Loodushuvilistele: dendroloogia-eri

Eestis on mu lemmik-puu vist kask. Või kui põõsad ka arvesse võtta, siis hoopis sirel ehk?

Malaga on dendroloogia mõttes üsna ideaalne koht, siin saab tänu heale pehmele kliimale peaagu kogu maailma puuliike kasvatada. Juba palme on 90 eri liiki, nii et jagub, mida vaadata.

Mu lemmikliik on siin Ceiba Speciosa ehk pudelipuu ehk nagu hispaanlased ise ütlevad: purjus pulk, mis õitseb oktoobris-novembris. Mõnusa karakteriga puu noh, nii õrn aga nii okkaline.

Ja no Malagas ei saa üle ega ümber Jacarandast. Kevadised lillad tänavad tähendavad, et kevad (või noh, suvi) on viimaks käes. Maikuupuu, just nagu sirel Eestis.

Akna all kasvavad meil igihaljad eukalüptid, immigrandid Austraaliast, nendega olen juba sina-sõber.

Ja siis on veel kuidagi väga andaluuslaslikud piiniasalud. Need on sellised vihmavarjukujulise võraga männid, mis siin mere ja ookeani ääres kasvavad. Ei leidnud paremat pilti, aga enamvähem on näha:

Ja igasugused viigipuu perekonna esindajad: kummipuud, nii kõrged, võimsad. Harilikud viigimarju kandvad viigipuud igalpool. Ja vanad 200-aastased väikeseviljalise viigipuu alleed.

Üks väike videokene ka siia otsa:

Ja juuhhuu, juba 13s video youtubes. Mõtlesin eelmisel suvel, et teeks eksperimendi ja juutuubitaks aastakese, sest kui ma vanu pilte ikka vahel vaatan ja isegi vanu blogipostitusi loen, siis videodega on nii, et muudkui kogunevad kusagile arvutisse või välisele kõvakettale ja keegi ei viitsi neid eluilmaski enam üle vaadata. Aga oleks nad ilusti kokku pandud ja kenasti serveeritud kusagil, siis ju ikka vaataks…

Alguses puhus mul seal youtubes pikka aega küll ainult tuul, aga nüüd olen ennast ikka lõpuks kokku võtnud. Ja juulis saabki juba aasta täis, nii et eks ma siis varsti vaatan, mis edasi saab.

Posted in Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | Leave a comment

Reede

DSC_3378.00_03_17_11.Still013

Multitasking

Long time no see onju. Mis on hea märk, sest kui ma pole siia sattunud, olen järelikult muude kirjutamistega laine peal olnud. Finiš juba paistab, viimane lõpuspurt veel jäigi! 🙂

Lisaks olen muudkui mediteerinud, Liina on mulle heaks guruks olnud. 3 nädalat juba täis! Siin on muidugi veel pikk tee veel minna, aga see kõige raskem osa ehk stardijoone ületus on vähemalt tehtud.

20200506_122543

Tolmul tuleb meditation palju paremini välja

Vahepeal oli sünnipäev ka. Daniel küsis, et kui vanaks ma nüüd sain, kas olen juba vanaema 🙂 Aleksandr arvas, et kui habet ei ole, siis vist veel mitte.

Põhiküsimus on sünnipäevadel alati, et mis kingiks kah said, nii, et kui kedagi peaks huvitama, mida sellisele “eel-vanaemale” kinkida, siis võib siit vabalt ideid võtta, mina olin ülihäpi kõigi üle:

  • vererõhumõõtja
  • terepeutilised õlid
  • selfipulk/tripod
  • Mother of Cats kruus
  • kaelakee
  • raha
  • armsad soovid
  • lilled

Tegelikult ma keelasin kõigil teistel peale Artjomi kingituste tegemise ära, sest kriisiaeg jne, Aga nad ei kuula ju!

Artjom küpsetas hommikläbi pirukaid, mina kogusin end magamata ööst (istusin üksi üleval ja masetsesin vanaks saamise ja kõige pärast, mingist vanusest alates on see vist sünnipäevade paratamatu kõrvalsaadus). Ja siis tegime mäe otsas väikse pikniku, sest siin on ju ka nüüd just alates minu sünnipäevast faas-1 ja tohib kuni 10 inimesega kokku koguneda. Vedas 🙂 Hehhee, tegin sünnipäevahommikul ju isegi ühe video, aga kuna ma seal nii kottis silmadega olen, siis ei jaganudki vist blogis… nii et nüüd tagantjärgi siis (ja selle jutuosa võib vabalt edasi kerida):

