Mul viskab nüüd youtube vahepeal ise INFP- isiksustüübiteemalisi videosid ja need panevad alati muigama, et no nii kümnesse. Ja natuke rahustavad, et ok, ma pole veider ja vigane inimeksemplar, kes ei suuda teistega sammu pidada, vaid lihtsalt sellist tüüpi inimene (ja et neid on veel). Näiteks just praegu oli video mu salarõõmudest, mis on sellised:

Lohutustoit. Mhmm. Mul on toiduga terve elu nii olnud, et kui olen õnnelik, ei ole isu, aga kui kurb, siis tahaks aina süüa.

Muusika. Mhmm. Nooremana ma isegi magasin nii, et makk käis voodi kõrval aknalaual.

Unistamine (isegi siis, kui on vaja midagi muud teha). Vääga segab produktiivsust, aga nii on. Ja teiseks, unistamise tõttu olen ma tihti asjade suhtes liiga positiivne, ei anna alla, sest unistades kuidagi usun seda paremat tulevikku, valgust tunneli lõpus ja kaotan reaalsustaju.

Fantaasiamaailmadesse põgenemine (raamatud, filmid, fantasy-kirjandus). Ah sellepärast ma olengi juba väiksest peale totaalne fantasy-fänn. Aga see on jälle see miinus, et kui elus on midagi kehvasti, siis mu esimene reaktsioon ei ole asjaga tegeleda, lahendust otsida, vaid mõnda raamatusse või seriaali ära põgenemine. Põgenemine on üldse pisikesest saadik mu reaktsioon asjadele olnud (metsa, lakka, peitu)

Aitamine, maailma parandamine. See usk on küll, et iga väike asi teeb maailma paremaks kohaks, et iga inimene võiks proovida tibakegi parem olla. Ja ma täiega tahan, et maailm oleks hoopis teistsugune koht. Väga-väga-väga teistsugune.

Üllatused lähedastele. Näiteks spontaanne seiklus või pisike kingitus või küpsetamine. Vist on mõnikord küll. Kinkimisrõõm on üldse alati parem kui saamisrõõm.

Loodusesse põgenemine, annab rahu ja inspiratsiooni. Jep, seda teen ka väga tihti. Kas või tunniks-paariks metsa või mägedesse aju tuulutama minek annab uut jõudu.

Teistest videodest on veel läbi käinud, et selle tüübi inimesed vahivad ja pildistavad aina taevast ja pilvi. Hehee, jep. Ja et selle tüübi inimesed murravad lõpmata tihti pead selle üle, et mis on nende eesmärk siin maailmas, otsivad oma tõelist kutsumust, katsetavad erinevaid alasid, et jõuda õigesse kohta (st kohta, mis lubaks olla loominguline pluss maailma parandada). Ausalt, pole lihtne neljakümnesena ikka mitte teada, kelleks saada tahan. Mul on alati olnud selle pärast jube piinlik, läbikukkuja tunne, sest noh, kõik teised ju paistavad teadvat. Nüüd lõpuks siis tean, et see on mu olemuses kinni. Nii et olen nende mõne video vaatamisega põhimõtteliselt mitmeaastase psühholoogilkäigu ära hoidnud 😀

Ok sain südamelt ära! Ilusat nädalavahetust!