Tundub nii uskumatuna, et sõda, tänapäeval. Aga tegelikult on sõdimine ju pidevalt toimunud. Lihtsalt meist natuke kaugemal. Miks siis seekord kuidagi eriti õõnes olla on olnud need viimased päevad?
Ilmselt, sest on hirm, et kas järgmisena võetakse Balti riigid sihikule? Sest see hull pole lihtsalt hull, vaid ikka suurejooneliselt hull. Ja teiseks, sest Ukraina tundub justkui naaber, oma säga. Ma pole seal tegelikult ise kunagi käinudki, aga kuna meil on ühed ukraina sõbrad, siis tundub nagu täiega tuttav riik ja rahvus.
Noil päevil on pea igasuguseid mõtteid ja küsimusi täis. Eks nad on juba igalpool kõlanud, suur osa neist mõtetest on meil kõigil ju samad. Et miks, kuidas küll, mis edasi. Ma seda “miks” küsimust vist ei olegi küsinud, sest sellele polegi vastust, see inimene on lihtsalt totaalne kurjuse kehastus, sealt ei tuleks mõistlikku seletust. Ma nt kutsun teda juba ammustest aegadest alates Putleriks. Mind üllatab hoopis, kuidas küll lääneriigid teda alahinnanud on. Ja siiamaani alahindavad. Ja miks midagi (juba varem!) ette pole võetud. Need praegused näpuviibutused ja “sanktsioonid”…. no ma ei tea, see on nagu läheks viskaks hiiglast vatitupsuga ja ütleks, et “noh, said nüüd!”
Lääne riigid kardavad, et see hirmus tuldsülgav lohe sülgab nende suunas ka, et parem mitte teda rohkem ärritada. Tuleb veel arutadada ja nõupidamisi pidada ja otsuseid vastu võtta ja kinnitada ja… Ja samal ajal ukrainlased surevad, kodud lõhutakse ära, lapsed saavad eluks ajaks traumad. Mulle on eesti uudistest isegi natukene selline naljategemise toon silma jäänud. Võib olla ongi lihtne nalja visata, kui tundub Nato turvaline katus peakohal olevat ja omal Ukrainas sõpru ega peret pole, kelle elude pärast päriselt karta.
Meie ukraina sõpradel on pered ja sugulased Harkovis. Loomulikult on nad oma lähedaste pärast totaalses paanikas. Kas sellest linnast üldse jääb midagi alles, või on mõne päeva pärast vaid rusud? Juba praegu on linn ka pihta saanud. Millalgi lõuna paiku olevat endiselt pommitamine täies hoos olnud. Kui ma peaksin mõtlema, et Tartusse pommid sajavad, oleksin ka paanikas.
Nii et jah, ma ei suuda aru saada, miks maailm appi ei tõtta. Ma ei suuda aru saada, kui rahulikult, kalkuleerivalt ja kõrvaltvaatajana seda sõda nt eesti meedias kajastatakse. Hispaania meedia on (õnneks?) tibake emotsionaalsem, rohkem mures ja üllatunud. Nojah, ilmselt nad ei tunne vaenlast nii hästi, kui eestlased (või ukrainlased), sellest see ehmunudolek.
KUI veider on mõelda, et minu eluajal tekitab Venemaa juba teist korda Ukrainas mingi tohutu kaose ja keerab inimeste elud pekki.
Tulen jälle ukraina sõprade juurde tagasi (eks nad on mul ikka väga mõtetes), nad on rääkinud, et pole eluseeski Ukrainas kraanivett joonud. Et väiksest peale õpetati, et ei tohi, ja et nad pole kunagi isegi mõelnud, et miks ei tohi. Kõrvalt on kohe ju lihtne näha, et miks. Tšernobõl, eksole. Maa sai tookord ikka päris korralikult ära reostatud.
Jah, mõtted on Ukrainaga, aga midagi see ei muuda. Ainult lootmisest, et äkki see hull Putler maha kärvab, vist ei piisa… aga loodan ikka. Ei taha, et juhtuks sama, mis koroonapandeemiaga – et tuli, justkui korraks, aga jäi hoopis aastateks ja ei pane enam õlgugi kehitama, järjekordne uudisnupp, mida ei viitsi enam avadagi.
No ma ei tea mis värk nende pühapäevadega on, et just siis on aega (ja viitsimist) blogisse lobisema ja nädalat kokku võtma tulla.
Meil oli siin paariks kuuks seoses aastavahetuse ja uue tüvega õues maskikandmiskohustus ja restoranides küsiti koroonapassi, eksole, olen vist maininud. Ja nüüd, kui need piirangud jälle ära langesid, on nii veidralt selline tunne, et kas tõesti ongi pandeemia läbi, ongi tavaelu tagasi. Mis sest, et see nakkuskordaja on ju tegelikult endiselt päris suur. Aga mingi vabaduse tunne on õhus. Ja kõige suurem muutus on lastel koolides, mul on nende üle nii hea meel! Nad saavad nüüd kehalise tundides ja hoovis maskid ära võtta. See on nii tohutu suur muutus! Sest kui kogu see pandeemia algas, oli esiteks kolm kuud koduõpet. Ja peale seda, uuel õppeaastal tuli maskide ja muude rangete reeglitega kooliaeg, mis paistis kestvat lõpmatuseni. Poolteist aastat muutusteta. Ma poleks eluseeski arvanud, et lastel ka viimaks tasapisi piiranguid lõdvemaks lastakse. Sest noh, nagu ma ütlesin, numbrid on endiselt väga kõrged. Ja läbi kogu selle aja on just lapsed pidanud need tublid ja vastutustundega tegelased olema, samal ajal kui suured inimesed hullu panevad. Samal ajal, kui nt siin sügisel olid diskoteegid täis sadade kaupa siseruumides distantsideta-maskideteta lõbutsevaid inimesi, kes kõik üksteist kallistasid-musitasid ja muidu toredalt elu nautisid (Artjom oli päris mitmel diskol fotograafiks ja alati olid täiesti piiranguvabad need peod, nii noorte kui vanade omad). Ja siis samal ajal lapsed koolis, tublid, maskidega, peavad üksteisega distansi hoidma, eksole, kehalises kasvatuses ka ei tohi ära võtta. Väga loogiline, eks. Et siis, lõpuks ometi antakse lastele ka veits asu.
Muidu, täiega naljakas oli, käisime natuke aega tagasi, kui veel tänaval maske pidi kandma, Marbellas. Nagu teise riiki oleks sattunud, hoopis teine pilt tänaval. Malagas oli tol ajal vaid mõni väga üksik turist maskita näha, aga seal just vastupidi, mõnel üksikul oli ees. Ma olen proovinud seda fenomeni läbi hammustada, aga ei oska. Siin elab rohkem hispaanlasi ja ollakse seetõttu rohkem kaaslinlastega arvestavamad, noh, et oma vanaemad-vanaisad jne? Ja seal rohkem välismaalasi, nii et kõigil pohlad? Või tehti siin rohkem trahve, sest noh, suurlinn, iga nurga peal politsei, ja seal ei trahvitud? Või mis põhjused veel võiks olla? Tegelikult isegi tol suvisel-sügisesel ajal, kui meil veel tänaval sai maskita käia, olid ikka pooled maskidega edasi, isegi 30-kraadises kuumuses üksinda mööda tänavat kõndides. Suvel istusin lausa korra akna juurde ja hakkasin loendama, et mis seis on. Oligi pooleks. Nii et trahvides vist ka see asi ikka ei saa olla.
A no aitab neist maskijuttudest küll! (kuigi ma tahtsin veel rääkida sellest, kui naljakas on panga ees mõelda, et krt, ei saa panka minna, mask ununes maha)
Vahepeal käisin üle saja aasta jälle taustanäitlejaks. Nii et kui kunagi “La chica de nieve” Netflixi jõuab, siis on võimalik, et ma olen sekundiks Milena Smiti taga näha. Või siis lõigati välja ja ei ole, aga no nüüd teate, et olin seal, saate ette kujutada. Ja üks kaader on selline, kus ta mulle ühe lendlehe ulatab. Või siis ei ulata, sest lõigatakse väja 😀 See on see taustaks olemine traagika, et näed terve päeva vaeva, oled tubli ja sõnakuulelik taust ja lõpuks ei teagi, kas sellest mingit kasu ka oli, täispikast võttepäevast tuleb ju kokku paar minutit seriaali vaid. Njah.
