Lugesin siin ükspäev artiklit, mille kohaselt peaks kulu elukohale (üür või kodulaen) olema kuni 33% sissetulekutest ja et Málagas (või üleüldse Hispaanias) pole kinnisvarahindasid arvestades see enam võimalik.
Hinnad on tõesti laes. Mäletan veel aegu, mil oli väga lihtne leida alla-500ne üürikas. Meie esimesed korterid olid kõik sellised. Kõige essa oli 430 eur – kesklinnas, vanalinna piiril, kolm magamistuba. Nüüd on sama asi turul topelthinnaga. Üldiselt peab kodu otsides juba tuhandega arvestama, hea vedamise ja kiire reageerimise korral leiab 700-800-euriseid ka. Oleneb muidugi suurusest ja asukohast ka, eksole. Aga see, et mingi stuudiokorter 900ga turul on, on täiesti tavaline ja need lähevad ka lõpuks loosi. Kinnisvarasaitidelt vaatab hunnikute viisi vastu üürikaid hindadega 2200, 2500 jne. Jah, mingi suvalise korteri eest, tegu pole isegi majade ega villadega. Tegin kohe paar screeshotti, et olukorda illustreerida:
Keskmine netokuupalk Málagas on kusagil 1500 kandis. Pole üldse palju võrreldes kesk-euroopa riikide või põhjamaadega. Seega oleks selliste palkade juures normaalne, et üürihinnad jääks 500 ringi, nagu vanal heal ajal. Aga kuna turism ja immigratsioon tekitavad kinnisvaraturul suure nõudluse, siis kerkivad hinnad aina kõrgemaks ja kõrgemaks. Kui pandeemia ajal tundus, et suur osa airbnb-kortereid paisati turule pikaajalisi üürnike otsima, siis nüüd on kõik jälle vanaviisi. Veel üks artikkel, mida nägin, oli, et airbnb-s on 2023. aastaks enimotsitud sihtkoht just Málaga (siin hisp keeles, siin ingl keeles). Mis on täiega tore, aga samas hirmutav ka, sest see tähendab, et hinnaralli jätkub. Praegusel ajal ei tahaks küll koduotsija kingades olla.
Málaga on esikohal. Ja ainuke Euroopa sihtkoht, mis üldse esikümnesse jõudis…
Aga mina olen endiselt happy-puppy, et elame just siin, nii kodulinna kui praeguse kodu osas 🙂 Ja no kahepeale teenime selle keskmise palga ka ära, nii et 33%-reegel on arvestades meie üürihinda isegi täidetud. Jep, autonomo-kuutasu (see, et saaks eesti mõistes fie olla) tõusis ka jälle sellest aastast, miinimumtasu on nüüd 230 eur ja maksimum 500, sõltuvalt käibest. Lisaks käibemaks, tulumaks jne… Ooooeh. Näiteks, kui kuus on 1000 eur eest fotoshoote, siis jääme me tegelikult miinusesse, peab olema kõvasti rohkem. Nii et ma olen esialgu täiega rõõmus ja uhke, et kasvõi sinnamaani oleme lõpuks jõudnud, et miinusesse ei jää ja ühe keskmise palga välja teenime, kas või kahepeale. Siit saab ainult paremuse poole minna, eksole 🙂
Lastel on nüüd esimene trimester ja natuke peale uues koolis käidud ja täitsa paras aeg esimesi muljeid jagada, eks.
Aleksandr oli meil pigem see, kes esialgu ei olnud koolivahetuse üle väga õnnelik. Sõbrad jäid maha, kõik oli vanas koolis teada ja tuttav. Uus tundus hirmutav. Aga siis, olime siin uues koolis napid kaks kuud käinud ja juba tuli koolist uus sõber talle külla ja kutsus enda juurde ka. Kusjuures, eelmisest koolist pole kunagi ükski klassikaaslane meil külas käinud. Nii, et, integreerub täitsa hästi. On mitmeid lapsi, kellega on ühiseid huvisid ja jutustavad ja mängivad vahetundidel koos. Hinded on samuti ok, klassijuhataja ütles, et oli esimesel trimestril tubli ja töökas.
Dani oli see, kes tahtiski juba tükk aega kooli vahetada, just eelmise kooli paari bully-lapse pärast ja seetõttu, et sealse klassijuhatajaga ei tekkinud neil üldse omavahelist sümpaatiat, üle-eelmine klassijuhataja oli tal täielik lemmik ja ta vist ei saanud hästi üle sellest, et tuli uus ja siis jälle uus. Ta on selline aeglane avaneja kah.
Uues koolis on ta esialgu hästi vaikne ja tagasihoidlik. Klassijuhataja ütleb, et oma mõtetes, oma mullis istub tihtilugu. Samas, klassist väljas, nt kehalise tunnis pidi justkui teine inimene olema, rõõmus, aktiivne.
Ei ole nagu otseselt näha, et talle koolis hirmsasti meeldiks või sõpru tahaks leida. Kuigi ise väidab ta endiselt, et uues koolis on kõik lapsed head ja kõik on hästi jne. Õpetaja on tal selline üsna nõudlik, iga päev annab mitme tunni jagu kodutöid. Või noh, kiirematel lastel saab ilmselt tunniga tehtud, aga Dani on see venitaja, eriti kui ülesanne on pikk. Kui ei torgi teda kõrvalt, siis lülitubki kohe muule lainele. Mõnikord läheb 2-3 tundi meil… A no kas kolmandas klassis peavad matemaatikas nii pikad tehted olema – 79486 x 84 nt. Oleks selle asemel paar lühemat, oleks tal kohe rohkem motti alustada ja saaks kiiremini valmis.
