Ükspäev käisime ookeani ääres, täpsemalt Portugalis. Kuigi teine riik, siis Malagast on tegelikult Faro kanti ainult 4h sõita. Madriid on kah kaugemal!
Praia da Parrinha on üliäge koht. Tol päeval sai 27 000 sammu käidud, Faros ka, nii et ei teagi hoobilt pakkuda, kui mitu kilomeetrit see saar/poolsaar pikk oli, mida mööda minnes silmapiirini aina liiv ja düünid. Justkui planeet Arrakis, aga veega 😍 Aga ma ütleks isegi, et üks ägedamaid kohti, kus käinud olen! (Ja Algarves on ju üks äge koht teise otsa) Umbes tund kõndisime, kuni jõudsime kohta, kus oleks edasi minekuks tulnud üle veeriba ujuda. Aga sel hetkel algas just mõõn ja vesi voolas päris hoogsalt läbi veeriba ookeani suunas. Hästi äge efekt oli, valin-sulin ja mullitas nagu mullivannis. Ja taganeva veega tuli palju ägedaid merekarpe nähtavale! Ma teel sinna just mõtlesin, et nii tahaks mõne suure ja terve merekarbi leida. Ja siis leidsin lademetes! Määädžik!
Paar karbikest
Tore oli ka, et kui see piirkond, kuhu parkisime ja kust mööda randa minema hakkasime, oli rahvast täis, siis seal lõpupoole oli täiega privaatne, mõnd üksikut jalutajat vaid nägime. No kes ikka nii kaugele kõndida viitsib…
Ja veel on selle pika poolsaare puhul erakordne, et linnapoolses servas, düünide ja vee vahelisel rannaribal on riburadapidi väikesed kalurimajakesed. Lihtsalt laudtee ääres. Ülimalt omamoodi atmosfääriga koht elamiseks! Kahjuks pilti ei teinud, pime oli ka juba… Aga googlemapsi näitel selline:
Kujutan ette kuidas need elanikud öösel linnast baarist jalgrattaga koju sõidavad…
Ühtlasi ööbisime Portugalis sellises majas, et kui ma oleks rikas, siis just sellist tahakski. Nii arhitekt kui sisekujundaja olid imelised olnud, või noh, minu maitse järgi imelised. Selline natuke teokarbi stiilis, moodsa ja vana vahepealne. Jälle, paar pilti ainult tegin kahjuks ja pildilt pole nii aru saada, aga no umbkaudi annab ehk stiilist aimu:
Selline hästi avar, aga ümarate vormidega, pluss söögitoa lagi nii äge ja igasugused muud detailid ka. Lotojackpot, auuuu!!! Mulle üldse ei sümpatiseeri tänapäevased moodsad kuubikud, paluks rohkem teokarpe linnapilti, vahemere äärde sobivad ju valatult!
Jätan siia lõppu veel siit-sealt paar Portugaliklõpsu.
Ma ei tea, mis värk sellega on, aga igasugune geneetikateema ja sugupuu-uuringud jne on mu jaoks alati täiega tõmbavad olnud. Isegi raamatuid lugedes on suguvõsalood a’la “Sada aastat üksindust” mu jaoks 100% kindla peale minek. Juured on alati põnevad noh. Ja see, kuidas elu muutub ja kuidas aeg voolab, või saatused ja valikud, või see, kes kellesse on, või igasugused suguvõsade saladused. Ainest jagub alati! Kusjuures eesti saadetest ongi “Sinu uus sugulane” ainuke, mida ma veel siiamaani ikka vaatama olen jäänud.
Nii et juured, jah. Tahaks alati enda omadest ja inimestest nende juurte taga ka rohkem teada.
Uduloor varjutab
Tookord, kui ma mõned aastad tagasi myheritage geenitesti tegin, tuli sealt välja 15,7% soome geeni ja olin täiega üllatunud, et kust need küll ometi, ma ei olnud mingitest soome esivanematest üldse teadlik.
Pärast selgus, et mu vanavanavanaema oli soomlane olnud – Maria Urbanen. Aga muud tema päritolu kohta polegi teada. Isegi sünniaastat mitte, vaid surma-aasta 1925ndal. Sünniaasta peaks laste vanuste järgi (viis last) ilmselt kusagil 1870-80 vahel olema. Täiega lahendamata müsteerium, eks! Kes ta oli, kust ta tuli, kas armus ja jäi Eestisse? Äkki oli tal Soomes ka pere?
Seega mu isapoolne vanaema oli tehniliselt võttes 25% soomlane. Nii et pisike soome geen tundub nüüd loogiline. Kuigi see polnud kunagi jutuks sattunud enne seda geenitesti!
Kunagi ammu-ammu annetasin oma kolm tilka verd Eesti Geenivaramu uuringuteks ka. Aega läks, aga viimaks hakati sellest geeniuuringust vaikselt tulemusi jagama (millalgi aastake tagasi vist juba tegelikult). Esiteks sain teada, et neandertaallaste osakaal minu genoomis on 2.59% Tsutike üle keskmise 😀
Ja teiseks oli seal vastustes, et 31.8% minust on soome geenid. Päris suur erinevus võrreldes myheritage testiga. Pluss, mu isal näitab seda soome geeni 46%. Üks ta vanematest peaks selle teooria järgi peaaegu üleni soomlane olema? Ma saan aru jah, et see ei ole nii matemaatiline, et kes kui palju millist geeni saab, aga siiski, mingis liinis peab see soome geen ikka vääääga tugev olema. Põnev!
Fun fact, minu soome genoom on geenivaramu järgi protsendi võrra suurem kui Artjomil, kelle vanaema oli päriselt soomlane (Karjalast, rääkis oma õdedega soome keelt jne). Ühesõnaga, mingi müsteerium nõuab siin lahendamist! Eks neid suguvõsade saladusi on varemgi geeniuuringutega lahendatud 😆
Nagu siiani on lahendamata ka see leidlapse-müsteerium, millest juba kunagi varem olen kirjutanud. (SIIN). Kusjuures põnev, et see müsteerium on umbes samast ajahetkest, kui too soome esiema oma; Pauline Marie Luise sündis aastal 1881. Ja nad tundsid (tõenäoliselt) üksteist, sest Maria poeg ja Pauline Marie tütar abiellusid (ja üks nende lastest omakorda oligi minu vanaema). Aga huvitav, kui palju nad ise oma juurtest teadsid ja miks paar põlve hiljem on kõigest vaid hägused jutud alles jäänud, eriti Maria osas. Ja kahju, et kummastki pilte ei ole.
Pauline Marie Luise osas saime siiani teada (noh needsamad hägused jutud, mida lapselapsed oma vanaema Pauline Mariest veel mäletasid/mäletavad), et kusagil (Tartus kirikuraamatutes?) peaks ikkagi olema olemas tema leeritunnistus ja sünnitunnistus peaks ka olemas olema vist. Ja et kunagi hiljem tuli Peterburist tema nimele rahakaart. Ja et Kasepääl (kus nad elasid) nähti mõned korrad võõrast musta looriga naist, kelle kohta arvati, et küllap tema ema (väikese koha värk, kõik ju tunnevad kõiki, võõras inimene tekitab kohe jutte). Huvitav, kas ta ise ka millalgi uuris oma päritolu kohta ja sai midagi teada ka, või oli elu tol ajal liiga kiire, et selliste asjade üle pead murda? Neli last ikkagi! Kusjuures vaatan praegu, et kõik neli olid tüdrukud ja kõik 8 lapselast olid samuti tüdrukud. Mitte ühtegi poissi!!!
Ja geenidega mingi omaduse kaasa saamine on ka põnev teema. Küllap see on rohkem kategooriasse “asjad, mida naljaga öelda,” aga ikkagi. Näiteks kui emapoolsesse suguvõssa piiluda, siis sealt üks kauge sugulane on Kanada väliseestlane, nüüdseks juba üle saja aasta vana. Ja kui kunagi temast ühte artiklit lugesin, siis oli mitmes kohas selline tunne, et ooot, täpselt nagu minust kirjutavad. Ja et nonäed, suguvõsa värk.
