Ma varem ei pannudki niiväga tähele, KUI massiivselt AI on reklaami- ja disainivaldkonna üle võtnud. Sotsiaalmeedias (kus ma pigem vähe aega veedan) jah hakkas silma neid koledaid üritusteplakateid ja kopp sai neist ette viimase aasta jooksul küll, aga tänavapildis oli juskui enamvähem vanaviisi. Aga nüüd, viimase kuu jooksul – lihtsalt õudne, mis toimub. Isegi tuntud restoranikettide reklaamid ja menüüd on kole AI-plöga. Kas nad ise ei näe, ei ole häbi üles panna seda? Terve linn on ühtäkki seda koledust täis. Käisin nädalalõpus Benalmadenas ja seal oli kohe eriti hull, tõesti igal sammul. Tahtnuks lausa öelda, et halloween on läbi, võtke see jube dekoor maha…
Facebookis lugemise väljakutse grupis jäi juba silma AI kaanekujundusi ka silma. Eriti nõme mu meelest veel, kui eestikeelsel raamatul pealkirjas läbiv suurtäht. Aga kui juba kaas on AI, kas keegi usaldab, et sisu seda ei ole?
Laste pealt näen õnneks, et noorema generatsiooni silm on täiega terav ja näevad kohe AI-pettustest läbi. Nende jaoks võtab AI-kasutus kohe reputatsioonipunkte alla, pole cool. Kusjuures eriti naljakas on Dani loodusõpetuse õpetaja… Teema oli, et ei tohi tehisaru kasutada, loodusele pole hea jne. Ja kõik need slaidid oli õpetaja muidugi AI-ga kokku vorpinud. Väheke kahepalgeline eks. Aga ju siis õpetaja, keskealine inimene ei kujuta ette, et lapsed on nutikad ja tähele panevad ja aru saavad.
Laste nutikusest rääkides, hiljuti oli laste lugemusest ja kooli kohustuslikust kirjandusest teema üleval (mingi telesaate järelkajana). Samamoodi jäi mulle mulje, et lapsi alahinnatakse. Sellega tuli kohe meelde enda hämming, kui keegi täiskasvanu kirjutas Tolmurulli raamatu kohta, et see pigem ei sobi algkoolilastele lugemiseks, sest väike font ja keerulised põimlaused. Ja kui ma muidu olen kriitika osas ükskõikne, sest maitsed ja arvamused on nagunii erinevad, siis sellele oleks küll vastu vaielda tahtnud. Kamoon, mis te alahindate lapsi! Lisaks sellele, et lapsevanemad on tagasisidet saatnud ja tean, et algklassilapsed on ise omal käel selle raamatu rõõmsalt läbi lugenud – ta pole ju teab mis pikk ka – aga oma enda lapsepõlve lugemisi meenutades, siis sai ju kümnesena ikka päris tõsiseid raamatuid loetud. Totu kuul jne. Tihedaid, pikki, väikse fondiga, paari mustvalge pildiga… Ja kui ma siin mingi hetk Danile Nils Holgerssoni ette lugesin, siis tõdesin ka, et on ikka keeruline sõnavara. Aga lapsena oli mu lemmikraamat. Ju siis vanasti ei peetud lapsi alaarenenuteks…
Ühesõnaga, jah, minul on noore generatsiooni osas usku, et nad suudavad õigemat kurssi hoida tehisintellekti osas.
Fun fact: hispaanlased ütlevad tehisaru kohta IA, mitte AI 🤓 Hääldub iiiia.