Lastest rääkides, ma ikka ei jõua ära imestada, kui erinevad nad on. Aleksandri puhul ma pidevalt kahetsen, et ta üldse youtubega tuttavaks on saanud ja seda vaatab – mingeid mõttetuid videosid sellest, kuidas keegi arvutimänge mängib. Igav ju! Aru ma ei saa, kuidas ta neid üldse viitsib vaadata. Ok, jah, omal ajal ma ka vaatasin tundide kaupa kuidas vend telekamängu mängib (ja tema minu mängu), aga meil oli vähemalt võistlusmoment, et kes profim on (MIIINAAAA!). Või siis vaatasime ja itsitasime, kuidas vanemad mängivad (eks kujutate isegi ette kui koomiline see on, jalad-käed liiguvad ka sinna suunda, kuhu Super Mariol vaja hüpata jne, algajate värk). Aga vaadata, kuidas keegi täitsa võõras mingeid mõttetuid mänge mängib…

Ja siis on kõrval Daniel, kes oma youtube aja palju mõistlikumalt ära kasutab. Kaks päeva on juba kärbsetapikust (see karnivoor-lill noh, rabades kasvab) videosid vaatanud ja tahab endale ka nüüd. Või sellest, kuidas mingeid eksperimente tehakse või seadmeid ehitatakse (annan talle kunagi tellimuse sisse kui ta osavam on, ajamasin ja teleport kuluksid ära). Või sellest, kuidas keegi mingeid veidraid mahlasid teeb (sibulamahl, kaktusemahl jne). Täna hommikul võttis köögist maisi ja mainis möödaminnes vene keeles, et mmm, kasulikke valke täis! Youtube teeb päris head koduõpet tema puhul, ma ütlen! Ma olin selle puhul nõus isegi tema tänase koolitöö pooleldi ära joonistama… (eks me oleme joonistamises suht samal tasemel ka, nii et õpetaja ilmselt aru ei saa)

Järgmise korrani!

Teie Muhv

20200520_185721

Mida vanem eit, seda…

Posted in Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , | 2 Comments

Viimased karantiinijutud, ausalt ka!

DSC_3393

We have to break through

Me oleme siin endiselt alles kriisist väljumise 0-faasis, kuigi kõik lootsid, et esmaspäevast algab faas 1 juba. Nii et jah. Eks karta oligi, aga nüüd pole enam selles ka kahtlustki, et lapsed enne septembrit tagasi kooli ei saa. Seega, koduõpe jätkub ja tase läheb klassides ilmselt veelgi ebaühtlasemaks: mõnele sobib koduõppe kontseptsioon paremini kui teisele, mõni laps vajab kõrval näpuga järje ajamist või piitsa-präänikut, mõned vanemad teevad tööd ja on lapse aitamiseks vähem (või üldse mitte) aega, mõned vanemad (või lapsed) on haiged või haiglates, mõned on praeguse kriisiaja ja rahamurede tõttu täielikus deprekas, mõned…. ühesõnaga lõputult variante. Ei ole ju kõigil seda vaba poolt päeva (või nt kui neli last ja üksikvanem, siis päeva jooksul mitme päeva jagu aega ja energiat) või lapsehoidjat või eraõpetajat võtta. Just nagu keegi kuskil tabavalt ütles, et ei ole me sugugi praegusel kriisiajal kõik ühes paadis, paadid on erinevad. vaid meri on üks ja sama.

Õnneks on minu lapsed veel nii väiksed, et see kolm kuud ei muuda nende elus väga midagi, õpitavad teemad ei ole veel nii rasked ega tõsised. Nii et siin all good õnneks. Jaotasime ära ka, Artjom leiab iga päev Aleksandri kooliasjade jaoks paar tundi ja mina Danieli jaoks. Kusjuures – kuigi Aleksandr on suurem ja rohkem ülesandeid, siis temaga on mõnes mõttes lihtsam. Ta on koostööaltim, kohusetundlikum. Tal pole probleemi õpetajale hispaaniakeelne video teha. Ja videosilla vahendusel tehtavatel iganädalastel klassikokkutulekutel osaleb ka, mis sest, et pigem kuulaja rollis ja vastab küsimustele pigem “jah” ja “ei” vormis, mitte ei lobise maid ja ilmu kokku, nagu mõned teised neil seal. Üldse kasutavad nad igasuguseid erinevaid asju ja programme jne, e-kooliks on ClassDojo äpp, oli juba enne koroonat, lisaks teevad ülesandeid Kahootis, neil on lisaks päris paber-õpikute kõrval digiversioon ka, siis veel need “konverentskõned” jne. Ja tundub, et selliseid murelapsi, kes kaasa ei tööta või kellel töövahendeid pole, neil ei olegi klassis. Lapsevanemad arutavad ülesandeid veel whatsapis ka läbi, kui kellelgi mõni tehniline probleem on või digitaalne õpik või sealne audio ei avane vms. Ja seda arutavad muidugi ka, et oma päevatöö kõrvalt on ikka jube raske lisaks õpetajaametit pidada ja kõigega järje peale jõuda. Üks isa seal, kellel ajaprobleemi ei ole, aitab muudkui kõiki, teeb teistele väikseid õpetusvideosid kuidas mingi programm tööle saada jne. Mõnus ühtne klass.

