2019 küsimused-vastused

Nägin Malluka blogis ühte eriti kirvespikka aastakokkuvõtteküsimustikku, mille ta oli omakorda Daki blogist leidnud.

Vanaaastaõhtul ajaviiteks täitsa paras ära täita ju 🙂 Veel mõni julge? Kas või paberil, enda jaoks…

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Osalesin blogiauhindadel. Pildistasin pulma. Osalesin seriaalis. Kindlasti oli veel midagi…

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma väga palju lubadusi ei andnud, kõigest need kolm olid:

  1. kirjutan raamatut (kust ma selle aja leian???)
  2. proovin kodulaenu saada (või lotoga võita!!!)
  3. vähendan jälle coca-cola ja red bulli joomist (sest need paar kilo on jälle tagasi hiilinud)

Ütleme nii, et raamatut kirjutasin, valmis veel ei saanud, aga ülejäänud asjades feilisin ikka täiega.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa, suguvõsas olid mõned nunnud beebiuudised küll 🙂

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ilmselt ei peaks enamus raseduse peetumist siia selle küsimuse alla klassifitseeruvaks, aga minu jaoks oli see ikkagi surm.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Oma kodu.

6. Mis riike külastasid?

Eesti, Portugal ja eks Hispaanias trippisin ka ikka natuke

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Mõned sündmused sellest aastast ikka jäävad igaveseks mällu, aga arvatavasti mitte kuupäevaliselt, mul on numbrimälu endiselt suht null.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Need said juba SIIA kirja. Ma ei oska seda ühte ja ainukest valida. Peamine kordaminek on vist see, et selle aasta üldse üle elasin.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma tahaks öelda, et ohh, millisest sitast ma sel aastal eluga läbi tulin! Aga ei saa, sest kes teab, millal ma sealt lõpuks välja rabelen.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Jah

11. Möödunud aasta parim ost.

Ühed teksad ehk? Või mõni kaltsust saadud asjadest?

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Heade ja armsate inimeste

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Kahepalgeliste inimeste

14. Kuhu läks enamik su raha?

Üür, arved, toit ja vein ka…

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kirjutamine

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

“Oma laulu ei leia ma üles” – kummistas mind pidevalt juba enne seda, kui Artjom tast oma covery tegi. (<- vajuta lingil, kui tahad kuulata). Aga see lugu kummitab mind ka päris tihti:

 

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

I õnnelikum või kurvem: kurvem

II kõhnem või paksem: samasugune

III vaesem või rikkam: vaesem

 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud

Tantsinud. Rõõmus olnud. Laulnud ehk?

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud

Muretsenud, paanitsenud, kartnud

20. Kas sa armusid aastal 2019

Ei

21. Kui palju üheöösuhteid?

0, nii sel aastal kui üldse elus, just nii igav ja vanamoodne olengi

22. Mis oli su lemmiksari?

Lemmik Chernobyl. Aga ka Malaka ja Brigada Costa del Sol olid ägedad. GoT osas on love/hate värk.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei vihka kedagi, lihtsalt on inimesi kelles olen võibolla mingil määral pettunud

24. Parim raamat, mida lugesid?

Kahtlustan, et mõni lasteraamat…

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Hmm… Rosalíast vist ei teadnud enne seda aastat midagi?

26. Mida sa tahtsid ja said?

Drooni… mitte et ma ise oleks selle saanud, aga Artjom sai see ja teeb sama välja ju 😀

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kui seriaalid välja arvata, kas ma siis olen üldse 2019 väljalaskega filme näinud? Ok, Pain and Glory vaatasin ära, meeldis, Lego Movie 2 vaatasime, ka meeldis.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Kolmkümmendsomething sain. Vihjeks, et sama vanaks, kui siin ankeedis küsimusi. Midagi erilist ei teinud, grillisime ja vaatasime eurovisiooni.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma oleks lotojackpoti võtnud…

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Täpiline? Kleidiline?

