Kristallkuul käis hiljuti Tenerifel ja kirjutas oma toiduelamustest ning veeretas palli edasi mulle kui nö kohalikule hispaania eestlasele. Nii et, siit ta tuleb!

Esimese asjana mainin ära, et toit ei ole see, mille pärast mina isiklikult Hispaaniasse kolisin. Hispaania köök sobib inimestele, kes armastavad mereande ja liha. Kaheksajalad, krevetid, krabid, karbid, teod, igatsorti kala. Ega seda asjata vahemere dieediks ei nimetata… merest tuleb suur osa toidust.

Ja muidugi jamon, see kuulus hispaania sink, mille üle nad siin nii uhked on. Mina samas olen peaaegu taimetoitlane, st kui pitsa peal on kana, pole hullu, vorsti-viinerit ka ära ei viska võileiva pealt või kabanossist, või mõnikord söön lasanjetki, aga üldiselt mulle ei maitse liha, viimane kord burgerit süües jätsingi ebaviisakalt pool kotletist üle, sest oli liiga lihamaitseline mu maitse jaoks, aga lihavabasid alternatiive neil menüüs ei olnud. Ja kodus ma ise lihatoite ei valmista, toore liha nägemine on mu jaoks… õõvastav on vist õige sõna. Viimanegi isu läheb ära. Terve oma elu olen selline olnud.

Nii et kui Artjom lastega liha süüa tahavad, siis kokkavad omale ise. Või käime väljas söömas. Ja oeh, väljas käies ongi ju enamus valikust liha või kala. Mina otsin tikutulega menüüst midagi “söödavat”, mõnes kohas ei olegi 😆 Ses mõttes, ega ma nurise, veini, oliive, juustu on tegelikult igas kohas.

Aga see hispaania köök! Kuna Artjom teeb mõnikord turistidele andaluusia gurmeereise (ma peaks selle tegelikult kodulehele välja ka panema, siiani läheb nagu “leti alt”), siis saan otse spetsialistilt siia kõik need hispaania köögi saladused, mida ma ise ei tea, välja uurida. Enamus pilte siin on ka tema omad, sest ta on aastate jooksul päris paljudes kohalikes toidukohtades pildistamas käinud.

Söömist alustatakse tegelikult joogist. Õlu või vein käivad hispaanlastel söögi alla ja söögi peale. Jook on toidu osa ja sotsiaalne tegevus. Kui oled hispaanlaste seltskonnas, siis 99.9% inimestest joovad. Kultuurselt muidugi 😉

Muide, veini on lõuna-Hispaanias valmistatud nö aegade algusest saati. Juba foiniiklaste ajal, st sajandeid enne kristust. Ja roomlaste ajal. Ja maurid nimetasid siinset veini ravimiks (sest alkoholi ju ei tohtinud juua). Ja vene tsarinna Katarina II oli samuti suur Málaga veinide fänn, siit läksid veinilaadungid muudkui aga Venemaa suunas, Malaga veinidele oli lausa mingi eriline maksuvabastus tehtud.

Oot, aga toidust tahtsin rääkida. Hispaanlased ise on kõige uhkemad oma singi üle: hispaania keeles on sink jamon (hääldatakse: hamón). Sinki, st neid suuri kuivatatud seajalgu, mis poes ripuvad, kingitakse jõuludeks, juubeliteks, pidudele ja üritustele kutsutakse kohale professionaalne singilõikaja. Restoranidel on oma singilõikajad. See on peen kunst noh, ja tulemuseks on imeõhukesed viilud. Ses mõttes… ma olen vist kirjutanud, mis juhtub, kui asjatundmatu proovib jamoni lõigata – traumapunktireis juhtub.

Iberico sinki peetakse maailma hõrgumaks singiks. Ja mitte ainult hispaanlaste endi poolt. Hinnad on ka muidugi vastavad. See on täielik gurmeetoit, delikatess, ja hispaanlastel pole raasugi kahju seda raha välja käia. Üks seajalg võib lausa tuhandeid eurosid maksta. Ja no leiva/saia peale seda ei pane, ikka eraldi süüakse. Veini kõrvale suupisteks näiteks.