20200504_132556

mul oleks päriselt ka nende kahe puhul mõnikord pausinuppu vaja (ja volüüminuppu ka)

Aga Dani…. kuigi tal on väga lihtsad ülesanded, siis vahel võtab mitu tundi aega, et ta oma trotsist üle saaks ja mingi asja paberile kirja paneks. Küll kirjutab hoopis mingi rumaluse. Kustutan ära. Kirjutab jälle. Kustutan uuesti ära. Siis läheb minema üldse ja vahel paugutab uksi ka. Et miks peab ja see on igav ja tee ise jne. Täpselt nagu 5-aastane teismeline oleks kodus. Nii et 10min ülesande peale läheb vabalt 2 tundi ära ja pole välistatud ei Dani ega ka minu pisarad. Ja ta reaalselt tunnebki, et need ülesanded on täiega igavad ja titekad. Ta tahaks hoopis mingeid eksperimente teha, midagi ehitada, leiutada. Näiteks on tal plaanis, et kui meil pesumasin peaks jälle katki minema, siis ta teeb ise uue. Vahepeal proovis ise drooni ehitada. Võttis mingilt laste plastikventikalt propelleri, kuskilt mingi asja lammutamisest sai väikse mootori, ühendab muudkui juhtmeid ja patareisid ja kruvib aga igasuguseid mänguasju, seadmeid, pulte, vanu telefone jne asju lahti, et vaadata, mis seal sees on ja mida uut põnevat nendest kokku saaks panna. Ütle siis sellisele, et joonista maja ja sinna sisse oma pere. Igav ju. Dani klassi õppetöö toimub läbi whatsapi. Hommikul kirjutab õpetaja sinna päeva ülesande, lisab mõne youtube video antud teemast, mõned näited jne ja siis sinnasamma saadavad kõik lapsed (või noh, lapsevanemad) foto või video tehtud tööst. Töötab hästi, kõik ühes kohas ja hea teiste töid ka vaadata 😛

20200503_140705

Danieli tomatid juba õitsevad

Nii et tuleb veel viimased jõuvarud kokku võtta – kaks kuud koduõpet saab juba kohe-kohe täis ja ilmselt tuleb veel jaanipäevani vastu pidada.

“Milline issi esimene töö oli?” uuris Aleksandr ükspäev. “Ja teine?” “Ja kolmas?”

“Ja siis tuli kitarritöö ja fototöö,” arvas ta ise edasi. Njah, kunagi väiksena ta ju rääkis koolis, et tema issi töötab kitarristina ja inimesed viskavad sente…

“Aga milline sinu esimene töö olema hakkab?” küsin hoopis vastu. Ta ei tea. Vanasti oli lihtne, alguses oli unistusteametiks politseinik või tuletõrjuja ja siis tondipüüdja, ja viimasel ajal ninja.

“Ei-ei, need on liiga ohtlikud,” ütleb ta nüüd. Ei ole see koroonaaeg hästi mõjunud, mkmmm. Teab nüüd, et out there on kuri ja ohtlik maailm. Mitte ükski teine amet, mida talle soovitan, ka ei sobi. Isegi pangadirektoriks ei taha, mis sest et matemaatika talle üldiselt meeldib, aga seal peab ju LIIGA suuri numbreid oskama. Lõpuks otsustab, et hakkab ka aednikuks, lilli kastma nagu Daniel. Peaksin vist ka nendega ühinema, perefirma tegema…

Aga noh, siia lõppu üks viimane Artjomi “kitarritöö” vili. Koroona-aja ja rõduplaksutamise/rõdumuusika perioodi mälestuseks, sest mis sest, et faas 0, inimesed on juba kodudest väljas ja natukenegi rõõmsamad, maailmalõpp hakkab lõppema, ja küll varsti jälle päris tööd ka saab teha, ilmselt nädal hiljem lihtsalt. Loodame vähemalt!

