Siis kui püüad netis aru saada mis päris ja mis fake
Blogimaailmas oli arutelu all AI ja mida ta siis ikkagi meist, kasutajatest teab ja kõrva taha pannud on. Ma kasutan teda tegelikult ülivähe. Mõne nädala tagant vast midagi sipsti uurin, viimasel ajal rohkem laste kooli kui enda jaoks. ChatGPT’lt siis täpsemalt, kasutaja tegin juba kohe siis, kui ta välja tuli. Aga isegi kui vähe kasutan, olen endast talle ikkagi mingi hetk üht-teist rääkinud, nt selle eksperimendi käigus, kui tahtsin näha, kuidas ta psühholoogina hakkama saaks. Päris ok eksperiment oli, sain temalt isegi uusi ideid, mida uurida/lugeda/kuulata.
Miks ma teda vähe kasutan – sest koguaeg on see “usalda, aga kontrolli” asi. Ta teeb nii palju vigu, isegi lihtlabases matemaatikas nt ükskord tegi. Ma nüüd puusalt panen, aga mu meelest mingi 10% või rohkemgi on lihtsalt mingi valeinfo. Ma tunnen kindlasti, et ta pole veel ligilähedalegi superaju, vaid alles õpilane, keda peab pidevalt parandama. Ja ta valetab nii ausate silmade ja sirge seljaga! Mulle valetajad kohe absull ei istu, öelgu siis parem kohe, et ei tea vastust…
Näiteks küsis Artjom oma chat-gpt käest ükskord, et kes on Marju Gellert. Ja sai vastuseks mingi totaalse umbluu. Lihtsalt mõtles ise välja midagi ja jutustas ausa näoga. Lähen kohe uurin, kas Artjomil see alles veel, mingi pool aastat tagasi oli, kui samamoodi tahtsime nalja pärast teada, et kas ja mida ta meist jooksvalt koguaeg kõrva taha paneb.
Nunnu, eks! Kusjuures, sellist raamatut (“kohal ja kaugel”) üleüldse ei eksisteerigi. Kui just chat gpt pole tulevikus reisinud ja kunagi keegi kirjutab selle 🤣 Kuigi, peab ilmuma aastal 2015… Mingis paralleelunuversumis? Pluss, ma tean 100% kindlusega, et ühtegi nimekaimu mul maailmas ei eksisteeri, kindlasti pole ka 10. dets 1952 ühtegi marjugellertit sündinud. Nii et selline huvitav (ja samas väga detailne!) umbluu tuli tal, kuigi pika torkimise peale jõudis lõpuks õige infoni kah. Ja siis proovis ise juttu sujuvalt mujale suunata, et mis see perekonnanimi ungari keeles tähendab 😅
Aga nüüd ikkagi vastus sellele küsimusele, et mida ta mu kohta (praegu) teab. Päris palju teadis, st mu isiksusetüüpi ja tööd jne. Täitsa adekvaatse kokkuvõtte tegi. Aga no ma olin talle kui “psühholoogile” need tookord ise andnud vestluse käigus. Sellist põnevat ridadevahelt infot polnud ta kokku pannud. Ja vastuseks, et mis ta minust arvab, ütles:
Sa tundud tundlik, mõtlik ja loominguline inimene, kellel on tugev sisemine maailm. Sa hindad autentsust ja kvaliteeti, mitte pelgalt “müra” või pealiskaudset edu. Samas võivad su kõrged sisemised standardid ja tundlikkus vahel takistada tegutsemist või tekitada kahtlusi, eriti müügitöös või äriga alustamisel.
Mis pole vast vale, aga väga ümmargune jutt. Ses mõttes puhtalt nende väheste asjade põhjal, mis olen talle ise andnud, a la kui isiksusetüüpidest jne rääkisime. Ma arvan, et isegi iga mu pikaaegsem blogilugeja teab must palju rohkem.
Samas kui ma küsin tema käest nimeliselt enda kohta, siis nüüd otsis ta ikkagi päris palju infot netist kokku, ei mõelnud ise välja nagu tookord Artjomil. Samas ikkagi on kohati puudulik see info, ise guugeldades leiaks kümne mintsaga ka rohkem. Blogist ei tea ta midagi (kuigi see ju netis avalikult üleval), teisest raamatust ka mitte (kuigi see ka goodreadsis ja raamatupoodides jne kenasti olemas). Fotoalane info ka mingi vana teismepõlvest. Lapse nimi on veaga jne. Nii et ma ei tea, ei suuda keegi mind AI-usku pöörata. Ei mõista ma ei seda fenomeni, et teda paaniliselt kardetakse, ega ka seda, kui temasse armunud ollakse või parimaks sõbraks peetakse.
Lisaks on ai-ga seoses nii tüütu, et nüüd on terve nett mingit vale täis, genereeritakse võltspilte ja videosid jne, nii et ma ei usu enam enamus asju, mida näen. Vanasti pidi vähemalt vaeva nägema, et mingi võltsasi üles panna, nüüd genereeritakse ühe klikiga. AI tehtud “kunstist” on ka nii üleküllastus. Ja ai-genereerirud huumor pole ka mu meelest kuskiltostsast naljakas, nii palju kui olen näinud tema nalju siin-seal jagatavat. Kõige hullem on, et kardetavasti hakkab varsti nagu vändrast saelaudu tulema mingeid ai-skriptiga filme ja kõik läheb veelgi üleülbalisemaks.
Aga kõrvalepõikena – eelmisel suvel sattusin Brandon Sandersoni taevasselennu-sarja lugema ja sealne AI nimega M-bot oli täiega nunnu tegelane. Nimetasin oma sünnakingiks saadud robottolmuimeja ka M-bot’iks 😆
Ma vist ei olegi kõigist elukatest me kodus rääkinud. Screetcheritest näiteks. Ei ole maininud ju? Või juba kirjutasin kusagil?
See oli umbes mõned kuud tagasi vist, kui hakkasime aeg-ajalt kodus mingit veidrat heli kuulma. Nagu kohe täitsa toast, või siis loogilisem oleks, et akna tagant? Või seina vahelt… keegi nagu kriiskaks vahepeal. Järjest tihedamini oli seda heli kuulda, eriti varahommikuti. Ja õhtupoolikuti. Ja lõpuks kriisati juba nagu päev läbi. Heli tuli köögist. Jõudsin juba külmkapi kaela ajada, aga lõpuks tegin kindlaks, et ta tuleks justkui kusagilt köögikapi alt. Seal on üks ventilatsioonirest. Mõtlesin, et ehk keegi (mõni lind) kriiskab katusel ja läbi ventilatsioonišahtide kostub nii hästi tuppa. Aga kui Dani endoskoobiga asja lähemalt uurisin, sain aru, et tõesti siinsamas seina sees. Põhimõtteliselt kui nõusid pesen, siis vähem kui meetri kaugusel mu varvastest elavad…. nooooh, mis arvad, kes?
Õige vastus on – piiritajad.
Piiritajad on tegelikult ju sellised linnud, keda naljalt paigal ei näe. Pidevalt on lennus, ei vadista kusagil traadi peal laulda nagu pääsukesed. Pidavat isegi magama lennu pealt. Muneda ega pesal poegi haududa nad siiski lennu pealt ei oska, nii et nad olid seina sisse, ventilatsioonirestide vahele otsustanud pesitsema tulla. Harjusime täitsa ära selle pideva kriiskamisega (suht kõrvulukustav, kui niimoodi meetrikese kauguselt, neil seda võimsust jagub häälel). Nüüd viimastel nädalatel on mitte ainult kriiskamine, vaid tibu-sädistamine ka, nii et perelaienemine oli vist edukas ja küllap lendavad varsti pesast välja.
Kusjuures nii veider, et kassid ei taha üldse uurima minna. Nagu kardavad seda piiritajate kõrgesageduslikku kriiskamist, võib-olla mõtlevad, et mingid hirmsad dinosaurused on seal kapi all. Läbi akna armastavad küll linde vaadata, aga piiritajad kohe siinsamas resti taga – ei aitäh.
Lisaks piiritajatele on magamistubade-poolsete akende taga kaljuserval end mingid pistrikud sisse seadnud. Juba mitmeid kordi nägin neid patseerimas, aga palja silmaga või binokliga ei saanud aru, kes. Nüüd, kui Dani sai sünnipäevaks teleskoobi, sain läbi selle piiluda. Imekaunid tegelased. Natuke nagu hiireviu moodi, aga silma alt lähevad tumedad triibud. Väiksemad linnud hoiavad eemale, aga näiteks tuvi julges küll sama puu otsa istuma minna, kus üks neist endale parasjagu tualetti tegi.
Essad katsed telefoniga läbi teleskoobi
Nii et selline loomaaed meil. Või linnuaed.
Liivahiired elavad endiselt hästi. Hullud tegelased! Aina korraldavad ja ehitavad oma puuris elamist ümber. Iga hommik on midagi uut. Mõnikord näeb välja nagu mingi tunneliterägastik, mõnikord nagu mingi linnak. Vetsupaberirull tükeldatakse minutiga ära. Aga õnneks olid nad tõesti ühest soost, nagu poemüüja lubas ning poegi pole tulnud. Vedas!