Hispaania sink ei ole mitte keedetud ega suitsetatud, vaid esmalt hoitakse liha paar nädalat soolas ning hiljem riputatakse kuivama. Taaskord üks mitmetuhande aasta vanune traditsioon.

Singi hind oleneb mitmetest faktoritest. Näiteks kuivatamise pikkusest, aga ka sea liigist – kõige odavam on serrano, tavalised valgesõralised sead, kes on masskasvatuses ja tavalise loomasöödaga toidetud, kõige kallim on aga seesama iberico, millest ülal rääkisin: see on vana hispaania tõug, tumedat värvi, tumeda sõraga. Väljend “pata negra” tulebki just sõra värvusest. Nad elavad looduses, söövad oliive ja tammetõrusid ja muud kraami, mida loodusest saab. Just nende toidulaud muudabki liha maitse eriliseks ja hõrguks. Sigade toitumise alusel jaguneb iberico sink omakorda veel nelja klassi. Aga aitab sest singist küll, eks?

Teine tüüpiline hispaania lihatoode on chorizo, paprika ja küüslauguga valmistatud vorst, mida on samuti igas variatsioonis.

Ja kõigi eestlaste üllatusteks: ka hispaanlaste rahvusroogade hulka kuulub verivorst. Morcilla koosneb sea verest, sibulast, riisist, pekist. Erinevates Hispaania regioonides on hästi erinevad retseptid, mõnes piirkonnas lisatakse vorsti sisse saia või kartulit, mõnes kohas on magusam ja ingveriga jne.

Hispaania roogadest tuntuim on paella – riisiroog. Paella on mõnes mõttes nagu meie ühepajatoit. Originaalis tehti teda riisist pluss kõigest muust, mis kätte sattus. Lõkke kohal, suurel pannil.

Parimaks paellaks peetakse Valencia paellat ja sealt ongi paellatraditsioon pärit. Riis, jänes, kana, teod ja juurviljad on õige paella valenciana koostises. Hästi popp on ka mereannipaella, kuigi algupäraselt mereande ei kasutatud. Paella on igatahes tugevalt hispaania kultuuri osaks saanud, igal regioonil on omamoodi paella, tehakse paellaüritusi, pered valmistavad nädalalõputi seda koos lõunasöögiks. P.s. paellat ei peeta hispaanias õhtusöögiks sobivaks roaks, õhtuks sobib midagi “kergemat”. Lõunasöök on hispaanlastel päeva kõige tugevam toidukord.

Toidukordadest rääkides – hommikusööki süüakse vähimagi võimaluse korral väljas baaris. tüüpiline hispaanlane joob hommikuks kohvi ja võtab kõrvale bocadillo. Nii esimest kui teist on päris mitut liiki, Málaga kandis on “võileivadeks” Pitufo, mollete, campero jne, ja siis mis sinna vahele käib. Mu lemmik on pitufo juustu, tomati ja oliiviõliga. Tüüpiline hispaania kohv on kas café solo või café con leche, aga Malagas on neid sorte omajagu rohkem. Siinne kohv on hästi mõru tökat, mitte selline nagu Eests juuakse. Ja tihtilugu juuakse kohvi pisikese klaasi seest.

Talviti on popp hommikusöök ka churros con chocolate. Yumm!

Lõunasöök on päeva tähtsaim osa. Sellest ka see kolmetunnine siesta, eks. Pika lõuna jooksul jõutakse süüa eelroog, pearoog (liha või kala), magustoit. Panen kõige popimad neist kõigist siia kirja:

Gazpacho on tüüpiline andaluusia külm supp, mis tehtud tomatist, kurgist, paprikast, saiast ja küüslaugust. Tihtilugu juukase teda hoopis klaasist. Ideaalne toit suvisl palaval ajal.

Ajoblanco, nö valge gazpacho on valmistatud saiast, purustatud mandlitest ja küüslaugust. Tihti viinamarjadega kaunistatud.