Käisime tema klassijuhatajaga kokku saamas hiljuti. Ta kutsus, sest Daniel puudus esimesel trimestril üsna palju, oli ikka päris mitu korda sügise jooksul haige. Et mis värk on. Ja umbes, et kui nohu või köha, tooksime ikka lapse kooli, ainult palavikuga on piisavalt haige koju jäämiseks. No ma ei tea, minu jaoks ikka pole ok nii, aga no kui käsk anti. Las siis nakatab kogu klassi ja istuvad kõik koos kodudes, kui et ta üksi haige ja teistest maha jääb, eksole… Aleksandri õpetaja on ikka palju tšillim. Mees kah… mulle tundub, et mehed ongi rahulikumad. Kodutöid pole üldse, etteheiteid lastele pole ka. Hea positiivne õhkkond. Aleksandr muidugi ongi kiirem ja kohusetundlikum õppija ka, teeb koolis kohe siuhti ära, kui midagi ongi teha, et kodus ei peaks.
Üldse ütles Dani klassijuhataja, et Dani käest mingit infot ja juttu ja suhtlust väga välja ei pressi, aga teised lapsed räägivad talle siis ringiga, mida Aleksandr on Danist rääkinud (sest noh, Aleksandr on jutukas, tuleb nüüd ühtäkki välja). A la et Danile ei meeldi kodus õppida jne.
Ma ikka imestan, sest Aleksandr on tegelikult pigem introvertne ja Dani on kodus täielik jutupaunik ja ekstravert. Et kuidas neil koolis kõik vastupidi on.
Huviringe armastavad nad õnneks väga, nii karated kui robootikat. Robootikas on igasugused programmeerimised ja mängud jne, ja muidugi karpide kaupa legosid. Karates on neil valged kimonod. ja valged vööd (aasta lõpuks saavad vist kollased vms). Nii et ses mõttes nad ei nurisegi väga 17.30ni koolis olemise üle. Mõnikord harva. Ja reeded on lühikesed päevad, kaheni vaid, sest siis nad sööma ega huviringidesse ei lähe. Huviringe reedeti ei toimugi ja sööginimekirjast võtsime reedeti nad maha, sest reeded on kalapäevad. Ja Dani ei ole nõus üldse kala sööma, Aleksandr üht-teist sööb, aga pole ka eriline kalafänn. Kui ilm ja töögraafik lubab, siis on reeded meil tavaliselt piknikupäevad.
Koolisüsteemi kohta, vahepeal ikka uuritakse, et palju maksab jne. Riiklikud koolid on tasuta. Küll aga on koolitoit tasuline ning ka huviringid (Eestis vist suht sama?) Huviringid, olenevalt koolist ja ringist, on iga ringi kuutasu vahemikus 20-50 eur (ühe lapse ja ühe ringi kohta). Toitlustuse päevahinnaks tuleb meie koolis umbes 4,5 eur. Just täitsin toitlustuse kaebekirja ankeeti, sest selle raha eest võiks kvaliteet tiba parem olla (paljud vanemad pole rahul, praegu käibki massiline kaebekirjade esitamise kampaania). Mõnikord on toit täitsa külm, ja mõnikord, kui lastele ei maitse ja nad lõpuni ei söö, siis neid karistatakse – st ei tohi söömise ja huviringide vahelisel ajal hoovi mängima minna. Mis pole mu meelest üldse ok. Osadel lastel pidi kõht ka tühjaks jääma, st portsud pisikesed. Minu omad pole selles osas kaevanud, ainult siis, kui neile ei maitse ja seetõttu nälga jäävad. Et jah, koolitoit, sellega on ikka igas riigis ja igal ajal jamad 😀
Kõik alatasa küsivad, et mis ilm meil talvel on. Viimasel ajal on kuidagi eriti palju küsijaid. Ei tea, kas Eestisse ka kedagi jääb? 😀
Mulle siin tuletas just hiljuti telefon meelde üht aastat, mil jaanuaris meres ujumas sai käidud. Sel aastal samas on jaanuar just see kõige külmem talvekuu olnud, eriti need viimased paar nädalat. Meil polegi nii hull, aga ülejäänud Hispaania rahvas kühveldab aga palehigis lund. Siin rannikul on õnneks endiselt ikka lõunamaa, no kaugemate mägede tippudelt helendab küll lund, aga muidu päike paistab ja tavaline külmalaine-ilm, selline päeval 16, öösel 6. Varjus külm, päikse käes palav. Jakk peale, jakk ära, jakk peale, jakk ära, nagu hispaanlased ise ütlevad.
Aasta on tegelikult vaatamata sellele külmalainele väga toredate matkakestega alanud. Piltidelt vaadates ei saa arugi, et talv käes, eks? Esimene jaanuar algas kohe Montes de Malaga tripiga.
pilvine
Siis käisime ühel lõunal Artjomiga naabermäe (künka?) otsas lõunat söömas. See tähendab, võtsime poest saia, juustu, oliive ja kohvid näppu ja kõndisime värske õhu kätte. Kodukontori inimestel täiega vajaliki samm noh. Peaks tihedamini tegema seda, kohe kuhjaga energiat tuli.
Siis sai kambaga San Antoni otsa ronitud. Sinna annab ikka minna, selline 40 minutit ehk ülesmäge, pool sellest täitsa offroad, veerev kiviklibu jne (ja allaminek on hullem, kui ülesminek). Ma olen mõnikord mõelnud, eriti kui lapsed olid veel väikesed, et kas me viime neid liiga ekstreemkohtadesse turnima. Aga seekord näiteks laekus veidi peale meid üks vanem paar ka üles. No 80+ kindlasti. Nii et järelikult pole mingi ekstreem, kui isegi neile jõukohane 🙂 San Antonilt pistan seekord mälestustetaskusse lause “Suurim rõõm on aitamisrõõm – aidata sangriapudelit kanda”
Ja veel jõudsime Viktoria mäel (künkal?) ka ära käia. Too on kuidagi liiga popiks viimastel aastatel muutunud, nagu väga paljud kohad. Aga leidsime oma mõnusa privaatse tuulevaba servakese ja oli täiega idüll. Siit jääb meelde lause “No mida veel elult tahta!”
