Täitsa lõpp, mul jäi september blogis täitsa vahele! Aga oli ülikiire kuu kah. Tõmbasin siin eestiskäiguks otsi kokku, käisime ühel matkal veel enne jne.

Juba matkal oleksin pidanud aru saama, et tähtede seis hakkab mulle põnevaid vigastusi pakkuma. Libisesin matkal mitu korda pikali – pole tegelikult minulik, sellel konkreetsel rajal olen ka väga palju kordi käinud ega pole kunagi komistanud.

Eestis sain ka metsas kukkudes sääreluule hiidpiraka muhuga sinika. Praegu kolm nädalat hiljemgi muhk kergelt üleval veel.

Ja siis sain aru, et ma ei talu enam sauna nii nagu vanasti – viskasin viimasel eesti-õhtul peale sauna pildi taskusse. Mis on väga hea väljend juhtunu kirjeldamiseks, just nii see oligi. Minestamine kõlab liiga elegantselt, noh nagu daamid ajastufilmides. Mina istusin peale saunaskäiku eesruumis ja rääkisime emaga juttu, kui ühtäkki tundsin, et halb hakkab. Ja järgmisel hetkel ärkasin keset mingit põnevat unenägu, ema püüdis mind äratada. Oma pool minutit olin teadvusetult olnud. Väga sürr asi. Ja ise nägin samal ajal und. Ei teagi kas pingutasin laval üle, aga tundus, et vedelikupuudusel oli ka kindlasti oma roll. Pean õppima rohkem vett jooma… Ja vererõhk oli igatahes madal, mitte kõrge. Saab nüüd igaks juhuks arstide vahet trallitada, oeh, ei meeldi üldse.

Muidu oli Eestis tore, september polegi nii hull kui mäletasin. Käisime ohtralt jõhvikal ja seenel, Sibulatee puhvetite päevast sain osa võtta, korra jõudsin Tartussegi, Tartu vaimu kaema.

Uue raamatuga (see kassikas) oli ka palju tegelemist. Lõpus, kui tundub, et raamat oleks justkui valmis, tuleb ikka nii palju pisiasju veel, alates raamatule isbn ja triipkoodi saamisest kuni trükikoja inimestega failide edasi-tagasi saatmisest, kunstnikul millegi muuta või lisada palumisest jne. Tagakaanele oleks peaaegu üks viga sisse lipsanud, mis ei tekkinud isegi inimfaktorist vaid programm otsustas vingerpussi mängida ja hea et märkasin. Ja siis raamatupoodidega rääkimised ja kõik see, millele esialgu ei mõtlegi. Aga mõne nädala pärast juba ilmubki. Kel huvi, saab otse minu käest ka osta, aga vaatasin et Rahva Raamatus ja Apollos on ka juba üleval, kuu teises pooles saab raamatupoodidesse sirvima minna 😊

Ja tore oli näha inimesi keda polnud tõesti sada aastat näinud. Ja lugemissalongitada (kuidagi on juhtunud, et lisaks hisp raamatuklubile olen ühes Eesti omas ka). Nii et aeg lippas taaskord ikka väga ruttu.

Aga tagasi Malagasse jõudes oli kergelt veider tunne küll sügisest suvve tagasi jõuda. Päike, elu keeb, mere ääres ujujad ja sõudjad… nagu oleks ajamasinat kasutanud. Tegelikult oli juba Tartu lennujaamast õhku tõustes ja pilvedest läbi murdes kerge šokk, et kuidas nii palju valgust saab olla. Pilved ikka rõhuvad mind alati maadligi, nii et füüsiliselt tunnen seda.

Viisime paar kaasaveetud kukeseent sõprade juurde grillpeole ka, aga enamus läksid hoopis seenepirukateks, nämmnämm.