Eveliis kirjutas hiljuti ühest abivajajast ja Anu blogis oma nägemusest sel teemal. Teema puudutas mindki ja jäin siin magama minnes selle üle uuesti juurdlema/mõtlema.
(täpsustuseks kõigile, kes ei ole kursis – juttu on majanduslikult hätta jäänud inimestest, kes paluvad rahalist abi. Et kas nad manipuleerivad ja paluvad abi laiskusest või on see tõesti nende viimane õlekõrs)
Ma, nagu Eveliiski, mõistan ideaalselt, mis tunne on seal finantsaugus olla, kui iga sent on arvel ja mõni päev lihtsalt ei olegi söögiraha. Aga ma saan ideaalselt aru, et kui ise pole sellises situatsioonis olnud, ongi üliraske mõista ja palju lihtsam parastada või hukka mõista. Veel mõned aastad tagasi ei oleks ma ju ise samuti mõistnud. Et ses mõttes saan ma Anu poindist ka väga hästi aru, selles abivajaja kirjas oli tõesti päris mitu kohta, mis võtsid kulme kergitama.
Ühesõnaga, läksin magama ja jäin mõtlema, et minu meelest saab siin selle teema puhul analoogiks tuua kehakaalu. Pooltel maailma naistel on eesmärgiks 5-10 kilo alla saada, eks. Väga lihtne on öelda et cmoon, söö siis vähem ja liiguta rohkem, ja üleüldse, ise oled ju süüdi, et end käest oled ära lasknud. Täpselt sama teema on rahaga ka. Lahendus on ju olemas – tööta lihtsalt rohkem ja saadki oma võlgadest lahti. Ja üleüldse, ise oma laiskuse ja saamatusega oledki ju oma raha-asjad käest lasknud.
Ometigi on see lihtlabane söö vähem-liiguta rohkem väga väga paljudele ülejõukäiv. Samamoodi nagu hopsti finantsaugust väljaroniminegi. Ma võin täpselt kirjeldada, mis tunne see seal olla on – et väljapääasu ega lahendusi ei olegi, et tunneli lõpus lihtsalt ei paista valgust. Muremõtted on ülepea ja tundub, et mis iganes ette võtad, läheb jälle untsu. Hakkad kahtlema enda võimetes jne.
Nii kaalu- kui rahamuredega teeb kogu asja raskeks, et inimesel on sel momendil tihti tekkinud käegalöömise tunne, enesesüüdistamine, masendus, jõuetus ja veel sada muud emotsiooni. Aga selliste murede lahendamisega on märksa lihtsam tegeleda siis, kui oled oma elus heas kohas ja kõik laabubki libedalt. Energia ja positiivsus ja kõik see.
Ma olen nõus sellega, mis Eveliis kirjutas, et ei ole lihtsalt võimalik kirjeldada, kui palju üks abikäsi tegelikult võib aidata inimesel elu tagasi rööpasse saada. Ma olen ju ise sedasama tundnud ja ei suuda ega oskagi eluilmas seda piisavalt väljendada. Ja kusjuures, see abikäsi võib vabalt ka hoopis vaimne tugi olla, et oleks üldse jõudu oma pusasid harutama hakata.
Ja ma loomulikult täitsa nõustun nendega ka, kes on Anu blogis selle teema all kommenteerinud, et nii mõnigi abipalve võib olla lihtlabane manipuleerimine, otseloomulikult on igasuguseid inimesi siin maamunal olemas. Küllap ongi elus pigem nii, et kes tegelikult abi vajavad, on liiga uhked selle küsimiseks, ja nii mõnigi “imearmsate näljas lastega” avalik hõikuja on hoopis enda arust kavala äriplaani avastanud. Mul pole aimugi, kumma variandiga on Eveliisi postituses tegu, aga tundus lihsalt, et inimesed eeldavad automaatselt seda viimast, ja hakkas kuidagi natuke kurb.
Mul on vist maailma kiireimad viimased kuu-kaks olnud. No nii totaalne ajapuudus, et anna või otsad. Enda asjadeks, blogiks, kirjutamiseks jne polegi enam üldse aega olnud. Täiega kurb! Tass tühjeneb noh. Mitu videokest ka kokku monteerimata, juhtub vist nagu selleaastase jõuluvideoga, et õigel ajal ei jõua ja märtsis polnud enam väga aktuaalne, eksole. Ühesõnaga, tahaks nii tööasjadega kui oma tegemistega järjepeale jõuda, et ei peaks igal puhkehetkel kõigi tegemata tööde pärast süümekaid tundma. Nt see nädalalõpp oli esimene üle kuude või isegi terve aasta, mil me puhkasime. KAKS päeva järjest, eksole! Me mõlemad. Ei ühtegi töökõnet, kirja, fotoshooti, pilditöötlemist. Olime hoopis laste ja muu seltskonnaga tsivilisatsioonist väljas telkimas. Aga oi, kuidas see nüke meie ajapuudust ja tegemata tööde hunnikut kasvatas! Õudne! Ei ole ok niimoodi elada. Samas, kuidagi peab ju end läbi murdma… (p.s. mitte ajada segamini sõnaga “pooleks murdma”) Muidu selles mõtes oleme me ikka tegelikult jooksvalt ka tublid olnud, et korra-paar nädalas ikka võtame vaba õhtupooliku ja läheme lastega randa/mäkke/matkale vms. Aga et TERVE päev, või lausa mitu, see on ikka väga erakordne juhus. Kuigi ei tohiks ju olla ideaalis.
Nii et vot nüüd mõtlesin, et poogen, tulen jutustan natuke ka vahelduseks. Kaua sa jõuad asjalik olla! Kell juba öö.
Esiteks hakkas 25ndast juunist lastel koolivaheaeg. Nagu ma juba instas selle teema mõnda aega tagasi kokku võtsin, siis
plussid:
hüvasti kell 6.55 undama hakkav äratuskell, nüüd saab lõpuks hommikuti magada
ei mingeid tüütuid kodutöid koolist
miinused:
head aega kodurahu ja vaikus!
toad pööratakse loetud minutite jooksul peapeale
kodukontor muutub jälle väga suureks väljakutseks
millal ma nüüd salaja maiustada saan?
18 000 sammu päevas asendub heal juhul max 8000ga
Tunnistused saadi ka, Aleksandr sai vist oma elu esimese 10 😛 Üldse oli tal tubli areng sel aastal. Vastupidiselt Danielile, kellel nt käekiri aasta jooksul hoopis lohakamaks muutus. Daniel on üldse üks kaval suslik noh. Õpetaja rääkis mingi kuu tagasi, et neile tuli üks uus laps kuskilt Venemaalt, kes hispaania keelt vabšee ei oska. Õpetaja küsis siis kohe Dani käest, et kuule, sina ju oskasid vene keelt, saad aidata tõlkida talle. Dani olevat vastanud, et mkmm, ei mäleta enam vene keelt. Ai milline valevorst noh! Ise räägib ju vene keelt kõikidest keeltest kõige paremini noh.