Salmorejo on samuti külm supp, tehtud tomatist, saiast, oliiviõlist ja küüslaugust. Gazpachost veidi paksema konsistensiga

Croquetas on paneeritud ja fritüüritud suupisted, kus sees on kas liha/kana/kala/juurviljapüree. Minu lemmikud on spinati või seentega näiteks.

Tortilla: kartulist ja munast valmistatud “paks omlett”. Tihti lisatakse ka sibulat, aga selle osas on kaks eri leeri ja tuline poleemika – ühed, kes ütlevad, et sibulata ei ole õige, ja need, kes ütlevad, et hoopis sibulaga pole õige. Igatahes, originaalis tehti teda ilma sibulata ja mina olen ka selle leeri pooldaja. Igasuguseid lisanditega variante tehakse ka, spinatiga, chorizoga jne.

Pimientos de padrón: eriline loode-Hispaaniast pärit väiksemat sorti paprikaliik, mida praetakse pannil oliiviõliga ja puistatakse jämeda meresoolaga üle. Mu totaalsed lemmikud. Mõned vürtsikamad satuvad ka mõnikord sekka, seega kutsutakse neid vahel hispaania ruletiks.

Alcachofas ehk artišokid. Väga-väga tüüpiline roog ja hispaanlased valmistavad kodus tihti. Keedetult või hautatult näiteks.

Ensaladilla rusa on üsna kartulisalati sarnane, selle vahega, et tehakse kas tuunikala või krevettidega. Tuunikalavariant mulle maitseb, krvettidega ei suuda süüa. Artjom armastab mõlemaid ja on vist iga Malaga toidukoha ensaladilla rusa ära proovinud.

Popp tapa või eelroog on ka tuunikalasalat avokaadoga (tartar de atun rojo y aguacate)

Fritüüritud mereannid (kalmaar, boquerones jne) on taaskord tapa, mida leiab Málagas pea igast kohast.

Espetos on kõik, mis varda otsa pistetud ja elava tule peal küpsetatud (oliivihalgudel, need on hästi pika põlemisega). Espetoks sobivad näiteks sardiiinid, anšoovised, kaheksajalg, kalmaar jne. Igal rannabaaril on selline laevakujuline grillimisekoht ja espetod lähevad nädalavahetustel kui soojad saiad…

Gambas pil pil: üks väga tüüpiline andaluusia roog – krevetid, mis praetud oliiviõli, küüslaugu ja tšilliga. See on pea kõigi eestlaste totaalne lemmik ka.

Pulpo ehk kaheksajalg: kõige tüüpilisem/popim kaheksajala valmistusviis on pulpo a la gallega, aga siin lõuna-Hispaania rannabaarides on menüüs pigem gillitud kaheksalag.

Igasugused muud mere-elukad on siin samuti tavaline toit.

Kalast tüüpilisemad on näiteks tuunikala, lõhe, merluus, tursk, anšoovis, huntahven, kuld-merikoger. Mõned pildid kalaroogadest ka:

Lihavalik on samuti ülilai. Ning liha armastatakse jätta üsna toores, st kui küsida eesti mõistes pooltoores, siis tuuakse üsna toores. Ja kui otsid liharoogadest midagi erilist, siis üsna nõutud roog on rabo de toro – pulli saba või flamenquin – paneeritud jamon serrano ja sealiha rull (pilti pole praegu võtta). Aga mõned tüüpilised liharoogade näidised siin (pane tähele, enamasti tuuakse suur tükk liha ja heal juhul paar juurviljakest seal kõrval, salatit-kastet ei tasu loota):

Peale eel-ja põhirooga on hispaanlastel kõhus veel magustoidu jaoks ka ruumi. Popid magustoidud on näiteks flan, crema catalana, riis piima ja kaneeliga, juustukook. Kitsejuustukook näiteks… Ja punkt pannakse lõunasöögile kohviga. Kirjutan magustoitudest ehk millalgi hiljem, muidu venib siin liiga pikaks 🙂

Õhtusööki süüakse enamasti väga hilja, 21 või 22 ajal. Eriti suvel ja nädalavahetustel. Aga kuna õhtusöök on nii hiline, pole ta niivõrd rikkalik kui lõuna. Tihti süüakse lihtsalt midagi kerget.

