Aasta oli siis… 2014. Kui esimest korda selle hulluse, nimega semana santa, sisse sattusime. Nii sarnane aasta oli see praegusele. Samasugune soe (loe: kuum) kevad oli, rannahooaeg täies hoos. Ütle veel, et aastad pole vennad. 2014 ja 2023 on täiega vennad!

Eile läks see püha hullus jälle lahti. Tasapisi toimus üht-teist varem ka, aga eile oli see ametlik algus, Domingo de Ramos. Eesti keeles palmipuudepüha? Ma olen vist igal aastal selle esimese päeva maha maganud, sest noh, mismõttes hakkab püha nädal juba päev enne püha nädalat, ah? Igatahes toimus eile 9 protsessiooni ehk püha rongkäiku. Esimene neist algas kell 10.15 ja lõppes 16.30, viimane lõppes öösel kell 2. Mis on isegi hästi, sest näiteks neljapäeval kestab mitu protsessiooni kella neljani hommikul. Püha nädalal kesklinnas elades magada ei saa, trummid, pasunad ja muu müra käivad öödpäevadläbi.

Enamasti kestabki iga protsessioon kuskil 8 tundi. See tähendab, et kaheksa tundi kannavad nad seda 3-5 tonni kaaluvat trooni. Mõni rongkäik on pikem ka, näiteks 12-13 tundi. Söömata, hädapärast vahepeal sõõmuke vett juues.

Kõige raskem troon Málagas on Maria Santisima de la Esperanza, mis kaalub 5000 kg – viis tonni! Keskmiselt on iga trooni tõstmiseks ja kandmiseks 160 – 280 meest. Neid, keda on näha, nimetatakse troonimeesteks (hombres de trono) ja neid, kes trooni all, submarinodeks (eesti keeles veealusteks?). Seal all on üsna pime ja palav. Ja sellele vaatamata on see suur au, olla troonikandja. Ootejärjekorrad troonikandjaks on mitmeid aastaid, mõnel vennaskonnal isegi kuni kuus aastat.

Vahemikus pühapäevast kuni suure reedeni toimub iga päev 6-9 protsessiooni, olenevalt päevast (kõige populaarsemad ongi pühapäev ning suur reede). Kokku 44. Kõik vennaskonnad tulevad oma kodukirikutest läbi konstitutsiooniplatsi, Larios tänava, Alameda (kus on igalpool tribüünid vaatamiseks) ja suunduvad katedraali juurde. Iga protsessiooni ajal näeb enamasti kahte trooni – ühte Jeesusega ning teist Neitsi Maarjaga. Mõlemad on rikkalikult kaunistatud, dekoratsioonid on valminud parimate artistide käe all ning parimatest materialidest. Kõige vanem pühakuju, mida semana santa ajal kantakse, on pärit umbes 1505. aastast. Kusjuures, püha nädalat on siin ka juba üle 500 aasta tähistatud. Päris pikk traditsioon…

Eestlase vaatenurgast tundub semana santa muidugi mingit sorti eriti ekstreemne ja hullumeelne usklikkus. Tegelikult on ta tänapäeval pigem traditsioon, esivanemate kommete säilitamine, lapsepõlvenostalgia jne. Näiteks… olen seda kindlasti juba kusagil maininud, kui mitte mujal, siis raamatus kindlasti. Aga Antonio Banderas, eksole. Ta sätib oma elu, filmivõtted jne kõik alati nii, et saab semana santa ajal Málagas olla, oma vennaskonna protsessioonidel osaleda. Miks? Ühes oma intervjuus on ta öelnud: “Mu vanemad on siin kirikus laulatatud, me oleme vennaga siin ristitud. Need inimesed siin on kõik mu lapsepõlvesõbrad, kellega koos tänaval mängitud sai. Traditsioonid ja juured on ju väga tähtsad!”

Ühesõnaga. Semana santa ajal on lastel koolivaheaeg, enamus inimesi puhkavad, reisitakse palju (turistid ja sisemaarahvas tulevad rannikule, paljud kohalikud hoopis põgenevad siit selle hullumaja eest ära (sest noh, keklinnas liikumine on muutunud takistusrajaks, ei saa läbi, sest igas suunas läheb mõni rongkäik).

Inimesed vaatavad rongkäike, toidukohad on rahvast täis, tujud on üleval ja ülevad. Tore aeg noh! Lapsed teevad küünlavahast pallikesi, mida siis järgmistel aastatel aina suuremaks kasvatada. Malaga semana santa ongi võrreldes muu Hispaaniaga palju rõõmsam, eriti Põhja-Hispaaniaga võrreldes. Ei mingit vaikides enesessevaatamist, vaid seltskond, laulmine, elu.

Pildid eilselt Lagrimas y Favores protsessioonilt. Kui meelde, tuleb jagan mõni päev teisi protsessioone ka, sest nad on ju kõik täiega erinevad.