Näiteks: „Nüüd, kui mul on võib-olla sada paari kingi, olen hingelt ikka seesama laps, kel koduõuel joostes varbavahed kanasitaga määritud,“
Sõna-sõnalt, noh, nii kingad kui kanasitt kui mõte selle taga!
või: “Hildal on omapärane hobi: huvitavate asjade kogumine. Olgu nendeks siis antiikesemed või mitte just suure väärtusega, aga armsad või põnevad nipsasjakesed. Ja muidugi rõivad, ehted — Hilda on kindlasti võimeline end iga päev erinevalt riidesse panema, end huvitavate ja silmatorkavate detailidega täiendades. … Asju on kogunenud palju — Hilda nimetab nende kogumist lausa haiguseks ja ennast junkoholic’uks ning korra loomine käib juba ammu üle jõu. Aga iga ese on armas, mille kohta võib miskit pajatada. Eriti rohkelt on tal fotosid …”
Viga pole minus, suguvõsa värk!
Minu arust on nii äge eelnevate põlvede inimeste lugusid lugeda, kuigi tõsiasi on see, et kui sugupuud vaadata, siis kahjuks enamusest neist inimestest ei olegi enam muud infot jäänud, kui vaid nimi ja kaks numbrit. Aga et mida nad mõtlesid ja tundsid ja millised nad inimestena olid – nii tahaks teada ju! Ma arvan, et sellepärast mulle meeldibki kirjutada ja pildistada jne – sest kahju on, et enamus seda teinud ei ole. Ja ma olen täiesti kindel, et ei eksisteeri sellist inimest, kelle elust ei saaks raamatut kirjutada, lihtsalt mõnest tuleks komöödia, teisest draama, kolmandast seiklusjutt, neljandast põnevik jne. Aga kõik teeme ju elu jooksul olulisi valikuid (mõnel raskemad, teisel kergemad) elukaaslase, laste, töö, elukoha jne osas. Ja iga see valik võib elu totaalselt teistsuguseks muuta.
…ka läbi! Aeg, oh aeg. Muidu olin justkui pühapäevablogija, nüüd hea kui kord kuus siia jõuan.
August oli põnev. Tööalaselt väljakutsuv, ses mõttes, et töö kadus suuremalt jaolt ära. Kolmandik normaalsest töökoormusest umbes oli. Kõik on ära, puhkustel, reisidel. Samas tegevust nagu jätkus, igavat hetke ei tekkinud. Natuke sai soiku jäänud asjadega tegeletud ja siis puhatud ka (raamatud, filmid) ja langevaid tähti vaadatud ja sõpradega kokku saadud ja ferial käidud jne.
Meil on lastest Aleksandr ka see, kellel ei hakka mitte kunagi igav. Teda on pigem raske kodust välja saada, sest tal on oma peas mingi graafik nagu, et mida ta kõik päeva jooksul ära tahaks teha. Youtube, arvutimängud (nii mängimine kui mängude tegemine), legod jne. Tal on lõputult fantaasiat ja muudkui roteerib oma tegevusi ja on õnnemullis kohustustevaba suve üle ja kui keegi teda ootamatute plaanidega segama ei tule. 13 noh, tore aeg, onju! Sünnipäevaks tahtis playstationit ja kõik arvasid, et kui selle saab, siis ainult seal elabki. Aga nop, hädavaevu mahutab oma graafikusse natuke playstationi aega, mõni päev ei jõuagi.
Dani on täielik vastand. Vabalt hakkab igav tal, ta tahaks rohkem reisida ja unistab Mulhaceni tipu vallutamisest (3479m) ja “välismaale” minekust (nt Portugal või Eesti). Seigelda, avastada, mere ääres kivide vahel elavaid elukaid (krabid, kalad, kaheksalakad, erakvähid, merikurgid jne) uudistada. Ja sellele lisaks ja kontrastiks on ta hull tehnikanohik, pidevalt näen miskeid “hulle leiutisi”, a la ühendab arvutiklaviatuuri telefoniga ja kasutab telefoni nii vms. Ja telefonikollektsioon on tal juba 101 telo suurune. Ja siis veel kolmanda ootamatu küljena oskab süntekal kuulmise järgi lugusid/meloodiaid mängida.
Väike osa kollektsioonist
Ma olen muidu nagu Aleksandr, et armastan omaette kodus olla ja igav ei hakka kunagi, aga samas olen natuke Dani sarnane ka, vahepeal on vaja seigelda ja matkata ja looduses olla ja siis vahetevahel lisaks tahan veel väheke seltskondlik ka olla.
Feriat nautisime sel aastal täiel rinnal, sest tol nädalal nagunii tööd praktiliselt ei olnud. Feriaga on mul justkui suvegagi, et viimastel päevadel hakkab juba ette kurb mõelda, et kas juba tõesti saabki ta läbi, et tahaks veel. Mingi mõnusa energialaengu annab, mis sest, et väsitav on ka. Ega pole naljaasi pika raske flamenkokleidiga 30-kraadises kuumas tantsu lüüa. Aga just see, et tants ja muusika on igalpool ja juba päevasel ajal, on mõnus. Ma olen juba ammu selles vanuses, et kuigi tantsida armastan, siis öösel klubitada ikka eriti ei viitsi, hiljemalt kell 2-3 öösel tahan juba voodis olla. Nii et selline nädalake normaalse inimese ajal toimuvat pidu on täielik rõõm ja kahju oleks lasta sel niisama mööda voolata.
Feria algab alati ilutulestikuga ja mul tulid pildid kuidagi…galaktilised 😆
Üleüldse on nii tore mõelda, et see feria-traditsioon on meil siin täiega elus ja popp ja pole märkigi, et välja hakkaks surema. Nii noored kui vanad võtavad osa ja löövad end lille ja panevad flamenkokleidid ja tantsivad sevillanast. Ja see, et verdiales-ansamblid, mis on siinse Màlaga-regiooni folkmuss ja -tants (ülipika ajalooga kusjuures, üle 3000a) on samuti ferial nii aktiivselt esindatud. Panen siia hispaania keele oskajatele ühe doki verdiales’e kohta:
Verdiales / documental de Cedecom
Ühesõnaga, jah. Eestis olin lapsest saati täielik Viljandi folgi fänn, siin täidab seda tühimikku (ja rohkemgi veel!) Feria de Málaga.
Nii et, august on selline sotsiaalne ja üritustekuu kuidagi sattunud. Enda sotsiaalne elu, laste sotsiaalne elu. Praegu tunnen isegi, et hea meelega oleks nüüd rahulikult oma kivi all kah vahelduseks (miks muidu kirjutama tulin, eks). Kusjuures kuu kõige raskem asi oli üks Danieli klassivenna sünnipäev – see sattus just sellele õhtule, kui Artjom oli tööl ja pidin lastega üksi minema. Ja kui Aleksandri klassist tunnen päris mitut vanemat ja last, siis Dani klass on mu jaoks kõik täiesti võõrad näod, mitte kedagi ei tea ega tunne. Ja mis saab olla veel tüütum, kui hunniku täiesti võõraste lapsevanematega õhtupoolik veeta, kõik see smalltalk ja nimede ja nägude meeldejätmine ja põgeneda pole ka võimalik. Mu õudusunenägu! Reaalselt, lapsesaamise juures kõige suurem väljakutse mu jaoks ongi just seesama. Huuh. Aga ellu jäin! Näiteks enne Aleksandri sõbra ja tema emaga feria-lõbustuspargiskäiku polnud mul üldse ärevust või mõtet, et üldse ei taha minna. Aga just see hunniku totaalselt võõraste sekka sattumine, kellega pole midagi muud ühist, kui lapse vanus, on kuidagi hirmus alati. Kindlasti pole ma ainuke! Õnneks leidsin paari inimesega sealt ühise keele ikkagi, üks nt on illustraator ja ühel teisel on laps samuti autistlik, ja ühed olid täiega filmifännid, nii et aeg läks tegelikult lennates.
Sünnipäevade kuu oli ka. Tolmurull nt sai meil juba 10-aaataseks!
Mul on hea meel, et siin ei löö september kohe puuga pähe, vaid kooli alguseni on veel mitu nädalat aega ja rannahooaeg on samuti veel pikalt täies hoos. See oli mu jaoks Eestis kõige raskem, millega emotsionaalselt hakkama saada – et suvi sai justkui üleöö läbi ja kevad tundus nii kaugel. Paljud inimesed armastavad sügist ja jahedust, mul oli alati hoopis kerge sügisfoobia ja soov põgeneda. Nii et siin hingan ma alati augusti lõpus kergendusega sisse-välja ja olen ääretult tänulik, et suvi veel kestab. Naudin, et on palav ja higi voolab ja õhtud on soojad. Miks need koopainimesed üldse nii põhja elama asusid, ah?
Aga lisan siia lõppu eelmiste Málaga feriate galerii, nii äge meenutada ja vaadata, kuidas kõik vanemaks saavad:
20152016201720182019202220242025
Vahepeal oli koroonaaegne auk, mil massiüritusi ei korraldatud. Ja nüüd vaatan ka, et pole ammu feria-perepilti teinud. Järgmine aasta!