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Vanemad

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Antonio Banderas 😀

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Mul tekkis lihtsalt küsimus, et wtf seal Eesti poliitikas toimub? Ja kes on küll need inimesed, kes ekret valivad…

34. Keda igatsesid?

Lähedasi, kui on raske või kurb aga nad on seitsme maa ja mere taga

35. Kes oli parim uus tutvus?

Mulle ei meenu, kas mul isiklikult näost näkku üldse on mõnda uut tuttavat sel aastal? Aga läbi blogi olen küll tutvunud mõndade inimestega, kellega tunnen, et nii my-kind-of-person.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Esiteks – ära kahtle endas, just do it.

Ja teiseks – ära karda abi küsida enne, kui liiga hilja.

IMG_20191210_134420_450

See pilt võtab mu 2019 aasta nii hästi kokku

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Tagged | Leave a comment

Üks jõulueelne video ka

Pean seda lugu vist alustama sellest, et kui MINA veel väike olin… Ehk siis, kui mina väike olin, siis ma võõraste, ega ka tuttavate täiskasvanutega rääkida ei julgenud. Isegi vanaema-vanaisaga mitte. Olin alati vait kui sukk ja nii mõnigi inimene kahtles, kas ma üldse rääkida mõistan või ehk oleks vaja mind kusagile erikooli panna… Vanematega muidugi lobisesin ikka pikad jutud maha, seega nad väga mures mu pärast vist õnneks ei olnud.

Nii et pole imestada, et lapsed on karma mulle samast puust saatnud. Ehk siis – nad jätavad väga vaikse ja mittejutuka esmamulje. Või mis esma, mitu kuud või isegi aastat hiljem ei pruugi neil enamus inimestega keelepaelad valla minna. Aga kui omaette oleme, siis ei saa seda juttu kohe üldse pidama.

Seega tõestuseks üks video, mille enne jõuluvaheaega käigupealt tegin 🙂

Tegelikult ma esialgu ei teadnud, kas hakkan seda siin üldse jagama, sest noh, kindlasti pärast kuskil kirjutatakse, et küll need väliseestlaste või mitmekeelsete perede lapsed räägivad vigast eesti keelt ja oi oi oi. Aga. Esiteks mul on endal nii lõbus seda rõõmsat kojukulgemist vaadata ja ma tean, et paari aasta pärast oma blogi sirvides vaatan uuesti, nii et heldimusest on pisarad silmas – sest siis on seda aktsenti palju vähem ja nad pole enam nii väiksed ja nunnult siirad jne 😀

Ok, aitab mulast, play-nupp on seal keskel 😀

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga | Leave a comment

Üles-alla 2019

Ma olen seda aastat oma mõtteis (ja siin blogis ikka ka) kõvasti kirunud, sest ta on raske olnud. Ma põlesin läbi (täitsa esmakordne kogemus, rohkem ei taha!), kukkusin sügavasse finantsauku ja kõige tipuks pole ma veel kunagi varem ennast nii depressiooniäärel tundnud. See on nii veider tunne – mingitel hetkedel tundub kõik nii hall ja jõud täiesti otsas, samas kui nutud on lõpuks ära nutetud, mõtlen järgmine päev, et kuidagi peab ju ikka hakkama saama ja pole nii hullu midagi, et cmoon, võta ennast nüüd kokku! Samas iga pisemgi tagasilöök, järgmine ebaõnnestumine või kellegi valesti väljakukkunud repliik võib emotsionaalselt tagasi sinna esimesse poolde paisata ja see on paganama nõme koht kus omadega olla.