3 komplekti riideid pidi võtma filmimisele…
Queeee maaaas? Mul on terve nädal mingi vastik näriv peavalu ja kuidagi üldse väsitav olla olnud. (ei ole korontsik, filmimisel tehti test kõigile). Kassid ka äratavad jube vara viimasel ajal. Ja lapsed ronivad poole öö pealt riburadapidi meie voodisse, nii et lõpuks on see 2mx1,50m voodi täielik pusle, kuuekesi proovime ära mahtuda (4 inimest ja kaks kassi, Flokit ei lubata). Siis on variant, et need “beebid” tagasi oma tuppa tassida (veits rasked on juba) või ära kannatada (nii et ei saa liigutada või on oht üle serva maha kukkuda, iga juhul seljavalu garanteeritud) või siis ise mujale magama minna. Eks mõni öö proovin üht, teine öö teist varianti, aga ideaalset lahendust pole veel leidnud. Igal õhtul räägin neile, et nii, täna teeme nii, et kõik magavad kenasti hommikuni enda voodis. Et mul hakkab selg valutama, kui külje keeramiseks ruumi pole. Ja meie toas on sääsed jne. Aga ikkagi kusagil 3-4-5 paiku hakkavad nad laekuma. Ükskord jäi Floki mulle vahele Aleksandri äratamisega. Nii et ma arvan, et kassid va kavalpead said aru, et tuleb keset ööd lapsi äratama minna, siis on kindel, et ma ärkan ka varem.
Ja jah, sääsed on ka juba platsis, pikalt polnudki ühtegi näinud. Aga ühel hommikul pinises mul kõrva ääres ja Daniel oli ka ära näritud. Sain 3 tükki kätte ja panin peletusvedeliku pistikusse. Mõjub, nüüd pole rohkem tulnud neid.
Täna viisin kuuse välja! Oli teine küll ikka endiselt kuuse nägu (reedene pilt), aga kui ehteid ära hakkasin võtma, otsustasid okkad ka lahti lasta. Kaks kuud oli mul vaasis! (pluss veel nädalane teekond Eestist siia).
Aga kui nüüd jõulud läbi, tuleb kevadeks valmistuma hakata, eksole, nii et koukisin nartsissisibulad siis välja. On kevadet õhus juba küll, ja nädala pärast hakkab Malaga karneval ja lastel koolivaheaeg, juuhuuu. Ja metsas juba lilled õitsevad ja… Järgmise nädala ilmateatest ma parem ei räägi, aga lähen vaatan lühemad kleidid juba kapist valmis…
Hispaanias on siin hiljuti väikeseid seadusemuudatusi tehtud ja koduloomad arvestati ametlikult samuti pereliikmeteks (mis peaks muuhulgas ka näiteks selle tagama, et kui otsid üürikorterit, ei saa omanik enam öelda, et kassid-koerad pole lubatud; nad on pereliikmed).
Igatahes on meil nüüd siis selline suur 7-liikmeline pere. Üks on muidugi ametlikult passi järgi tegelikult ikka võõras, aga vähemalt on ta ainuke passi ja kiibiga karvakera meil. Teistele peame ka siis need passid-kiibid ära tegema nüüd millagi.
Floki on muidugi veits hull tüüp tegelikult. Ajab päikesejänkusid taga, kolistab öösiti mööda põrandaid laste mänguasjadega ringi, vaatab liiga pingsa uudishimuga seinakella seiereid ja üks sulgedest kassimänguasi on meil enamus ajast üldse peidus, sest ta läheb sellest totaalselt pöördesse, arvab, et see on päris lind. Ja oma “eelmises elus” armastas ta väga linde püüda. Hakkab lausa lõõtsutama seda suletuusti taga ajades ja saltosid visates. Ja kui “linnuke” peitu panna, otsib kogu elamisest ja nutab südantlõhestavalt. No ja kui kätte saab, läheb uhke näo, sirge selja ja kummis rinnaga seda vannituppa järama. Tahaks pilti näidata, ega mul vist pole…
Tolmu, kes oli esimestel päevadel Floki tulekust kõige rohkem häiritud, on täiesti leebunud. Müravad isegi mõnikord koos. Aga Coco sisistab endiselt talle möödaminnes mõne koleda sõna. Kuigi häda pärast kõlbab mõnikord isegi kõrvuti magada. Samas söögikausid ei tohi kõrvuti olla, Coco ajab Floki kohe minema muidu. Väike ja kuri noh, boss. Mõnikord olen neid näinud peaaegu mängimas ka. Nii, et kõigepealt ajab üks teist taga ja siis vastupidi, jooksevad paar ringi kuni Coco häält tõstab ja käpaga virutab ja Floki end pikali maha viskab nagu ei teaks tema midagi ja magaks siin niisama omaette.
Vanad kassid magavad öösiti endiselt meie suures voodis oma vanadel kohtadel, Floki, lapseke, magab kas lastetoas või diivanil. Coco on vist korra majja löönud ja teda meie tuppa eriti ei lase. Mõnikord ikka käib, just hommikuti, aga magama ei tule, sest Coco tõstab kohe häält.
Kolm kassi + ainult üks liivakast on muidugi ikka paras väljakutse, pean kaks korda päevas puhastama seda. Aga teise jaoks ei ole ruumi kah kahjuks. Ja lapsed unustavad sujuvalt oma osa teha… (jep, olen liiga laisk olnud, pean neid rohkem tagant utsitama)
Teiseks olen ma tähele pannud, kui väga Flokile kamuflaaz meeldib. Ta magab pidevalt mingitel valgetel taustadel, kust teda üldse näha pole. Lapsed mõnikord otsivad ja lihtsalt ei näe. Coco on mõned korrad talle peaaegu peale istund-astund ja siis ematusega avastanud, et iiik, vaenlane! Valged voodipesud, hele padi valge kardina taga, mõni valge pusa kusagil diivanil. Kohe läheb loosi. Tark kass noh (vaatamata sellele, et muudes asjades täitsa sooda).
Mis siis veel. Covidist pole ammu rääkinud, eks? Just siin räägiti uudistes, et Hispaania nakkussnäit 100 000 inimese kohta viimase 14p jooksul on üle 3000. Ma olin täiega üllatunud, sest meil siin Malagas on ka kõrge, aga mitte nii hull, 900 peal. Andaluusia kesmine oli seal 1100 kuskil. Läksin kohe vaatama, et kust see number nii kõrgeks läheb siis. Ainukesed alla-2000 kohad ongi Andaluusia (rekord, kõige parem seis kogu Hisp peale; Kanaarid ja Madriid. Igalpool mujal on täielik hullumaja, eesotsas Katalooniaga. No ma räägin, see lõuna-Hispaania hea kliima ja vähemnärviline eluviis. Kuigi, ega siin ka varsti ei tea enam kedagi, kes poleks hiljuti põdenud, detsembris ja jaanuari esimeses pooles olid kõik ümberringi justkui haiged.
Paar uitmõtet tekkis täna blogisid lugedes veel.
