Kiired ajad ja palju toimub, nii et üks väike elu-updeit ka siia vahepeale. Ma tean, ma tean, aega on kõigil ühepalju, ise otsustame oma elud liiga kiireks elada. Ja kõik on prioriteetide küsimus ka, eksole. Aga mõnikord satub kohe eriti kiire periood vahele ja kirjutama ega blogima ei jõua, tšätte tuleb jooksupealt lugeda ja mõned tööpäevad venivad südaööni välja (…et teha aja-auk järgmisel päeval matkama minekuks nt…😊)

Selle aasta november oli meil erakordselt soe. Kuu alguses käisin veel ujumaski, mida on mul novembris vist üliharva ette tulnud, kui üldse. Igatahes, suvi kestis ja kestis. Praegugi käin veel vahepeal kleidi ja kingadega ringi, kuigi hommikud ja õhtud on juba täitsa talve-külmad. Noh, ses mõttes, et nii uskumatu kui see ka ei tundu, ilma päikseta on 15 kraadi tegelikult päris kõle, eriti tuulega.

Mulle meeldib täiega, et guugelemäps mind üksipulgi jälgib ja kokkuvõtteid saadab. Novembris nt olen juba 109 km kõndinud. 310 km autoga sõitnud ja 43 km ühistranspordis loksunud. Kõige rohkem said jalad vatti 9. nov, mil jalutasin 12 km. Kuigi mulle tundub, et gm peaks oma jälitustegevust parandama, sest läinud pühapäeva kohta arvab ta, et kõndisin 2,5 km, kuigi sammulugeja näitab 19500 sammu. Ausalt, ühe koha peal ei tammunud. Lihtsalt mägedes polnud levi. Olin guugli vaateväljast eemal 😀 Kes teab, mis räpaseid salaasju ma seal ajasin, onju.

Käisime kuu alguses telkimas ka, Viñuela järve ääres. Siis olid veel eriti soojad suveilmad, isegi öösel oli mõnus soe. Mängisime ööpimeduses uka-ukat (mulle tundub, et vähemalt 20a polnud mänginud) Endiselt pro 😀 Telgis magamine on muidugi mu vanuses juba mugavustsoonist väljasolek, eriti ei maga, vaid kuulan hoopis ööhelisid ja muretsen, et ega mõni pätt samal ajal autosse sisse ei murra…

Torcalis sai käidud, see oli ühe ägeda dokumentaalsarja raames, mis uurib võõrsil elavate noorte eestlaste väljarände põhjusi. See tuli täiesti ootamatult tegelikult, Terje kirjutas mulle, tegime zoomvestluse ja juba nad olidki kohal, enne kui ma korralikult pabistamagi hakata jõudnuks. Aga näha saab alles aasta või rohkema pärast. Mul on mõnikord kombeks jah-mees olla ja siis alles hiljem pabistama hakata, et kas ma üldse hakkama saan. Nii et seda, kas siis sain, ei näe veel niipea ja ehk ongi hea end väikeselt ajadistantsilt vaadata, ei ole ehk nii kriitiline.

Kastanimetsad said samuti paar päeva tagasi taaskord üle vaadatud. Ülimegavedu oli ilmaga jälle, enamasti on sel ajal seal hall, külm, vihmane. Kindad-sallid-joped jäid kõik kotti. Saime tiba ära eksida ka ja siis veel üksteist korraks kaotada (no kui pool seltskonda läheb ees ja teine pool teeb shortcuti, aga esimene pool ei kuule shortcutile asumise hõiget ja jäävad kuskile ootama ja levi ka pole…). Enivei, kedagi metsa ei unustanud (vist… no kes jõuab kümmet inimest üle lugeda koguaeg) ja jõudsime päikeseloojangu ajaks juba metsast välja ka.

Nii, aga kõige magusama uudise jätsin tegelikult lõppu 🙂 Parampampaaa ja trummipõrin – tundub, et suure tõenäosusega kirjutan ma oma elu teise raamatu ka. Saatsin esimese veerandi ühest käsikirjast, mis mul valmis oli, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja taotlesin Härmatali fondist stipendiumi ja osutusingi imekombel üheks stipendiaadiks. Nii et ühel heal päeval näevad mu lapsepõlvelood vist ka ikka ilmavalgust 🙂 Nii et hoitagu eest, peale seda kõigest üks veel (mis on ka tegelt üsna sahtlist väljahüppevalmis juba) ja saangi eputada, et olen kirjanik.

Hasta la proxima! Ja mõnusat jõulumeeleolu ❄️