*Nägin kusagil ühte pealkirja, et Julio Iglesias tahab iga tema nägu kasutanud meemi eest 800 eur saada. Ma ei süvenenud, kas oli see tõesti tõsijutt või nali, aga ma igaks juhuks ei julge ühtegi julio-meemi siia panna… (guugelda “julio pasó volando” vms)
Aga teemasse. Mis kuu teie arust kõige kiiremini läheb? Kas ka juuli? Ta nagu ei jõua alatagi, kui juba august käes. Hirmus lausa! Peaks kalendrisse kaks juulit järjest panema, siis äkki jõuaks tal sabast kinni haarata?
Sevillanast harjutasime. Saunas käisin päris mitu korda – no ilm ei olnud vist piisavalt palav… 😆 Aga spordikeskuses on meil Hispaania kohta päris ok saun, 85-kraadine, mõnus vahepeal läbi hüpata, isegi kui sporti teha ei viitsi…
Päriselt kuuma ilma oligi tegelikult kuu jooksul vaid paariks päevaks (selline umbes 36-38 kraadi, nibin-nabin klassifitseerub üldse kuuma alla). Ülejäänud kuu oli enamasti selline mõnus 30 ringis.
Sevillanase-lugu on naljakas – kooliajal sai ju pea iga sügis flamencotrennis käidud. Aga peale Hispaaniasse kolimist ei sattunud ma kümme aastat enam kordagi sevillanast tantsima (väiksed lapsed jne kiire oli noh) ja ühel hetkel kui tahtsin proovida, avastasin, et isegi põhisamm ei ole enam meeles. Täiesti tühi koht oli selle koha peal, kus mu ajus sevillanas pidi asuma. Ma kujutasin millegipärast ette, et see on nagu jalgrattasõit, et kui korra selge, siis terveks eluks… Nii et eelmisel suvel tuletasime youtube abil natuke meelde ja nüüd sel suvel käisime juulis täitsa sevillanase trennis (meil spordikeskuses oli hinna sees). Esimestesse tundidesse me ei jõudnud, liitusime alles poole pealt, aga niimoodi, kui kerge põhi oli juba varasemast ikkagi all, oli sellele vaatamata päris hea käia, ei tundnudki end võrreldes hispaanlastega eriliselt kobamana. Ja imekombel oli mul eesti ajast käte osa ikkagi enamvähem kuidagi automaatselt olemas, mäletan, et nooruses oli ikka üüber-raske just see, et käed teevad midagi hoopis muud kui jalad. Et kohe kui hakkad käte peale mõtlema, lähevad jalad puntrasse ja vastupidi. Võttis tükk aega, et aju suudaks selle “žongleerimisega” ära harjuda. Aga nüüd selle peale lisa-auru ei läinud, käed teevad ise automaatselt enamvähem õigeid asju 😅
Nädala pärast algab meil feria, nii et kes teab, võib olla saab kohe praktiseerida ka.
Eile trenni lõpupeol
Cadizis käisime ka juuli lõpus, pulma-aastapäeva tähistamas. Cadizil on ikka ka mingi täitsa talle iseomane-omapärane võlu ja šarm. Ja ookean ja kassid ja vanad iseloomuga majad. Ööbisime ühes airbnb-kas, kus sattus olema selline sisehoov, et ohh ja ahh.
Olen siin töö kõrvale igasuguseid põnevaid podcaste kuulanud ja mingi veider emotsioon on neist erinevatest kokku mu sisse jäänud. Üks neist oli intervjuu ühega AI-loojatest, Nobeli preemia saanud arvutiteadlase Geoffrey Hintoniga, ja mingi tema mõte sealt seoses sellega, et kas AI tulek on nagu varem uute tehnoloogiate tulek, et kardeti töökohtade kaotust, aga ametid lihtsalt muutusid, ei miskit hullu – ta on kindel, et seekord oleme 100% teistsuguse olukorra ees ja tõesti väga-väga palju inimestest jääb oma tööst ilma. Juba praegu on paljud ettevõtted kõvasti tööjõudu vähendanud.
Ja mul on hirmus mõelda, et tõesti, mida mu lapsed peavad tulevikus üldse õppima minema, et leib lauale saaks. Mr Hinton näiteks ütleb, et tuleb santehnikuks õppida…
Uskumatu, kuidas alles 10a tagasi oli, et tasub programmeerimist õppida ja hea töökoht on alati garanteeritud. Noh, enam mitte, ma ei kujuta ettegi, kui palju töötuid programmeerijaid varsti (või juba?) on. Või psühholoogid – alles hiljuti mõtlesin isegi, et oleksin pidanud ikkagi psühholoogiat õppima minema, sest esiteks huvitav ja teiseks inimkonnale kasulik ja kolmandaks – tööd jagub maailma lõpuni, sest kellel siis tänapäeval kõik korras oleks. Hahhh, hea nali – hoopis chatgpt on nüüd tänapäeval inimeste isiklik hingepsühholoog ja seda tasuta ja kiiresti, ei pea isegi järjekorras ootama, et aega saada. Kõik assistendid ja nõuandjad ja copywriterid jne – varsti ka ajalugu. Jne, jne. Mis kõigist neist inimestest saab, kas nad leiavad uue töö?
Ja teine mõte, mis sealt intervjuust silma jäi, oli et juhul kui kõigile inimestele oleks tulevikus mingi riiklik sissetulek garanteeritud ja tööd ei peakski enam tegema, siis inimesed langeks ju depressiooni, sest nad kaotavad oma eesmärgi ja mõtte ja väärtuse jne. Ja see on midagi, mida mul on nii raske mõista või millega suhestuda, olen seda juba varemgi tundnud. Miks inimesed näevad oma väärtust nii tihti läbi oma karjääri?
Vaata pääsukest – ehitab pesa, saab pojad, lendab talveks soojamaareisile. Ei vaevle depressioonis, et mis oma eluga küll peale hakata või et igav olla või et tahaks hirmsasti karjääri teha või naabrist parem olla vms…
Miks inimesed ei oska lihtsalt olla ja elada, miks peab koguaeg kõik üle ja keeruliseks mõtlema (eks ma ise ka).
Ühes teises podcastis arutleti selle üle, et inimesed on tehnoloogia- ja arenguhullud. Koguaeg on vaja kõige uuemat telefonimudelit, viimase väljalaske tehnoloogiat jne. Et me ei ole näiteks nagu mesilased, kelle elu pole saja aastaga grammigi muutunud – kärgi ehitatakse ikka samamoodi nagu alati jne. Aga inimesed tormavad aina tehismaailma suunas, muutudes ise ka tasapisi justkui robotiteks.
Ja jälle tunnen ma, et ma pole siis üldse see õige Inimene, miski defekt on juures. Sest mul pole absoluutselt huvi uute tehnikavidinate järgi, telefon – niikaua kui vastu peab, seni uut ka ei teha, peaasi, et kaamera enamvähem ok oleks. Kui valida, kas sõita sellise puust laevaga, nagu sel esimesel pildil, või uhke ja kiire jahiga – iga kell puust ja aerudega! Mind üldse ei tõmba kõik uuem ja uhkem. Mul tuleb sellest pigem paanika, et kõik muutub liiga kiiresti, uued programmid ja äpid ja tehnoloogia – ma ei jõua ega taha kaasa joosta noh. Ja raha ka ei tõmba, kuigi ju peaks, sest tänapäeval on see justkui inimeseksoleku mõõdupuuks, et kellel on surres rohkem rahhi ja kes selle nö monopolimängu lõpuks võitis.
Ma olen näiteks tihtilugu kusagil mäeserval istudes kajakaid vaadanud ja mõelnud, et kui ma saaksin valida, kas sünnin järgmine kord inimese või linnuna, valiksin kõhklemata linnuksoleku. Mõtle – päriselt elada. Mitte muretseda mingute mõttetute asjade pärast nagu raha või töö või kuidas kodu või autot jne osta. Selle asemel lihtsalt ehitad pesa ja oled, naudid. Aga inimesed on loodusest nii kaugenenud, et päriselt looduses elamine tundub meie jaoks juba võimatu, keeruline, ebamugav. Ja me oleme ikkagi ju sotsiaalne liik, ei saa ülejäänud inimkonnast nii kaugele oma eluviisilt minna, nö kiviajas elada. Peab kaasas kõlkuma, isegi kui ei meeldi. Ühiskonna osake olema, lapsed kooli panema, playstationi ostma, sest teistel lastel ju on jne.
