Meil on kassil üks kiiks. Nimelt armastab ta kunsti teha. Igakord kui kas või pooleks tunniks kodust ära lähen, sisustab ta aega sellega, et teeb meile üllatuseks vaikelu-kuhja. Lähenemine on hästi loominguline ja kasutust leiavad pigem minu ja laste esemed. Artjomi omasid pole siiani veel kordagi olnud.

Pooltel kordadel paigutab ta oma kunsti strateegiliselt kõige nähtavamasse kohta, ehk et kohe üksest sisse astudes on paari meetri kaugusel see kuhi. Harilikult on seal mõni minu pluus või t-särk, mõned sokid (minu või laste omad, kellel parasjagu juhtub kättesaadavas kohas olema; p.s.: Artjomi omad ei lähe loosi, kuigi neid oleks alati saada!!!), mõni laste kaisuloom, minu öösärk, mõni köögirätik või lapp jne. Kui kusagil kättesaadavas kohas peaks mõni rinnahoidja olema, siis see on alati kindel must-be.

Teistel kordadel on see kuhi keset voodit (koostisosad umbes samad) – siis tundub küll, et see on sinna suurest igatsusest kokku veetud.

Kui näteks rõdul juhtub resti peal pesu kuivama, siis virutab ta sealt ka oma kunsti tarbeks üht-teist – näteks poolmärjad sukkpüksid, aluspesu ja käterätik on ju ideaalne koostisosa taiese jaoks.

Mõned stiilinäited ka:

Tänane teos – köögilapp, pusa, meigitarvete kott, 2 sokki, Aleksandri dressid.

Riidest kott, kaisuloom, minu topp, mingi nöör

minu trennipüksid + pesurestilt märg köögirätik + mingi paberinuustakas

Kui mõne külalisega koos koju tuleme, siis üldiselt pean ma ise esimesena tuppa tormama ja vaatama, et uksepealt mingi veider aluspesu ja sokkide hunnik vastu ei vaataks.

Kusjuures, kui ise kodus oleme, siis pole kassi terve päev näha, põõnab kuskil ja ootab et millal ometi kõik ära läheks ja saaks lõpuks rahus omaette toimetama hakata 🙂