Carolin kirjutas rahvuste järgi diskrimineerimisest. Küll pigem ohtlik element-olemise vaatevinklist, aga hakkasin mõtlema, et minulgi on inimese kohta juba ette rahvuste järgi mingid alateadvuslikud eelarvamused olemas. Kusjuures Eestis oli seda vähem, ma olin selline naiivne ja usaldav kõik-inimesed-on-ilusad-ja-head. Aga elukogemus on mingeid stereotüüpe kinnitanud. Kas või kellaaegadest kinnipidamine. Põhjast lõunasse liikudes läheb iga riigi kaupa see kellatundmine kehvemaks. Eestis nt tullakse varem kohale. No 15min varem on vist selline tüüpiline. Külla, arsti juurde, teatrisse jne (oi, kuidas mulle ei meeldi, kui külalised 15min varem jõuavad, kui ma alles nägu jahune köögis küpsetan vms). Kesk-Euroopas ollakse sellised hästi täpsed, minutipealt. Hispaanias on moes kergelt hilineda (mulle sobib, ma ise ka kohati hilineja). Aafriklastel pole üldse ajataju (ütleb puhtalt kogemus paari Aafrika lõunaosast pärist kliendiga – tulevad mitu tundi kokkulepitud ajast hiljem, ei vabanda isegi, kaovad veel lisaks tunniks kusagile tualetti meiki tegema ja riideid vahetama jne ja kui lõpuks öelda, et sorri, aeg läbi, järgmine klient juba ootab, siis nad on üllatunud, et mida f’kki). Võibolla on ülejäänud inimesed seal jube täpsed ja asjalikud, aga kuradi raske on peale selliseid eksemplare seda uskuda…
Anu kirjutas hiljuti muuhulgas sellest, et kõigil on tegelikult meelelahutuseks aega, et prioriteedid lihtsalt teised, et see “pole aega raamatuid lugeda või filme vaadata” ei päde. Tuli kohe meelde, et millalgi siin kuu alguses pani Artjom netflixist mulle/meile Witcheri käima. Kes ei tea, siis see on seriaal, kaks hooaega. Minul on seriaalidega see kiiks, et peab kõik osad jutti ära vaatama. Seekord ei olnud kuidagi üldse võimalik nii, seega vaatasime paari osa kaupa. Üks hetk oli seis selline, et üle nädala ei saanud edasi vaadata, lihtsalt ei olnud kuskilt aega võtta. Pärast jäi viimane osa ikka veel vaadata ja jälle mõtlesin ma iga päev kurbusega, et damn, täna ka ei saa lõpuni vaadata, no kaua võib! Lihtsalt iga sekund on vahel arvel noh. Ei ole nii, et oh, kell on õhtu, istume nüüd ja vaatame rahulikult telkut. Mõnikord muidugi saab seda endale lubada, aga on perioode, kui nädal-kaks ei saa kordagi ei filme vaadata, midagi lugeda, ei blogisid lugeda (ega kirjutada), ei sõpradega kokku saada, lihtsalt ärkmisest uinumiseni on aeg täis juba ja jääb puudu kah. Istungi südaööni ja töötlen pilte, Artjom on kusagil õhtu-üritusel pildistamas. Või töötleb Artjom ja mina panen lapsi magama ja jään ise ka. Pikas perspektiivis pole niimoodi jätkusuutlik elada jah, aga mõnikod lihtsalt on nii. Ja ma usun, et mitte ainult meil, päris paljudel inimestel, eriti neil, kel lapsed. Või saabki öelda, et pilditöötlus on meie meelelahutus? Ja laste kooli-koju viimine-toomine. Ja kooli kodutööde tegemise juures istumine ja takkasundimine. Ja söögitegemine. Ja toidupoes käimine. Jne. Mõnes mõttes võib-olla isegi on jah. Välja arvatud kooli kodutööd. Mul ikka kannatus katkeb küll, kui mingi lihtsa asja tegemine võtab lapsel kaks tundi, ei ole just see, kuidas tahaks ideaalis oma õhtupoolikut veeta… Aleksandr on õnneks juba üsna iseseisev oma kodutöödega, see pisem tegelinski on hoopis see kummivenitaja, kellel peab kustukummiga kõrval istuma ja iga sõna esiteks kirjutama utsitama ja siis kohe üle ka kontrollima. Aga need pikad kooli ja kodu vahet jalutamised on küll täiega hinge-aeg, seega meelelahutus?
Lisan siia juurde kohe ära, et mõni päev on mul täiega palju vaba aega ja saan kirjutada ja lugeda ja vaatame õhtul mingit filmi jne ja võtame aega, et mõni matk või väljasõit teha vms. Ja blogimise aja leian ka alati lõpuks, isegi kui mitu nädalat vahele jääb. Et see eelneva lõigu kiire-kiire pole selline konstantne nähtus (kuigi seda kipub küll olema, et tööarvutis käib hommikust õhtuni lakkamatult töö, üks väsib ära, siis teine jätkab). Aga ma olen üsna kindel, et mõned inimesed elavadki nii, ilma meelelahutuse ja oma ajata, ilma sotsiaalmeediascrollimise ja teleka ja muude ajatapjateta (ja pärast põlevad läbi?).
Oot, tahaks kuidagi positiivsemal noodil ikka lõpetada. Vaat need kolm oskavad küll õigesti elada:
Mõtlesin, et tulen vaatan blogisse ka vahepeal ja kindlasti on mul mõni postitus kah pooleli, nagu alati. Aga nop, ei ole. Kaks varianti – kas ma olen nii tubli olnud ja kõik mõtted kohe kenasti lõpuni kirjutanud ja ära postitanud, või siis pole mul lihtsalt jupp aega mingeid mõtteid olnudki…
Teiste blogisid olen ka kuidagi liiga vähe lugema jõudnud, ei teagi, mis teemad praegu aktuaalsed on. Elekter?
Mis ma siis üldse teinud olen need viimased nädalad?
To-do-liste peamiselt, ja siis sealt siis muudkui maha kriipsutanud ja uusi teinud. Ma olen ennast üldiselt päris heaks multitaskingutüübiks pidanud, aga viimasel ajal on nii palju pisikesi asju, et kui kirja ei pane, siis lihtsalt ununeb. Noh, et see ja too kiri vastata ja see ja too asi ära saata jne. Vanadus? Mõni päev edeneb päris kenasti, aga teine päev on seal nimekirjas just sellised asjad järjekorras, mida kohe kuidagi ei viitsi alustada. Ja need rändavad aina uuelt to-do-listilt järgmisele ega saa kohe kuidagi maha kriipsutatud. Nt stuudio instakonto tegemist lükkasin kuid edasi, kuniks lõpuks istusin maha ja tegin ära. Kõik need kodulehtede tegemised ja uuendamised sinna millegi lisamised – ma ei ole ju üldse ititüüp, aga kuidagi pean ma nad ikka ära teha pusima noh. Praegu peaksin ühe kliendi jaoks eel-lepingu tegema, aga no kohe nii üldse ei viitsi, et selle asemel tulin blogisse hoopis. Eile juba tahtsin ära teha, aga siis tundus lihtsam selle asemel mitu tundi pilte töödelda hoopis. Pisiasi, 10min ja olekski tehtud, aga tundub raske kui betoonblokk.
Mu lemmikosad mu töö juures on vist podcast taustaks piltide töötlemine ja siis klientidele arvete tegemine 😀 (ülisotsiaalne tiimitöötaja paistab siit välja, eks). Kõige muu jaoks tundub alati, et tuleb hoogu võtta, üles kirjutada, edasi lükata.
Muudel teemadel. Vahepeal käisime Sierra Nevadas, aga kes see ikka viitsib sellest lugeda, teil endalgi seal talv. Nii et sellest ei kirjuta.
Siis veel see tore asi,et auto on juba pikemat aega täiesti katki, tuleb maha müüa, juppideks, sest parandada enam pole mõtet. Remonditöökojamees andis Artjomile seniks oma isikliku auto, umbes, et sõida-sõida, seni kuni me miskit välja mõtleme. Hispaanalsed noh, liiga sõbralikud ja abivalmid. Ma muudkui utsitan Artjomi, et ta vaesekesele auto tagasi viiks, no ma olen see inimene, kellele ei meeldi teistelt asju laenata, eriti veel selliseid kalleid. Oleks, et rentimine, siis oleks kuidagi süda rahulikum.