Ja meenub, et lausa mitu korda sai linnast väljas mere ääres piknikuplatsil käidud. Aga mäed kutsuvad ikka kuidagi rohkem, kui meri. Olen ikka see “the mountains are calling and I must go”-tüüp. Ja kui kord nädalas kuskile loodusesse ei saa ronida, on täiega puudu midagi. Hiljuti ühel piknikul päikeseloojangut vaadates soovitas mu vestluskaaslane, et peab ikka vahepeal aega võtma, et loojangut vaadata ja mediteerida ja end laadida. Mille peale ma vastasin, et jaa, ma olen täielik päikeseloojangusõltlane, pean ikka iga nädal oma doosi loojuvast päikesest veini taustal (või vastupidi?) kätte saama. Ta vastas, et proovi ikka ilma veinita ka vahel 😀 Aga tegelikult olen ma ikka ilma ka proovinud 😛
Millal see nüüd oligi, pea aasta tagasi, mil rääkisin, et Javier Castillo raamatu järgi tehakse Netflixi sari ja see filmitakse Málagas. Ja me läksime kohe lastega suure hurraaga castingule ja käisin kõigepealt ise tausta mängimas ja siis käis Dani ühe päeva ja siis käisin mõlema lapsega veel lisaks kolm päeva jutti sellel suurel kuningate rongkäigu massistseenil. Seega, kui sari nüüd paar päeva tagasi netflixi üles pandi, tahtsime kohe seda essat osa näha, mille jaoks tookord nii palju tunde ja päevi sai ühe koha peal seistud ja külmetatud ja vihmaga üle valatud. Siin ja siin olen pikemalt kirjutanud neist võttepäevadest ja kõigest, mis kaadri taga toimus.
Aga filmi juurde.
Esiteks oli täiega harjumatu Malagat nii tumedates ja vihmastes toonides näha 😀 Aga samas jälle oli äge ka oma kodulinna niimoodi läbi teleekraani vaadata. Vaadata, mis kus filmitud on jne. Teisi tuttavaid statiste ära tunda.
Ja kuidagi nii veider on mõelda, et mind saab nüüd Netflixist näha. Küll seksundiks, eksole, aga ikka nii naljakas 😀 Kõik see fotondus-videondus-filmindus on mu jaoks täielik magnet noh. Äge on olla väike mutrikenegi.
All vasakus nurgasminu sekund tähesära
Ja lapsed, mul on nii hea meel, et nende elu essa töö ikka vilju ka kandis ja neid kaadrisse jäi. Muidu oleks ju kurb, et kogu see tehtud vaev – tahaks ikka tulemust ka näha. Eriti laste puhul. Suurtel pole vast nii hullu 🙂 Minu sellest ühest võttepäevast näiteks ei läinudki filmi mitte ühtegi kaadrit, kuigi peategelased ja kõik nägid ju tol päeval terve pika päeva vaeva.
Sari ise on tegelikult minisari, koosneb vaid kuuest osast. Nii et kuigi ma ei plaaninud peale selle esimese osa rohkem vaadata (krimi pole eriti mu teema), vaatasin ikka jutti lõpuni välja, st poole ööni uneajast 😀 Artjom arvas, et veits veniv ja mõttetult palju igavaid tühje depressiivseid stseene (“millal see juba lõppeb, tahaks magama minna”) Mind ei häirinud. Kõik ei peagi alati kiire action olema mu meelest. Küll aga mõtlesin mitmel korral, et grimmeerijad on siniste aukus silmadega veits üle pannud, et grammike vähem oleks võinud äkki olla. Aga ei noh, samas tooge väsinud aukus silmad moodi, mulle sobib 😀
Ja ööd veelgi kiiremalt muidugi. Nüüd, mil koolivaheaeg lastel läbi, tundub hommikuti äratuskella kuuldes, et aga just alles sekund tagasi sai silm kinni lastud ju, kuidas juba hommik…
Kui kommentaarides tunti huvi, milline üks meie keskmine päev välja näeb, mõtlesin alguses, et mis tast ikka lahata, tavaline päev nagu inimestel ikka, aga võtan vist ikka sõnasabast kinni ja räägin lähemalt. Sest noh, kõigil on ju päevas needsamad ühe pikkusega 24 tundi aega, kuidas siis nii, et osadel on jube ajapuudus ja teistel mitte. Äkki saan ise ka targemaks ja näen, kust mu ajaplaneerimisvead sisse lipsavad 😀
Meil on vist mitu põhjust, miks kiire-kiire. Esiteks on töövaldkond selline, ise endale tööd andes ongi palju raskem kellast kellani töötada, selliseid mõisteid nagu tööaeg ja mittetööaeg ei eksisteeri. Kui eesmärgiks mitte miinuses olla, siis ongi mõnes mõttes 24/7 vaja tööd teha. Ja fotograafia alal on nädalavahetused nagunii veel just se kõige aktiivsem tööaeg. Et jah, esiteks see, et ala dikteerib, et kell viis labidas ei kuku.
Raamid me ümber
Ja teiseks on lapsed ja fakt, et oleme siin isemajandavad, pole lapsi vanaemade-vanaisade või sugulaste hoolde jätta. Koguaeg on vähemalt üks meist laste jaoks olemas, juba nende beebieast saati on meil kujunenud nii, et esikohal lapsed, ja töö on seal ümber, igal vabal hetkel, mis lastest üle jääb. Noh umbes nagu see näide, et aeg on klaaspurk ja lapsed on kivid, mis seal sees. Siis töö on liiv, mida kallame sinna ümber ja vahele ja kuhjaga veel peale ka. Nii et täiesti igapäevaseks harjumuseks on saanud, et kui mõne tööasjaga on kiire (ja alati on paar sellist põlevat asja to-do-listis), siis sellega tegeleme näiteks siis, kui lapsed magavad. Või üks tegeleb lastega, teine töötab. Või kui lapsed omaette mängivad, siis seda õnnist hetke kasutame ka samuti kohe töö jaoks. Õnneks on viimastel aastatel seda omaette mängimist juba väga palju ja kodukontor on nüüd juba täiesti tehtav. Ja lisaks on meil graafik siiski paindlik, saame ikka kord nädalas mõne matka planeerida näiteks.