Aleksandri õpetaja läheb kahjuks jälle ära, ma nii kurb
Kooliteemadel jätkates, siis ma sain eile teada, et saingi keeltekooli sisse ja koha. Pean tunnistama, et lootsin salaja, et ei saa :S Ma ju mäletan eelmisest korrast, kui palju aega ja energiat see võttis. Viimased kuud, või õigemini, viimane pool aastat oli juba nii väss, et pidasin lakkamatult plaani pooleli jätta. On siis vaja seda piina jälle endale teha? Eks näis, mingi 10 päeva on aega otsustada nüüd, kas matrikuleerin end või mitte…
Kolmas pommuudis ka – juba mitu päeva võib meil ka siin õues maskideta ringi käia. Seda muidugi juhul, kui suudad kõigist inimestest 1.5 meetri kaugusele hoida. Ma olen igatahes üliõnnelik selle arengu üle! Tänavapildis on praegu siiski maskivabasid inimesi endiselt ülivähe. Alguses arvasin, et nad ehk ei tea sellest uuest reeglist. Aga nüüdseks olen aru saanud, et paljud inimesed endiselt kardavad ja arvavad, et see maskivaba jalutamine tuli liiga ruttu. No ma ei tea, kui mõelda, et baarides-kohvikutes-restodes ja muudel koosviibimistel ja siseüritustel istutakse trobikondade kaupa ninapidi maskivabalt koos, aga õues jalutavad inimesed ühekaupa maskides, siis on siin nagu mingi kerge loogikaviga mu meelest. Aga jeerum küll, 13 kuud kandsime kõikjal kodust väljas maske. Kas on üldse veel mõni nii karmide meetmetega riik olnud sel pandeemia-ajal? Aga noh, tükki küljest ära ei võtnud, nii et mis seal ikka. Mis ei tapa teeb tugevaks?
Mis veel… aa, statistikaks ja teadmiseks, keda huvitab. Mulle endale ka meeldetuletuseks: need kliendid, kes juba alguses hinna osas kõvasti kauplevad ja väidavad, et tahavad ainult natuke jne. Nendest tasub eemale hoida, sest minu vaatlused ja elukogemus näitavad, et 100% kindlusega tuleb nendega pärast veel jageleda, küll pole neil arve maksmiseks raha ja venitatakse mitu kuud, või tahetakse kõvasti rohkem pilte ikkagi, (aga tasuta!) või ei olda millegagi rahul vms ja tuleb midagi ümber teha. Murphy.
Täiesti lambikas asi, mida täna sotsiaalmeedias tähele panin: inimesed, kes omadega on pahuksis või raskes kohas (ja me kõik ju mingil eluhetkel oleme) muutuvad hästi ründavaks ja ebaviisakaks, võtavad kohe kaitsepositsiooni ja eeldavad, et kõik on vaenlased. Käed automaatselt rusikas. Nagu haavatud metsloomad, eks.
Oeh, ma võin varsti lausa antropoloogiks hakata 😀
Ja veel tahtsin ma küsida – kuidas teie olete ümber käinud nende kokkulepete ja lubadustega, mis on tehtud millalgi suhte alguses või enne abielu ja lapsi? Nt a la, et kui lapsed saame, siis meil küll ei hakka nii olema, et naine on lastega kodus ja mees pidutseb öösiti sõpradega väljas. Vms. Kas olete aja jooksul kohanenud, järele andnud, vaatenurki elule muutnud? Või on mõlemapoolselt kõik need kokkulepped püsinud?
On olemas selliseid ameteid ja elualasid, kus need aasta ja mõned kuud pandeemia-aega on nö positiivselt mõjunud ja tööd on hoopis juurde tulnud, ja siis on need ülejäänud, kellest koroona nagu tank üle sõitis. No fotograafia kuulub ilmselgelt sinna ülejäänute kategooriasse, vähemalt siin Hispaanias küll. Fotograafi juures käik ei kuulunud ju sinna eluks hädavajalike toimingute juurde, milleks oli lubatud kodust välja minna. Fotograaf ise sai samuti ainult toidupoodi ja apteeki minna, tööle mitte. Mõni kuu hiljem tuli töö tegemise luba, aga ega kliendid ju kohe tormi jooksma hakanud. Väga tasapisi. Pea kõik pulmad jäid ära, aga vähemalt tuli toidupildistamist juurde, sest restoranid hakkasid oma tooteid koju vedama ja isutekitaja-pildid kulusid ju ära.
Ilmselt pean ma ikka jälle oma kangekaelsust/sihikindlust kiruma, et me siiamaani muudkui edasi oleme punninud ja alla pole andnud, sest oleme siin korduvalt isekeskis arutanud ja arvutanud, et isegi niisama jalga kõlgutades oleks meil parem seis, kui seda oma foto-ja videoettevõtlust ajades.
Ok, löön siin kohe julmalt meie numbrid letti, sorry teised fotograafid kui nüüd ametisaladused paljastuvad. Võtame siis nt selle käesoleva 2021 aasta ette. Jaanuaris pidime mõlemad 125 euri peale maksma. Veebruaris õnnestus kummalgi 20 eur “palka” teenida. Märtsis maksime taaskord peale, kumbi 153 eur, aprillis samuti. Pole ime, et arveid on raske maksta ja toiduks raha ei jätku, eks? Tööd on vähem kui koroona eelsel ajal, pulmi üldse enam ei ole, kõik tahavad hästi odavalt saada ja hirmust, et muidu polegi meil tööd, jääme nõusse ka – parem varblane pihus kui tuvi katusel? Ja siis need igasugused tasuta projektid ja koostööd tähtsate ninadega, mis peaks teoorias nime tegema ja reklaamina mõjuma jne, aga kes teab… Igatahes, fakt on see, et esimene tuhatkond euri meie igakuisest sissetulekust läheb lihtsalt ettevõtlusega seotud kuludeks: stuudio rent, sotsiaalkindlustusmaks, reklaami ja kodulehtedega seotud kulud, lightroom ja premiere pro jne. Selleks, et plussi jääda, peavad kas meie hinnad kõvasti suuremad olema või tööd poole rohkem jaguma (ja poole rohkem tööd me ei suuda tegelikult ära hallata, niigi teeme ületunde, eriti Artjom). Või siis tuleb suurte trahvidega riskida ja mustalt tööd teha, seda ka ei taha.
Nii et – kui keegi noor ja roheline mõtleb ja peab plaani, kas fotograafia oleks hea elukutsevalik, siis vastus on ilmselgelt, et ei! Run Forrest, run! Esiteks, sest sellised pandeemiad löövad kohe kõik, mis vaeva ja hoolega üles ehitatud, uperkuuti. Ja teiseks, sest inimesed ei oskagi fotograafiat väga hinnata, mõeldakse, et mis see siis ära on need paar klõpsu teha, aga ei arvestata, et see hind ei ole ainult need klõpsud, vaid sisaldab ka kõike seda, mis kaadri taha jääb – töötlusprogrammid, maksud, turundus, tehnika uuendamine jne. Üleüldse võib öelda, et fotograaf on nagu kümme erinevat töölist ühes isikus – lisaks sellele pildistamisnupu vajutamisele ja samal ajal särav positiivne karismaatiline animaator olemisele on fotograaf ka järeltöötleja, klienditeenindaja (TOHUTU aeg läheb klientidega suhtlemisele, läbirääkimisele, kokkuleppimisele), sotsiaalmeedia, reklaami ja IT-mees, disainer, raamatupidaja, koristaja jne. No meil lisaks veel videograaf, droonipiloot… Ja raudselt midagi veel, mis mul kohe lihtsalt pähe ei tule. Ok, õnneks meie saame need asjad vähemalt kahepeale ära jagada, üksi küll ei suudaks kõike hallata. Aga üsna paljud inimesed mõtlevad fotograafi otsides, et oioi kui ülehinnatud, äkki saaks ikka poole odavamalt? Hästi levinud ettepanek on, et kuule, ma vajan tegelt ainult 2-3 pilti (isegi pulmade puhul), et äkki saaks sümboolse tasu eest. Ma ei suuda kunagi neid paaripildisoovijaid mõista, sest kes see hakkaks paarikümne euro eest 100 km kaugusele sõitma ja sellele poolt päeva ära kulutama? (miinus bensiin, maksud jne) Ja pärast nad alati tulevad selle jutuga lagedale, et kas sul sellest ja tollest hetkest ka pilti on ja seda paaripildijuttu muidugi enam ei mäletata, samas aga pole eelarve sentigi suuremaks läinud. Oeh!