Kusjuures naabrid meil siin. Vastaskorteri onu tõi meile pool kookost ükspäev, kui rõduplaksutamise ajal Artjomiga juttu ajades kuulis, et tal tööga nullseis praegu. Altpoolt üks naabritädi tõi terve suure kotitäie raamatuid lastele. Kõik ikka muretsevad ja hoiavad üksteisel silma peal, et keegi hätta ei jääks, isegi sellistel vähem-omadel nagu meie.

Ja meie emmed, kes on sellel raskel ajal meid sõna otseses mõttes toitnud, kui külmkapis täielik tühjus valitseb! Ilma küsimata, lihtsalt emasüdamega tunnetanud, et vist oleks vaja. Tahaks, et saaksin emadepäeva puhul kuldkalalt ühe soovi soovida: et ükski ema ei peaks oma laste pärast muretsema vaid saaks nende üle hoopis uhke olla.

20200504_133700

Maailma armsamatele emmedele kingiks need kõik

Posted in Minu Hispaania | 6 Comments

Kuu peidus pool ehk noor vanainimene

Ma küll kirjutan endast üsnagi suurel määral blogis asju välja, siis kui enda sisse mure (või rõõm) enam ei mahu, no vähemalt 15% ulatuses juhtudest, eksole… Aga ikka kipub nii olema, et mingid asjad jäävad selleks kuu tagumiseks küljeks, varju. Mõni asi on liiga isiklik, mõne asjaga ei taha oma lähedasi, kes võivad lugema sattuda, hirmutada, mõne asjaga ei oska lihtsalt sõnu ritta seada, mõne asjaga on seotud teised inimesed ja ei taha nende privaatsust rikkuda jne.

Nii et samal ajal, kui ma siin jagasin koroonauudiseid ja et “we can do it” ja proovisin pilve taga päikest näha ja instasse või fb ilusaid pilte panna, elasin ma tegelikult ise täieliku breakdowni läbi.

Algas see täeiesti ootamatult – ükspäev siin keset seda koroonakarantiiniaega istusin rahulikult voodi peal ja nokitsesin midagi telefonis, kui järsku tundsin, et rinnus kuidagi pressib ja raske on hingata. Ütlesin veel Artjomile naljaga, et mul vist hakkas nüüd koroona. Pidin kuidagi sügavalt hingeldama, et õhku saada. Natuke varem oli mul kael ja vasak õlg valutama hakanud, aga ei pannud seda kohe väga tähele, sest halb rüht jne, loomulik värk. Aga kui hakkas raske hingata ja kuskil rinnus või kes teab kus torkima ja pressima, läks hirmsaks. Selline kuum ja rõhuv tunne oli kuskil sügaval rindkeres. Mäletan seda mõtet, et juskui sünnitusvalu, ainult et mitte kõhus, vaid ülakehas. Siis hakkas juba seljas ka valutama ja torkima. Proovisin pikali olla, püsti olla, kõndida, kuidagigi, et üle läheks ja oigasin omaette. Lisaks kõigele iiveldas veel ka. Kuskil poole tunni pärast läks paremaks, torkis kergelt vaid õlapiirkonnas ja seljas. Ja noh, tohutu hirm ja paanika oli ka.

Ja mõtlesin – mida teha? Emosse minna ei tahaks koroonaajal ju (ja kas saabki?) Ja mis see üldse oli, närvivalu, halvast asendist mingi kramp, südamega midagi?

Ja siis läksin ma muidugimõista doktor google konsultatsioonile. Naiste mini-infarkt, ütles dr Google enesekindlalt.

Paanika läks veel suuremaks. Kahetsesin, et ei tulnud pähe kiirabi kutsuda, aga nüüd tundus juba liiga hilja selleks. Ja neil on ju tähtsamatki teha praegusel ajal, ja võib olla pole Dr Google diagnoos ikka õige. Võtsin ühe aspiriini, just in case, pidavat infarkti puhul kasuks tulema, verd vedeldama.

Kirjutasin igaks juhuks kiiruga Artjomile igasuguseid paroole üles. Ja mõtlesin, et damn, ma ei saa ju enne otsi anda, kui raamat lõpetatud ja lapsed suureks kasvatatud…

Helistasin nädala alguses oma Hispaania perearstile ka, et aega saada. Me pole tegelikult kunagi kohtunud, sest mul pole kuue aasta jooksul siin perearstivajadust tekkinudki, kes see ikka mingi nohuga arsti juurde ronib…

Ütles – kui valutab, võta paracetamoli. Küsisin, kas ei võinud midagi südamega olla? Ütles – ei, sa liiga noor.