Ühesõnaga, kui täpsemalt rääkida, siis keskmiselt on mul kahte sorti päevasid.
Esimesed on sellised nagu täna. Mul on aega oma asjadega tegeleda, blogida ja blogisid lugeda näiteks. Need on päevad, mil Artjomil pole väljas ühtegi shooti või kliendikohtumist ja ta on ise arvuti taga pilte töötlemas või videosid monteerimas. Noil päevil tegelen klientide kirjade või arvete ja raamatupidamisega, sotsiaalmeediaga, turundusega. Oot, kunagi ma vist lahkasin üksipulgi, millest fotograaf olemine koosneb, see on nii mitu töökohta ühes: link siin. Kui jõuan, siis kirjutan ka, blogi või mõnda raamatukandidaati. Ja kui jõudu-energiat pole, vaatan mõnda filmi või seriaali või lihtsalt lage (aknast välja tegelikult :D). Käin toidupoes, proovin kodus veits koristada. Üldiselt on graafik selline, et lapsed üheksaks kooli, siis on viieni aega tööd teha, siis kooli, lastega koju, nendega, või õigemini nooremaga koolitööd teha (tund kuni kaks…), õhtusöök teha ja ongi kell juba kuskil kaheksa-üheksa. Siis on hetk, mil lapsed mängivad tunnike ja meil on olenevalt tööde seisust, kas vaatame koos mingit filmi/seriaali või üks teeb arvuti taga südaööni tööd ja teine tegeleb oma asjade ja lastega.
Teised päevad on hullumajapuhvetipäevad, mil kell tiksub ja mul pole aega sõnumeidki vaadata. Artjom on terve päev lennus, kusagil pildistamas ja filmimas ja klientidega kohtumas ja stuudios toimetamas. Ja minul on mitu klienti, kes tahavad juba eile pilte kätte saada. Siis olengi nagu robot arvuti taga, lisaks lapsed ja tavaelu ka vaja ära majandada. Tegelikult mulle meeldib täiega pilte töödelda, aeg läheb imeruttu, panen näiteks mõne podcasti tautaks mängima. Või muusika. Või olen vaikuses. Ei saakski muidu aru, et tunnid mööduvad, kui selg ja hiirekäsi kangeks ei jääks. Ise arvan, et tunnike on möödunud, tegelikult nt kolm. Need hetked, mil pilte programmist välja salvestan või kusagile üles laen, on hetked, mil lõpuks sõnumeid vaatan ja viivuks sotsiaalmeediat skrollida saan.
Need kiired päevad on enamasti peale seda, kui eelneval päeval on võetud aega sõpradega kokku saamiseks või kusagil tripil käimiseks. Siis on kohe mitme päeva töö vaja ühele päevale mahutada. Aga paindliku graafiku võlu ongi see, et ma saan seda endale lubada – minna pooleks päevaks puhkama ja lõbutsema, matkama jne. Väga harva juhtub seda, et ma pean vastama, et ei saa, sest tööd vaja teha. Ilus ilm ja sõbrad on ikkagi tööga võrreldes prioriteet, kui vähegi saan. Eks ma teen tööd siis hiljem, kas või öösel. Ses mõttes sümpatiseerib mulle selline paindliku graafikuga töö väga, et ta klapib mu loomusega väga hästi kokku – mulle meeldib kusagile minekutega seoses just spontaanseid otsuseid teha, mitte pikalt ette planeerida. Näiteks, et sõber kirjutab (või mina talle), et saame poole tunni pärast kokku. Ja siis saamegi, lükkan töögraafiku ümber, sest ega see töö ju eest ära jookse ja tegemata jää.
Kaheksajalg a la My Octopus teacher
Viimase pildiga seoses. Ma polnud elus kordagi kaheksajalga näinud. St elus kaheksajalga (taldriku peal olen korduvalt näinud). Nad on üsna arglikud ja eraklikud ja pigem öise eluviisiga, nagu aru olen saanud. Ühel õhtupoolikul otsisime meres muuli peal kivide vahel meritähti (niisama ilu pärast vaatamiseks-uudistamiseks) ja nägin, et kivi vahelt midagi nagu paistab. Esialgu mõtlesin, et mingi pika kala saba. Aga siis kui ta liikuma hakkas, sain aru, et miski suur elukas, mitte kala saba. Selleks ajaks, kui teised kohale jõudsid, ujus ta kivi alla. Mõtlesin, et olen hirmus kaval ja läksin teisele poole kivi jalgupidi vette, et ta mu sulistamise peale tagasi endisesse kohta läheks. Aga ta võttis hoopis mu jalalabast kinni. Ehmatasin, karjatasin ja rebisin jala lahti. (Ise kivi otsa põgenedes). Ja siis muutus ta eriti julgeks, ujus kivi kõrval ja mind nähes peaaegu “jooksis” mu poole. Kui käe tema poole suunasin, ronis mööda kivi ülespoole, veepiirile, et mind kätte saada. Teised julgesid talle oma näppu tervituseks ulatada (mida ta siis kohe püüdis vette tõmata), aga mina enam ei julenud kontakti luua, oli tunne, et ta on kohe eriti armunud minusse, kes teab, oleks vee alla ära mu viinud veel 😛 Igatahes selline äge tegelane. Ise arvan, ikka “My octopus teacheri” filmi põhjal, et võimalik, et jooksuaeg muutis ta nii seltskondlikuks.
