Daniel tšätib paberi-messengeris

Ma olen sellest juba sada korda kirjutanud, et aasta tagasi elas meie juures kuu aega üks prantsuse kitarrist ja kuidas see tookord lõpuks Danieli hispaaniakeelepaelad valla lõi.

Nüüd on ta jälle paar kuud meie juures ja vaatan huviga, mis seekord saama hakkab. Esimesed päevad/nädalad Dani vaikis, aga hirmasti tahtis ikka suhelda ka samas. Nii et ta jõudis sama ideeni, milleni minagi oma lapsepõlves – kui rääkida ei julge, siis kirjuta. Ja kirjutada on talle nagunii viimased kuud väga meeldinud. Nii et nüüd ta jätab Brandonile muudkui kirjakesi. Neid dešifreerida on muidugi omaette kunst, aga eks me kõik areneme…

IMG_20200218_134524

“Te doy un smint si portas bien” Annan sulle ühe kommi (smint) kui hästi käitud.

IMG_20200218_143913

Enamus kirjavahetusest on muidugi kaka- jms naljad

Sõbrapäeval oli kirjake lausa südamega… (Brandon on selle vist kuskile oma tuppa hoiule viinud, nii et ei saa näidata :D)

Aga ootan nüüd huviga, millal ta sammukese edasi astub ja jälle hispaania keeles lobisema hakkab. Või kas üldse kas hakkab? Või jääb seekord sinna kirjutamise mugavustsooni?

 

Posted in Kolmkeelsed lapsed | Leave a comment

Kümme

Mar14veeb

Huuh, kuulge, ma ei teagi kohe. Kas tähistada või mitte, kas kümme aastat on pikk aeg või lühike, kas ta on lennanud või tundub hoopis sada aastat olevat. Kas meenutada ja üles kirjutada, või mitte.

Enivei, ma lähenen sellele verstapostile üsna kahetiste tunnetega, sest ma olen raudpolt kindel, et Artjom unustab täitsa ära. No nagu ikka kõik tähtpäevad ja värgid. Sünnipäev ilma kingi ja lilledeta – been there, done that. Pulmaaastapäev, mida me ei tähista – samuti ei midagi üllatavat. Tegelikult ma ikka kõik esimesed aastad korraldasin igasuguseid põnevaid üllatusi ja asju, aga kui nägin, et need on enamasti ühepoolsed, siis jäi kuidagi soiku lõpuks. Nii et siin ma nüüd siis olen. Tahaks nagu öelda, et vaau, kümme aastat, PAAARTYY, et nii kaua vastu oleme pidanud!!! Aga samas nagu tahaks hoopis ära unustada, et üldse mingi special päev on. Täitsa nõme, et kuigi mul on ülihalb numbrimälu, siis tähtpäevad ei lähe ikka kohe üldse meelest. Ja oi, kuidas ma iga kord kadedusega vaatan, kui mõne paari meespool neid mäletab ja igasugu romantilisi värke välja viitsib mõelda. Vastikud tüübid noh, teevad teiste meeste elu ka raskeks oma usinuse ja žestidega noh 😀

Ja siis olen mina, kes ütleb, et whatever, polegi ju tähtis, aga pärast nädal aega ei räägi temaga, eksole… 😀 Ja järgmine aasta jälle. Ja siis jälle.

Ok, sai pikk sissejuhatus. Aga tegelikult tahtsin ikka rääkida, kuidas me siis üksteist tookord rajalt maha jooksime.

Esiteks – päev varem käisin ma rockiklubis Rolli sünnipäevaüritusel, oli mingi teemapidu, 20ndad vist? (vot sellepärast ma peangi kirja panema juba nüüd kümnendal aastapäeval kõik, sest kahekümnendaks olen raudselt enamuse loost ära unustanud) Tants ja trall, juuhuu! Ja aastaid oli mul siis 26 😀 Jube raske, kui mitu õhtut järjest on tantsupidu, eriti talvel, kui õues on pime ja külm ja lumi ja tahaks hoopis põhku pugeda. Nii et ilmselt tuleb Karinit süüdistada, et end kodusest laoruumist ikka välja Genklubisse viitsisin ajada. Või aeti? Aga ikkagi ska-pidu, seda ei saa ju ometi vahele jätta 🙂

Ahjaa, taustalugu ka. Kakskend kuus, lootus uus, nagu öeldakse. Ma olin kuskil 3-4-5 kuud üksik olnud ja proovisin oma eelnevate suhete pealt kokkuvõtteid teha, et keda ma siis üldse otsin, mis omadused on must-have ja mis mitte ja vanemad vist kartsid üldse juba, et jään peale viimase, 4-aastase suhte lõppu üleüldse nüüd vanatüdrukuks. Sest noh, 26 juba, niiiiii vana ju 😛

