Ma ei tea, kas kõik inimesed on juurte- ja geenihullud, või ainult mina. Igatahes on need mõlemad mind alati täiega tõmmanud. Et kes olid esivanemad, kust nad on tulnud, mis elusid elanud.
Meil on näiteks suguvõsas alati perekonnanimega igasuguseid põnevaid legende olnud. Gellert – pole just väga levinud nimi Eestis, eks. Ilmselt mõtles vanaisa selle legendi ise välja, aga lugu oli selline: kunagi iidsetel aegadel oli Ungaris piiskop Gellert, kelle järgi sai Budapestis Gellerti mägi nime. Kusjuures siiamaani on kõik veel sulatõsi. Aga, et see piiskop lükati paganate poolt veinivaadi sees sealt mäest alla ja ta veeres Eestisse. See ilmselgelt juba oli mu vanaisa fantaasia vili. Mitte see vaadivärk, see legend on päriselt olemas, vaid see, et ta Eestisse veeres. Igatahes, mina, kellele sellised muinasjutud ja legendid alati peale on läinud, unistasin alati, et kunagi lähen Ungarisse ja Gellerti mäele ja ühte Ungari vanimasse ja uhkeimasse, Gellerti hotelli. Põnev on ju mõelda, et võimalik, et juured on kusagilt kaugelt pärit, mis sest, et see ilmselgelt on see pigem muinasjutt.
Millalgi ülikooliajal hakkasin suguvõsa uurima. Jube keeruline oli, need vanad loetamatud käekirjad jne. Nii et tellisin siis hoopis proffidelt suguvõsa uurimise ja selgus, et nimedepaneku aegu oli keegi lihtsalt ühe Saksa filosoofi ja kirjaniku järgi ühele mu esi-isale sellise perenime valinud. Nii et ikka tõupuhas eestlane 😀
Või kas ikka?
Näiteks on veel üks põnev päritolujutt mu vanaema poolelt. Nimelt olla tema vanaema leitud beebina ukse tagant. Korvis, kaunitesse kirillitsas initsiaalidega linadesse mähitult. Ikka alati muigasime, et küllap mõni tsaar või õukonnategelane tahtis sohilapsest lahti saada ja need meie Venemaal ootavad pärandused… Aga seda lugu muidugi ilmselt enam ei lahenda, et kelle oma see laps siis tegelikult oli. Teadjaid enam siin ilmas pole ja saladuse viisid nad kaasa.
Aga alles hiljuti näiteks sain teada, et mu emapoolne vana-vanaema oli saarlane. Olin alati automaatselt eeldanud, et emapoolne suguvõsa 100% mulgid. Aga nonäed – saare veri ka sees! Guugeldasin nimelt ühe eesti juurtega kanada kunstniku täisnime (siis, kui oma käsikirjaga ERKF taotlust täitsin, see kunstnik lubas mul oma pilte illustratsiooni näidistena kasutada) ja kuidagi tuli ette tema geni puu ja see, et me oleme kaugelt-kaugelt sugulus-sidemetes. Ja kui hakkasin seal genis uurima, et kuidas, siis nägingi, et ta esivanemad on Saaremaalt ja minu vanavanaema on Saaremaal sündinud aga Viljandimaale mehele läinud. Ja mina arvasin alati, et kogu mu suguvõsa on pärit ema poolt Mulgimaalt ja isa poolt Peipsiveerelt (Tartu- Jõgeva-Virumaa aladelt). Ja ühtäkki Saaremaa. Olen viiking ikka ka noh ja ise ei teadnudki 😀
Nüüd siin mõnda aega tagasi nägin myheritage geenitesti reklaami ja olin kohe müüdud. Mingi mega soodusmüük oli, 36 eurtsiga. Ja ma olin juba mitmeid aastaid mõelnud, et kunagi tahaks täiega teha seda. Ühesõnaga, sain paar nädalat tagasi tulemused kätte: mul on 74.4% balti geenid (eesti – kõrge kontsentratsioon, läti-leedu-poola – keskmine); 15,7% soome (kust need veel tulid???), 7,3% skandinaavia (kujutan ette, et Saarema esivanematest siis); 1,6% Ida-Euroopa (kas see võib see leidlapsest vanavanavanaema olla?). Ja 1% geenidest on inuiti päritolu (noh need igludes elavad tüübid). Kuigi ma olen kuulnud, et selles testis need 1 ja alla selle protsendid võivadki aiateibaid ka näidata. Igatahes, täiega põnev, eks!