Või on neid tehnoloogia- ja arenguinimesi vähem kui meid tavalisi rahulikke kulgejaid, aga nende käes võim ja otsused?
Ma kujutan ette, et maailmas on juba miljoneid inimesi, kes pole oma elus kunagi tähistaevast näinud või paljajalu murule saanud astuda. Mul on nii raske kujutada ette neid miljonilinnasid, kus inimesed lihtsalt istuvad autoummikutes ja kontorites ja jälle autoummikutes ja siis teleka ees ja niimoodi päevast päeva. Ma arvan, et eestlasena ongi raske seda ette kujutada, me oleme ikka niivõrd loodusrahvas, kõik käivad metsas ja seenel jne. Ja siin Hispaanias samamoodi – ma tunnen end ikkagi looduse osana. Siin on mäed ja mäed ja mäed, nii kaugele kui silm ulatub. Ja meri. Ja metsad ka, mis sest, et teistsugused kui Eestis. Tuhandeaastased jändrikud puud. Aga huvitav, kas siis kui oleksin sündinud mõnes suurlinnas ja poleks sealt kunagi välja saanud, kas siis oleksin ka üks neist, kelle elu keerleb ainult karjääri ümber, sest muid variante, muud pointi lihtsalt pole?
Eriti hipina tunnen end siis, kui näen, et inimesed töö ja karjääri nimel oma tervise kaalule panevad, läbi põlevad. Ja alati mõtlen, kas mina olen praaktooode, et ei oska edukust prioriteediks panna (ja sellepärast olengi vaene nagu rott) või on inimkond kuidagi väga valel suunal. Nagu highway to hell. Kiire-kiire-kiire, aga kas see on seda lõpuks väärt? Isegi see AI-tüüp seal intervjuus ütles, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et laste ja naisega rohkem aega koos ei veetnud (ta on 77).
Ei tegelikult olen ma ikkagi niivõrd inimene, et praegune maailm on ju ka täitsa äge ja elatav, eriti kui ei peaks raha pärast põdema. Tsivilisatsioon on äge. Kes oleks tuhat aastat tagasi ette kujutanud, et saab lennukiga kuhu iganes lennata ja imelisi kohti külastada. Ja nii mõnus on mõnikord kohvikus kohvi või veini rüübata ja sõpradega tsitt-tsättida. Ja läbi mingi õhukese plastikvidina tuhandete kilomeetrite kaugusele rääkida. Kuigi ma eelistaksin ikkagi elada sellises maailmas, kus ei peaks muretsema AI ohtude pärast või tuumakatastroofi kartuses (p.s. ainuke turvaline koht pidi Annie Jacobseni sõnul olema Uus Meremaa). Ja sellises maailmas, kus oleks vähem sotsiaalmeediat ja rohkem päriselu. Ja andke vana Windows XP ka tagasi, eh? 2000ndate algus oli päris ok aeg veel, eks?
Graham Hancock käis ühes intervjuus välja, et maailm oleks parem paik, kui ei oleks maailmavalitsejaid ja poliitikuid. Sest tegelikult on inimesed igas riigis ja kultuuris ja usus toredad, sõbralikud, inimlikud. Ja ehk oleme juba niipalju arenenud liik, et saaksime ilma sõdade ja salateenistuste ja vastandumisteta hakkama. Täitsa põnev mõte, onju, mis sest et utoopia.
Ja mu lemmik-seeneteadlaselt Paul Stamets’ilt kuulsin mõtet, et iga poliitik peaks kohustuslikus korras korraliku seenetripi tegema. Ja peale seda ta ei tahakski enam sinna latva ronida, sest ei vajaks seda võimu ja raha, või siis läheks juba heade eesmärkudega, et aidata ja maailma paremaks muuta.
Veel ütles Paul Stamets, et peame AI-le õpetama, kui tähtis ja inimlik on teha väikseid heategusid – et enamus meist saab välja tuua mõne ootamatu heateo täitsa võõralt inimeselt, mis on elumuutev olnud, mis on mõnikord lausa elu päästnud, või siis vähemalt seda kõvasti mõjutanud. Heategu, tähelepanek, kasvõi mõni lause või soovitus, mis on nii õigel hetkel tulnud. Ja kui keegi on meil aidanud keset maanteed autokummi ära vahetada, läheme järgmine kord ise ka mõnele teisele hädasolijale appi. Selline headuse-efekt noh. Et kui AI praegu noorena seda mõistaks ja hea kasvatuse saaks, siis ehk oleks lootust? (A la nagu koerakutsikas – kui ei taha et murdjaks kasvab, tuleb hästi kasvatada ja treenida)
Kuigi heategudega seoses pean tõdema, et nii palju skämmi on tänapäeval, et kui oled mõned korrad põletada saanud, siis ei tahagi enam väga riskida…
Aga tahtsin positiivsel noodil lõpetada – täitsa võimalik, et mu lemmikraamatuseerial ilmub lõpuks kauaoodatud kolmas osa. Nimelt on minust veel fännimad fännid selle kirjaniku ühel kinnisel, tõlkijatele mõeldud saidil silma peal hoidnud ja seal on ühtäkki väga palju liiklust tekkinud – just nagu siis, kui tal eelmine raamat ilmuma hakkas. Juuhuuu, pöidlad pihku igatahes 🙂
Käisime hiljuti ühes külakeses flamencokontserdil ja see on nii ideaalne näide hispaania suvedest ja sellest, et suviti ollakse siin öise eluviisiga. Kontsert algas kell 11 õhtul ja viimane esineja lõpetas alles napilt enne nelja hommikul. Ja kuna see viimane laulja on üsna tuntud, siis jäid kõik ikka lõpuni kah. Igas vanuses, nii lapsed kui pensionärid. Aga pigem oli publik ülekaalukalt vanem generatsioon, sest külapidu ikkagi. Ja ei mingit öörahu ka neile, kes ei tulnud, sest pidu toimus õues ja helitehnika oli nii võimas, et ikka üle terve küla ja mägede kajas.
Ja hinnad sellistel külapidudel, ehhh! Õlu oli 1 eur, tinto de verano 2 eur. Võileib 1 eur, sašlõkivarras 2.50 jne.
Aaah, ja kontserdi (ehk öö) jooksul nägin kolme meteoriiti!!! Juuli alguses, uskumatu, eks! 4ndal juulil täpsemalt. Kas need võisid olla veel mõned hilised tauriidid? (noid peaks vist juunis olema näha, aga ega ma kindel ka pole, kiire guugeldamine ei andnud miskit)
Esimesena esines Artjomi kunagine kitarriõpetaja ühe lauljaga (ok laulja, aga siiski mitte imeline, aga kitarriõpetaja küll ülihea tehnikaga), teisena üks päris hea võimsa häälega laulja koos ok kitarristiga, kolmandana oli parim kitarrist, keda ma oma elus siiani vist laivis olen kuulnud (ja ega lauljal ka viga ei olnud) ja neljandana oli ülihea laulja koos üle-eelmise kitarristiga.
Kella viieks hommikul jõudsime koju 😅 Ma siin suvisel ajal olen harjunud umbes kahe-kolme paiku magama minema, aga viis on mu jaoks ka ikka liig mis liig! Ei ole veel piisavalt hispaanlane…
P.S. Hispaanlaseks kasvamise teemal: aitäh kõigile 711 inimesele, kes eelmisel aastal raamatukogudest “Minu Hispaania” laenutasid! Nii tore on näha, et siiamaani teda kätte haaratakse ja alati on tore, kui ta kedagi kuidagi puudutab ja oma lugemismuljeid ka jagatakse.
Kuigi nii veider on mõelda, KUI palju on nende vahepealsete aastatega juba elu ja Hispaania muutunud. (Ja mina ka muidugi!) Raamat viib tagasi aastatesse 2013 – 2020. Oh neid ammuseid aegu! Praegu saaks ilmselgelt juba täiesti teistsuguse raamatu. Elu muutub iga aastaga üha kiiremini, mille tundub.
Aga õhtutest ja öödest rääkisin ju! Mu raamatu- ja seriaalijärjekord aina kasvab, sest õhtud lähevad kõik hoopis õueskondamise peale ära. Ja koguaeg toimub midagi ka, kontserdid, üritused, festivalid. Ja mere ääres või mäe otsas ka ju tahaks käia. Ja nii ta lähebki. Kusjuures eile öösel nägin jälle ühte meteoriiti! Isegi täiskuuga oli nii selgelt näha.
