See on naljakas, et kui välismaalastele Eestist rääkida, siis tahaks ikka natuke juurde panna ja vürtsi lisada. Noh nagu see Kristjani “jääkarud ja pingviinid” või mis ta oligi. Näiteks eesti suvedest ja jaanipäevast rääkides on ikka see, et oi, suvel loojub Eestis päike alles öösel ja tõuseb juba varahommikul. Vaatasin nüüd järgi – nt täna loojub Tartus päike kell 22.24 ja tõuseb 04:06. Ma olen ausaltöeldes pettunud! Mäletasin, et jaaniöö oli ikka lühem… Aga võib olla lapsena tunduski see pool üksteist juba hilisöö? Ja kui võrrelda, et talviti loojub ta juba päeval (on ju?), siis on kontrast suur.
Meil siin loojub päike kell 21.40. Kõigest nelikümmend neli minutit varem… Nii et jah, eks me siis proovime siin edaspidi vähem luisata Eesti kohta 😀
Ok, päikesetõusul on vahe suurem. Meil tõuseb ta kell seitse, teil kell neli. Mõlemal juhul mina sel ajal alles magan, nii et tegelikult lõpuks ikka tuntavat vahet eriti polegi 😀
Aga juuhuu, koolivaheaeg hakkas! Tunnistustele peab küll veel järgmine nädal järgi minema, aga saan oma 6.55 heliseva äratuskella pidulikult puhkusele saata. Ei tea nüüd ainult, kuidas kassidele selgeks teha, et asjalood on muutunud ja süüa saab hiljem? Tolmu on vahepeal oma äratusmeetodeid efektiivsemaks arendanud. Varem ta arvas, et piisab kaissutulemisest ja nurrumisest. Nüüd lisas ta küüntega mu pea kammimise. See äratab tõesti paremini…
Inimesed (eriti slaavi rahvad) küsivad nii tihti, et mida suvel teete, mida lapsed teevad, kas neil igav ei hakka ja need on küsimused, mida ma üldse ei mõista. Kohe üldse. Mis mõttes mida teeme – tööd ilmselgelt. Ja lapsed – puhkavad ja mängivad, mida siis veel, selleks suvi ju ongi? Ma kohe üldse ei mõista seda trennid-huviringid-laagrid-teemalist laste ringiväntsutamist, sorri noh! Võib-olla sellepärast, et minu enda jaoks oli lapsena alati see suvine oma asjadega tegelemise aeg nii tähtis ja tore. See, kui ei pidanud vahelduseks võõrastega sotsialiseeruma. Sai ise mänge välja mõeldud, raamatuid loetud, ujutud jne. Sellist sõna nagu igavus küll ei eksisteerinud. Ja ma eeldan (ja eelistan), et kuna mul on lapsi kaks, siis nad leiavad endale samuti ise tegevust, Samal ajal kui mina kodukontorit teen. Vahepeal ikka käime ujumas ja matkamas ja siin-seal, aga mõelda, et neil peaks spetsiaalselt aega sisustama hakkama tundub mu jaoks jube veider. Nii et jah, sellised tšillid suveplaanid.
Aga no kes teab, võib olla olen ma lihtsalt laisk ja väsinud ja vajan ise seda puhkust laste toomisest-viimisest. Mõnda hommikut, mil ei pea mitte kusagile minema. Vabalt võib olla. Aga sellele vaatamata arvan ma, et lapsed on peale pikka väsitavat kooliaastat samuti puhkuse ära teeninud. Pluss neile tuleb kasuks ise omale tegevuse leidmine, arendab loovust ja fantaasiat ja iseseisvust jne.
Mingil hetkel hakkas see laste kooliskäik küll mõjuma nii, nagu käiks ise ka jälle koolis. Kodutööde kontrollimine/aitamine, mõnest teemast annab lausa läbi närida. Ja oi kui teistsugused süsteemid ja meetodid neil näiteks matemaatikas on, üldse mitte need, mis meil omal ajal olid. Ja Daniel, kellel on endiselt väikeste tähtede vastu vimm ja see, kuidas ta enne iga sõna kirjutamist kaupleb, et ta ei taha-ei jõua-äkki pärast (ja see “pärast” ei saabu kunagi). Ja kui ta pidi mõne oma vanuse jaoks eriti igava luuletuse pähe õppima. Oot, otsin kohe ühe, mis mulle endale ka üldse meelde ei jäänud, siin jaanipäeval sobibki väga hästi:
Pasaba arrolladora en su hermosura,
y el paso le dejé,
ni aun mirarla me volví, y no obstante
algo en mi oído murmuró: «ésa es».
¿Quién reunió la tarde a la mañana?
Lo ignoro; sólo sé
que en una breve noche de verano
se unieron los crepúsculos, y «fue»
Autoriks Gustavo Adolfo Bécquer. Mulle millegipärast tundub, et ma ise õppisin teises klassis veits teist liiki luuletusi 😀 Mitte selliseid sügavromantilisi mis-oleks-kui-armastusest. Või ma tõlgendan siin valesti ja see on ikka “juba linnukesed välja laulavad, kenad kasekesed kingul kohavad”-stiilis…
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 