Lihtsad kodused toidud on igasugused pajaroad, nt puchero (hautatud liha ja köögiviljad), fabada (ubadest), las migas (omapärane roog saiatükkidest/saiapurust) jne.

Kui nüüd tagasi selle juurde tulla, et mida meie kui eestlased, kes on üle kümne aasta Hispaanias elanud, kodus sööme, et kas pigem eesti või hispaania toitu, siis tuleb jällegi see minu pirtsakas maitse ja taimetoitlus mängu.

Kõige popimad söögid meie kodus on: makaronid pestoga (või siis tomatikastmes), kõrvale tüüpiline eesti kurgi-tomati-hapukoore salat. Praekartul, seened. Omlett. Pitsa. Lastele teen tihti kaerahelbeputru või ka tatrahelbe oma, seda viimast saadetakse Eestist, lapsed täiega fännavad 🙂 Hispaanlased näiteks ei teagi, misasi puder üldse on, siin putru ei sööda. Kartulipüree. Aleksandri lemmiktoidud ongi puder, kartulipüree, pitsa. Dani lemmiktoidud on supp, läätsed, sushi. Suppideks on meil kas minu tüüpiline köögiviljasupp (kartul, porgand, paprika, tomat, riis jne) või siis borš või seljanka, mida teeb Artjom. Sushit ülitihti ei viitsi teha, aga kord paari kuu tagant äkki. Aleksandr ei söö üldse, meie Daniga sööme kalavaba (avokaado, porgand, kurk, paprika jne) ja Artjomile teen lõhega. Riisi teeme ka tihti, aga mitte hispaaniapäraselt, vaid mu oma lemmikretsepte. Näiteks kõrvale bataadikarri, nämma!

Hispaania roogadest on meil iganädalaselt menüüs tortilla (poe oma), ensaladilla rusa (samuti poe oma), kroketid (jällegi poest). Nii et nagu näha, siis ma hispaania roogasid täitsa nullist ise kodus pigem ei valmista, võib-olla üliharva, ikka kokkan neid oma vanu retsepte, mida juba Eestis elades harjusin tegema. Läätsesuppki oli mul oma enda lemmik juba enne siia koimist, punastest läätsedest; hispaania varianti ostan ainult valmiskujul. Tihti teen veganasju, a la porgandikotletid jne. Hummus tuleb toidupoest, ise ei tee. Ja näiteks praetud baklažaanid ei tule mul kodus üldse nii hästi välja kui väljas, nii et neid sööngi ainult väljas käies. No ja bocadillo, tüüpiline hispaania võileib on meil ka pidev toit, eriti hommikuti. Mõnikord sööme/joome gazpachot või salmorejot, taaskord toidupoest. Kohalikke magustoite me keegi ei fänna, nii et kõik flanid jäävad meist poodi maha. Kuigi magusat söön ma meeletult – šokolaadi, küpsist, jäätist. Kodus kohvi kõrval on alati midagi magusat…

Pidupäevadel teen endiselt eestipärast kartulisalatit. täidetud mune ka. Munavõi on ka mõnikord menüüs. Küpsisetorti teen ka, kui isu tuleb. Küüslauguleibasid teen piknikutele võtmiseks. Nii et ma ei teagi… 50-50? Natuke on toidulaud hispaaniapärasem kui varem küll, aga vanad lemmiktoidud pole ka kusagile ära kadunud. Ma pole kunagi ülisuur kokkaja olnud, armastan teha asju, mis saaks võimalikult kiiresti valmis ja maitseks võimalikult head. Ja et musti nõusid tekiks kokkamise käigus võimalikult vähe… Samas magustoidud on küll alati mu spetsialiteet olnud, juba lapsest saati, koogid, pirukad, vahvlid…maiasmokk nagu ma olen, siin ei jää kunagi viitsimise taha midagi kinni.

P.S. Mõned aastad tagasi kirjutasin, mida põnevat taimetoitlased Hispaanias leida võivad, see postitus on siin, kui kellelgi huvi silm peale visata: toidusoovitused taimetoitlastele