Postitasin täna instagrami mitme nädala taguseid asju ja tõdesin endamisi taaskord, et ma kohe üldse ei suuda instagrami põhiolemusele vastavalt postitada. Et noh instant, koheselt, kui pildi teen, kohe läheks üles, oleks aktuaalne. Mul pole neil hetkedel aega ninapidi telefonis jagamas olla, need on hetked, kui päris elu on ka olemas, vaja päriselt maailma ja inimestega kontaktis olla, vaadata, suhelda. Mõnikord pole aega piltegi teha, telefon on kusagil kesteabkus kotipõhjas.
Ja siis nädalaid või kuid hiljem telefonis pilte sirvides mõtlen, et nii palju hetki, mis jäädvustatud, koguvad taaskord telefonis tolmu. Tihti jäävadki sinna, sest pole enam aktuaalsed vms.
Üleüldse on mul sotsiaalmeediaga kehvasti. Kui teised on hädas, et neil on screentime liiga suur, siis mul on vastupidi, ma tean, et ta peaks, võiks märksa suurem olla. Kogu elu on ju tänapäeval äppides, ja kui mina olen sealt pigem väljas, siis jäängi ma paraku ikka välja, outsideriks, igast asjadest ilma – võimalustest, tutvustest, infost nt. Lisaks tuleb kogu Eesti elu minuni läbi sotsiaalmeedia. Kui vaatan, et mu keskmine päevane instagtami screentime on 11 min, siis kirun end alati, et võiks ju vähemalt tund olla, arvestades, et mul on tööalaselt ka instas kohustusi ja enamasti on sellest 11minutist suurem osa kellegagi chattimine hoopis… Aga ma olen liiga laisk, noh. Avan ta, scrollin esimesed viis postitust ära ja panen kinni, no üüüüdse ei viitsi. Vahepeal sundisin end stoorisid vaatama, et teada, mis on popp ja noortepärane, või natuke ka sellepärast, et tundsin end süüdi, et teised minu stoorisid vaatavad, kuidas ma siis vastu ei vaata. Aga no ei oska seda harjumuseks teha. Ok, jah, enamasti pole aega ka, sest scrollida saab kiiresti, aga stoorid võtavad reaalselt väga palju aega. Reelside maailma sukeldumisest pole ma mõelnudki, tundub veel ajamahukam. Inimesed, kust te nii palju aega leiate??? Enamasti on insta mul aja parajakstegemise vahend. Bussi oodates, midagi muud oodates, kui arvuti kokku jookseb vms.
Ja siis on mul nii instas kui facebookis hunnik kontosid ja lehti, mida ma peaks haldama, uuendama, postitama…aga ei jõua selleni, ei ole seda sotsiaalmeediaviitsimist. Virelevad varjusurmas, kord kuus ei suuda neid ka “toita”. Täpselt selline tunne on, et uue aasta resolutsioonide hulka peaks hommikuse võimlemise kõrvale lisama pool tundi kohustuslikku aktiivset sotsiaalmeediat. Sellised mured, noh! Aga ma olen see, kellele ei meeldi elus üldse äärmused, ja tunnen, et olen veits selles liiga vähese screentime äärmuses.
Ja oleks siis, et ma päris elus oleks see-eest jube tubli ja aktiivne ja sotsiaalne. Ei ole. (kas introvert olemine on piisav vabandus?) Alles täna mõtlesin, et küll on ikka hea, et vähemalt Artjom hull suhtleja on. Viitsib naabritega lobiseda ja üleüldse lihtsalt tunneb kõiki. Vahepeal tundub isegi niipidi, et kõik tunnevad teda. Mr Popular, noh. Mina näiteks lähen käin poes ja pooltel kordadel ei näe ühtegi tuttavat nägu. Tema läheb ja igast ilmakaarest hakatakse kohe hüüdma. Ja noh, tutvused ja sidemed on Hispaanias A ja O, nii et hea, et me selles suhtes nii erinevad oleme. Ma oleks ise täiesti suuteline oma mullis elama, aastate viisi kuskil üksikul saarel kas või… Isegi pandeemia ei ajanud hulluks, peaasi, et loodusesse sai.
Aga kuidas sellest sotsiaalmeedialaiskusest üle saada, ah? Keegi teab?
Vot nii. Aga nüüd lähen jälle virtuaalist päris ellu tagasi, tänaval hakkab kohe komme sadama, vaja end õue sättida. Võib-olla teen isegi mõne pildi või video ja millalgi aasta jooksul ikka jagan ka…
Oot, aasta saab juba läbi? Nagu mul siin juba traditsiooniks saanud, proovin ta siis ikka kenasti kokku võtta just selle alloleva ankeediga (vanad siin: 2021 ja 2019)
1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?
Ei mäleta, et nüüd midagi eriskummalist oleksin teinud. Mõned uued kohad, mäed, külad, linnad said läbi käidud. Aaa, ootoot. Käisin aasta alguses paaril spirituaalse rahva kokkusaamisel. Osalesin seal nt šamaanirännakul (kaine ja ainevaba muide oli, ärge ehmatage :D). Ei, täiega põnev oli ja inimesed olid ka toredad-ägedad. Aga kuna üks veider tüüp seal tekitas mul natuke ärevust, pole neid üritusi enam tükk aega väisanud. Aaa. Prillid ostsin endale. Raamatu lugesin sisse. No hakkab meelde tulema neid põnevaid esmakordseid asju. Lastega koos filmivõtetel käimine oli omaette elamus.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Lubadusi ei andnud, aga soovid-unistused said küll mõned teoks tehtud.
Nt Eestis käisime. Viimati käisime ju 2019 suvel. Ühe käsikirja saatsin konkursile ja sain stipendiumi ja olen nüüd allkirja andnud, et kirjutan lõpuni ja ükskord ta ilmub 🙂
Uusi lubadusi… No panen paar asja kirja siis ikka. Kas just lubadused, aga eesmärgid
6 kilo alla võtta. Kaua võib, onju?
