Cocol on mingi eriline anne, juba sünnist saati. Ta oskab nimelt teistelt kohta ära võtta. Ükskõik, kus ta ka ei oleks – kui keegi tõuseb laua tagant või diivanilt püsti, siis sekundi pärast tagasi tulles on Coco seal ees. Magab, nagu oleks see juba mitu tundi tema koht olnud. Teleport?

Näiteks – istun läpakaga diivanil, Coco magab teises diivani otsas õndsat und. Käin korra köögis ja kohviga tagasi tulles näen, et Coco magab endiselt õndsat und, samas asendis isegi. Lihtsalt minu koha peal.

Või istume kõik laua taga. Kasse pole isegi kusagil näha. Keegi tõuseb korraks püsti, et midagi köögist tuua. Silmapilguga on vabanenud tool Coco poolt hõivatud.

Ja issand, kui palju ta muutunud on! Liigne päevitamine vist….

hele

väike päevitus

tume

Tolmu oskustest ma ei hakka seekord parem rääkimagi, tema hing ihaldab endiselt peent kunsti luua, mina maakas lihtsalt ei mõista ja koristan muudkui väärtuslikud taiesed kokku. Lisaks peidan kunstitarbeid ja materjale ka – rõdu ust ei unusta lahti, kui seal pesu kuivab, kõik sokid ja rinnahoidjad on ka alati kusagil sahtlites peidus. Hea, et susse vähemalt leidub. Ja hea, et mõnikord ikka külalisi käib, nemad ei ole toorainega nii kitsid… (Anna-Liisa, sinu spordirinnahoidjast tuntakse väga-väga puudust!)

sportlikud, teeme koos joogat

Igalpool, ikka koos

a.k.a. tavaline family meeting

Also… pargis elavas kassikoloonias on üks imearmas kirju kiisupojake, kes on lisaks meganunnu olemisele ka ülimalt sõbralik, tuleb alati juurde ja lubab pai teha. Ma panin talle isegi nime ära – Arya. Oleks mul raha, et arstilkäigud ja steriliseerimised jne ära teha, oleksin ta juba ammu koju vedanud 😦 Nii et Universum – kui tahad, et see nunnupallike omale kodu saaks, saada mulle lotojackpot 😛