Ja selline kauplemine paneb loomulikult eneses kahtlema ka. Noh, et äkki siis ei ole piisavalt hea jne.
Kusjuures siin üks kohalik endine pulmafotograaf, kes nüüd hoopis juuksur on, rääkis oma kogemusest sama, et ei osata lihtsalt hinnata seda fotograafi kaadri taha jäävat tööd ja tema lõpuks enam ei suutnudki inimestega pidevalt hinna osas kaubelda, lihtsam on pulmas pruudile soeng teha ja tunniga 150 euri teenida, kui terve 8-tunnine pulm ringi joosta ja pärast neid pilte sorteerida, valida, töödelda ja lõpuks mitte oluliselt palju rohkem raha saada. Soengu puhul millegipärast ei tule ju inimestel mõttessegi, et äkki võiks odavamalt saada. Ikkagi spetsialist. A pilte oskab igaüks telefonigagi teha.
Aga – head uudised ka! Tundub, et vähemalt meil siin hakkab pandeemia läbi saama ja normaalsus tagasi tulema, sest juuhuuu, maikuus jäime plussi, kummalegi jäi palgaks lausa 847 eur. Jei! Pulmad on juba tagasi ja ka muude foto- ja videotööde osas ei hoia inimesed enam raske tuleviku kartuses nii palju kokku kui talvel. Juunikuu puhul on samamoodi juba näha, et vähemalt nälga ei jää. Kuigi jep, meil on 7-päevased töönädalad, ja see ei ole ju tegelikult kaugeltki ok palk selle eest. Aga vähemalt on lootus, et rabeleme välja 🙂
Ma saan täitsa aru, et normaalsed inimesed oleks juba ammu loobunud ja tööalaselt uue lehe ette keeranud, mul endal on samuti oma kangekaelsuse pärast mõnikord piinlik ja häbi. Aga ma ei saa sinna midagi parata, nii tööalaselt kui suhete osas olen ma alati selle kiiksuga, et kui on juba alustatud ja oma aega ja energiat panustatud, siis on kuidagi kahju niimoodi kergekäeliselt loobuda. Et äkki on see läbimurdekoht just kohe-kohe järgmise nurga taga… Äkki on see koroonamõju fotograafiale kohe-kohe lõppemas. Äkki hakkab kogu reklaamile ja tutvuste saamisele kulutatud aeg ja raha just nüüd vilja kandma. Äkki julgeme end nüüd varsti lõpuks õpipoistest asjatundjateks nimetada? Jne. Ja teine ülioluline asi, miks mul on olnud kahju loobuda, on ikka see, et tunnen, et ideaalis peaks püüdlema selle poole, et töö on ühtlasi ka hobi. Ja noh, mul ongi elus vist ainult kaks hobi ja kirge – kirjutamine ja fotograafia. Ok, matkamine ka, aga see ilmselt ei lähe oskuste alla… Samas ma mõistan väga hästi neid, kes on neilt koroonast sõltuvatelt aladelt nüüd kindlate alade peale nagu nt IT üle läinud. Kindlus- ja turvatunne on ju ka nii tohutult oluline. Nii et jah, eks ma olen siin ikka natuke kahevahel ka ja lasen järgnevate kuude numbritel otsustada, mis saab.
Publiku tungival nõudmisel jagan natuke seda infot ka, et millised peaksid need esimesed sammud paberimajanduse korda saamiseks olema, millisest otsast seda NIE, elukoha, pangakonto tegemise jne pusa harutama hakata. Ikkagi pea 8 aastat kogemust, mis ma neist saladustest ikka ainult endale hoian, eks!
Ehk siis: milliseid dokumente on Hispaanias elades vaja ja mis järjekorras neid teha?
Aga. Nb! Väga tähtis! Disclaimer! Tähelepanu! Ära võta siinkirjutatut puhta kullana, sest tegu on ju siiski Hispaaniaga. See on kõigest meie näide, kõik sõltub tegelikult sajast erinevast faktorist – asukohast, ajahetkest, klienditeenindajast ning tema tujust, sellest kui hästi end hispaania keeles väljendada ja lisaküsimusi küsida suudad, tuulesuunast, kuuseisust, sellest, kas seadused on muutunud või kas just selles ametiasutuses ollakse või ei olda kursis muudatustega, sellest kas ametnik tuli just hommikuselt kohviringilt kolleegidega või hakkab kell lõuna-aja poole kukkuma jne.
Just sel põhjusel ma neid nõuandeid väga jagada pole tahtnudki, sest ühtset reeglit pole olemas, olen korduvalt näinud, et inimestel on tohutult erinev kogemus asjaajamisel. Mõni saab mingi paberi nagu niuhi kätte, teine peab sama paberi jaoks kümme erinevat tõendit ja nende koopiat esitama.
Pere ja Kodu, mai 2021
1. Aga alustame algusest – kõige tähtsam otsus ja esimene samm on tegelikult hoopis piirkonna valik, number üks top-küsimus ongi kolimisplaani pidavatel inimestel alati, et milline asukoht oleks see kõige-kõige parem. Ja vot juba siin jään ma vastuse võlgu. Hispaania on ju tohutult suur ja mitmekülgne, mtmenäoline, mitmetahuline. Nii looduse, kultuuri kui inimeste poolest. Ja igal siia tuleval kliimapagulasel on ilmselgelt oma spetsiifilised eelistused ja ootused. Kes otsib vaikset, rahulikku ja puhast omaetteolemise kohta, kes melu ja actionit, kes kõige heledamat rannaliiva või just seda kõige soojemat veetemperatuuri, kes mingit kindlat kultuuri-aspekti, kes korralikku autentset külaelu, kes glamuuri. Üks otsib flaemencot, teine ägedat surfielamust, kolmas äritegemisvõimalusi, neljas hoopis piirkonda, kus piisaks hakkama saamiseks ja palmi all vedelemiseks ka ainult inglise keelest. Üks tahab, et ümberringi oleks võimalikult palju teisi eestlasi, teine ei taha rahvuskaaslasi nähagi. Jne. Ilmselgelt pole kõigile seda ühte ja ainukest universaalset soovitust võimalik anda.