Jõudsin isegi kaardimoori juures käia. Või noh, mis moori, ilus noor neiu oli 😀 Amita mustamäelt. Jep, häbenen, aga tunnistan, et läksin ta juurde tegelikult hoopis ta nägusa venna selgeltnägija Sergei pärast 😀 (kes ilmselgelt oma õe kaardiladumis-sessioonide juures ei passinud ja keda mul ei õnnestunudki kohata :D) Sai ikka noor ja rumal oldud, jep…

Ja siis laob Amita kaarte ja räägib, et oo, tuleb sinust noorem mees, loominguline, ja õnn ja armastus ja särgid-värgid ja kogu kupatus! (Mina oma peas tõlkisin selle kohe ümber, et mhmm, jaa, su vennake on tõesti noor ja nägus ja loominguline.)

Ja selle infoga ma siis olin ja ootasin ja käisin ajaviiteks tantsupidudel.

Nagu ma juba ütlesin, siis kaks päeva järjest tantsupidu pole muidugi nalja-asi. Muudkui mingid tüübid ka piiravad igast suunast ega lase rahulikult sõbrantsidega olla. Kutsuvad tantsima, aga ise ei oskagi, ja kleepuvad külge ja lahti neist ei saa ja igast sada häda nendega noh.

Üks tüüp oli mulle jälle muudkui pinda käinud ega lasknud korralikult päris-tantsida, kui nägin, et Artjom astub uksest sisse. Ma küll isiklikult ei tundnud teda, aga olin paar kuud tagasi just nende kontserdil käinud ja seega umbes teadsin, et see peab suht ok tüüp olema võrreldes nende kleepekatega, kes iga nurga pealt varitsevad. Nii et tõkestasin kohe ta tee mingi eriti hullu tantsuga. Ise arvasin, et jube naljakas, kindlasti tüüp kohmetub. Ja siis saame Kariniga rahulikult edasi tantsida ja võb olla isegi natuke itsitada ta üle…

Ja kujutate ette – tüüp tantsis vastu. Aga mitte nii nagu enamus, et kohe vaja ümbert kinni krabada, vaid päriselt tantsis, jättes ruumi ja olles täitsa normaalne. Ma olin ausalt üllatunud. Ma olin teda ju vene rokki laulmas näinud ja teadsin, et ta on metal-bändis ka, aga nüüd vihub hoopis ska-rütmide järgi tantsu nagu vana proff? Mingi eesti tšikiga. Täitsa hull noh.

Muide, minu kujuteldavas ideaalmehe tingimuste nimekirjas oli tantsuoskus aja jooksul üsna esikohale tõusnud. Ei meeldi mulle need variandid, et pean üksi sõpradega välja tantsulkale minema ja mees jääb koju passima, sest ei viitsi kaasa tulla. Või see, et kui mees ei tantsi, siis mingi skandaal sellest tuleb, kui mina peole lähen. Või kui oleme koos peol, aga tansima minna ei saa, sest meespool ei oska või häbeneb aga sõbrantse parasjagu pole. Jne kõik muud variandid. Seega – mees peab tantsima ja punkt. Sest mina lihtsalt arrrrmastan tantsimist!

Ja nii me siis tantsisimegi hommikuni välja, kumbki alla ei andnud, õhus oli elektrit ja sädemeid juba pildus. Vaeseke oma nahkpükstes ja sõrmkinnastes…

Me olime tegelikult vist mõlemad kohe algusest peale üsna jalust rabatud. Kuigi mina sisendasin veel mitu päeva endale, et damn, oli nüüd seda tüüpi veel vaja siia elu keeruliseks ajama, mul ju saatuse poolt ettekuulutatud prints valgel hobusel ennustajamoori venna näol juba tulemas ja kõik plaanid tehtud ju.

Ja siin me nüüd siin oleme, kümme aastat, kaks last, hunnik seiklusi ja muidugi poole vähem närve ja poole rohkem kortse hiljem 😀 Nii heas kui halvas noh, nagu lubatud sai.

IMG_0204

IMG_0206

OLYMPUS DIGITAL CAMERAIMG_00058

201120132017

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 4 Comments

Veebruar: pilte

Või “Beebruar,” nagu Dani ütleb. Ja märts on “Merts”

Aga peale seda paaripäevast talve, mis meil siin oli, on veebruar täitsa sõbralik ja lahke olnud ning meid heldelt suvesoojusega kostitanud. Kohe näha, et ühtegi külalist pole Eestist käinud, sest muidu oleks kohe mõni külmalaine platsis olnud…

Oleme siin pühapäeva õhtupoolikud piknikupäevadeks muutnud. Noh, et lapsed kodus hulluks ei läheks ja kodu lõplikult peapeale ei pööraks, ja et ise ka pead ei kaotaks siin kaose sees asjalik olla proovides.