Aaa, ja ükspäev tundus mulle, et mind/meid taheti õues salaja pildistada. Mõtlesin, et ainuke loogiline seletus oleks, et need olid eestlased ja ma olen nüüd siis nii kuulus… (läheb päikeseprille ja nokamütsi ostma). Ei tegelt ka, kuna nad olid nii vaiksed ja ma keelt ei kuulnud, siis ilmselgelt eestlased, kes kuulsid juba kaugelt, kuidas ma lastega eesti keeles räägin ja vbolla olid nad nt raamatut lugenud vms
kooliteekodutee (mina vana koormahobune vean koolikotte)
Staariteemadel rääkides, siis lapsed kutsutigi sinna Netflixi seriaali taustanäitlejateks. Mingi terve leheküljepikkune nimekiri dokumente oli, mis tuli esitada. Lisaks isikuttõendavatele dokumentidele ja nr de seguridad social-idele veel nt eelmise trimestri koolitunnistused ja sünnitunnistused ja vanemate autorisatsioonid ja laste allkirjad, et vabatahtlikult on nõus jne. Eks ma siis millalgi veebruaris-märtsis räägin, kuidas läks. Ikkagi elu esimesed töökohad.
Mis sul essa töökoht oli? Ma arvan, et mul oli selleks puukoolis kõplamine, pole aimugi kui vanalt. Äkki olin seitsmene? Pärast juba tulid igasugused metsaistutamised ja sellised asjad. Marju sai ka alati suvel/sügisel korjatud müügiks, mustikaid ja metsmaasikaid ja pohli ja jõhvikaid jne.
Kas teil on ka elus tihti nii, et üks juhuslik asi viib teiseni ja tekib selline tunne, et ahaa, see on ette määratud? Mul on ülitihti neid asju. Ei tule isegi meelde niimoodi lambist, aga üsna igapäevaselt.
Noh, umbes, et vaatasime siin just ühel õhtul La La Landi (seal on palju castingutest ja läbilöömisest ja unistuste tagaajamisest) ja küsisin Artjomilt, mis unistused tal on jäänud realiseerimata. Ta arvas, et tahtis küll noorena, et metalbändiga maailmakuulsaks saaks, aga see võib-olla polekski hea asi, hea elu olnud. Et näiteks näitleja oleks palju toredam olla. Ja järgmisel hommikul kohvi kõrvale facebooki scrollides näen: täna, kohe-kohe, paari tunni pärast on Malagas ühe uue Netflixi seriaali jaoks casting. Taustanäitlejateks otsiti kõiki, isegi lapsi (nii et läksime kõik), aga Artjom saab isegi pisiosadele kandideerida (seal vaja eelnevat kogemust jne, mida temal meist ainukesena ka on).
Või see, mis siin hiljuti kirjutasin, et lapsed rääkisid meie viikinglaeva-autost ja koju astudes leidsid viiking-kassi eest.
Või näiteks see lugu, mis raamatusse ka sai, et ostsime lastega need jeti-saapad ja järgmisel hommikul oli lumi maas. Ok, rahe tegelikult, poteito -potaato. Seda, et Malagas oleks maa valge juhtub pmst kord eluea jooksul.
Või mõtlen kellelegi ja ta kohe helistab või kirjutab.
Või mõtlen mingile kuid tagasi seisma jäänud teemale ja samal päeval hakkabki see teema ootamatult edasi hargnema, st et teine pool on samuti samal ajal sellest mõelnud.
Või ma loen mingit raamatut ja keegi mainib sealt varsti mingit detaili.
Või ma mõtisklen mingil teemal ja varsti satub just selleteemaline video või artikkel ette.
Või mul on mingi mure või mõte, millest tahan kirjutada ja teen wordpressi lahti ja keegi on just samal teemal bloginud.
Või kas pole mitte veider, et ma polnud terve oma elu jooksul kordagi law of one-st kuulnud ega sellest huvitatud inimestega kohtunud, ja siis järsku loen ma ühest kohast, et selline asi on olemas, ja juba kuu hiljem tutvun täiesti juhuslikult, ise otsimata inimesega, kes on selles teemas täiesti sees, pmst selle üheseaduse guru.
Et üks asi juhtub selleks, et valmistuda ette teise asja juhtumiseks. Ma tean, nii mõnigi asi on ilmselt pigem seotud valikulise tähelepanemisega, aga mitte kõik. Veel on huvitav, et tihti juhtuvad asjad lainetena. Nt kas või tööalaselt – mitu kuud pole keegi nt mingit tüüpi sessioone tahtnud ja järsku tuleb samal päeval terve hunnik soove. Või kui ootad mingite arvete laekumist – a la viiel kliendil on pikalt maksmata, ja siis järsku ühel päeval kõik nad laekuvad, korraga. Ja ütle siis, et ei ole tähtede seis noh.
Ma olen suures plaanis alati veel ka seda uskunud, et on olemas hunnik inimesi, kes satuvad ellu millegi jaoks. Need on need inimesed, kes võib-olla jooksevad vaid viivuks elust läbi, kuid kes on veel aastate ja aastakümnetegi pärast meeles, sest on mõjutanud, midagi andnud, midagi muutnud, midagi õpetanud. Üldiselt ma arvan ikka, et elu on meie endi kätes, aga sellised võtmesündmused on minu meelest juba ette määratud, vähemalt on mul selline tunne, usk (ütleb üks uskmatu inimene).
Ma tean, ma tean, šamanism ja spiritualism ja kõik nõiavärk on tänapäeval selline sõimusõna paljude jaks, “uhhuu”. Usume ikka (ainult) teadust, eks. Aga ometi on meil ilmselt kõigil mõni sõber, tuttav või pereliige, kes tõesti näeb unes nt tulevikku ette. Paljud meist usuvad natukenegi horoskoopi. Cmoon, Igor Mangi horoskoobid olid omal ajal täiega nõutud kraam ju! Vanga ettekuulutused. See noor Ladina-Ameerika tüüp, kes nägi ette nii koroont kui palju muid asju. Mind on terve elu need teemad kuidagi intrigeerinud. Juba raamaturiiuli poole vaadates näen, et olen noorena omale mingi viis šamanismist kõnelevat raamatut soetanud, nii et see on juba mingi väga ammune tõmme, mis kuidagi tasapisi mind kusagile juhatab.
Kusjuures reinkarnatsiooni usun ka nt ja loen alati totaalse põnevusega neid lugusid. Ja mõned selleteemalised aastatetagused mõtted reikikoolituselt saadavad mind siiani, tulevad mingites elusituatsioonides meelde. (jep, keegi vist väga ei tea, läbisin nooruspõlves reiki I ja II astme koolitused, aga peale laste saamist on see kõik kahjuks täiesti soiku jäänud…aga võib-olla oleks aeg taas seda teekonda jätkata?)
Aga see uskumise teema on üldse huvitav. Ma pole tüüpilise eestlasena kunagi usklik olnud, kuigi noorena üks poiss-sõber püüdis mind ikka kristlaseks muuta. Ei õnnestunud, liiga jalad-maas ja see paganlus ja looduseusk on nii kangekaelselt sees. Ja üldse, miks on vaja kümmet käsku, kas sa ilma selleta ise ei oskagi hea inimene olla? Aga veider, et ma ikkagi usun tegelikult mingeid kõrgemaid jõude ja asju, mida nö normaalsed inimesed (vist?) ei usu. Lihtsalt sisetunde järgi. Samas tean ma ühte naist, kes ei usu mitte midagi, mis pole kas teaduslikult tõestatud või mida ta pole ise kogenud. Ja ise kogeb ta pidevalt surnud hingede nägemist (ja kuulmist). Nii et seda ta usub. Aga kõik muu on ta jaoks uhhuu, sest ta ju ei tea kindlalt, kas ikka on.
Kumba sorti te olete, kas need, kes usuvad pimesi või need kes vajavad tõestust? Või ei tõmba spirituaalsed, hingeteemad (veel/enam) üldse?
P.S. Mõtlesin siia juba punkti panna, aga üle lugedes tuli pähe, et ilmselt teavad üsna vähesed, misasi see reiki veel on. Üldiselt on ta kätega tervendamine, universumi energia kanaldamine, aga: Usui Reiki I aste põhineb Jaapani maausul, mille kohaselt suheldakse nii loodusvaimude kui ka esivanemate hingedega. II aste tugineb Jaapani busdistlikule vaimsele praktikale, mida järgisid mäginõiad arendamaks oma selgeltnägemisvõimeid, et saada valgustatuks.