Proovisin siis mitte tähele panna neid torkeid ja nii palju kui vähegi võimalik ignoreerida kogu seda teemat. Rohkem mitte googeldada ka. Mõtlesin, et kui karantiin möödas, ehk õnnestub siis uuesti arsti jutule saada ja igaks juhuks EKG teha. Et las seni olla. Kui juba arst ka nii arvas.

Aga proovi sa surmahirmu ignoreerida, seda enam, et oled sellega täitsa üksi, sest ei taha seda koormat kellegagi jagada, kõigil on endalgi praegusel ajal niigi raske, omad koormad kanda. Nii et ikka vahel juhtus, et istusin üksi pimedas ja nutsin seda muret välja, kuigi teadsin, et ei tohi, et stress teeb ju ainult hullemaks. Ja ma ju tean seda lugu, mida paljud siin viimaste kuude jooksul on jaganud – et hirm võtab rohkem elusid, kui vikatimees.

Järgnes nädal täielikku põrgut – paanilist hirmu, peataolekut ja emotsionaalset augusolekut. Proovisin kõigile öelda, et pole hullu, juba parem, ei tahtnud kedagi hirmutada, aga tegelikult oli ikka sama hull, ikka muudkui torkis, öösiti poolunes tundsin, et kohe annab süda otsad ja ongi finito. Ja võtsin ikka iga päev aspiriini edasi igaks juhuks.

Ja unenäod. Nägin unes, kuidas koos vanaisaga (kes ei ole enam elavate kirjas) laua taga istusin ja mingeid krõbedaid saiakesi sõin. Me olime lastega tal külas ja hakkasime juba ära sättima, tal oli hea meel, sest tahtis omaette rahulikult pikutada, aga lapsed muudkui kilkasid ja segasid. Ärkasin üles ja mõtlesin, et see veel nüüd siis puudus. Veelkord üks unenägu, mis võib kes teab mida tähendada ja ma tõesti ei taha isegi teada, mida. Ja eelmine kord, kui unes vanaema-vanaisa juures käisin, see hästi ei lõppenud, keegi läks sinna maailma kaasa.

10 päeva peale kogu selle hullumaja algust ärkasin ma keset ööd üles ja tundsin ennast jube veidralt, kuidagi hästi ärevil, pea käis ringi, käed surisesid, suu kuivas. Artjom arvas, et ehk on vererõhk kõrge. Ma ise ei osanud midagi arvata…tundsin ainult, et olukord on sitt.

Hommikul läksin apteeki, et vererõhku kontrollida. Aga see koroona-aeg ju – nende juures enam ei saa mõõta. Saatsid mind lähimasse Centro de Saludi ehk perearstikeskusesse. Läksin siis sinna, natuke ootamist ja mõõdeti ära: 160/90. Sinu vanuse kohta kõrge jaa, öeldi (bliin, oli nüüd seda vaja; ja jess, ei tulnudki ilmaasjata neid tülitama, käisid peast mõlemad mõtted korraga läbi). Viidi mind järgmise kabineti ukse taha. Rääkisin sealsele tädikesele kogu loo algusest lõpuni ära, no nii palju kui mu hispaaniakeelne meditsiinisõnavara seda võimaldas. Kuulas südant, katsus siit-sealt selga ja andis mingid kaks tabletti keele alla. 20 min pärast mõõdeti uuesti vererõhku – ilus, 110/70. Kuna süda tuksus ka ilusti kenasti õiges rütmis, arvas arst, et ehk on tegemist mingi selja lihaspõletiku või spasmiga (kui ma õigesti aru sain), kirjutas mingisugused lihaseid lõõgastavad tabletid ja soovitas ikka oma perearsti juurde pöörduda, et täpsemad analüüsid ja südamefilm teha. Vererõhutabletid kirjutas ka igaks juhuks välja, et kui peaksin jälle tundma, et kõrge, siis võtaksin.

Muide, need esimesed, spasmitabletid olid täpselt samad, mida mu vanaisagi võttis. Ma ei teagi, mille puhul nad tema menüüs olid.

Umbes 5-6 päeval peale ravikuuri algust hakkasidki need veidrad valud ära kaduma. Kas aitasid tabletid, või peale arsti ülevaatust (küll väga pinnapealset, aga siiski!) oli lihtsalt süda rahulikum, või siis aitas see, et karantiiniolukord hakkas lõppema ja võisime lastega jalutamas hakata käima ja keha sai rohkem liikumist ja vähem sundasendit. Ma ei tea. Ja polegi oluline, tähtis on, et nüüd on ok ja sain kõik ausalt südamelt ära rääkida.

