbox ja elu ei jäänud seisma, sain oma pilte ikka arvutisse panna, kui selleks vajadus tekkis. Ei ole probleeme, on lahendused, eks! Järgmise üllatusena otsustas ta mõned kuud hiljem hakata mulle iga paari sekundi tagant viskama ekraanile veateadet, et play pood on seiskunud. Eks ma siis uninstallisin selle play poe, ega teda tegelikult vaja polnudki, kõik vajalikud äpid olid juba nagunii olemas. Järgmisena ei avaneneud enam laste kooliäpp Ipasen, saatis sama veateate. Kasutasin toda siis hoopis oma vanas telefonis. Võitmatu, eks! Aga siis leidis ta lõpuks mu nõrga punkti. Instagram ei avanenud enam. Kohe insta ikoonile vajutades jälle see tore veateade, et instagram on seiskunud. Ootasin kannatlikult nädala. Ootasin teise. Veel kolmandagi. Inimesed hakkasid juba muretsema, kus ma olen. Ja siis otustasin, et aitab jamast ja andisn selle paganama telefoni Danielile mänguasjaks hoopis. Kaua võib!

Ja siis see juhtum pangaga. Kui siia kolisime, tegime mõlemad omale Unicajasse kontod. Need on sellised rohlelise kujundusega pangad, iga nurga peal on neid. Tundus, et järelikult popp ja hea valik. Umbes paar aastat hiljem tegin ma ühe välismakse, mille pärast pank mu järgmised laekumised blokeeris. Kui läksime asja uurima, siis nõuti igasuguseid raha päritolu tõendavaid pabereid ja tehti konto jälle töökorda. Aga mingi hetk hiljem tuli välja, et Artjomi konto laekumised on samuti blokis. Nagu kamoon, esiteks, miks te ei teavita, et selline lugu ja et palun tulge pabereid tooma. Ja teiseks, minu meelest pole ok, et selle minu nn kahtlase välismakse pärast blokiti mu abikaasa konto ära. Me oleme ikka eraldi inimesed, kontod pole ka omavahel kuidagi ühendatud. Artjom ütles neile head aega ja tegi omale teise panka konto (BBVA, väga rahul). Mina jäin ikka truult edasi unikakasse (meie koodnimi Unicajale). Kõik oli enamvähem ok, kuniks ma end eelmisel sügisel autonomaks tegin ja klientidele arveid hakkasin esitama. Pangas sai veel eelnevalt kõik dokumendid ja professioon uuendatud jne. Ja kohe esimese väliskliendiga (Portugalist) hakkas sama trall uuesti pihta. Mina mõtlen, et kliendil maksmata. Tema saadab maksekviitungi. Lähen sellega panka. Oioi, raha on blokeeritud, peate dokumente tooma. Andsin neile kliendile esitatud arve ja saadeti see siis kusagile rahapesuosakonda ülevaatamisele. Paari päeva pärast tehti raha lahti. Kogu selle protsessi jooksul ei ühtegi sõnumit, meili ega kirja, et selline lugu ja tulge esitage pabereid või et vabandame ebameeldivuste pärast, raha on nüüd lõpuks teie kontol. Järgmisena olid Poola kliendid. Olin juba valmis. Läksin üsna varakult koos arvega panka, et äkki saaks selle siis kohe juba sinna spetsosakonda edasi saata ja aega kokku hoida. Pangaonu ei näinud mingit teelolevat laekumist ja arvet ka ei tahtnud kusagile saatma hakata. Tule aga paari päeva pärast uuesti, vaatame siis! Käisin siis mitu korda ja ei miskit, kuni lõpuks poolakad kirjutasid, et neile tuli raha tagasi. Vot siis sai mul lõpuks kannatus otsa ja otsustasin, et vahetan panka. Väga nadi on neil see kommunikatsiooni osa, üle 8 aasta kannatasin seda välja, aitab küll. Viimases otsas olid neil ülekannete tasud ka ebanormaalselt suured (Artjomi BBVA-ga võrreldes nt). Nii et jah, kaua võib!

