Danielil on juba ammu, no üle aasta vähemalt, olnud suur unistus – ronida mandri-Hispaania kõige kõrgema tipu otsa. Mis on ühtlasi ka terve Ibeeria poolsaare kõrgeim tipp ja asub meie juurest vaid 160 km kaugusel. Ja ega ma isegi olen ju mõelnud, et tahaks ikka ära teha selle retke.
Nii et eelmisel laupäeval asusimegi tegudele, enne kui mägi üsna pea lumiseks ja ohtlikuks muutub.
Mulhacén asub 3479m kõrgusel merepinnast. Me käisime aasta tagasi Maroma tipus, mis on Málaga piirkonna kõrgeim tipp ja asub 2066m kõrgusel, nii et see 1400m kõrgust juurde ei tundunud üldse midagi hullu.
Nii et siit tuleb üks õpetlik lugu, et mida teha ja mida mitte teha 😆
Mulhacéni saab vallutada erinevatest külgedest, meie valisime kõige leebema variandi lõunapoolsest lamedamast küljest, sest laps ja ajalimiit jne. Esiteks sõitsime Málagast 2h Capileira külla, mis asub umbes 1400m kõrgusel. Parkisime auto ja ronisime spetsiaalse bussi peale, mis viib Mulhacénile võimalikult lähedale. Málagast väljusime 8:00, buss Capileirast 10:30.
Ps. Pileti peab eelnevalt broneerima, edasi-tagasi on umbes 15 eur/nägu. Ja talveperioodil ehk lumega bussivarianti ei ole. (Bussiteemat haldab Servicio de Interpretación de Altas Cumbres Vertiente Sur)
Igatahes – bussisõit kestis umbes 50min. Umbes poole tee peal asub Area Recreativa Hoya de Portillo (üks matka- ja puhkeala, 2150m), kuhumaani pääseb tegelikult oma autoga ka, aga seal edasi on tõkkepuu ees ja bussiga saime tõkkepuust päris kõvasti mäetipule lähemale, mis muidu jalgsi võtaks vähemalt üle tunni või isegi mitu. Buss peatus kõrgusel umbes 2700m Alto del Chorillo’s. Nii et sealt meie matk viimaks algaski, nii umbes kell 11:30.
Kohe bussist väljudes tundsime, et tuul puhub väga läbilõikavalt ja lakkamatult (sidusime kapuutside alla veel rätikud ümber pea, et kõrva ei puhuks) ja sooja oli alla 10 kraadi. (Võrdluseks, Capileira külas oli samal ajal 20+) Asusime tasapisi ülespoole rühkima, sest viimane buss tagasisuunas läheb kell 18:00 ja üles-alla on tipuskäik kokku umbes 12 km kandis. (Minu sammulugeja väitel kõndisin kokku 14 km, aga natuke sai Capileiras ka kõnnitud + mäe peal kah siia-sinna edasi-tagasi põikeid tehtud.
Dani hüppas vaatamata tuulele ja külmale suurest rõõmust – viimaks ometi unistus täitmisel!
Lõunapoolsest küljest ja 2700m pealt alustades on mu meelest miinuseks raja üksluisus. Nii kõrgel ei ole enam metsa ja lõunapoolne külg on üsna lame ka. Ilm oli peaaegu päikseline, nii et vaated olid küll kaunid! Meri, Aafrika, madalamalolevate mägede viirud. Aga rada ise ja maastik hästi üksluine. Nii et aina kõndisime ja kõndisime.
Aga kohe üsna alguses saime aru, et kõndimine on vaevalisem kui tavaliselt. Süüdistasime tuult ja külma, aga lisaks on asi ka selles, et õhk on nii kõrgel hõredam ja õhurõhk teine. Mingi hetk piknikupeatust tehes avastasime näiteks, et sihvkapakk on kõva ja kummis nagu õhupall.
Paar tundi hiljem, millalgi peale 3000m hakkas Dani järjest rohkem kivide peale istuma jääma ja ütles, et pea veidi valutab. Küllap tuulest ja päikesest, mõtlesime. Kuigi Artjom ütles ka mingi hetk, et pea käib vahepeal nagu ringi. Hapnikusisaldus õhus on sellisel kõrgusel umbes 69% meretasandi hapnikust.
Minul oli mingi eriline hingamisrütm välja mõeldud, mille abil võhma paremini jagus, ninast õhk sisse ja puhinal suust välja, aitas täiega (naistevärk, kui oled sünnitanud, saad hingamise tähtsusest aru 😀
3354m kõrgusel, Mulhacén II juures (see on nö libatipp) tegime lõunapeatuse ja Dani entusiasm hakkas järjest kahanema, pea valutas ka järjest rohkem. Andsin talle ibuka sisse ja puhkasime seal üle poole tunni (mille jooksul hakkas jällegi täiega külm, nt söömise-joomise ajal panin tähele, et ei tunne hästi oma näpuotsi, nii et panin kindad tagasi kätte. Ilmselt oli temperatuur kuskil 5 kraadi kandis või isegi vähem. Alt mere äärest 28 kraadi käest tulles suur vahe!
Dani proovis magada ja ootasime, et ibukas mõjuma hakkaks. Lõpuks arvas ta, et ta ei taha/jõua enam ikkagi edasi minna (tippu jäi umbes 20min kõndida) ja tahaks hoopis tagasi allapoole minna. Mõne koha peal seal Mulhacen II juures oli kohe erakordselt hull tuul otse näkku ka, nii et niigi vähesele hapnikule lisaks segas see ka hingamist.
Otsustasime, et nad hakkavad vaikselt allapoole minema ja ma lippan ikka kiiresti tippu ka, kui ta juba nii lähedal justkui kiviga visata on. Ma olin meist vist veel kõige energilisem selleks hetkeks (see hingamine noh!)
Kusjuures, lisamärkusena veel, et aasta tagasi Maroma-matkal (mis oli kilomeetrite ja kõndimisaja osas palju pikem) pidas Dani meist kõige paremini vastu 🙂 Nii et tegu on meil täitsa profi matkajaga tegelikult.
Igatahes lippasin ülespoole ja tipp oli tõesti selle raja kõige ilusam osa. See, et igas suunas vaated laiusid ja järsemast põhjaküljest alla vaadata sai. Ja üliveider, et tipus oli palju vähem tuult. Pluss kõige nummim osa oli see mõnusalt nuumatud kits, kes minuga samal ajal teisest küljest tippu ronis ja pärast mu järel ära ka läks. Seda äraminekut tean sellest, et unustasin Dani jalutuspulga tippu ja olles 10min alla läinud, avastasin, et uups – vaja uuesti üles pulga järgi minna. Nii et jooksin uuesti üles (kell oli selleks hetkeks 16:15, bussini alla kahe tunni) ja seal see kitseke poole tee peal raja kõrval omi asju toimetaski.
Alla läksin kergel jooksusammul (ei kukkunud kordagi, no ma räägin, see lõunapoolne külg on väga lame, oleks kontsadel ka ära teinud). Tunni pärast jõudsin teistele järgi – Dani oksendas kivide vahel (tuulega oksendada, kujutate ette küll). 17:45 jõudsime bussi juurde, kenasti enne aega, aga ikkagi viimased, saime kolmekesi pisema bussi peale.
Ega ei teagi, kas see oli lõpuks migreen, mida tal vahel tuleb ette (ja ta on minu tüüpi, et peavalu võib oksendamiseks üle minna), või siis oligi tegu kõrgmäehaigusega (high altitude sickness), mis tekitab samuti peavalu, iiveldust ja oksendamist. Bussis oksendas ta jälle (kott oli olemas) ja bussijuht küsis kohe, et kas tal pea ka valutas. Et meretasandilt tulles pole nii suurte kõrgustega harjunud ja võib sellist asja juhtuda küll.
Nii et siit minu soovitus teistele mere äärest minejatele – kuigi Hispaania kontekstis mäehaigusest väga ei räägita (mina polnud varem kuulnudki, kuigi uurisin radade kirjeldusi jne), siis tasub ikka varem kohale minna ja näiteks Capileiras või mõnes teises külakeses päevake aklimatiseeruda. Või seal tõkkepuu-puhkealal või veidi edasi minnes mõnes refugios, mis ongi mägironijatele ööbimiseks mõeldud.
P.s. Hommikuks oli Danil kõik jälle korras ja oli tagasi oma tavalises energilises ja rõõmsas olekus. Aga tagantjärgi mõtlen, et see oli küll kindlasti õige otsus, et nad Artjomiga enne seda viimast üle saja meetrist tõusu ikkagi tagasi pöörasid. Better safe than sorry! 100m tundub ju nii vähe, aga kui kehv olla, võib iga lisameeter olemise veelgi hullemaks teha.