Lisaks juhtus aasta jooksul riburadapidi muudkui igasuguseid ebaõnnestumisi, no näiteks see, et läpakas ja kõik muu kraam ära varastati, rasedus peetus, üüri muudkui tõstetakse, jalgratta tagakumm ära varastati jne. Ma saaks neist ebaõnnestumistest terve raamatu kirjutada. Või filmi, nagu see “Series of unfortunate events“…

Kõige taustal on veel igasugused draamad inimestel ümberringi, pluss mingid mõttetud draamad eesti blogimaastikul, kuhu ma ka peaaegu otsapidi sisse sattusin. Ja draama pole kohe üldse minu “teetassike”  (peaks äkki ütlema “veinipokaalike” selle asemel?), proovin alati dramaqueenidest ja –kingidest võimalikult kaugele hoida. Aga no alati ei õnnestu kah, näiteks ühte intriigi sattusin ootamatult nii, et tahtsin naiivselt möödaminnes inimest aidata ja sain lõpuks ise hunniku jama kaela. Shit happens noh.

Aga ma ei taha üldse neile teemadele pidama jääda ja negatiivsele keskenduda – see on elu ja kõigil on mõnikord neid raskemaid aegu. Vist. No kellel ei ole, need on ikka täiega õnnega koos.

Jäin siin mõni aeg tagasi mõtlema, et mille üle ma sel aastal hoopis õnnelik ja tänulik olen. Ja just selle poolega võikski see aasta lõpuks meelde jääda. Nii et see järgnev osa on puhtalt mu enda jaoks, et suudaksin selle neetud 2019ga lõpuks rahu teha. Täiesti suvalises järjekorras:

♥ Mul on olnud õnn ja au ja suur privileeg sel aastal “Minu Hispaaniat” kirjutada (mitte et ta veel valmis saamas oleks…)

♥ Aaaaah kui üllatunud ja happy ma olin, kui blogiauhindadel “Elu välismaal ja reisiblogide” kategooria teise koha sain! (ise arvasin tõsimeeli, et tuleb tagant teine)

♥ Nii tänulik, et vanemad kinkisid meile piletid suvel Eestis käimiseks. Üleüldse, ilma pere toeta poleks me seda aastat mingi nipiga üle elanud…

♥ Mäletan, kuidas ma kevadel mõtlesin, et nii äge oleks, kui meil oleks droon – nii pulmadevideode tegemiseks, kui niismaa Hispaania looduse jäädvustamiseks. Ja nüüd on Artjom ettevõttes, mis finantseeris ta droonikoolituse ja ostis talle drooni ka. How cool is that!

♥ Olen nii ääretult tänulik, et isal avastatud kasvajad olid healoomulised.

♥ Minu kätesse usaldati sel aastal kahe pulma pildistamised. Ja ma sain täitsa hakkama, ise ka imestan!

♥ Fotostuudio – ohh, jaa, on raskusi ja muret-vaeva olnud, aga nüüd lõpuks oleme ta peaaegu “käima” saanud ja see on ikka hea tunne.

♥ Ülicool, et sain Malaka seriaalis taustanäitlejana kaasa teha. Väike samm inimkonna jaoks, aga minu jaoks ülisuur 😀

♥ Sain Postimehesse artikli kirjutada – jällegi üks äge ja huvitav väljakutse 🙂

♥ Natuke emo, aga ma olen ausalt tänulik, et olen suutnud sel aastal siiski kahe jalaga maa peale jääda, ei ole täitsa hulluks läinud, ei ole kusagilt katuselt ega mäenukilt alla hüpanud ega muud sellist rumalat teinud, mis lihtsam variant oleks tundunud. Selle võiksin vist seekord vabalt oma aasta suurimaks saavutuseks lugeda.

♥ Ühe asja, mille üle tänulik olen, jätan enda teada ka…

Aga niimoodi läbi roosade prillide vaadates tundub ju lausa veider, et kuidas ma kõigele sellele vaatamata olen ennast läbi kogu aasta pidevalt maailma suurima luuserina tundnud…

Loodame, et see peatselt algav ja müstiliselt kõlav 2020 on kõigile õnne, rõõmu, nalja, positiivseid üllatusi, edu, põnevaid väljakutseid ja unistustele lähemale jõudmist pakkuv 🙂

Näeme kui mitte varem, siis kindlasti juba järgmisel aastal!