Ja veel jäin mõtlema, et huvitav millest see tuleb, et kui mul on mõni uus asi, võib ta kuid karbis seista. Laiskus? Mugavus? Kannatlikkus? Kokkuhoid? Uus telefon võib näiteks kolm kuud karbis riiulis seista ja ma ei asu õhinal ta kallale. Riietega võib sama olla. Kosmeetikaga. Nagu ei raatsi kasutama hakata noh, eriti kui röökivat vajadust veel ei ole. Hambapastatuub peab ka tilgatumaks tühi olema, enne kui uue avan (või noh, Artjomil on see uus tuub juba poole peal, kuniks mina vanast ikka veel viimast välja pigistan). Nagu Eveliis kunagi kirjutas, et see nõuka-ajast pärist asjade kapis õige hetke/sündmuse ootamise eluviis, ei raatsi uut kasutusse võtta ja ära kulutada. Nüüd ma tahaks ainult teada, miks mul see šokolaadile ja maiustustele ei laiene…

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 1 kommentaar

III trimester

Hahaa, saite pealkirjaga tünga, jah? Ei ole siin mingeid muid uudiseid, kui et saigi lastel koolivaheaeg läbi ja täna algas jälle kool – kolmas trimester, see kõige venivam 😀 Jaanipäevani välja.

Igatahes, selle ühe nädalaga jõudsime juba öökullideks ümber harjuda ja täna hommikul enne kukke ärkamine oli ütlemata raske ülesanne. Isegi kassid ei saanud aru, mis toimub.

Aga vaheaeg. See oli see lihavõttepühadevaheaeg – Semana Santa – esimest korda peale pandeemia algust toimusid rongkäigud ka. Ja esimest korda elame me nii kaugel, et ei olnud kogu sellest möllust vähimalgi määral puudutatud. Mitteüht trummipõrinapojakestki polnud koju kuulda, vastupidiselt harjumuspärasele ööd ja päevad kestvale rongkäigumürtsumisele. Imeliselt head ilmad sattusid kah olema. Oioi kui palju plaane mul esialgu oli! Melu ja mõnda rongkäiku vaadata (ei jõudnudki), paljude inimestega kokku saada (pooled jäid siiski plaani võtmata), kirjutada, blogida (ei olnud aega…), aknad ära pesta (nop), natuke tööd teha… Jube palju sotsiaalne-olemist oli, aga kuna sai mitu korda paralleelselt looduses akusid laadimas ka käidud, siis imekombel jäin ellu 😉

Imelugu küll, aga avastasin enda jaoks uue puu – sirelmeelia

Vaheaja esimesel päeval tuli kohe üle 29 000 sammu täis – pool sellest kontsadel, teine pool mägedes 😀 Meil on matkema minnes alati nii, et Daniel on üliõnnelik ja entusiastlik, aga Aleksandri esimene reaktsioon on, et miiiiiks, oh miks küll, ei viiiiiitsi. Kuigi kohapeal on tal tegelikult täiega lõbus. See oli vist vaheaja kolmandal päeval, kui Daniel tuli mulle rääkima: “Emme, ma tahan metsa puhkama minna. Värsket õhku hingata ja…” Tegelikult olid tal peale puhkamise ja värske õhu loomulikult teised motiivid ka – eelmisel korral avastasime, et on spargliaeg, nii et ta tahtis jälle korjama minna. Olen oma korilasgeenid vähemalt ühele lapsele edukalt edasi andnud, juhhuu.

Sai ikka päris mõnus hunnik neid jälle korjatud. Mets-sparglid on sellised põnevad tegelased, põõsas ise on jube terav ja okkaline, aga need uued võrsed, mis kevadel selle okkapuhma alt maa seest välja tulevad, on pehmed ja mahlased. Kodus tükeldasime nad ära ja segasime omleti sisse. Yumm!

Olen siin juba mitu kuud vaikselt omaette aru pidanud, aga nüüd sel nädalal otsustasin ära, et kuna mulle see metsaskondamine nii südamelähedane on, siis panen lõpuks ikka kusagile end matkajuhiks välja. Mingi sellise lollaka reklaam-nimega, a la “Minu Hispaania autoriga mägedesse veini jooma!” vms. (kõik ajuvabad nimepakkumised on kommentaariumis teretulnud).

Tahtsin veel nii ühest kui teisest rääkida, aga peangi vist siia nüüd punkti ära panema, sest muidu on homne hommik sama raske kui tänane – kohe-kohe on juba kesköö käes.