P.S. Kas teadsite, et kuu on võibolla seest õõnes? (no ühe teooria kohaselt) Kui seda kuulsin, tuli kohe lapsepõlve üks lemmikraamatutest “Totu kuul” meelde.
Üldse olen siin töö kõrvale igasuguseid põnevaid teooriaid kuulanud, näiteks, et Atlantis asus hoopis Aafrikas (praeguse Mauritaania aladel). Kellele ei meeldiks lahendamata müsteeriumid, eh? Oleks ise veel noor ja tegus, asuks kohe lahendama neid, võtaks labida selga ja suuna Aafrika poole 😍
Aga kuna enam noor ja tegus pole, siis selle asemel vähemalt väikesed Málaga-õhtuseiklused…
Sellised õhtudJa sellised õhtudJa sellised õhtudJa sellised õhtud
Õhtuti/öösiti tuleb läbi magamistoa akna nii imeliselt head suveöölõhna. Ja mõtlen, et millest see koosneb? Sest suvi on siin mitte roheline, vaid juba päris krõbepruun. Akna taga kasvab üks mänd, see on roheline. Aga ülejäänud “heinamaa” ja kaljuserv selle taga on pruunid ja kuivanud. Mis seal ometi õitseb? Tegelikult kui täpsemalt vaadata, on mingeid valgeid ja kollakaid õisi ka näha, igasugused ohakalised ja muud teravad-torkivad ja krõbedamaga harjunud taimed. Aga igalpool terrassidel ja parkides jne õitseb igasuguseid eksootilisi põõsaid, küllap rändavad needki lõhnad mu aknani.
Igasugused öised siristajad ja kilgid ja tsikaadid jne on ka platsis. Mõnus on. Ma olen üks neist veidrikest, kellele hispaania suvi ka hullult meeldib, mitte ainult kevad ja sügis. See kuumus ja soojad ööd/õhtud. Kuigi jah, mis viga siin rannikul suvesid armastada, siin on nad kõvasti mahedamad kui sisemaal. Juba pool tundi sisemaale sõites on 5°C juures. Aga meil hoiab meri ikka sellist ühtlasemat temperatuuri. Kui mujal lõuna-Hispaanias on praegu kuumalaine ja 35-40 kraadi, siis meil näitab termomeeter hetkel kõigest 30. Mõnel õhtupoolikul võib mere ääres istudes täitsa jahe hakata!
Kusjuures jaanipäeval sadas sel aastal ka meil vihma! Hästi natuke, mõned piisad päikeseloojangu paiku, eemal mägedes müristas ja lõi välku ka. Aga soe oli ja noche de san juan sellest tähistamata ei jäänud, vihapiisad andsid hoopis määdžikut juurde.
Rääkisin jaanipäeval ühele sõbrale, et Eestis on traditsioon, et jaanipäeval alati sajab. Ja kohe tšekkisime järgi, et jep, nii ongi.
Hispaanias tähistatakse jaanipäeva kõige rohkem rannikul – tehakse lõkkeid, põletatakse Jua’sid. Samamoodi nagu Eestiski, hüpatakse üle lõkke. Ja kirjutatakse paberile kas soov või just vastupidi, midagi, millest tahaks lahti saada, ja visatakse lõkkesse. Ja südaööl minnakse ujuma. Sellised puhastavad tule- ja veerituaalid. Kahjuks ei ole Malagas linnarannas viimastel aastatel lõkke tegemine enam lubatud, välja arvatud linna enda ametlikud lõkked. Aga tegime ikkagi kiiresti väikese lõkke, nii et kõik rituaalid said kenasti tehtud.
Jaanipäev oli viimane koolipäev (kuigi mu omad panid viimased kaks päeva poppi, sest reedel oli koolilõpupidu juba ära ja mis seal enam ikka). Kõik on oma tunnistusega rahul. Danil on megahea aasta olnud, tal on super klassijuhataja ja teiste õpetajatega ka hea klapp. Ja tänu autismidiagnoosile sai ta sel aastal koolis üks-ühele asju ja teraapiat lisaks + kõige rohkem oli tal eelmistel aastatel puudu mõistmisest ja nüüd sai ta seda ka, st hukkamõistu asemel mõistmist. Kõik õpetajad täiega kiitsid, kui tubli ta on ja kui palju selle aastaga avanenud ja edasi jõudnud. Eelmise klassijuhatajaga oli ta suht oma kookonis. Nii et kokkuvõttes oli nii tema kui meie jaoks see kooliaasta stressitaseme mõttes täiesti chill ja seda oli totaalselt vaja.
Aleksandri kooliaastast seevastu saab igasuguseid põnevaid lugusid rääkida. Pooled poisid ta klassis on täiesti kasvatamatud/allumatud ja lisaks pidevale lärmile (klassis) oli ülepäeva igasugused draamad neil seal. Aleksandr õnneks jäeti enamasti rahule, sest esiteks nad teavad, et ta kitub ära, ja teiseks tal youtuberi-kuulsus ka koolis. Umbes neli korda vist aasta jooksul kirjutasin klassijuhatajale, sest keegi kiusas. Ühel korral ühele lapsevanemale ka. Aga kaks poissi ja nende vanemad nt käivad omavahel mingite intsidentide pärast lausa kohut. Ja paar poissi on andunud natsid ka. Järgmisel õppeaastal segatakse kahe paralleelklassi lapsed paremini ära, sest sel aastal sattusid kõik marakratid kokku ühte ja teine klass oli mõnus rahulik paradiis olnud (kaks Aleksandri sõpra olid seal paralleelis). Loodetavasti jääb mõni hullematest marakrattidest istuma või midagi… Või vahetab kooli. Meie ise ei tahtnud kooli vahetada, sest Aleksandri kolm parimat sõpra seal. Ja selles vanuses on sõbrad juba täiega tähtsad!
Nii et suvi, juhhei! Esialgu oleme küll ainult aktiivselt ja sotsialiseerides puhanud, aga täna lõpuks on selline kodune tšill ja ees terendab samuti pisut rahulikku kodukontoriaega.
Artjomi sünnipäeval käisime mägedes ühes väikses külakeses (Acebuchal, Frigilianast 20min “pärapõrgusse” sõita) asuvas söögikohas (parim salat, mis saanud olen, aga omg kui suur ta oli!) ja pärast veetsime õhtupooliku Nerjas.
Frigiliana mägede poolt vaadatuna Mu salat ja seenekroketid
Iga kord, kui Nerjas käin, mõtlen, et tahaks seal kauem olla. Tal on ülimõnus vaib noh ja igav seal ka ei hakka, elu keeb. Mulle tundub, et ta on rannikul üks vähestest linnadest, mis tõmbab enda kanti inimesi, kes on tulnud just hispaania kultuuri pärast. Ja kohe kõrval on imekaunis Frigiliana. Igatahes kui me ei elaks Malagas, oleks Nerja järjekorras järgmine valik. Ja kolmandal kohal siis Tarifa ja Cadizi kant, kuigi seal oleks pigem pensionipõlves mõnus elada.
Järgmisel päeval oli töö pärast Manilvasse vaja minna, nii et pakkisime lapsed kaasa ja läksime sealsesse rooma-aegsesse looduslikku spaasse väävlivanne võtma. Legendi kohaselt käis Julius Caesar seal oma sõjameestega ravivetel ja koht ongi tema järgi ka nime saanud (baños de Hedionda de Casares). Kui seal lastele seda ajalugu rääkisin (nad käisid essat korda), oli endal ka heureka-moment, sest kes siis ilusat Casarese pueblot ei teaks, aga ma polnud kunagi mõelnud, kust see nimi tuleb 😄
N.B. Infoks veel, et suveperioodil peab baños de Hedionda külastamiseks netis omale koha broneerima ja auto peab jätma u 10min kaugusele parklasse.
Aga ongi juba õhtu käes ja vaja nüüd väike jalutuskäik ka teha! Ideaalsuvegraafik tulebki ilmselt: töised hommikupoolikud toas + mõnusad sumedad õhtud õues.
Siis kui püüad netis aru saada mis päris ja mis fake
Blogimaailmas oli arutelu all AI ja mida ta siis ikkagi meist, kasutajatest teab ja kõrva taha pannud on. Ma kasutan teda tegelikult ülivähe. Mõne nädala tagant vast midagi sipsti uurin, viimasel ajal rohkem laste kooli kui enda jaoks. ChatGPT’lt siis täpsemalt, kasutaja tegin juba kohe siis, kui ta välja tuli. Aga isegi kui vähe kasutan, olen endast talle ikkagi mingi hetk üht-teist rääkinud, nt selle eksperimendi käigus, kui tahtsin näha, kuidas ta psühholoogina hakkama saaks. Päris ok eksperiment oli, sain temalt isegi uusi ideid, mida uurida/lugeda/kuulata.
