Iga kord kui Eestist tagasi jõuan, tabab mind hiigelsuure-ajavahe-pohmelli tunne. Proovisin tükk aega aru saada, milles asi, sest ajavahe on ju kõigest üks tund. Ja siis mulle lõpuks koitis – tegelikult ei ole vahe üks tund, vaid pigem kaks kuud. Praegu nt oleks justkui ajamasinaga oktoobrist augustisse hüpanud.

Muidu oli tore, jõudsin seekord Eestisse just kuldse sügise ajaks ja kuigi ilmad olid juba minu jaoks päris krõbedad, jagus ikka päikest ka.

Sel aastal olen Eestis käinud Swissairi, Finnairi ja SAS-ga. Swiss, sest oli juulis kõvasti soodsam kui nt Airbaltic, millega muidu oleme viimasel ajal käinud (sest otselend ja saab kiiremini kohale). Lend jõudis Tallinnasse üsna öösel ja siis jõudsime Tartusse alles umbes kell neli hommikul. Nii et lõppkokkuvõttes ikka tuleb mõte, et kas see paarsada eur pere peale soodsam pilet on seda magamata ööd üldse väärt.

Finnair oli ülihea, lendas Malaga-Helsinki-Tartu – minu jaoks ülimugav variant ja normaalsed kellaajad ka. Ja nüüd SAS-ga oli ka suht ok käia. Kellaajad inimlikud ja mõnus, et neil on pardal tasuta wifi ja aeg lendab seetõttu kohe eriti ruttu. Ja vaba istmerea peale sattusin ka, milline õnn! Mu jaoks on lennusõidud üks paras tüütus, sest mõnikord võib rahutute jalgade sündroom välja lüüa ja see on ülihäiriv. Kel on, see mõistab… (mul terve elu olnud). Nii et kui on tühi rida ja ma saan laiutada ja vahepeal jalad üles võtta ja rätsepistes istuda on ikka abiks küll. Seekord ei olnudki ei minnes ega tulles jalgadega probleemi. Aga nt eelmisel kuul käies oli tagasilend täielik piin, juba Tartu lennujaamas istudes hakkas pihta ja Malagani välja ei andnud jalad rahu, nihelesin terve aja. Vot ei teagi, millest see sõltub, võibolla, kui mõne aine puudus või magamatus, siis lööb rohkem välja.