Natuke raamatutest ka…
Ükskord tuli (Lugemissalongis) jutuks, et kuidas jõuda sinnani, et ideest või mõttest seal kusagil aju tagumises sopis saaks tõesti päris raamat, trükitud sõnad paberil ja kenasti kaante vahel. Ja jõudsin tõdemuseni, et kõige lollikindlamalt juhtub see siis, kui lihtsalt muud üle ei jää – kusagil on tähtaeg tiksumas või allkiri antud. Noh, nagu “Minu Hispaania” puhul, et saatsin proovitöö (mis ju ise pole veel midagi hirmsat ega kohustusitekitavat, lihtsalt “sportlikust huvist” saatsin ju), aga see viis selleni, et lubasin oma allkirjaga, et kirjutangi selle raamatu valmis. Ja no mis mul siis üle jäi. Pidin kirjutama ju. Ja kuupäev aina lähenes.
Või nagu järgmise raamatuga – kõik algas taaskord süütult – saatsin Eesti Rahvuskultuuri Fondi konkursile oma töö, sest oli idee, mis haakus teemaga ja oli täiega elevusttekitav see kirja panna. Aga saingi ootamatult väikse stipendiumi ja raha vastu võttes pidin allkirja andma – tekkis taaskord kohustus lugu lõpuni kirjutada ja avaldada. Nii et jälle ei jäänud muud üle kui ära teha ja kirjastus otsida (mis oli päris keeruline ülesanne) ja nii see “Metsakivi lood” ka ilmuski.
Põhimõtteliselt mõlemal korral siis, et vaid juhuse/joppamise/õigel hetkel õiges kohas olemise tahtel said need raamatud üldse ilmuma. Ise poleks eluilmaski otsustanud, et vot nüüd kirjutan raamatu ja veel avaldamiseni ka jõudnud. Mis sest, et juba lapsest saati oli see väike salaunistus olnud. Aga olles nii palju häid raamatuid lugenud, tuleb paratamatult aja jooksul see tõdemine, et ise ei küündiks ju kunagi sellise tasemeni, nii et pole mõtet alustadagi.
Aga Tolmurulli seikluste raamatuks saamine oli küll hoopistükkis teistsuguse teekonnaga seiklus. Hakkasin seda lugu juba päris ammu enda ja laste lõbuks üles kirjutama. Vahepeal seisis ta aastaid niisama, siis tuli jälle meelde ja nokitsesin edasi ja viskasin isegi õnge vette ehk saatsin mõnda kirjastusse. Ei tahetud. Komistasin ideaalse illustraatori otsa ka, kes just kasside joonistamisele ongi spetsialiseerunud ja uurisin juba ta hinnakirja ja seda, kas ta oleks huvitatud. Oli. Aga kuna kirjastust veel ei olnud ja siis tuli hoopis Metsakivi lugude raamat vahepeale, jäi kõik jälle soiku. No see on, kui pole kusagile allkirja andnud ja keegi pe’sest ei näpistagi.
Lõpuks, peale seda kui “Metsakivi lood” oli juba poeriiulitel, tuli mulle miskipärast selline hull uitmõte pähe, et tahaks seekord tegelikult ise oma raamatu kirjastamist proovida. Mõtle kui palju vabadust, eks. Ise kõige üle otsustada ja detailide ja kujundusega seonduvat valida jne. Kassiraamatu puhul sobivalt isepäise kassi moel, eks. Midagi uut proovida. Hooandja platvorm tundus selles mõttes ka mõistlik, millest alustada, et ta on ju justkui raamatu ettetellimise võimalus, niimoodi näen kohe, kas on üldse huvilisi. Ja nii läkski, et sellest isekirjastamise ideest ja hooandja-projekti üles panemisest läks täpselt aasta ja raamat jõudiski poelettidele – oli vast teekond!
Kunstniku jaoks (kes elab Brasiilias) tõlkisin ma käsikirja (ikka ise!) inglise keelde. Temal lükkus alustamise aeg kõigepealt edasi, sest lõpetas alles oma eelmist projekti. Hiljem venis illustratsioonide valmimine veel pikemaks ta ema haiguse tõttu. Lõppkokkuvõttes läks sellest, mil temaga käed lõime kuni töö valmimiseni üle poole aasta. Sellest ka see raamatu ilmumise kevadest suve peale ja hiljem hoopis sügisesse lükkumine. Aga nagu kunstnik mulle juba alguses ütles, et loomeprotsessi ei saa tagant kiirustada – nii et eks ma siis kohandusin tema järgi. Ostsin jälle uued piletid Eestisse ja siis pärast veel ühed…
Esimest korda midagi ise kirjastades läheb ikka tohutult palju aega igasuguse nipetnäpet-peale ka. Trükikojaga suhtlus, et milline paber ja kaas valida ja mis mõõdud; kujunduse-küljenduse poole pealt vead üles otsida (nii kujunduse kui küljenduse tegi samuti illustraator); raamatule ISBN number ja triipkood saada, raamatupoodidega kõik kokkulepped ja lepingud ja saatelehed. Hooandjate käest pakiautomaatidesse saatmiseks andmete kogumine. Vahepeal läks ikka täistööpäevade kaupa aega selle administratiivse poolega. Nädalate kaupa isegi.
Aga oi kui äge oli lõpuks neid raamatuid täis kastihunnikuid näha! Ja siis raamatut poes näha. Ja väikeste lugejate nunnut tagasiside saada. Kogu nähtud vaev ununes momentaalselt 🙂 Ja nii palju pisikesi kiisufänne on, kes seda raamatut pikisilmi ootasid! Rõõm noh!
Instagramis käib mul veel paar päeva raamatuloos, kel huvi, võib julgelt osa võtta. Kui vastad küsimusele, mis oli su lapsepõlve lemmikraamat, võidki endale “Tolmurulli seiklused Nurrumaal” võita. Aga muidu on raamat saadaval:
- Minu käest otse saab ka: kirjuta e-mailile: must.ronk (ät) gmail.com (p.s. igaks juhuks mainin üle, et jätsin tühikud, et botid mulle rämpskirju saatma ei hakkaks, nii et kui kirja saadad, võta ikka tühikud ära ja lisa ät asemel @)