Kutsume nende elupaika herbaariumiks, sest kuigi hispaania keeles on liivahiir tegelikult gerbil, siis loomapoodides jne nimetatakse neid eksikombel jerbo-deks (mis hääldub kui herbo) ja nii neid rahvasuus tuntaksegi. Või paremal juhul jerbo de mongolia’ks. Jerbo on tegelikult hoopis egiptuse kõrbehiire nimetus ja nood näevad veidi teistmoodi välja. Nii et kui keegi räägib jerbodest, tasub täpsustada, kas peetakse silmas mongoolia või egiptuse omi, sest need on täiesti erinevad liigid.
Umbes sellised on egiptuse omad
Kui juba loodusjuttudeks läks, siis nägin ühel päeval imekaunist tegelinskit. Või noh, Dani va teravsilm nägi, mina polekski tähele pannud. Ma eestikeelset nime ei teagi, aga hispaania keeles saltamontes narigudo (truxalis nasuta). Ta on mega hea kamuflaažiga, tõesti nagu puuoksake/leheke. Aga lennates hoopis teistsugune – sisetiivad on violetsed. Üks hästi sarnane rohutirts on veel olemas (acrida ungarica), aga neil on sisetiivad läbipaistvad.
Leidsid?Väga udune pilt sellest sekundist, mil ta lendu hüppas
Kuulsin hiljuti ühest podcastist, et tervise mõttes on ülikasulik kord päevas korraks paljajapu muru/maa peal olla, et pidada päriselt teaduslikult verelibledele hästi mõjuma (a la mikroskoobist verd vaadates on erinevus näha, vähem klompis vms). Ja mulle tuli meelde meie nädalatagune Torcalis-käik, kui ma ühel hetkel ühest järsemast kohast alla ronimiseks kingad ära võtsin, Ja täiega tundsin kohe seda maa-kontakti või mingit energiat ja selline tunne oli, et vot alles nüüd olen päriselt siin kohapeal. Kõlab täiesti hipilt ja kuigi ma natuke ju olen, siis ma päris uhhuu ka pole. Aga vot ausalt selline tunne oli. Kõndisin pärast veel mõnda aega paljajalu.
Kusjuures ma olin lapsepõlves täiega paljajalu-laps, suvel ju ikka kingi ei hakanud jalga toppima. Pinnud, mesilased, roostes naelad jne – kõike sai. Maalapse värk. Aga hakkasin mõtlema, et käin küll palju matkamas, aga ikka alati tossud või kingad jalad, et peakski vahepeal siis paljajalu ka võtma. Õnneks mere ääres saan seda paljajalu-tunnet kah. Aga mäed. Mäed on vägevad ja teistsugused. Eriti veel selline eriline ja maagiline koht nagu Torcal. Mind täiega tõmbab sinna, maikuus käisin lausa kaks korda. No Málagast kiviga visata kah. Kusjuures naljakas, et esimene kord olime grupi ornitoloogidega – nägime linde, aga mitte ülipalju. Kui ikka 20+ inimest, siis on linnud-loomad pigem peidus. Aga kui läksime omatte ja nädala sees ja õhtupoolikul, oli hoopis teine tera. Igasuguseid tiivulisi-sulelisi-karvaseid lademetes, aga inimesi ainult mõni üksik. Sellepärast ma armastan ka paindliku graafikuga tööd, et siis saab käia looduses, kui seal on rahulik. Nädalavahetustel on mõnes mõttes nagu “Calle Larios” ehk linna peatänav, kus inimesi aina voorib ja voorib. Nii et life-hack – kui otsid vaikust ja rahu, mine nädala sees 🙂
Miiaaamooore…Kivi sees kasvab
Vahepeal oli Dani sünnipäev ka – 11. Ta otsustas, et ei taha kedagi kutsuda, vaid ainult koos meiega omaette kusagile minna. Nii et kõigepealt käisime Ikeas söömas ja siis sõitsime mägedesse. Loodus on praeguseks küll juba üsna ära kuivanud, aga oleandrid õitsevad kõikjal, eriti jõesängide ääres.
Siin mõnda aega tagasi kirjutasid paljud blogijad oma keskmisest argipäevast. Hispaania kombe kohaselt oli mul mañana ja mañana, aga jõudsin nüüd lõpuks siiski ka tegudeni ja panen enda halli argipäeva samuti kirja. Nii et saate kaeda, kas elu teises riigis näeb teistsugune välja või on lõpuks ikka elementaarne ja universaalne pere-töö-kodu-sõbrad oravaratas.
Kuigi pean lisama, et sellist keskmist päeva on mul üsna raske kokku võtta, sest iga päev on oma nägu ja päevast päeva täpselt sama graafikuga rutiini on vähe. Kusjuures mulle nagu meenuks, et millalgi mõned aastad tagasi juba panin ka tolleaegse argipäeva kirja, pärast lähen piilun, kas elu on vahepeal ka muutunud või on üks-ühele sama tekst 🙂
Värvi jagub isegi halli argipäevaEi ole meie maja, aga naabruskonnasKa siinkandis üks majake
7:00 heliseb äratuskell (tegelikult alustab kass juba 10-30 min varem äratamisega, tuleb mu juukseid ja peanahka küüntega siluma ja närima või niisama kaissu nurruma ja/või padja peale kõndima. Aga ei lähe läbi tal see nipp, põõnan edasi).
Ühel lapsel hakkab kool kell 8:15, teisel kell 9:00. Seega kui üks on kooli saadetud, äratan teise ja jälle otsast alata.
Kui lapsed läinud (tavaliselt viib Artjom nad kooli, aga kui tal tööasjad, siis mina), olen ise ka juba zombi-staadiumist välja jõudnud ja teen (juhul kui olen tubli) oma hommikuharjutusi (viis tiibetlast), koristan veidi kööki ja teen endale võileiva ja uue kohvi. Second breakfast, nagu kääbikutel… Lihtsalt varahommikul laste kõrvalt ei olnud aega rahulikult/korralikult, heal juhul oli kohv + komm või küpsis. Ja istun arvuti taha tööasjadega tegelema: pilte töötlema või mõnikord ka muid jooksvaid asju, a la klientidele arveid tegema hoopis. Keskmiselt on kuus 10-20 fotoshooti, oleneb kuust ja mis sorti shoodid on. Ilmselgelt on töötlemise mõttes ja ajakulus suht suur vahe, kas on pulm või lihtne pereshoot.
Kui on selline päev, et Artjomil ühtegi fotoshooti ei ole, töötleb ta ise ja mina tegelen nt kodulehe või kuulutustega või vastan e-mailidele vms. Ma olen juba sada korda kirjutanud, et fotograafia on räme multitasking, ei ole, et klõps klõps ja kerge töötlus ja punkt. Nii et sedasi kahekesi meeskonnatööd tehes on realistlikum asjad joone peal hoida.
Lisaks kasutan seda pilditöötlemisest vaba aega igasuguste kõrvalprojektidega tegelemiseks: ma ei ole küll mingi itimees, aga olude sunnil olen mõned kodulehed valmis nokitsenud ja haldan neid nii hästi kui oskan ja jõuan ja aega saan. Panen nad siia kirja ka, kel igav ja viitsimist, võib mulle vabalt tagasisidet jätta, et mis silma riivab või mida paremini saaks. Sest no ma pole üldse mingi tech-inimene.
Puhka Malagas: natuke infot Málaga kohta ja tähtsamad vaatamisväärsused ja siitkaudu saab eestikeelseid giidituure ka, nii väiksele kambale kui suurtele gruppidele ja firmadele. Malaga linnatuurid või pikemad Andaluusia ringreisid. Mul on siin lehel veel omajagu tühje lehti, pole olnud aega tegeleda, mis sest, et leht ise on juba üle seitsme aasta vana. Kõrvalprojekt nagu ta on. Tõesti max 1x kuus leian paar tundi sellega tegelemiseks.
Artemio Fotos: Artjomi (või noh, meie) fotoleht. Kusjuures, üks teine hispaania fotograaf rääkis kunagi Artjomile, kuidas ta oli oma mentori käest sugeda saanud, et oma kodulehe ega instaga ei tegele, et näe, siin üks (suvaline) fotograaf, kellel kõik korras (a no mis teha kui tol teisel pole Marjut käepärast võtta, kes nende igavate-tüütute asjadega tegeleks…😅)
Artemio Studios: varem oli ta peamiselt meie fotostuudio koduleht, aga tasapisi teen teda ümber videoproduktsiooni leheks (mis varem oli seal lehel pigem nagu tagaplaanil). Ürituste videod, pulmavideod, kinnisvaravideod, droonivideod jne. Ka work in progress praegu, ootab koguaeg oma aega. Raske noh, kui palju poolikuid asju ja ainult üks mina. Aga noh, kui palju kliente Hispaanias ikka läbi kodulehtede tuleb, 1% heal juhul, kõik pigem läbi tutvuste ja otsekontaktide.