Seega, mina soovitan soojalt võtta paar nädalat või lausa paar kuud, et ringi reisida ja see oma õige ja ideaalne koht ise üles leida. Siis ei juhtu, et satud kuskile, kus pidevalt kõik häirib ja suunurgad virilaks kisuvad. Näiteks Málaga, mis minu jaoks on täielik maapealne paradiis ja mida ma siin blogis ja raamatus ja mujalgi olen nii palju kiitnud, sobibki tegelikult pigem sellisele minusugusele kiiksuga inimesele ja andaluusiafännile, enamus normaalseid eestlasi eelistavad hoopis teisi kohti, mis ei oleks Eestist tulles kohe nii kontrastselt erinevad… noh et ei tuleks kultuurišokki. Kas teate, et kuigi tegu on Tallinnast suurema linnaga, siis Málagas elab kõigest alla 10 eestlase (ja neist moodustab kah poole mu enda pere). Nii et jah, ei ole see sugugi kolimiseks eestlaste lemmiksihtpunkt. Reisimiseks küll, jah, sest siia tuleb ju Eestist Air Balticu otselend ja üleüldse on siinkandis väga põnev ringi reisida.
Anne & Stiil, aprill 2021
Perega kolides tasub ka keeleküsimusele mõelda. Näiteks tuleb lastel Kataloonias lisaks hispaania keelele ka katalaani keel selgeks saada. Andaluusias tuleb aga ära harjuda siinse murrakuga, mis pole üldsegi mitte selline selge ja arusaadav nagu Madriidi või keeltekooli-hispaania keel, vaid kiire, ilma sõnalõppudeta ja vajab seda poolelt sõnalt mõistmist.
Aga ok, kui asukoht valitud, saab edasi mõelda sellele, mis dokumente vaja on ning kuidas neid saada. Mis sõltub loomulikult ka väga suurel määral sellest, kuhu piirkonda end elama sättisid…
2. Esimene elutähtis asi on NIE number ehk välismaalase ID-number. Ilma selleta oled lihtsalt turist ega saa midagi eriti olulist elamiseks vajalikku teha.
NIE jaoks tuleb kohalikus extranjerías omale aeg ehk cita panna. Mõned ankeedid täita, oma passid ja nende koopiad esitada, väike riigilõivuke maksta ja umbes nädala pärast saab paberi kätte. Vaja on:
Ankeet EX-15 (saab kohapealt või netist) ja selle koopia
Passi originaal ja koopia
Riigilõivu tasumise koopia (9,64 €) – saab samuti kohapealt või netist
N.B. Kui taotled lapsele NIEt, peab laps ise ka kaasas olema.
Esialgu antakse see number tavalisel valgel paberil väljaprindituna ja paber kehtib kolm kuud. Samas on see number ise eluks ajaks ega muutu (või noh, kui lõpuks hispaania kodakondsuse otsustad teha, siis saad NIE asemel lõpuks DNI ja NIE number enam ei kehti), seega saab enamasti (aga mitte alati!) ka aegunud paberiga lihtsamad asjad ära aetud. See valge paber pole ei elamisluba, residentsust tõendav dokument ega midagi sellist, see on number, millega saab vajadusel Hispaanias lihtsamaid toiminguid teha (kinnisvara või auto osta, pangakonto avada jne) ega anna siin tegelikult mingeid muid õigusi, oled endiselt Eesti elanik ja resident, kes siin lihtsalt läbisõidul.
Edaspidi on variant (ja tegelikult kohustus) see valge paber asendada rohelise paber-kaardikesega, aga selle jaoks peab juba olema olemas kas kohalik tööleping või pangakontol piisaval palju pappi + tervisekindlustus (ikka kohalik, Eesti haigekassat ei arvestata). See roheline paberikene on sertifikaat, et oled Hispaania resident ja Euroopa Liidu liikmetel tollest piisabki, meie ei saa mingit plastik id-kaarti ehk TIE-t teha, nagu teised “välismaalased”. Kehtib koos passiga. Ja kehtib viis aastat. Täpsemalt on siis selle rohelise sertifikaadi (ehk siin maakeeli rohelise NIE) jaoks vaja:
EX-18 ankeet + selle koopia
Pass ja selle koopia
Riigilõivu tasumise ankeet
tööleping + alta de seguridad social VÕI piisavalt raha pangakontol (selline summa nagu 5000 eur näiteks on läbi käinud) + tasuline tervisekindlustus.
P.S. Kui oled üle viie aasta ametlikult Hispaanias elanud, saad juba selle rohelise sertifikaadi tähtajatut varianti ka taotlema minna. (ikka samad paberid ja nõudmised: EX-18, riigilõiv (12 eur oli viimati), dokumendid ja koopiad ja töötamine jne. Meie puhul nt saime tervele perele tehtud ja piisas, et üks pere liige on autónomo ehk FIEna tegutsev)
3. Kui plaanid tööle minna, on kindlasti vaja teha número de seguridad social. Vahel saab selle lihtsalt NIEga, vahel küsitakse juba töölepingut ka näha, olen mõlemaid variante kuulnud. Ilmselt läbirääkimise küsimus jälle.
Kui oled selle seguridad social numbri kätte saanud ja tööle ka juba läinud, ehk et on “alta” ka sellele numbrile antud, siis saad sinna punkt kahe juurde tagasi pöörduda ja rõõmsalt seda rohelist nie-kaardikest tegema minna.
P.S. Kui üks pereliige töötab, saavad teised ka selle sotsiaalkindlustusnumbri. Aga mitte automaatselt muidugi, ikka tuleb kohale minna ja paberid esitada. Siinkohal oleks tark võtta Eesti perekonnaseisuuametist kaasa laste sünnitunnistuste + abielutõendi rahvusvahelise variandid, millega saab edukalt kõik toimingud ära ajada, ei ole tegelikult vaja mingit hispaaniakeelset tõlget neile dokumentidele tegema hakata.
4. Järgmine samm – kohalik pangakonto. Mul on üsna mitme erineva pangaga kogemused ja kuskil pole probleeme konto tegemisega olnud. Samas olen ma mitmelt poolt kuulnud, et inimestel on sellega raskusi olnud. Nii et võta siis kinni.
Aga arvestada tasub seda, et kui kontole ei laeku iga kuu regulaarselt raha, siis on pangatasud suuremad, mõnes kohas lausa 20-30 eur trimestris. Teiseks tuleb arvestada, et pank tahab teada, kust raha tuleb, ehk siis näiteks töölepingut, et välistada rahapesu.
5. Eluase leitud? Parimad kohad otsimiseks on:
milanuncios.com
idealista.com
fotocasa.es
Paned aga filtritega sobivad piirkonnad, hinnad, tubade arvu jne paika ja voilá. Võin ka aidata otsida, aga kuna ma olen seda korduvalt lahkelt heast südamest teinud ja see otsimine/helistamine on ikka suht ajakulukas, siis tasuta niisama sõbramehepoolest enam lihtsalt ei viitsi, elu on liiga kiire selleks 😛
Korterite puhul olen ma vist kunagi isegi kirjutanud, millele tasub tähelepanu pöörata, aga lisan veel, et tasub aega ja kannatust varuda. Ja paberid korda, praegusel ajal on üsna kindel laks, et üürimiseks tuleb põhjalikult oma maksevõime ära tõestada. Mõnel pool on olnud võimalik kohaliku töölepingu või kohaliku panga aval bancario (mida on pea sama raske kui kodulaenu saada) puudumisel lihtsalt suurem osa, nt pool aastat ette maksta. Sel juhul tasub loomulikult läbi maakleri asju ajada, et mingi scami sisse ei satuks. Kui kohe ÜLDSE ei õnnestu elamist saada ja oma maksevõimet tõendada, siis on talvisel ajal variandiks mõne airbnb omanikuga kokkuleppele saada.