Ma oleks pidanud mingi hullu click-bait pealkirja panema, onju? Nt et OMG, veerand minust on soome- ja skandinaavia materjalist!
Keegi veel samasugune juurte-uurija on?
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
Mina olen.Aga midagi huvitavat pole 😦 sealt maalt, kus kirjalikud materjalid al.1630 olen 100%eestlane.Mul ka kõikide naiste pered välja uuritud. Laps tegi testi.Tema 1%oli Nigeeria,:) 🙂
Aga juurtest põnevamad olid kõik need lood. Väga kahju on, et rohkem pole midagi uurida.
MeeldibLiked by 1 person
Oo, see on ju suht erakordne, 100% eestlane olla. Ja ma kujutan ette, milline töö see uurimine olla võis!
Mul on see korralikult uuritud osa suguvõsast ainult üks vanavanaisa ja tema eelkäiad. Ja see juba võttis silme eest kirjuks. Kui suured pered ja kui palju sünnitustel surnud naisi ja lapsi ja paariaastaselt surnud lapsi. Ühel naisel oli seal 11 last. Pmst 20 aastat järjest oli pidevalt lapseootel või äsja sünnitanud… Ja no paljudel meestel oli veelgi rohkem lapsi, üks abikaasa saab kuskil kuuenda lapse sünnitusel surma, siis võetakse järgmine, kellega kordub sama, ja siis kolmas… Elu oli ikka jube raske, ma ütlen!
MeeldibMeeldib
Ma olen veidi huvitatud, aga pole väga palju uurinud, sest ma jäin ka sinna kirikuraamatulõksu ja kedagi palgata ei tulnud tol hetkel mulle pähe. Geenitesti kaalusin ühel hetkel ka teha, aga no mulle otsa vaadates on ilmselge, et siit tuleb Skandinaavia-Balti vastus. Äärmisel juhul mingit suvakat veel juurde, mida paadid ja sõjad Eestisse kandnud on.
MeeldibLiked by 1 person
Ma tellisin tookord kunagi ammu (krooniaeg oli veel) Eesti isikuloo keskusest selle uurimuse, täiega soovitan 🙂
MeeldibMeeldib
Ma sain geni.com’i kaudu mingi hulga infi kokku, aga siis huvi kadus ja pole enam kindel, kas ma sinna ligigi pääsen 😀 Eesti isikuloo keskus kõlab tuttavalt, kas nemad mitte polnud need, kes ka nimede ajalugu uurisid? Ma tahaks ka oma perenime kohta midagi rohkemat teada ehkki ma kahtlustan, et see on mingi kummaline eestindamise tulemus. Selgitaks ehk ka, miks mu perenime Eestis vaid 30 inimesel on ja neist enam kui pooled pole isegi me sugulased (vähemalt nii palju kui teada on). Samas on nemad ka Tartumaalt nagu mu perenimigi, seega kes teab, ehk jookseb kusagilt ikka perekond kokku, sest just selle esivanema kohta, kes nime perre tõi, ei tea ma mitte midagi.
MeeldibLiked by 1 person
Jaa, nemad uurivad perenimede päritolu ka. Mu nimi ka kusjuures Tartumaalt pärit, üks 50st Jõe mõisas antud perkonnanimest. Seal lähenes nimepanija üsna loominguliselt jaa, on mitmeid omapäraseid nimesid.
MeeldibMeeldib
Ma mõtlesin, et Gellert tuli Artjomilt! Oot, nüüd sa pead sellest pikemalt kirjutama. Kas teil on ühine nimi? Kes kelle nime võttis?
MeeldibLiked by 1 person
Hehee, nop, me jätsime abielludes oma vanad nimed. Mina ei tahtnud enda omast loobuda, sest terves Eestis napilt üle kümne Gellerti ongi vist kokku nüüd, vahepeal oli 17, aga on vähemaks jäänud.