Ah jaa, magamatusest veel rääkides – kas keegi on veel peale minu selline, et magamatuna on küll unine ja zombi olla, aga muus osas iseloom ei muutu (tujukus, kergestiärrituvus jne)?

Rubriigid: Malaga, Retseptid | Sildid: , , , | 4 kommentaari

Lisaks maailmale on ka ilm jälle hukas

Vaatan mõnikord Antena 3 uudiseid ja ooooi, kuidas mulle meeldib sealne ilma-mees Roberto Brasero. Ta on selline vanem härrasmees ja räägib alati nii elavalt ja õhinaga, umbes nagu Turovski loomadest. Mõnel lihtsalt on selline karisma + kirg oma ala vastu, noh!

ühe aasta vana ilmateate leidsin youtubest näidiseks

Üks värskem ilmateade ka, kel huvi vaadata:

https://www.antena3.com/programas/tu-tiempo/prevision/lunes-frio-intenso-heladas-avisos-viento-fuerte-sudeste-mar-alboran-ceuta-melilla-baleares_20220404624a99c88c9d5000014d9d7e.html

Igatahes, ilm on jälle hukas. Suur osa Hispaaniast on nüüd aprilli alguses lume all, istandustes põletatakse õueküünlaid, et pakane õisi ära ei võtaks. Isegi Alicante ja Murcia piirkonnas, mis polegi meist nii jube kaugel. Ja näidati Prantsusmaad, kus samuti viinamarjaistandused küünlaid-lõkkeid täis – veinisaak on ju ohus!

Meil siin lõunarannikul lund ei ole, aga on jahedam (15 kraadi päeval) ja suured lained on jälle pooled rannad minema viinud. Vihmane on ka juba ma ei teagi mitu nädalat olnud. Mis on tegelikult väga positiivne, maa vajas hädasti vett, talv oli siiamaani erakordselt kuiv, põllemehed muretsesid tänavuse saagi pärast.

Harilikult on praegusel ajal kõik metsaalused juba õitemeres, sel aastal pistavad alles nüüd taimed lõpuks oma ninasid välja.

ei ole lumi, apelsiniõied kukkusid vihmaga maha
üks väääga sissesuumitud lillekerohus
Rubriigid: Malaga | Sildid: , , | 1 kommentaar

Ei liha ei kala

Täitsa naljakas ja ootamatu, et tasapisi on mul hakanud mõned pisiasjad Eesti igapäevaelust või kommetest ära ununema. Niimoodi, et ise ei pane tähelegi. Suhtlen ju eestlastega igapäevaselt, loen uudiseid, olen oma arust kursis ja pardal. Ja siis järsku avastan, et midagi, mõni pisiasi on juba peaaegu ununenud.

Näiteks olime pargis mänguplatsil, lapsed mängisid, meil oli eemal väike piknik. Üks bomš kõndis mööda ja mulle meenus, sattusin hetkeks justkui ajamasinaga tudengipõlve Pirogovi-platsile. Tuli meelde, et Eestis jäävad bomšid ootama, millal mõni pudel tühjaks saab. Aga meil siin taara eest raha ei saa, pudelid visatakse olenevalt materjalist kas klaasi- või plastikuprügikasti. Tasuta. Nii et ühelgi bomšil pole sooja ega külma, kas ja mida keegi joob.

Tihti (või noh, mõnikord) räägin ikka hispaanlastele, et meil Eestis tehakse midagi nii või naapidi. Ja jään siis ise mõtlema, et kas ikka tehakse. Võib-olla enam ei tehta ja ma pole lihtsalt kursis? Elu on ju muutunud ja edasi liikunud nende kaheksa aastaga.

Taarapunktid ja taaraautomaadid on ikka endiselt olemas, eks?

Sulgeb uks, avaneb vein

Ega tegelikult pole ju see aeg ka enam kaugel, mil saan öelda, et olen veerandi oma elust Hispaanias elanud ja kolmveerandi Eestis. Njah. Kas pole mitte veider. Endale tundub, et alles paar aastat siin.