6. Kui pesake leitud, on vaja internetti. Pakkujaid on palju, kõik on kallid ja kõiki kirutakse ka. Orange tüübid paigaldavad nt kiirelt ära ja muidu on ka kvaliteetne teenus, ikkagi suurfirma, Olivenet nt on odavam, aga peab pikalt seda netipanekut ootama. Meil on hetkel kodus üks ja fotostuudios teine, aga mõlemiga üldjuhul siiski rahul ja pole plaanis vahetada. Aga neid teenusepakkujaid on veel, Movistar, Pepephone jne
Enamus kohtades tuleb üürnikuks saades ka elekter, gaas ja vesi oma nimele teha. Lähed vutt-vutt kontorisse ja ametnik aitab, või teed netis, kui piisavalt hästi keelt valdad.
P.S. Kõik arved, internett, elekter, vesi, gaas jne lähevad Hispaanias üldjuhul otsekorraldusega arvelt maha, sellepärast on ka kohalik pank must-have. Selline iga kuu ise “käsitsi” maksmise variant võib ka mõnelpool isegi olemas olla, aga maksab rohkem ja vaadatakse väga viltu teenusepakkuja poolt.
7. Sissekirjutus ehk empadronamiento. Vaja nt selleks, et lapsed kooli panna, et kohalikku centro saludi (a la perearstikeskusesse) registreerida jne. Vaja läheb:
üürileping
korteriomanku DNI koopia
passid ja NIEd ja nende koopiad
P.S. Sissekirjutuse kätte saamine võib mitu nädalat aega võtta.
8. Tarjeta sanitaria ehk haigekassakaart. Sammud aga selle numero de seguridad social paberiga oma elukohajärgsesse Centro Saludi ja võtad end arvele. Ja millalgi saab juba haigekassakaardi ka (äkki saadavad postiga koju pärast? ei mäletagi enam)
9. Lapsed vaja kooli ja lasteaeda panna? Well, see on pikem jutt. Aga proovin paari sõnaga kokku võtta. Alla 3-aastased käivad lasteaias (guarderia), aga see on suht kulukas, ma ütleks. Kolme kuni viie aastased käivad koolis, või siis täpsemalt nö eelkoolis ehk kooli infantil-astmes. Kuueselt minnakse esimesse klassi. Enamus koolides kuulub see infantil ja primaria (kuuenda klassini) ühe asutuse alla. Noh, et kolmeselt hakkab käima, ja 9 aastat hiljem ehk kuuenda klassi lõpus lõpetab ära. Edasi tuleb järgmine aste ehk secundaria, aga kuna minu omad alles primarias, siis ma ei hakka omale veel siiani tundmatust maast targutama.
See infantil osa ei ole tegelikult kohustuslik, aga ma pole veel MITTE ÜHTEGI hispaanlast kohanud, kelle laps seal ei oleks käinud.
Ja riigikoolid on loomulikult tasuta, kaasa arvatud see eelkooli-osa. Koolidest olen ma ka korduvalt juba varemgi kirjutanud, paar kuud tagasi isegi, nii et kui huvi, otsi üles.
P:S. Koolikoha saamisel arvestatakse elukohaga (empadronamiento!), ehk siis kodule lähimasse kooli on lihtsam sisse saada. Järgmise kooliaasta pabereid antakse uute õpilaste puhul sisse märtsis, vanadel õpilastel mai lõpp/juuni algus. Juhul kui koolis on vabu kohti, saab kooliaasta kestel samuti lapse kooli panna, lihtsalt ei pruugi enam sinna saada, kuhu eelistaks.
Vot nii! Kui oled siiani jõudnud ja kõik need eelnevad asjad ära teinud, siis väga tubli ja ega mul sulle rohkem midagi muud soovitada polegi.
Ok, paar tippi veel:
!!! Keeleõppeks soovitan soojalt kohalikke keeltekoole, Málagas nt EOI Malaga ehk Escuela Oficial de Idiomas de Malaga, kus on nii pooleaastaseid kui aastaseid keelekursusi ja üliodavad hinnad (umbes 75 eur aastas). Vastuvõtt järgmisteks kursusteks toimub paar korda aastas ja lisaks hispaania keelele on palju muid põnevaid keeli ka valikus. P.S. Keeltekool on mõeldud täiskasvanutele.
!!! Eesti numbrimärgiga autoga ei ole tegelikult pikemaks ajaks mõtet tulla, sest tekib kohustus Hispaania number panna, aga see on sigakallis. Lihtsam on juba kohapealt auto osta.
!!! Rendiaotot valides soovitan Centaurot. Ei ole sponsoreeritud reklaam 😀 Lihtsalt olen aja jooksul nii palju erinevaid firmasid läbi proovinud ja see on tõesti kõige normimate tingimustega, heade hindadega jne. Alati on väga hästi sujunud kõik.
Nonii hea lugeja, kui said siit postitusest head nõu või uut infot, vajuta aga julgelt seda like-nuppu. Ning kui Sul on millegagi hoopis teistsugune kogemus, jaga seda kommentaarides, et teised info otsijad samuti kurssi viia 🙂
P.S. Kas “Minu Hispaania” juba läbi loetud? Hiljuti kirjutasin paar rida oma hispaaniateemaliste lugemissoovitustega ka: LINK
Liina juba luges ja otsis nii kuuma lugemise jaoks lausa lehvikugi välja
D: “Issi, sul on nii karvased jalad, sa oled ahv!”
A: “Ja sina oled siis väike ahvipojake?”
D: “Mkmm, mina olen hamster”
Võiks ju küll mõelda, et suures linnas elades on privaatsus ja värki, aga mkmm. Tuleb välja, et isegi 600 000 inimest on külake. Artjomile tuli eile ühel üritusel, kus ta pildistas, üks naine rääkima, et ooo, nii tore näha, ma ju tean sind! Sa läksid iga päev minust natuke eespool lastega kooli poole Granada tänavalt, alguses oli väiksem laps kukil, paar aastat hiljem juba kõndis ise. Mõõtsin teie järgi kella, kui olite eespool näha, teadsin, et jess, ei hiline täna tööle. Ja kui teid polnud, hakkasin kohe muretsema, et ai-ai, nüüd jään vist küll hiljaks.
Artjom polnud kunagi seda naist näinud. Aga tal on üsna tihti seda, et keegi tuleb rõõmsalt tervitama, et “kuidas läheb, ammu pole näinud!” ja tal pole aimugi kes see on ja kust nad peaks üksteist teadma. Ja tegelikult on tal suht hea nime- ja näomälu, eriti minuga võrreldes.