IMG_20191222_223239_622

P.S. Piiluge julgelt blogi facebooki lehele ka, vana nagu ma olen, siis vahel unustan mõnda sealset asja siin jagada või vastupidi 🙂 Näiteks täna sai sinna üks lambikas video pandud…

Ja kõige aktiivsem olen vist hoopis Instagramis, sest sinna saab ju käigupealt ja kiiresti möödaminnes postitada. Näiteks seesama pilt siin paar rida ülevalpool – isegi Antonio Banderas ei pidanud paljuks mulle “like” visata 😀 😀 😀 (Kilkasin selle peale nii, et Anna-Liisa arvas, et olen loto jackpoti võitnud…)

Posted in Fotograafia, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | 1 Comment

Vahel ei tasu kodust nina välja pistagi

Hiljuti oli üks järjekordselt veider päev. Artjomil oli vaja nunnut jõuluteemalist fotot ja kuna meil on ju kaks blondi last omal mugavalt käepärast võtta, läksime kõik koos stuudiosse. Jalgratastega. Mina võtsin Danieli lasteistmega oma pakikale, Aleksandr sõitis ise, ainult Artjom jäi ilma sõiduvahendita. Mulle pole kunagi meeldinud teiste asju laenata ja noh, põhjusega… Aga laenasime siis ikka Anna-Liisa käest paariks tunniks jalgratta (Davidi oma).

Ja siis hakkas kohe igasuguseid asju juhtuma. 

Esiteks kukkusin ma poole tee peal pikali, sest tänav oli jubedalt rahvast täis ja võtsin hoo tigu-aeglaseks pluss ennast nii teeserva, kui võimalik. Aga ratas on nii suur, et kui taga keegi istub (ja ennast omas suva äranägemise järgi siia-sinna kallutab), siis liiga aeglasel sõidul on jube raske tasakaalu hoida. Takerdusin sinna teeäärde mingisse metallaeda ja käisime kolaki pikali. Kohe jooksis igast suunast inimesi appi meid püsti aitama. Danil oli kiiver peas ja kuskilt ta haiget ei saanud. Minul seevastu on üks jalg mõnusalt sinine.

Aga ega sellega meie tore seiklusjutt veel ei piirdu! Parkisime rattad ära – stuudio akendest napilt 10m kaugusel on jalgrattahoidik, panime kõik kenasti lukku ja läksime pildistama. Paar tundi hiljem, kui hakkasime ära sõitma, avastasime, et Davidi jalgrattal on selle aja jooksul tagumine ratas tuuri pandud. Vot just sellepärast mulle ei meeldigi asju laenata… minu enda välja laenatud asjadest on nii paljud ära lõhutud, et alati kardan, et võib midagi sarnast juhtuda.

Ja siis sain boonuseks tagasiteel veel ühe piraka apelsiniga vastu kintsu – otsustas just sel hetkel puu otsast alla kukkuda, kui mina sealt alt läbi sõitsin. Hea, et vastu pead ei saanud… või siiski, pea on kõva, mis seal ikka, aga pehme pekine kints – ise kukuks ka apelsini asemel pigem sinna.

Ei teagi, oleks olnud targem kodus olla vist. Samas nii nunnud päkapikud…

DSC_6151

DSC_5981

Posted in Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Väikesed multikultilapsed

6. detsember on lastel koolist vaba, sest Hispaanias on konstitutsiooni päev. Danieli klassis arutleti selle puhul, et kuigi elame kõik Hispaanias, on mõned meist mujalt pärit. Iga laps värvis oma päritoluriigi lipu ja vaadati koos, kui kaugel see riik Hispaaniast on.

Päris huvitav klass on neil igatahes – hispaanlasi on kokku vaid 5. Ma kujutan ette, kui Eestis nii juhtuks – inimesed oleks vist kohe tagajalgadele aetud ja paanikas, et immigrandid tahavad riiki üle võtta. Ekrekad paneks üldse sellise kooli põlema ilmselt? Ikka imestan ja imetlen, kui aksepteerivad ja sõbralikud hispaanlased võõraste vastu on.

