Selle harva kirjutamise juures on üks miinus – ma ei mäleta enam, millest olen juba kirjutanud, ja millest mitte. Nii et eluülestähendustesse jäävad mul siin raudselt suured augud sisse või siis saab midagi topelt (või tripelt (uus sõna?))

Lisaks ei mäleta ma, mida kuhu kirjutasin. Et kas siia või facebooki või instastooridesse. Ja et kui ma midagi kusagil mujal juba kribasin, kas siis siia on enam mõtet. Oeh! Samas ma täiega tahan, et just blogi oleks see üks koht, kus kõik on olemas ja kust ma saaks tulevikus tuhlata, et hmm, see 2023nda aasta märts, milline ta nüüd oligi.

Ma ikka imestan inimesi, kes ilma abivahenditeta mäletavad. Et sel aastal 37a tagasi maksis sai nii palju ja lumi läks sel kuupäeval ära ja kuldnokad jõudsid just selle päeva pärastlõunal kohale. Mul on vist mingeid mäluvitamiine vaja…

Ilmauudiseid. Pastab, et suvi tuli sel aastal mitu kuud varem. Või on see siis lihtsalt pikemat sorti kuumalaine ja kohe tuleb tavapärane tuuline-vihmane kevad tagasi? Hetkel on õues varjus 27 (!!!) kraadi. Mul on pruuniks-teiseks-juuniks juba ammu käes. Ütleme nii, et pimedas mind varsti vist enam näha pole…

Selline ootamatu kevad-suvi on täiega tore, aga kahju on, et kogu metsaalune rohelus hakkab juba vaikselt ära kuivama. Mõni aasta on isegi mais veel roheline-lilleline olnud. Samas – eks ma mäletan (hahaa) siinoldud aja jooksul ikka täitsa mitut suviste ilmadega märtsinädalat ka, nii et jah, aastad pole vennad ja küll see vihm ka millalgi ikka maha sajab. Ja kui mitte sel aastal, siis järgmisel? Igatahes öeldi uudistes, et sajandi põud on ja eks näis, mis veeoludega suvepoole saab. Suht sarnaseid kaadreid näidatakse, nagu selles hispaania minisarjas nimega “Sequia” (jupiteris oli vist olemas, põud vms ilmselt nimeks).

Apelsinid õitsevad, kas juba rääkisin?

Mu botaanik-laps ostis aianduskeskusest omale põldmarjapõõsa. Ise olen süüdi, et ta kaasa kutsusin… Meil pole just ülearu seda ruumi toas. Ta muidugi vaatas ka igasuguseid suuremaid viljapuid seal, nii et pean olema õnnelik, et niigi hästi läks. Aga terrassist on täiega puudus.

Avokaado ka aina viskab pikkust. See oli esimene avokaadokivi, mis meil lõpuks kasvama läks, varem olen ka proovinud, aga ei õnnestunud. Eelmise aasta juulis pistsime kivi vette. Oktoobris oli vist, kui lõpuks hakkas elumärke näitama, ma olin juba lootust kaotamas. Nüüd on juba täitsa puu nägu.

Märtsi olen kuidagi hästi sotsiaalseks elanud, sellepärast ka ei jõua vist üldse siia kirjutama. Külalistega vaja ringi joosta, uute kliimapagulastega kohtuda jne.

Ükspäev kõndisime 32 578 sammu (teised ilmselt vähem, sest neil pikemad sammud… aga 21.5 km) ja isegi mu sammulugeja arvas, et vaau, see on nüüd küll uus rekord. Ja siis üks teine päev läksin kesklinna kohvikusse, kontsad jalas, aga juhtus nii, et jalutasin pärast muuhulgas pool linna või õigemini 18 km läbi ja sammulugeja näitas 27 500 sammu. Üldiselt, nüüd mil lapsed on siin uues kodulähedases koolis, ma enam igapäevaselt ülisuur sammuja polegi. Varem olid küll 20-tuhandesed päevad täitsa tavalised, kontsaga või kontsata, nüüd pigem 10 000 ongi vist mingi keskmine. Endale tundub täiega vähe, sest varem oli ju rohkem. Ja kõndida mulle tõesti meeldib, siin kliimas eriti. Mõnel päeval, mil vaja pikemalt arvutis istuda, on kas või poeskäik (15min sinna, 15 tagasi) juba nii vaimu ergutav. Forrest jooksis, ma aina kõnniks ja kõnniks, kui aega oleks. Kõnniks ja pildistaks kõike toredat, mis teele jääb. Noorena kõndisin mööda metsi ja pildistasin sammalt ja kõrrekesi, nüüd mööda linna ja pildistan maju ja kasse ja lilleõisi.

Ükspäev lendas mäe otsas ronk mööda ja sain aru, et olen juba nii kaua Eestist ära olnud, et ei oska enam korralikult kraaksudagi, sest siin elavad ju ainult need kaks ronka ja kui tihti ma neid ikka näen, kord aastas vast. Praktikat enam pole, rooste olen läinud. Vähemalt ronga arvates oli küll täiesti arusaamatu jutt, lendas mööda ega teinud teist nägugi. Kivirähule uus raamatuidee – naine, kes unustas rongasõnad…

Roostest rääkides, käisin Kristjaniga autotöökojas tõlgiks kaasas, oli vaja vahetada miskine bussialune kobakas nimega tahmafilter (mu jaoks on filter miskit väikest ja peenikest nagu tolmuimejatel vms, see oli minumõõtu kobakas torumoodustis :D). Töökoja boss arvas esialgu, et ta ei saa vahetada, sest roostes on kõik. Neil ju siin soolatud teede autodega kogemusi pole. Pidin seletama, et meil sel põhjas ongi kõik autod alt sellised, et see on ok, see pole miski õige rooste veel. Tegi lõpuks ikka ära.