Minul seda muret endiselt ei ole, et keegi tuleks ja ma ära ei tunne. Ma lihtsalt ei suhtle inimestega noh! Mõnikord jah, tänaval jutustan mõne endise naabriga või paar sõna laste koolikaaslaste vanematega, a no ma ikka tean, kes nad on. Aga! Juuhuu, on imetlluke võimalus, et lähen sügisest jälle keeltekooli ja pean taaskord sotsiaalseks hakkama. Pisi-pisi-tilluke võimalus. Mul ei olnud selline samm üldse plaanis tegelikult, aga keegi jagas, et keeltekoolis on praegu järgmise õppeaasta sisseastumine ja jäin omakeskis juurdlema, et mis tasemesse ma peaksin minema, kui tahaksin minna. 2-3 aastat tagasi tegin seal B1 kursuse läbi ja kuigi väga tore oli, tundsin lõppkokkuvõttes, et oleksin pidanud mingi kõrgema taseme ikka võtma, eksamid läksid liiga hästi. Sealt edasi on kaks aastat B2 kursust. Et kas peaksin lihtsalt sellest B2 esimesest astmest üle hüppama ja B2-2 minema? Tundub ka kuidagi liiga aja raiskamisena… Ja siis mõtlesingi, et vot, kui saaks hoopis kaks astet üle hüpata ja kohe C1 minna, siis võibolla oleks motti see kooliminekusamm jälle ette võtta. Selleks, et lambist mingile suva tasemele õppima minna, tuleb test teha. Kui ei saa läbi, tuleb mingil kergemal tasemel proovida. Tegin testi ära. Suht kirves oli jah, olin kindel, et ei saa läbi. Ja siis mõned tunnid hiljem tuli meilile vastus, et test edukalt läbitud ja võin C1-le kandideerida. Vist hüüatasin isegi kõva häälega seda kirja lugedes, et “whaaaaat???” 6 vaba kohta on neil sellele tasemele. Huvitav, palju avaldusi tuleb? Ja mille järgi otsustatakase, tulevad mingid sisseastumisvoorud? Et siis sellised lood, ise olen igatahes põnevil! Samas natuke nagu ei taha ka, sest esiteks, pole seda aega niigi üldse üle, ja ma mäletan veel liigagi hästi eelmisest korrast, kui tüütu oli neid mingeid mõttetuid tekste ja kirju kokku kirjutada ja ajuvabasid dialooge arendada. Kool noh! Too old for this shit! Pärast viskan vist ikka kulli ja kirja…
Aaa, ja kui ma juba siia kirjutama sattusin, siis lasen aga edasi (sel nädalal olen meister kõige muu kui töö tegemises…pildid töötlemata, kirjadele vastamata… isegi trenni tegin, peaasi et olulisi asju ei peaks tegema… aga küll homme!)
Ehk siis rubriik nimega koroonauudised. Estado de alarma sai nüüd nädalake tagasi läbi ja sellega seoses on Hispaanias palju uut. Esiteks lubatakse üle mingi poole aasta jälle riigisiseselt reisida. Umbes nädalake tagasi võis siin juba andaluusiasiseselt ka ringi trippida, aga nüüd siis kogu riik valla. Kõik, kes pole juba kuid oma teistes piirkondades elavaid perekondi näinud, saavad minna.
Teiseks ei ole enam öörahu. Ma ei tea, kas ma olen juba liiga vana, aga üldse ei tundnud puudust sellest, et peale 23.00 ka õues olla saaks. Mul on hommikuti 6.55 äratus, nii et kell 23 ma juba magan nagunii. Ainuke vahe on nüüd see, et öörahu ajal jäi 23st tänaval ka vaikseks, ei inimesi, ei autosid. Nüüd vuravad ööläbi ringi ja kambad ka lällavad nädalavahetuseti akna all. Aga ilmselt kui lastel juuni lõpus kool läbi saab ja suvised kuumad ajad käes, läheme ka öisema elu peale üle, nii et las ta siis olla…
Mingid muud pisiasjad ka inimeste arvude ja täituvuse osas, aga ei midagi põnevat. Ööklubid avati, kaheni võivad lahti olla. Maskid on endiselt kohustuslikud ja ilmselt veel väga-väga kaua. Vaktsineerimine umbes samas tempos mis Eestiski, tibake Euroopa kesmisest kõrgem ehk seal 12% kandis. (Muideks, kes veel ei teadnud, siis siin samas, kiviga visata Gibraltaril on üle 90% elanikkonnast vaktsineeritud ja neil maskikandmiskohustust enam ei ole. Mina isiklikult enda pealt tunnen, et seniks kuni maskikandmiskohustus nagunii kestab, ma ei näe mingit pointi end sellele lisaks torkida, kui nagunii töötan kodukontoris ja pidutsemas ei käi. Aga noh, isegi kui ma tahaks, siis siin pole isegi Artjomile ehk täielikule riskigrupi-inimesele veel kutset tulnud. Hispaanias on teatavasti kõrge elu-iga ja palju vanainimesi, nii et noh, nad pole veel nendegagi ühele poole saanud.
Eile. Artjomil oli üks üritusepildistamine linnaservas ja helistas, et sõidab Javieriga parajasti sinnapoole. Ahahh, aga millise Javieriga neist umbes viiest, kellega tööalaselt suhtleb?
Või räägib, et kuule, Alberto helistas. Ahahh, aga milline neist kõigist kümnest, kes tutvusringkonnas?
Või, et, kuule, me leppisime Pedroga kokku, et… Jajahh, aga no teate isegi. Milline Pedro? Kõigil on Hispaanias samad nimed!
Aga tõele au andes, siis ega meil Eestis parem see nimedevärk polnud. “Sain eile Sergeiga kokku” võib tähendada keda iganes neist kõigist sajast Sergeist! Ok, natuke liialdan, 99.
Eesti nimedega on õnneks lihtne, nii vähe rahvast on, et kõigile jagub oma isiklik originaalnimi. Ja kui kõik nimed otsas, siis saab lihtsalt ise midagi välja mõelda. Krüstlyn vms (Huvitav, kas see on ainult Eesti fenomen, uusi moodsaid nimesid leiutada? Mujal pole nagu täheldanud. Ilmselt USAs ka äkki?)
Igatahes, ma ei mäleta, et mul oleks kunagigi kooliajal klassis mitu sama nimega last olnud. Aga meil siin Danieli klassis on kolm Danieli, vähemalt kaks Adamit ja Aleksandril on kaks Mateod. Aleksandr ise on hispaanlaste jaoks hoopis see “keerulise ekootilise nimega laps”. Alexander tavaliselt tahavad kirjutada, ja mõned tema õpetajad kirjutavadki siiamaani peale kõiki neid aastaid valesti. Hääldus on alati “Alessander” Aga noh, tal endal on ka üsna suva.
Mina tänase päevani pead murdmas, olen ma siis Marju või Mari või Maria, kõik kolm endiselt käibel.
Olen selle prügipostituse postitamisega tegelikult jube kaua venitanud, sest tahtsin siia juurde visuaalse poole ehk prügiaardejahi video ka valmis saada, aga kuna ma ei tea, kas mul kunagi üldse tuleb aega/viitsimist/tahtmist see lõpuni teha, siis mis seal ikka…
Ehk siis: mida ägedat me viimase aastakese jooksul prügikastide kõrvalt koju või stuudiosse oleme vedanud.
