Millalgi, nüüdseks juba vist kümme aastat tagasi, kui Artjomiga Hispaanias ringi reisisime, sattusime me esimest korda elus Malagasse. Oli sügisene aeg ja me tegime seda, mida loomulikult iga põhjamaalane puu otsas oranže apelsine nähes teeb: noppisime ühe neist ja hakkasime aga rõõmsalt koorima. Mäletan, et üks kohalik tädike, kes möödus, seletas meile, et ei tasu, et need pole söödavad ja jahus midagi kõhulahtisusest. Meie hispaania keele oskused olid suht algtasemel, aga umbes niipalju saime aru. Oma viis minutit seletas. Kui ta edasi läks, siis ilmselgelt me siiski proovisime seda apelsini, kes see loll ikka teise õpetust usub, vaja ikka kõik head ja halvad kogemused omal nahal kätte saada. Oli väka-väka küll jah. Mõru, kibe, hapu.

Talveperioodil näen ma möödaminnes ikka igapäevaselt neid vaeseid turiste, kes suure õhinaga sama rõõmsalt neid apelsine haukavad. Ja kuidas mõnikord mõni tädike või taadike ikka endiselt neile seletab, et pole hea idee. Alati mõtlen, et kuidas nad küll viitsivad ja jaksavad, see on ju nagu kümne peaga lohe, ühele seletad ära, aga tulevad ju muudkui uued ja uued turistid. Ja kõigil põhja poolt tulevatel inimestel on ju ikka ja alati see sama teema, et kui kusagil midagi eksootilist ripub, tahaks hirmsal kombel seda ära noppida ja proovida. Njah, ega ma ise ka süüst puhas pole, alles hiljuti sai matkal käies metsas puu otsast ikka peoga mandleid ja kreeka pähkleid ka kaasa krabatud… Korilase geenid, mis teha.

Aga sellest apelsiniteemast ajendatuna teen kõigi suvitajate elu lihtsamaks ja jagan paari tähelepanekut, mida ei tasu siiakanti sattudes teha või mis paneb kohaliku rahva imestusest kulmu kergitama.

1. Need apelsinid siis jah. Tegelikult on ju söödavad apelsinid ja mandariinid ka olemas ja neid ei pea maitse järgi otsima, vaid nt isegi puulehe kuju järgi saab ära öelda, millised on söödavad ja millised mitte. Linnades haljastuses on üldjuhul siiski mittesöödav liik. Varem, vanadel headel aegadel korjati nad kokku ja saadeti inglastele moosi-apelsinideks. Tänapäeval läheb kogu see apelsini-ilu hoopis komposti, sest toiduainetööstusel on tooraine päritolu suhtes igasuugused nõuded tekkinud ja linnatänavatel kasvav vili enam ei sobi.
2. Rätikud ja rõdud. Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, miks, aga hispaanlasi väga häirib, kui turistid oma rannalinad ja rätikud rõdu äärtele kuivama riputavad. Jah, on üsna reaalne oht, et need lendavad tuulega alla, aga mulle tundub, et see probleem on sügavam, et neid häirib just see vaatepilt ise. On isegi hotelle, kus see on keelatud.
3. Lahtised jalanõud talveperioodil. On tõesti jube vaadata, palun ärge piinake hispaanlasi sellise vaatepildiga 😀 Ühtlasi on täiesti OUT misiganes aasta-ajal paljajalu käimine. Välja arvatud rannas.
4. Üleüldse tasub enne reisimist end kliimaoludega ka natuke kurssi viia. Et talvel on tegelikult ka külm ja tasuks soojad riided kaasa pakkida, ja et suvel ei tasu keskpäeval ei välja uitama ega randagi minna. Ja et kuna riik on suur, siis on eri piirkondades väga erinevad ilmastikuolud. Kas või 50 km kaugemale mägedesse sõites on ilmselt hoopis teine ilm.
5. Tahe olla punase jumega. Mina eestlasena saan küll väga hästi aru, miks reisile tulles kogemata päikesega liialdatakse, pole teda võib-olla juba kuid näinud ju. Aga hispaanlased ei mõista kohe mitte, et mis värk selle päiksega liialdamise ja punaste nägudega on. Nad ei kujuta lihtsalt ette elu seal, kus päike on ime ja teda tuleb pika ja pimeda talve tarbeks endasse ahmida.
6. Valel kellaajal restorani või baari toitu otsima minemine. Lõunasöök algab peale kahte. Hädapärast võib ju üheks ka minna, aga mitte varem. Ja kes läheb enne 21 linnapeale õhtsööki otsima, on hispaanlaste meelest väga, vääääga veider. Enamus kööke pole varem avatudki. Isegi kell 21 on veel liiga vara.
7. Nii, Artjom lisas siia omaltpoolt veel ühe asja. Flamencole kaasta plaksutades rütmist mööda panemine 😀 Tegelikult on täitsa imeline küll, et isegi kõik flamencokauged hispaanlased a la suvaline advokaat või automehhaanik oskavad õigesti plaksutada. Jälle midagi kaasasündinut, mida ei saagi ühelt põhjamaainimestelt eeldada.