IMG-20191203-WA0001

Aga mainin ära, et Aleksandri klaasis on ikka hispaanlased ülekaalus. Mingi hetk oli küll 5-6 vene või ukraina päritolu last, aga nood on tasapisi jälle kusagile ära kolinud. Ja neil on paar hiinlast ka. Marokost ei olnudki vist üleüldse kedagi.

IMG_20191130_123820

Danielist rääkides – ta on ootamatult ise kirjutama õppinud. Ilmselt koolis, või  hoopis kodus Aleksandri kõrvalt – ei saa ju vanemast vennast kehvem olla. Aleksandr on nüüd temast vaid sellevõrra ees, et jätab ikka sõnadel tühikud ka vahele (paar kuud tagasi veel ei jätnud) ja kirjutab kirjatähtedega ka.

Ma parem ei tsiteeri, mida mina 5-aastasena kirjutasin, aga ega Daniel igatahes alla ei jää. Just hiljuti leidsin laua pealt sellise paberi ja esiti mõtlesin, et Aleksandri tehtud. Aga eip, Dani töö. Tõlgin ära ka: Findesemana = nädalalõpp. Estonia Esti = Eesti hispaania ja eesti keeles. Pildi peal pidid muideks vanaema ja vanaisa olema.

IMG_20191204_115915

lähevad vist jõulupuud tooma metsast?

Ah, ja tal on üldse veel selline skill, et kui tahab, kirjutab oma nime tagurpidi, st et kui pärast lehte 180 kraadi keerata, on õigetpidi.

Ja samal ajal, kui nemad muudkui arenevad, siis minu keeleoskus aina kahaneb. Vanadus noh. Mõni sõna või sünonüüm ei taha eesti keeles meelde tulla ja komad, millega mul kunagi pole probleemi olnud, elavad nüüd täitsa oma elu. Hea, et mul nii hea põhi all oli, muidu oleks küll jama majas.

Hmmm, peaks lastele ka oma lapsepõlve lemmikraamatu kirjavahemärkidest ostma 🙂

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

No title – sügis 2019

Vajutada seda “publish” nuppu, või mitte, vot selles on küsimus…

Olen viimastel kuudel siin nö natuke ära kadunud. Igas mõttes eksole, aga pean silmas just blogi ja sotsiaalmeediat jne.

Pikk jutt sitt jutt, nagu öeldakse. Aga panen ikka kirja, sest see on ju elu. Ja ma ise just tahaksin praegu teiste sarnaseid lugusid lugeda, nii et äkki kellelgi on kunagi sama. Üleüldse… inimeste elus juhtub nii palju sellist, millest kõrvalolevad ja lähedased ei saagi kunagi teada… ja mul on sellest alati kahju. Minu arust just sellised väikesed ja sügavamad lood liidavadki inimkonna kokku või panevad üksteist mõistma. Igalühel on oma sõda sõdida, eksole.

Igatahes. See oli pea kaks kuud tagasi, kui tegin rasedustesti ja sealt vaatasid mulle kaks ootamatut triipu vastu. Ootamatud selles mõttes, et ma küll aimasin, et tõenäoliselt nad sinna testile tulevad, aga meil ei olnud praegusel raskel ja keerulisel ajal tegelikult perelaiendust kohe üldse mitte plaanis. Kogu see aeg peale Danieli sündi olen mõelnud, et kunagi tulevikus, mõne aasta pärast ehk. Sest ikka vahel ju kripeldas, et kellele ma need kleidid ja kingad ja kõrvarõngad pärandan, kui kodus on ainult poistekari.

Jajahh, ma tean, et mul jäi seda “varandust” peale viimast Tarifal-käiku vähemaks, nii et probleem on tegelikult suht-koht lahendatud. Ja seda tean ka, et mu vana sõber Mr Murphy saadaks sellise sooliselt diskrimineeriva jutu peale nimme poisslapse meile. Aga ikkagi, sellised kauged tulevikuplaanid olid kõigele vaatamata kusagil alateadvusesopis olemas.