Kuusk välja viidud? Meie oma on veel täitsa ilus (otse Eestist, pea kuu aega juba vaasis olnud) ja noh, siin pole ju veel pühad läbi ka. Täna on ju kolmekuningapäev – see hispaanlaste kingisajupäev, pühade kulminatsioon.
Ma olen ajaga seda usku läinud, et milline on uue aasta esimene päev, selliseks see aasta kipub ka kujunema. Nt on olnud aastaid, kus me Artjomiga juba esimesel jaanuaril mingi suvateema pärast tülitseme ja noh, ega pole head aastad olnud kah. 2020 aasta esimene jaanuar oli meil selline, et olime terve päeva kodus, mängisime lastega lauamänge, sõime sushit, käisime kõik koos rõdul päikest nautimas. Kas ma pean üldse täpsustama, milline see aasta tuli? Karantiinikuudel rõdul päevitades ja unistavalt õue vaadates tuli mulle see esimene jaanuar vägagi selgelt meelde. 2021 esimene jaanuar oli meil õnnelik ja veel kolimise/lahtipakkimise/ümberkorraldamise tähe all. (muidugi 100% kindel ei saa olla, sest blogis valitses vaikus ja telefonis pole ka ühtegi pilti sest päevast, nii kibekiire oli vist). Mis ma oskan öelda, saigi siin aasta lõpus alles mõned viimased asjad viimasest toanurgas konutanud karbist lahti pakitud, aga kodu üle oleme endiselt õnnelikud ja kiire oli ka koguaeg.
Sel aastal oli meil väga mõnus ja tšill esimene jaanuar. Sai kaua magada, mõned tunnid tööd teha ja siis sõpradega jalutamas ja piknikul käidud. Randa väike majake ehitatud… Auto veel töötas (viimast päeva). Ilm oli ka imeline.
mättadHispaania pikim puusild, 270m
Ja tegelikul on kõik järgnevad päevad ka sama toredad olnud. Segu kaua magamisest, tööst ja sõpradega kokkusaamisest. Ideaalne kombo, ma ütlen! Ilmad on ka väga soosivad olnud, sai lausa t-särgiväel mere ääres grillitud. Kuigi, ühtlasi tähendab see ka seda, et TERVE käesoleva aasta peale pole mitte ühtegi veinivaba päeva olnud… (P.S. Aitäh Siret, vaatasime just Jupiterist “Järgmise ringi” ka ära)
Täna on igatahes esimene mittesotsiaalne päev plaanis, aga näed, pole mul see sotsialiseerimisekarikas veel päris täis saanud, tulin ikka siia oma blogisõpradega kah jutustama (selle aasta essa postitus!)
Natuke on isegi kahju, et juba 10ndast hakkab jälle lastel kool ja need varahommikused ärkamised. Ma olen vist pigem öö- kui hommikuinimne. Nt ükspäev tegin siin kaheni öösel tööd ja oli mõnus, iga kell valiksin hilisõhtuse töötamise varahommikuse asemel…
Hea vähemalt, et kool kella üheksast algab, mitte varem…
Cabalgata de Reyes oli ka sel aastal. Olime esimest korda siin ida-Malaga cabalgatal, muidu alati ikka kesklinna-omal käinud. Plussid ja miinused, ma ütleks. Siin oli rahvast vähem ja kommi jätkus oi-kui-palju ja ei pidanud kellegagi külg-külje vastas aelema (vaatasin kesklinna oma pilte, mingit distancia de seguridadi küll ei olnud seal ja rahvast kui murdu…). Lapsed said kokku pea 7 kg kommi. No terveks aastaks ja rohkemgi jagub. Samas oli siin see rongkäik lühem, vähem kaarikuid, vähem akrobaate, vähem silmailu. Aga imeline ja südantsoojendav oli ta sellegipoolest.
Varastasin JÄLLE Daki blogist aastalõpuküsimused. Eelmisel aastal jäi kahjuks vahele, oli nii meeletult kiire detsember ja aastavahetus – kolimine jne, et ma ei sattunud vist pea kaks kuud jutti blogisse sel ajal. Millest on täiega kahju, praegu oleks ju küll põnev vaadata neid vastuseid.
Aga ok, läheb lahti!
1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?
Kirjutasin raamatu! Või noh, kirjutatud oli ta juba varem, aga 2021 ilmus. Suutsin kaks minutit planku hoida (elu rekord). (Taas?)leidsin südamerahu. Vaatasin terve öö langevaid tähti.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Novot, oleks eelmisel aastal täitnud, teaksin, kas ja mida lubasin. 2022ks ei tea, kas julgengi midagi lubada. On soovid ja unistused, aga mitte lubadused. Suvel tahaks Eestis käia. Tahaks veel sahtlist mõne kirjatüki vähemaks saada (st välja anda) ja pooleliolevate asjade jaoks aega ja inspiratsiooni leida. Tahan, et hing laulaks sees.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jaaa! Sain jälle tädiks.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Õnneks mitte. Aga see on mul terve elu üks suurimaid hirme olnud. Lähedaste surma kartusega hakkama saamiseks olen tasapisi järjest spirituaalsemaks muutunud, oma elufilosoofiat lihvinud, et päriselt südamest uskuda, et surm ei ole lõpp ja hing sünnib uuesti jne.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?
Majanduslikku stabiilsust. Natukene tervemat autot 😀
6. Mis riike külastasid?
Mhmm. Hea nali. Hispaania! Ei tegelikult siin kohapeal käisime küll igalpool uutes kohtades, nii et Hispaania jääb.
7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Endiselt – mul on numbrimälu suht null. Aga 13. august, mu uue väikese vennapoja sünnipäev võiks ju meelde jääda küll…
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
“Minu Hispaania” muidugi! Lisaks omadega paremasse kohta jõudmine, nii asukoha mõttes kui emotsionaalselt.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Trenn 😀 Tegin ja tegin ja tulemusi ei näinud ja siis jätsin pooleli ja kohe hakkasid lisakilod tulema. Ehk siis peale trenni olen “paksem” kui enne trenni 😀 Nii et tee veel trenni noh.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ooo jaa, see seljajama oli sügisel. Ja jõululaupäeval jäin kõhutõppe ka, päris mõnus ajastus ju…
11. Möödunud aasta parim ost.
Oma kaltsukaskoore olen instas näidanud jooksvalt, nüüd niimoodi ei tulegi miskit konkreetset pähe. Aaaa, auto! Mis sest, et ta on selline nii ja naa, aina paranda miskit, aga samas on ta ikka täiega asja ette läinud.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Oma lähedaste ikka, reaalselt kullast südametega inimesed!
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Päris paljude, kui uudiseid jne vaadata. Inimesed, kes halvustavad teisi/teiste valikuid ja näevad elu mustvalgelt. Inimesed, kes ei hooli loodusest, loomadest. Inimesed, kes on ahned/õelad/tigedad/egoistlikud/valelikud/omakasupüüdlikud.
14. Kuhu läks enamik su raha?
Misasi see raha veel on??? Kogu raha läks omadega järje peale jõudmiseks, auto remondiks, võlgade maksmiseks, arvete ja maksude maksmiseks jne
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Kirjutamine. Meie uus elukoht. Päikeseloojangud. Raamatu ilmumine ja kõik see armas tagasiside.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?
Hahaa, neid on palju ja sellega on üks lugu. Nimelt ostsime me auto, eks. Ja seal oli plaadimängijas üks eelmise omaniku cd. Hispaania muss. Meil huugab ta igal tripil ja kõik laulame kaasa alati. Nii et ma kujutan ette, et kui mingil, ütleme 2045 aastal vms peaks mõnda neist lugudest kuulma, siis ohkaks õndsalt, et “Ohh, see 2021 suvi!”
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem: Õnnelikum: maailma nunnum elukoht ja raamat ka ilmus
II kõhnem või paksem: Paksem. Eelmisel sügisel stuudios elades, kui meil seal toidutegemisvõimalus praktiliselt puudus (ja no raha kah oli iga sent arvel), sain oma ideaalkaalu suht. Nüüd siin köök olemas ja stressi vähem ja sissetulekud stabiilsemad, kilod ka kohe kogunevad noh.
