Selle postituse pealkiri peaks vist olema “Juba jälle juuli läbi???”
Sest alles ta algas ju. Kuhu, reaalselt kuhu see aeg lendab? Kas ainult minul, või teistel ka?
Juulid on viimasel ajal kuidagi rasked kuud sattunud olema. Eelmine juuli olin ma vaimselt ikka totaalses augus, nii et täitsa tore on praegu tegelikult vaadata, et kuigi mõned asjad pole elus muutunud, siis palju on ikka paremaks ka läinud, isegi on tunda seda progressi täitsa. Raamat on vahepeal valmis saanud ja. Mediteerimisega tegelen, või noh, viimane kuu olen rajalt maas olnud, aga muidu ikka juba täitsa tegelesin. Keskendun elus positiivsele, nii tunnete, tegevuste kui inimeste osas. Minu arust on tegelikult nii armas, kui inimesed julgevad positiivset tagasisidet anda, kui neile midagi meeldib/silma jääb. Vahel annab hea sõna tõesti tiivad. Ma olen igatahes ise väga tänulik ja õnnelik, kui keegi mulle on südamest midagi sellist ilusat öelnud, ja proovin ka ikka alati sama teed käia. Noh, et kui midagi ei meeldi või ei kattu mu maailmavaatega, olen vait ja tegelen oma asjadega, ja kui keegi inspireerib, siis ikka ütlen ka, sest kes teab, ehk on tal just praegu see üks hea sõna ja õlalepatsutus puudu. Praeguse blogimaailmadraamaga seoses ka väga aktuaalne kusjuures (kes pole kursis, siis keegi arvas kellegi kohta midagi ja see keegi muidugi solvus ja kaebab nüüd kõik arvajad kohtusse ja nüüd kõik võtavad pooli ja kive ja verd lendab ja kapsa-aiad ja pinnud ja palgid inimeste silmades jne värki).
Et jah, make love not war. Aga draama müüb, võib-olla on see kõik üldse üks suur kokkumäng? (oih, #alatulaim?)
Aga tulles tagasi juuli2019 ja juuli2020 võrdluse juurde, siis Artjom on tööalaselt totaalse level-up-i teinud, mitu levelit lausa, kõik see droonipiloodikursuste värk ja BNI grupp ja telesaade jne. Selle viimase aasta jooksul on ta tõesti suurema hüppe teinud, kui need sellele eelnenud kuus aastat siin kokku. Lihtsalt ülitubli ja üliäge. Ausalt, mäletan kuidas aasta tagasi rõdul kuumalaine käes istusin ja proovisin näha, millist rada edasi minna, mida teha, kuhu ja kas see meie foto- ja videoettevõte üldse jõuab või peaksime juba ammu alla andma. Ja nüüd on täiega lennus see värk, isegi vaatamata koroonale, vaatamata sellele, et mind praktiliselt ei olnudki abis vahepeal, kui raseduse peetumise ja patjanutmise ja mõttetult paanikas olemise ja ärasuremisega liiga ametis olin…
Ja oh, kui friiking palju asju on üldse selle eelmise ja praguse juuli vahel on juhtunud! Liigagi palju! Nii mõnegi neist tahaks ära kustutada, aga küllap on nad millekski vajalikud olnud, midagi õpetanud. Äkki isegi see paganama koroona?
Muide, ma just arvutasin, et oleme seitsme aastaga siin Hispaanias üüriks maksnud kokku lausa 55 530 eur. Juuuubeeee lihtsalt ju! Ei tea, kas see on ka millekski hea või… korteriomaniku jaoks küll, jah. Aga parema meelega oleks selle raha pangale maksnud ja järjest lähemale oma enda kodu omamisele jõudnud… Kogu tõmblemist ja muret oleks vähem olnud.
Jep, ma tean, et paljud elavadki terved oma elud üürides, aga minu jaoks on see alati raha loopimisena tundunud. Lühiajaliselt ja mingite elumuutuste etappides ok, aga see seitse aastat on selline juba natuke liiga palju mu jaoks, kus hakkangi pisarsilmil neid arvusid kokku lööma ja end kiruma, et miks küll. Kuu keskmine tuleb 661 eur. Lihtsalt minema loobitud noh.