Ja siis tuli see ootamatu positiivne rasedustest ja mõtlesime, et ju siis on nii ette nähtud. Et nüüd ja praegu. Uskumatu, kuidas saab mingi pooleteise kuu jooksul täiega beebilainele saada ja kõik eluplaanid ümber mõelda jne. Aga näed, kuskil avalikult ma seda uudist siiski ei jaganud ja isegi perele-sõpradele plaanisin alles siis üllatuse teha, kui esimene trimester läbi ja ikka 100% kindel, et kõik korras. Mingi hirm vist ikka oli, sest vanust juba väheke rohkem ja viimase aasta stress jne. Ise ka imestan, et selline ettevaatlikkus mul järsku kusagil kuklataga oli, pole üldse minulik ju.

Hirmudest rääkides. Mul oli millalgi sügise alguses üks unenägu, mis mulle täielikku paanilist eluhirmu tekitas. Kui enne seda oli juba mõnda aega selline lihtne tavaline alateadvuslik teadmine, et viimasel ajal läheb kuidagi halvasti kõik, aga samas püüdsin end siiski positiivsel lainel hoida ja mitte üle mõelda, siis peale seda unenägu tekkis mul tunne, et ma tahaksin pausinuppu vajutada ja mõnda aega kuskil kookonis olla, sest kardan tulevikku.

Muidu ikka on ju elu selline, et kipud alati midagi ootama – jõule või suve või sünnipäeva või koolilõppu või nädalavahetust või mõnda reisi. Tulevik on ju alati nii põnev ja paljulubav, kõik on võimalik, kõik soovid võivad täituda. Ja nüüd… ma kartsin iga uut päeva, kartsin, et kellegagi minu kallitest juhtub midagi või siis mu endaga. Ja kõik ühe unenäo pärast. Päris tihti nutsin ennast paanikas magama ja siis kirusin ennast, et ei tohi  ju hirmul lasta oma elu mõjutada. Stay positive jne. Ahh, kui lihtne kõik teoorias on, aga kui mingi paaniline hirm kuskil kuklas konutab, proovi siis seda ignoreerida.

Tahtsin tegelikult üldse kassidest rääkida. Siiamitel on ikkagi võimed, ma teadsin seda juba varemgi. Coco hakkas siin mõned nädalad tagasi mulle muudkui sülle ronima. Ja ta pole tegelikult kohe üldse mitte sülekass. Ma oleksin pidanud selle järgi kohe aru saama, et miskit on mäda. Aga naiivselt arvasin, et vaeseke tuleb sooja otsima. Sügis jne. Ainult minu sülest, sest ma olen ju kõige mõnnam ilmselt… Nüüd järsku, mis sest, et mitu aastat ei olnud sellist kommet. Njah. See on see “stay positive” ja “ignoreeri fakte, isegi kui nad sulle näkku karjuvad” …

Ühesõnaga, tahtsin selle jutuga sinna jõuda, et eks ikka oli mul väike hirm ultrahelisse minna, aga tegelikult ma ei olnud  kohe üldse selleks valmis, et kõik pole korras. Ikka plaanisin peale arstilkäiku torti ostma minna ja uudist jagada ja nimevariandid jooksid peas jne… Ja siis tulevad need sõnad, et teate, väga kahju, aga teil on rasedus peetunud. Juba umbes 10 päeva tagasi. Millalgi 9 nädala pealt.

Ja mina olin kõik need 10 päeva rõõmsa rasedana ringi käinud, kõik sümptomid olid alles, mingit halba eelaimdust ega sisetunnet ei olnud. Ainult Cocol oli. See on see, kui kass on ka targem, kui mina.