Hispaania Maitse: tõstsin millalgi aastake tagasi kodulehe google sitest wordpressi ümber ja praegu on paras tohuvapohu ja mingi kala oli seal sees sellest tõstmisest, millega ma kuudeviisi kuidagi hakkama ei saanud ja andis aina 404-viga, nüüd sain tehnilise poole (vist) korda, aga kogu sisuline osa on endiselt kättevõtmise ootejärjekorras, kogu aur läks selle 404-ga kaklemise peale ära. Aga üldiselt, kui keegi tahab kohalikke lõuna-Hispaania oliive või avokaadosid või puuvilju või veini jne, siis võib vabalt mulle kirjutada, täitsa otse tootjatelt saame saata Eestisse.
Rohkem vist polegi lehti hetkel…
Nii et hommikuti siis 4-5h sellist vaikset kodukontori-nokitsemist, olenevalt millega parasjagu kõige suurem tuli takus on.
Kell 14 tuleb juba Dani koolist võtta, seda teeb emb-kumb või koos. Kui Artjom tuleb kuskilt shoodilt, siis võtab möödaminnes tema. Kui ta linnast väljas või hõivatud, võtan mina. 25 min jalutuskäik koolini ja tagasi ka sama palju. Või rohkem, kui Dani tahab mäe otsas või metsas turnida või rannas kividel käia vms. Aleksandr tuleb kas ise bussiga koju või võtab Artjom ta möödaminnes peale. Kusjuures just ükspäev jalutasin hommikul koolist koju ja mõtlesin, et juhul kui mul oleks mingi stalker, siis no edu talle, sest mul ei ole nii, et iga päev käiks sama trajektoori või oleks mingil kellaajal alati mingis samas kohas. Isegi kooli jalutan mõnikord siit, mõnikord sealt, avastan uusi radu. Un-stalkable noh 😀
Linnupuurimajad
Kodus lõunastame ja juba ongi kell neli. Edasi on üsna kuidas kunagi. Lapsed käivad nüüd üsna tihti trennis, ujumas. Ja tavaliselt on veel vaja tööd teha ja lastel õppida ja mõnikord tahaks õue või loodusesse ka veel minna enne pimedat. Või on toidupoes vaja ära käia. Ja märkamatult ongi taaskord söögiaeg käes (kuskil kell 19-20). Peale seda mängivad kõik omi mänge või vaatavad youtube videosid vms ja võib üsna kindel olla, et üks meist töötleb endiselt pilte kah. Aa, ja paar korda nädalas vaatab Dani telekat ka, talle meeldivad d-maxist saated a’la konteinerid rahaks või garaažid rahaks, või siis “alerta policia” või mingid loodussaated või dokumentaalid jne. Aga muidu meil igapäevast telekavaatamist ei olegi, ei ole harjumust ega aega ka, sest mõnel päeval on tõesti iga minut arvel ja ei jõuagi kõigi planeeritud töödega ühele poole saada. Netflixist jne vaatame mõned filmid kuus või vahel harva võtame mõne seriaali ka ette. Mina jälgin lisaks love is blindi ka, kui mõni uus hooaeg välja tuleb (mis on noh, paar korda aastas vaid). Eesti asju vaatan vahel ka jupiterist, aga üliharva. Kuna põhiline tegevus mul töötlemise kõrvale on podcaste kuulata, siis ilmselt saan sealt oma infohulga ja ajutoidu kätte, lisaks enam ei vajagi, pigem istun õues ja naudin loodust, sest sellest on alati hingel puudu, või saan hoopis mõne sõbraga kokku.
Podcastide teemal veel: kuulan suvaliselt, mida youtube ette söödab või neid, kes juba varasemast ajast follow-listis (a la Joe Rogan või Lex Fridman või hoopis Jonna Jinton või mõned autismi-youtuberid või püstijalakoomikud jne) või siis mis teema mul parasjagu “erihuvi” satub olema. Psühholoogia-alased podcaste tihtiligu nt (päris paljusid jälgin, nii ingliskeelseid kui ka hispaania omi), või kehakeele analüüse, või bookstagrammereid, aga mõnikord mõni suvaline “kollasem” teema ka, viimasel ajal kuulan jooksvalt kõike, mis Lively-Baldoni kohtuasjaga seotult uut on (annab lootust, et ehk headus võidab noh; selline Johnny Depp vs Amber Heard sarnane), või hiljuti läksin süvitsi teemasse, et kas prantsuse presidendi naine on tõesti tegelikult mees 😀 Mida igavamaid pilte ma töötlen, seda kreisimat asja kuulamiseks vaja, et suuta tundide viisi istuda ja neid pilte töödelda noh… Kinnisvarapildid vajavad raudselt midagi kollast kõrvale! Töötlemine on üldse selline hästi monotoonne (hahaa) töö, tihtilugu istungi kuus tundi jutti ekraani ees, hea kui tuleb meelde vetsuski käia. (See on see “no teen ühe pildi veel ja lähen. Ja siis jälle veel ühe, ja veel ühe. Ja paar tundi hiljem on, et ohh, saigi valmis!) Aga seoses podcastidega veel – mulle täiega meeldib erinevate vaatenurkadega inimesi kuulata, sest tänapäeval on nii tüüpiline see kõlakotta kinni jäämise efekt ja kõik sotsiaalmeedia ja youtube on ka ju selle peale üles ehitatud, et viskab ainult sama maailmapilti ja ideoloogiat, mida oled juba vaatanud. Ja lõpuks ongi sotsiaalmeediatarbija nagu kergelt ajupestud ega taju, et teised vaatenurgad ka eksisteerivad. Nii et ma näen ekstra vaeva, et kuulata igasuguseid, nii ühe kui teise poole asju, isegi kui ma ei nõustu, aga lihtsalt et kuulda argumente ja mõnikord muudangi mingi asja osas oma arvamust ka. Paaril juhul olen küll mõne podcasti jälgimisest maha võtnud, sest tunnen, et ei taha neile oma “klikki” anda, sest ollakse mingites ütlemistes ikkagi üle piiri või liiga äärmuslik 😀
Kui kellelgi on mõni eriti köitev-põnev podcast/jäneseurg soovitada, olen suur kõrv, mõnikord kohe üldse ei tea, mida taustaks panna (ja siis panen lihtsalt mussi lõpuks).
Mõnikord filmivad poisid õhtupoolikul Aleksandri youtube jaoks uue video materjale ja mina loen hoopis rahulikult blogisid. Või mõnikord mõnda raamatut (igakuised raamatuklubi kohtumised on selles mõttes head motivaatorid).
Kella üheksast hakkan oma magamamineku- ja hambapesujutuga pihta ja kui hästi läheb, on lapsed 22ks voodites. Mõni jääb kiiremini magama, mõnel teisel läheb tunnike. Nii et kuskil 23 paiku saan lõpuks ise ka põhku pugeda, Tolmu tuleb kaissu nurruma ja paar hetke hiljem ongi taaskord hommik. Vähemalt tund uneaega jääb alati puudu!
Aga kahe nädala pärast algab lastel koolivaheaeg, nii et kogu see eelnev hall argipäev saab varsti suht pea peale pööratud. Hispaania suvi tähendab ju, et elu (päev) algab alles õhtul.
Pluss jäin praegu mõtlema, et küll on ikka veider, et kuidagi automaatne harjumus on enne suve mõelda, et mida kõike nüüd “puhkuse” ajal ära jõuab teha. Kus käia ja mis raamatud kõik lõpuks loetud saavad ja mis filmid vaadatud jne. Aga tegelikult on ju tööd (loodetavasti!) sama palju ja kuigi ei pea lapsi kooli viima-tooma, peab nendega sellevõrra rohkem tegelema ja tähelepanu andma. Ja kodukontor pole enam nii rahulik ja vaikne, rääkimata sellest, et enda jaoks üldse mõnd üksiolekuhetke saaks. Nii et ma ei tea, miks alati enne suve see suur puhkuse-elevus hinges on. Aga vähemalt ei pea vara ärkama! Nii et kaks nädalat veel ja vampiiristume ära 😀
Kuidas te oma sünnipäevi peate? Ma olen viimased umbes viis aastat peo tegemise asemel hoopis linnast ära põgenenud, kusagile väiksele reisile või matkale nt. Vist sai mingi hetk kopp ette sellest, et aina korista ja kokka ja pärast jälle korista ja pese nõusid ja nagu ei saagi päeva nautida, selline orav rattas on pigem olla. Isegi kui ei ole mingit ülisuurt tähistamist plaanis, vaid oma lähima kambaga, siis ikkagi läheb ju üksjagu võhma. Ja päris suurelt olengi vaid mõned korrad elus sünnade tähistamise ette võtnud – kõige suurem pidu oli vist 17nda sünnipäeva puhul, kruusaaugus tantsupidu. Selles vanuses ideaalne! 25 oli vist ka selline korralikum suurem “läbu”. Ja ühel aastal tehti mulle hoopis üllatuspidu. 27?
Igatahes on sünnipäevadega mul alati see, et kui ta on lähenemas, siis kohe üldse ei viitsi mõelda ja tegeleda, aga pärast kui läbi, siis on ikkagi hea teda meenutada, ükstapuha, oli ta siis seikluslikus või seltskondlikus vormis.
Sel aastal mõtlesin esialgu, et võiks mandri-Hispaania kõrgeimat tippu vallutama minna. Aga seal on mai keskel ikkagi liiga külm, parem oleks pigem juunis minna. Siis oli veel üks äge koht, kuhu unistasin minna, aga see on praegu külastajatele suletud, sest mingid hooldustööd. Istusime siis Artjomiga maha ja mõlesime igasuguseid variante, nt et mingi majake kuskil maakohas oleks ju tore. Ja kuna Artjom pidi ühte fincat (puhkekodu/maamaja või eesti mõistes pigem villa) minema pildistama, sai ta omanikuga kokkuleppele, et teevad vahetust – pildid ja videod nädalavahetuse vastu seal. Ja kuna maja oli päris äge ja suur, siis mõtlesime, et mis me ikka seda ilu omale hoiame ja nii ta läks 😀 ja o orav-rattas tunnet seekord ei tekkinudki, sest kõik olid täiega abikäed 🙂
Pilte muidugi läks mul pigem meelest teha, mõned üksikud siit-sealt:
Asukoht oli umbes poole tunni kaugusel Málagast, Villanueva del Rosario ja Antequera vahel keset loodust: mäed, põllud, talud. Majast paistis Peña de los enamorados tagumine külg (eelmisel päikeseloojangupildil näha). Ülimalt kaunis kant igatahes!
Esimesel õhtul oli meil tegelikult hoopis väike eestlaste eurovisioonivaatamispidu. Või noh, eestlaste pluss ühe rumeenlase, kes on vähemalt sama suur või suuremgi Tommy Cashi fänn. Juuhuu, kolmas koht! Ise ennustasin meile viiendat, aga selle sai hoopis mu teine lemmik Itaalia.
Aga sünnipäevahommikut alustasin ma hoopis sellega, et piserdasin omale mõnusa joa lõhnaõli otse silma. Nagu reaalselt, kohe üleöö annab vananemine tunda!? Ja öösel enne seda maadlesime ühe üsna volüümika ämblikuga, kes oli end voodisse Artjomi kõrvale sättinud ja kelle pidin sealt “välja peksma”. St kõigepealt kiljatasin ja seejärel proovisime lastega ta tassi alla saada. Artjom ei lasknud end meie saginast segada ja nohises edasi magada. Igatahes võib kaks korda arvata, kas ma peale seda adrenaliinihulka sain pärast kiirelt sõbra silmale või mitte 😀
Aga õnneks läks ülejäänud sünnipäev lõbusamalt 🙂 Hommikukohvi kõrvale vaatasime terrassil istudes hoovis askeldavat jänest (krunt on suur ja seal kaugemal ringi konnates nägime juba päev varem põõsaste vahel mingeid urge ja käike ja auke. Hakkasin juba arvama, et jänku tahab mind sünnipäeva puhul lahkelt imedemaale kutsuda, aga kui õue läksin, oli ta juba peitu pugenud. Aga tegelikult oli kogu see koht nagunii üks imedemaa 🙂
Välja arvatud kärbsed – neid oli mustmiljon ja nemad küll imelised ei olnud. Ületee-talus on kitsefarm ja küllap sealt nad kõik kohale lendasidki (Värske linnarahvas, jaole- jaole!)
Hommikul piilusime kõige entusiastlikumatega kiirelt ümbruskonna vaatamisväärsusi ka. Janukustutajaks krabasime külmkapist “Agua de Valencia” (tõlkes Valencia vesi). Väga mõnus värskendav jook! Pärast guugeldasin retsepti – lisaks apelsinimahlale sisaldab ta džinni, cavat ja viina…
Vot selline sünnipäevake seekord. Aa, ja kõige ilusam kompliment tuli Mari tütrelt: ta arvas, et ma sain kolmkümmendmidagi. Juuhuu, aitäh! Vihjeks, et õige vanuse vastust teab pöidlaküüdi reisijuht galaktikas (mida oleks mul selle puhul täitsa kohane sel aastal ju üle lugeda…).
Leidsin ühelt väravalt oma initsiaalid
Aga mul on kõik muud asjad ka ju rääkimata! Terve mai on üks parajalt seiklusrikas kuu olnud. Esiteks käisin ühe sõbraga Madriidis Aurora kontserdil ja ühlasi ka paar päeva niisama Madriidi avastamas. Kõige suurem elamus mu jaoks oli vist Madriidi botaanikaaed, sest noh, sirelid õitsesid, hobukastanid õitsesid, pojengid õitsesid, metsmaasikad punasid jne. Madriid on ikka niipalju põhja pool, et botaanikaaias kasvab palju selliseid põhjamaiseid taimi, mida Málagas ei näe.
Teine üllatus-elamus oli möödaminnes täiesti juhuslikult avastatud näitus, mis oli nii-nii minu masti. Roberto Fabelo Grafomaania. Üliäge, et sinna sattusime, väga nautisin! Ja tasuta, hehh! Sealt sattusime edasi (taaskord täesti juhuslikult, teiste inimeste sabas) ühele mustkunstietendusele. Mu elu esimene! Päris osavad tüübid olid. Määdžik!
Aga Frida Kahlo experience, mida põnevusega ootasin, valmistas hoopis pettumuse. Kallis ja põlveotsas kokkunikerdatud, kusagil restorani keldris 45 minutit kahtlase väärtusega spektaaklit. Noorem rahvas ütleks cringe. A no ju mul olid liiga suured ootused ka. Aga ikkagi selline skämmi-piirimail asi mu meelest ja kuulsa nime omale papi kokku kühveldamiseks ärakasutamine.
Alice imedemaal näitus seevastu oli tore. Ja PÄRIS muuseumis ja professionaalselt tehtud. Tekkis kohe soov raamatud ka uuesti üle lugeda. Skoorisin pärast kasutatult 8 euriga sellise komplekti:
Kontsert oli ka mõnus. Aurora fännid annavad lootust, et äkki polegi noorus päris hukas 😀 No selline tuntavalt headust täis vaib noh ja kuidagi hästi teadlikud, täis ei joo, narkot ei tee.
Madriidist tagasi tulnuna käsime ühel pühapäeval ornitoloogidega Torcal de Antequeras. Püüdsime Daniga arvutada, et mitmes kord meil nüüd seal käia oli – vähemalt kümnes. Ja kuigi linnud ja linnuvaatlus on tore, siis me Daniga oleme mõlemad ikka hingelt hoopis geoloogid ja paleontoloogid. Nii et silmad olid vähemalt sama palju maas fossiile ja kivistisi otsimas, kui taevas ja põõsastes. Päris palju ammoniite nägime!
Angry Bird
Lindudega seoses – meil pesitsevad köögis ventilatsiooniluugi taga piiritajad. Alguses kriiskasid seal niisama ja me olime koguaeg hämmingus, et kes seal köögis karjub. Päris võimas hääl on neil! Siis piilusime Dani endoskoobiga selle resti taha ja nägime seal kahte piiritajat. Peale seda oli veits vähem hirmus, et köögis keegi aina kriiskab… Nüüd viimasel ajal on pesast sidistamist-sädistamist kuulda, vist on juba pojad koorunud.
Aah, ja samal ajal kui mina Madriidis olin, otsustas Artjom lastega ujulas/spordikeskuses käima hakata ja tegi mulle ka kuukaardi. Üldiselt on Hispaanias saunadega üsna kehvasti, enamus spaade ja spordikeskuste omi ei anna üldse sauna mõõtu välja. Aga sealne soome saun on 85 kraadi, mis on ju juba täitsa õige sauna mekki. Hakkab lausa palav 😀 Isegi pingid on nii kuumad, et kintsud kõrbevad. Ja aurusaun on seal samuti ülihea. Ühtlasi on kuupileti hinna sees padel (polegi ammu mänginud!) ja igasugused trennid jne. Aga minu jaoks oli ikkagi saun see põhiline argument 😀
P.S. Kes ei teadnud, siis Hispaanias alla 16-aastasi lapsi spaadesse ja saunadesse ei lubata. Aga ujulasse ja lastetrennidesse ja padelisse tohib, nii et pole hullu, tegevuseta nad seal ei ole.
Aga vaatan, et nüüd venis küll postitus vist juba liiga pikaks. Nii et järgmise korrani! Põnevatele erilistele päevadele vahelduseks ja vastukaaluks tahtsin juba ammu igavast argipäevast ka kirjutada 🙂
Mai on mu jaoks alati üks eriliselt maagiline kuu olnud… sirelid, piibelehed, kullerkupud, ja noh, sünnipäev lisab ju ka seda rõõmsat sädelust maile juurde.
Kusjuures, jäin mõtlema, et viimati nägin ja nuusutasin ma maikuiseid sirelid aastal 2014. Üle kümne aasta tagasi, heh! Aga nüüd sattusin ma just mais Madriidi botaanikaaeda ja seal õitsesid parajasti sirelid! Lillad ja valged. Täielik rõõm! Malagas nt on ka üks tilluke sirel, aga too õitseb mitu kuud varem. Ja ta on tõesti tilluke ka. Ja märtsisirelid ei ole ikkagi päris see! See oleks justkui jaanipäev aprillis või jõulud oktoobris…
Nii et seekordne mai on kuidagi eriti eriline ja äge. Ja lisaks nendele Madriidi sirelitele on mul üks teine rõõmusõnum/sünnipäevakuuüllatus veel – “Metsakivi lood” ilmus!
illustratsioonid: Kärt Merilain
Selle raamatu sünnilugu oli päris pikk teekond. Lisaks sellele, et ta oli täiesti plaaniväline “beebi” 🙂
See oli juba hea mitu aastat tagasi, kui nägin Eesti Rahvuskultuuri Fondi Härmatali fondi stipendiumi kohta infot. Kui ma ei eksi, siis viskas üks sõber selle meie jutugruppi (vaatan Sinu poole, Siret!). Ehk siis: sai esitada taotlusi saamaks stipendiumi lasteraamatule, mis tutvustab lastele eesti kultuuripärandit ja traditsioone. Ja seda nähes turgatas mulle mõte, et mis siis, kui paneks oma lapsepõlve lood kirja? Sest oh aegu! Maailm oli nii teistsugune, elu oli teistsugune, lapsepõlv oli teistsugune. Hakkasingi õhinal ja suure elevusega kohe kõiki neid seikasid ja juhtumisi ja elu-olu meenutama ja üles kirjutama. See on nii mõnus, kui vähemalt endal on põnev kirjutada ja tulevad igasugused naljakad seigad meelde, nii et ajab lausa lapse kombel itsitama. Esimesed peatükid sai hoogsalt kirja. Aga tähtaeg oli kohe-kohe ja illustratsiooni näidised pidid ka olema, nii et ära ma seda ei saatnudki, tasapisi kirjutasin juurde, kui aega sain. Ja siis järgmise aasta konkursile juba saatsingi, mis sest, et käsikiri oli endiselt poolik. Algselt oli mul kunstnikuideeks üks eesti juurtega kanada naine (Ashley Lennox) ja ta lubas lahkelt oma pildid näidiseks võtta.
Ja juuhuu, imekombel saingi üheks neljast stipendiaadist, ei julgenud tegelikult ju üldse lootagi. Täiega rõõm! Sain oma vahepeal otsad andnud läpaka asemele uue osta ja edasi kirjutada ja elu tundus täitsa lill. 🙂
Ma muidugi ei teadnud, et kõige raskem osa oli alles ees. Ei aimanud ettegi, kui raske on kirjastaja leidmine. Kuna “Minu Hispaaniaga” oli ju nii, et kirjastaja otsis autorit, mitte vastupidi, ei olnud ma kunagi varem pidanud ise kirjastajat otsima ega kujutanud ette, et see polegi mingi lihtne ülesanne. Eeldasin vist sinisilmselt, et valin aga oma lemmik-kirjastuse välja ja asi ants, võetakse rõõmuhõisetega vastu. Reaalsus oli selline, et kirjutasin ühte kohta, ootasin kuuke vastust, kirjutasin järgmisesse, jälle ootasin kuuke. Ja nii edasi. Selline veniv ja aeglane oli see teekond mul. Mõnest kohast vastati, et plaanid on juba täis, või ei ole nende stiil, või eesti autoreid ei avalda, mõnest teisest vastati, et loevad käsikirja üle ja siis otsustavad. Ja otsustati, et ei ole ikkagi see, mida otsivad. Mõnest kohast ei vastatudki. Kusjuures äraütlemine on täiega kunst, osad oskavad nii armsasti, teised ei. Mõnest kohast tuli selline positiivne ja heasõnaline ja julgustav “ei” ja sooviti edu ja usuti, et kindlasti leian kirjastuse jne, samas mõnest teisest tuligi lühike lakooniline “ei soovi”. Aga noh, parem lühike “ei” kui üldse nõelte peale vastust ootama jääda. (Samas, ma tean, et vabalt võib kiri ju spämm-folderisse ka sattuda, on täiesti reaalne)
Igatahes, nii aeglane ja tüütu protsess oli see, et vahepeal jäid mul kirjastaja otsingud vähemalt pooleks aastaks sootuks soiku. Aga siis ühel hetkel sai käsikiri valmis kirjutatud ja võtsin oma kirjastuste nimekirja uuesti ette ning panin seekord julgelt kohe mitu kirja korraga teele (sest võimalus, et mitu “jah”-vastust korraga tuleb, tundus nüüdseks täitsa ebareaalne variant). Ühest kirjastusest tuligi kohe jah-vastus. Kuna minu kanada kunstnikuvariant mu sõnumitele millegipärast enam ei vastanud, oli kirjastusel endal illustraator olemas ja ühtäkki läkski kõik suure hooga käima ja raamat saigi kuju. Selline mitte ülearu pikk suvelugemine, teades tänapäeva laste (ja täiskasvanute…) keskendusvõimet 😛 Nii et kui mõtled, et mida lapsele või väikesele sugulasele või sõbrale kooli või lasteaia lõpu puhul kinkida, siis mine piilu, kes teab, äkki meeldib 🙂 Ma ise ei jõua ära oodata, millal saaksin ka oma silmaga näha ja lehitseda!
Praegu peaks juba osades raamatupoodides ja raamatukogudes olemas olema. Kui ei ole, siis mõne päeva jooksul kindlasti jõuab! Ja kui satud lugema, ole hea ja jäta goodreadsi tagasisidet ka, oleksin ülitänulik: Metsakivi lood goodreadsis
Lisan siia lõppu veel mõned fotomeenutused kah. Ikka Metsakivilt!
seda pilti olen varem ka jaganud, ma tean!kassipojadüks kuri nõidsirelidväikevend ronimaskatuseidmöödavana padailma heinateota ei tulnud isegi õiget suvetunnetlakasmurakal
Eilse elektrikatkestusega seoses on nii palju mõtteid ja küsimusi. Esimene suur fakt on see, et ööpäev hiljem pole endiselt selle põhjust teada, no vähemalt pole välja hõigatud valitsuse poolt, et mis selle katkestuse ikkagi põhjustas. Uuritakse. Välistatakse. Uuritakse neid viit sekundit, millest kõik alguse sai. Hästi palju erinevaid teooriaid on liikvel, isegi ajakirjanduses tõe pähe, mis sest, et just alles kordas president veel üle, et põhjust endiselt ei tea. Ja et kuigi elektrilevi ja luureteenistus välistavad kindlasti küber-rünnaku, uurib valitsus ka seda varianti siiski edasi. Ärme unusta ka, et just paar päeva varem oli Chernobõli-aastapäev ja kõik vist teavad ühte suurriiki, kes selliseid tähtpäevi armastab taaslavastada…
Eile oli veel liikvel ka selline teooria (eriti portugali meedias), et põhjuseks olid erilised erakordsed atmosfääriolud Hispaanias. Mille mu lemmik-ilmamees & meteoroloog Roberto Brasero ümber lükkas – ei ole mingeid selliseid erilisi ilmastikuolusid olnud – ei temperatuuri ega rõhu mõttes, ega ka magnet-torme ega midagi.
Kuigi, vahemärkusena siia – kellel veel on viimasel nädalal pea veidralt valutanud? Ma tean päris mitut.
Lisaks on veel see kokkusattumus ka, et Hispaania läks just nädal tagasi sajaprotsendiliselt taastuvenergiale üle. Kas see saaks katkestuse põhjuseks olla?
Tehnilise rikke variant on alati tõenäoline. Asjad mõnikord lihtsalt juhtuvad või ütlevad üles. Kes see ikka tehnikat usaldab. Kuigi päris hull, kui terve Ibeeria poolsaar niimoodi korraga elektrist ilma jääb, eks, mingist lambi rikkest. Aga kõik on võimalik…
Sellised sündmused panevad alati mõtlema, kui sõltuvad me inimkonnana elektrist oleme. Küsimus, et kus olid Sina suure elktrikatkestuse ajal, on ka põnev. Palju inimesi päästeti liftidest. Paljud inimesed olid rongides ja metrooodes ja pidid sealt välja maa peale saama. Sierra Nevada suusakeskuses päästeti inimesi köisraudtee-tõstukitest alla. Selles mõttes on minu variant igav – olin kodus, tegin tööd ja sain kohe aru, et elekter ära läks, sest ekraan läks mustaks. Vaatasin korke, tundusid ok, vaatasin, et trepikojas ei lähe samuti laelamp tööle ja jäin ootama, et millal “ahvid elektri tagasi annavad”. Kodust sain kenasti välja, sest vanakooli võtmega uksed, mitte miskid moodsad koodi või piiksu või näotuvastuse või millega veel. Üleüldse oli mul muretu – ei olnud poodi vaja minna, süüa-juua oli, lastega tulime jalgsi koju. Kooli juures olid teised vanemad ka täiesti tšillid. Koju tulles nägime inimesi rahulikult baarides istumas ja õlut rüüpamas. Rahulik esmaspäev, ei mingit paanikat. Jah, telefonikõnesid ei saanud peaaegu üldse teha, internetti oli iga 10-15 min tagant telefonis vaid korraks. Aga Dani tõi oma patareidega raadiokese välja ja kuulasime sealt, et mis toimub ja mis öeldakse. Lubati 3-9 tunni jooksul elekter taastada. Maailmalõpu tunnet ei jõudnudki tekkida, sest nelja tunni pärast peale katkestuse algust oli meie linnaosas juba elekter tagasi.
Sotsiaalmeediast jäi silma, et kõige rohkem paanikas olid välismaalased, eriti ladina-ameeriklased ja ida-eurooplased, sest rohkem kogemusi selliste olukordadega ja võib-olla suurem hirm, et midagi õudsat juhtub. Osteti vett, patareisid, vetsupaberit ja saia kokku.
Kõige harjumatum oligi, et internet ja telefon ei töötanud normaalselt, vahepeal oli ok, aga siis kadus levi jälle tükiks ajaks ära. Isegi peale elektri taastumist. Emaga õnnestus kiiresti telefonikõne ära teha, aga Artjom näiteks ei saanud alguses tund aega mind kätte. Sõnumeid saatsin ja sain nii, et kirjutasin ära, aga kohale ei läinud, mingil hetkel siis kuulsin, et tuli til-til hunnik sõnumeid sisse ja läksid saadetud kah minema.
Artjom oli Benalmadenas tööl ja käis seal korra toidupoes (lõunasööki otsimas). Napilt leidis, sest saialett oli täitsa tühi. Muud letid ka. Lisaks otsustas tal telefon tund aega varasemat aega näidata Benalmadenas. Õhtul Málagas läks tal kell õigeks tagasi. Ei tea, mis veider anomaalia see veel oli?
Une-ajaks olid alles umbes pooled kodudest Hispaanias elektri tagasi saanud. Seega otsustati Andaluusia puhul, et järgmine päev on koolid avatud, aga õppetööd ei toimu. Paljud inimesed olid üldse kuskil nö ripakil – nt rongijaamades, sest rongiliiklus oli ju seiskunud. Rongijaamadesse viidi inimestele ööseks välivoodid ja toitu. Üleüldse oli pigem rahulik ja sõbralik olukord, politsei igalpool tänavatel väljas, liiklust reguleerimas, sest valgusfoorid ei töötanud, korda valvamas, sest poode ei saanud korralikult sulgeda ja signalisatsioonid ei töötanud, jne.
Vaatasin, et eesti meedias olid totaalsed clickbait-pealkirjad, et Hispaanias ja Portugalis kaos ja paanika jne. Tegelikult pigem vastupidi, hispaanlased jäid hästi rahulikuks. Neil, kel kodus elektrikatkestuse tõttu ka vett ei olnud, ostsid tõesti vett. Aga muidu istutigi oma patarei-raadiotega koos naabritega õues või baaris, või kuulati uudiseid autodes (ja laeti ühtlasi telefone). Kõige rohkem olid mures need inimesed, kes ootasid rongiliikluse taastumist, või inimesed, kes kartsid terrorirünnakut.
Aga pani kõik mõtlema küll – et kui selline asi peaks uuesti korduma, kas on kodus väike kriisivaru süüa-juua, ja kas sularaha on, ja inimesed hakkasid oma vanu patareidel toimivaid raadioid taas hindama ja ka muus elukorralduses selle pilguga vaatama, et kas elektrivabalt saaks hakkama. Kas või kas autoga saab garaažist välja või kas ettevõtete uksi ja vaateaknaid saab käsitsi sulgeda (paljudel sõltub elektrist ja käsitsi ei saagi).
Vaheaeg oli nii kibekiire, et ei jõudnudki üldse blogima. Käisime mitmel päeval Semana Santast osa saamas, siis käisin ise ühel fotoshoodil pildistamas, ühel teisel shoodil assistendiks (6-tunnine spordikollektsiooni kataloogi-shoot), tegime lastega ühe väljasõidu Almogia kanti ja viisime ühe lapse ta sõbrale külla. Aa, murder-mistery mängu käisime ju ka mängimas kohe vaheaja alguses. Aga muidu ei jõudnud ei seriaale vaadata ega raamatut lugeda, ei tekkinudki üldse sellist mahaistumise hetke. Aga aktiivne puhkus on ka tore, mu jaoks põhiline oli, et sai hommikuti pikalt magada. Ühel päeval magasin 12h jutti. Teistel 10-11. Kerge unedefitsiit oli vist…
Semana Santa oli imekaunis. Käisin neljal päeval, ühel neist saime vihma ka ja enamus protsessioone jäeti ära sel päeval või lühendati (need, mis juba välja olid jõudnud minna). Aga teistel päevadel oli ilm mõnus.
Minu jaoks on juba need küünlavahast talla all kriuksuvad tänavad ja viirukilõhn ja eemalt kostuv trummipõrin nii nostalgiat tekitavad – tulevad meelde need ajad, mil veel kesklinnas elasime ja tervest sellest püha nädalast alati “sunniviisiliselt” osa saime. Nüüd elame eemal ja tuleb selle jaoks ekstra linnapeale minna, see aeg leida. Võtta. Kuna Artjomil oli pressipääse kaelas, siis võtsin mina ka seekord rohkem aega, et minna ja olla ja vaadata.
Trooni kaunistab päris oliivipuu
Enamasti jalutasime niisama ja sattusime siia või sinna vaatama, kui mõni protsessioon mööda läks. Mõned head vaatamiskohad muidugi on mul ka aastate jooksul kõrva taha pandud, kus vähem trügimist 🙂 Paaril korral hüppasime ühe tuttava rõdult läbi, mis peatänava ääres ja kust ka hea ülevaade. Nii et sai iga nurga alt piiluda.
Kusjuures pean ära märkima, et ei pea üldse usklik olema, et Semana Santa ilu hinge puudutaks. Minulgi võttis mitmel korral meeleliigutusest pisara silma. Imeline, noh! Keda see teema huvitab, siis on mul instas paar video ka 😉
Kuna ma ühel korral käisin ilma telefonita ja teisel korral sai ta ootamatult tühjaks, siis panen siia posu Artjomi pilte ka. Kusjuures. Hiljuti kasutas üks inimene tema instagramist võetud pilte oma tiktokis, ilma viitamata, kust pildid pärit, justkui need oleks ta enda omad. Hakkasin mõtlema, et kas nii käibki, et kas see on tänapäeval ok? Kust läheb see piir, et kuidas teiste pilte kasutada, eriti, kui autor on ju teada? Niisama guugeldades leitud piltide puhul ei tea tõesti tihtilugu, kes on originaalautor, sel juhul oleks arusaadav, aga niimoodi otse kellegi fotograafi instast võttes ma ikka küll viitaks autorile ka. Või ma vanamoodne?
Nii et need Artjomi presssifotod siis siin: (instas on ta @artemiofotos, võib vabalt follow’da)
Kas ütlen, kes see on? Hakkab B-tähega.Mitte ainult mehedKust see küünlavaha tänavatele saab Gitanos protsessioonil osalevad ka kohalikud mustlasedJoogipausKuulsad küünlavahapallid, mille pärast lapsed rõõmsalt semana santa vaimustuses on310 troonikandjatViirukMuusikud on iga rongkäigu üks ülitähtis osaMena rongkäigul osalevad ka hispaania leegionäridTänavad laotati rosmariiniga üleSelles rongkäigus osales üle 1000 nazarenoKõige raskem troon, umbkaudu 5 tonni kaalub
Kusjuures kas teadsite, et sellised iga-aastased pühakujude tassimise rongkäigud olid juba vanas Egiptuses ka olemas? Kohe siit üle Vahemere. Aleksandr tegi just hiljuti kooli jaoks Luxori templi kohta ettekannet ja kirjutas seal Opeti festivalist, kus jumalate pühakujud viidi ühest templist teise, 2km kaugusel asuvasse. Ehk et siinses maailmanurgakeses juba päääris vana (umbkaudu 3500a) traditsioon.
Pildid netist 😉
Tööalastel teemadel, ma ei olnud juba ammu ise (inimesi) pildistanud, viimati oligi vist üks aastatetagune pulm. Nüüd pildistasin selliseid naiselikke buduaaristiilis pilte, mägede vahel ühes jões. Äge oli! Nii et kui keegi siinkandis veel midagi sellist otsib, siis kirjuta aga julgelt! Panin tähele, et sellise shoodi jaoks otsitaksegi pigem just nais-fotograafi, mis on suht loogiline kah, eksole.
Kui juba piltidesajuks läks, siis lisan Almogia-päevast ka paar tükki. Loodus on veel viimast otsa imekaunilt roheline ja õitsev. Mägedes oli täitsa Norra-tunne.
Mandlipuu otsas LaevMu hale pilt sellest, et jõgi oli kalu täisOliivipuudOliiviõiedNeed ei ole kivid
Ok, panen siia nüüd punkti, muidu ei jõua kunagi postitamiseni.
Meil siin algasid koolivaheaeg ja Semana Santa ja see teeb tuju nii heaks. Ootasin kannatamatult! Ma pole üldse hommikuinimene ja see hiljutine kellakeeramine ei teinud asju üldse paremaks.
Üks väike matk sõpradega Saksamaalt
Teise trimestri hinnetelehed pandi ka üles. Uskumatu, aga maailm on peapeale pööratud – nüüd on Aleksandril, kel muidu oli alati kõik super-duper, paaris aines neljad-viied (meil 10-pallisüsteem), sest osad tööd tegemata ja joonistab tunni ajal hoopis koomikseid. Tõsilugu muidugi see ka, et väidetavalt on mõne õpetajaga lärm tunni ajal nii suur, et ta ei kuulegi ja siis hakkabki omi asju tegema (koomiksite joonistamine pidi tema sõnul olema sama põnev kui legodega mängimine). Enamus ainetes on õnneks ikkagi head hinded, nii et tasakaalustab need kaks kehvakest ära. Ja nt inglise keeles on ta üks klassi parimatest ja õpetaja jättis hinnetelehele lausa kiituse, et tubli töö ja jätkaku samas vaimus. Danil kusjuures sama, et inglise keeles klassi parim, neil on keelte peale mõlemil päris hästi annet antud või siis on see kolmkeelsuse üks boonuseid, et muud keeled tulevad ka kergemalt. Sest inglise keeles nad kodutöid küll ei tee ega eksamiteks õpi, jooksu pealt tuleb. Prantsuse keelega üsna sama seis.
Aga Danil, kel oli juba mitu rasket kooliaastat seljataga, mil õpetaja aina pahandas ega olnud rahul temaga, on nüüd uue õpetaja ja aspergeridiagnoosiga täielik kannapööre toimunud. Nüüd hoopis kiidavad, et kui tubli ja tark ja et lausa lust temaga töötada. Meil oli hiljuti klassijuhataja ja eripedagoogidega koosolek, et mis nad siiamaani teinud on ja kuidas läheb ja nii tore oli näha-kuulda, et tal on nende kõigiga hea klapp ja viimaks on kooliskäimine tema jaoks ka positiivne kogemus. Pidavat nüüd viimastel kuudel nägu naerul ja isegi seltskondlikum olema. Seda olen vist juba maininud, et klassijuhataja on hästi chill tüüp, aga need eripedagoogid, kes koolis paar korda nädalas temaga üks-ühele tegelevad, jätsid samuti hästi empaatilise ja positiivse mulje. Mitte ainult sellepärast et kiitsid teda 😀 Vaid näiteks nõustusid, et võibolla ei olegi vaja lõunavahetunni ajal sundida teda teistega koos mängima, et ehk ongi tal vaja hoopis omaette akusid laadida ja putukaid või taimekesi vaadata, et oleks teiseks päeva pooleks ka jõudu. Tervisekeskuse psühholoog nt on teisel arvamusel, tal on kinnisidee, et ei tohi lubada lapsel korrakski oma mullis olla ja peab koguaeg lükkama seltskonda ja suhtlema. Ah ta ongi omaette frukt onu kah, selline vanakoolikas.
Täna algas meil siin Semana Santa (püha nädal/lihavõttenädal). Olen temast pikemalt nt SIIN kirjutanud, ei hakka jälle uuesti üle seletama, et mis imeasi ta on. Aga see on ikka kõige erakordsem ja vapustavam-vaimustavam traditsioon/püha/üritus siinmail. Mul on siiamaani igal aastal vau-efekt, ei ole veel ära väsinud ega tüdinenud. Natuke laulupeoga võrreldav õhkkonna ja emotsioonide ja pühalikkuse mõttes. Täna juba käisin vaatamas ja mõned pildid ka siia illustreerimaks:
Artjomil on sel aastal esimest korda ametlik püha nädala fotograafi/pressi luba, nii et ta saab igale poole ligi ja pildistama, see on ka äge kogemus. Jälle pisike sammuke integreerumise ja kogukonda sulandumise teel – kümme aastat tagasi poleks elusees arvanud, et kunagi selline silt kaelas ja nagu oma säga (kohalikus slängis boquerón) Semana Santast osa võtta saaks. Äge ju!
Sellega seoses – wordpressi tänane päevaküsimus oli, et kus end kümne aasta pärast näed. Jäin selle peale kohe mitmeks minutiks juurdlema. Minu jaoks on sellised küsimused alati keerulised vastata olnud, sest mul vist puuduvad need viisaastaku või kümne aasta plaanid, ma näen elu nagu väikest müsteeriumi ja igasuguste ootamatute keerdkäikudega nähtust ja tean, et misiganes ja kusiganes kümne aasta pärast olen, ei oleks ma seda täna osanud uneski näha või õigesti ette ennustada. Kas teil ka nii? Mu jaoks on elu tõesti nagu heroes3-mäng, kus iga sammuga näen natuke rohkem ettepoole, aga ülejäänud maa on endiselt kaetud ja peidus ja kui tahan teada, mis seal on, pean lihtsalt edasi sammuma. Võibolla asi selles ka, et mul ei ole enda jaoks suuri eesmärke pandud, mille nimel siis veri ninast väljas rügaks. Et teaks mida elult tahan. No ma ei tea nt endiselt, kelleks saada tahan… Ainus, mida tean, on et tahan olla hea inimene ja ümbritseda end ka heade inimestega ja võtta elu samm-haaval, et ei tunduks liiga hirmus ja ületamatu, et ei tekiks seda tunnet, et ma ei saa hakkama ja kõik on liiga raske. Sest kohe, kui mõtlen liiga pikalt ette, tuleb mul ikkagi kerge hirm ja paanika, et elu on liiga raske ja kas ma oskan teda ja kas liiga raske leveli olen valinud omale.
Kuigi oleks põnev küll näha, mida ma praeguseks 10a tagasi oleks “ennustanud”. Aasta oli 2015, lapsed olid 3 ja 1. Ma poleks osanud ette näha ei häid ega halbu asju, mis selle aja sisse jäid. Aga oleksin kindlasti öelnud, et näen end Malagas, seda küll.
Aga 2035 – huhh. Tahaks loota, et lapsed on siis õnnelikud noormehed ja teismeiga valutult seljataga. Ja et õpivad midagi, mis neid huvitab ja motiveerib ja sütitab. Ehk on juba kaaslasedki olemas? Ise tahaks olla eluga sealmaal, et rahaliselt oleks ok ja oma isiklik elamine lõpuks olemas. Mis kõlab hetkel täieliku utoopiana, vaadetes kinnisvara hindasid ja tegeledes liiga loomingulistel ja alamakstud aladel… aga samm-sammult tasapisi, ehk õnnestub?
Loominguliste ja alamakstud teemadega jätkates 😅 – “Metsakivi lood” läks trükki! Eks ma siis jagan, kui täpsem kuupäev teada, millal poodidesse jõuab. Mõne nädala pärast vast? Kahetiste tunnetega olen hetkel – ühelt poolt elevil ja rõõmus, et valmis. Teiselt poolt piitsutan end, et oleks kindlasti paremini saanud ja kas tänapäeva laste jaoks üldse on põnev jne. Kas mõni laps kunagi aastate pärast üldse mäletab seda raamatut ja meenutab, et meeldis ja mõjutas? Ja kas tänapäeva lapsi üldse puudutab selline vanade aegade teema ja mütoloogia ja folkloor jne, või kõnetab vaid suuri, sest nostalgia? No eks ma saan varsti siis teada…
Üks, mis lapsi kohe kindlasti huvitab, on minecraft. Käisime eelmisel nädalavahetusel koos laste ja nende sõpradega Minecrafti filmi vaatamas. See tuli nüüd nädalake tagasi kinodesse just. Üks Aleksandri sõber tuli juba teist korda vaatama ja kõigile teistele meeldis ka väga. Ma ise paneks hindeks 6/10, ei olnud ju halb, aga otseselt imeline nüüd ka mitte. Artjom ja ühe teise lapse isa ütlesid mõlemad, et jäid korraks magama filmi ajal… 🤣 Nii et jah, need tänapäeva lapsed ja mis neid vaimustab. Järgmisena pean vist minecrafti teemalise raamatu kirjutama!