See on üldse veider, et elu on ju tegelikult natuke nagu strateegia- ja õnnemäng. Ja lauamängudes olen ma nii proff ja naudin ja võidan ja olen sõiduvees, aga kuidas siis nii, et päriselus seda ei oska, alati vaatan tagasi, et miks, oh miks ma küll teisiti ei talitanud, strateegiat välja ei mõelnud, oleks üldse nagu ainult poole tähelepanuga “mängu” juures olnud? Aga noh, keegi peab ju kaotama ka, kõik ei saa alati võita. Või saavad? Oleks ma kass, siis ütleks, et mis seal ikka, küll järgmises elus paremini läheb.
Aaa, ja Tolmu, jaa. Kulutas ka vahepeal ühe elu vähemaks vist. See oli vist umbes esmaspäeval, kui ta ühe ambliku ära sõi. Ja rõdult sai tilli ka. Suht igapäevased asjad, võib olla polegi kumbki üldse seotud sellega, et ta õhtupoole oksendas. Ma igatahes ei muretsenud, sest kassid ikka vahel ropsivad. Aga järgmine päev tuli kõik toit taaskord välja. Ja ülejärgmisel ta üldse ei tahtnudki süüa, jõi ainult (ja ropsis vee ka iga kord välja). Vahepeal mingi päev tundus, et juba parem, aga siis lõpuks ikka öökis terve öö ja otsustasin, et ei pääse me sellest arsti juurde minekust kohe kuidagi. Kuna Artjomil läks reedel tööl jube kaua, siis saime alles viieks loomakliinikusse minna. Tegelikult oli Tolmu ise täitsa rõõmus ja ei kurtnud, seda tagavararasva tal jagub. Aga kuna see oksendamine ja isutus olid juba nii kaua kestnud, otsustati, et ta peab ikka haiglaravile jääma ja vedelikukaotuse ennetamiseks tilguti all olema. Vereproov oli õnneks ok. Ja ultraheli vaja ka teha. Nii ma ta siis sinna maha jätsin, ise proovisin vapralt mitte pisardama hakata. Ikkagi minu parim sõber ja stressipall ju! Süda läheb katki, kui mõtlen, et ta ju kass, mis sest et selline imeline ja äge, ja siin minu elus kõigest viivukeseks. Kutsusin takso (see 24/7 SOS-kliinik linna ääres) ja sõitsin kodu poole, aga kui poole tee peal raadios Whitney Houston hakkas laulma, et “and aaaa-iaai, will always love you..” siis hakkasid ikka pisarad ohjeldamatult voolama. Jube pikk (ja kurb) lugu ka, nii et muudkui voolasid ja voolasid. Ma loodan, et taksojuht ei pannud tähele, natuke veider küll ju, kui keegi tagaistmel niimoodi pisaraid valab… Mask kattis õnneks vähemalt pool nägugi ära, mingi kasu ka neist ikka lõpuks.
Õnneks helistati pühapäeva õhtul, et ultraheli sai tehtud ja kõik korras ja võin järgi tulla. Nii et ei teagi, mis tal siis viga oli. Võimalik, et ikka mõni taim, või mingi oksake oli kuskil kinni (ta sööb reaalselt igasuguseid veidraid asju). Ta polnud väidetavalt terve nädalavahetuse jooksul seal ei söönud ega ka oksendanud, aga kodus läks küll kohe isukalt oma toidukausi kallale. Ja siiani on kõik ok olnud. Coco lollike ainult on segaduses, et kes see veel on, mingid võõrad haiglalõhnad küjes, kõht paljaks raseeritud ja käppadel kanüülijäljed. Käib tal aina järel, nuusutab, uriseb ja susiseb. Nüüd vist juba vaikselt harjub alles. Täitsa sooda noh. Ja Tolmu käib aeg-ajalt oma transpordipuuris magamas. Mulle tundub, et see oli seal kliinikus ta ainuke turvaline pesake, kui teda muudkui torgiti ja kui ta koju igatses, arvates, et oleme ta hüljanud…
