Ma olen erinevaid blogisid lugedes tähele pannud, et on kahte sorti inimesi: need, kelle jaoks on suvi veniv ja stressitoov ja kohustusi täis: aktiivselt puhata ja põnevalt aega viita ja rutiinist välja murda või just logeleda jne; ja need, kelle jaoks see on just aasta oodatuim aeg ja möödub liiga ruttu.

Kumb sa oled? Ma olen kohe kindlasti see viimane. Mu meelest võikski koguaeg suvi olla. Ilmselgelt on see üks põhjustest, miks siin Hispaanias olen. Üheteistkümnes sügis, mil ma septembri alguses ei pea veel sügist ja talve kartma. Ja ausalt, Eestis kartsin. Talveriided ja mantlid on endiselt kuskil kapi tagumistes soppides peidus. On ikka vahe küll, kas suvi kestab paar kuud või pool aastat.

Aga see suvi eesti mõistes läks ikka jube ruttu. Nagu näha ka sellest, kui harva ma blogisse olen jõudnud. Võtsin paariks kuuks omale lisatöö ka, seega ainuke “puhkus” oligi Eestiskäik (mille ajal ikkagi kustutasin aina tööga seotud tulekahjusid 😅) Ma tööst vast pikemalt ei hakkagi jutustama, aga “nalja” sai pidevalt. Tegu on kahe turistikorteri haldamisega, millest üks asub pmst mustlaste getomajas, kuhu ilmselgelt puhkusele tulnud turist tegelikult sattuda ei tahaks. Koridoris igapäevased kanepi- ja vesipiibupeod jne. Elamus garanteeritud!

Praegune lisasuvi ehk september-oktoober annavad ehk lõpuks aega oma muude asjadega järje peale saada, sest to-do listist pole viimastel kuudel üldse asju vähenenud. Vahepeal tundub, et mida vanemaks saan, seda raskem on multitaskimine, ühelt teemalt teisele ümber lülitumine. Mõnikord läheb tõesti kuid või aastaid, kuni jõuan mingit pooleliolevat asja jälle natuke edasi nokitseda. Tunnen end nagu kilpkonn, kes arvab et aega on 300 aastat ja küll jõuab tasapisi edasi sõuda.

Üldse tundub mulle veel, et jätan tihtilugu inimestele petlikult tubli ja tegusa inimese mulje (eriti neile, kes mind PÄRISELT ei tunne), umbes, et nii paljude erinevate asjadega tegelen, fotograafia ja stuudio ja kirjutamine ja blogimine ja puhkamalagas leht ja ekskursioonide korraldamine ja matkamine ja üks või teine lisatöö ja lapsed ja mis kõik veel (osasid asju ma ei juge isegi veel mainida, sest nii ideetasandil alles (juba aastaid), et käputäis inimesi vaid teab). Aga tegelikult on hoopis nii, et kuna asju on liiga palju, siis ei tegele millegagi korralikult süvitsi, kõik on pooleli ja oma hetke ootamas.

Ma täiega kadestan inimesi, kel tõesti on tohututes kogustes energiat ja powerit ja lennult saab kõik tehtud ja orgunnitud. Ja ekstroverte kadestan kohe eriti, neil ikka täiega eelis elus mu meelest, sest nad ei vaja seda vaikset omaetteolemiseaega nii palju… Mul on nii, et kui terve pikk hullumeelne nädal möödas, siis vajan vähemalt ühte päeva lihtsalt omaette logelemiseks (nagu praegu siin blogides või lugedes või 10h järjest mõnda seriaali vaadates. Töötab nagu restart)

Ja siin Hispaanias on mu meelest kohalikega võrreldes kontrastiks see, et ma vastupidiselt enamusele armastan kodus olla (sõnnide värk?) Mu default režiim on olla kodus. Koduselt, omaette või perega, akusid laadides. Vastupidiselt hispaanlastele, kelle automaatrežiim on olla õues ja ilmselt peavad nad endale meelde tuletama, et kodu on ka olemas. Ma pean endale jälle meelde tuletama, et paar õhtutki nädalas võiks väljas veeta ja melust osa saada. Kui ekstra endale meelde ei tuleta, läheb hoobilt mitu nädalat mööda, mil kõik õhtud on kodused ja mööduvad töötades või lugedes või filme vaadates. Samal ajal kui ülejäänud linn on õues ja SUHTLEB. Iga päev, iga õhtu. Ses mõttes, mulle ju tegelikult meeldib samuti väljas käia ja suhelda, aga see ei tule iseenesest, nõuab ekstra pingutust, ei ole default “tehaseseadetes” noh.

Aga jep. Kümme aastat sai augustis mööda sellest, kui “laia ilma õnne otsima” asusime. Ja kümme aastat blogi peetud kah – kes oleks osanud arvata!

Artjom arvas, mul oleks aeg hispaania-raamatule järg kirjutada. Mina arvasin, et järge ei saa küll enne kirjutada, kui see õnn on üles leitud, mida otsima sai tuldud. Kuigi ma tegelikult tean küll, et õnn ongi igapäevastes argieluhetkedes. Mõnikord tuleb mul isegi meelde neid hetki näha ja hinnata, siis kui liiga kiire ei ole.