III vaesem või rikkam: Sama. Aga selle vahega, et on lootust, et järgmine dets saan juba vastata, et rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud
Tiibetlaste harjutusi hommikuvõimlemiseks. Väga lühikeseks jäi mul see praktika. Mediteerida oleks ka võinud, sel aastal ei jõudnudki selleni.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud
Vähem šokolaadi söönud.
20. Kas sa armusid aastal 2021
Ei. Ainult meie uude kodusse ja linnaossa.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Vastus sama, mis varemgi: 0, nii sel aastal kui üldse elus. Never say never, aga mul on end tundes kahtlus, et see vastus hakkab aastakümneid sama olema. Moraalijünger nagu ma olen.
22. Mis oli su lemmiksari?
Kas ma üldse vaatasin sel aastal mõnda sarja peale Squid Game? Enamus aastast oli nii kiire, et polnud selliste asjade jaoks aegagi, nüüd pühade ajal olen küll kamaluga filme vaatanud. Aga seriaale ikka mitte. Ok, suvel vaatasin DMAX-i pealt ancient atronautse ka tegelt, mul on sellega oma teema, aitab mul eluga hakkama saada 😛
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei. Endiselt ütlen, et vihkamine teeb ainult endale kahju ega muuda midagi/kedagi/suhteid/inimesi paremaks. Kui ei mõista või ei kiida inimese teguviisi heaks, ei pea ju kohe sellepärast vihkama? Igaüks elab oma elu, oma oskuste ja võimaluste ja tõekspidamiste järgi.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Oot oot, pean meenutama. Otori lugude sarja lugesin üle ja endiselt väga meeldis. Üleüldse hakkasin teist ringi oma raamaturiiuleid üle lugema, uusi ei tule eriti peale (ei mahu ka muidugi). Ja kuna suurem osa sai kuskil 20 a tagasi loetud, siis ega väga ei mäleta nagunii, on sama põnev nagu esimest korda lugedes. Järgmisel aastal tahaks, et saaksin vastata, et Patrick Rothfussi ja/või G.R.R. Martini saagade uus raamat, kümme aastat juba nende ilmumist oodatud, enam ei jõua, kaua võib!
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
LP-st ei teadnud ma vist varem midagi? Superstaarisaate Alika on üliandekas, loodan temalt head mussi (kahjuks vist kipub meil olema, et artist on küll andekas ja võimekas, aga väärilisi lugusid ei oska talle keegi kirjutada)
26. Mida sa tahtsid ja said?
Auto.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Kas peab olema ilmunud aastal 2021 või et ma lihtsalt nägin sel aastal? My Octopus teacher oli ülihea. Mission: Joy (dalai-laama ja Desmond Tutuga) oli täpselt minu teetassike mõtteid. Kindlasti on veel olnud häid ja südantliigutavaid, mis ei tule praegu meelde.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Käisme väikesel väljasõidul ja piknikul oma perega, oli tore vahelduseks niimoodi, ilma vaaritamiste ja koristamiste ja kiirustamiseta rahulikult nautida päeva.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Vastan samamoodi nagu viimatigi – kui ma oleks lotojackpoti võtnud…
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Boho, kleidid nagu ikka. Ei näe, et see muutuks või et ma järsku moega kaasas käima hakkaks.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Tolmu. Päikeseloojangud. Matkamine. Üks messengeri lobagrupp. Emaga helistamised.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Tõesti ei tule meelde. Ütlen siis Jose Mota, sest hea hoomor teeb ikka tuju heaks.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Kogu koroonapoliitika ofc
34. Keda igatsesid?
Lähedasi, pole juba mitu aastat päriselus näinud…
35. Kes oli parim uus tutvus?
Sel aastal on huvitaval kombel iseg päris mitmeid uusi tuttavaid, kõik on parimad muidugi!
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.
Esiteks – peale vihma tuleb päike, peale pimedust tuleb valgus jne. Elu on liikumises ja muutumises ja see ongi äge. Ja isegi halvad asjad võivad lõpuks päädida millegi positiivsega.
Teiseks – ei tohi karta. Tulevikku, surma, iseennast, teisi, arvamusi jne.
Käisin siin ükspäev allkorrusel apteegis ibukat ostmas ja sain aru, et omg, me elame siin JUBA aasta ja ma astun alles nüüd esimest korda oma koduapteegi uksest sisse. Vot just nii kiiresti see aeg ongi läinud. Juuksur on ka meil all, ei tea, kas sinna ka millalgi jõuan? Ma käisin viimati juuksuris… ma ei teagi… kuus-seitse aastat tagasi. Värvin ise ja isegi otsi lõikan ise või paremal juhul lasen Artjomil lõigata. Self-made-Marju.
Alumise korruse perele olen aasta jooksul kuskil kümme korda tere öelnud. Või kakskümmend. Vahel harva ikka juhtub, et läheme hommikuti samal ajal kodust välja kooli poole. Järgmise korruse onuga olen aasta jooksul kuskil neli korda trepil kohtunud. Ja tolle korruse teise korteri elanik ehk meie all elav daam. Esimest korda nägin teda alles poole aasta pealt. Vedisin just rasket toidukäru trepist üles kui ta mu tugevuse üle ahhetas ja ohhetas. Paar korda oleme veel kokku jooksnud. Viimane kord vurasin trepist alla, kui ta just ukse avas ja ka kusagile minema hakkas. Tervitasime ja kuulsin tagantselja veel, kuidas ta enne ukse kinni panemist kellelegi hellal häälel “Adiós cariño” ütles. Mõtlen nüüd, et ei tea kes tal seal on, koer ehk? Mees? Mõni lapselaps? Kass??? Aga veider kohe, et naabreid nii vähe näha on. Ei teagi, kas nad ei käi eriti väljas, või vastupidi – ei käi eriti kodus.
Meie seevastu oleme koguaeg kodus, eriti mina. Töötan kodus, puhkan kodus. Koristan, teen süüa, õpin lastega. Kõik kodus. Sellepärast ongi minu jaoks kohe eriti tähtis, et kodus oleks mõnus olla, sest tõesti, siin veedan ma põhiaja oma elust. Ja olen nii paljudes erinevates kohtades elanud, et tean juba oma kogemusest, et kui ma ei tunne end kodus koduselt, lähen tasapisi hulluks, energia ja elurõõm hakkavad aina allapoole tiksuma. Samas on mõned elukohad olnud sellised, kus on kohe esimesest hetkest nii kodune, nii hea energeetika. Ja siin ka. Ei jõua elu ära tänada, et aasta tagasi pooljuhuslikult seda kuulutust nägin ja et me omadega siia jõudsime. Aitäh koroonapandeemia?
Muidu, koroonaga seoses. Noil aastail olen vist esimest korda elus tundnud, et introvertsusest on mingit kasu ka. Muidu ikka terve elu tundsin, et ekstraverdid on sellel elumänguplatsil eelisseisus, sest suhtlemine, tutvused, sotsiaalsus, sellest kõigest ju oleneb, kuidas elu läheb ja mis kaardid kätte tulevad. Aga nüüd ma tunnen, et olen üks vähestest, keda see sunniviisiline kodusistumine ja ürituste ja sotsiaalse elu puudumine väga ei mõjutagi. Muidugi tahaks head pidu ja seda melu ja neid massiüritusi ja kontserte ja feriat jne. Sel aastal jääb vist jälle kolmekuningaparaad ka ära… Aga mul pole vahet, kas ma saan seda kõike nüüd või paari aasta pärast. Ei tunne, et on hullult puudu juba praeguseks. Minu meelest on täitsa mõnus praegu vahelduseks väikeste seltkondadega kokku saada ja asju teha. Piknikud, matkad.
