Üks tõestisündinud lugu.
Läheb Artjom ühele kokkusaamisele kolleegidega. See toimub kuskil kohvikus. Triiksärk seljas ja vinksvonks, jõuab kohale, ja üks tüüp, Rubén, krabab tal õlavarrest kinni, et “Tere Artemio!”
Ning lausub kohe üllatunud ilmel lisaks “Ära sa ütle! Ma ei teadnudki, et sul on diabeet!”
Selle peale vaatab neid kõrvalt kolmas tüüp arusaamatu ilmega, et oot, mille järgi sa Rubén seda oskad öelda.
Nood tögavad vastu, et noh, muskli tugevuse järgi. Või et selgeltnägemisvõime avaldus ootamatult.
Mul on endal viimasel aastal üsna samasugune selgeltnägemisvõime diabeetikute äratundmisel tekkinud, alates täpselt sellest hetkest, kui üht artiklit Postimehes nägin, glükoosisensorite kohta. Näiteks oli laste eelmises koolis üks ema, kelle kohta ma alati kahtlustasin, et võib-olla tal on diabeet, sest kunagi oli ta laps tühja insu-peni kooli kaasa võtnud ja öelnud, et see on ema oma, ja Dani rääkis meile sellest, sest noh, tuttav ese. Aga ilmselgelt ma ei hakanud kunagi selle ema käest küsima, ei ole ju otseselt oluline info. Ja siis, koolilõpupeol nägin ta õlavarrel valget 2-eurose mündi suurust jublakat ja sain aru, jep, kohe kindlasti diabeetik.
(P.s. osade inimeste jaoks on diabeet natuke selline tabuteema ja võib-olla nad ei taha, et mingi jublakas varruka alt selle haiguse reedaks. Artjom nt on natuke seda tüüpi, enamus ta sõpru ei teagi, et ta diabeeti põeb. Mina jällegi olen just vastupidi ilmselt see tüüpiline eestlane, kellele meeldib kõigile oma sajast haigusest rääkida ja kannaksin küll uhkusega seda jublakat ja kui mõnda teist samasugust näeksin, astuksin kohe õhinal ligi, et oo, meid on veel)
Aga igatahes, see väike jublakas, glükoosisensor on nii mugav asi! Ta on alles paar viimast aastat olemas olnud, kui ma ei eksi, siis Eestis nt hakkas alles käesoleval aastal haigekassa nende panekut rahastama. Hispaanias samuti viimase 2-3 aasta värk. Aga ma ei tea kuidas Eestis, kas info selle kohta on kõigi 7000 1-tüübi diabeetikuni jõudnud, siin nt ei olnud perearst Artjomile sõnagi sellest ise rääkinud ega välja reklaaminud, ise pidi teadma ja uurima ja soovi avaldama. No eks ta on ikka nii uus asi ka, võib-olla polegi kõik perearstid väga kursis.
Ehk siis, kui äge, et tehnoloogia on nii arenenud! Varem pidi veresuhkrutaset näpust mõõtma, kordi ja kordi päevas. Sest kuna 1-tüübi diabeetikute keha ise insuliini ei tooda, siis läheb peale iga toidukorda veresuhkru tase lakke, aga et mitte üle süstida (liiga madal veresuhkur on samuti thing), ja õigesti doseerida, peaks teadma, mis seis on.
Kui me Artjomiga kohtusime, ei teadnud ma diabeedist suht a-d ega o-d. Ei teadnud, millesse ma end mässin, eksole 😅 Nägin, et ta süstib hommikuti pikaajalist insuliini ja peale toidukordi lühiajalist, ja kõik tundus kontrolli all. Ta toitus täpselt samuti nagu kõik teised inimesed, ei öelnud ühegi toidu kohta, et oi, seda ma ei saa süüa, pidutses nagu kõik teised noored, matkas, sportis jne. Mulle jäi mulje, et elu diabeetikuga ei erine mitte millegi poolest elust mittediabeetikuga. Ainult, et öösiti käis keegi tihtilugu külmkapi kallal. Aga ülisügava unega nagu ma olen, väga kursis polnud ta öiste suhkrulangemisepisoodidega.
Ja siis mingi 3 aastat hiljem nägin esimest korda elus hüpoglükeemiat ja olin veel mitu päeva hiljemgi sellest sündmusest šokis. Ilmselt kõik teavad, et kui diabeetikul suhkrutase langeb, on talle vaja kommi või glükoosi anda. Aga kui ta on teadvusetu ja krampides, on see ootamatult raske ettevõtmine. Paaniline võitlus elu ja surma peale noh. Peale seda olen ma alati öösiti ärevil, mitu korda öö jooksul kontrollin, kas ta on elus. Kui liigutab või külge keerab, ehmatan, et krambid. Kui langemiseelse külmahigi peale satun, jooksen kohe glükoosi tooma. Öised suhkrulangemised on üsna sage värk, aga enamasti saab diabeetiku keha ise aru, isegi keset und. On spets suhkrulangemisunenäod nt, mille järgi ta läbi une aru saab, et ahahh, langeb. Ja noh, see eluaegne harjumus vist öösiti söömas käia. Artjomil on juba 33 aastat diabeedistaaži, keha on selle haigusega harjunud, sellega üles kasvanud. Aga noh, iga paari aasta tagant ikka juhtub, et ei ärka siiski õigel ajal, või kui ärkab, on liiga hilja ja aju on ilma suhkruta ega oska reageerida. Näiteks on üliveider asi, et ülimadala suhkrutasemega hakkab diabeetik hoopis mingeid sõnumeid ja töö-emaile saatma, selle asemel, et toitu otsida. Aju vist mõtleb, et enne surma on vaja veel tähtsad asjad ära teha. Või midagi sellist. Üleüldse on madala suhkrutasemega inimene hajevil, pea laiali, närviline, ei tea mida tegema peab, ei saa aru, mis toimub. Aga samas proovib hästi normaalse mulje jätta ikka. Ühesõnaga paneb hullu veits. Ja kes ei tea et see inimene on diabeetik, võib arvata, et mingi aine mõju all või lihtsat katus sõidab.
Nii, et. See pisike glükosensor on täääiega tore asi, sest esiteks saab suhkrutaset mõõta ilma torkimata. Või noh, iga kahe nädala tagant on see üks torge sensori paigaldamiseks. Aga nt õues, tööl jne, kus pole mugav näpust mõõta, on nüüd alati aktuaalne näit telefonis olemas. Ja kui tase väljub normaalpiiridest alla või üles, tuleb alarm. Öösiti megahea!
Suht mugav on ta ka. Artjomi esimene mure, kui talle üldse sellise sensori olemasolust rääkisin, oli see, et tal kukuks see raudselt küljest ära. Töö käigus rahmeldades, sporti tehes, lastega mürgeldades jne. Ja kui aus olla, siis esimene sensor tuligi esimesel ööl uksepiida vastu lahti, sest noh, pimedas unise pea ja madala suhkrutasemega kööki kooberdades on igalpool ootamatud seinad ja uksed ees. Aga järgmisega oli juba ettevaatlikum ja pole üldse hullu.
Ja omg, kuidas mul endal on süda palju rahulikum. Vaatasin juba, et sama firma järgmine mudel (Freestyle Libre 3) on veel väiksem ja veel mugavamate funktsioonidega, nii et siit ainult paremuse poole 🙂
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 