Alustada ühe ettevõtluse-asjaga, mida juba mitu aastat oleme plaaninud
Et Metsakivi lugude raamat ilmavalgust näeks. Töö ja laste kõrvalt on tegelikult jube raske kirjutamiseks aega ja energiat leida. Ma imestan, et üldse nii palju raamatuid ilmub, sest noh, raha pärast seda keegi ei tee, aga oioi kui palju aega see võtab, ja aeg tuleb ju ilmselgelt millegi arvelt.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Vist mitte, pole kuulnud küll.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Floki.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?
Endiselt: majanduslikku stabiilsust. Liikumine selle poole on aeglane, aga siiski pidev. Tunneli lõpus paistab valgus 🙂
6. Mis riike külastasid?
Ainult Eestit.
7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Mõned ikka jäävad. Nt esimene jaanuar, kui käisime sõpradega mere ääres; laste essa koolipäev uues koolis, Jõululaupäev, sest oli kõigist mu teistest jõululaupäevadest nii erinev – sai basseinis ujumas käidud ja üldse nii soe ja üle pika aja suurema kambaga ja ägedas kohas Ronda külje all.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Kordan siin ennast juba, aga see Härmatali fondi stipendium. Oli nii ootamatu ja tegi hingele (ja egole :D) pai.
õpin kirjutamist
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Eks neid oli ikka omajagu. Nt Floki teema. Ja kindlasti veel midagi.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Koroona oli maikuus. Mingeid köha-nohuvärke oli nüüd sügisel ka mitu korda.
11. Möödunud aasta parim ost.
Midagi suurt pole ostnud, aga väga rõõmustavaid kaltsukaleide on olnud ka sel aastal. Ja vanaaegne kirjutusmasin 10 euriga kaltsukast, juuhuu.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Käitumine ja aplaus kõlavad ühes lauses nii veidralt. Lähedased ja pere olid hingele armsad, nagu alati 🙂
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Putler ja tema kamp ja need, kes seal koledusi korda ajavad ja kõik kes on seotud ja kõik kes saaks aidata, aga seda ei tee.
14. Kuhu läks enamik su raha?
Arved, maksud, üür, toit, kassid… Puudugi jäi.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Endiselt, kirjutamisega seotud asjad. Ma ei tea, iga aasta samad vastused sellele ankeedile…
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?
Ma ei tea, kas on mõni selline lugu, mida kümne aasta pärast kuuldes õhkaksin, et ooohh, see 2022. “Paint it black” ja “Goo Goo Muck” on küll väga popid nüüd järsku, äkki need siis said uuele elule 2022ga.
Või mõeldakse siin küsimuses “lugu” tähenduses “story”? A la, et juhtus selline lugu, et… Isa sünnipäevakingi lugu siis 🙂
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem: Stabiilselt sama, ma ütleks. Juba kaks head aastat on olnud, ei taha meenutadagi neid paari aastat enne seda, mis olid rasked üle elada. Üles-alla, nii see elu veereb noh.
II kõhnem või paksem: Stabiilselt sama, paraku.
III vaesem või rikkam: Endiselt sama, work in progress
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud
Rohkem suhelnud äkki, mõnikord ununeb suhtlemine ära, kui just keegi ise usinam pool pole.
Rohkem tantsinud, kas või omaette kodus.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud
Vähem laisk olnud, nt viitsinud mitte ainult aknast loojangut vaadata, vaid kümneks minutiks mere äärde jalutama ka minna tihedamini.
20. Kas sa armusid aastal 2022
Ei.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Null.
22. Mis oli su lemmiksari?
Nii-nii. Mõned sarjad vaatasime küll ära. Lemmikut ei oskagi valida. Witcher meeldis. Breaking bad meeldis. Better call Saul meeldis. Wednesday meeldis (raudselt saab kultus-seriaaliks… pean vist oma gootipoeasjad jälle müüki panema). Sandman meeldis ka kohati. Dahmer oli hästi tehtud, aga uuesti ei vaataks. Officet vaatasin ka esimest korda sel aastal, esimene hooaeg ei meeldinud, aga siis hakkas täiega meeldima. Neid troonide mängu eelsarju pole ma julenud vaadata, raudselt pettun. Kas “Järgmine ring” sai ka selle aasta alguses ära vaadatud või oli see juba varem? Aa, ja hispaania-soome seriaal “The paradise” oli põnev, just see temperamentide erinevus ja soomekeelse ropendamise sain ka selgeks.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei hakka eelmise aasta vastust siia üle kordama, aga ei.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Võib-olla mäletan ma valesti, aga vist lugesingi ainult paar raamatut sel aastal. Serafima ja Bogdan oli väga hea lugemine, ses mõttes, et olen ise ju sealtsamast kõrvalt pärit, Metsakivi käis raamatustki korduvalt läbi. Kõik asukohad, looduskirjeldused, külakesed, kõik on kohe silme ees lugedes, selline teistmoodi kogemus kohe lugeda nii.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Ei avastanud midagi uut. Vanu lemmikuid taasavastasin võibolla, nt Pulp-i kuulasin suvel. common people ja 2000 ja mis nad olidki. Folk-metal käis ka vahepeal taaskord läbi, Falkenbach jne. Teine noorus vist. Või siis puhkasin hispaania mussist. Endiselt meeldib mulle vaikust kuulata, see on viimase 10 aasta teema (lapsed + muusikust mees, vaikus on defitsiit).
26. Mida sa tahtsid ja said?
Eduelamust.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Uskumatult raske on terve aasta asju meelde tuletada! Kas üldse mõnda selle aasta filmi nägin? Dont look up äkki? Hispaania filmidest tuleb ainult Madres Paralelas (parallel mothers) meelde. Mis oli suht ok, aga Almodovari eelmine film Pain and Glory meeldis kõvasti rohkem.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Oeh, saan veel viimast aastat öelda, et sain 30 + midagi….