Üks mu enda lemmikutest on see imeline kapikene, keegi oli ta vist just meie stuudio kõrvale prügikastide juurde toonud ja mul oli au olla õigel ajal õiges kohas, enne kui teised jaole said. Samal ajal kui mina teda uudistasin, peatus üks autoga mees ja tuli ka prügi vaatama. Aga noh, kes ees see mees! Muide, meist ongi päris palju ägedaid asju maha jäänud, sest kodust või stuudiost kaugelt me ei hakka neid jalgsi ja käe otsas tassima.
No hellõu there! Tuled minu fotostuudisse?
Stuudiokraamist veel, siis selline äge väikesete aknakestega täispuidust uks oli ehitusprügi konteineris. Täiesti terve ja puha. Mega raske oli, aga õnneks kohe stuudio lähedal.
Üks kuldne metallist voodipeats, mille keegi naabritest oli ära visanud, rändas samuti stuudiosse.
siis kui Marju ütleb, et palun mine too mulle sealt prügikastist midagi…
Stuudiosse oleme veel paar riiulit ka leidnud, aga polegi vist ühtegi pilti neist. Ühe musta nahktugitooli ka, mida on natuke ehk sellel pildil näha:
Veel üks äge leid on suur vana hispaaniakeelne Don Quijote de la Mancha. Hoian seda praegu aksessuaarina stuudios, aga eks ta rändab kunagi mulle koju oma eestikeelsete vendade kõrvale. See peaks kusjuures ühe tuntud hispaania räppari järgmises muusikavideos ka näha olema, nad käisid meil stuudios filmimas. Nii et igast otsast kuulus raamat 😀
Aga ok, liigume nüüd stuudiost hoopis teise linnaossa, koju. Kuna meil on ruumiga kitsas, siis palju mööblit nagunii juurde tuua ei saakski. Nagu ma juba siin varem kodupostituses kirjutasin, siis see lillealus ja kirjutuslaud leidsid küll meie juures omale koha ja uue elu.
Aga. Midagi mahtus ikka veel. Üks tumbotška, mille kassid on nüüd endale minidiivaniks ära omastanud.
Aaa, ja peaaegu unustasin! Lastel on tohutult palju pehmeid mänguloomi, millest nad ei raatsi loobuda, aga mis samas jube palju ruumi võtavad. Juba tükk aega mõtlesin, et on vaja järelturult mingi seinariiulikene neile vaadata. Aga tegudeni ma ei jõudnudki, sest ideaalne riiul oli jälle hoopis prügikasti juures nagu naksti olemas.
Vahepeal tulen siia, vajutan seda “new post” nuppu, vaatan minutikese toda valget lehte ja panen jälle kinni ära. Tahaks igasuguseid asju kirjutada, peas on nii palju random stuffi läbisegi, et ei tea, millest alustada, ja miski pole ju otseselt väga tähtis ega huvitav ka.
Näiteks see, et meil on ootamatul kombel kaks uut elanikku kodus. Alguses tuli üks. Noh, nagu ajutiselt, Daniel tõi, ja kuigi mu esimene lause oli, et “mkmm, tuppa küll ei too!”, siis toodi ta tuppa ja minu kalk süda ka sulas. Nii armas ja vilgas ja usaldav loomake ju.
Ja kui juba üks sai sisse end smuugeldada, siis ega järgminegi tulemata jäänud… Nii et jah, kaks uut tegelast, aga ma ikka kujutan ette, et see on siin meil “hoiukodu,” mitte päriskodu neile ja saab nad millalgi tagasi loodusesse viia. Mitte, et nad palju ruumi võtaks, aga ikkagi. Muretsema panevad enda pärast pidevalt, iga päev aina otsi, et kuhu nad nüüd jälle peitu on kalpsanud. Ühel päeval oli loomake nr 1 hommikul olemas, Daniel jalutas temaga enne kooli ringi ja jättis ta oma karpi kurki sööma. Kui lapsed kooli viisin ja tagasi koju jõudsin, polnud Tigu enam kusagil. Terve päeva jooksul käisin oma toimetuste vahelt 10-minuti kaupa teda otsimas. Kadunud nagu tina tuhka. Iga kord kui kasside käest küsisin, et kus Tigu on, limpsasid nood ainult kavala näoga keelt (ja oleks ilmselt õlgu ka kehitanud kui oleks viitsinud). Lapsed tulid koju ja otsisime koos edasi. Või noh, lapsed meisterdasid kadunud teo plakateid, mina otsisin. Ja siis nägin raamaturiiulil teda, kavalalt kamufleerunud.
Ma ikka vahel mõtlen, et on sel Danil vaja neid taimi ja loomi ja igast “varandust” pidevalt koju vedada, miiiks, miks küll! Aga siis vaatan sinna kujuteldavasse lapsepõlvepeeglisse ja näen et olin ise täpselt samasugune, veel hullemgi vist. Daniel vähemalt ei korja õuest kilekotiga suuri rammusaid parmusid ega too neid rõõmsalt tuppa koduloomadeks… Ja kolmeliitrine klaaspurk oli ühtmoodi hea pesa nii hiirtele, rohutirtsudele kui igasugustele muudele elukatele.
Uudistest veel, siis üleeile jõudis aprilli Anne & Stiil ka minu postkasti. (Täpsustus neile kes pole kursis: need on need raamatukirjutamise 5-minuti feimi järellained 😀 Ehk siis kirjutasin ühe Hispaania-teemalise loo sinna Kirju Kohvri rubriiki. Jõuate veel poodi lipata, kui huvi! Ja kes poodi ei lippa, siis veebis on ka, ja veel väga ägeda pealeklikitava maakaardiga).
A no vaadake ise, täiega sobib see ajakiri Hispaaniasse! Meil on siin täielik kehvailmanädal ja vihmaperiood, aga pildi tegemise ajaks tuli isegi päike välja 🙂
Hispaaniaga seoses, mind nii häirib enda puhul, et mul tekib vahel tahtmine Hispaaniat kaitsta, kui keegi kuskil mingit valeinfot kirjutab või on asjadest valesti aru saanud või ennatlikke järeldusi teinud või niisama ajaviiteks ilmaasjata kirub 😀 Võiks ju suva olla, keda huvitab. Aga ei, ikka tekib mingi emotsioon kaitsma asuda. Noh umbes nagu siis kui Mallukas kunagi kirjutas, et Hispaanias pole prügikaste ega sorteerimist jne, ja ma vastasin et on küll ja ta mind siiamaani vist mingiks hulluks ülbikuks peab ja sest saati ignonud on. Või kui Liis alles Hispaaniasse kolis ja ma tal blogis iga asja peale kommisin, a’la et on küll ju hapukoort poes vms ja ta mind ilgeks ninatargaks pidas. Et noh, ei lasta rahus viriseda ka, kohe vaja targutama tulla. Või nüüd, kui Paljas Porgand siin reisil olles Hispaania elukorraldust kirub, et miks ei ole nii nagu Eestis. Aga ju siis hispaanlastele meeldib teistmoodi elada noh! 😀 Ühesõnaga mind häirib, et ma alati kuidagi automaatselt isiklikult võtan mingeid selliseid lambiasju Hispaania kohta, sest tegelikult on ju suva, mida keegi kirjutab ja arvab, ega ma mingi Hispaania mainehoidja pole.