Aga koduteemade juurde tagasi tulles, siis täna, talvisel pööripäeval saab täpselt aasta üürilepingu allkirjastamisest. Oi, milline rõõmus päev! (nii täna kui aasta tagasi). Mäletan, et mõtlesin, et see pole ju ometi võimalik – näed kuulutust, helistad, võetakse toru vastu (kes on Hispaanias üürikat otsinud, teab…), korter on alles, saab vaatama minna, dokumendid sobivad, mingeid x-tingimusi ega üllatusi pole, maakler pakub ise omast initsiatiivist niigi odavat hinda veel odavamaks küsida, lepingu sõlmimine läheb viperusteta. Mõtlesin tookord neid võtmeid saades, et kas tõesti on need õiged võtmed. Kas tõesti pole korteril mingeid varjatud puudusi või hulle naabreid või kõrilõikaja-kummitusi. Aga ei, kõik on endiselt imeline.
Muide, meie piirkonna nimi on bellavista (“kaunis vaade”) ja ma ei saa kohe üldse vastu vaielda. Aga täiega naljakas on see, et lapsed ütlesid hiljuti stuudios käies, et emme, kas tead et vetsupoti peal on kirjas “bellavista”. Ma ei uskunud. Elasime ju kuskil neli kuud stuudios, oleksin ehk tähele pannud, seda enam, et ma olen ainuke, kes seal vetsu koristab…. Ja kes paneks vetsupotimudelile sellise nime? Aga jep, oligi. Bellavista. Kas pole mitte naljakas kokkusattumus.
Kas te ka avastasite alles nüüd, et aastalõpp ongi ju juba praktiliselt käes? Pmst kahe nädala pärast juba jõulud!? Ma pole veel isegi lapsi jõuluvanale kirja saatma utsitanud (et teada saada, mida kingiks osta). Ja meil siin pole ju ainult jõulukigid. Kolmekuningapäevakingid on ka. Ehk siis neli kingitust vaja sebida. Ja Artjomile ka. Nii et kuus. Kitarrikeeled nagu alati? Hea vähemalt, et lapsed pole näärivana olemasolust teadlikud. Muidu ma küll ei teaks, mis saab. Ausalt, ma olen totaalselt sellest jõulurongist maas see aasta, Või noh, mis see. Iga aasta sama jama.
Päkapikkudest ei hakka rääkimagi. Juba kaks korda ärkasin hommikul, tulin elutuppa, nägin lapsi mängimas ja ühtäkki meenus, et omg, päkapikud ei käinud! Pidin salaja möödaminnes sussid ära täitma. Nad vist ei pannud tähele, olid ka unised alles. Või kui panid, siis ei öelnud targu midagi.
Oih, vist ikka hakkasin neist päkapikkudest ka rääkima…
Muide, käisime paar päeva tagasi mägedes päkapikke vaatamas. Meil siin ju pole paksu lund maas ja tuleb mujalt seda jõulutunnet otsida. Tegelikult oli mul (või noh, meil terve perega ikka) instadeit mägedes. Teate küll, kui oled instas kellegi anonüümse tundmatuga juba aastaid? juttu puhunud ja lõpuks otsustate kokku ka saada. Ikka teed ju seda kusagil üksildases kohas, nt mägedes, eksole, normaalne ju? 😀
Tegelikult hakkasin ma pragu mõtlema, et tänapäeval ja eriti pandeemiaajal on sotsiaalmeedias tutvumine ja see sotsiaalmeediasuhtlus nii igapäevane ja tavaline. Ei ületa kohe üldse uudiskünnist 😀 Nt blogimaailm ka. Ma tunnen mõnikord lausa, et elan oma blogisõpradele rohkem kaasa, kui enda oma argiasjadele. Loen mõnda blogipostitust ja endalgi tuleb rõõmu- või kurbusepisar silma. Eks ma olengi jah muidugi selline pisardaja ka, hea raamat või film keerab ka alati pisarakraani lahti. Aga blogilugudega on ju see vahe, et tead, et see kõik on ju vastupidiselt filmile/raamatule päriselt ka ja see teeb südame kohe eriti soojaks.
Et siis jah, päkapikud. Nägime. Hästi äge rada oli. Pole küll teoorias alla 10a soovitatav, aga kuna meil lapsed on harjunud pikki vahemaid kõndima ja mägedes ja mitteasfaldil hakkama saama, siis ma ei muretsenud. Oleme nendega ausalltöeldes palju, kohe väga palju hullemates kohtades käinud 🙂 Nii et walk in the park oli see pmst. Et kui tead, et lapse jaoks pole probleem 5 km kõndida ja ta natuke kivisema ja järsema pinna peal kohe ninali ei käi, siis sobib see päkapikurada vabalt. Sellist päris mägironimist ei olnud, suurem osa oli lausa mööda metsateed.
Aga tegelikult tulin ma ju 2021st rääkima. Keegi peab ju essa olema ja selle aastlõpuheietamise otsa lahti tegema. Pärast pole võib-olla enam aega, kui viimase-hetke paanilisi jõulušopinguid teen ja kilomeetristes järjekordades passin. Ja ma olen ses mõttes veel idealist ka, et kui mul on mingi konkreetne kingi-idee ja seda ei leia, siis tuhlan terve interneti ja takkaotsa kümme poodi ka läbi, aga alla ei anna. Näiteks sai just neli Lidlit ja Ikea hõõgveiniotsinguil läbi tuhlatud. Sedakorda edutult. Kõikjalt otsas. Ja need on ainukesed poed, kus seda siinkandis üldse müüakse.
Et siis jah, aastalõpuheietuste aeg! Minu jaoks oli 2021 viimaste aastate seas üks parimaid aastaid. Mis sest et pandeemia jne. Sest:
2020 – totaalne põrgu
2019 – totaalne põrgu
2018 – totaalne põrgu
Ei, tegelikult on igal aastal positiivset ka olnud. Vist. Ma ei teagi. Nüüd võin tagantjärgi vist juba oma lähedastele ka tunnistada, et noil aastail olin ma totaalselt läbipõlenud, tühjaksimetud, depressioonis, enesetapumõtetega, apaatne ja õhtuti end magamanuttev. Väga rõve aeg oli. Kes tahab teada, milline näeb välja naeratav depsessioon, siis võib mineviku-mind vaadata. Lihtsalt väga palju halbu asju sattus kuidagi ühele perioodile. Või noh, paarile aastale. Ilmselt oli seal ikka positiivseid noote ja rõõmsaid sündmusi ka, aga tagasi vaadates näen vaid seda raskust ja olen õnnelik, et see on minevik ja tulin sellest välja. Nii et mis olnud, see olnud, pole mõtet pikemalt peatuda. Ma arvan, et iga inimese elus on selliseid perioode ja üks oluline osa ongi mitte sellele peatuma ja liigselt mõtlema jääda. Tuleb olevikule keskenduda. Nii et 2021.
Ja 2021 oli tõesti see “tunneli lõpus on valgus”-aasta. Paar päeva enne aasta algust kolisime uude kohta. Turvaline pesake on nii tähtis! Üldse end oma kodus hästi tunda. Vähemalt minu jaoks. Ma olen see kodu-on-kindlus inimene. Kes veel ei teadnud, siis tegelikult ongi introvertidel kodu see akude laadimise koht. Nii et kodu peab olema ja kodu peab olema kindlus, kuhu peitu minna. Ja ma olen juba sada korda kirjutanud, kui ideaalne leid see oli, valgusküllane ja päikeseloojangud aknast ja oma õhtuseid keeristormi-ringtantse tegevad linnud mere kohal jne. Hing laulab!
Hirmust olen ka lahti saanud. Sellest hirmust tuleviku ees, hirmust uue aasta ees või isegi uue nädala ees. No tilluke hirmuke ikka on, aga mitte paanika. Survival mode-st olen living mode’i liikunud.
Ja veebruaris ilmus ju raamat! Sellega tuli ka nii palju positiivset energiat, positiivset tagasisidet. Ja no see tehtud-tunne. Kui midagi suurt saab tehtud, siis see lihtsalt ON hea tunne.
Ja tööalaselt saime lõpuks ometi sinna, kuhu olime enne pandeemiat teel. Noh, et ei peaks töötegemise eest riigile peale maksma vaid jääks enda palkadeks ka midagi. Ma poleks seda tuuleveskitega võitlemise tunnet enam kauem suutnud kannatada ka ja olimegi juba peaaegu pille kotti pakkimas. See tähendab fotokaid.