Kõigepealt oli pre-sünnipäev villas, kui Artjomi vanemad külas olid. Ja päris-sünnipäeval midagi meeletult põnevat ei teinudki, käisime õhtul päikeseloojangu ajal muuli peal veini joomas 🙂
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Vastan samamoodi nagu teistel aastatelgi – kui ma oleks lotojackpoti võtnud…
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Eelmise aasta vastus oli (ja jääb sel aastalgi samaks): boho, kleidid nagu ikka. Ei näe, et see muutuks või et ma järsku moega kaasas käima hakkaks.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
No ausalt, ma vaatan eelmise aasta vastuseid ja kõik mõistuselpüsimise mehhanismid on samuti samad. Tolmu, lähedased, loodus jne. Päike ja palmid ja meri.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Johnny Depp 😀 Aga üleüldiselt, aastanumbrist hoolimata on Keanu Reeves kuulsustest alati parim, just inimesena, oma tagasihoidlikkuse ja heasüdamlikkusega.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Sõda ofc. Suured onud natos jne ajavad närvi küll.
34. Keda igatsesid?
Neid, kes pole ammu (või üldse) külas käinud…
35. Kes oli parim uus tutvus?
Jällegi, siia tuleb kohe terve joru ägedaid inimesi. Kersteniga kohtusin vist sel aastal esimest korda (tundub kauem). Üks pisike blogijate lobagrupp sündis samuti 2022. Ma nüüd lähtusin tegelikult nagu küsimuses oleks “uus sõprus”. Uusi tuttavaid kogunes aastaga samuti omajagu, nii neid, kellele naabruskonnas tänaval tere öelda, kui neid kellega läbi mõne tööprojekti või intervjuu või ühise tegevuse või ürituse vms tutvutud sai.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.
“Jah”-mees olla on väsitav, aga tagantjärgi vaadates tasub ikka enamasti ära. Eriti, kui tegu on julgust või eneseusku nõudvate küsimustega. Muudes asjades tuleb ikka osata “ei” ka öelda, see on samuti omaette oskus, enese eest seista.
Novot. Ei ole just ülimalt suuri muutusi mul sel aastal olnud, aga pisikesi rõõme ja muresid ikka. Kõik ei tulnud niimoodi kiiruga kindlasti meeldegi aga kui kirja ei paneks, ei mäletaks mõne aasta pärast niigi palju. Nii et järgmisel aastal jälle! Ja tuleval aastal saab blogi juba 10-aastaseks :O
Ma ei tea, kas kõik inimesed on juurte- ja geenihullud, või ainult mina. Igatahes on need mõlemad mind alati täiega tõmmanud. Et kes olid esivanemad, kust nad on tulnud, mis elusid elanud.
Meil on näiteks suguvõsas alati perekonnanimega igasuguseid põnevaid legende olnud. Gellert – pole just väga levinud nimi Eestis, eks. Ilmselt mõtles vanaisa selle legendi ise välja, aga lugu oli selline: kunagi iidsetel aegadel oli Ungaris piiskop Gellert, kelle järgi sai Budapestis Gellerti mägi nime. Kusjuures siiamaani on kõik veel sulatõsi. Aga, et see piiskop lükati paganate poolt veinivaadi sees sealt mäest alla ja ta veeres Eestisse. See ilmselgelt juba oli mu vanaisa fantaasia vili. Mitte see vaadivärk, see legend on päriselt olemas, vaid see, et ta Eestisse veeres. Igatahes, mina, kellele sellised muinasjutud ja legendid alati peale on läinud, unistasin alati, et kunagi lähen Ungarisse ja Gellerti mäele ja ühte Ungari vanimasse ja uhkeimasse, Gellerti hotelli. Põnev on ju mõelda, et võimalik, et juured on kusagilt kaugelt pärit, mis sest, et see ilmselgelt on see pigem muinasjutt.
Püha Gellert. Pilt: internet.Gellert spahotell. Pilt: internet (no ma räägin, ise pole ju käinud seal)
Millalgi ülikooliajal hakkasin suguvõsa uurima. Jube keeruline oli, need vanad loetamatud käekirjad jne. Nii et tellisin siis hoopis proffidelt suguvõsa uurimise ja selgus, et nimedepaneku aegu oli keegi lihtsalt ühe Saksa filosoofi ja kirjaniku järgi ühele mu esi-isale sellise perenime valinud. Nii et ikka tõupuhas eestlane 😀
Või kas ikka?
Näiteks on veel üks põnev päritolujutt mu vanaema poolelt. Nimelt olla tema vanaema leitud beebina ukse tagant. Korvis, kaunitesse kirillitsas initsiaalidega linadesse mähitult. Ikka alati muigasime, et küllap mõni tsaar või õukonnategelane tahtis sohilapsest lahti saada ja need meie Venemaal ootavad pärandused… Aga seda lugu muidugi ilmselt enam ei lahenda, et kelle oma see laps siis tegelikult oli. Teadjaid enam siin ilmas pole ja saladuse viisid nad kaasa.