Peetumine on igas mõttes nõme. Esiteks ei saa ise aru ja käid selle väikese surnud mini-inimesega nädalaid ringi. Teiseks ei lõppe kogu see jant halva uudise teadasaamisega – peetumise korral emakas üldjuhul ise ei puhastu, vaid tuleb abort teha. Sellele juba surnud lootele… Mulle anti valida, kas tabletid või kirurgiline puhastus – valisin naiivselt ikka esimese, sest pidi keha jaoks loomulikum ja vähem kahjulik olema. Ja no muidugi arvestades mu viimase aja ebaõnne, siis arvas mu keha, et peaks ikka igaks juhuks hästi tugevalt seda rasedust enda sees kinni hoidma, nii et pidin poole nädala pärast selle tabletipuhastuse uuesti läbi tegema. Ma mõtlesin sel hetkel täitsa reaalselt, et see kurb lugu ei lõppegi vist mitte kunagi ära. Ja ma parem seda üldse ei maini, et loomulikult ma nägin teda ka…. mis sest, et kõik foorumid on täis juttu, et nii pisike, paar cm, ja ei pane tähelegi jne. Väike ufo oli.

Ja kõik see aeg, kui tabletid mõjuma hakkasid ja tundide kaupa valutasin, tahtis Coco muudkui minu peal olla, vahepeal pikutas niisama kõhu või puusanuki peal, vahepeal sõtkus järjekindlalt kõhu peal tainast. Njah… 

Ja peale kogu seda jama ehk kahte tabletiaborti saadeti mind ikka lõpuks kirurgilisele puhastusele. Aitäh mr Murphy ja aitäh mu pooletoobine keha…

Ja ma oleksin ju võinud lõpuks mõelda, et ok, unenägu on nüüd täide läinud, oli see surm ära ja lähme nüüd tasapisi eluga edasi. Aga see hetk seal operatsioonilaual, kui narkoos veel mõjuma ei olnud hakanud…. ma proovisin kõigest väest ennast rahulikuks sundida, aga käed ja jalad värisesid kui haavalehed, see unenägu ikka kummitas – aga mis siis, kui me pidime ikka mõlemad minema, kui see vaene olematu beebi polnud mitte sihtmärk, vaid hoopis vahend minu püüdmiseks…

Täitsa lõpp ikka, mida üks unenägu inimese psüühikaga teha võib. Tahaks ropendada kohe. Blj…..iiiin.

Kusjuures – see oli kuue aasta jooksul esimene kord hispaania haiglas olla, varem olin ma Danielit oodates korra erakorralises ultrahelis käinud. Ütleme nii, et kõik käib tiba aeglasemalt. Ok, haigla on üsna suur ka, nii et Tartuga võrrelda on veidi ülekohtune. Aga selle 10-min opi jaoks läksin ma kohale kell 9 hommikul ja sain välja 20 õhtul. Ehk siis enamus ajast ma lihtsalt ootasin, masetsesin niisama või lugesin raamatut. Samas oli personal haiglas hästi soe, sõbralik ja jutukas. Palatid olid enamvähem samad, kui Tartu sünnitusosakonnas. Lõunasöök oli rikkalik 🙂 Kuigi veini ei antudki, kahjuks… Aga palju puudu ka ei jäänud. Ma sain muidugi enne õhtusööki välja, võibolla oleks siis saanud 😀

Tahtsin juba kirjutada, et elu esimene haigla-selfie, aga siis tuli meelde, et Daniga sai ka omal ajal sünnitusmajas klõpsutatud… Aga selle praeguse selfie juurde tulles…no  Andaluusia on ikka andaluusia, isegi haiglakitlid on täpilised. ¡Olé!

IMG_20191126_145019

…uimane ja väsinud ma tänagi näin, uimanejaväsinud ma-näin-näin-näin-näin…

Kuna ma seda siin nüüd kirjutan, siis ilmselgelt läks see pisike opp ikka hästi ja kõik on korras. Nii et no worries. Kuigi ma ütlen ausalt, et ma ei tea, kas ma kunagi enam julgeks seda kolmandat last saada proovida. Ja see on nii nõme tunne – mingis mõttes olla endiselt sellel beebilainel ja selle mõttega harjunud, ja siis paaniliselt karta ja teada, et võib sama sitasti minna. Ja ma tean, et on naisi, kes elavad kõike seda korduvalt üle ja on tugevad, ei anna alla jne… Mina vist ei suuda nii tugev olla. Tahaks lihtsalt selle kujuteldava ukse kinni lükata ja mõelda, et midagi pole olnud.