Ja Artjom ei tahtnud enda oma ka vahetada.
Aga kui me nüüd mingi hetk Hispaania kodakondsust tegema hakkame, siis siin on üldse teised süsteemid. Abielludes mehe nime ei võeta, vaid perekonnanimi koosneb alati ema ja isa perekonnanimedest. Et ma saaksin sel juhul siis Gellertile juurde veel oma ema neiupõlvenime. Ja lapsed, kes kannavad praegu Artjomi perekonnanime, saavad sinna Gellerti veel otsa (st mõlema vanema perekonnanimedest läheb edasi esimene, isapoolne nimi)
MeeldibMeeldib
Mina ka huvitun, aga mul käib see hooti, sest ma jään mõnesse põnevamasse seika kinni ja väsin ära. Mul on emaema poolt põhjalik uurimus ühe sugulase tehtud, aitasin tal genisse andmeid panna. Isa vanemate poolt jälle on vanaisa õepoeg põhjalikult uurinud, kah panime genisse posu andmeid. Otsast oleme ka hakanud saagaga võrdlema, aga mingeid liitmisi on tehtud, nii et see mass on hetkel jube suur hallata. Lisaks oli isaliinides kombeks panna ühtesid ja samu nimesid, see ajab hulluks kohati 😀 Kõik need Hans Hansu pojad jne. nagu oleks nimesid vähe olnud!
Nii palju ma tean, et ca 4-5 põlve tagasi on kõik tegutsenud suhteliselt kitsas piirkonnas ja eestlased. Üks põnev kauge liin on isa poolt, vaba mees Rootsist tuli mingil põhjusel siia, ei teinud mõisale kohustuslikku tööd, ei maksnud koormist. Lõpuks tõi naise ka veel omale Rootsist. Talukoht on alles, aga uued inimesed sees.
Rohkem olen uurinud siinsete muuseumiannetuste lugusid. Tekstiilesemete, millest olen koopiaid kudunud. Et kes nad olid ja kus elasid, kas keegi mäletab jne. Üks kindapaar oli kogutud meie vanaema külast, aga keegi nime “koju ei osanud ajada”. Saatsin siis järelpärimise riigiarhiivi, et maade plaanide järgi äkki leiavad üles. Selgus, et koguja oli nime kogumisraamatusse vigaselt kirja pannud. Leidsime genist need vanad üles ja ajalehest loo, kuidas sama agar kudujaproua oma talus röövleid püüdis ja see riigi lehte sattus lausa! Mulle õudselt sellised kohalood meeldivad.
Kui emapoolne vanaema veel elas, siis ma kirjuasin salaja tema lugusid üles. Vahel oli jutusoonel ja siis rääkis, 1917.a sündinud ja igasugust siin elus ka näinud. Me elasime koos ja veetsime palju aega koos. Isapoolseid lugusid avastan nüüd muis.ee´st ja ajalehtede digiarhiivist. Olid aktiivsed vanavanemad ja mõned asjad tulevad nii tuttavad ette, kahju et ei osanud omal ajal küsida või rääkida.
MeeldibMeeldib
Uurin samuti oma juuri. Isapoolsed sugulased kaardistatud, kuid emapoolsetega on keerulisem lugu, sest jäljed lähevad Saksamaale…ja haihtuvad.
PS. Ungaris olen käinud nii Gellert Spa’s – soojalt soovitan – sest tunned, mida tähendab ajas tagasiminek 1920ndatesse. Selles hotellis ei ole küll ööbinud, kuid lähedalt mööda käinud ja Gellerti mäe otsas kohvi joonud 🙂 ja miskit Ungari ravitoimelist napsu proovinud
MeeldibLiked by 1 person
Oi kui põnev! Ühel päeval tahan isegi sinna jõuda!
See juurte haihtumise asi on jaa raske lahendada. Ma sain siin vahepeal targemaks, et üks mu vanavanavanaema oli soomlane, aga tema esivanematest pole mingit infot, et kes, kus jne. Samas see teine müsteerium, leidlapse asi on praegu meil isegi tasapisi hargnemas 🙂
MeeldibMeeldib