Üks öö vetsuskäies mõtisklesin sügavalt selle üle, et miks suudab aju magades nii põnevaid lugusid ja süžeesid genereerida, selliseid, millest ärkvelolles ei suudaks kümmet protsendigi välja mõelda. Magades mõte lendab, fantaasial pole piire. Ootamatud üleminekud, uskumatud seosed jne. Samal ajal kui ärkvelolekumaailmas võin tund aega järjest ekraani või pilvi vaadata ega suuda välja mõelda, mis loos, mida kirjutan, nüüd ometi edasi võiks saada. Unesolles oleks aju juba mitu peatükki “uskumatut jama” suutnud genereerida.

Ma olen seda tüüpi inimene, kes näeb koguaeg, igal ööl unenägusid. Enamasti mäletan ka, kui kohe ärgates on aega mõelda. Mõni unenägu tuleb poole päeva pealt millegagi seoses lambist meelde. Ärgates ei mäletanud, aga siis ühtäkki meenub, et heh, sellist asja nägin ju unes. Ja üldiselt unustan üsna varsti jälle ära, väga vähesed unenäod on mitme päeva pärast ka meeles. Uued tulevad ju peale.

Osad inimesed näevad korduvaid unenägusid. Või mingeid paiku, mida nad päriselus pole näinud/käinud, üha uuesti ja uuesti. Või mingis uues kohas käies vaatavad üllatusega ringi, et vau, olen seda kohta unes näinud. Artjomil näiteks on pidevalt seda. Mul ei ole. Alati on uus lugu, korduvaid motiive pole. Tulevikku ka ette ei näe 😉 Üleüldse pole mingit loogikat, päevasündmused või hingel olevad asjad ei jõua enamasti unenägudesse. Näiteks nooruses, kui olin kõrvuni armunud, ei näinud kunagi unes oma crushi. Mäletan ühte korda, kui olin ikka nii armunud, et sellele inimesele mõeldes hakkas süda lausa kloppima. Aga unes nägin hoopis kedagi suvalist, kelda polnud kordagi sellise pilguga vaatanudki, ja unes oli see kõrvaline inimene mu jaoks maailma kese. Ärgates mõtlesin, et mis see nüüd oli, miks ma sellest õigest inimesest ei võiks und näha. Ühesõnaga, ei mingitki loogikat ega oskust oma unenägusid kontrollida. Magan selleks vist liiga sügavalt. Mul on tunne, et on üks kauss kõigi inimestega, keda tunnen + inimestega, keda pole olemaski, ja teine kauss kõikide potensiaalsete sündmustega, mis iganes saaks juhtuda, ja siis võtab aju kinnisilmi esimesest ja teisest midagi välja ja paneb kokku ja hakkab suvalises suunas minema, ise ka teadmata, kuhu välja jõuab. Mõnikord leiavad sündmused aset Hispaanias, mõnikord Eestis, mõnikord on paigad omavahel kokku sulanud või lugu ühest kohast teise hüppav.

Üleüldse, miks on osades keeltes “unenägu” ja “unistamine” sama sõna? Need on ju hoopistükkis erinevad tegevused.

Tulles tagasi selle unenäo juurde, millest öösel vetsus mõtisklesin. See oli nädalake tagasi. Mäletan, et see oli ikka totaalselt hullumeelselt veider unenägu jälle, ja mäletan, et rääkisin sellest hommikul isegi Artjomile. Praegu aga püüan meenutada ja enam ei tule meelde. Juba peast pühitud. Aga hiljuti oli selline unenägu, et maja, kus elame, oli maha lammutatud. Vaatasime lausa google mapsist, et kas on ikka õige tänav, et kodu peab ju siin olema, aga ei ole, tühi plats. Pärast otsisime mingi maja pööningul mingist elektrikapi taga asuvast avausest paistvatest sahtlitest varandust. Ei tea, kas leidsime, sest Tolmu äratas mind üles.