Ah, ma ei oskagi nüüd kohe kuidagi positiivsel noodil lõpetada oma hala… see you later alligator? Ma nii ootan, et aastanumber vahetuks ja tooks uusi tuuli, õnne ja häid aegu. Kuu veel…

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 4 Comments

Hispaania rannapulm läbi fotosilma

Juba üle kuu on pulmast möödas ja mulle tuli meelde, et lubasin ju seda kaunist pruuti ja tema imeilusat kleiti näidata!

Pulm toimus Marbella lähedal ühes rannachiringuitos. Väga armas koht! Loomulikult küll mitte üliprivaatne. Ujujaid/päevitajaid muidugi jagus ning paljud jäid nagu meelega taustale seisma ja vaatama, saamata vist aru, et jäävad kaadrisse. Eks ma osad eemaldasin pärast spot removaliga, aga mõne pildi peale jätsin nad alles ka.

Jõudsime päris varakult kohale. Aaa, ja miks ma meie-vormis räägin? Sest Artjom oli videograafi rollis. See oli tema jaoks teine pulm filmida, nii et täitsa hea kokkusattumus – mulle oli see ju teine pulm pildistada. Algselt pidi Artjom hoopis ise fotograaf olema, aga nad rääkisid ta mingi nipiga videot tegema ja niimoodi see pulm mulle sülle kukkuski.

P&amp;P-7

Ja sedasi ma sinna siis läksin, ise polnud pruudi ega peigmehega kohtunudki ega sõnakestki rääkinud. Noh, õnneks tundsin ma nad rahva seast ikka ära… Ja nemad mind ka 😀 Seekord ei pidanud ma vähemalt selle pärast pabistama, et omg, äkki nad ei tahtnudki välismaalast fotograafiks.

Mina teadsin pruutpaarist ainult seda, et neil on kolm kassi (Tolmust veelgi suuremad) ja kaks koera ja et nad on veganid. Nii, et selle info järgi tundusid täitsa toredad 🙂

P&amp;P-17

Koerad olid muide pulma võtmetegelased ja tõid sõrmused kohale 🙂

P&amp;P-42

P&amp;P-137

P&amp;P-48

Ma ei ole oma elus väga palju pulmadesse sattunud, aga mulle tundub, et sellest ei trumpaks minu jaoks ükski üle. Selline mõnus chill ja vaba õhkkond oli, nii mõnedki traditsioonilised asjad oli ära jäetud.

P&amp;P-69

P&amp;P-118

P&amp;P-143

P&amp;P-150

Muidugi riisiloopimine on ikkagi must-be traditsioon

Ja pruut on imeilus, eks! Mulle meeldib selline väheke teistmoodi lähenemine, kus inimese olemus ja iseloom ei kao sinna puhvis vahukoorekleidi ja loori sisse ära, vaid ta jääb ikka iseendaks ja kõik on kenasti balansis. Selline edgy ja stiilne noh.

P&amp;P-186

No nii armas ja südamlik paar lihtsalt

Ja muusika.  Täpselt selline, et kui ma oleks seal pulmas külaline olnud, siis ma oleks terve aja tantsinud. Selline mõnus rocknroll. Ja tantsiti ikka palju! Mehhiko mariachid olid ja mitu ägedat tantsubändi ka. Ja kes mäletab Pulp Fictionist seda twist contest kohta? Vot see “Teenage wedding” oli neil pulmatantsuks.

P&amp;P-246

Vot selline äge pulm. Kui ma juba abielus ei oleks, siis võtaksin küll šnitti neilt 🙂

Ma loodan igatahes siiralt, et nende abielu tuleb sama lõbus ja chill, nagu pulmgi.

P&amp;P-349P&amp;P-352P&amp;P-354

Posted in Fotograafia, Minu Hispaania | Tagged | Leave a comment