Ühesõnaga, jah, minu jaoks oli see aasta armuline ja hää. Nüüd oleks ainult vaja kuidagi sinna jõulurongipeale ka saada. Stuudios vähemalt alustasin eile väikese jõulunurgakese tegemist. Mul ei olnud tegelikult plaanis, sest oleme siin aastatega õppinud, et hispaanlased ei jõulushoodita niimoodi nagu eestlased ja venelased. Aga kahjuks või õnneks on meil üks püsiklient, kes igal aastal tahab jõulushooti, ja sel aastal ka. Ja meie tüüpiliste yes-man-idena…Nii et ei pääse! Ja noh, ilmselt tuleb jooksvalt mõni huviline veel, nagu ikka.
Mõnusalt rahulikku detsmbrit ja ägedaid uueaastaplaane! Järgmise korrani!
Kallis, mul on külm, palun viska veel üks kass peale (pilt netist)
Nagu ma olen juba maininud, siis meil on ka lõpuks talv käes. Päeval päikese käes on endiselt soe või lausa palav, kuidas kunagi, aga varjus, huhh. Külm! Ja kui päike loojub, siis peab momentaalselt isegi toas kampsuni selga ajama. Kuna meil on need aknad ja uksed siin sellised vanad ja pragudega, siis läheb öösel ikka päris külmaks. Nii et mnjah, ei jäänud muud üle, võtsime soojenduseks ühe lisakassi. Kuidagi peab ju talve üle elama.
Nii et saage tuttavaks, see on Floki.
Kui kassivabrikus ei jätku liini viimase kassi jaoks silmalainerit
Tegelikult polnud meil/mul üldse plaanis ühte kassi VEEL lisaks võtta. Niigi vähe ruumi! Ja nagu ma olen vist kirjutanud, siis kuigi siin selle meie üürikorteri kuulutuses ei olnud kirjas, et koduloomad pole lubatud, siis lepingust pärast lugesin, et pole. Ma olin kasside teemal maakleri ees igaks juhuks suu kinni hoidnud, seda enam, et korter oli ju möbleerimata ja nad saavad ainult meie endi vara kahjustada. Aga põhimõtteliselt peame me neid siin nüüd salaja ega teagi, kas see lemmikloomaklausel oli sinna lepingusse maakleri poolet kogemata läinud või omaniku poolt pandud. Seega tõesti polnud plaani veel ühte illegaalset kassi sisse smuugeldada 😀 Aga ometi, siin ta nüüd siis on. Täiesti juhuslikult, plaanivabalt.
Üks taani perekond võttis ta kuskil kolm kuud tagasi varjupaigast. Aga neil oli juba kaks vanemat kassi ees, kes ei suutnud kohe kuidagi selle uue särtsaka ja aktiivse hispaania noormehega ära harjuda. Ühel päeval ütlesid nad mulle, et hakkavad Flokile uut kodu otsima. Läks veel paar nädalat mööda, uut kodu ei leitud ja nad otsustasid, et niimoodi et saa jätkuda, tuleb kass varjupaika tagasi viia. Mul oli seda kuuldes jube kahju vaesest kassikesest. Ja kuna ta oli mulle natuke südamesse kah pugenud, pakkusin, et võtan paariks päevaks enda juurde ja vaatan, kuidas ta meie kassidega klapib. Ja samal ajal otsin aktiivselt kodu talle, ja noh, äkki ikka veab kuidagi nii välja, et ei peaks teda varjupaika viima. Nii et viisin ta meie juurde.
Kõik potentsiaalsed kodukandidaadid, keda oma peas olin vaaginud, ütesid konkreetsed ei-d juba isegi enne, kui Artjom ja lapsed koju jõudsid tulla ja ootamatu külalise üle üllatuda.
Samal ajal, kui mina Flokit ja meie kahte “tutvustasin”, või noh, õigemini öeldes eri tubades hoidsin ja situatsiooni kakluseks eskaleerumist vältisin, oli Artjomil lastega teel koolist koju väga teemakohane ja lausa prohvetlik vestlus. Aleksandr nimelt küsis, et issi, kas tead, et meie auto logo peal on viikinglaev. Ta ei teadnud. Ma ka ei teadnud kusjuures. Kuigi ma olen sellest isegi pilti ju teinud. Ja pildi siia blogisse üles pannud, kui autost kirjutasin. Müstika, kuidas ma seda laeva seal tähele pole pannud, ilmselt peaks hakkama prillide peale mõtlema… Igatahes, Artjomi reaktsioon Flokit nähes oli, et heh, kui naljakas, laps räägib tee peal viikinglaevast ja koju tulles ootab kohe üks viiking ees. Floki oli nimelt Viikingite seriaalis laevaehitaja, kes pole kursis (ja üks peategelastest).
Lapsed olid muidugi totaalsed happy-puppy-d ja otsustasid kohe, et Floki peab jääma. Aleksandr nt rääkis järgmine päev koolis oma bestikale Alephile, et meil on nüüd kolm kassi. Alephil muide on ka kass, mis on hispaanlaste seas suht haruldane, nad ikka pigem koerainimesed. Alephi kassil pidavat “noku ära lõigatud” olevat. Seda siis eestikeelses versioonis. Venekeelses versioonis munad. Hispaaniakeelses kah munad. Igatahes ära lõigatud. Ma siis seletasin lapsukesele, et midagi päris ära ei lõigata ikka, aga kiisu ei saa peale seda oppi enam lapsi. Nt Floki on ka kastreeritud.
Nu vot. Ja meie enda kassid. Esimene päev oli üsna lootusetu. Nad urisesid isegi omavahel. Ja Tolmu urises lausa meiegi peale, kui tahtsime talle pai teha. Teisel päeval leppisid Tolmu ja Coco ära ja meiega ka enam ei pahandanud. Flokit nähes ikka urisesid ja susiseid talle roppusi, aga füüsiliseks ükski konflikt õnneks ei muutunud. See oli neljas päev, kui nad suutsid juba kolmekesi ühe diivani või voodi peal olla, vaikselt ja rahulikult, ilma üksteisele midagi koledat nähvamata. Nüüd on nädal täis, Tolmul on juba täiesti ükstapuha Flokist. Panevad vahepeal ninad kokku ja nuusutavad, sest Tolmu tahab ju ometi teada, mida teine söönud on. Ja kumbki ei urise. (Tal on selline professionaalne huvi alati meie suid ka üle nuusutada ja kõikide toidukordadega kursis olla.)
mina istusin sellel vabal kohal seal diivanil
Coco seevastu väga sooje tundeid veel üles ei näita, pigem ikka uriseb, kui teineteisest mööduvad. Samas satuvad mõnikord kõrvuti magama ja pole probleemi. Ega Floki talle muidugi asu ka ei anna, tahab kangesti mängida, jookseb ja hüppab tema suunas. Ja saab vastuseks alati ühe “kle tõmba uttu!”
Ühesõnaga, tundub, et saavad hakkama. Ainuke mure, et meile tõesti ei mahu koju kusagile teist liivakasti, nii et seda tuleb nüüd küll vähemalt kord päevas puhastada. Leppisime lastega kokku, et teeme seda siis kolmekesi kordamööda. Tegelikult pean tunnistama, et Aleksandr polnud alguses selle puhastamise-ideega sugugi päri. Danilelie nt täiega meeldib see töö, kaevab nagu arheoloog ja ütleb ära, kellele milline junnike kuulub. Aga Aleksandr on liiga esteet noh. Ja siis ma valetasin neile. Et üks tädi oli nõus Floki endale võtma ja kui ta ei ole nõus puhastama, siis annamegi. Mõjus imeliselt. Daniel on varemgi korduvalt kasside kasti puhastanud, aga Aleksandri jaoks oli see elu esimene kord. Võitles pideva okserefleksiga (umbes nagu osad beebimähkmeid vahetavad mehed), aga sai hakkama.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 