Aga alles hiljuti näiteks sain teada, et mu emapoolne vana-vanaema oli saarlane. Olin alati automaatselt eeldanud, et emapoolne suguvõsa 100% mulgid. Aga nonäed – saare veri ka sees! Guugeldasin nimelt ühe eesti juurtega kanada kunstniku täisnime (siis, kui oma käsikirjaga ERKF taotlust täitsin, see kunstnik lubas mul oma pilte illustratsiooni näidistena kasutada) ja kuidagi tuli ette tema geni puu ja see, et me oleme kaugelt-kaugelt sugulus-sidemetes. Ja kui hakkasin seal genis uurima, et kuidas, siis nägingi, et ta esivanemad on Saaremaalt ja minu vanavanaema on Saaremaal sündinud aga Viljandimaale mehele läinud. Ja mina arvasin alati, et kogu mu suguvõsa on pärit ema poolt Mulgimaalt ja isa poolt Peipsiveerelt (Tartu- Jõgeva-Virumaa aladelt). Ja ühtäkki Saaremaa. Olen viiking ikka ka noh ja ise ei teadnudki 😀
Nüüd siin mõnda aega tagasi nägin myheritage geenitesti reklaami ja olin kohe müüdud. Mingi mega soodusmüük oli, 36 eurtsiga. Ja ma olin juba mitmeid aastaid mõelnud, et kunagi tahaks täiega teha seda. Ühesõnaga, sain paar nädalat tagasi tulemused kätte: mul on 74.4% balti geenid (eesti – kõrge kontsentratsioon, läti-leedu-poola – keskmine); 15,7% soome (kust need veel tulid???), 7,3% skandinaavia (kujutan ette, et Saarema esivanematest siis); 1,6% Ida-Euroopa (kas see võib see leidlapsest vanavanavanaema olla?). Ja 1% geenidest on inuiti päritolu (noh need igludes elavad tüübid). Kuigi ma olen kuulnud, et selles testis need 1 ja alla selle protsendid võivadki aiateibaid ka näidata. Igatahes, täiega põnev, eks!
Ma oleks pidanud mingi hullu click-bait pealkirja panema, onju? Nt et OMG, veerand minust on soome- ja skandinaavia materjalist!
Kiired ajad ja palju toimub, nii et üks väike elu-updeit ka siia vahepeale. Ma tean, ma tean, aega on kõigil ühepalju, ise otsustame oma elud liiga kiireks elada. Ja kõik on prioriteetide küsimus ka, eksole. Aga mõnikord satub kohe eriti kiire periood vahele ja kirjutama ega blogima ei jõua, tšätte tuleb jooksupealt lugeda ja mõned tööpäevad venivad südaööni välja (…et teha aja-auk järgmisel päeval matkama minekuks nt…😊)
Selle aasta november oli meil erakordselt soe. Kuu alguses käisin veel ujumaski, mida on mul novembris vist üliharva ette tulnud, kui üldse. Igatahes, suvi kestis ja kestis. Praegugi käin veel vahepeal kleidi ja kingadega ringi, kuigi hommikud ja õhtud on juba täitsa talve-külmad. Noh, ses mõttes, et nii uskumatu kui see ka ei tundu, ilma päikseta on 15 kraadi tegelikult päris kõle, eriti tuulega.
Mu lemmikpuu õitseb novembris
Mulle meeldib täiega, et guugelemäps mind üksipulgi jälgib ja kokkuvõtteid saadab. Novembris nt olen juba 109 km kõndinud. 310 km autoga sõitnud ja 43 km ühistranspordis loksunud. Kõige rohkem said jalad vatti 9. nov, mil jalutasin 12 km. Kuigi mulle tundub, et gm peaks oma jälitustegevust parandama, sest läinud pühapäeva kohta arvab ta, et kõndisin 2,5 km, kuigi sammulugeja näitab 19500 sammu. Ausalt, ühe koha peal ei tammunud. Lihtsalt mägedes polnud levi. Olin guugli vaateväljast eemal 😀 Kes teab, mis räpaseid salaasju ma seal ajasin, onju.
Käisime kuu alguses telkimas ka, Viñuela järve ääres. Siis olid veel eriti soojad suveilmad, isegi öösel oli mõnus soe. Mängisime ööpimeduses uka-ukat (mulle tundub, et vähemalt 20a polnud mänginud) Endiselt pro 😀 Telgis magamine on muidugi mu vanuses juba mugavustsoonist väljasolek, eriti ei maga, vaid kuulan hoopis ööhelisid ja muretsen, et ega mõni pätt samal ajal autosse sisse ei murra…
Torcalis sai käidud, see oli ühe ägeda dokumentaalsarja raames, mis uurib võõrsil elavate noorte eestlaste väljarände põhjusi. See tuli täiesti ootamatult tegelikult, Terje kirjutas mulle, tegime zoomvestluse ja juba nad olidki kohal, enne kui ma korralikult pabistamagi hakata jõudnuks. Aga näha saab alles aasta või rohkema pärast. Mul on mõnikord kombeks jah-mees olla ja siis alles hiljem pabistama hakata, et kas ma üldse hakkama saan. Nii et seda, kas siis sain, ei näe veel niipea ja ehk ongi hea end väikeselt ajadistantsilt vaadata, ei ole ehk nii kriitiline.
Oleme Terje ja Aivo haardes
Kastanimetsad said samuti paar päeva tagasi taaskord üle vaadatud. Ülimegavedu oli ilmaga jälle, enamasti on sel ajal seal hall, külm, vihmane. Kindad-sallid-joped jäid kõik kotti. Saime tiba ära eksida ka ja siis veel üksteist korraks kaotada (no kui pool seltskonda läheb ees ja teine pool teeb shortcuti, aga esimene pool ei kuule shortcutile asumise hõiget ja jäävad kuskile ootama ja levi ka pole…). Enivei, kedagi metsa ei unustanud (vist… no kes jõuab kümmet inimest üle lugeda koguaeg) ja jõudsime päikeseloojangu ajaks juba metsast välja ka.
Jõu- ja ilunumbrid Sügis. 27. november.Händlin lehekera
Nii, aga kõige magusama uudise jätsin tegelikult lõppu 🙂 Parampampaaa ja trummipõrin – tundub, et suure tõenäosusega kirjutan ma oma elu teise raamatu ka. Saatsin esimese veerandi ühest käsikirjast, mis mul valmis oli, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja taotlesin Härmatali fondist stipendiumi ja osutusingi imekombel üheks stipendiaadiks. Nii et ühel heal päeval näevad mu lapsepõlvelood vist ka ikka ilmavalgust 🙂 Nii et hoitagu eest, peale seda kõigest üks veel (mis on ka tegelt üsna sahtlist väljahüppevalmis juba) ja saangi eputada, et olen kirjanik.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 