Täna kõndisin tänaval ja tundsin imelist aroomi. Ja sellega seoses meenus, et kunagi iidammu kirjutasin oma siinsetest lemmikpuudest, aga vahepeal on ju päris mitu uut lemmikut juurde tekkinud. Nii et – oppaa, vol 2 ongi siin!
Sirelmeelia (Melia azedarach) Hispaania keeles Cinamomo või Melia.
Kui seda puud esimest korda õitsemas nägin, olin kohe armunud. Nii kaunid tagasihoidlikud õied. Aga lõhn – mingil väga ähmasel moel ta lõhnabki natuke sireli moodi. Ta on ka üks vähestest heitlehistest puudest, mida meil siin näha on, aga isegi lehtedeta olekus on ta väga pilkupüüdev, üleni väikseid ümaraid beežikaid-oranžikaid vilju täis. Õitseb aprillis-mais, täna just juba nägingi esimesi õisi! (Või õigemini, esmalt tundsin lõhna ja siis vaatasin üles).
Vahtralehine plaatan (platanus hispanica). Hispaania keeles Plátano de sombra.
AlleeSügiselTalvelKevad, uued lehekesed
Kuni 55m kõrgune heitlehine puu, mis elab kuni 500-aastaseks. Millegipärast jäi ta mulle juba ülikooli ajal dendroloogia loengutes meelde ja seetõttu oli teda siin eriti tore kohata. Hispaanias on linnaruumis päris palju plaatanialleesid, sest nad annavad suvel mõnusat varju ja sügisel veidi sügisvärve.
Harilik sämplehik. (P.s. Ausalt öeldes ma ei mõista, miks ta ei võiks eesti keeles olla midagi kaunimat, nt orhideepuu, aga no okei…) (Bauhinia variegata). Hispaania keeles Arbol Orquídea (orhideepuu) või Pata de vaca (lehma jalg).
Valgeõieline variantRoosaõieline variant
Üks kaunimatest õitsejatest siin. Ja taaskord, milline imeline aroom! Õied võivad olla purpursed, roosad või valged. Just praegu õitsebki! (kevadeti). Kusjuured õied pidid söödavad olema ja kasutatakse mõnel pool ravimtaimena.
Plumeeria (plumeria rubra). Hispaania keeles plumeria või frangipani.
Enamasti küll pigem põõsas või väiksem puu (6-10m), aga võib kuni 25m kõrguseks kasvada. Õitseb suvel: juunist oktoobrini ja lõhnab taaskord imeliselt. Õied on kas roosad või valged ja kollase südamikuga.
Harilik juudapuu (Cercis siliquastrum). Hispaania keeles Arbol del amor (armastuse puu).
Väiksemat kasvu, kuid taas imekaunis puukene. Jällegi üks neist vähestest heitlehistest. Kevadeti (aprilli paiku) ilmuvad esimesena roosad õied, alles seejärel lehed. Nimi Arbol del amor tuleb ta südamekujuluste lehtede tõttu. Õied on söödavad ja kasutatakse näiteks salatites.
Öö on käes, panen siia punkti, kuigi ägedaid puid on küll ja veel 🙂
Vaatasime ka selle paljuräägitud Netflixi Adolescence minisarja ära. 4 osa kokku, kiire vaatamine, täitsa soovitan.
Sari on, ilmselt kes kuidas tõlgendab, alaväärsuskompleksist (daddy-issues?), koolikiusust ja raevuhoogude tõttu käest läinud olukordadest. Et mis see on ja mis on elus või kasvatuses läinud valesti, et inimene, õigemini laps, jõuab oma tegudega mõrvani. Kas lapsevanem saaks midagi muuta, teisiti teha, et asjad käest ei läheks, või isegi endast parimat andes on mingi sünnipärane loomus, mis peale jääb?
Ses mõttes hea sari, et paneb veel päev hiljemgi neile teemadele mõtlema. Ja filmitud ka ägedalt ja super näitlejad.
Hiljuti kuulasin ühte podcasti FBI psühholoogi Anne Burgess’iga, et kuidas ohtlikest inimestest hoiduda ja neid ära tunda ja mis ütlevad uuringud selle kohta, et kuidas juba lapsepõlves saada aru, et lapsega on midagi valesti ja mis on need “kriminaalseks kiskjaks” saamise riskifaktorid. Nüüd peast pole enam täpselt meeles, aga üks ülioluline tegur poiste puhul oli, et isa on elus puudu või suhe temaga ei ole lähedane. Pluss nartsissistlik iseloom (hea küss, et kas see on kaasasündinud või lapsepõlvetraumadest tekkinud). Kusjuures laste puhul näeb empaatia puudust ja sadismi hästi sellest, kas laps oskab loomadega käituda või mängib nendega julmalt.
Tulebki meeles pidada, et nt sarimõrvarite puhul on tihtilugu olemas kombo intelligentsusest + manipuleerimisoskusest + šarmikusest. Samas, kuskil sees on hästi palju viha kogunenud. Nagu seal filmiski, eks. Ja seal podcastis toodi ka välja see, et sotsiaalmeedia ütleb inimese kohta nii palju, sest sinna lastakse mõnikord seda kogunenud viha välja.
Arutlesime Artjomiga peale filmi, KUI erinevatest maailmadest me siiski pärit oleme. Mina ei tunne isiklikult ühtegi vangi läinud inimest. Temal on kooliajast mitmeid, kes erinevatel põhjustel vangis olnud, sealhulgas ka mõrva eest. Samamoodi nagu siin filmis, et teismelisena kellegi ära tapnud. Pärast väljasaamist pere loonud ja… Ma olin, et misasja??? Kes täiemõistusliku naisena võtaks endale meheks ja laste isaks inimese, kes on võimeline tapma, kellel on sees selline jõhkruse ja sadismi element. Kes teab, millal see jälle välja lööb? Aga näed, ju siis pole kõigil seda ohutunnet või on jõhkard nii hea manipulaator ja sõnasepp, et on suutnud musta valgeks rääkida ja kellegi endasse armuma panna. Nartsissistid oskavad selliseid asju ju hästi. Või see vanglaromantika-teema ikka, et järelikult “tegija mees”?
Ja ta tõdes, et üks ühine faktor nende noorte juures oli tõesti, et isasid ei olnud pildis.
Veel küsisin ma: kas teil oli nagu seal filmis, et kui keegi mingi jõhkra kuriteo toime pani, siis oli kogu naabruskond ja kool šokis? Ei olnud, sest mingi päris suur kontingent oligi selline, kes olid uhked pätt-olemise üle või et õu ma olen cool, sest vangis olnud. Vanglaromantika. Ja nad reaalselt kiitlesidki avalikult oma “vägitegudega”. Hull maailm, kus üles kasvada, eks. 90ndad ja 00ndad Annelinnas.
Teine asi, millest mõtlen, on see, et aina räägitakse, et arvutimängud ja filmid on nii vägivalda ja tulistamist täis, et mis neist tänapäeva noortest küll saab. Ja et sotsiaalmeedia on nagu ohtlik lääs. Aga no meenutage toda aega, kui arvutimänge ja kõike seda muud ei olnud. Psühhopaadid ja jõhkardid ka bullying olid ka siis samamoodi ja samas mahus olemas. Ja mõrvad ja sarimõrvad ja teised inimesevastased kuriteod. Ja sõjad, tapmised. Mingi protsent inimestest vist lihtsalt omab mingit jõhkrusgeeni ja empaatiageen on totaalselt puudu, olenemata ajastust ja aastaarvust.
Meil Aleksandri klassis on ka mõned kiusajad lapsed, kes on juba terve õppeaasta olukorra pineva hoidnud. Paar last vahetasid juba kooli nende pärast. Igasugust draamat on nendega olnud. Aasta alguses oli pool klassi whatsapi grupis, kus need siis sõimasid-solvasid teisi, jagasid porri ja ülistasid natse ja hitlerit ja francot. Keegi lapsevanem nägi lõpuks seda gruppi ja pandi kinni. Aga mulle tundub, et nende laste vanemad pole oma rüblikutega korralikku vestlust ikkagi maha pidanud, sest nad endiselt solvavad kõiki ja ajavad seda natsijuttu ka edasi. Ükspäev kõndisime lastega peale kooli nende tüüpide taga ja see kõvahäälne aadolfiteema kajas üle tänava. Üks neist jättis Aleksandri youtube videode alla ka selleteemalisi kommentaare. Seesama tüüp murrab koolis igapäevaselt vildikaid ka pooleks, et näha, kuidas värv voolab (lauale, maha). Kool tegeleb väidetavalt kõige nende kiusuintsidentidega, aga tulemust veel küll näha ei ole. Mõtlen, et kui nad juba 12selt on nii allumatud ja ülekäte, mis siis veel paari aasta pärast teisme-eas? Loodetavasti saavad nad miskit psühholoogilist abi ikka ja vanemad üldse viitsivad tegeleda ja tähele panna. Ja ei kiida takka, et tubli poiss, anna aga molli kõigile. Ja loodetavasti on järgmisel õppeaastal nende gäng erinevate paralleelklasside vahel paremini ära hajutatud.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 