Ja sünnipäevaks saan nüüd vererõhuaparaadi…. Jep, olengi omadega nüüd siis selliste kingituste vanusesse jõudnud…

20200504_133033

 

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 4 Comments

Kevadine Andaluusia

Sain üle saja aasta välja loodusesse ja nüüd on mu telefon juba paari päevaga lillepiltidest lihtsalt umbes. Panen nad siis siia hoiule, eks 🙂

20200427_19335220200427_19414620200427_19435420200427_20170720200427_201747

Ja juba on mai! Minu lemmik-kuu. Mitte ainult sellepärast, et sünnipäev, vaid ta ongi selline kõige-kõigem kuu alati olnud, niikaua kui end mäletan. Loodus on nii värske ja läheb järjest rohelisemaks, ja sirelid ja piibelehed… Ja koolivaheaeg on nii-nii lähedal. Ja kõik parim on alles ees, suvi pole veel alanud, seega ei pea ka kartma, et sügis läheneks…

Hispaanias on mail muidugi natuke teine tähendus. Et enam ei ole toas külm. Et saab koguaeg aknad lahti hoida. Et saab paljajalu toas käia. Saab pruuniks teiseks juuniks. Sirelite ja piibelehtede asemel on teised lilled. Jacarandad õitsevad (suur lillade õitega puu). Sügise tulekut ei pea veel nii pea kartma, sest on NII-NII kaugel.

See aasta on mai lisaks tervele Hispaaniale ka pikast vangistusest pääsemise kuu. Me oleme juba nädal aega võinud lastega jalutada ning alates tänasest võivad ka need vaesekesed, kellel pole ei koera ega lapsi, õue minna. Sportida, jalutada, värkest õhku hingata, d-vitamiini saada. End elus tunda.

20200427_200147DSC_3344-220200429_201547

See on ilmselgelt üsnagi rocket-science, mis kell ja kes õues võivad käia, ja kogu see koroonakriisist väjumine koos oma faaside ja kõigega. Aga lõppkokkuvõttes on lihtsalt hea ja inimlik, et võib lõpuks õue jalutama minna ja las need faasid ja kogu muu absurdsus siis jääb. Hindamegi siis neid pisiasju, väikseid rõõme.

Ja siis tuli mulle eile meelde, et tahtsin juba pool aastat tagasi nende küsimuste kohta videokese teha, mida mult Hispaania kohta kõige rohkem küsitakse. Sellist nö korralikku jutuvideot ei olnud lastega jalutades mugav teha, kohe kui maha istusin, olid nad juba kes teab kuhu jooksnud. Ja siis pole mul veel telefoni selfipulka ka, aga käsi väsib telo hoidmisest ära. Ja ma endiselt vihkan videos enda hääle kuulmist 😀 Ühesõnaga, maa on külmunud ja kärss on kärnas. Nii et selline väike kokkuvõtlik ja pigem visuaalile rõhku panev video tuli esialgu 😀 (nii palju, kui telefoniga seda visuaali annab püüda muidugi)

Et alustame siis kevadega. Teinekord räägin siis ehk pikemalt ja teistest aastaaegadest ka. Võib olla…

Posted in Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | 2 Comments

Maailmalõpp sai läbi

 

lilled

Või noh, peaaegu.

Ehk siis lapsed saavad nüüd iga päev tunnikeseks õue jalutama minna. Parem hilja, kui mitte kunagi, eksole! Ja ühes lastega lapsevanemad ka. Teoorias võib minna üks vanem kuni kolme lapsega, me tegime esialgu kahesed komplektid, aga mäe peal vaatasime, et teised on ka perekaupa ja ja jalutasime siis julgelt neljakesi edasi.

20200426_125505

maailm paraneb, tassid pöörduvad tagasi loodusesse

Ma olen aru saanud, et lapsevanemad ongi märksa rohkem elevil selle uudise üle. Hispaania lapsed igatsevad ju pigem sõpru, kui jalutamist. Minu omad ei igatsenud vist veel ei sõpru ega ka jalutuskäike, aga ega neil see jalutamine õnneks vastukarva ka pole ja piitsaga neid välja ei pidanud ajama 🙂 Daniel tuletas kohe hommikul meelde, et ruttu-ruttu üles, täna saab õue minna! Ja pidas plaani, et võiks ju ujuma minna (keelatud), või siis telgi kaasa võtta ja metsa alla väikse laagri üles lüüa (ka keelatud). Viis minutit oli pettunud, aga oli ikka nõus niisama jalutuskäigule ka tulema.

Jalutada võib kodust kilomeetri raadiuses ja asukohaga on meil vedanud – saame nii mäkke kui randa minna (jalutama, mitte ujuma!) Alustasime mäest.