IMG_20200202_17350020200202_173621IMG_20200202_184901IMG_20200202_183508

IMG_20200213_132307IMG_20200216_161023IMG_20200216_161121IMG_20200216_161421IMG_20200216_175837IMG_20200216_182922

Kusjuures – lapsed täiega naudivad selliseid väikseid matkakesi. Ei karda, ei satu paanikasse ega isegi väsi. Aleksandrile meeldib ronida ja vaateid juba ka natuke oskab nautida. Danielile meeldivad igasugused lilled ja taimed ja tokid ja seened jne. Botaanik  noh. Viimati enne mäge metsatukast läbi minnes korjas rõõmuga seeni, niipalju kui ma neti abiga määrata suutsin, siis ilmselt isegi söödavad, tõenäoliselt Suillus ehk tatikate perekonnast. Aga ma igaks juhuks ikka ei julenud neid söögiks teha, seisavad ämbris…

Ja ma niiiii loodan, et suudame lastega ikka seda joont jätkata, et neile matkamine meeldiks ja õnneks ei oleks tarvis mingeid pidevaid fäänsisid tilulilu kohti nagu batuudikeskused ja veekeskused ja disneylandid jne (mitte et neis käia ei tohiks – aga kord aastas oleks ka ok).

Posted in Fotograafia, Kolmkeelsed lapsed, Malaga | 3 Comments

Lapsesuu ei valeta

Andsin Aleksandrile ühe eriti lihtsa ja titeka mänguasja ehitamisel head nõu ja tegin nalja, et küll sul on ikka vedanud, et nii tark emme on, kust sa said?

“Ei saanudki, issi leidis”


Aga täna viskasin rõdult metsakassidele viinerit ja üks nuuskis väga proffilt ühe eriti mööda visatud viineri muru seest välja.

“Emme, see kiisu lõhnab nii hästi!”

“Kust sa tead?” küsisin vastu, enne kui aru sain, et ta mõtles selle lõhnamise all vist hoopis nuusutamist… Aga küllap ta lõhnab ka hästi – muru ja metsalilled, lavendel, eukalüpt, seened…mmmmmmm!

kassid

Aaaa, jah, siin on vastus ka sinna aastalõpuhoroskoopi selle küsimuse alla, et kuhu kõik mu raha kulub…

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Veini kõrvale lobajuttu | 1 Comment

Siil udus

Täna hommikul lastega kooli jalutades vaatasin, et mere poolt tekib udu/pilvi ja seal suunas asuvad hooned hakkasid vaikselt uduloori sisse mattuma. Aga kes siis enne pilvi poleks näinud?

Kooli juurest pidin kohe edasi rongijaama minema ja 40min lääne poole sõitma, ühte korterit pildistama. (kusjuures, hakkan vaikselt juba sinnamaale jõudma, et enne pildistamist polegi enam närvi/ärevust sees…kasu kah, kui kohe suurelt ehk pulmadest alustada, siis tunduvad need korterid peale seda nii… lumme-kusta, või kuidas seda öeldaksegi)

Poole tee peal vaatasin, et oh shit, täitsa udu sees on maailm. Kuidas ma niimoodi pildistan…

Muide, fun fact, selle ilmastikunähtuse ehk mereudu nimi siin Malaga piirkonnas on taró, kui kedagi peaks huvitama.

Kõndisin sealt rongijaamast 25min veel oma sihtkohani (väga öko ja keskonnasäästlik fotograaf noh!). Läbi udupilve. Taró sees.

IMG_20200204_104224

Kõigepealt oli selline vaikne. Kedagi ei olnud kuulda ega näha ega liikumas ka.

Siis leidsin udu seest omale sõbrakesed. Tormasid kohe ummisjalu mind tervitama. Tered ja musid, ikkagi hispaanlased ju!

IMG_20200204_104313IMG_20200204_104330IMG_20200204_104333IMG_20200204_104340IMG_20200204_104428IMG_20200204_104511

Aga ei saanud kahjuks kauaks nendega lobisema jääda ja pidin ikkagi edasi jooksma. Vahepeal jõudsin jälle rongi näha ja peatusin uuesti ja klõpsisin siin-seal pilte ja nii see aeg läks.

DSC_0140IMG_20200204_105558

Aga jõudsin lõpuks siiski sekundipealt õigeks ajaks kohale! Kuigi… töö jäi lõpetamata, sest kõik imelised vaated rõdult olid udu sees peidus.

Nii et ehk olen järgmine kord siis siil uduta. Ei tea, kas hobused tunnevad ära?