Vahepeal sai jälle mägedes kondamas käidud, täpsemalt Montes de Málagas seekord. Osad seltskonnast ütlesid, et juuuube suur ring, aga meie peres on kõik juba nii profid kõndijad, et 16 000 sammu tundub alla päevanormi. Tavapäeval tuleb laste kooli viimisest ja tagasi toomisest umbes 18 000 kokku (pole ime, et ma poole ajast olen kontsadelt tenniste peale üle läinud viimastel kuudel…)
Aga mäed! Mõnus värske õhk, mooniväljad, spargleid korjavad kohalikud, omaette ringi uitavad hobused… Ma sain jälle aru, et ma eelistan pigem omaette (või noh, oma perega) metsas-mägedes ringi luusida, kui suure kambaga. On vaiksem ja kuuleb ja näeb rohkem loodust (sest noh, igas seltskonnas on nui neljaks alati mõni eriti jutukas isend 😀 ) ja üldse rohkem meditatiivsem on noh. Seltskonnaga on ka tore jah, aga siis on alati see tunne, et tahaks järgmine päev omaette tagasi minna, et päriselt näha ja kuulda, vahepeal rajalt kõrvale põigata ja lasta endal ära eksida…
Mul on mingi veider komme muudkui vanasõnu jutu sisse visata. Maalt ja hobusega noh! Aga jäin siin praegu ühe peale mõtlema, et kuigi tundub uskumatu, siis vanasõnadel on ikka tõepõhi all küll. Ei olegi mõtet “õigesti elamiseks” mingeid eneseabiraamatuid osta, vaid tasub hoopis vanasõnu meenutada.
Näiteks see tüüpiline “kes teeb see jõuab” Oi kui õige see on! Sest kui oled juba tegutsemislainele saanud, siis on palju kergem veel ja veel jõuda, motti tuleb tulemuste nägemisest aina juurde. Samas kui juhtud sinna selle “ei jõua-ei viitsi” soone peale sattuma, siis on nii raske välja murda, iga pisikesemgi asi tundub nii suur takistus, eneseületus, nii palju asju on tegemata, et ainuüksi sellele mõtlemine väsitab.
Või “suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi”. Ma mõtlesin, et see on ainult tänapäeva moodne probleem, aga vaat siis, ka vanal ajal olid sellised probleemid olemas. Inimloomus ei muutu!
“Käbi ei kuku kännust kaugele” No on ju? See pole lihtsalt võimalik, isegi kui käbi tahaks olla midagi muud kui käbi. Geenid ja kasvukeskkond ja automaatne alateadlik käitumismaneeride ülevõtmine.
Või veel loodusteemadel jätkates, siis: “mets kajab nii nagu hõikad” See on täitsa karma-värk ju.
Suht samasse auku nagu “teise silmas pindu näeb, oma silmas palki mitte” Sest nii lihtne on õpetada teisi elama, omaenese probleemidega silmitsi seismine nõuab palju suuremat eneseületust. Ja omi vigu, eksimusi ongi raske näha. Või tunnistada.
“Aastad ei ole vennad” – seda oleme me kõik siin viimasel ajal kogenud, eks?
“Lõpp hea, kõik hea” See on ju suisa moodsa aja filosoofia. Noh, et raskused on meile millegi õpetamiseks ja tänu nendele jõuame, kuhu jõuame ja ei tasu nende raskuste sisse end ohvrirolli panna/jääda 😛
“Igaüks on oma õnne sepp” Ai kui kümnesse (kuigi selle teadmine ei tee sugugi kergemaks seda oma õnne sepistamist ja valikuid ja elumuutvaid otsuseid).
“Kus suitsu seal tuld” Vanarahvas teadis. Tänapäeval on aga iga asja kohta moodne öelda, et alatu laim ja kuulujutud ja kohtukeiss.
Meil lapsepõlves öeldi veel alati, et “salajutt läheb haisema”
Kellelgi tuli veel mõni vanasõna meelde, mis täiega kümnesse?
Kui mult laste temperamendi kohta küsitakse, olen alati vastanud, et nad on ikka pigem nagu eestlased, kinnisepoolsemad, ei ole see hispaanlaste jutukus ja avameelsus siiani väga külge jäänud.
Samas. Aleksandril läks asendusõpetaja ära, päris õps oli haiguslehel pool aastat ja tuli nüüd tagasi.
Kõik lapsed olid ikka nutnud kooris, kui teada said, et ta ära läheb. Aleksandr tuli koju ja ütles, et tahab kaardi joonistada. Joonistas suure punase südame. Sinna alla “Paloma te quiero” ja “La mejor seño del mundo” ehk Paloma, ma armastan Sind ja maailma parim õpetaja. Lisaks joonistas veel teemanti kah. Nii et ei mingit tagasihoidlikkust oma tunnete väljendamisel.
Minul näiteks on viimasel ajal mõni nii armas inimene teele sattunud, et tahaks kohe öelda, et kuule, täiega tore oled ja ägedasti klapib koostöö jne, aga siis ikka on ütlemata jäänud, sest noh, äkki eestlased ei ütle selliseid asju üksteisele? Ma ei mäleta ju enam 😀
Ma olen siin viimastel kuudel mõndasid Eesti filme vaadates hästi tugevalt tundnud, et ma olen eesti temperamendist kaugenema hakkanud, mul on raske mõista vaikimist, kommunikatsiooni puudumist. Isegi umbes sellist tavalist kaadrit on nii võõras vaadata, kus keegi vanainimene jalutab tuima näoga pargis noorest beebiga emast mööda. Nagu ei klapi! Nii need asjad ju ei käi! Sest oma igapäevas olen ma nüüd juba aastaid näinud, et see stseen peab hoopis niimoodi minema: see vanainimene peatub, naeratab, tutiplutitab beebit ja ajab selle noore emaga rõõmsalt paar sõna juttu ka. Ja see on kõigest üks näide, ühe filmi jooksul koguneb neid midahekki-momente kuhjaga. Nii et ju siis ikka mõjutab see teise temperamendiruumi sees elamine tasapisi, ise ei saa algul arugi.
Seltsimees last oli mul samamoodi väga veider vaadata. Saan aru, et siis olidki teised ajad, teised kasvatusmeetodid, teised mured ja et filmi jaoks ongi kõik üle vindi ka keeratud, et rohkem šokeerida. Samas samast ajastust või samuti raskete saatustega inimestest nt hispaania filme vaadates mul ei ole sellist veidrat tunnet, suudan paremini mõista, kõik on loogilisem. Ma arvan millegipärast, et seda filmi suudavadki vaid eestlased + teised põhjamaa rahvad, kes ise igapäevaselt põhjamaise temperamendi sees elavad, vaadata/mõista, ülejäänud maailma jaoks tunduks kõik vist liiga veider, friiki, tuim. Samas… näiteks Nipernaadi mulle jällegi meeletult meeldib, kuigi seal on ju ka palju seda mõtlikult kulgemist ja vaikselt üksteise kõrval istumist ja puudulikku kommunikatsiooni. Saa siis aru.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