20200426_13110820200426_13205020200426_133739

Oi, kuidas ma kevadist Hispaaniat armastan, nii värske, roheline, õitsev. Vastupidiselt suvele, mil metsaalused on pruunid ja kuivanud ja kogu loodus suveunne vajunud.

Aga mis ma siin ikka pikalt lobisen, vaadake parem ise videost. Täitsa nagu varasuvine Eesti, onju?

Posted in Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | Tagged , , | Leave a comment

Vahelduseks üks isiksuse test

Kõik muudkui teevad seda testi, uudishimu ei andnud asu ja pidin ka ikka lõpuks ära tegema.

Aga mis te saite? Keegi veel INFP-T ehk vahendaja? Väidetavalt 4% elanikkonnast, aga ma olen aru saanud, et see test annab iga isiksusetüübi puhul selle “õu, sa jube eriline”-protsendi.

Aga tulemusest. Kuulsaid Vahendaja (Mediator) tüübi inimesi:

  • Tolkien
  • Shakespeare
  • Björk
  • Johnny Depp

Ooooi, ma armastan ju neid kõiki! ♥

Ühesõnaga, testi järgi olen: 67% introvert; 83% visionäär; 57% empaatiline; 64% otsiv ja 79% ettevaatlik

imfpT

Mulle nii meeldib testitulemuse kujundus – nunnu roheline lillelaps keset metsa. Thats me 🙂 

INFP isiksused on tõelised idealistid, kes alati otsivad head isegi halvimatest inimestest ja sündmustest – oo, jaa, kui palju kordi sellega ämbrisse astunud

Kuigi neid võidakse näha rahulike, tagasihoidlike või isegi häbelikena, on INFP inimeste sees sisemine tuli ja kirg, mis võib tõeliselt särada – sisemine tuli ja kirg on, aga kas ta ka särab, seda ma küll ei tea…

Hõlmates vaid 4% elanikkonnast on INFP inimeste jaoks kahjuks oht tunda end valesti mõistetuna – juhtub jube tihti jah, eriti sotsiaalmeedias, blogides

aga kui nad leiavad mõttekaaslasi kellega koos aega veeta, harmoonia mida nad siis tunnevad võib olla nende rõõmu ja inspiratsiooni allikaks – See “KUI” seal. Enamuse inimestega ei teki tõesti seda klikki ja ühel lainepikkusel olekut.

Otsustades, kuidas edasi liikuda, uurivad nad ausust, ilu, moraali ja voorusi – jaa, kahepalgelisus ja keerutamine ajab alati jube närvi. Ole krt aus, mis sa keerutad ja vingerdad!

sobib hästi loominguliste töödega ja ei ole üllatav, et paljud tuntud INFP inimesed on luuletajad, kirjanikud ja näitlejad – mind väga tõmbab sellesse suunda küll jah, aga eks näis mis elu toob

INFP inimesed koondavad oma tähelepanu vaid vähestele inimestele, üheainsal väärt eesmärgil – kui nad üritavad teha liiga paljusid asju samal ajal saab nende energia otsa ja nad muutuvad nukraks ja ülekoormatuks kõigi halbade asjade pärast maailmas, mida nad parandada ei suuda. See on kurb vaatepilt INFP sõpradele, kes sõltuvad nende rõõmsameelsusest.  – Mhmm on juhtunud. Ja kõik arvavad, et ma olen üks nonstop rõõmurull, aga ei.

Kui INFP jätta tähelepanuta, võib ta kaotada sideme reaalsusega ja muutuda eraklikuks ning nende tagasi reaalsusesse toomine võib võtta palju nende sõprade või partneri energiat. – Vahel juhtub. Aga vot kui hea, et see on lihtsalt mu isiksusetüübi eripära, mitte ma ei ole väheke peast soe.

INFP inimeste kiindumus, loomingulisus, altruism ja idealism tulevad alati tagasi, tasustades neid endid ja neid, keda nad armastavad mitte loogika ja praktilisusega, kuid maailmavaatega, mis innustavad kaastunnet, headust ja ilu kõikjal, kuhu nad lähevad. – Oi kui romantiline! Aga olen liiga naiivne jah, ja mälu ka on liiga halb.

Siin INFP isiksuse pikem kirjeldus: https://www.16personalities.com/ee/infp-isiksus

 

 

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 5 Comments

OMG, juba 40 päeva karantiinis!

