Teate, mis on eestlase jaoks lõunamaale kolimise juures kõige raskem? See, et tahaks ju mõnikord seenel ka käia. Aga pole aimugi, kus (ja kas üldse) mõni hea seenekoht on.
Igatahes ma sain nüüd võimatu missiooniga hakkama ja tegin selle lõpuks ära – leidsin omaenda seenekoha.
Ja ärge mitte mõelgegi, et ma ütlen, kus metsas see asub! Segasin siin pika nädalavahetuse jooksul kõvasti jälgi, käisin igas suunas ringi reisimas, nii et selle järgi mu salajane seenekoht ka välja ei tule! 😆
Aga igatahes, tagasi asja juurde – leidsin riisikaid! Täpsemalt porgandriisikaid, hispaania keeles niscalo (lactarius deliciosus). See on ülihea söögiseen, kupatamist ei vaja, pannile ja valmis! Ja täitsa lõpp, aga mulle maitseb vist isegi rohkem kui kukeseened, mis on muidu ühed mu kõige lemmikumad.
Kui nüüd veel siinseid kukeseeni ka leiaks…
Igasuguseid muid seeni nägin veel, aga nood kas polnud söödavad või ei julgenud igaks juhuks korjata.
Kõige naljakam, et päev enne seenelkäiku rääkisin ühe rootsist pärit ökofarmeriga ja tema arvas, et lõuna-Hispaania on seente jaoks liiga kuiv. Aga näed, tegelikult üldse mitte! Peale sügise esimesi vihmasid hakkavad nad ikka vaikselt välja ilmuma.
Seenelkäigust muudele toiduteemadele hüpates – sõime ükspäev guajaavi (sealt eelmainitud ökofarmist saime) ja jõudsin arusaamiseni, et parema lõhnaga puuvilja maailmas ei eksisteeri. Ja maitseb hästi ka muidugi. Pluss sisaldab rohkem c-vitamiimi kui tsitruselised.
Ja kui on keegi kes veel ei tea, milline võiks granadill (passionfruit) põõsa otsas välja näha, siis siin nad ripuvadki:
Aga ok, lõuna-Hispaania seenekunni poolt nüüd side lõpp 😆 Järgmise korrani!