Küsisin ükspäev Aleksandri käest, kumb on raskem, kas eesti- või hispaania keel. Eesti keel pidavat raskem olema. Olin päris üllatunud (lihtsaim keel maailmas, onju!). Ega ma teda väga tihti hispaania keelt kõnelemas ei kuulegi – minuga räägib ta ju eesti keeles. Aga paar päeva tagasi käsisd nad klassiga metsas ja sattusid just samal ajal tagasi kooli poole minema, kui ma lapsi koolist võtma läksin. Jalutasin siis selle lastejoru kõrval Aleksandriga kohakuti ja sain oma 10min jutti kuulda, kuidas ta oma pinginaabriga nonstop lobiseb. Õpetaja on mulle varem ka maininud, et neil omavahel juttu jätkub, aga ma polnud seda ise niimoodi kuulnudki. Hommikuti kooli ees on ta tüüpiline vaikne eesti poiss, ütleb klassikaaslastele heal juhul tere ära ja valmis. Pinginaaber muidugi hilineb alati kooli ka.

Aga oi, kuidas ta ikka mu üle naerab, kui ma hispaania keeles vigu teen. Eessõna soo valesti ütlen vms. Et nagu, emme, KUIDAS sa seda ei tea, ah?

Daniel jälle seevastu ütleb, et eesti keel on kergem.

Olen viimasel ajal pannud tähele, et kipun neile jutu sees vahepeal mõne sõna hispaaniakeelsena ütlema, kui arvan, et äkki nad ei pruugi eesti keeles seda sõnan teada. Ise kohe samal hetkel saan aru, et ei tohi nii… jah, eks ma püüan end parandada. Artjom alles hiljuti oli šokis, et üks eesti laps, kes varem puhast eesti keelt rääkis, on mõne aastaga keele täiesti ära unustanud. Mida on kurb näha, aga mida saab siiski õppetunnina meeles pidada ja mitte ise samu vigu teha…

Nii et suhtun ikka endiselt täie tõsidusega oma ainuisikulisse rolli emakeele edasiandmises, sõna otseses mõttes. Aga mõned sõnad on siiski, mida ma keeldun parandamast, sest nad on liiga nunnud. Näiteks ütlevad nad “linnuke” asemel “linnukas”. Ja kuldnokk on “kuldnoku” ja selleks ta ka jääb!

Linnukas sööb saia. Papagoi.

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 2 kommentaari

Hispaaniasse pakku

Vaatasin siin juba kuu tagasi, kohe kui Putin Ukrainat pommitama hakkas, et eestlaste huvi Hispaaniasse kolimise vastu kasvas järsku hüppeliselt. Ei imesta, praegusel ajal kardab terve maailm Venemaad. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju inimesi selle tee päriselt (kas siia või mõnda teise riiki) sõjauudiste valguses ette on võtnud, või uuritakse pigem maad ja kaalutakse erinevaid variante…

Igatahes, panin ühtäkki tähele, et vanad postitused nimedega “Kuidas Hispaanias ära elada” ja “Esimesed sammud…” toovad nüüd blogisse aina uusi ja uusi lugejaid. Nii et tere teile kõigile, kes siia Hispaania kohta infot otsides on sattunud! Lugesin minagi ju omal ajal kolimisplaane pidades suure õhinaga erinevaid Hispaania-teemalisi blogisid ja raamatuid.

Ma arvan, et ega mul muud tarka lisada polegi, kui et:

  1. Alusta hispaania keele õpet juba enne kolimist
  2. Töö leidmine Hispaanias:
    • ilma hispaania keele oskuseta ON keeruline, nii et nt kaugtöö või üsna arvestatava rahavaru olemasolu on keeleoskuse puudumise korral väga suur pluss.
    • tutvused on Hispaanias A ja O. Ma pakun puusalt, et umbes 90% töökohtadest leitakse tutvuste kaudu.
  3. Ära kinnisvara hindasid nähes pikali kuku, need on kahjuks jälle pandeemia-eelsele tasemele jõudnud. Samas, kes otsib, see leiab!

P.S. Facebooki gruppidest saab päris palju soovitusi (nii häid kui halbu 😀 ). Aga keda just Hispaania lõunaosa, Andaluusia huvitab, olete oodatud liituma “Eestlased Andaluusias grupiga

Ning reklaamiminutitel jätkates… Paki kolides ikka “Minu Hispaania” ka kohvrisse kaasa, eks 🙂 Kirjutan rõõmuga autogrammi ka sisse, kui siiakanti satud 🙂

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar