Toidusoovitused: kas taimetoitlastel ka Lõuna-Hispaanias midagi süüa on?

Chiringuitode kõrval on harilikult sellised laevukesed, kus mereande küpsetatakse

Ütlen ausalt, ma olen päris palju kuulnud seda üllatunudolekut, et kuidas küll saab Vahemere ääres elada ja mereande mitte süüa. Ja kuidas saab Hispaanias elada ja mitte jamoni süüa. Siin ju muud ei söödagi, kui espetosid ja krevette ja kaheksajalgu ja kalmaare ja igasuguseid molluskeid, ja siis jamon, oh, hispaanlased jumaldavad oma jamoni. Pmst on olemas lausa selline amet, nagu jamonilõikaja. Super profid-spetsid teevad seda. (Tuletan siinkohal meelde Artjomi elu esimest ja ühtlasi viimast jamonikintsulõikamist, mis lõppes emoskäiguga…). Näiteks kui mingi suurem üritus on, siis kutsutakse jamonilõikaja kohale ja tehakse ikka pilte koos tema ja selle ilmatu suure kintsukärakaga, eksole… Ja poodides on müügil eriti kaunid ja kallid jamonilõikamis….kinnitusalused? või kuidas neid nimetada. Ühesõnaga, see ala on natuke nagu golf, sellise fäänsi alatooniga.

Nagu pluusil kirjas siis: Pablo Sanchez, professionaalne lõikaja

No igatahes, kuna ma kogu seda eelnevat värki ei söö, siis jagan sookord hoopis soovitusi, mida teistel minusugustel siinkandis proovida tasub. (Teistel minusugustel tähendab siis taimetoidu eelistajatel, kes armastavad lisaks ka juustu)

Esiteks. Kas ma pean üldse oliive mainima, see on ju nii iseenesestmõistetav. Aga jah, oliivid! Kividega loomulikult. Mulle endale need igasugused täidisega ei maitse. Ja seest tühjad on ka kuidagi…vesisemad? Aga mu lemmikud on chupadedos või mõned gazpacho-omad, yummm! Ikka klaaspurgis või turult, mitte plekkpurgiomad.

Altramuces. Sellised kollased asjad (pilt ülal), täiega fännan neid. Esimesed aastad siin sõin neid tihti, siis vahepeal oli kopp ees, nüüd jälle söön. Põhimõtteliselt on nad tõlkes lupiiniseemned. Ideaalne suupistevalik.

Juust. Eks neid on siin igasuguseid, aga minu lemmik on semicurado.

semicurado ja chupadedos

Hummus. Jah, ma tean, seda on igas riigis saada, aga nad teevad seda siin nii hästi ju. Hummus nachodega, hummus krõpsudega, hummus saiaga, hummus millega iganes. Igasuguseid erinevaid hummuseid on poodides müügil, näiteks punapeediga või avokaadoga või paprikaga.

Hummus. Foto: @artemiofotos
Falafel. Foto: @artemiofotos

Kui me juba selle idamaise köögi juurde jõudsime, siis falafel. Väljas süües on siiani parim, mida olen saanud, kesklinnas Mosaico restost (pildil). Aga kõik araabia burksikohad ka müüvad. Kodus söömiseks ostan Lidlist. Totaalne lemmiktoit on võileib/sai falafeli, kodujuustu ja redisega.

Berenjenas con miel ehk baklažaanid meega. Need on ka igas toidukohas tibake erinevad, mõnes kohas ei olegi meega, vaid mingis muus kastmes. Aga tasub proovida.

Croquetas. Nt juustuga või seentega või spinati ja männiseemnetega. Mercadonas on näiteks külmutatult need viimased müügil ja ikka iganädalaselt ostan.

Rollitos con setas ehk kevadrullid seente (ja kapsaga). Samuti Mercadonas külmutatult müügil. Täiega head noh.

Alcachofas ehk artišokid. Hmmm, jälle ei oska kirjeldada. Aga soovitan proovida! Selline väga huvitav köögivili, mis ei näe kohe üldse söödav välja, aga on täiega hea tegelikult.

Gazpacho ja salmorejo: need mõlemad on tomati- ja köögiviljapüreesupid, mida süüakse külmalt. Või juuakse lausa otse pudelist 😀 Üldiselt pigem selline suvetoit.

Röstitud kastanid. Maitsevad natuke nagu lõkkekartulid, aga siiski ikka teistsugused. Ega ma ei oskagi seletada, tuleb ise ära proovida. Kui linn tossavaid kastanipadasid täis on, tähendab, et jõuluaeg ongi käes 🙂 Varsti, varsti!

Eelmisesügisene tossav kastanipada

Kindlasti unustasin midagi nüüd ära ka ja lisaks on ju veel puuviljad! (kuna neist olen ma varem juba kirjutanud ka, siis ei hakka praegu üle kordama). Aga chirimoyat näiteks vist Eestis ei müüda?

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Retseptid, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 14 kommentaari

Olukorrast riigis

Esiteks koroonavärk. Tänase ajalehe esiuudis oli, et Andaluusia liigub juba normaalsuse suunas. Hispaania nakkusnäitaja on hetkel 69 nakatunut 100 000 inimese kohta (14 p). Andaluusias on see number 57 ja eesmärgiks on lähipäevil alla viiekümne jõuda.

Täisvaktsineeritus on 76.6 protsendil (üle 36 miljoni inimese), ehk siis Hispaania on maailmas üks esirinnas olevatest riikidest. Üle 60-aastased on pea 100%-liselt vaktsineeritud. Suurim osa haiglasse sattujatest ja viirusesse surijatest on vanusegrupp üle 80aastased (vaktsineeritud). Ka enne vaktsiine oli seesama vanusegrupp kõige rohkem mõjutatud, aga kui varem oli seal 22% letaalsus, siis nüüd 8%. Alla 60-aastaste seas oli nii enne kui praegu letaalsus pea olematu.

Vaktsineerimispasse ei ole vaja ega küsita kusagil (meil siin sellist vaktsineerimispassihullust nagu Eestis üldse ei olnudki). Ehk siis, ei ole vahet, kas oled vaktsineeritud, läbi põdenud või vaktsineerimata, saad minna poodidesse, kohvikutesse, kooli, arsti juurde jne. Just käisin hambaarsti juures ja kuigi igasuguseid terviseandmeid taheti teada, siis vaktsineerimise või koroona kohta ei küsitud poole sõnagagi.

Lapsed käivad koolis endiselt maskidega (st 6-aastased ja vanemad lapsed). Isegi kehalise kasvatuse tunnis on maskid ees. Võib ära võtta söömise ja joomise ajal või üksinda akna alla värsket õhku hingama minnes. Hommikuti kooliväravas sel aastal enam temperatuuri ei mõõdeta, kuid törts desinfektanti lastakse kõigile pihku. Minu lastel on kooli algusest nüüd juba üle kahe nädala, koroonapuhanguid pole veel tulnud ei meil ega ka tuttavate koolides.

Tänaval ja looduses saab käia maskita, kui suudad inimestega 1.5m vahet hoida. Linnapildis (Malaga puhul) on umbes pooled endiselt tänaval maskidega, ka siis, kui üksi tühjal tänaval kõnnivad. Ja pea kõik vanainimesed käivad tänaval maskides. Ma ise käin ilma, aga mõnikord poest väljudes unustan ta küll ette, aastaga tekkis nii suur harjumus juba. Alguses oli lausa kriminaalne tunne ilma maskita õues liikudes.

Poodi jne siseruumidesse, bussi, taksosse jne tohib siseneda vaid mask ees.

Teine aktuaalne teema on meil siin La Palma vulkaan.

Endiselt purskab. Ühtlasi lugesin artiklit, et miks inimesed üldse vulkaanide juurde end elama sätivad. Pidi väga viljakas muld olema ja üldiselt, et kui korra ära purskab, siis pole aastakümneid või isegi aastasadu enam uut purset karta. Kanaaridel ongi La Palma see kõige kehvema unega vulkaanisaar, 50 aastat magaski ainult.

Kuskil viiesaja hoone ringis on juba hävinud, kaasa arvatud üks kirik. Evakueeritud on üle 6000 inimese. Praegu oodatakse ärevuse ja hirmuga (või noh, mitte ainult praegu, vaid juba algusest saadik), millal laava ookeanini jõuab. Vesi + laava = mürgised gaasid, mis siis kes teab kuhu liiguvad.

Ja kolmas päevakajaline teema – üleujutused. Siin-seal kallas eelmisel nädalal kui pangest ja tänavatel voolasid jõed, viies kaasa autosid ja kõike muud. Alguses oli see möll idarannikul Murcia kandis ja pärast liikus sinna meist Portugali poole. Põhja-Hispaanias vist ka oli, aga ma väga ei süvenenud, et kui hull see olukord seal oli. Juhtub tegelikult igal aastal siin-seal neid üleujutusi, nii et ei ole mingi ülisuur uudis… Meist läks õnneks mööda, kergelt sabistas vaid paaril päeval.

Ega muud päevakajalist vist polegi rääkida.

Tulin lastega ükspäev koolist kodu poole, kui järsku kuulsin seljatagant eesti keelt. Kas naist läksid ja jutustasid omavahel. Vaatasin Aleksandri otsa – ta itsitas kavala näoga nagu väike spioon. Eesti keel on ikka ohtlik keel, tekib see näiline turvatunne, et see on nagu selline salakeel, millest mitte keegi maailmas aru ei saa. Me küll räägime lastega mingeid lollusi mõnikord. Tegelt on üldse hea eesti keelt ära kasutada võõrsil. Nt kunagi oli juhus, et üks kinnisvarafirma oli selline veits kahtlane, hakati kohe ettemaksu küsima enne kui üldse meile midagi näitavad ja tundus et Artjom oli juba natuke nõus, väga osavalt pressiti. Nende kontoris olime. Siis ma sain ilusti selge sõnaga Artjomile öelda, et see on mingi kahtlane värk ja lähme parem minema. Või saab lastele hüüda, et oota, ära selle pargipingi juurde mine lillekesi vaatama, seal keegi kodutu magab. Lastel on mingi harjumus, et kui keegi haisev/parasjagu pissiv vms bomš kusagil on, siis nad just seal kõrval hakkavad midagi vaatama ja uurima 😀 Või saab politseinikest möödudes Aleksandrile kommenteerida, et oo, vaata, milline püss/käerauad/pudrunui vms tal on. Või kommenteerin Artjomile mõne naise kohta tänaval, et krt, kust ta nii ägeda kleidi sai, mul oleks ka sellist vaja. Jne.

Eile sai ujumas käidud üle pika aja. Mõned päevad tagasi oli rand rämepaksult meduuse täis (iga ruutmeetri peale kümme tükki, palju neid veel vees oli, ei näinud, lained olid). Aga eile oli vesi mõnusalt puhas ja meduusivaba ja noh muidu ka ideaalne. Kusjuures, kes veel ei teadnud, siis need valged hiigelsuured meduusid pole üldse ohtlikud, hoopis tavalised lillad/roosad on need, mis valusalt kõrvetavad. Ja kui kõrvetab, tuleb soolveega loputada (nt merevesi), magevee/kraaniveega ei tohi.

Suur meduus ehk Rhizostoma Luteum. Lillade ohtlike nimi on Pelagia Noctiluca

Kas olete juba Netflixist “My Octopus teacher”-it vaatanud? Ja Seaspiracy-t?

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Muusika

See on nüüd see postitus, et kui oled pokaali veini joonud ja natuke muusikat kuulanud ja igasugused mõtted tulevad ja paned nad kirja ja pärast mõtled, et oeh, no miks küll 😀

Ühesõnaga. Esiti jäi mulle Eveliisi instastoorist A-Ha “Take on me” kummitama. Peale poolt tundi omaette ümisemist läksin köögitoimkonda ja panin ta lõpuks päriselt taustaks mängima. Nojah, polegi ammu süüa tehes tantsu löönud…

Kas ma pean ikka lisama, et sai vähemalt viis (kümme?) korda jutti replay vajutatud 😀

Siis nägin facebookis Karini jagatud Neil Youngi Harvest Mooni lugu. (küll on ikka hea, et on melomaanist sõpru, ausalt!).

Supp oli valmis, istusin Neili taustal diivanile maha ja mõtlesin, et ma niiväga armstasin kunagi muusikat, tantsimist. Mingis mõttes ammutasin sealt seda positiivset eluenergiat vist. Ma tantsisin iga päev, kui mitte peol, siis kodus üksinda.

Ja loogilise jätkuna abiellusin muusikuga, eks. Ja siis hoopis kuidagi kaugenesin muusikast täiesti ära. Kas kõigil muusikutegaabiellujatel juhtub nii? Võib-olla on see kuidagi lastega ka seotud… Aga viimased… ma ei tea, viis, kümme, midagi sellist aastat olen ma totaalne vaikusefänn olnud. Et kui olen üksi, siis naudin lihtsalt vaikust. Keegi ei mängi kitarri (te ikka teate, et kitarristid kodus ei mängi imekauneid ballaade, vaid teevad hoopis lõputuid näpuharjutusi?) Keegi ei karju, keegi ei vaidle, keegi ei taha midagi. Vaikus. Vaikus on kuldne. Mul on mõnikord vaikusest NIII puudu. Aga tegelikult olen ma vist ikka jubedalt muusikat ka igatsenud samal ajal. Oma valiku muusikat noh. Ja laulmist. Ja tantsimist. Jne.

Vot niimoodi siis.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Põletavad teemad

Hispaanlased on mõnikord nii nunnult otsekohesed. Ei mingit keerutamist. Täna näiteks räägiti hommikul uudistes viimaste aastate vulkaanipursetest maailmas (seoses praeguse Hispaania omaga) ja loetleti neid kenasti ette.

Ja siis: “2010 aasta Islandi välja-hääldamatu nimega vulkaan” All oli nimi kirjas ikka. Eyjafjallajökull.

Aga jah, millalgi eelmisel nädalal hakati rääkima, et Kanaaridel La Palma saarel on järsku jube tihedalt maavärinaid (nädalaga 22 000) ja hakati vulkaanipurskeohust rääkima. Viimati purskas ta seal aastal 1971. Paljud inimesed pakkisid juba asjad kokku ja olid valmis kiirelt kodudest ära sõitma. Ja eile see siis juhtuski. Hetkeks on 5000 inimest evakueeritud ja umbes sadakond maja laava alla jäänud. Õnneks on saar suur ja enamus osa La Palmast on ikka ohutu. Aga siiski, päris hull.

Jup, see on üks põhjustest, miks ma vulkaanisaarel ei tahaks elada…

Meil siin mandril oli ka tegelikult hiljuti üks katastroof. Sierra Bermeja mägedes (umbes sadakond km meie juurest) oli meeletu tulekahju, mida ei suudetud kuidagi kontrolli alla saada. 10 000 hektarit oli juba põlenud, kui täiega vedas ja paar vihmast ilma tuli. Siis saadi alles kontrolli alla see tulekahju, nädal peale algust. Mulle tundub, et ilma vihmata olekski vist pool Hispaaniat ära põlenud. Aga tohutu kahju sellegipoolest. See on piirkond, kus nt elab 14 liiki maailmas ainulaadseid selgrootuid, (st neid ei leia mujalt, kui ainult siit Sierra Bermejast), lisaks palju kaitsealuseid selgroogseid liike ja lindusid, taimeliikidest ei hakka üldse rääkimagi. Mõned kastanimetsad ka läksid. Viimase 30 aasta suurim tulekahju siin Andaluusia piirkonnas.

suuremad loomad, kes seal mägedes elavad

Nii et kes Hispaanias kuival ajal mägedes matkab, siis teadmiseks, et need tikutõmbamise keelu sildid pole sugugi naljapärast. Siin läheb ikka VÄGA tuleohtlikuks kuumal ja kuival ajal (mis on vahemikus juuni kuni september, või isegi pigem mai kuni oktoober). Sel põhjusel ongi suveperioodil keelatud mägedes lõkke tegemine, telkimine, isegi auto metsa alla parkimine. Oleks täiega tore, kui turistid suitsu kah ei teeks (kohalikud on vist piisavalt teadlikud tuleohust, et ei tee nagunii)

Aga noh, positiivne külg on, et juba mitu nädalat pole uudistes enam koroonast räägitud, muud teemad on palju põletavamad. (pun intended…)

Aga muidu. Kõige kuumem aeg hakkab mööda saama, võtsin paar päeva tagasi öösel magamiseks juba lina peale. Praegu on see kõige mõnusam aeg, kui ei ole liiga palav ega veel ka külm. Viimased ujumised veel… (no kuu aega ilmselt veel saab ujuda, aga ma tean juba ette, kuidas see aeg lendab)

Üks geko kolis ise meie juurde elama, sööb õhtuti laes lambi ümbruses putukaid. Täiega nunnu loom. Selline triibuline. Pilti ei ole. Peate ise ette kujutama.

A te teate, milline näeb välja rosinapõõsas?

kobar väskeid rosinaid

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Hispaania mehed

Ma ei tea, kas olete tähele pannud/mõelnud, et hispaanlased panevad välimusele keskmisest rohkem rõhku. Ka mehed. Soengud alati korras (mehed näevad ikka peegli ees tükk vaeva, et iga juuksekarv õiges kohas oleks. Geelid ja särgid-värgid. Põhjapool oli see ikka pigem naisteteema? Või pole ma kursis ja on ajad muutunud? Eestis endiselt siilisoengud moes nagu vanasti ikka?

Kõrvalepõikena, jäin siin nüüd mõtlema, et millisena eestlased üldse hispaanlasi näevad? Et huvitav, milline see hispaanlase kuvand üldse Eestis on? Mille põhjal kujunenud? Latiinoseebikate põhjal ju mitte, see on hoopis teine maailmanurk. Kas Eestis näidatakse mingeid hispaania seriaale-saateid ka? Money Heist on hispaania seriaal, seda on vist paljud näinud? Antonio Banderast, Penelope Cruzi ja Javier Bardemi vist teavad ka kõik? Vicky Cristina Barcelonat on ka vist enamus inimesi näinud?

Igatahes. Kõik mehed näevad siin üritustel välja nagu jamesbondid või antoniobanderased. Eriti hakkabki see välimuse-teema silma just üritustel, koosolekutel, konverentsidel, pulmades jne. Sellistes tavapäevast erinevates situatsioonides. Tänavapildis ja niisama baaris istumiseks on NATUKE rohkem casual look. Aga naised ostavad igaks evendiks ikka uue kleidi/kostüümi, mehed tihtilugu samuti.

Meil on nt päris palju kordi viimasel õhtul enne mõnda fotoshooti klient kirjutanud, et kuule, peame pildistamise edasi lükkama, ei jõudnud riideid ostma (mille peale tahaks ma alati öelda, et whaaaat, kas sul kapis tõesti midagi pole või?)

Ok, taustsüsteem lahti seletatud, asume lõpuks asja kallale. Kujutate nüüd ette hispaanlasi, eksole, ja siis paneme sinna kõrvale vana metal-rock-punk Artjomi kuskilt põhjanabalt. Hispaanlaste jaoks viiking valmis.

Artjom enne Hispaaniat. Unholy Fables kontsert kesenammäletabkus

Artjom on kahe äri-inimeste organisatsiooni liige. Üks on selline, kus on eriti heal järjel firmaomanikud, kes saavad iga kahe nädala tagant kokku ja korraldavad mingi fäänsi-päänsi söömingu, mille kõrvale siis äri ajada (siin käib KÕIK tutvuste kaudu ja klaasikese kõrvale). Hommikusõõk, lõunasöök või õhtusöök, kuidas kunagi. Eelarve umbes nagu mingil väiksemal pulmal. Igasugused linnapead ja Antonio Banderas isiklikult jne käivad neile siis söögi kõrvale kõnesid pidamas. Artjom on seal muidugi pigem fotograaf kui liige, liikmemaksu ei pea maksma, vaid nemad plekivad hoopis talle. Teine business-selts on tal selline, kus iga reede varahommikul on kokkutulek, kõik liikmed teevad iga kord väikese mini-ettekande (too on praegu pandeemia-ajal virtuaalselt zoomi vahendusel, sest neil seal 80 liiget). Seal on selliseid väiksemaid/tavalisemaid ettevõtjaid ka. Ei sõideta uhkete autodega letti, aga ikkagi hästi asjalikud ja tegijad inimesed. Seal on ta täitsa liige, ei pildista. BNI, kui keegi on kursis, mida see tähendab (tean, et Eestis on ka vähemalt üks BNI grupp). Pool meie tööst tulebki sellest grupist ja tänu grupi liikmetele ja nende tuttavatele jne. Suust-suhu reklaam noh, muudmoodi siin ei saa. Tutvused on number-üks vajalik asi Hispaanias.

Igatahes, ma ei tea, mis karisma või värk see Artjomil on, et kõik talle muudkui lambist kingitusi teevad. Eelmine sügis oli see hunnik fotokraami, eksole. BNI-sse sai ta ka ju nii, et tüüp, kes ta sinna kutsus, maksis ise tema eest liikmetasu ära (pärast maksis tagasi obv). See oli siis üle-eelmisel aastal. Ja nüüd. Juhtus nii, et ta filmis parasjagu ühtede autofirmade tutvustusklippi, kui üks tüüp vaatas teda pealaest jalatallani ja küsis, et kuule, sa kannad vist suht minu suurust, jah? Et mul üks ülikond, mille tahsin ära visata, äkki sul vaja? (ses mõttes mainin selguse huvides ära, et ei olnud suvaline võõras tüüp, vaid sellest samast BNI grupist juba ammune tuttav)

Jõuab siis see ülikonnaüleandmise päev kätte.

17 triiksärki. 16 paari pükse. 4 pintsakut. Paar Massimo Dutti saapaid. Nagu mingilt šopingumaratonilt oleks tulnud. Ma pole oma kõige viljakamatelt kaltsukatuuridelt kah nii palju saaki saanud.

Ja kõik ongi parajad kah. Mõnel üksikul asjal on kandmise jälgi ka näha, aga enamus vaid kord selga pandud, mõnel sildidki küljes.

Et siis selline kingitus niimoodi lambist. Mõnega ikka juhtub. Meeste unistus vist, et saab endale riided nii kappi, et ei pea ise šoppama ja proovima minemagi… Aga oi, kui mulle keegi 17 ideaalselt istuvat kleiti kingiks 😀

P.S. Ma ei saa välistada, et too tüüp vaatas, et krt, Artjom juba sajas kokkusaamine samades riietes, silmad jooksevad verd sellist asja nähes, tuleb miskit kiiremas korras ette võtta.

P.P.S. Tegelt nii hull see seis ka polnud, tal oli ikka mingi 3 lühikeste käistega triiksärki ja 3 pikkadega endal ka olemas, mida siis noil üritustel ringiratast kanda 😀

P.P.P.S. Tegelikult pani see tüüp leivad (või noh, kostüümid) oma naispoolega ühte kappi ja tal oli vaja sinna veits ruumi teha. Või vähemalt nii ta väidab.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 7 kommentaari

September

Teate seda tunnet, kui kõik on tehtud ja järje peal?

Ma ka ei tea. Endiselt on palju töid ja pilditöötlemist tööjärjekorras ja mingid kodukorrastused ootavad oma aega ja mõned salajased asjad on töös jne.

lillemeri

Aga. Septembri algusele kohaselt vaatan siin nostalgiliselt suvele tagasi (mis sest, et suvi veel tegelikult kestab) ja olen õnnelik, et vähemalt integreerumises olen vahepeal jälle sammukese edasi liikunud. Nt sel suvel ma:

  • sain tähtajatu Hispaania residentsuse (residente permanente, juuuhuuu)
  • hakkasin autónomaks ehk Eesti mõistes FIEks

Üldse on tore, kui vahelduseks kõik paberid korras. Eelmises elukohas nt elasime me sissekirjutuseta (sissekirjutus oli hoopis üle-eelmisesse elukohta), sest omanik vist ei usaldanud meid va idaeurooplasi ja ei tahtnud oma id-kaardi koopiat anda, mida sissekirjutuse tegemiseks on vaja. Küsisime ikka korduvalt ja alati ta keerutas midagi ja mañanatas ja soovitas, et proovige, äkki ikka saate ilma ka tehtud. Ja nii ta jäi. Nüüd on nii tore, et sissekirjutus on seal, kus päriselt elame.

Tööga on ka täitsa tavaline koroonaeelne maailm tagasi: kui selle aasta esimesed neli kuud olime miinuses (st ettevõtluskulud olid suuremad kui ettevõtlustulud), siis järgnevad neli juba läksid täitsa okeilt ja klientidest enam puudust ei ole. Nii et kui aasta alguses kaalusime täitsa tõsiselt, kas fotoga lõpp teha, siis nüüd rahmeldame ikka rõõmsalt edasi ja saame ehk ühel heal päeval järje peale ka. Ja noh, see on küll täiega hea tunne, kui tunneli lõpus lõpuks valgus paistab! Aasta või isegi pool tagasi ma seda valgust tegelikult ei näinud ja teadagi, kuidas selline olukord paanikat tekitab.

Aga kui kedagi huvitab, kuidas Hispaanias enesele tööandja olla, siis kõige levinum ongi olla autónomo. Igakuiselt kaob arvelt 290 euri kusagile riigikassasse (esimesed 2 aastat tegelikult vähem, alguses 60 eur ja siis tasapisi see summa suureneb) + muidugi käibemaksu tuleb ka maksta, seda siis kord kolme kuu tagant. Ja kui keegi mõtleb, et lihtsam oleks OÜ teha, siis mkmm. Siin on see keerulisem kui Eestis. Isegi kui firma ei tegutse, ei tekita käivet, siis peab juhatuse liikme(te) eest ikka seda autónomo tasu maksma. + Autónomoks saab end ühe päevaga võtta, firma tegemine võtab siinmail kuni kuu aega. Ikka notaris isiklikult kohapeal jne.

Lisaks kulub iga kuu 50 eur raamatupidajale, kes esitab riigile neid käibemaksuaruendeid jne ja teeb tuludeklaratsioone jne. Nii et tegelikult on kõik imelihtne! Kui esialgu tundub ettevõtlus või omale ise töökoha loomine võõras riigis hirmus ja segane kui pudru ja kapsad, siis tegelikult ei olegi üldse hullu midagi.

unistavad

Lapsed on siin ka vahepeal pöördelisi karjäärimuutusi planeerinud. Daniel on nüüd peale meie auto-ostu andunud autofänn ja otsustas, et temast saab suurena hoopis automehhaanik. Nii et head-aega kauaunistatud postiljoni/pakikandja ja aednikutööd. Käib nüüd siin nende vanade autojuppidega ringi, mis töökojast tagasi anti ja aina unistab.

Aleksandr jättis oma politseitöö-mõtetega hüvasti ja otsustas arhitektiks hakata. Tahab maju ja hotelle jne projekteerima hakata. Lubas, et esimese projekti teeb meile endile. Projekt sisaldab loomulikult basseiniga terrassi ja igasuguseid muid põnevusi. Lunisin omale sissekõnnitava garderoobi ka välja. Nii et tulevikus on, mida oodata! Tunneli lõpus lihtsalt PEAB valgus olema, ma ütlen noh!

Aga mis siis ikka, veel viimased viis päeva enne kooli algust. Koolikotid on igatahes juba puhtaks pestud ja koolimaterjalid ka valmis ostetud.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 2 kommentaari

Kiletatud ja paberdatud õpikud???

Vaatan neid sotsiaalmeedias ette tulevaid õpikute-töövihikute-vihikute kiletamise ja paberite ümberpanekupostitusi ja olen siin natuke hämmingus. Ma ei teadnudki, et Eestis siiamaani selliseid asju peab tegema. Omal ajal ju sai isegi neid raamatuid jõupaberisse mähitud, aga arvasin millegipärast, et see on kauge minevik. Ja teine küsimus kohe, et kool pole ju veel alanudki, kuidas inimestel juba raamatud käes on? Tundub, et ma pole enam üldse Eesti koolisüsteemiga kursis. Siin on kõik HOOPIS teistmooodi.

Alustades sellega, et kool ei alga 1.septembril, vaid kuu keskel, olenevalt kooliastmest. Meie omad alustavad 10ndal (suured lapsed nt alustavad 15ndal). Juunis kestab sellevõrra kool loomulikult kauem.

Meie koolis (tavaline riiklik kool) ei ole vaja kooliminekuks kuidagi spetsiaalselt valmistuda. Koolikott peab jah olemas olema, aga sellega asi piirdubki. Esimestel koolipäevadel antakse igal klassil nimekiri, mida on vaja osta – milliseid vihikuid, pliiatseid jne ja need viiakse kooli. Terve aasta varu ette. Enamasti kulub iga lapse peale umbes 50 eur.

Õpikud on tasuta ja neid hoitakse koolis, väga harva antakse koju kaasa, nt siis kui laps ei jõudnud koolis teistega samas tempos oma ülesandeid ära teha. Kiletama ega pabereid neile ilmselgelt ümber toppima ei pea. Paljud õpikud, enamus lausa, ongi sellised töövihiku põhimõttega, et laps kirjutab/joonistab sinna sisse. Eriti väiksematel. Needsamad õpikud on tegelikult igal lapsel virtuaalselt kodus ka kättesaadavad, nii et praegusel pandeemia-ajal saab mugavalt kodus ka õppida, isegi kui kõik õpikud koolis on. Virtuaalõpiku puhul on mugav ka see audio-ülesannete osa, mida paber-raamatu puhul ju ei saaks mängima vajutada.

Aleksandri üle-eelmise aasta ehk teise klassi õpikud. (eelmise aasta omasid ei antudki mälestuseks)
seest sellised
iga õpik 200 lk kokku ja iga trimestri jaoks eraldi õpik
ma oma ajast küll ei mäleta, et 7-aastaselt juba 100 piires arvutama oleks pidanud

Tegelikult on siiani, ehk siis 3nda klassi lõpuni üldse kodutöid väga minimaalselt olnud, enamasti ongi kas inglise- ja prantsuse keelt vaja õppida (st pähe tuupida) või kontrolltöödeks midagi korrata. Üldiselt teevad nad juba koolis tunnis kõik ülesanded ära.

Päevikud antakse samuti koolist. Iganädalaselt nad oma tunniplaani sinna sisse kirjutama ei pea, kõigest koduseid ülesandeid. Nädala-tunniplaani jaoks on alguses eraldi koht.

Danieli eelmise aasta päevi näinud päevik

Veel koolist rääkides, siis sain alles nüüd hiljuti siin juhuslikult teada, et religiooniõpetus, mille asemel mittereligioossetel lastel on ühiskonnaõpetus vms, on neil hoopis multikatund. Tuli see välja nii, et iga kord, kui lastele mõnest multikast rääkisin, selgus, et Aleksandr on seda juba koolis näinud. Ja kui küsisin, et kuidas nad nii palju multasid vaatavad, siis rääkiski, et selle tunni ajal pannakse aga alati multa ette ja vsjo, või siis käivad kooliaias taimi ka kastmas. (ja samal ajal loevad usklikud lapsed kusagil meieissapalvet või kummardavad meka poole…) Daniel kinnitas, et tal kah nii. Vot siis, kui mõnus koolipäev.

Aaa, ja see kooliaed ehk huerto, kui nüüd kellelgil küsimus tekkis. Neil on seal üks megasuur terrass, kus nad juurvilju, puuvilju, lilli jne taimi kasvatavad loodusõpetuse tunni raames. Seemnest alates. Kiidan heaks 🙂

Aga ok, meil siin jäigi nüüd veel viimased kaks nädalat koolivaheaega nautida. Õues on varjus 33 kraadi, sellise palavusega on kool küll tegelikult viimane, millest mõelda tahaks. Tuleb vaheajast viimast võtta!

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Malaga | Sildid: , , | 3 kommentaari

Autolood

Peale aastaid busse, ronge, blablacare, rendiautosid jne (kujutate ette fotograafi, kel pole autot? jube keeruline on see ühest kohast teise saamise küsimus ilma autota, eriti pulmade puhul, mis on tihtilugu kusagil pärapõrgus). Ühesõnaga, peale aastaid seda komejanti, ostsime siin suve alguses auto. Noh, kui saab 20-aastast ja 600-eurost asja üldse autoks nimetada 😀 Ok, saab saab. Täitsa nunnu on teine kah. Ja kui arvestada, et Artjomil pole praktiliselt üldse juhtimiskogemust, pea alati olen mina roolis olnud, siis mida vanem ja rohkem mölkis, seda parem ongi.

Ühe usaldusväärse inimese tuttav müüb autosid ja usaldasime tema käest osta. Seda enam, et auto endine omanik oli ühe Artjomi kliendi sõber. Hind oli algselt 650 + 150 ümberregistreerimine, saime hinna 600 +150 peale. Minu jaoks täiesti võõras automark – Rover. Ei, mitte Range Rover ega Land Rover 😀 Lihtsalt Rover. Inglismaa auto.

Ühesõnaga müüja kiitis, et heas korras ja selle hinna eest rohkem kui küll. Kui küsisime, et selline tundmatu mark, kas varuosasid on saada, vastas et oi, muidugi on saada, milles küss!

Auto-ostu puhul tuleb muidugi ka kindlustus teha. Meile tuli see üllatusena, et kindlustus oli kallim, kui auto ise. Läksime ühe väga hea tuttava juurde, kes on kindlustusfirma omanik, ja ta vaatas erinevaid tuntumate kindlustusfirmade pakkumisi. Artjomile oleks kõige odavam aastakindlustus olnud alates 1200 eurost. Põhjused: tal on juhiluba alles mingi alla 10 aasta olnud ja lisaks pole mingit ajalugu Hispaanias. Minu puhul oli 655 euri kõige odavam (Mapfre). Esiteks, sest Hispaanias on naistele odavam kindlustus (ärge küsige miks… aga mulle tulevad need meemid meelde, et miks mehed vähem elavad ja ilmselt see vastabki sellele küsimusele)

veel pilte leiad nt siit: https://www.boredpanda.com/safety-men-fails-funny

Ja teiseks, mul on juhiluba juba aastast 2001, ehk siis 20 aastat staaži. See mängib ka suurt rolli. Helistasin siis Linea Directasse, sest neil on reklaam, et trumpavad teiste pakkumised üle. Alguses pakkusid ka midagi 600+ kanti, aga kui ütlesin, et mul juba soodsamad pakkumised laual, langetati 535 peale.

Nii et 600-se auto peale juba 1300 nagu naksti kulunud.

Ostuhetkest oli ülevaatuseni kaks kuud aega. Kohe üsna alguses selgus, et tal üks viga – kiirteel sõites mingitel lambi hetkedel hakkab hoog lihtsalt aeglustuma ja langeb kuskil 60 peale, tee mis trikke tahad. Gaas lihtsalt ei mõju. Ja siis paari minuti pärast jälle hakkab gaas mõjuma. Suht ebamugav. Sõidad nt mingist rekkast mööda ja siis jääd kohe varsti talle ette töllerdama.

Mingi hetk saime aega ta sinna sellele autotöökojatüübile (kes müüs) üle vaatamiseks viia. Uuris ja puuris mitu päeva ja ütles, et caudalimetro (mis iganes see eesti keeles on), on ilmselt katki, Raudpolt teadis ta seda juba enne müüki ja ei uurind-puurind ta midagi… aga noh, mis seal ikka, tuleb siis ära vahetada.

Mitu kuud lendas käppelt mööda ja tüüp ei suutnud endiselt seda osa kusagilt leida. Nii et mhmmm, jep, on saada neid varuosasid küll, jah. Vahepeal jõudis meil auto juba igaltpoolt veel laguneda, nt üks mingi jahutusvedeliku voolik läks katki. (eelmises postituses kirjutasin sellest intsidendist ka) Seda ta ei suutnud samuti kuskilt leida, kuigi alguses lubas, et jajaa, homseks parandan ära. Aga ei olnud lammutuses olnud seda toru (no shit sherlock!)

Artjom tellis siis lõpuks need detailid inglismaa e-bayst hoopis. 96 eur koos saatmisega. Daniel vaeseke, kes ka õhinaga tahab autot parandada ja räägib, et see on ta lemmikauto maailmas ja et tellime juba, tellime juba need osad (ja millal me juba tellme!?) pakkus isegi oma šeifist 25 euri juurde. Ja oh seda lapse rõõmu, kui pakk auto-osadega saabus 🙂

Ülevaatuse aeg oli selleks ajaks juba ammu mööda läinud. Ja siin suvel vahepeal vaatas üks ukraina automehaanik, et meil piduriklotsid (või kettad või misiganes) ka tegelt läbi, need peaks ka enne ülevaatust ära vahetama. Nii et eks näis siis, millal auto korda ja sõidukõlbulikuks saab. Ja kas veel kuskilt midagi laguneb. Ja palju see kõik lõpuks kokku maksma läheb.

Rubriigid: Uncategorized, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | 7 kommentaari

August

Aina lobisen siin igasugustel suvalistel päevakajalistel teemadel, aga Hispaania, miks Hispaaniast juba ammu sõnakestki juttu pole? Mul on tegelikult tohutult palju asju kirja panemata ja rääkimata küll. See on see instagrami needus, nii mugav on sinna jooksvalt paar pilti visata ja siis ununebki pikemalt jutustada, aga ega elu ju järgi ei oota, aina uued juhtumised tulevad peale ja nii ta läheb.

Esiteks, kas tõesti olemegi juba eelmisest augustist uude augustisse jõudnud, selle raske aja üle elanud? Huhh! Katus on pea kohal, nälga pole jäänud, hulluks pole (vist) läinud. See aastake nende kahe augusti vahel on reaalselt päev päeva haaval ja nädal nädala kaupa elatud. Nii palju muutusi, eluga rüselemist. Aga näed, aja lendamise juures on üks positiivne külg ka – rasked ajad lendavad samuti kiiresti mööda.

August on Hispaanias traditsiooniliselt puhkustekuu. Ja lisaks on ju augustis tavaliselt feria de Málaga, mis nüüd küll juba teist aastat ära jääb. Meie niimoodi otseselt puhkust ei saa endal lubada võtta, aga oleme alati proovinud kas või siin-seal lähedal ringi trippida, poolepäevamatku teha jne. Mõnikord annab see pool päeva tõesti rohkem energiat ja vaheldust, kui mitu nädalat kuskil basseini ääres jalakõlgutamist.

Eelmisel nädalal otsustasime, et nii, kohekohe saab autol ülevaatus läbi ja kuna ta on selline vana ront, millel sada asja vaja ära vahetada, et läbi läheks, siis oleme ilmselt varsti jälle mõnda aega autota. Et viimane võimalus midagi põnevat teha. Pakkisime kaasa telgi ja piknikumaterjali ning sõitsime õhtuhakul siiasamasse linna äärde San Antoni mäe otsa. Meie juurest 12 minutit sõitu. Mägi ise on umbes poole kilomeetri kõrgune, aga autoga saab kusagile poole peale, seal on selline sinkavonka ülesmäge viisakas villadega urbanisatsioon. Parkisime auto ära, seljakotid selga ja paar sammu oli juba astutud, kui auto kapoti alt hakkas tohutult tossu tulema ja altpoolt nirises mingi tore ojake rõõmsalt allamäge. Või mis ojake, kärestikuline jõgi lausa. Õnneks polnud see toss sellest, et midagi suure leegiga põleks, vaid see oli veeaur, mootor oli ülesmäge sõidust üle kuumenenud ja jahutusvedelikul oli mingi torukene lahti või mõraseks löönud, või noh, midagi seesugust. Ma ei tea seda autosõnavara eriti. Halli värvi auto, teate küll!

Aga kena algus küll meie matkale, seda see must kass seal eelmise käänaku taga tee ääres kavalalt meile naerataski (Ei, tegelikult ma ei usu neid mustakassijutte, mul on omalgi mitu musta kassi olnud elu jooksul).

Jätsime auto jahtuma ja asusime aga mäkketõusule, ega meil enam midagi muud teha olekski selles situatsioonis. Kuskil tunnike ülirahulikus tempos (lapsed! mina vana ja väeti!) minekut ja kohal me olimegi.

Tegelikult ei ole niimoodi mägedes telkimine lubatud, ma eeldan, et see on tuleohu tõttu – muidu tulevad oma telkide ja grillidega ja veel raudselt suitsetavad ka, ja pool Hispaaniat pärast põleb, kellel seda vaja. Mägedes on isegi need kämpingukohad, kus talveperioodil toimub telkimine ja on spetsiaalsed grillikohad olemas, juunist septembri lõpuni suletud.

Samuti pole randades lubatud telkida, sellest pole ma siiani aru saanud, et miks. Aga ühesõnaga, kui tahaks lastega kiirelt kusagil kodulähedal telkida, siis on keeruline värk, eks leiab ikka kohti ja kämpinguid, mis avatud, aga ei hakka ju mitu tundi sõitma ja kallid kah ja tahaks omaette maailma serval zen olla, mitte kuskil telk-külas melu sees.

Kuna meil on tuttavaid, kes seal San Antoni otsas vahel telkimas käivad, siis mõtlesime, et mis seal ikka, paneme ka punki. Jänes šampust ei joo ja kõik need asjad. Lõket ega suitsu me ju nagunii ei tee. (sest kus suitsu, seal tuld!)

Mõnus kuum ilm oli. Kuskil 33 kraadi kanti varjus. Aga no ma ütlen, inimene harjub, ka sellise kuumaga matkamisega. Õnneks oli enamik mäkketõusust varjus, päike loojub teisele poole mäge. Mõnus! Mulle nii meeldivad sellised pisikesed mägimatkad, kui on küll natuke aega tibake raske, aga üles jõudes jood vett ja pea käib sellest imelisest vaatest lausa ringi ja hing on kaunidusest kinni ja patsutad end tubli saavutuse eest õlale, soe tuul mõnusalt näkku puhumas. Ja lapsed olid muidugi ka tublid noh, mis neil muud üle jäi, eks 🙂 Ise valisid endale sellised vanemad.

punksnotdead ja viimane pool päikesest
Arutavad maailma asju

Need paar teist loojangunautlejat ja koerajalutajat hakkasid varsti alla minema. Hispaanias on teatavasti see päikeseloojang selline kiire värk – vajub hopsti horisondi taha ära ja ei lähe kaua, et kottpimedaks läheks. Pikka videvikku ei ole. Jõuabki täpselt selle poole tunniga ohutult mäest alla, sest pimedas alla minna on juba üsna enesetapp: libe, igasugused torkivad põõsad igalpool, ei näe milline on õige rada ja milline mitte jne.

Mäo otsas oli üsna tuuline, teate küll seda sooja suvetuult, mis isegi ei jahuta, tahab vaid telgi ära puhuda.

reedeõhtune linn

Lapsed arvasid esiti, et nemad küll magama ei jää sellise tuule tekitatud telgikrabina ja põõsastesahisemisega. Vaatasime meteoriitide sadu, üks eriti priske ja pirakas langes aeglaselt atmosfääri – kõige suurem ja aeglasem, mida ma oma elus üldse olen näinud. Muidu on ikka sekund ja lännu, aga see oli nagu aegluubis. Selline tunne, et kukkus siiasamasse merre, hea kui mõni laev nüüd pihtas-põhjas pole.

Ja varsti need kaks väsinud tegelinskit juba magasidki. Mina ei hakkanud isegi proovima, need tuulehääled hoidsid kuidagi valvsana – et ega keegi juhuslikult ei tule, mõni loom või inimene või kirvemõrtsukas. Vaatasin hoopis terve öö tähistaevast ja langevaid tähti. Ikka mitukümmend tükki tuli kokku ära, oioi neid varsti täituma hakkavaid soove! Vaatasin, kuidas suur vanker tasakesi mägede taha vajus. Kuidas varahommikul, tunnike enne päikesetõusu kuu tõusis.

kuu tõuseb (sry, kõik pildid moblaga tehtud, ei ole kvaliteeti)
päikesetõusuvaatlejad

Alles see ju oli, eelmisel augustil ühe teise mäe otsas (kust on lihtne pimedas alla saada), kui lastega sooja kivi peal lebades tähti vaatasime, ka ühte langevat nägime ja unistasin, et ma vaataks küll hea meelega niimoodi terve öö neid tähti, miks üldse koju minna.

Järgmisel päeval olin magamatusest muidugi täitsa zombi. Kõigepealt äratasime pool tunnikest enne päikese tõusu, kuskil seitsme paiku lapsed üles, pakkisime oma kodinad kokku, ütlesime Päikesele tere ära ja võtsime suuna auto poole. Ma hoidsin pöidlad pihus. Noh, et kas üldse kojugi saab, kas auto läheb käima. Hea et seda jahutusvedelikku pagasnikus oli, sai uuesti täis valada. Auto läks käima ja sõitis kenasti, kuigi kodus parkides nägime, et tasakesi siiski niriseb välja teda.

Kell 9 sain lõpuks magama. Elu rekord vist? Ei tulnud igatahes väga produktiivne tööpäev, peale paari unetundi oli veelgi zombim olla. Aga ikkagi ei kahetse, mõnikord ongi selline tähistaevane kahekõne universumiga elust liiga pikka aega puudu olnud.


Käisime sama mäe otsas viivukeseks nädalake varem ka, siis kui meil 10-pulma-aastapäev oli. Sellest ma pole ka kirjutanud, jah? Well, kes vana asja meelde tuletab…

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 2 kommentaari

Crazy catwoman nagu ma olen

Kõik vast teavad, et ma olen totaalne catmama, eks. Niisiis. Esiteks lugesin seda Postimehe artiklit ja siis Malluka blogiposti. Kurb ja segane ja valetamist-vassimist täis lugu. Ei hakka ümber jutustama, lugege ise, aga teemaks on ühe instagrami staari teadmata saatusega kassid, kes on aasta algusest saadik pildilt kadunud ning kelle saatuse kohta ta iga kord erinevat infot jagab.

Ja kohe peale lugemist sattus facebookis mulle üks sarnane leitud ja kodu otsiv triibuline kass ette. Tulid need skandaalsed kassid kohe silme ette ja asusin võrdlema. Oli tõesti sarnane, aga siiski pisikesed erinevused olid mustris.

Sherlock Holmes ja vana kassiekspert minus aga oli juba pead tõstmas ja asusin sama soojaga siis juba neid suunamudija müstiliselt kadunud kasse ja ühtesid Malluka blogi kommentaarides välja toodud kuskilt Viimsist veebruaris leitud ja varjupaika viidud kasside pilte võrdlema.

Üks-ühele samad ju? Mis te arvate? Pildid on küll eri vanuses tehtud, aga siiski on sarnasus märgatav. Triibulise kassi tumedad vurrutäpid (paljudel sarnastel on need täpid valge tausta sees valged, st olematud) Roosa, tumedaga ääristatud nina. Värvitoon, kogu muster ja triibud. Tumeda kassi sokid sama pikad, rääkimata kõhualusest mustrist. Vurrude värv, valged karvad kõrvades. Ja noh, koos leitud, kui tõenäoline on, et veel mingi teine selline kassiduo ringi liikus.

Kahel esimesel pildil suunamudija kass, kolmandal Viimsi vallast leitud kass
Kahel esimesel pildil suunamudija kass, kahel viimasel Viimsi vallast leitud kass
suunamudija endised kassid ja 6ndal veebruaril varjupaika saabunud kassid

Jupjup, just ju paar postitust tagasi kirjutasin, et blogiskandaalid ei küta, aga krt, kassid! Ja nagu ma aru saan, siis loomade kaitseks lubatakse ainult neil välja astuda, kes ise liha ei söö, nii et ma siis astun. Mallu blogi kommentaarides jäi mulle silma mitmeid inimesi, kes väitsid, et ja mis siis, mis see teie asi on, igaüks võib oma loomadega teha, mis ise tahab, laske vaesel inimesel rahulikult loomi hüljata ja ärge kiusake…

Mis te arvate, võib või? Täitsa ok on oma kuus aastat kallid pereliikmed lihtsalt kusagile tänavale visata? (ja ise samal ajal valetada, et nad on turvaliselt kodus või kuskil maal vanaema juures või mida iganes) Isegi mitte oma suurelt fännide armeelt küsida, et kes tahab? Ma pakun, et fännid oleks tormi jooksnud ja pealegi maksnud. Oleks saanud oksjoni teha. Instagrami loosimise, kus peaauhind oleks need kullakallid kassid. No mis iganes, aga niimoodi vaikselt lihtsalt minema sokutada? Ma olen 100% kindel, et igale loomale on alati võimalik uus kodu otsida, kui vaid soovi on ja hoolid, ja veel eriti, kui oled nö kuulus.

Krt, inimkond on hukas noh. Ma olen ses mõttes väga jäiga mõttemaailmaga, et kui inimene oma kodulooma (või loomi üleüldiselt) ei armasta, siis tal lihtsalt polegi südant. Aga kas sellised inimesed sobivad suunamudijaks, influenceriks, eeskujuks?

UPDATE/EDIT: Päev hiljem selgus, et jah, need olidki tema kassid, ta poiss-sõber viis nad sinna varjupaika valetades, et leidis tänavalt. Suure tõenäosusega pandi kassid kolme nädala möödudes magama, sest tolles varjupaigas käivad asjad nii. Oleks väga suur ime, kui keegi nad enne tähtaja kukkumist adopteerida jõudis. Proovin mõista seda, et kuidas see suunamudija sai mõnda aega hiljem mingi lihavaagna taustal nalja teha, et hihhii, kassiliha, ilma et tal pisarad voolama hakkaks. Selles valguses totaalsed psühhopaadid ju: https://annestiil.delfi.ee/artikkel/93880849/meie-koigi-elus-leidub-moni-psuhhopaat-aga-kuidas-ta-ara-tunda-pane-tahele-neid-vihjeid

Rubriigid: Uncategorized | Sildid: , , , | 7 kommentaari