Miks ma teda vähe kasutan – sest koguaeg on see “usalda, aga kontrolli” asi. Ta teeb nii palju vigu, isegi lihtlabases matemaatikas nt ükskord tegi. Ma nüüd puusalt panen, aga mu meelest mingi 10% või rohkemgi on lihtsalt mingi valeinfo. Ma tunnen kindlasti, et ta pole veel ligilähedalegi superaju, vaid alles õpilane, keda peab pidevalt parandama. Ja ta valetab nii ausate silmade ja sirge seljaga! Mulle valetajad kohe absull ei istu, öelgu siis parem kohe, et ei tea vastust…
Näiteks küsis Artjom oma chat-gpt käest ükskord, et kes on Marju Gellert. Ja sai vastuseks mingi totaalse umbluu. Lihtsalt mõtles ise välja midagi ja jutustas ausa näoga. Lähen kohe uurin, kas Artjomil see alles veel, mingi pool aastat tagasi oli, kui samamoodi tahtsime nalja pärast teada, et kas ja mida ta meist jooksvalt koguaeg kõrva taha paneb.
Nunnu, eks! Kusjuures, sellist raamatut (“kohal ja kaugel”) üleüldse ei eksisteerigi. Kui just chat gpt pole tulevikus reisinud ja kunagi keegi kirjutab selle 🤣 Kuigi, peab ilmuma aastal 2015… Mingis paralleelunuversumis? Pluss, ma tean 100% kindlusega, et ühtegi nimekaimu mul maailmas ei eksisteeri, kindlasti pole ka 10. dets 1952 ühtegi marjugellertit sündinud. Nii et selline huvitav (ja samas väga detailne!) umbluu tuli tal, kuigi pika torkimise peale jõudis lõpuks õige infoni kah. Ja siis proovis ise juttu sujuvalt mujale suunata, et mis see perekonnanimi ungari keeles tähendab 😅
Aga nüüd ikkagi vastus sellele küsimusele, et mida ta mu kohta (praegu) teab. Päris palju teadis, st mu isiksusetüüpi ja tööd jne. Täitsa adekvaatse kokkuvõtte tegi. Aga no ma olin talle kui “psühholoogile” need tookord ise andnud vestluse käigus. Sellist põnevat ridadevahelt infot polnud ta kokku pannud. Ja vastuseks, et mis ta minust arvab, ütles:
Sa tundud tundlik, mõtlik ja loominguline inimene, kellel on tugev sisemine maailm. Sa hindad autentsust ja kvaliteeti, mitte pelgalt “müra” või pealiskaudset edu. Samas võivad su kõrged sisemised standardid ja tundlikkus vahel takistada tegutsemist või tekitada kahtlusi, eriti müügitöös või äriga alustamisel.
Mis pole vast vale, aga väga ümmargune jutt. Ses mõttes puhtalt nende väheste asjade põhjal, mis olen talle ise andnud, a la kui isiksusetüüpidest jne rääkisime. Ma arvan, et isegi iga mu pikaaegsem blogilugeja teab must palju rohkem.
Samas kui ma küsin tema käest nimeliselt enda kohta, siis nüüd otsis ta ikkagi päris palju infot netist kokku, ei mõelnud ise välja nagu tookord Artjomil. Samas ikkagi on kohati puudulik see info, ise guugeldades leiaks kümne mintsaga ka rohkem. Blogist ei tea ta midagi (kuigi see ju netis avalikult üleval), teisest raamatust ka mitte (kuigi see ka goodreadsis ja raamatupoodides jne kenasti olemas). Fotoalane info ka mingi vana teismepõlvest. Lapse nimi on veaga jne. Nii et ma ei tea, ei suuda keegi mind AI-usku pöörata. Ei mõista ma ei seda fenomeni, et teda paaniliselt kardetakse, ega ka seda, kui temasse armunud ollakse või parimaks sõbraks peetakse.
Lisaks on ai-ga seoses nii tüütu, et nüüd on terve nett mingit vale täis, genereeritakse võltspilte ja videosid jne, nii et ma ei usu enam enamus asju, mida näen. Vanasti pidi vähemalt vaeva nägema, et mingi võltsasi üles panna, nüüd genereeritakse ühe klikiga. AI tehtud “kunstist” on ka nii üleküllastus. Ja ai-genereerirud huumor pole ka mu meelest kuskiltostsast naljakas, nii palju kui olen näinud tema nalju siin-seal jagatavat. Kõige hullem on, et kardetavasti hakkab varsti nagu vändrast saelaudu tulema mingeid ai-skriptiga filme ja kõik läheb veelgi üleülbalisemaks.
Aga kõrvalepõikena – eelmisel suvel sattusin Brandon Sandersoni taevasselennu-sarja lugema ja sealne AI nimega M-bot oli täiega nunnu tegelane. Nimetasin oma sünnakingiks saadud robottolmuimeja ka M-bot’iks 😆
Ma vist ei olegi kõigist elukatest me kodus rääkinud. Screetcheritest näiteks. Ei ole maininud ju? Või juba kirjutasin kusagil?
See oli umbes mõned kuud tagasi vist, kui hakkasime aeg-ajalt kodus mingit veidrat heli kuulma. Nagu kohe täitsa toast, või siis loogilisem oleks, et akna tagant? Või seina vahelt… keegi nagu kriiskaks vahepeal. Järjest tihedamini oli seda heli kuulda, eriti varahommikuti. Ja õhtupoolikuti. Ja lõpuks kriisati juba nagu päev läbi. Heli tuli köögist. Jõudsin juba külmkapi kaela ajada, aga lõpuks tegin kindlaks, et ta tuleks justkui kusagilt köögikapi alt. Seal on üks ventilatsioonirest. Mõtlesin, et ehk keegi (mõni lind) kriiskab katusel ja läbi ventilatsioonišahtide kostub nii hästi tuppa. Aga kui Dani endoskoobiga asja lähemalt uurisin, sain aru, et tõesti siinsamas seina sees. Põhimõtteliselt kui nõusid pesen, siis vähem kui meetri kaugusel mu varvastest elavad…. nooooh, mis arvad, kes?
Õige vastus on – piiritajad.
Piiritajad on tegelikult ju sellised linnud, keda naljalt paigal ei näe. Pidevalt on lennus, ei vadista kusagil traadi peal laulda nagu pääsukesed. Pidavat isegi magama lennu pealt. Muneda ega pesal poegi haududa nad siiski lennu pealt ei oska, nii et nad olid seina sisse, ventilatsioonirestide vahele otsustanud pesitsema tulla. Harjusime täitsa ära selle pideva kriiskamisega (suht kõrvulukustav, kui niimoodi meetrikese kauguselt, neil seda võimsust jagub häälel). Nüüd viimastel nädalatel on mitte ainult kriiskamine, vaid tibu-sädistamine ka, nii et perelaienemine oli vist edukas ja küllap lendavad varsti pesast välja.
Kusjuures nii veider, et kassid ei taha üldse uurima minna. Nagu kardavad seda piiritajate kõrgesageduslikku kriiskamist, võib-olla mõtlevad, et mingid hirmsad dinosaurused on seal kapi all. Läbi akna armastavad küll linde vaadata, aga piiritajad kohe siinsamas resti taga – ei aitäh.
Lisaks piiritajatele on magamistubade-poolsete akende taga kaljuserval end mingid pistrikud sisse seadnud. Juba mitmeid kordi nägin neid patseerimas, aga palja silmaga või binokliga ei saanud aru, kes. Nüüd, kui Dani sai sünnipäevaks teleskoobi, sain läbi selle piiluda. Imekaunid tegelased. Natuke nagu hiireviu moodi, aga silma alt lähevad tumedad triibud. Väiksemad linnud hoiavad eemale, aga näiteks tuvi julges küll sama puu otsa istuma minna, kus üks neist endale parasjagu tualetti tegi.
Essad katsed telefoniga läbi teleskoobi
Nii et selline loomaaed meil. Või linnuaed.
Liivahiired elavad endiselt hästi. Hullud tegelased! Aina korraldavad ja ehitavad oma puuris elamist ümber. Iga hommik on midagi uut. Mõnikord näeb välja nagu mingi tunneliterägastik, mõnikord nagu mingi linnak. Vetsupaberirull tükeldatakse minutiga ära. Aga õnneks olid nad tõesti ühest soost, nagu poemüüja lubas ning poegi pole tulnud. Vedas!