40 päeva, mil lapsed pole kordagi õue saanud

40 päeva, mil terves maailmas valitseb teadmatus ja paanika

40 päeva koduõpet

40 päeva vihma vihma otsa

40 päeva, mille jooksul olen ma vaid korra kodust väljas käinud, et poes käia

21 717 surnut ja üle 200 000 koroonaviiruse saanud inimese

Kuigi karantiini pikendatakse Hispaanias veelgi, võivad vähemalt alates järgmisest nädalast lapsed õues jalutamas käia. Peale 6 nädalat koduseinte vahel olemist! Hullumeelne ju… Mõni võib värske õhu mürgituse saada… Esialgu otsustati küll, et lapsed võivad nüüd koos vanematega ainult toidupoodi ja tubakakioskisse kaasa minna, aga siis saadi õnneks ise ka oma jaburusest aru ja muudeti ümber….et ikka jalutada ka võib. Sest siiani on koertel ka Hispaanias rohkem õigusi olnud, kui lastel.

Kuna märts-aprill on sel aastal kohe eriliselt vihmased olnud, tahaks ma niiväga välja, matkama, kogu selle õitseva looduse sekka. Vaadata, mis kus õitseb. Tahaks pildistada…

Ma kõndisin alati päevas oma 10 000 kuni 20 000 sammu. Nüüd ainult elutuba-magamistuba-köök-trajektooril. Füüsiliselt ja vaimselt võtab nõrgaks küll…

See kriis on igatahes kõik elu ja plaanid pea peale pööranud. Ta tuli ikka vägaväga kehval ajal. Just hakkas tööalaselt stabiilsemaks minema, tööd hakkas tekkima rohkem, kui kahekesi ära teha jõudsime. Ja me olime just kodulaenu saamiseks panka minemas, plaanisime veits hullumeelse sammuna mustlaste sekka kolida. Tunneli lõpus oli täitsa valgust näha noh. Ja nüüd – kes teab. Mis see uus maailm ja uus majandus ja elukorraldus toob. Kes jääb ellu, kellel hoopis närvid otsad annavad.

Ma jõudsin ka sinna hetke, kus laste koduõppest on kopp ette saanud.Kaua võib, ei jõua enam! Võitle nagu seitsmepealise lohega. Üks ülesanne tehtud, tuleb selle asemele kohe kolm uut. Millal see lõppeb? See on ju tegelikult täiskohaga lisatöö, miks on vaja niigi hulluks minemise äärel olevaid lapsevanemaid veelgi enam proovile panna?

Karantiinipäevade tipphetked on nüüd katusele pesu kuivama viimised, vot just sinna olemegi eluga jõudnud…

Posted in Minu Hispaania | Tagged , , | 7 Comments

Love hurts

Panen lapsi magama.

Daniel: “Emme, sa oled nii hea, et päkapikud toovad sulle täna kindlasti midagi ilusat!”

Hommikul on ühe mu voodi kõrval oleva sussi sisse väike kaktus ilmunud.

kaktus

 

 

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged | Leave a comment

Lemmikud karantiinimeemid

Naer on terviseks ja raudne tervis kulub praegu ära. Nii et: siin on väike valik memedest, mis kusagil fb või instas scrollides on mul päeva rõõmsamaks teinud.

Screenshot_20200414_173238_com.android.chromeScreenshot_20200414_175256_com.facebook.orca

Screenshot_20200414_150904_com.facebook.katana

Screenshot_20200414_183301_com.instagram.android

kilo suhkurt, vetsupaber, hambapasta, piim…

Screenshot_20200413_223815_com.instagram.android

Screenshot_20200413_223210_com.instagram.android

Peale karantiini on kohe näha, kellel oli rõdu ja kellel mitte

Screenshot_20200413_222831_com.instagram.android

Karantiiniajal rõdul päikest võtmas

 

Screenshot_20200414_184006_com.instagram.android

Siis kui tuled prügi viimast ning pole selle tõestuseks midagi ette näidata

Screenshot_20200414_181611_com.instagram.android

Wilson kodukontoris

Screenshot_20200414_184326_com.instagram.android

Eksperdid soovitavad päevaseid rutiintegevusi jätkata

Screenshot_20200414_184507_com.instagram.android

Vaatan rõdult, kuidas ühte jooksjat trahvitakse

Screenshot_20200414_180519_com.instagram.android

Screenshot_20200414_173018_com.android.chrome

Screenshot_20200414_183750_com.instagram.android

Tegin selle koroonatesti, mis valitsus hiinast ostis ja sain vastuseks “tüdruk”

Screenshot_20200414_183651_com.instagram.android

Screenshot_20200413_225629_com.instagram.android

Screenshot_20200414_190437_com.android.chrome

Screenshot_20200414_173758_com.android.chrome

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment