Toredat essat adventi! Mul siin mõnus zen-pühapäev, vaatame kas õnnestub midagi kirja panna, või viskan Tolmu kõrvale peesitama hoopis.

Kõigepealt kõige tähtsamad uudised – eile nägin muuseumis maali peal oma sõrmust. Pole küll päris selline juhus, mis osadel, et enda näoga inimene kunstisaalis maalilt vastu vaataks, aga alustuseks täitsa lõbus (mu ebanormaalsesse asendisse painutatud mitteelegantset kätt paluks mitte tähele panna). Aga sõrmus oli isegi täpselt sama käe samas sõrmes.

Meil tuli detsembri alguse puhul lõpuks talv. Lahtiste kingadega enam õue ei lähe. Toas ka paljajalu ei käi. Hispaanlaste jaoks polegi kõige hullem vaatepilt vist mitte talvel suveriietes ringi silkavad turistid, vaid näha õues 18-kraadise ilmaga paljaid varbaid. Kuskil 24 kraadi pealt läheb see piir, mil kogu rahval ühtäkki paksud saapad jalas. Ma ise pole veel nii hästi ära kohanenud, umbes 22 kraadi on see piir, kustmaalt minu “varbad külmetama” hakkavad.

Viimased nädalad olen natuke nagu oma mullis, nina arvutis elanud ja nagu konveier pilte töödelnud (muidu on november ju aasta kõige venivam kuu, aga praegu selline tunne, et kas sel aastal jäi ta üldse vahele?). Taustaks käib youtube mõne podcasti või neist podcastidest inspireeritud “jäneseurgudega” (kas eesti keeles on mõni hea vaste ka sellele?) – niimoodi läheb töö kõvasti kiiremini. Nagu niuhti näitab kell viis tundi edasi, pole tulnud meelde ei külmkapi kallal ega vetsuski käia. Aga avastasin, et kui nt podcaste jms jutusaateid saan ma väga edukalt töö kõrvale kuulata, üks ei sega teist, siis audioraamatuid mitte. Esiteks on mul millegipärast vaja tegelaste nimesid kirjapildis näha, et jääks meelde, kes ja mis. Vot ei oska aju raamatut audiona korralikult täismahus vastu võtta. Mõnda lõiku tahaks kiiremini, teist jälle aeglasemalt seedida või midagi leht tagasi üle lugeda vms. Ja mingi % mõttest ja tähelepanust peab ikkagi pilditöötluse juures ka olema. Näiteks Apteeker Melchiorit kuulasin millalgi, ülihästi sisse loetud, aga vot ei olnud ikka see elamus, mis oleks lugedes.

Kas ma blogis üldse rääkisin (vist mitte?), et lugesin 2022 suvel oma hispaania-raamatu sisse. Rahva Raamatu äpist saab kuulata. Mul pole aimugi, kas keegi üldse on kuulanud seda ka ja kas ta sai kuulatav või puterdasin liiga palju ja rääkisin sõnalõppe kaotava andaluusia aktsendiga.

Igatahes, jah, ma olen ikka paber-raamatu usku, isegi e-raamatuid loen hädapärast sunniviisil, tasapisi harjun, aga ei naudi siiski nii nagu päris raamatut naudiks.

Vahepeal lubasin küll endale, et rohkem raamatuid juurde ei osta, sest ruumi pole, et ainult Rothfussi või Martini sarjade järjed, kui nad (mitte “siis kui” vaid “juhul kui” 🙄) ilmuvad, veel mahutan ära. Aga sai e-raamatutest ikka nii kopp ette vahepeal, et tellisin amazonist just hiljuti ühe Pratchetti oma, mida mul ei ole (Small gods). 9.90 hästi kulutatud! Ja ühe kohaliku hispaaniakeelse nillisin ka järelturult. Kinkisime sama raamatu suvel Artjomi vennale, aga tahtsin endale ka ju ometi! (Carmen Mola, La Bestia, 8 eur well spent).

Rääkisin tööst, jõudsin raamatuteni hoopis…

Üks meie saksa sõber, keda on alati südantsoojendav näha, käis hiljuti paariks päevaks Malagas, aga ta satub siiakanti alati just siis, kui meil kõige kiiremad tööpäevad ja mul on iga kord jube kahju, kui ei saa midagi põnevat ette võtta, mägedesse minna näiteks. Teaks pikemalt ette, saaks hõredama töögraafiku planeerida… Sest planeerida mulle meeldib! Kevadiste eesti külaliste (küll te juba teate kes te olete 😉) jaoks on mul põhimõtteliselt peas juba pikk kultuuriprogramm paigas, kuhu kindlasti vaja minna ja mida teha 😉

Aga okidoki, lastel on homme koolis eksamid, lähen utsitan neid veidike õppima. Meil on tuleval nädalal kõigest kaks koolipäeva, kolmapäev on vaba, sest konstitutsioonipäev, reedel oli miskine kristlik püha ja nende vahele jääv neljapäev antakse niisama vabaks, Puente ehk sild, nagu siin selle kohta öeldakse.