Kutsume nende elupaika herbaariumiks, sest kuigi hispaania keeles on liivahiir tegelikult gerbil, siis loomapoodides jne nimetatakse neid eksikombel jerbo-deks (mis hääldub kui herbo) ja nii neid rahvasuus tuntaksegi. Või paremal juhul jerbo de mongolia’ks. Jerbo on tegelikult hoopis egiptuse kõrbehiire nimetus ja nood näevad veidi teistmoodi välja. Nii et kui keegi räägib jerbodest, tasub täpsustada, kas peetakse silmas mongoolia või egiptuse omi, sest need on täiesti erinevad liigid.
Umbes sellised on egiptuse omad
Kui juba loodusjuttudeks läks, siis nägin ühel päeval imekaunist tegelinskit. Või noh, Dani va teravsilm nägi, mina polekski tähele pannud. Ma eestikeelset nime ei teagi, aga hispaania keeles saltamontes narigudo (truxalis nasuta). Ta on mega hea kamuflaažiga, tõesti nagu puuoksake/leheke. Aga lennates hoopis teistsugune – sisetiivad on violetsed. Üks hästi sarnane rohutirts on veel olemas (acrida ungarica), aga neil on sisetiivad läbipaistvad.
Leidsid?Väga udune pilt sellest sekundist, mil ta lendu hüppas
Kuulsin hiljuti ühest podcastist, et tervise mõttes on ülikasulik kord päevas korraks paljajapu muru/maa peal olla, et pidada päriselt teaduslikult verelibledele hästi mõjuma (a la mikroskoobist verd vaadates on erinevus näha, vähem klompis vms). Ja mulle tuli meelde meie nädalatagune Torcalis-käik, kui ma ühel hetkel ühest järsemast kohast alla ronimiseks kingad ära võtsin, Ja täiega tundsin kohe seda maa-kontakti või mingit energiat ja selline tunne oli, et vot alles nüüd olen päriselt siin kohapeal. Kõlab täiesti hipilt ja kuigi ma natuke ju olen, siis ma päris uhhuu ka pole. Aga vot ausalt selline tunne oli. Kõndisin pärast veel mõnda aega paljajalu.
Kusjuures ma olin lapsepõlves täiega paljajalu-laps, suvel ju ikka kingi ei hakanud jalga toppima. Pinnud, mesilased, roostes naelad jne – kõike sai. Maalapse värk. Aga hakkasin mõtlema, et käin küll palju matkamas, aga ikka alati tossud või kingad jalad, et peakski vahepeal siis paljajalu ka võtma. Õnneks mere ääres saan seda paljajalu-tunnet kah. Aga mäed. Mäed on vägevad ja teistsugused. Eriti veel selline eriline ja maagiline koht nagu Torcal. Mind täiega tõmbab sinna, maikuus käisin lausa kaks korda. No Málagast kiviga visata kah. Kusjuures naljakas, et esimene kord olime grupi ornitoloogidega – nägime linde, aga mitte ülipalju. Kui ikka 20+ inimest, siis on linnud-loomad pigem peidus. Aga kui läksime omatte ja nädala sees ja õhtupoolikul, oli hoopis teine tera. Igasuguseid tiivulisi-sulelisi-karvaseid lademetes, aga inimesi ainult mõni üksik. Sellepärast ma armastan ka paindliku graafikuga tööd, et siis saab käia looduses, kui seal on rahulik. Nädalavahetustel on mõnes mõttes nagu “Calle Larios” ehk linna peatänav, kus inimesi aina voorib ja voorib. Nii et life-hack – kui otsid vaikust ja rahu, mine nädala sees 🙂
Miiaaamooore…Kivi sees kasvab
Vahepeal oli Dani sünnipäev ka – 11. Ta otsustas, et ei taha kedagi kutsuda, vaid ainult koos meiega omaette kusagile minna. Nii et kõigepealt käisime Ikeas söömas ja siis sõitsime mägedesse. Loodus on praeguseks küll juba üsna ära kuivanud, aga oleandrid õitsevad kõikjal, eriti jõesängide ääres.
Siin mõnda aega tagasi kirjutasid paljud blogijad oma keskmisest argipäevast. Hispaania kombe kohaselt oli mul mañana ja mañana, aga jõudsin nüüd lõpuks siiski ka tegudeni ja panen enda halli argipäeva samuti kirja. Nii et saate kaeda, kas elu teises riigis näeb teistsugune välja või on lõpuks ikka elementaarne ja universaalne pere-töö-kodu-sõbrad oravaratas.
Kuigi pean lisama, et sellist keskmist päeva on mul üsna raske kokku võtta, sest iga päev on oma nägu ja päevast päeva täpselt sama graafikuga rutiini on vähe. Kusjuures mulle nagu meenuks, et millalgi mõned aastad tagasi juba panin ka tolleaegse argipäeva kirja, pärast lähen piilun, kas elu on vahepeal ka muutunud või on üks-ühele sama tekst 🙂
Värvi jagub isegi halli argipäevaEi ole meie maja, aga naabruskonnasKa siinkandis üks majake
7:00 heliseb äratuskell (tegelikult alustab kass juba 10-30 min varem äratamisega, tuleb mu juukseid ja peanahka küüntega siluma ja närima või niisama kaissu nurruma ja/või padja peale kõndima. Aga ei lähe läbi tal see nipp, põõnan edasi).
Ühel lapsel hakkab kool kell 8:15, teisel kell 9:00. Seega kui üks on kooli saadetud, äratan teise ja jälle otsast alata.
Kui lapsed läinud (tavaliselt viib Artjom nad kooli, aga kui tal tööasjad, siis mina), olen ise ka juba zombi-staadiumist välja jõudnud ja teen (juhul kui olen tubli) oma hommikuharjutusi (viis tiibetlast), koristan veidi kööki ja teen endale võileiva ja uue kohvi. Second breakfast, nagu kääbikutel… Lihtsalt varahommikul laste kõrvalt ei olnud aega rahulikult/korralikult, heal juhul oli kohv + komm või küpsis. Ja istun arvuti taha tööasjadega tegelema: pilte töötlema või mõnikord ka muid jooksvaid asju, a la klientidele arveid tegema hoopis. Keskmiselt on kuus 10-20 fotoshooti, oleneb kuust ja mis sorti shoodid on. Ilmselgelt on töötlemise mõttes ja ajakulus suht suur vahe, kas on pulm või lihtne pereshoot.
Kui on selline päev, et Artjomil ühtegi fotoshooti ei ole, töötleb ta ise ja mina tegelen nt kodulehe või kuulutustega või vastan e-mailidele vms. Ma olen juba sada korda kirjutanud, et fotograafia on räme multitasking, ei ole, et klõps klõps ja kerge töötlus ja punkt. Nii et sedasi kahekesi meeskonnatööd tehes on realistlikum asjad joone peal hoida.
Lisaks kasutan seda pilditöötlemisest vaba aega igasuguste kõrvalprojektidega tegelemiseks: ma ei ole küll mingi itimees, aga olude sunnil olen mõned kodulehed valmis nokitsenud ja haldan neid nii hästi kui oskan ja jõuan ja aega saan. Panen nad siia kirja ka, kel igav ja viitsimist, võib mulle vabalt tagasisidet jätta, et mis silma riivab või mida paremini saaks. Sest no ma pole üldse mingi tech-inimene.
Puhka Malagas: natuke infot Málaga kohta ja tähtsamad vaatamisväärsused ja siitkaudu saab eestikeelseid giidituure ka, nii väiksele kambale kui suurtele gruppidele ja firmadele. Malaga linnatuurid või pikemad Andaluusia ringreisid. Mul on siin lehel veel omajagu tühje lehti, pole olnud aega tegeleda, mis sest, et leht ise on juba üle seitsme aasta vana. Kõrvalprojekt nagu ta on. Tõesti max 1x kuus leian paar tundi sellega tegelemiseks.
Artemio Fotos: Artjomi (või noh, meie) fotoleht. Kusjuures, üks teine hispaania fotograaf rääkis kunagi Artjomile, kuidas ta oli oma mentori käest sugeda saanud, et oma kodulehe ega instaga ei tegele, et näe, siin üks (suvaline) fotograaf, kellel kõik korras (a no mis teha kui tol teisel pole Marjut käepärast võtta, kes nende igavate-tüütute asjadega tegeleks…😅)
Artemio Studios: varem oli ta peamiselt meie fotostuudio koduleht, aga tasapisi teen teda ümber videoproduktsiooni leheks (mis varem oli seal lehel pigem nagu tagaplaanil). Ürituste videod, pulmavideod, kinnisvaravideod, droonivideod jne. Ka work in progress praegu, ootab koguaeg oma aega. Raske noh, kui palju poolikuid asju ja ainult üks mina. Aga noh, kui palju kliente Hispaanias ikka läbi kodulehtede tuleb, 1% heal juhul, kõik pigem läbi tutvuste ja otsekontaktide.