Posted in Fotograafia, Malaga | Leave a comment

Lootusetu juhtum

Artjom kinkis mulle jaapani shiatsu massaaži, “töö” kaudu sai. Mitu kuud juba räägib ja kiidab ja soovitab mulle, et äkki aitaks migreenide vastu. (ps sellest cbd kanepiõlist, mida sügisel kuu aega järjest proovisin, oli minu puhul täpselt null kasu)

Nii et ootused olid kõrged. Lootsin, et käin ära ja peavalud on kui peoga pühitud ja ühtlasi hakkab ehk positiivne energia ka liikuma ja eluisu tuleb tagasi. Tutkit. Juba samal õhtul valutas pea ja lisaks ründas kohe järjekordne masekahoog ka. Mis omakorda tekitas veelkord masekat, et mis mul ometi viga on, et mitte midagi ei aita.

Ma ei tea, kas see massaažionu bluffis, aga ütles, et mu närvisüsteem kasutab kogu mu keha energia ära, kui ei õpi end vahepeal välja lülitama, nt mediteerima.

Tasakaaluks panin siis järgmine päev kohe instasse jälle ühe rõõmsa päikselise meditatiivse pildi, et äkki seegi aitab terveneda, kui päriselt pole aega ega jõudu asjaga tegeleda. Ei aitanud, aga vähemalt tundub, et teistele inimestele meeldis…

Aga ei, tegelikult on asi tõsine, pean hakkama endale kohustuslikus korras vähemalt ühe päeva nädalas puhkust tekitama. Praegu on imeilus ilm, täitsa ideaalne suvi tuli keset talve nädalaks… läheks matkaks või teeks pikniku või käiks rannas… juba mitu päeva mõtlen ja süda tilgub verd, et ei saa. Praegu ka – Artjom on tööl ja mul on vaja ühed pildid lõpuni töödelda ja ära saata ja… ma vist kogesin seda, et nädalavahetusel on puhkepäevad, viimati Eestis elades. Nii veider, et teiste pealt vaadates on nii kerge näha, kui inimene endale piisavalt aega ei võta, aga enda puhul tundub, et no mis seal ikka, küll jõuab. Aga nädalalõppe fotograafiaga tegeledes vabaks võtta nagunii ei saa. Peaks äkki mingi, ma ei tea, kolmapäeva enda nädalavahetuseks tegema?

Kuigi ma ütlen, et blogimine on päris hea meditatsioon, ka nagu endale varastatud ajanatuke tähtsamate asjade kõrvalt… Kohv ja šokolaad ja mõni mõte saab jälle pea seest sasipuntrast välja tipitud…

DJI_0073.00_00_31_10.Still001

ma tahaks seal päriselt niimoodi tundidekaupa istuda…mitte ainult 2 min droonivideo jaoks…

Posted in Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged , , , , , | 6 Comments

Maagilised jetisaapad ehk Malagas on lumi maas?

Kõik sai alguse sellest, kui meie kodulähedase kaltsuka aknale ühed karvased jetisaapad ilmusid. Lapsed, kes pole kunagi lund näinud, olid kohe elevuses, et ostame-ostame, siis saab ju Sierra Nevadale minna.

IMG_20200122_201301

Eile õhtul hüppasimegi kaltsukast läbi ja ostsime Aleksandri suurel pealekäimisel need saapad lõpuks ära. Mis sest, et suurus 41.

Varahommikul ärkasin selle peale, et keegi loopis meie maja kividega. Või vähemalt tundus nii. Tegelikult sadas hoopis rahet. Lisaks müristas ja lõi välku ka. Ajasin end ruttu jalule ja piilusin välja – maa oli rahest täitsa valge, niipalju, kui pimedas muidugi üldse näha oli… samas välgusähvakate ajal õnneks nähtavuse üle kurta ei saanud.

Ma olen mõned korrad varem ka Malagas rahesadu näinud, aga seekord olid taevaluugid ikka täiega valla ja seda kraami sadas tohutus koguses alla. Ja kuskil tunni aja vältel lausa.

IMG_20200123_084849IMG_20200123_081849

Osta veel jetisaapad.

Lapsed olid muidugi ülielevil. No tegelikult ma ise ju ka loomulikult… Aga eks vaadake ise:

Linnas oli muidugi täitsa kaos – libedad tänavad, osades kohtades üleujutused. Öö jooksul oli umbes 70 liitrit (padu)vihma ka ruutmeetri kohta sadanud. 

Praegu õhtul on siin-seal endiselt lumehunnikud. Või noh, rahehunnikud. Viimati oli Malaga sellise valge vaibaga kaetud 1954.aastal, nii et – kes teab, millal jälle….

IMG_20200123_091602

IMG_20200123_092811

IMG_20200123_092554

IMG_20200123_093016

IMG_20200123_093502

IMG_20200123_092706

Posted in Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | 2 Comments