Oioi, leidsin siit mustanditest ühe paar kuud vana ülestähenduse, lugesin läbi, kirjutasin lõpuni ja vajutasin nüüd seda “Publish” nuppu kah.

Nii veider, et eesti keeles on unenägu ja unistus erinevad sõnad. Ingliskeeles mitte. Hispaaniakeeles mitte. Ja kindlasti veel nii mõneski keeles.

Ärkasin täna varahommikul peavaluga, võtsin ibuka sisse ja passisin niisama üleval. Poolteist tundi hiljem lõhkus pea ikka valutada ja otsustasin, et proovin uuesti magama jääda.

Nägin unes, et elame kusagil teises kohas siin Hispaanias. Ja hakkame ära kolima, Eestisse, mõneks ajaks. Ja mõtisklen omaette, et miks me küll sellise otsuse vastu võtsime? Kõik elu siin on ju paika loksunud, ja kolimine on juuuubeeee. Et kõik kleidid jälle karpidesse kapist. Ja kas Eestis üldse saabki kleite kanda. Selline totaalne paanika ja väsimus oli kolimisele mõeldes, ja see tunne, et miks küll, äkki ei peaks ikka. Mul on kolimiste limiit mõneks ajaks totaalselt täis.

Ma ei tea, kust selline unenägu. Täiskuu pärast vist. Või isa sünnipäeva pärast, ta ju niiväga unistab, et me ikka tagasi koliksime. Või see, et Britt Prantsusmaalt Eestisse plaanib kolida ja mul on sellest siis mingid sellised alateadvuslikud mõtted, et kui raske ja energiatvajav ettevõtmine jne. Just see, et kui elu LÕPUKS on nagu paika loksunud. Armas kodu, tähtajatu residentsus ka kätte saadud, fotovärk ka jalad alla saanud.

Läksime täna Pedro ja Carmeni juurest läbi, nad andsid lastele jalgrattad. Tuli välja, et nad kolivad paari nädala pärast ära Belgiasse. Tuli kohe oma see alles mõned tunnid tagasi nähtud unenägu meelde. Nad müüsid maja maha ja annavad kogu kraami lihtsalt ära või viskavad minema, kui keegi ei taha. Nende puhul on rohkem arusaadav, sest Pedro töötab seal ja nüüd covidiga on tiba tüütum see kahe riigi vahel pendeldamine.

Täiskuu on huvitav värk jaa, eriti seekordne, ta on mingi selline eriline. Ma olen juba aastakese või ehk nii vahepeal Susan Milleri horoskoobile silma peale visanud. Kellegi blogist jäi ta silma, enam ei mäletagi, kelle (ja niimoodi meenutades ei tule pähe ühtegi blogijat, kes võiks horoskoopidesse uskuda :D) Aga annab kuidagi jõudu ja lootust noh. Ja et esimesel korral kohe oli nii palju asju tagantjärgi täppi, siis jäingi jälgima. Mul kirjutas alguses koguaeg ikka seda, et töötan nö kuluaarides ja salaja jne. Ja et lükkub edasi midagi. Oli nii küll raamatuga. Siis tuli, et minu mingi oodatud asi ja läbimurre tuleb ootamatult mitu kuud varem. Ja kohe kirjutatigi Petrone Prindist, et imelugu, aga saame juba veebruarisse raamatu trükkimineku panna. 2021 kohta kirjutab ta, et see on mu karjääri eduaasta ja läbimurre jne. Et alates veebruarist. Ja oligi, tõesti. Veel mõned aastad tagasi ei oleks ma isegi unistada julenud, et kunagi on mõne raamatu kaanel tõesti minu nimi. Ja et sel raamatul veel hästi kah läheb, hea tagasiside tuleb. Uskumatu. Selles mõttes on see tõesti läbimurdeaasta olnud, jah. Eriti kui arvestada, et inimestel ikka on ju hinges see salasoov – endast midagi maha jätta. Ma nii imestan, kuidas seal horoskoobis see raamatuasi nii selgelt välja joonistub. Mädžik noh. Sky is the limit, kirjutab Susan. Eks näis, vastab skeptiline ja arglik mina.

Ma siin püüan ikka pidevalt aru saada, kas oleks mingigi variant kirjutamisega ära elada. Seda mulle ju meeldib teha ja ju siis MINGIGI anne selles suunas on kah. Või palju praktikat. Aga enamvähem tuleb välja. See on üks vähestest aladest, millega on mul kogu elu jooksul tegelikult pidevalt vedanud. Lõpukirjand 100, buum. Ja tegelikult… juba enne seda oli kirjutamisega edu – sain koolilehe artikliga mingi koolilehtede preemia ja auhinnareisi lausa Peterburgi. Pärast ka ikka kuskil ülikooli ajalehes ja loodusajakirjades pakuti mulle lausa ise kirjutamist. Ja mina loll olin liiga uje ja enesekriitiline ja paar asja kirjutasin, aga lasin võimaluse ikka mööda. Pärast mingi hetk oli selline koht nagu nihilist.fm ja ma saatsin neile ühe asja. Ise mõtlesin, et nii, see on nüüd test mulle. Kui vastu võtavad ja üles panevad, võin endale ikka öelda, et tuleb välja küll kirjutamine. Nad panid selle lausa oma esilehele. Sellele vaatamata ma kuidagi ikka häbenesin ega julenud endale öelda, et äkki võiks siis proovida. Krdi uje neiu olin ikka noh! Ja siis blogimine. Kui tookord blogiauhindadel kandideerisin, mõtlesin, et küllap tagant viimane. Jep, eneseusk on mul vägevalt eeskujulik. Tuli hoopis oma kategoorias teine koht. Eluseeski poleks uskunud. Ja kui Minu Hispaania kirjutamise sain, seda ma ei uskunud proovitööd saates isegi 1%. Ainult seetõttu julgesingi saata. Ja Postimehest on nii häid ja armsaid sõnu mu kirjutamise kohta öeldud. Pere ja Kodust kaa. Ja mina – ikka mõtlen, et aga kõik teised on ju paremad. Et ah mis ma üldse. Et keda huvitab jne. Ma peaks vist reaalselt kõik need head sõnad omale seinale välja printima, et rohkem julgust oleks.

Ja samas, mingite muude asjadega, millega olen elus proovinud läbi lüüa, kinnisvarabisnis või e-poepidamine või isegi fotograafia jne. Nendes pole mitte kunagi seda edulugu tulnud. Olengi jäänud selleks harju keskmiseks, üritan või ei ürita. Ei jää silma, ei kuku võimalusi sülle. Kas ei ole annet, või pole lihtsalt ette nähtud, ma ise ka ei saa aru. Punnitan kas või vere ninast välja, aga jäävad need enesele pandud eesmärgid ikka liiga kättesaamatusse kaugusse.

Ja misma, kesmasiis olen oma sisemuses, lisaks fotode töötlemise päevatööle ja lapsevanem olemisele? Kirjanik ju mitte, selles ei küündi poolenigi. Veel? Inimesed ju arenevad, eks? Ajakirjanik ka mitte – ei ole õppinud seda, ei ole kogemust, ei ole seda enese pealepressimise oskust. Liiga introvertne. Blogija, jah, siin ma julgen juba öelda, et jah. See on kuidagi nii külge kasvanud. Aga tulu ta ju ei too. Nii et kas ma suudan kuidagi kirjutamisega leiva lauale tuua? Tegelikult olen ma ju raamatuga ikka mingi pisikese reaalse raha teeninud. Aga tahaks nagu päriselt leiba lauale, või noh, lisaks leivale, et laud oleks, ja elukoht, kuhu see laud panna. On see võimalik, realistlik soov/eesmärk? Või saab sellistest asjadest vaid siis unistada, kui on omale rikas mees soetatud ja kuklas ei trummelda pidev mure raha pärast?

Kusjuures. Mäletan meie suhte algusaegadest Artjomiga – kõige ägedam komplimet, mis ta mulle üldse teinud on, oli, et ta pole nii hullu fantaasiaga inimest küll veel varem kohanud. Võib-olla polnud see üldse komplimendina mõeldudki, aga minu jaoks see seda igatahes oli. Midagi ilusamat ja tunnustavamat ju ei saagi öelda teisele! Kaua sa seda “ilusate silmade” juttu ikka jõuad kuulata, aga keegi vaatas vahelduseks hoopis mitte välimust, vaid sisemaailma. (Kuigi nüüdseks on tal ilmselt juba ammu sellest liiga heast fantaasiast kopp ees, hehee)

Ma ei suuda ju selliseid maailmasid luua, nagu Tolkien või G.R.R. Martin. Aga oma pisikesele salajasele kassideplaneedimaailmale sain ma siiski elu sisse puhutud. Asi seegi. Kuskilt peab alustama. Eks näis. Kuigi ta on nii kaua juba sahtlis konutanud, et ei tea, kas seda elu seal enam alles on… Tuleb ikka mõni kirjastus ära moosida. Ja see koolieelikute lookene, mille konkursile saatsin, Tolmurullikese lapsepõlveseiklustest.. Aleksandra (vaata instagramis: @aleksandra.on.mars) tegi illustratsioonidki, nii et kahju niimoodi minna lasta. Ja tegelikult on mul juba mõnda aega üks lugu veel pooleli (noh, umbes kord kuus teen jälle lahti ja kirjutan pool päevakest).

Njah. Unistused on täitmiseks, eks?