Fotograafiaga on mul imelikud lood. Kuigi me ajame Artjomiga fotovärki koos, ei taha ma tegelikult enda kohta üldse “fotograaf” öelda. Ma olen see kaadritagune tegelane, keda inimesed ei näe. Töötlen, tegelen kõige muuga, ei mäletagi enam millal viimati ise mõnda klienti pildistasin. Pigem pildistan ümbrust, linna, loodust. Kaamerat ei viitsi ka kaasas tassida, klõpsin telefoniga oma lõbuks. Kuigi tänapäeva telefonid on suhtkoht okeid. Peaaegu. Häda pärast.

Igatahes, kui nägin, et kuulutati välja Malaga-teemaline fotokonkurss (Picasso 50. surma-aastapäeva auks korraldatud), asusin kohe oma piltides tuhlama, et mida saata (ja kuidas kõikidest klõpsudest vaid paar pilti välja valida), sest see on just minu teema. Aega läks mööda ja ilmselgelt ma seda konkurssi ei võitnud, aga sain e-kirja, et ühe mu piltidest soovivad nad kesklinna näitusele lisada. Nii et, juuhuu, korraks julgen nüüd jälle end fotograafiks mõelda 🤩 Mitte et end üldse kellekski vaja mõelda oleks… aga mõnikord vahelduseks tore ju.

Vaatasime Danieliga ükspäev seal kõik žürii lemmikud läbi, ligi sada fotot vast kokku lausa, päris mitmed on täääiega ägedad, mu meelest ägedamad kui võidufotod. Ja mõne peale mõtleks jälle, et oma fotodest sellist küll poleks valinud. Aga näed, kunst ongi ses mõttes põnev, et maitsed on nii erinevad.

Käisin (st käisime) vahepeal ühel üritusel, kus oli palju rahvast, keda tunnen piltidelt (seesama kaadritagune töö noh), aga päris elus pole kohanud ja kes mind nägid ka esimest korda. Natuke selline tunne nagu blogisid lugedes, et tunne on nagu tunneks neid, aga tegelikult ju ei ole kohtunud. Tean nende näo iga kortsukest ja naerukurrukest ja silmavärvi jne paremini kui nad isegi võib olla. Silma alt kotte ära võtnud ja… Et kuidas sa mind siis ei tea? 😀

Ja tantsida sai ka sel juubelil, see oli väga tore. Millal ma viimati korralikult tantsisin üldse? Teised naised tulid mind lausa Artjomilt endale rebima 🤣 Hispaanlased noh, ei häbene!

Endiselt ikka hindan ma toredaks iseloomujooneks hispaanlaste tabuvabadust. Näiteks läks Aleksandr hiljuti ühe koolivennaga tšillima ja nad võtsid ta maja eest auto peale. Kohtasin selle poisi vanemaid esimest korda. Tervitasime-musitasime, sõbra ema küsis, kas Aleksandril külm ei hakka T-särgi väel õhtul (ikkagi ainult 22 kraadi või nii…), ma vastasin, et ei, me Eestist, kus on märksa külmem kliima ja ta vastas selle peale mulle, et tal on menopaus (“sa ikka tead mis see on?”) ja on ka nüüd palav koguaeg. Ja juba nad läksidki.

Veel kesklinnast rääkides… Veronika teise vintage poe avamine oli ka. Oli samuti väga tore. Ühtlasi sain ma pärast kodu poole minnes Artjomiga vesteldes ühest asjast aru, millele pole oma ignorantsuses kunagi varem mõelnud. Nimelt oli peol paar Eestis kuulsat inimest ja ilmselgelt on tavaline reaktsioon, et ei taha jõllitada või pinda käia või muul moel häirida inimesi, sest raudselt ei saa nad kuskil rahulikult käia ja segamatult tšillida. Elementaarne viisakus, onju. Ja no kõik me eestlased seal mõtlesime ilmselt nii. Ainult Artjom, kes ei tea Eestis tuntud inimestest suurt midagi ega kedagi, võttis nad rajalt maha, et mida teile juua pakkuda (alguses hispaania keeles, siis eesti, kui sai aru et nad eestlased). Ja ma mõtlesin alles koduteel, kui rääkisin talle, kellele ta peale lendas, et päris hull võib olla NII tuntud inimene, et inimesed sind isegi vaadata ei julge, enda tutvustamisest ja suvalisest vestlusest rääkimata. Oled nagu läbipaistev, nähtamatu seal, kõik ignoreerivad, vaatavad mööda. B- või C-klassi kuulsustel õnneks sellist muret pole, aga kui oled päriselt tegija, siis on ilmselt kuidagi üksildane seal. Tipus, nagu öeldakse. Ah, tegelt, ise süüdi, ei tasu siis nii andekas olla!

Pildil muululgas kleit, milles peole läksin versus kleit milles lahkusin…(paremaid pilte pole kahjuks, sest unustasin teha noh) Ärge laske mind vintage poodidesse ega kaltsukatesse 😆