Hispaania Maitse: tõstsin millalgi aastake tagasi kodulehe google sitest wordpressi ümber ja praegu on paras tohuvapohu ja mingi kala oli seal sees sellest tõstmisest, millega ma kuudeviisi kuidagi hakkama ei saanud ja andis aina 404-viga, nüüd sain tehnilise poole (vist) korda, aga kogu sisuline osa on endiselt kättevõtmise ootejärjekorras, kogu aur läks selle 404-ga kaklemise peale ära. Aga üldiselt, kui keegi tahab kohalikke lõuna-Hispaania oliive või avokaadosid või puuvilju või veini jne, siis võib vabalt mulle kirjutada, täitsa otse tootjatelt saame saata Eestisse.
Rohkem vist polegi lehti hetkel…
Nii et hommikuti siis 4-5h sellist vaikset kodukontori-nokitsemist, olenevalt millega parasjagu kõige suurem tuli takus on.
Kell 14 tuleb juba Dani koolist võtta, seda teeb emb-kumb või koos. Kui Artjom tuleb kuskilt shoodilt, siis võtab möödaminnes tema. Kui ta linnast väljas või hõivatud, võtan mina. 25 min jalutuskäik koolini ja tagasi ka sama palju. Või rohkem, kui Dani tahab mäe otsas või metsas turnida või rannas kividel käia vms. Aleksandr tuleb kas ise bussiga koju või võtab Artjom ta möödaminnes peale. Kusjuures just ükspäev jalutasin hommikul koolist koju ja mõtlesin, et juhul kui mul oleks mingi stalker, siis no edu talle, sest mul ei ole nii, et iga päev käiks sama trajektoori või oleks mingil kellaajal alati mingis samas kohas. Isegi kooli jalutan mõnikord siit, mõnikord sealt, avastan uusi radu. Un-stalkable noh 😀
Linnupuurimajad
Kodus lõunastame ja juba ongi kell neli. Edasi on üsna kuidas kunagi. Lapsed käivad nüüd üsna tihti trennis, ujumas. Ja tavaliselt on veel vaja tööd teha ja lastel õppida ja mõnikord tahaks õue või loodusesse ka veel minna enne pimedat. Või on toidupoes vaja ära käia. Ja märkamatult ongi taaskord söögiaeg käes (kuskil kell 19-20). Peale seda mängivad kõik omi mänge või vaatavad youtube videosid vms ja võib üsna kindel olla, et üks meist töötleb endiselt pilte kah. Aa, ja paar korda nädalas vaatab Dani telekat ka, talle meeldivad d-maxist saated a’la konteinerid rahaks või garaažid rahaks, või siis “alerta policia” või mingid loodussaated või dokumentaalid jne. Aga muidu meil igapäevast telekavaatamist ei olegi, ei ole harjumust ega aega ka, sest mõnel päeval on tõesti iga minut arvel ja ei jõuagi kõigi planeeritud töödega ühele poole saada. Netflixist jne vaatame mõned filmid kuus või vahel harva võtame mõne seriaali ka ette. Mina jälgin lisaks love is blindi ka, kui mõni uus hooaeg välja tuleb (mis on noh, paar korda aastas vaid). Eesti asju vaatan vahel ka jupiterist, aga üliharva. Kuna põhiline tegevus mul töötlemise kõrvale on podcaste kuulata, siis ilmselt saan sealt oma infohulga ja ajutoidu kätte, lisaks enam ei vajagi, pigem istun õues ja naudin loodust, sest sellest on alati hingel puudu, või saan hoopis mõne sõbraga kokku.
Podcastide teemal veel: kuulan suvaliselt, mida youtube ette söödab või neid, kes juba varasemast ajast follow-listis (a la Joe Rogan või Lex Fridman või hoopis Jonna Jinton või mõned autismi-youtuberid või püstijalakoomikud jne) või siis mis teema mul parasjagu “erihuvi” satub olema. Psühholoogia-alased podcaste tihtiligu nt (päris paljusid jälgin, nii ingliskeelseid kui ka hispaania omi), või kehakeele analüüse, või bookstagrammereid, aga mõnikord mõni suvaline “kollasem” teema ka, viimasel ajal kuulan jooksvalt kõike, mis Lively-Baldoni kohtuasjaga seotult uut on (annab lootust, et ehk headus võidab noh; selline Johnny Depp vs Amber Heard sarnane), või hiljuti läksin süvitsi teemasse, et kas prantsuse presidendi naine on tõesti tegelikult mees 😀 Mida igavamaid pilte ma töötlen, seda kreisimat asja kuulamiseks vaja, et suuta tundide viisi istuda ja neid pilte töödelda noh… Kinnisvarapildid vajavad raudselt midagi kollast kõrvale! Töötlemine on üldse selline hästi monotoonne (hahaa) töö, tihtilugu istungi kuus tundi jutti ekraani ees, hea kui tuleb meelde vetsuski käia. (See on see “no teen ühe pildi veel ja lähen. Ja siis jälle veel ühe, ja veel ühe. Ja paar tundi hiljem on, et ohh, saigi valmis!) Aga seoses podcastidega veel – mulle täiega meeldib erinevate vaatenurkadega inimesi kuulata, sest tänapäeval on nii tüüpiline see kõlakotta kinni jäämise efekt ja kõik sotsiaalmeedia ja youtube on ka ju selle peale üles ehitatud, et viskab ainult sama maailmapilti ja ideoloogiat, mida oled juba vaatanud. Ja lõpuks ongi sotsiaalmeediatarbija nagu kergelt ajupestud ega taju, et teised vaatenurgad ka eksisteerivad. Nii et ma näen ekstra vaeva, et kuulata igasuguseid, nii ühe kui teise poole asju, isegi kui ma ei nõustu, aga lihtsalt et kuulda argumente ja mõnikord muudangi mingi asja osas oma arvamust ka. Paaril juhul olen küll mõne podcasti jälgimisest maha võtnud, sest tunnen, et ei taha neile oma “klikki” anda, sest ollakse mingites ütlemistes ikkagi üle piiri või liiga äärmuslik 😀
Kui kellelgi on mõni eriti köitev-põnev podcast/jäneseurg soovitada, olen suur kõrv, mõnikord kohe üldse ei tea, mida taustaks panna (ja siis panen lihtsalt mussi lõpuks).
Mõnikord filmivad poisid õhtupoolikul Aleksandri youtube jaoks uue video materjale ja mina loen hoopis rahulikult blogisid. Või mõnikord mõnda raamatut (igakuised raamatuklubi kohtumised on selles mõttes head motivaatorid).
Kella üheksast hakkan oma magamamineku- ja hambapesujutuga pihta ja kui hästi läheb, on lapsed 22ks voodites. Mõni jääb kiiremini magama, mõnel teisel läheb tunnike. Nii et kuskil 23 paiku saan lõpuks ise ka põhku pugeda, Tolmu tuleb kaissu nurruma ja paar hetke hiljem ongi taaskord hommik. Vähemalt tund uneaega jääb alati puudu!
Aga kahe nädala pärast algab lastel koolivaheaeg, nii et kogu see eelnev hall argipäev saab varsti suht pea peale pööratud. Hispaania suvi tähendab ju, et elu (päev) algab alles õhtul.
Pluss jäin praegu mõtlema, et küll on ikka veider, et kuidagi automaatne harjumus on enne suve mõelda, et mida kõike nüüd “puhkuse” ajal ära jõuab teha. Kus käia ja mis raamatud kõik lõpuks loetud saavad ja mis filmid vaadatud jne. Aga tegelikult on ju tööd (loodetavasti!) sama palju ja kuigi ei pea lapsi kooli viima-tooma, peab nendega sellevõrra rohkem tegelema ja tähelepanu andma. Ja kodukontor pole enam nii rahulik ja vaikne, rääkimata sellest, et enda jaoks üldse mõnd üksiolekuhetke saaks. Nii et ma ei tea, miks alati enne suve see suur puhkuse-elevus hinges on. Aga vähemalt ei pea vara ärkama! Nii et kaks nädalat veel ja vampiiristume ära 😀
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 